V.R.a kaebus Viru Vangla käskkirjade 12.01.2017 nr 6-3/49 ja 23.01.2017 nr 6-3/78 tühistamiseks
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja: V.R. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Agu Rillo
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta V.R.a kaebus täies ulatuses rahuldamata.
2.Jätta kaebaja poolt 15 euro suuruse riigilõivu tasumisega kantud menetluskulu tema enda kanda.
3.Kuulutada menetlus kaebaja terviseandmeid puudutavate dokumentide osas kinniseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 30.06.2017. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.
12.10.2016 on Viru Vangla (edaspidi vastustaja) koostanud käskkirja nr 6-2/1397 (tl 91-92), millega määrati kinnipeetav V.R. (edaspidi kaebaja) tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, V 7 eluosakonna üldkasutatavate ruumide ja valveruumi ees oleva ruumi koristajana alates 11.10.2016 kuni 11.04.2017 tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele. Meditsiiniosakonna tõendile ning neuroloogi ja perearsti hinnangutele osundades märgiti
käskkirjas, et kaebaja on hinnatud ilma piiranguteta töövõimeliseks ja tal pole tolmu vastu allergiat. Veel märgiti, et viide Barbosa OÜ-ga sõlmitud töölepingule on asjakohatu, sest majandustöö puhul pole tegemist töölepingu alusel töötamisega. 12.01.2017 ja 23.01.2017 koostati käskkirjad nr 63/49 ja nr 6-3/78 (tl 18-21 ja 22-25), milledega tunnistati kaebaja VangS § 37 lg-le 1 ja § 67 lg-le 1 toetudes süüdi selles, et ta keeldus 13.12.2016, 14.12.2016, 15.12.2016, 20.12.2016, 22.12.2016 ja 27.12.2016 tööle asumiseks antud korralduste täimisest ja karistati iga juhtumi eest seitsme ööpäeva pikkuse kartserisse paigutamisega. 03.03.2017 ja 17.03.2017 vaideotsustega nr 6-12/30-2 ja nr 612/46-2 (tl 39-41 ja 53-54) jäeti nende käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks kaebaja poolt 01.02.2017 ja 16.02.2017 esitatud vaided (tl 26-38 ja 42-52) rahuldamata. Veel on kaebaja kohta toimikusse esitatud 13.12.2016, 14.12.2016, 15.12.2016, 20.12.2016, 23.12.2016 ja 27.12.2016 koostatud ettekanded (tl 82p-83, 85, 87, 89, 115p-116 ja 117p-118), distsiplinaarmenetluse algatamise teated (tl 82 ja 115, ), 06.01.2017 ja 20.01.2017 koostatud distsiplinaarmenetluse protokollid (tl 72p-75 ja 112-114), kaebaja selgitused ja vastuväited koos lisadega (tl 63-67, 69-72, 79p-81 ja 107-111), tema 27.12.2016 avaldus (tl 81p), Barbosa OÜ-ga 28.06.2016 sõlmitud tööleping (tl 104-105), 23.09.2016 koostatud vastuväited tööle määramisele (tl 96-07), püsiva töövõimetuse tuvastamisega seotud dokumendid (tl 98-101), 12.10.2016 käskkirja parandamiseks 21.10.2016 antud käskkiri nr 6-2/1434 (tl 105p-106), meditsiiniosakonnale 04.11.2016 esitatud kaebus (tl 68), meditsiiniosakonna 25.08.2015, 01.08.2016, 16.09.2016, 13.12.2016, 14.12.2016, 15.12.2016, 20.12.2016, 22.12.2016, 23.12.2016 ja 27.12.2016 tõendid (tl 78p-79, 84, 86, 88, 90, 101p-103, 116p-117 ja 118p-119), väljavõtted tervisekaardist (tl 75p-78), distsiplinaarkaristuste nimekirjad (tl 91 ja 119p-120) ning tööjuhendite kinnitamise kohta 15.01.2013 antud käskkiri nr 1-1/15 (tl 93-95).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
2.03.04.2017 koostatud kaebuses (tl 1-10) palus kaebaja, et kohus tühistaks tema karistamiseks 12.01.2017 ja 23.01.2017 antud käskkirjad nr 6-3/49 ja nr 6-3/78. Ta teatas, et jääb oma 19.01.2017 ja 23.01.2017 vastuväidete ja vaietes esitatud põhjenduste juurde ning palus nendega arvestada. Kaebaja leidis, et vaidlustatud käskkirjad pole antud kehtiva õiguse alusel ega sellega kooskõlas, Barbosa OÜ-ga sõlmitud lepingust tuleneva töökoha olemasolu tõttu puudus vastustajal õigus tema majandustööle sundimiseks ning lisaks töötas osakonnas vaidlustatud ajal koristajana reaalselt kuus kinnipeetavat ja osakond oli koristatud. Vastavate seisukohtade põhjenduseks esitas ta omapoolse tõlgenduse kinnipeetava töötamist ja distsiplinaarkorras karistamist reguleerivate õigusaktide sisu ja tähenduse suhtes. Muuhulgas märkis ta ära arvamuse, et tööle sundimise tegelikuks eesmärgiks pole mitte töökasvatus, vaid soov teda alandada, allutada ja karistada pideva üksikvangistusega, tõi välja tööle asumise kohta korralduste andmise ka kartserikaristuste kandmise ajal ning pidas korraldusi sisutühisteks ja nende täitmisest keeldumist igati õiguspäraseks. Lisaks viitas ta käskkirjade läbi põhjustatud kannatustele, märkis ära halveneva psüühilise tervise, selle ja koristajana töötamist mittevõimaldava allergilise nohu mittearvestamise, psühhiaatrile kurdetu tervikuna anamneesis kajastamata jätmise, vastuoluliste tõendite tagantjärele väljastamise ilma teda ära kuulamata ja tema terviseseisundit vahetult kontrollimata, privaatsuse mittetagamise arsti ja patsiendi suhtes, sellest tulenevad kaalutlusvead ja karistuste ilmselge ebaproportsionaalsuse, erapooletuse ja õiglase menetluse põhimõtete rikkumise ning seisukoha, et psüühiliste probleemidega kinnipeetavat ei tohi kunagi üksikvangistusega karistada.
3.Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 61-62) peeti vaidlustatud käskkirju ja nende aluseks olevaid menetlusi õiguspärasteks, paluti arvestada kohtueelse menetluse selgituste ja põhjendustega ning jätta kaebus rahuldamata. Vastuseks selle väidetele märgiti, et kaebaja viitab töötamist välistavale terviseseisundile, kuid on lasknud end üle vaadata ainult 22.12.2016 sündmuse puhul, teistel juhtudel aga tervisekontrollist keeldunud, mistõttu lasub tal endal tõendamiskoormis, mida ta aga
täitnud pole. Seejuures ei nõustutud sellega, et vestlus tervishoiutöötajaga peab toimuma igal juhul nelja silma all, viidati vajadusele tagada tervishoiutöötaja julgeolek ja välistada tema töövahendite sattumine kinnipeetava valdusesse, ametnikul lasuvale tähtajatule ametitegevuse käigus teatavaks saanud asjaolude saladuses hoidmise kohustusele ning võimalusele, et varem tööst korduvalt väidetavatel tervislikel põhjustel keeldunud kinnipeetav võib püüda tööst vabastamise eesmärgil tervishoiutöötajat mõjutada või ähvardada. Põhjendatuks ei peetud kaebuse etteheiteid ka karistuse määranud ametniku erapooletuse, vanglaväliselt sõlmitud töölepingu arvestamata jätmise ega osakonnas koristama määratud isikute arvu osas ning lisati, et kehtiv õigus ei keela määrata kartserikaristust isikule, kes on võimeline kandma vanglakaristust ega pöörata karistusi täitmisele järjestikku, vastavate tervislike probleemide ilmnemisel aga lähtutakse tervishoiutöötaja otsusest.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Käesolevas asjas on pooled erineval seisukohal kinnipeetava majandustööle rakendamise ja sellekohaste korralduste täitmisest keeldumise eest distsiplinaarkaristuse määramisega seonduvas. Seetõttu on kohtul vaja lahendada küsimus, kas vastustaja on toiminud kaebaja distsiplinaarkorras karistamisel õiguspäraselt, või tuleb vastavad käskkirjad tühistada.
5.PS §-s 29 sätestatu annab küll igaühele õiguse vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ega võimalda kedagi tema tahte vastaselt tööle sundida, kuid näeb siiski ette ka mõned erandid, sealhulgas töö suhtes, mida peab seaduse alusel ja korras tegema süüdimõistetu. See, et pädeva kohtu süüdimõistva otsuse alusel kinnipeetud isikult nõutav töö ei kuulu keelatud sunniviisilise töö alla, on selgelt kirjas ka EÕIK artikli 4 lg 3 p-s a. Vangistuse täideviimise korda reguleeriva VangS § 37 lg 1 kohaselt peab kinnipeetav reeglina töötama. Juhud, millistel saab ta sellest kohustusest vabaneda, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teises lõikes. Selle punktist kolm tulenevalt ei pea töötama muuhulgas kinnipeetav, kes pole selleks võimeline tervislikel põhjustel. VangS § 37 lg 3 on aga kehtestatud, et kinnipeetava töövõimelisuse teeb kindlaks arst. Kaebaja tööle määramise kohta 12.10.2016 koostatud käskkirjast nr 6-2/1397 nähtuvalt on selle andmisel arvestatud meditsiiniosakonna 25.08.2015, 01.08.2016 ja 16.09.2016 tõendeid, millede kohaselt ei esine tal üld- ja tolmuallergeenide analüüside järgi allergiat ning tuvastatud pole ka muid vastunäidustusi töötamiseks. Samuti ei tulene neid tema tervisekaarti erinevate arstide, sealhulgas psühhiaatri poolt enne tööle määramist tehtud kannetest. Hilisemas kandes nr 182 on arst üle korranud piiranguteta töötamist võimaldava otsuse ning kandesse nr 198 on psühhiaater märkinud, et kaebaja psüühiline tervis võimaldab teha päevas koristustöid ühe tunni ulatuses. Tema on selle käskkirja küll 29.11.2016 koostatud kaebusega vaidlustanud, kuid vastavas haldusasjas nr 3-162480 pole veel jõustunud kohtuotsust. Seetõttu oli tööle määramine vaidlustatud käskkirjade andmise ajal kehtiv ning kõigile asjasse puuduvatele isikutele täitmiseks kohustuslik.
6.VangS § 67 p-s 1 kehtestatu paneb kinnipeetavale kohustuse täita vangla sisekorraeeskirju ning alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Korralduse eiramist saab õigustatuks pidada üksnes selle ilmselge tühisuse korral. Kinnipeetava teistsugune arusaamine oma kohustustest ei anna talle õigust keelduda ametnike korralduste täitmisest. Niisugust seisukohta on Riigikohus väljendanud lahendites nr 3-3-1-21-03, nr 3-3-1-103-06 ja nr 3-3-1-44-12 ning see on täiel määral kohaldatav ka käesolevas asjas. Mõlemas vaidlustatud käskkirjas karistuse määramise alusena nimetatud korraldused rajanesid PS §-st 29 ja VangS § 37 lg-st 1 tuleneval töötamise kohustusel ning kaebaja tööle määramise käskkirjal 12.10.2016 nr 6-2/1397, mida polnud enne distsiplinaarmenetluste alustamist kehtetuks tunnistatud või tühistatud. Seega oli tegemist õiguspäraste korraldustega ning kaebajal lasus kohustus need olenemata oma teistsugusest arvamusest ilma vastu vaidlemata ära täita.
7.VangS § 63 lg-st 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja süü tööle asumise kohta antud korraldustele mitteallumises on tõendatud vanglaametnike poolt 13.12.2016, 14.12.2016, 15.12.2016, 20.12.2016, 23.12.2016 ja 27.12.2016 koostatud ettekannetega. Ta pole oma seletustes, vaides ja kaebuses tööle mitteasumist ka ise eitanud, kuid arvab, et selleks oli olemas tervisest tulenev põhjus. VangS § 38 lg 22 võimaldab kinnipeetava töökohustusest vabastada näiteks siis, kui ta pole võimeline seda oma tervisliku seisundi tõttu täitma, kuid tegemist saab olla vaid ajutist iseloomu omava meetmega, mille põhjendatust peab igal konkreetsel juhtumil eraldi kontrollima. Kaebaja puhul on seda ka tehtud, kuid meditsiiniosakonnast 13.12.2016, 14.12.2016, 15.12.2016, 20.12.2016, 22.12.2016 ja 27.12.2016 väljastatud tõendid kinnitavad, et korralduse andnud ametniku poolt kohale kutsutud tervishoiutöötaja ei tuvastanud tal töövabastust võimaldavat terviseriket. Selle puudumist kinnitavad ka tervisekaarti tehtud kanded 191, 192, 193, 194, 197 ja
200.Neisse märgitu kohaselt pole ta füüsilise tervise osas mingeid kaebusi esitanud ega läbivaatust soovinud ja on viidanud üksnes oma psüühilisele seisundile, mis ei võimalda tööle asuda. Vastava kurtmise tõsiduses lubab kahelda asjaolu, et tervisekaarti 24.11.2016 tehtud kandest 187 nähtuvalt on psühhiaater vaatamata pikaajalise depressiivse reaktsiooni diagnoosile leidnud, et tema seisund võimaldab oma tegude tähendusest aru saada ja neid juhtida ega ole pidanud vajalikuks teda tööst alaliselt või ajutiselt vabastada. Veidi enne vaidlusaluseid sündmusi ehk 09.12.2016 tehtud kande 190 kohaselt on psühhiaater sellel kuupäeval ära kuulanud kurtmise kartserisse panemise piinavat mõju ja psüühilise tervise halvenemise üle, kuid ei ole samuti pidanud vajalikuks talle töövabastust anda. 23.12.2016 tehtud kandes 198 on ta aga selge sõnaga kinnitanud, et kaebaja psüühiline tervis võimaldab teha päevas ühe tunni koristustöid. Kohtul pole mingit põhjust eelnimetatud tõendite ja psühhiaatri poolt tervisekaarti kantu tõele vastavuses kahtlemiseks. Samuti puudub vähimgi alus arvata, et vanglas tegutsevad tervishoiutöötajad ei tea, milliseid tööülesandeid peab nende patsient vangla üldkasutatavate ruumide koristamisel täitma, ei oska hinnata tema võimalusi nendega hakkama saada ning annavad kinnipeetava tervislikule seisundile hinnanguid ilma kaebusi ära kuulamata ja nende põhjendatust üle kontrollimata.
8.Tõsiselt võetavaks ei saa pidada ka kaebuses ja kohtueelsetes vastuväidetes sisalduvat viidet koristajana töötamist välistavale allergilisele nohule. Selle juurde viidatud Sotsiaalkindlustusameti 05.02.2016 otsusega nr 1309996 tuvastati tal küll 20%- line töövõimetus, kuid kaebaja on jätnud mainimata, et vaidlustas nimetatud otsuse ja nõudis täiendavat ekspertiisi ning selle teostanud ekspertarst tegi kindlaks, et tegelikult ei esine tal ühtegi haigusseisundit, mille alusel oleks võimalik töövõime kaotust tuvastada. Vastavad otsustused olid vaidluse all haldusasjana nr 3-16-1049 registreeritud kaebuses ning selle kohta 28.07.2016 tehtud kohtuotsus on jõustunud.
9.Kaebaja väidetel ei saanud ta privaatsuse tagamata jätmise tõttu oma terviseprobleemidest tervishoiutöötajale rääkida. Sellise väite usutavuse seab kahtluse alla asjaolu, et vaidlusaluste tööle asumise korralduste andmisega seonduval ajal ehk 21.12.2016 tehtud kandest nähtuvalt on ta siiski pidanud sel kuupäeval võimalikuks kurta tema juurde kutsutud tervishoiutöötajale tugeva kõhuvalu üle ja lubanud ennast kahel korral ka läbi vaadata. Sarnaseid kandeid on tehtud tervisekaarti nii enne käesoleva vaidlusega seotud ajavahemikku kui pärast seda. See ei kinnita võimatust rääkida valvemeeskonna juuresolekul oma tervisest, vaid viitab püüdele leida mistahes viisil ettekääne tööst vabanemiseks. Viimati nimetatule viitab selgelt samuti see, et rikkumiste kohta 23.12.2016 antud seletustes on ta küll viidanud allergilisele nohule ja psühhiaatri poolt tuvastatud probleemidele, kuid pole väitnud midagi selle kohta, et ei saa privaatsuse puudumise tõttu tema tervislikku seisundit kontrollima tulnud tervishoiutöötajaga suhelda. 27.12.2016 avalduses on ta aga väitnud, et ei vaja töökoha olemasolu tõttu lisatööd, mistõttu võib tööst keeldumise kohe kirja panna ja pole vaja tervishoiutöötajat tema juurde saata. Privaatsuse puudumisega seotud väite tõsiseltvõetavuse seab kahtluse alla lisaks veel see, et tööle määramise käskkirjale ja distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväiteid esitades ja vaideid koostades on ta saanud vanglateenistuse ametnikele oma tervislikku
seisundit, diagnoose ja ravi kirjeldada ning on edastanud ka tervist puudutavaid dokumente. Veel väärib siinkohal tähelepanu vastuolu kaebaja väidetes, mille kohaselt takistavad tema psüühilised häired küll vangla üldkasutatavate ruumide koristajana töötamist, kuid ei näi olevat probleemiks Barbosa OÜ juhiabi ülesannete täitmisel. Kaebajat ei saa õigustada ka tema vastuväidete juurde lisatud EIK lahendite ja õiguskantsleri kirja seisukohad, sest neis keskendutakse peaasjalikult kinnipeetava läbivaatusega seotud privaatsuse küsimusele ega välistata vanglateenistuse ametnike viibimist selle juures, kui esinevad vastavad põhjused. Lisaks pole ta asjas koostatud ettekannete ja meditsiiniosakonna tõenditest nähtuvalt meditsiiniõe poolt tehtavat läbivaatust üldse soovinudki väites, et õde ei saa teda aidata, mistõttu on õel tulnud piirduda visuaalse vaatluse ja tervisekaarti psühhiaatri poolt kantud andmetega.
10.Terviseprobleemide kõrval tugineb kaebaja asjaolule, et täidab juba töötamise kohustust, kuna on leidnud endale töö väljaspool vanglat ning on sõlminud selle kohta Barbosa OÜ-ga lepingu. Seejuures on tal aga arvestamata jäänud, et VangS §-s 37 sätestatud töökohustuse alusel töötamine ei kuulu tööõiguse regulatsiooni esemesse, sest kinnipeetavat kohustatakse töötama avalik-õigusliku võimusuhte kaudu. Seetõttu pole töölepingu alusel töötamine võrdväärne vangla majandustööga ega saa seda asendada. Veel pole ta arvestanud et PS §-s 29, VangS § 37 lg-s 1 ja § 38 lg-s 1 sätestatu kohaselt tuleb kinnipeetav muu töö puudumise korral rakendada võimaluse korral majandustöödele ning seejuures pole tal subjektiivset õigust valida endale meelepärast tööd ega vangla poolt pakutud tööst eraõigusliku lepingu sättele tuginedes keelduda. Vanglal seevastu on olemas laia ulatusega kaalutlusõigus nii selle üle, keda on võimalik majandustööle rakendada kui otsustuseks, mitu kinnipeetavat ja kui suure koormusega vastavate tööde tegemisele määrata ning kuna täpselt anda neile konkreetsed tööle asumise korraldused. Kuna nimetatud tööd on suunatud kinnipeetavate endi huvidest lähtuvate vangla olmeliste vajaduste rahuldamisele, ei ole tegemist otsitud ettekäändega ja kaebajal pole mingit põhjust pidada neid enda väärikust alandavateks. Arvestatavad ei ole väited ka majandustöö eest makstava vähese töötasu osas, sest kohtule esitatust ei nähtu keeldu töötada lisaks veel ka töölepingu alusel, saada sellest tulenevat töötasu ning kasutada seda oma elukaaslase ja laste ülalpidamiseks.
11.Distsiplinaarmenetluste materjalid kinnitavad, et kaebaja karistamistel on järgitud kõiki VangS § 64 lg-test 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid. Mõlema menetluse käik on protokollitud VSkE § 97 lg-s 2 kehtestatud nõuete kohaselt, teda on teavitatud nende algatamisest, talle on võimaldatud ennast seletuste andmise läbi kaitsta ning karistused on määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja VSkE § 17 sätestatud pädevuse piirides. Mõlemas vaidlustatud käskkirjas on piisavalt käsitletud nii süüteo asjaolusid kui kaebaja seletustest, tema tervislikust seisukorrast ning Barbosa OÜ-s töötamisega seonduvast tulenevat. Piisava ulatusega on põhjendatud ka seda, miks on just seitsme ööpäeva pikkused kartserisse paigutamised võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige õigemad. HKMS § 158 lg-st 3 tulenevalt pole kohtul kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul küll õigust hinnata otsustatu sisulist otstarbekust, kuid kuna VangS § 63 lg 1 p 4 lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saavad niisuguse pikkusega karistused arvestada nii tema isikut kui vanglaametniku korralduste täitmisest keeldumistes seisnenud distsipliinirikkumiste olulist tähendust vangla julgeolekule. Karistused pole kaebaja korduvaid samalaadseid rikkumisi arvestades ülemäärase raskusega ja võivad teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige edukamalt kaasa aidata õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra tagamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele.
12.Kohtule esitatu ei anna alust järeldada, et distsiplinaarmenetluste käigus oleks toimunud õiguse üldiste põhimõtete või otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuete rikkumisi. Kaebaja on küll viidanud asjaolule, et vaidlusalused käskkirjad koostanud vanglaametnik polnud erapooletu, sest tema viis läbi ka distsiplinaarmenetluse, kuid seadusest siiski vastavat keeldu ei tulene. VangS § 64
lg-tes 1 ja 4 on kehtestatud, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ja karistuse määrab vanglateenistus. Samade sätete varem kehtinud redaktsiooni kohaselt olid need õigused vangla direktoril ning selle seaduse aastal 2009 ilmunud kommenteeritud väljaande § 64 kommentaaris 2.1 märgitust tuleneb selgelt, et tegemist pole menetlusliku rikkumisega. Sama paragrahvi kommentaari 2.2 kohaselt ei saa vastava haldusakti tühistamist võimaldava menetlusliku rikkumisega tegemist olla isegi siis, kui menetluse on läbi viinud sellekohast pädevust mitteomav ametnik. Vastupidist ei saa tuleneda ka kaebuses viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-74-03 punktist 20, sest ei käsitle üldse erapooletuse küsimusi, vaid ametniku ärakuulamist tema distsiplinaarkorras vastutusele võtmisel.
13.Kohtueelsetes vastuväidetes on kaebaja viidanud veel ka sellele, et 06.01.2012 koostatud protokolli peale vastuväidete esitamise aeg oli liialt lühike, mistõttu ei saanud ta kasutada oma kaitsja abi. Seejuures on tal aga tähelepanuta jäänud, et seaduseandja pole kehtestanud kinnipeetava distsiplinaarmenetlusele kaitsja kohustuslikkuse nõuet. Samuti pole kaebaja tähelepanu osutanud sellele, et halduskohtumenetluses juurdunud seisukohtade järgi saab haldusakti tühistamise kaasa tuua vaid niisugune menetluslik rikkumine, mis võis otsustust mõjutada. Antud juhtumi puhul on ta saanud esitada osundatud distsiplinaarmenetluse protokollile põhjalikud vastuväited ning puuduvad viited sellele, et advokaadi abi puudumine võis kuidagi otsustamist mõjutada.
14.Kohtule esitatu ei kinnita ka seda, et kaebaja majandustööle määramine ja selle vahetule täitmisele asumise kohta antud korraldused teenisid tegelikult hoopis tema poolt väidetud väärikuse alandamise või üksikvangistusega karistamise eesmärki. Sellekohast etteheidet esitades ei ole ta arvestanud endal lasuvate kohustustega ja asjaoluga, et kartserikaristuste ebasoovitavate mõjude vältimiseks piisanuks korralduste täitmisest. VangS § 4’ lg-s 1 sätestatu kohustab küll kohtlema kinnipeetavat tema inimväärikust austaval viisil ega luba põhjustada talle karistuse kandmise läbi vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevast rohkem kannatusi, kuid ei välista siiski temal lasuva töökohustuse täitmise nõudmist, karistamist vangistusalastest õigusaktidest tulenevate kohustuste rikkumise eest ega kartserikaristuse määramist, kui see toimub õigusaktides ettenähtud õiguslikke aluseid ja menetluskorda järgides. Seda ei saa välistada ka kaebuses viidatud CPT raportis avaldatud arvamused, õiguskantsleri poolt Justiitsministeeriumile antud tulevikku suunatud seisukohad, soovituslikku iseloomu omavas Euroopa Vanglareeglistikus sisalduv või kaebaja viited enda psüühilistele häiretele. Tervisekaarti tehtud kande 183 kohaselt kurtis ta närvilist seisundit seoses eelseisva kartserisse minekuga, psühhiaater diagnoosis pikaajalise depressiivse reaktsiooni ja määras ravimi, kuid ei märkinud seejuures ära vähimaidki psüühilisest tervisest või mistahes muust tulenevaid takistusi kartserikaristuse kandmise suhtes. Kuna neid ei nähtu ka kandest 190, milles on kirjas kaebaja kurtmine kartseris viibimisega seotud piinade ja psüühilise tervise halvenemise üle ega ühestki hilisemast kandest, saab järeldada vaid seda, et kaebajat ravinud psühhiaater ei pea tema psüühilist seisundit kartserikaristuse kandmist takistavaks asjaoluks. Tööle määramist ei saanud välista ka kartseris viibimine, sest vangistusalastes õigusaktides vastav keeld puudub. VangS § 651 lg-s 4 sätestatu lubab küll osaliselt või täielikult piirata kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes muuhulgas ka töötamist reguleerivate VangS §-de 37 ja 38 kohaldamist, kuid kummaski käskkirjas pole kaebajale üldse mingeid piiranguid seatud.
15.HKMS § 77 lg 1 ning TsKMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus menetluse kinniseks kuulutada, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise eraelu kaitseks ning huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Käesolevas asjas on toimikusse esitatud mitmed kaebaja tervislikku seisundit käsitlevad dokumendid. Kuna nendes on kajastatud tema eraelulised andmed, millede avaldamiseks puudub avalik huvi, on vajalik menetlus vastavas osas kinniseks kuulutada.
16.Eeltoodud järeldustel on mõlemad vaidlusalused käskkirjad õiguspärased, mistõttu puudub alus nende tühistamiseks. Seetõttu jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja poolt tasutud 15 euro suurune riigilõiv HKMS § 108 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Vastustaja oma menetluskulude
kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu pole käesolevas asjas hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid.
/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.