Ardi Aleksandrovi kaebus Viljandi Linnavalitsuse 15.08.2016 korralduse nr 598 ja 17.10.2016 korralduse nr 726 tühistamiseks, Viljandi Linnavalitsusele kohustava ettekirjutuse tegemiseks – tasuda kaebaja ema eest hooldekulusid igas kalendrikuus summas 372 eurot, avalik-õiguslikes suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu tuvastamiseks ning Viljandi Linnavolikogu 21.10.2012 määruse nr 134 „Hooldekodusse paigutamise kord“ põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Ardi Aleksandrov Vastustaja – Viljandi Linnavalitsus
Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 15. juuni 2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.15.08.2016 otsustas Viljandi Linnavalitsus korraldusega nr 598 toetada Ardi Aleksandrovi ema Lembi Aleksandrova hoolduskodus viibimise eest tasumisel toetusega summas 100 eurot.
Ardi Aleksandrov ei olnud 15.08.2016 korraldusega nr 598 nõus ning esitas selle peale vaide. Viljandi Linnavalitsus jättis 17.10.2016 korraldusega nr 726 vaide rahuldamata.
1.1.24.11.2016 laekus Tartu Halduskohtu Tartu kohtumajja A. Aleksandrovi poolt esitatud kaebus, milles ta palub kohtul tühistada Viljandi Linnavalitsuse 17.10.2016 korraldus nr 726, teha Viljandi Linnavalitsusele kohustav ettekirjutus – tasuda kaebaja ema eest hooldekulusid igas kalendrikuus summas 372 eurot, hinnata Viljandi Linnavolikogu 21.10.2012 määruse nr 134 „Hooldekodusse paigutamise kord“ põhiseaduspärasust, tuvastada avalik-õiguslikes suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu – Viljandi Linnavalitsuse kohustus tasuda oma osa puudujäävast hooldustasust olukorras, kus isikul puuduvad rahalised vahendid lähedase hoolduskulude eest tasumisel.
1.2.Tartu Halduskohus 09.01.2017 määrusega jättis A. Aleksandrovi kaebuse käiguta ning kohustas teda 7 päeva jooksul alates selle kättesaamisest kõrvaldama kaebuses esinenud puudused. 09.01.2017 kohtumääruse sai A. Aleksandrov kätte 01.02.2017.
1.3.08.02.2017 laekus kohtusse A. Aleksandrovi poolt esitatud avaldus kaebuses esinenud puuduste kõrvaldamiseks, milles ühtlasi palus ta esialgselt esitatud kaebuse muutmist ja juba esitatud nõuetele Viljandi Linnavalitsuse 15.08.2016 korralduse nr 598 tühistamisnõude lisamist.
1.4.Tartu Halduskohus 20.02.2017 määrusega rahuldas A. Aleksandrovi taotluse kaebuse muutmiseks (määruse resolutsiooni punkt 1), rahuldas A. Aleksandrovi menetlusabi taotluse ja vabastas teda kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest (määruse resolutsiooni punkt 2), võttis kaebuse menetlusse ja määras vastustajaks Viljandi Linnavalitsuse (määruse resolutsiooni punkt 3) ning kohustas vastustajat vastama kaebusele (määruse punkt 4).
1.5.13.03.2017 esitas vastustaja vastuse kaebusele.
1.7.11.05.2017 saabus kohtusse A. Aleksandrovi pöördumine. Kaebuse põhjendused ja taotlus
2.Kaebaja teatas kohtule, et tema ema L. Aleksandrova viibib hooldekodus „Avitar“ alates 19.05.2015. Kaebaja ema pensioniks on 320 eurot. Hooldekodus viibimise eest kuutasu määr tõusis 2016. a. märtsikuus 625 eurost 699 euroni. Kaebaja ise on madalama sissetulekuga töövõimetuspensionär, kelle omandis on ühetoaline korter (37 m2) Viljandi linnas. Tema sissetulekuks on vaid töövõimetuspension 254 eurot kuus ja raviga seotud hüvitis 36,57 eurot kuus. Kaebaja saab ka üks kord aastas toetust summas 100 eurot. Kaebaja on töötu ja rohkem sissetulekuid tal ei ole. Igakuised korteriga seotud tasud moodustavad 100-130 eurot kuus, olenevalt küttekuludest. Seega ei pea kaebaja õiguspäraseks Viljandi Linnavalitsuse 15.08.2016 korralduse nr 598 alusel sisuliselt temale pandud kohustust – osaleda tema ema L. Aleksandrova hooldekodus viibimise eest kuutasu tasumises. Kaebaja ei pea õiguspäraseks ka seda, et vaatamata tema maksejõuetusele pannakse talle ema hooldekodus viibimise eest tasumise kohustuseks põhjusel, et tema sugulased, ei vastanud vastustaja küsimustele ja on väidetavalt võimelised tasuma kaebaja ema hooldekodus viibimise eest. Sellest tulenevalt palus A. Aleksandrov kohtul Viljandi Linnavalitsuse 15.08.2016 korralduse nr 598 ja 17.10.2016 korralduse nr 726 tühistamist, vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemiseks – tasuda kaebaja ema eest hooldekulusid igas kalendrikuus summas 372 eurot, avalik-õiguslikes suhtes tähtsust
omava faktilise asjaolu tuvastamiseks ning Viljandi Linnavolikogu 21.10.2012 määruse nr 134 „Hooldekodusse paigutamise kord“ vaidluse puudutavas osas põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks. Vastustaja vastuväited
3.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ning vaidles sellele vastu.
3.1.Vastustaja selgitusele on Viljandi Linnavalitsuse 15.08.2016 korralduses nr 598 selgelt kirjeldatud fakti, millele kaebaja ei viita, et enne hoolekande asutusse minekut 19.03.2007 võõrandas Lembi Aleksandrova asjaõiguslepingu alusel oma korteri (Riia mnt 55-70, Viljandi) pojale Ardi Aleksandrovile. Sellega pani L. Aleksandrova ennast varatusse seisu VÕS § 267 lg 2 mõttes ja ei suuda ennast iseseisvalt tänasel päeval ülal pidada (hoolduskulude eest tasuda). Kaebajale kuulus 2008. aastal kaks korterit (temale varasemalt kuuluv korter Viljandis SuurKaare tn 49-29 ja emalt võõrandatud korter Riia mnt 55-70). 21.07.2008 võõrandas kaebaja asjaõiguslepingu alusel enda korteri (Suur-Kaare 49-29, Viljandi) oma pojale T. Aleksandrovile. Kaebaja poolt T. Aleksandrovile võõrandatud korterile oli seatud tähtajaline (6 aastat) isiklik kasutusõigus kaebaja kasuks. Vastustajale teadaolevalt T. Aleksandrov 2015. aastal Suur-Kaare 49-29 korterit eluasemena ei kasutanud, sest nimetatud aadressi külastades avas korteri ukse inimene, kes enda sõnul oli selle korteri üüriline. Kuna T. Aleksandrov korterit eluasemena ei kasutanud ja see oli välja üüritud, siis sellest tulenevalt vastustaja soovitaski vara võõrandada, et tasuda L. Aleksandrova hoolduskulude eest. Lisaks kinnisvara võõrandamise soovitusele on Viljandi Linnavalitsuse 15.08.2016 korralduses nr 598 viidatud ka võimalusele perele kuuluva kinnisvara üürimisest saadud üüritulu kasutada L. Aleksandrovi ülalpidamiskulude osaliseks katteks. 2016. aasta korralduses informeeriti kaebajat sellest, et kui kinnisvara realiseerimine ei ole võimalik, on linnavalitsuse sotsiaalkomisjonil võimalus tema avaldus uuesti üle vaadata, kui ta esitab täiendavalt enda pangakonto kuue kuu väljavõtted ja laste majanduslikku olukorda tõendavad dokumendid. Kaebaja on selgesõnaliselt väljendanud seda, et tema oma poja poole vanaema ülalpidamisküsimuses ei pöördu, sest see ei olevat õige.
3.2.Kaebaja poolt vaidlustatud määruse § 4 lg 4 punkti 3 kohaselt tasuvad hooldust vajava isiku ülalpidamiskulud seadus- või lepingujärgsed ülalpidajad. Määruse § 4 lg 4 punkti 4, mille kohaselt seadus- või lepingujärgsete ülalpidajate puudumisel või nende vähekindlustatuse korral ja võimaluse puudumisel hüvitada hooldust vajava isiku pensionist ja sotsiaaltoetusest ülalpidamiskuludeks puudujääva osa muudest vahenditest, tasub puudujääva osa linnavalitsus. Vastustaja selgitas kaebuse esitajale nimetatud määruse § 4 lg 4 punkti 4 tähendust. Selleks, et vastustaja tasuks hooldust vajava isiku hoolduskuludest puudujäävat osa on aga eelduslikult vaja tõestada ülalpidamiskohustusega isikute vähekindlustatus ja võimetus hoolduskuludest puudu jääva osa tasumiseks. Nimetatud korra § 4 lg 4 punkti 5 kohaselt hooldust vajava isiku pensionist ja sotsiaaltoetusest ülalpidamiskuludeks puudujääva osa tasumise jaotumise seadusvõi lepingujärgsete ülalpidajate ja linnavalitsuse vahel otsustab sotsiaalkomisjon. Ülalpidamiskohustusega isikute vähekindlustatuse väljaselgitamiseks ja toetuse suuruse otsustamiseks lähtub linnavalitsuse sotsiaalkomisjon haldusmenetluse seaduse §-st 6 ja Viljandi Linnavolikogu 17.12.2015 määruse nr 76 „Sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord“ §-s 5 sätestatud põhimõtetest. Sellest tulenevalt palus vastustaja kohtult jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu seisukoht
4.Esmalt võtab kohus seisukoha kaebaja poolt 11.05.2017 kohtule esitatud pöördumise osas, milles ta soovis kaebuse muutmist ja esialgse õiguskaitse määramist (I), seejärel vaatab kaebuse
sisuliselt läbi (II).
5.11.05.2017 kohtule esitatud pöördumisest on kohtu arvates võimalik aru saada, et asjaolude muutmise tõttu soovib kaebaja lisaks varem esitatud nõuetele 17.04.2017 vastustaja korralduse nr 174 tühistamist, kohtumenetluse ajaks nimetatud korralduse kehtivuse peatamist, aga samuti keelata kaebaja ema hooldekodust väljatõstmist või muul viisil tema seisundi halvenemist.
5.1.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 49 lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav.
5.2.Tartu Halduskohus määras 28.03.2017 määrusega viimaseks kohtudokumentide esitamise ajaks 17.04.2017. Kaebaja esitas kohtule kaebuse muutmise taotluse 11.05.2017 ehk mittetähtaegselt. Sellest tulenevalt jätab kohus 11.05.2017 taotluse kaebuse muutmiseks rahuldamata. Kuna kohus ei lubanud kaebuse muutmist, jätab kohus läbi vaatamata ka kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse 17.04.2017 korralduse nr 174 kehtivuse peatamiseks tulenevalt HKMS § 249 lg-st 3 (teine lause). Kohus selgitab, et soovi korral võib kaebaja esitada eelpoolnimetatud nõuete osas uue kaebuse halduskohtule. II
6.Haldusasja materjalide kohaselt otsustas vastustaja 15.08.2016 korraldusega nr 598 toetada kaebaja ema L. Aleksandrova hoolduskodus viibimise eest tasumisel toetusega summas vaid 100 eurot. Ülejäänud osas jäi L. Aleksandrova hooldekodus viibimise eest tasumise kohustus kaebajale, kui seadusjärgsele ülalpidajale. Kaebaja ei ole vastustaja 15.08.2016 korraldusega nr 598 nõus ja soovib, et vastustaja tasuks igakuiselt kaebaja ema L. Aleksandrova hooldekulusid igas kalendrikuus, mitte 100 euro ulatuses, vaid summas 372 eurot ehk osas, mis jääb tasumata L. Aleksandrova pensionist ja sotsiaaltoetusest.
7.Kohus leiab, et vastustaja 15.08.2016 korralduse nr 598 näol on tegemist haldusaktiga haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 tähenduses, kuna sellega mõjutatakse kaebaja õigusi nii positiivselt kui ka negatiivselt. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
8.Põhiseaduse (PS) § 27 lg 1 sätestab, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. PS § 28 lg 2 kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Puudustkannatava isiku nõudeõigus riigi vastu Põhiseaduse § 28 lg 2 alusel langeb täiesti või osaliselt ära, kui tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised oma puudust kannatava perekonnaliikme eest hoolitsema.1
8.1.Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 5 lg 1 kohaselt on isikul esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et hüvitise taotlemisel peab isik aitama igakülgselt kaasa eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele ning asjaolude muutumise korral hüvitise kohandamisele. SÜS § 14 lg 1 p 1 kohaselt hüvitise taotlemisel ja saamisel on isik kohustatud esitama hüvitise andjale kõik teadaolevad tõesed ja
RKPJKo 3-4-1-7-03, p 18.
täielikud andmed, dokumendid ja muud tõendid, mis on vajalikud hüvitise saamise õiguse või muu hüvitise andmiseks olulise asjaolu väljaselgitamiseks, sealhulgas seaduses sätestatud juhul andmed kolmandate isikute kohta. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14 lg 1 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus võib korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud tingimustel ja korras. Viljandi Linnavolikogu poolt 31.10.2010 vastu võetud määrus nr 134 „Hooldekodusse paigutamise kord“ (edaspidi määrus) § 4 lg 4 sätestab, et hooldekodu ülalpidamiskulu tasumise kohustuse võtavad enda kanda taotleja, seadus- või lepingujärgsed ülalpidajad ja linnavalitsus järgmiselt: hooldust vajav isik tasub oma hoolduse eest ise, kui tema omandis on kinnis- või vallasvara, mille realiseerimine võimaldab hooldusteenuse ülalpidamiskulude eest tasuda (punkt 1); hooldust vajav isik tasub kas osaliselt või täielikult enda ülalpidamiskulud hooldekodus, tasudes selleks kuni 100% oma igakuisest sissetulekust, kuid mitte rohkem kui ülalpidamiskuludeks vajalik (punkt 2); hooldust vajava isiku ülalpidamiskulud tasuvad seadusvõi lepingujärgsed ülalpidajad (punkt 3); seadus- või lepingujärgsete ülalpidajate puudumisel või nende vähekindlustatuse korral ja võimaluse puudumisel hüvitada hooldust vajava isiku pensionist ja sotsiaaltoetusest ülalpidamiskuludeks puudujääva osa muudest vahenditest, tasub puudujääva osa linnavalitsus (punkt 4) ja hooldust vajava isiku pensionist ja sotsiaaltoetusest ülalpidamiskuludeks puudujääva osa tasumise jaotumise seadus- või lepingujärgsete ülalpidajate ja linnavalitsuse vahel otsustab sotsiaalkomisjon (punkt 5). Sellest tulenevalt peamiseks eelduseks vastustajalt rahalise toetuse saamiseks on selle taotlejal (kaebajal) kui seadusjärgsel ülalpidajal rahaliste vahendite puudumine.
8.2.16.07.2016 vastustajale esitatud taotluses, aga samuti ka kaebuses, väitis kaebaja, et ta ei ole võimeline oma ema L. Aleksandrova hooldekodus viibimise eest tasuma suuremas ulatuses, kui tema ema igakuine sissetulek (kokku 321,04 eurot). Kaebaja on töötu ja tema ainsaks sissetulekuks on töövõimetuspension 254 eurot ja raviga seotud hüvitis 36,57 eurot kuus, kokku 290,57 eurot. Seega, esitades 16.07.2016 vastustajale taotluse sotsiaalse toetuse saamiseks, aga samuti kohtule kaebuse, pidas kaebaja ennast vähekindlustatud seadusjärgseks ülalpidajaks määruse § 4 lg 4 p 4 tähenduses.
8.3.Kohus tutvus haldusasja materjalidega, hindas kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt ja tulenevalt kohtul tekkinud siseveendumusest ei pea kaebaja väidet vähekindlustatuse kohta usutavaks. Haldusasja materjalide kohaselt viibib kaebaja ema L. Aleksandrova hooldekodus „Avitar“ alates 19.05.2015. Vastuses vastustaja poolt 23.02.2017 tehtud päringule nr 7-4/3507-5 teatas hooldekodu „Avitar“ esindaja, et kaebaja on kõik esitatud arved tasunud korrektselt, kuid 01.03.2017 seisuga jäi tasumata käesoleva aasta veebruarikuu hooldusteenuse arve (t. lk 42). Seega on kohus seisukohal, et eelpoolnimetatud andmete põhjal ei ole võimalik väita, et alates 19.05.2015 kuni 01.02.2017 esinesid kaebajal raskused tema ema L. Aleksandrova hooldekodus viibimise eest tasumisega. 11.05.2017 kaebaja oma pöördumises kohtusse kinnitas, et ta maksis igakuuliselt 699 eurot OÜ-le Avitar oma ema Lembi Aleksandrova eest kuni 01.02.2017 ja nüüd säästud lõppesid. Seetõttu leiab kohus, et aasta 2016 kohta kaebaja esitas vastustajale ja kohtule ebaõiged andmed tema varalise seisundi kohta. Juhul, kui kaebaja tegelik sissetulek oleks olnud vaid tema poolt nimetatud töövõimetuspension 254 eurot ja raviga seotud hüvitis 36,57 eurot kuus, kokku 290,57 eurot, mis kaebaja kinnitusel oleks pidanud kuuluma igakuiste püsikulutuste kandmiseks (korter, toit, ravimid), siis oleks tal tekkinud ema hooldekulude tasumisega võlgnevus. Võlgnevus tekkis alles 01.03.2017 seisuga. Sellest tulenevalt ei saa pidada kaebajat eelpoolnimetatud perioodi jooksul (sh vaidlusaluse
haldusakti väljastamise ajal) vähekindlustatud seadusjärgseks ülalpidajaks määruse § 4 lg 4 p 4 tähenduses. Kohus märgib, et kuigi vaidlusalune 15.08.2016 korralduse nr 598 andmise aluseks on teistsugused faktilised ja õiguslikud põhjendused, on kohtu arvates vastustaja vaidlusaluse korraldusega lõppkokkuvõttes õigesti otsustanud keelduda kaebaja ema hooldekodus viibimise eest tasumisest enam kui 100 euro ulatuses (vt HMS § 58). Sellel põhjusel peab kohus Viljandi Linnavalitsuse 15.08.2016 korraldust nr 598 õiguspäraseks haldusaktiks ja jätab kaebaja nõude nimetatud korralduse tühistamiseks rahuldamata.2
9.Kuna kohus tuvastas, et Viljandi Linnavalitsuse 15.08.2016 korraldus nr 598 on õiguspärane haldusakt ja jättis selle tühistamata, ei pea kohus vajalikuks läbi vaadata teisi kaebuses esitatud nõudeid ja jätab need nõuded rahuldamata. Kohus märgib täiendavalt, et kohtule teadaolevatel andmetel alates 04.04.2017 on Viljandi Linnavalitsus Tartu Maakohtu määruse alusel tsiviilasjas 2-17-5311 määratud kaebaja ema Lembi Aleksandrova eeskostjaks ja käesoleva aja seisuga ei kanna kaebaja ema hooldekulusid. Seega, tulenevalt halduskohtumenetluse käigus muutunud faktiliste asjaolude tõttu ei ole kaebaja oma ema L. Aleksandrova hooldekulude tasumisega koormatud, mistõttu ei ole kohustamisnõude, aga samuti tuvastamisnõuete rahuldamine enam vajalik ega võimalik.3
10.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse rahuldamata täies ulatuses.
11.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 20.02.2017 määrusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas (15 eurot), Eesti Vabariigi kanda.