Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Maili Lokk, Madis Ernits 06.06.2017, Tartu 3-15-2915 Aleksei Nikiforovi kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 10.03.2016. a otsus Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Aleksei Nikiforov Vastustaja/apellant Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10.03.2016. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 06.07.2017 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja on Viru Vangla kinnipeetav. 27.08.2015 hommikuse loenduse ajal ei tõusnud ta püsti. Vanglaametnikud kasutasid jõudu ning tõstsid kaebaja püsti.
2.Kaebaja esitas 28.08.2015 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 36) põhjendusega, et 27.08.2015 tõstsid vanglaametnikud ta üles ja vigastasid selle tegevusega kaebaja kätt. Kaebaja esitas 30.08.2015 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 42), milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist põhjendusel, et vanglaametnikud väänasid kaebaja kätt. Kaebaja väitis, et ametnike tegevus oli õigusvastane.
3.Viru Vangla jättis 17.11.2015. a vastustega nr 6-16/122-4 ja 6-16/125-4 (tl 18-19) kahju hüvitamise taotlused rahuldamata.
Viru Vangla leidis, et kuna kaebaja eiras Viru Vangla kodukorras sätestatud ja vanglaametnike poolt antud korraldusi, andis kaebaja põhjust enda suhtes jõu kasutamiseks. Kaebaja ise tekitas situatsiooni, mille käigus sai kerge küünarliigese vigastuse.
4.Kaebaja esitas 18.11.2015 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 4, 12), milles palus kaebaja ülestõstmine kaebaja kontrollimiseks lõpetada. Kaebaja palus välja mõista hüvitisena 10 000 eurot selle eest, et teda tõstetakse kontrollimiseks üles ning 1 000 eurot kahju käetrauma tekitamise eest. Kaebaja vaidlustas Viru Vangla tegevused ja väitis, et 2015. aasta augusti lõpus traumeerisid Viru Vangla valvurid kaebajat kontrollimiseks üles tõstes kaebaja kätt. Vangla keeldus tekitatud kahju hüvitamast. Kaebaja väitis, et kui ta püüdis end vabaks rabeleda, siis väänati tema käsi, tekitati valu ja kannatusi. Teda koheldi jõhkralt, millega teda alandati, solvati ja diskrimineeriti, tekitades moraalset ja füüsilist kahju.
5.Viru Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 31-32) jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja ei tõusnud 27.08.2015 hommikuse loenduse ajal püsti, eiras Viru Vangla kodukorra punktis 6.2 sätestatut ja lisaks ei täitnud ka vanglaametnike korraldusi öelda oma nimi ja tõusta püsti. Selle tulemusel kasutasid vanglaametnikud kaebaja suhtes jõudu ning tõstsid ta püsti. Pärast jõu kasutamist kontrollis kinnipeetava tervislikku seisundit vangla meedik, kes tuvastas visuaalsel vaatlusel vasaku küünarliigese välimisel pinnal kerge paistetuse mõõtmetega 2x2cm, märkides samas, et kinnipeetava liigutused olid igas suunas vabad. Esmaabina määrati kinnipeetavale Fastum geel määrimiseks. Kinnipeetav pidi möönma, et jättes vanglaametnike korralduse täitmata, võidakse tema suhtes kasutada jõudu ja see võib kaasa tuua vigastusi. Keeldudes järgimast vanglas kehtivat korda ja täitmast vanglaametniku korraldust, tekitas kaebaja ise situatsiooni, mille käigus sai kerge küünarliigese vigastuse. Vastustaja hinnangul kasutasid vanglaametnikud kaebaja suhtes füüsilist jõudu proportsionaalselt, võimalikult minimaalsel määral ning kooskõlas vangistusseaduse (VangS) § 71 lg-s 2 sätestatuga.
6.Tartu Halduskohus tagastas 10.03.2016. a otsusega (tl 51-53) kaebuse keelamiskaebuse osas (resolutsiooni p 1), rahuldas kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 2) ja tuvastas Viru Vangla toimingu – kaebaja 27.08.2015 loenduse ajal füüsilist jõudu kasutades püsti tõstmise – õigusvastasuse (resolutsiooni p 3). Halduskohus luges kaebuse esitatuks Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Asja läbivaatamise käigus aga jõudis halduskohus seisukohale, et kaebaja tahe oli nõuda enda kontrollimiseks ülestõstmise lõpetamist. Kuivõrd vanglateenistuse ametnikul on õigus kasutada füüsilist jõudu enda seadusliku korralduse täitmisele sundimiseks, oli halduskohtu hinnangul keelamisnõue ilmselgelt perspektiivitu. Halduskohus leidis, et niisuguse kaebuse menetlemine ei ole otstarbekas ning pikendaks menetlust. Halduskohus tagastas keelamisnõude halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel. Halduskohus selgitas, et kuigi 15.12.2015. a määruses eristas kohus tuvastamis- ja hüvitamisnõuet, on sisuliselt tegemist sama nõudega, kuivõrd hüvitamisnõude lahendamisel tuleb niikuinii riigivastutusseaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenevalt kontrollida vastustaja tegevuse õiguspärasust. Halduskohus märkis, et peab tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tuvastama, kas Viru Vangla kahjustas õigusvastase ja süülise tegevusega kaebaja tervist või alandas tema väärikust. Viru Vangla valvur M. V 27.08.2015. a ettekandest nähtub, et ta andis 27.08.2015 kell 08:10 loenduse ajal kaebajale korralduse püsti tõusta, kuid ta keeldus korraldust täitmast. Viru Vangla arsti tõendilt nähtub, et 27.08.2015 kell 08:10 kutsuti ta eluosakonda jõu kasutamise järgseks tervisekontrolliks. Seejuures on märgitud, et kaebuseks oli valu vasaku küünarliigese piirkonnas ning visuaalselt oli vasaku küünarliigese välimisel pinnal kerge paistetus mõõtmetega 2x2 cm ning liigutused olid igas suunas vabad. Asjas ei ole esitatud tõendeid, mis valgustaksid füüsilise
jõu kasutamist ennast täpsemalt. VangS § 71 lg 2 annab niisuguses olukorras vanglateenistuse ametnikele õiguse füüsilise jõu kasutamiseks. Nähtuvalt kaebaja fikseeritud vigastustest tõsteti ta püsti käest tõmmates. Üldjuhul ei ole tegemist eriti intensiivse jõu kasutamisega, võttes arvesse, et teise inimese käest tõmbamine on tavapärane manööver ka igapäevaelus üksteise järsust nõlvast üles aitamisel vms olukorras. Halduskohus leidis, et seega ei ole võimalik seda pidada inimväärikust alandavaks VangS § 41 lg 1 mõttes. Kannatusi saab niisuguses olukorras põhjustada eeskätt isiku enda aktiivne vastupanu. Halduskohus leidis, et käesoleval juhul saab kohus jõu kasutamise eesmärgi tuvastada läbi selle kohustuse eesmärgi, mille täitmiseks kaebajat füüsilise jõuga sunniti. Viru Vangla kodukorra p 6.2 sätestab, et loenduse ajal on kinnipeetav kohustatud püsti tõusma, kui kambrisse siseneb vanglateenistuse ametnik, ning seisma korrektselt riietatuna oma korrastatud voodi kõrval või vanglateenistuse ametniku korraldusel mujal. Halduskohtu hinnangul on mõeldamatu füüsilise jõu kasutamine selleks, et harjutada kinnipeetavat hoidma korrektset välimust ja kehahoidu. Küll aga võib pidada võimalikuks füüsilise jõu kasutamist olukorras, kus kinnipeetava tegevus segab loenduse läbiviimist. Teisalt ei ole praegusel juhul välja toodud niisuguseid asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kaebaja oleks ka tegelikkuses seganud loenduse läbiviimist. Justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 14 lg 3 kohaselt kontrollitakse kinnipeetavate loenduse käigus kambris paiknevate kinnipeetavate arvu ja isikut ning kinnipeetavate terviseseisundit. Praegusel juhul ei ole kahtlust, et kinnipeetavate arvu ja isikute kontrollimine polnud takistatud. Samas võib kinnipeetava püsti seismine olla vajalik ka terviseseisundi (mh joobeseisundi) kontrollimiseks. Seejuures tuleb aga silmas pidada seda, et olukorras, kus isik tõstetakse jõuga püsti vastu tema tahtmist, ei osutu niisugune kontroll tegelikult võimalikuks, kuivõrd niisugusel juhul ei saada teavet, kas isik on iseseisvalt võimeline sirgelt püsti seisma. Kokkuvõttes ei saa füüsilise jõuga kaebaja püsti tõstmist praegusel juhul pidada sobivaks vahendiks loendusel püsti seismise kohustuse eesmärgi saavutamiseks ning järelikult polnud tegemist proportsionaalse meetmega. Seetõttu oli halduskohus seisukohal, et kaebaja füüsilise jõuga püsti tõstmine 27.08.2015 hommikuse loenduse käigus oli õigusvastane. Halduskohus märkis, et eeltoodud seisukoht ei muuda seda, et kaebaja oli kohustatud püsti tõusma ning niisuguses olukorras on võimalik kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine. Olukorras, kus kinnipeetav keeldub seda süstemaatiliselt tegemast, on põhimõtteliselt võimalik VangS § 69 lg 1 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Juhul, kus püsti tõusmisest keeldumine takistab nt kinnipeetava joobeseisundi kontrollimist, on seadusandja VangS § 671 lg-s 1 näinud ette võimaluse keelatud aine tarvitamise kahtlust kontrollida. Kaebaja ülestõstmist ei saa pidada inimväärikust alandavaks VangS § 41 lg 1 ning järelikult ka RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kuigi ei ole kahtlust, et jõuga püsti tõstmine põhjustab ebamugavustunnet ning pole välistatud ka vähene valu, ei ületa selle intensiivsus inimväärikuse alandamise piiri. Riigikohus on oma 17.06.2010. a otsuse nr 3-3-1-41-10 punktis 23 toonud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale tuginedes näitena väärikuse alandamisest välja ka põhjendamatu jõu kasutamise, viidates EIK otsusele asjas Ilhan vs Türgi (asja nr 22277/93). Nimetatud asjas tuvastas EIK inimväärikuse alandamise, kuna isikut peksti jalgadega ning vähemalt korra löödi ka püssiga. Praeguse juhtumi asjaolud ei ole sellega võrreldavad. Eelviidatud Riigikohtu otsuse asjas nr 3-3-1-41-10 punktis 20 möönis Riigikohus, et selles asjas sai kaebajale osaks küll mõnevõrra suuremaid ebamugavusi kui vangistusega paratamatult kaasneb. Sellegipoolest jättis Riigikohus inimväärikuse alandamise tuvastamata, kuivõrd need ebamugavused olid niivõrd väikese intensiivsusega. See seisukoht on kohaldatav ka praeguses asjas. Kuigi õiguspärase kohtlemise korral poleks kaebajale tema ülestõstmisega seonduvaid ebamugavusi osaks saanud, ei olnud need niivõrd intensiivsed, et seda saaks pidada inimväärikuse alandamiseks. Kaebaja nõuab hüvitist ka käetrauma tekitamise ehk tervise kahjustamise eest. Rahvatervise seaduse § 2 p 2 defineerib tervist kui inimese füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit. Kuivõrd asjas on tuvastatud, et kaebaja vasaku küünarliigese välimisel pinnal oli kerge paistetus
mõõtmetega 2x2 cm, tuleb nentida, et kaebaja tervist kahjustati RVastS § 9 lg 1 mõttes. Samas oli see tervisekahjustus väheintensiivne, kuivõrd tema käe liigutused olid igas suunas vabad ning ta ei vajanud muud ravi peale Fastum geeli. Sellele, et tervisekahjustus ei saanud olla tõsine, viitab ka valvur M. V ettekanne 27.08.2015 õhtuse loenduse kohta, millelt ilmneb, et kinnipeetav läks ise madratsit tooma. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada õiguserikkumist praegusel juhul raskeks. Süü vormiks loeb kohus hooletuse, kuivõrd vastustaja eksimus seisnes konkreetse toimingu sooritamisel kaalutlusvea tegemises olukorras, kus olukorra pikem analüüs polnuks võimalik. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul rahaline hüvitis õigustatud. Halduskohus viitas HKMS § 41 lg-le 5, mille kohaselt võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Seega rahuldas halduskohus kaebuse osaliselt ning tuvastas 27.08.2015 hommikuse loenduse ajal füüsilise jõu abil kaebaja ülestõstmise õigusvastasuse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Viru Vangla esitas halduskohtu otsuse resolutsiooni p-de 2 ja 3 peale apellatsioonkaebuse (tl 62-62p), milles palub tühistada vaidlustatud kohtuotsus ning teha uus otsus, millega jäetakse kaebus apelleeritavas osas rahuldamata. Halduskohus on ebaõigesti sisustanud Viru Vangla kodukorra punkte 6.2–6.5, aga ka VangS § 67 punkte 1 ja 2, samuti justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 14 lg 2 punkti 1. Halduskohus asetas põhjendamatult suurt tähelepanu kinnipeetavate välimuse ja korrektse käitumise hindamisele. Loenduse teostamine on üks VangS § 66 lg 1 sätestatud kinnipeetavate järelevalve viisidest. Järelevalve teostamise eesmärk on vangistuse eesmärkide täideviimine, aga ka vanglas viibivate ning vangla üldise julgeoleku tagamine. Kinnipeetavate loendus on järelevalvetoiming, mille käigus vanglateenistuse ametnikud saavad esmast ja jooksvat informatsiooni antud eesmärkide täitmiseks. Loenduse käigus lisaks kinnipeetava seisundi hindamisele hinnatakse ka kambri olukorda, samuti esemeid, mis asuvad kambris. Kahe viimase tegevuse eesmärgiks on vajadus jooksvalt hinnata, ega kambri sisustust ei ole lõhutud (näiteks kinnipeetavapoolse eesmärgiga saada enda käsutusse keelatud esemeid, torke- ja lõikevahendeid jms), või hinnata, et kinnipeetav ei ole keelatud esemeid omandanud muul viisil. Loendusel läbi viidav kambri ja kinnipeetava asjade vaatlus ei ole üldjuhul küll sama detailne kui näiteks läbiotsimisel, kuid samas on tegemist vähem ressursimahuka ning ka kinnipeetava õigusi vähem riivava meetmega võrreldes läbiotsimisega. Kui isik istub, siis ei ole võimaliku kahtluse korral selliseid esemeid võimalik leida ka läbiotsimisega muul viisil, kui et isik peab tõusma. Kui isik ei tõuse olukorras, kus seda nõuab temalt nii kehtiv haldusakt kui ka ametniku täiendav korraldus, tõstatab see põhjendatud kahtluse, et isik võib istmiku all midagi varjata. Juba ainuüksi eelnevalt väljatoodust tulenevalt oli vanglaametnikel õigus kohaldada kaebaja suhtes vahetut sundi, mis seisnes tema püsti tõstmises kambris läbiviidava loenduse käigus. Halduskohus on põhjendamatult vähendanud kinnipeetavate poolt ametnike otsuste täitmise kohustuse tähtsust vangla üldise julgeoleku kontekstis. Kohtupraktika on asunud seisukohale, et ainult ilmselge tühise korralduse mittetäitmine saab olla lubatav. Halduskohtu seisukoht ohustab vangla julgeolekut tervikuna, kuivõrd korralduste mittetäitmine võib eskaleeruda kinnipeetavate poolse vastuhakuni. Halduskohus on kinnipeetava tervise kontrollimise eesmärgile loendusel küll rõhku pannud, kuid põhjendamatult piirdunud joobeseisundi hindamisega. Lisaks võimalikule joobeseisundile tuleb loendust läbi viidavatel ametnikel tuvastada võimalikud enesevigastused. Halduskohus on otsust tehes piirdunud kontekstist välja rebitud detailidega, jättes hindamata vangla üldist julgeolekut käsitlevad aspektid.
8.Kaebaja apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
10.Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul on korrektne tõlgendada kaebaja kaebust üksnes hüvitamisnõudena, sest õigusvastasuse tuvastamine on kahju hüvitamise nõude eelduseks, mistõttu puudub selle eraldi esiletõstmiseks vajadus. Seetõttu on eraldi tuvastamisnõude menetlemine liigne. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse seisukohtadele selgitab ringkonnakohus järgnevat.
11.Põhiküsimus seisneb selles, kas Viru Vangla järgis kaebaja suhtes VangS § 71 lg 2 nõudeid, kui vanglateenistuse ametnikud 27.08.2015 kaebaja jõuga püsti tõstsid.
12.Ringkonnakohus selgitab esmalt, et loendus on täitevvõimu meede, millel puudub erivolitus vangistusseaduses. Järelikult on tegemist meetmega, mis viiakse läbi VangS § 41 lg-s 2 sätestatud üldklausli alusel. Loenduse läbiviimist on täpsustatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 10 lg-tes 1 ja 3 ning Viru Vangla kodukorras, eelkõige selle punktis 6. Seega peab loendus vastama eelkõige tingimusele, et kohaldada võib vaid sellist piirangut, mis on vajalik vangla julgeoleku kaalutlustel, kusjuures piirang peab vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
13.Vangla tugines antud juhtumil jõu kasutamise osas VangS § 71 lg-le 2, mille kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. VangS § 71 lg 2 ei täpsusta füüsilise jõu kasutamise eesmärki ega selle läbiviimise menetlust. Riigikohus on VangS § 71 lg-t 1 tõlgendades leidnud, et erivahendite ja teenistusrelvade kasutamiseks peab esinema oht vangla julgeolekule, äärmine vajadus kasutada julgeoleku tagamiseks erivahendeid või teenistusrelva ning nende kasutamine peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele (RKHKo 02.10.2014, 3-3-1-47-14, p 12). Ringkonnakohus leiab, et füüsilise jõu kasutamiseks VangS § 71 lg 2 alusel peab samuti esinema oht vangla julgeolekule ning jõu kasutamine peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele. Ringkonnakohus leiab, et jõu kasutamine on väga intensiivne põhiõiguste riive, kuid VangS § 71 lg-s 2 sätestatud jõu kasutamise regulatsiooni regulatsioonitihedus on selle jaoks äärmiselt madal. Kuigi korrakaitseseadus (KorS) ei ole selle § 1 lg 9 järgi kohaldatav vanglateenistuse tegevusele kinnipeetava suhtes vangistuse täideviimise korraldamisel, leiab ringkonnakohus, et korrakaitseseaduse kui üldseaduse vahetu sunni regulatsiooni on võimalik analoogia korras kohaldada juhtumil, kus vangistusseadus ise jõu kasutamise piisavat regulatsiooni ei sisalda. Korrakaitseseaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud muuhulgas: „Korrakaitseseadus saab riikliku järelevalve teostamisel olema vaid üldseaduseks, mille normide poole tuleb riikliku järelevalve teostajal pöörduda ainult juhul, kui eriseaduses vajalikud sätted puuduvad.“1 Ringkonnakohus leiab, et jõu kasutamise regulatsioon vangistusseaduses on säärane regulatsioon, kus vajalikud sätted puuduvad, mistõttu on võimalik vahetu sunni regulatsiooni kohaldada analoogia korras jõu kasutamisele vanglas. Vahetu sund on oma olemuselt haldustäitemenetlus, mitte korrakaitsemeede. Samas on VangS § 71 lg 2 oma regulatsioonitiheduselt pigem pädevusnorm kui volitusnorm. Korrakaitseseaduse vahetu sunni
regulatsiooni kohaldamine analoogia korras ka vanglateenistuse tegevusele kinnipeetava suhtes vangistuse täideviimise korraldamisel on õiguskorra kui terviku suhtes säästlikum variant kui vangistusseaduse jõu kasutamise regulatsiooni suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve läbiviimine. KorS § 76 lg 1 järgi võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan kohaldada vahetut sundi ainult juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik; kui KorS § 78 lg-s 1 nimetatud hoiatusega määratakse isikule haldusakti täitmise tähtaeg, võib vahetut sundi kohaldada, kui isik jätab haldusakti tähtaegselt täitmata. KorS § 76 lg 2 sätestab, et vahetut sundi on lubatud kohaldada ilma eelneva kohustava haldusaktita, kui haldusakti andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu. KorS § 76 lg 3 järgi ei ole lubatud vahetut sundi kohaldada ütluse, arvamuse või seletuse saamiseks. KorS § 78 lg 1 sätestab, et enne vahetu sunni kohaldamist on korrakaitseorgan kohustatud hoiatama isikut, kelle suhtes või kelle omandis või valduses oleva looma või asja suhtes ta kavatseb vahetut sundi kohaldada; võimaluse korral määratakse hoiatuses KorS § 76 lg-s 1 nimetatud haldusakti täitmiseks tähtaeg, mis võimaldab haldusakti adressaadil kohustuse täita. KorS § 78 lg 4 ls 1 järgi võib hoiatamisest loobuda ainult juhul, kui hoiatamine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu.
14.Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu toimiku materjalidest, et vanglateenistuse ametnikud oleksid kaebajat eelnevalt hoiatanud, et tema suhtes võidakse rakendada jõudu. Samuti ei nähtu toimiku materjalidest kiiret vajadust, mis oleks lubanud hoiatamisest loobuda. Sellega on vangla tegevus lisaks halduskohtu poolt tuvastatud õigusvastasusele vastuolus analoogia korras KorS § 78 lg-tega 1 ja 4.
15.Viru Vangla on apellatsioonkaebuses toonud välja neli argumenti. Esiteks hinnatakse vastustaja väitel loenduse käigus lisaks kinnipeetava seisundile ka kambri olukorda ning seal asuvaid esemeid ja nende olukorda. Teiseks võib isik istmiku all midagi varjata. Kolmandaks hinnatakse loendusel ka võimalikke enesevigastusi. Neljandaks ohustas kinnipeetava käitumine vangla hinnangul üldist julgeolekut vanglas.
16.Ringkonnakohus ei kahtle selles, et loendusel on otstarbekas hinnata lisaks kinnipeetava seisundile ka kambri olukorda ning seal asuvaid esemeid ja nende olukorda. Ringkonnakohus leiab aga, et sellise üldistusastmega eesmärgi saavutamisele ei aita kinnipeetava püsti tõusmine või istuma jäämine kuidagi kaasa. Üldmulje saamiseks piisab kambrisse sisenemisest ning kambri sisemuse vaatlusest.
17.Ringkonnakohus nõustub vanglaga, et kinnipeetava püsti tõusmine võib eelnevalt viidatud regulatsiooni valguses olla vajalik selleks, et teha kindlaks, et isik ei peida midagi keelatut oma istmiku all, ning selleks, et hinnata kinnipeetava võimalikke enesevigastusi. Nende eesmärkide saavutamiseks on püsti tõusmise nõudmine sobiv ja vajalik meede. Püsti tõusmise nõudest tuleb aga eristada jõu kasutamist vanglaametniku poolt loenduse läbiviimiseks, millel puudus hoiatus.
18.Ringkonnakohus möönab, et jõu kasutamine võib olla teatud juhtudel möödapääsmatu kinnipeetavale antud korralduse sundtäitmiseks. Kuid igal juhul peab jõu kasutamine olema proportsionaalne taotletava eesmärgiga konkreetsel juhul. Viru Vangla on 17.11.2015. a vastustes nr 6-16/122-4 ja 6-16/125-4 (tl 18-19) kaebaja kahju hüvitamise taotlustele põhjendanud jõu kasutamist kaebaja suhtes üksnes formaalse püstitõusmiskohustuse sundtäitmise vajadusega, selgitamata püsti tõusmise vajalikkust konkreetsel juhul. Ringkonnakohus leiab, et VangS § 71 lg-t 2 ei tohi tõlgendada selliselt, et vanglateenistuse
ametnikul on teenistusülesannete täitmisel õigus kasutada füüsilist jõudu mistahes ajendil mistahes viisil. Jõu kasutamiseks peab olema olemas oht ning jõu kasutamine peab olema selle ohu tõrjumiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu. Viru Vangla ametnikud kasutasid vangla enda sõnul kaebaja suhtes jõudu selleks, et sundida teda täitma formaalset kohustust püsti tõusta. Viru Vangla ei ole viidanud ühelegi asjaolule, mis oleks andnud alust oletada, et kaebaja võib varjata istumise all keelatud esemeid, samuti pole viidatud asjaoludele, mille alusel oleks võinud pidada võimalikuks kaebaja poolt enesele enesevigastuse tekitamist. Apellatsioonkaebuses esitatud vastavasisulised väited ei muuda jõu kasutamist antud juhtumil proportsionaalseks, sest vangla ei ole ka apellatsioonkaebuses nimetanud asjaolusid, mis oleksid sundinud arvama, et kaebajal on midagi keelatut istumise alla peidetud või et ta on endale vigastusi tekitanud. Samuti ei piisa viitest üldisest vangla julgeolekule, et rakendada konkreetsel juhul konkreetse isiku suhtes jõudu. Seega ei olnud kinnipeetava suhtes jõu kasutamine antud juhul ka mõõdukas meede.
19.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/
Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.