1.Jätta läbi vaatamata XXXi kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seoses 29.03.2016 läbiotsimisel vanglaametnike poolt välja mõeldud erinevate variatsioonidega, kaebaja genitaalide manipuleerimise ja kahel korral kükitamise käsuga aga samuti seoses kuni 13.04.2016 teostatud läbiotsimistega;
2.Jätta XXXi kaebus rahuldamata täies ulatuses;
3.Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 22. juuni 2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.10.11.2016 saabus Tartu Halduskohtusse XXXi hüvitamiskaebus Tartu Vangla 29.03.2016 tegevuse peale, mis on seotud läbiotsimisega, millega alandati väidetavalt kaebaja väärikust ning tekitati väidetavalt kahju tema tervisele. Kaebaja soovib, et kohus mõistaks Tartu Vanglalt välja õiglase hüvitise.
1.1.Tartu Halduskohus jättis kaebuse 27.03.2017 määrusega käiguta ja andis kaebajale aega viis päeva puuduste kõrvaldamiseks.
1.2.Kaebaja esitas 02.04.2017 puuduste kõrvaldamise taotluse, kuhu oli lisatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus.
1.3.Tartu Halduskohus 10.04.2017 määrusega rahuldas XXXi menetlusabi taotluse ja vabastas teda kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest täies ulatuses seoses maksejõuetusega, võttis kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.
1.4.28.04.2017 laekus kohtusse vastus kaebusele. Kaebuse põhjendused ja taotlus
2.Kaebuse ja selle täienduse kohaselt 29.03.2016 teostati kaebaja suhtes täielik läbiotsimine kahel korral. Esimesel korral toimus läbiotsimine korrektselt, teisel aga mitte. Kaebaja leiab, et 29.03.2016 tema suhtes teisel korral teostatud täieliku läbiotsimise käigus alandati tema inimväärikust ja tekitati tervisekahju. Läbiotsimist teostanud ametnikud väänasid kaebaja käsi, kuid selleks ei olnud vajadust, kuna kaebaja rahulikult allus korraldusele. Selle tagajärjel tekkisid kaebajal käele hematoomid. Kaebaja märgib, et läbiotsimise käigus mõtlesid vanglaametnikud eriti õela naeratusega välja erinevaid variatsioone (poose), kui kaebaja seisis otse nende ees alasti. Üks vanglaametnik tuli kaebaja juurde ja korduvalt manipuleeris tema genitaalidega. Lisaks sundisid vanglaametnikud kaebajat mitu korda alasti nende eest kükitama. Need läbiotsimised kestsid kaebaja sõnul kuni 13.04.2016. Lisaks eeltoodule pidas kaebaja 29.03.2016 läbiotsimise teostamist põhjendamatuks, kuna vanglaametnikud ei leidnud keelatuid esemeid. Sellest tulenevalt leiab kaebaja, et vastustaja alandas tema inimväärikust ja kahjustas tervist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses. Seoses sellega nõuab kaebaja kohtult talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmist vastustajalt. Vastustaja vastuväited
3.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu.
3.1.Vastustaja teatas kohtule, et nende arvates ei ole kaebajal väidete osas, seoses 29.03.2016 läbiotsimisel tema genitaalide manipuleerimise ja kükitamisega, aga samuti seoses kuni 13.04.2016 teostatavate läbiotsimisega, läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kaebaja ei ole viidanud vanglale esitatud kahjunõudes eelpoolnimetatud asjaoludele.
3.2.Vastustaja teatas kohtule, et jäi seisukohtade juurde, mis olid esitatud 04.11.2016 vastuses kaebaja kahjunõudele nr 1-13/172-4. Vastustaja märkis, et talle teadaolevatel andmetel toimus 29.03.2016 kaebaja täielik läbiotsimine vaid ühel korral, mitte kahel, nagu väitis kaebaja. Kaebaja täielik läbiotsimine toimus pärast seda, kui kaebaja tuli jalutuskäigult eluosakonda.
3.3.Vastustaja selgitusel 29.03.2016 seisuga esines vanglaametnikel põhjendatud kahtlus selle kohta, et kaebaja võiks toimetada eluosakonda keelatud esemeid (sigaretid). Seega ei nõustu vastustaja kaebaja väitega, et kuna kaebajale ei järgnenud distsiplinaarkaristust pärast 12.03.2016 kaebaja kambris keelatud esemete leidmist ei olnud 29.03.2016 läbiotsimine põhjendatud.
3.4.Vastustaja selgitusel mitte ükski asjaolu ei viita sellele, et 29.03.2016 läbiotsimise käigus oleks kaebaja suhtes kasutatud üleliigset jõudu. Ettekande nr 1914 sisust tulenevalt seisnes füüsilise jõu kasutamine vaid kaebaja kätest kinni võtmises ning tema ülakeha ruumis oleva
laua vastu surumises. See on vastustaja arvates kooskõlas ka kaebaja enda vanglale esitatud kahjunõudes toodud kirjeldusega. Kuivõrd kaebaja oli ametnike suhtes negatiivselt meelestatud ega soovinud ametniku korraldust täita, saab pidada eluliselt usutavaks, et kaebajale kaasnesid füüsilise jõu kasutamisega ka kergemad vigastused. Antud juhul on meditsiiniõde 29.03.2016 fikseerinud kaebajal punetavad triibud paremal küünarvarrel ja marrastuse parema abaluu piirkonnas. Nimetatud vigastused ei viita üleliigse jõu kasutamisele. Seejuures oli kaebajal võimalus alluda vanglaametnike korraldusele ja võimalikud vigastused ära hoida.
3.5.Sellest tulenevalt palus vastustaja kohtult jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu seisukoht
4.Esmalt võtab kohus seisukoha osas, mis puudutab kaebaja poolt kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist I, seejärel vaatab kaebuse sisuliselt läbi II. I
5.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 kohaselt, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 1 sätestatud asjaolud, jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata, HKMS § 121 lg 1 p 4 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.
5.1.HKMS § 47 lg 1 sätestab, et seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Sellest tulenevalt saab kohus kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, mille osas on kaebuse esitaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. VangS § 11 lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Riigikohus leidis ka, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust.1
5.2.25.08.2016 vanglale esitatud kahjunõudes palus kaebaja talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses 29.03.2016 toimunud täielikul läbiotsimisel tema väärikuse alandamisega ja tervisekahju tekkimisega. Väärikuse alandamist ja tervisekahju tekitamist põhjendas kaebaja sellega, et 29.03.2016 teostati läbiotsimist täieliku lahti riietamisega põhjendamatult, kuna see oli teistkordselt tehtud ja selle käigus ei leitud keelatud esemeid. Teistkordsel läbiotsimisel kasutati kaebaja väitel keelatud meetodit ja murti tema käsi, mistõttu jäi kätele ja õlgadele hematoomid ja esines valu 3-4 päeva. Kohtule esitatud kaebuses täiendas kaebaja kahjunõude põhjendusi sellega, et 29.03.2016 läbiotsimise käigus mõtlesid vanglaametnikud õela naeratusega välja erinevaid variatsioone, kui kaebaja nende ees alasti seisis, vanglaametnik manipuleeris käsitsi kaebaja genitaalidega, käskis kaks korda kükitada, aga samuti sellega, et läbiotsimised kestsid kuni 13.04.2016. Seega, kohtule esitatud kaebuses põhjendas kaebaja
RKHKm 3-3-1-68-08, p 9.
29.03.2016 läbiotsimise õigusvastasust asjaoludena, millele ta ei ole viidanud vastustajale 25.08.2016 esitatud kahjunõudes ja millega ei saanud vastustaja arvestada vastuses kahjunõudele. Sellest tulenevalt on kaebajal väidete osas, seoses 29.03.2016 läbiotsimisel vanglaametnike poolt välja mõeldud erinevate variatsioonidega, kaebaja genitaalide manipuleerimise ja kahel korral kükitamise käsuga, aga samuti seoses kuni 13.04.2016 teostatavate läbiotsimisega, on vastavalt HKMS § 47 lg-le 1 ja VangS § 11 lg-le 8 läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus.
5.3.Sellest tulenevalt ning juhindudes HKMS § 121 lg 1 p-st 4 ja § 151 lg 1 p-st 1, jätab kohus läbi vaatamata kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seoses 29.03.2016 läbiotsimisel vanglaametnike poolt välja mõeldud erinevate variatsioonidega, kaebaja genitaalide manipuleerimise ja kahel korral kükitamise käsuga, aga samuti seoses kuni 13.04.2016 teostatavate läbiotsimistega. II
6.Kõigepealt tuleb kohtul tuvastada, kas 29.03.2016 toimus kaks kaebaja täielikku läbiotsimist või üks. Vastustajale esitatud kahjunõudes ja kohtule esitatud kaebuses väitis kaebaja, et 29.03.2016 teostasid vanglaametnikud tema suhtes kaks täielikku läbiotsimist. Esimene läbiotsimine toimus 29.03.2016 jalutuskäigu ajal ja kaebajal ei ole seoses selle läbiotsimisega vastustajale midagi ette heita. Teine täielik läbiotsimine toimus ajal, kui kaebaja tuli tagasi jalutuskäigult eluosakonda. Vastustaja kaebajaga ei nõustunud ja väitis, et 29.03.2016 toimus kaebaja täielik läbiotsimine vaid ühel korral ja see oli ajal, kui ta tuli tagasi jalutuskäigult eluosakonda.
6.1.Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja ei pea usutavaks kaebaja väidet selle kohta, et 29.03.2016 otsisid vanglaametnikud tema täielikult läbi kahel korral (jalutuskäigu ajal ja vahetult pärast seda). Kohus märgib, et kaebaja ei ole esitanud kohtule väidetavalt 29.03.2016 toimunud topelt läbiotsimist kinnitavaid tõendeid. Samas selgitas vastustaja üksikasjalikult 04.11.2016 vastuses kaebaja kahjunõudele nr 1-13/172-4, miks tema arvates oli 29.03.2016 kaebaja täielik läbiotsimine ühekordne. Kohus nõustub vastustaja selgitustega, et kuna kaebaja suhtes täielik läbiotsimine jalutuskäigu ajal teostati 28.03.2016, oleks aja möödumise tõttu võinud kaebaja eksida ja hakata arvama, et 29.03.2016 teostati täielikud läbiotsimised kahel korral (jalutuskäigu ajal ja vahetult pärast seda). Kohus märgib, et 29.03.2016 väidetavat kahekordset läbiotsimist ei kinnita ka sektsioonis olnud vanglaametnikud. Vastustaja poolt kohtule esitatud materjalidest tuleneb, et 29.03.2016 teostati kaebaja läbiotsimine vaid vahetult pärast seda, kui ta tuli tagasi jalutuskäigult eluosakonda (t. lk. 4 pöördel ja 49 ). Seega kaebuse läbivaatamisel lähtub kohus sellest, et 29.03.2016 otsiti kaebaja täielikult läbi peale jalutuskäiku eluosakonda naasmise ajal ja ühel korral.
6.2.Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise ja tervisekahju tekitamise korral. Siit nähtub, et nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks kuulub rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu oli avalik-õiguslikus suhtes ja sellise süülise tegevusega (haldusaktiga või toiminguga) rikuti isiku subjektiivseid õigusi, mis on kaasa toonud isikule kahju tekitamist ning õigusvastase teo ja kahju tekitamise vahel esineb põhjuslik seos, aga samuti tekitatud kahju ei oleks võimalik
vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
6.3.Kahju hüvitamiseks tuleb seega esmalt tuvastada avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus ja kaebaja RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguse (te) rikkumine.
6.4.Kinnipeetava täielik läbiotsimine kujutab endast toimingut haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lg 1 tähenduses, kuna puudub haldusaktile omane regulatiivsus. HMS § 107 lg 1 kohaselt toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega. Toiming võib piirata õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra määrab haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. Toimingut ei pea eelnevalt põhjendama, põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel (HMS § 108 lg 1) või toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses.2
6.5.29.03.2016 läbiotsimise vajadus ja kaebaja inimväärikus.
6.5.1.Kaebaja väitis, et 29.03.2016 täielik läbiotsimine, mis toimus eluosakonda naasmise ajal, oli põhjendamata. Vastustaja kaebajaga ei nõustunud.
6.5.2.Tulenevalt VangS § 68 lg-st 1, justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 § „Järelevalve korraldus vanglas“ ja TVK punkti 4.6 kolmandast lausest, kinnipeetavate vanglasisesel saatmisel on vastustaja õigustatud vajadusel läbi viima täielikud läbiotsimised. Kinnipeetava täieliku läbiotsimise all mõistetakse kinnipeetava poolt täielikku lahti riietamist vanglaametniku ees (RKHK 3-3-1-32-12, p 11).
6.5.3.Alates 01.10.2011 ei tulene Eesti Vabariigi õigusaktidest, millisel konkreetsel viisil tuleb teostada läbiotsimist, sh juhul, kui läbiotsimine toimub osalise või täieliku lahti riietumisega. Seega tuleb läbiotsimiste konkreetsel viisil õiguspärasuse hindamisel lähtuda üldreeglist ehk VangS § 41 lg-st 2, mille teise lause kohaselt, kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Eesti ega ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika ei välista vajadusel täieliku läbiotsimise teostamist ning ei pea seda automaatselt kinnipeetava inimväärikust alandavaks ja õigusvastaseks toiminguks.3 Vanglas viibivate isikute julgeolek (kinnipeetavad, vanglaametnikud, teised külastajad) on väga oluline ja kaitsmist vajav väärtus, mille tagamata jätmine ilmselgelt toob kaasa rasked ja pöördumatud tagajärjed.4 Seega, võttes arvesse, et täielike läbiotsimistega sekkutakse kinnipeetavate õigustesse intensiivselt, tuleb seda teha vaid põhjendatud vajaduse korral ja teha täielik läbiotsimine selleks ettenähtud ruumis või kohas samast soost vanglaametniku poolt.
6.5.4.Tulenevalt vastustaja poolt kohtule esitatud põhjendustest 29.03.2016 kaebaja suhtes teostatud läbiotsimise vajaduse kohta, oli vastustajal põhjendatud kahtlus, et kaebaja võis viia jalutuskäigult eluosakonda keelatud esemed (sigaretid). Vastustaja selgitusel põhines selline kahtlus asjaolul, et 12.03.2016 leiti kaebaja kambrist 1 sigarett Philip Morris, 9 sigaretti LM, 1 RKHKo 3-3-1-19-13, p 14. RKHKo 3-3-1-32-12; EIKo n1574/13, Jaeger vs Eesti; EIKo 14322/12, Milka vs Poola.
v.t. RKHKo nr 3-3-1-64-14.
väävlivaba tikutoos. Vastustaja tõdes, et kuna koos kaebajaga viibis kambris ka teine kinnipeetav, siis jäi kaebaja keelatud esemete hoidmise eest karistamata. Sellest tulenevalt nõustub kohus vastustajaga, et kuna kambrist, kus viibis kaebaja ja teine kinnipeetav leiti kinnipeetavate jaoks keelatud esemeid (sigaretid ja tikutoos), võisid kaebaja ja tema kambrikaaslane need viia kambrisse jalutuskäigult. Kohus märgib, et alates 12.03.2016 ehk keelatud esemete avastamisest kaebaja kambrist kuni 29.03.2016 ei olnud möödas palju aega, seega kaebaja täielik läbiotsimine 29.03.2016 on olnud varem tuvastatud asjaolude ja sellel alusel tekkinud kahtluse (kaebaja võib toimetada keelatud esemed eluosakonda) kontrollimiseks vajalik ja põhjendatud. Ilmselgelt kaebaja suhetes mittetäieliku läbiotsimise läbiviimisega ei oleks selle eesmärki saanud lugeda täidetuks, kuna peidetud sigarettide avastamine kinnipeetavalt läbi riiete kompamise teel on raskendatud. Vastustaja selgitas kohtule, et kinnipeetavad tavaliselt peidavad tubakatooteid alusriietesse või kehaõõnsustesse. Kohus leiab, et 29.03.2016 läbiotsimise käigus kaebajalt keelatud esemete avastamata jätmine ei muuda läbiotsimist õigusvastaseks. Kohus möönab, et vanglaametnike eest alasti seismine võis olla kaebaja jaoks äärmiselt ebamugav, kuid kaebaja peab taluma kõiki ebamugavusi, mis paratamatult kaasnevad vangistusega. Selline talumiskohustus on olemas kaebajal ka põhjendatud täielikel läbiotsimistel.
6.5.5.Kohus märgib täiendavalt, et 29.03.2016 kaebaja täielik läbiotsimine teostati selleks vastavas ruumis ja samast soost vanglaametnike poolt. Võttes arvesse kõike eelpoolnimetatut, on kohus seisukohal, et 29.03.2016 kaebaja täielik läbiotsimine on olnud õiguspärane ja sellega ei ole alandanud kaebaja inimväärikust.
6.6.29.03.2016 füüsilise jõu kasutamisega kaebajale tekitatud tervisekahju.
6.6.1.Kaebaja väitis, et läbiotsimise käigus kasutati tema suhtes füüsilist jõudu ja tekitati talle tervisekahju. Vastustaja sellega ei nõustunud.
6.6.2.Kinnipeetava suhtes füüsilise jõu kasutamine on toiming HMS § 107 lg 1 tähenduses, kuna puudub haldusaktile omane regulatiivsus.
6.6.3.VangS § 67 p-de 1 ja 2 kohaselt julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele, mitte takistama vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. VangS § 71 lg 2 sätestab, et vanglateenistuse ametnik võib kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Kohus on seisukohal, et kuna kaebaja ei käitunud agressiivselt, vaid lihtsalt korduvalt keeldus lahti riietumisest, ei kujutanud ta vanglaametnikele ohtu, mistõttu ei olnud antud juhul täidetud VangS § 71 lg 2 järgi jõu kasutamiseks teine eeldus.5 Kuigi olukord, kus kinnipeetav keeldub täitmast vanglaametniku korraldust, kuid ei kujuta seejuures vanglaametnikele ohtu, ei ole reguleeritud VangS § 71 lg-s 2, võib kinnipeetava suhtes vanglaametnike poolt jõu kasutamine siiski kõne alla tulla VangS § 41 lg 2 alusel. VangS § 41 lg 2 sätestab kinnipeetava õiguste piiramise alused ja tingimused. Selle kohaselt võib vangla juhul, kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. EIK on, märkinud, et jõu kasutamine võib puhuti olla vajalik vangla julgeoleku tagamiseks ja korra hoidmiseks
TrtRnKo 3-13-1716, p 25.
või kuritegevuse ennetamiseks kinnipidamisasutustes. Sellest hoolimata võib niisugust jõudu kasutada üksnes hädavajadusel ja see ei tohi olla üleliigne.6
6.6.4.Lahti riietamise korralduse õiguslikuks aluseks oli TVK punkt 4.6, mille kohaselt vajadusel teostatakse kinnipeetava suhtes täielik läbiotsimine koos lahti riietumisega. Seega tegemist on vanglaametnike seadusliku korraldusega, mille täitmisest keeldumine takistas vanglaametnike poolt teenistusülesannete täitmist (läbiotsimise teostamine). Kohus tuvastas, et alguses astusid vanglaametnikud kaebajaga verbaalsesse kontakti, mille käigus anti talle korraldus lahti riietumiseks, seejärel anti korduv korraldus lahti riietumiseks füüsilise jõu kasutamise hoiatusega. Alles siis, kui kaebaja ei allunud korduvatele korraldustele, asusid vanglaametnikud kaebajaga füüsilisesse kontakti ehk kasutasid kaebaja suhtes füüsilist jõudu (t. lk. 5, 49, 50, 51). Kohus märgib, et sellisel juhul kaebaja lahti riietumine jõuga oli täieliku läbiotsimise korraldamiseks ainus viis. Samas märgib kohus, et vanglaametnikelt ei saa mõistlikult oodata, et nad astuks oma teenistusülesannete täitmiseks pidevalt läbirääkimistesse kinnipeetavatega, kuna see takistaks nende põhitöö tegemist. Kohus leiab, et antud juhul jõu kasutamine kaebaja läbiotsimise teostamiseks oli õigustatud ka julgeoleku kaalutlustel, kuna kaebajal võisid olla keelatud esemed ja oma keeluga läbiotsimisest segas ta vanglaametnike tööd ning raskendas talle antud korralduste täitmata jätmisel märkimisväärselt järelevalve teostamist teiste kinnipeetavate üle. Järelikult ei nõustu kohus kaebaja väitega selle kohta, et 29.03.2016 kella 18.50 paiku kasutasid vanglaametnikud XXX ja XXX kaebaja suhtes keelatud meetodit (käte väänamine) ning leiab, et kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamine täieliku läbiotsimise läbiviimiseks oli vajalik.
6.6.5.Järgmisena tuleb kohtul hinnata, kas vanglaametnike poolt füüsilise jõu kasutamine on olnud proportsionaalne. Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja on seisukohal, et 29.03.2016 kella 18.50 paiku ei kasutanud vanglaametnikud kaebaja suhtes füüsilist jõudu ülemääraselt. VangS § 71 lg 71 kohaselt kontrollitakse pärast erivahendi, teenistusrelva või jõu kasutamist kinnipeetava suhtes tema terviseseisundit ning kontrolli tulemus protokollitakse. 29.03.2016 koostatud füüsilise jõu kasutamise protokolli nr 6-16/11 kohaselt kuna kaebaja ei allunud vanglaametnike poolt antud korduvatele korraldustele ja keeldus lahti riietumast, siis kasutasid vanglaametnikud kaebaja suhtes füüsilist jõudu sellisel viisil, et võtsid kaebaja käed ja surusid ta ülakehaga vastu lauda. Kohe pärast seda nõustus kaebaja läbiotsimisega ja jõu kasutamine oli lõpetatud. Täieliku läbiotsimise lõpetamisel viidi kaebaja vangla meditsiiniosakonda, kus teostati tema suhtes meditsiiniline kontroll. Kontrolli käigus tuvastati kaebaja paremal küünarvarrel punetavad triibud ja parema abaluu piirkonnas marrastus 2x3 sentimeetrilisel alal. Kaebaja randmete ja õlaliigeste liikuvus oli vaba. Meditsiinilist abi ei ole kaebajale määratud (t. lk 53 ). Kohus leiab, et eelpoolkirjeldatud kaebaja vigastused kinnitavad vanglaametnike poolt ettekannetes kajastatud tegevust (vanglaametnike poolt jõuga kaebaja käte võtmine ja tema ülakeha vastu lauda surumine) (t. lk.51). Kohtul puuduvad alused arvata, et vanglaametnikud tekitasid kaebajale hiljem fikseeritud kehavigastused muu tegevusega. Sellele ei viidanud ka kaebaja kohtule esitatud kaebuses ning väitis, et 29.03.2016 väänasid vanglaametnikud tema käsi niikaua, kuni ta otsustas alluda korraldusele. Kohtu arvates oluline on see, et koheselt, kui kaebaja nõustus täieliku läbiotsimisega, lõpetasid vanglaametnikud kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamise. Tulenevalt 29.03.2016 koostatud füüsilise jõu kasutamise protokollist nr 6-16/11, kasutati kaebaja suhtes füüsilist jõudu umbes 1 minut. Järelikult, võttes arvesse kaebajal fikseeritud vigastuse tõsidust, on kohus seisukohal, et 29.03.2016 kella 18.50 paiku vanglaametnike poolt kaebaja suhtes sellise füüsilise jõu
EIKo 16563/08 Julin vs. Eesti p-d 121-122.
kasutamine (käte väänamine) oli tekkinud olukorraga proportsionaalne ning lõppkokkuvõttes õiguspärane.
6.6.5.Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et nii 29.03.2016 kaebaja suhtes teostatud täielik läbiotsimine kui ka vanglaametnike poolt füüsilise jõu kasutamine on õiguspärased toimingud, millega ei ole alandatud kaebaja inimväärikust. Füüsilise jõu kasutamise tõttu sai kaebaja küll kerget laadi vigastusi, kuid need vigastused olid tekitatud õiguspärase toimingu raames. Seega mõlema toimingu puhul ei ole täidetud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks RVastS § 7 lg-s 1 ja RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud eeldusi.
7.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse rahuldamata täies ulatuses.
8.Menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 10.04.2017 määrusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas (250 eurot), Eesti Vabariigi kanda.