Tallinna Halduskohus
Kohtunik
Elle Kask
Määruse tegemise aeg ja koht 09.06.2017, Tallinn Haldusasja number
3-17-1192
Haldusasi
A.N.i kaebus Tallinna vangla 29.05.2017 vaideotsuse nr 515/17/136-2 tühistamiseks.
Menetlusosalised
Kaebaja: A.N. Vastustaja: Tallinna vangla Esindaja: Kerli Lubja
Edasikaebamise kord
Määruse p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest. Määruse p 2 peale on õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest.
A.N. esitas 02.06.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna vangla 29.05.2017 vaideotsuse nr 5-15/17/136-2 tühistamiseks. Koos kaebusega esitas A. N. ka esialgse õiguskaitse taotluse, milles taotleb tagada talle istepoti kasutamise võimalus. 02.09.2017 kohtunõudega palus kohus Tallinna vanglal esitada seisukoht A. N.i esialgse õiguskaitse taotluse osas, muuhulgas selgitada, kas A. N.ile on tehtud näidustused istepoti kasutamise vajalikkuse osas. Samuti palus kohus Tallinna Vanglal esitada 29.05.2017 vaideotsus nr 5-15/17/136-2 koos selle aluseks olnud haldusmenetluse materjalidega, A. N.i tervisekaardi väljavõte ning kinnipeetava viimase nelja kuu isikuarve väljavõte. Tallinna vangla täitis kohtunõude tähtaegselt.
Esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmine Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt
raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemisel jätab kohus taotluse läbi vaatamata. Haldusasjas nr 3-16-2086 on Tallinna Halduskohtu menetluses A. N.i kohustamiskaebus tema paigutamiseks istepotiga kambrisse. Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt on A. N. ka varasemalt esitanud esialgse õiguskaitse taotlusi istepoti paigaldamiseks kambrisse või enda paigutamiseks istepotiga kambrisse. Haldusasjas nr 316-2070 jättis Tallinna Halduskohus taotluse rahuldamata 18.11.2016 määrusega, Tallinna Ringkonnakohus jättis määruse 29.11.2016 määrusega rahuldamata ja Riigikohus ei võtnud määrkuskaebust ringkonnakohtu määrusele menetlusse. Samadel asjaoludel esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ka haldusasjas nr 3-16-2440. Nimetatud haldusasjas jättis Tallinna Halduskohus taotluse kui korduva esialgse õiguskaitse taotluse 05.12.2016 määrusega läbi vaatamata. Tallinna Ringkonnakohus leidis 05.01.2017 määruses, et halduskohus on jätnud taotluse õiguspäraselt läbi vaatamata. Haldusasjas nr 3-17-550 jättis Tallinna Halduskohus A. N.i esialgse õiguskaitse taotluse istepoti paigaldamiseks 21.03.2017 kohtumäärusega läbi vaatamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis A. N.i määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.03.2017 määruse muutmata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 55 lg 3 kohaselt võib kohus jätta läbi vaatamata või tähelepanuta ka sama kohtu poolt juba varasemalt lahendatud avaldusega võrreldes samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud korduva avalduse, kui käesolev seadustik ei näe ette teisiti. Tallinna Halduskohtu 18.11.2016 kohtumäärus, millega jäeti rahuldamata A. N.i esialgse õiguskaitse taotlus kambrisse WC-poti tagamiseks või A. N.i ümberpaigutamiseks WC-potiga kambrisse, on jõustunud. Samuti on jõustunud 05.12.2016 kohtumäärus haldusasjas nr 3-16-2440 ja 21.03.2017 kohtumäärus haldusasjas nr 3-17-550. Arvestades, et Tallinna Halduskohtu 18.11.2016 määrus haldusasjas nr 3-16-2070 ja 05.12.2016 määrus haldusasjas nr 3-16-2440 on jõustunud, võib viidatud asjades A. N.iga seotud asjaolusid lugeda tuvastatuks. Kohtul tuleb kontrollida, kas võrreldes varasemalt esitatud avaldusega on asjaolud muutunud Käesoleval juhul on kohtule esitatud A. N.i tervisekaardi väljavõte, millest ei nähtu ühtegi näidustust, mis tingiks kaebajale vajaduse istepoti järele. Kohus on seisukohal, et võrreldes varasemate samasisuliste esialgse õiguskaitse taotluste lahendamise ajaga ei ole A. N.i tervislikus seisundis muutusi toimunud. Eeltoodust tulenevalt tuleb A. N.i esialgse õiguskaitse taotlus kui korduv taotlus istepoti tagamiseks jätta läbi vaatamata. Riigilõivuseaduse § 15 lg 1 p 5 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse kui toimingu tegemise taotlus jäetakse läbi vaatamata. Kohus jätab esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata ning kuna A. N. on esitanud menetlusabi riigilõivust vabastamiseks, siis ei ole käesoleval juhul tagastatavat riigilõivu. Kaebuse tagastamine Vastavalt HKMS §-le 121 lg 2 p 2 võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohus on seisukohal, et kaebusel puuduvad ilmselgelt eduväljavaated ning kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kaebaja on taotlenud tühistada Tallinna vangla 29.05.2017 vaideotsuse nr 5-15/17/136-2. Kaebaja on taotlenud kambrisse tualetipoti paigaldamist. Tallinna vangla on 05.05.2017 otsusega nr 5-8/17/9005-2 jätnud kaebaja taotluse rahuldamata põhjusel, et
terviseseisundist tuleneva vajadusega erirežiimi või abivahendite kasutamise järele tuleb isikul pöörduda vangla arsti vastuvõtule, kellel on pädevus väljastada näidustuse olemasolul arstitõend, mille alusel eritingimusi või abivahendeid on võimalik tagada. Vangistusseaduse (VangS) 49 lg 1 kohaselt on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. VangS § 52 lgte 1-2 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Eriarstiabi osutamisel ei kohaldata vangla suhtes tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 21 lõikes 1 ja § 22 lõikes 2 toodud juriidilise vormi nõudeid. Arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Kaebaja soovib tualetipoti paigaldamist kambrisse terviseseisundist tulenevalt. Terviseseisundist tuleneva abivahendi vajadust on pädev hindama vangla arst, kelle vastava otsuse alusel on vanglal kohustus kinnipeetavale tagada määratud abivahend. Käesoleval juhul ei ole kaebajale arsti poolt näidustatud tualetipoti kasutamise vajalikkust ning seetõttu ei ole ka vanglal kohustust kaebajale seda tagada. Kohtule esitatud tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja on käinud arsti vastuvõtul mitmeid kordi ning 14.03.2017 on arst otsustanud, et patsient ei vaja tualetipotti. Eeltoodust tulenevalt ei ole Tallinna vanglal ilma arsti vastava korralduseta kohustust paigaldada kaebajale tualetipott. Kohus on seisukohal, et Tallinna vangla ei ole tegutsenud õigusvastaselt. Kohus leiab, et kaebajal ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki ning esitatud kaebus on perspektiivitu. Seega kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Kuna kohus tagastab kaebuse, ei võta kohus seisukohta teiste kaebuses esitatud taotluste osas.
/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.