Vladimir Semjonovi (Semjonov) kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 6720 eurot
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Vladimir Semjonov Vastustaja – Tallinna Vangla
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
1.Rahuldada Vladimir Semjonovi kaebus osaliselt;
2.Mõista Tallinna Vanglalt Vladimir Semjonovi kasuks mittevaralise kahju hüvitis summas 81 eurot;
3.Muus osas jätta Vladimir Semjonovi kaebus rahuldamata;
4.Mõista Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja menetluskulu (1,2% tasumisele kuuluvast riigilõivust) summas 2,42 eurot. Ülejäänud menetluskulu summas 199,18 eurot jätta Eesti Vabariigi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 08. juuni 2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.Vladimir Semjonov esitas 25.11.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega põhjustatud kahju hüvitamiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.
1.1.Tallinna Halduskohus andis 05.12.2016 määrusega haldusasja üle lahendamiseks Tartu Halduskohtule.
1.2.Tartu Halduskohus jättis 13.02.2017 määrusega V. Semjonovi kaebuse käiguta.
1.3.20.02.2017 saabus Tartu Halduskohtusse V. Semjonovi vastus Tartu Halduskohtu 13.02.2017 määrusele.
1.4.Tartu Halduskohus 27.02.2017 määrusega rahuldas V. Semjonovi menetlusabi taotluse ja vabastas teda kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse, määras vastustajaks Tallinna Vangla ning kohustas vastustajat vastama kaebusele. Ühtlasi selgitas kohus menetlusosalistele, et tulenevalt kaebaja tegelikust soovist (kaebuse täiendus 20.02.2017), menetleb kohus kahjunõuet vaid seoses vähese kambri põrandapinna, halva valgustuse ja rõskusega (määruse punkt 5).
1.5.15.03.2017 laekus kohtusse vastustaja vastus kaebusele. Kaebuse põhjendused ja taotlus
2.Kaebaja väidab, et Tallinna Vanglas hoiti teda inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes. Kambrites, kus ta viibis, oli vähem kui 3m2 põrandapinda ühe inimese kohta. Lisaks oli kambrites halb valgustus ja pidev rõskus, kuna kinnipeetavad pesid ja kuivatasid pesu samades kambrites. Sellest tulenevalt palus kaebaja kohtult välja mõista Tallinna Vanglalt kokku 6720 eurot 336 päeva eest (20 eurot ööpäevas) sellistes väärikust alandavates tingimustes hoidmise eest perioodidel 05.09.-08.11.2013, 02.06.-12.10.2015, 20.01.-06.03.2016 ja 08.03.-06.06.2016. Vastustaja vastuväited
3.Vastustaja möönis, et 58 päeval (kokku), mil kaebajale ei olnud lukustatud kambrites tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda ja kaebajal ei olnud täiendavaid liikumisvõimalusi peale igapäevase jalutuskäigu, on vangla tegevus olnud õigusvastane. Ülejäänud perioodidel ületas kambrite põrandapind ühe kinnipeetava isiku kohta 3 m2.Vaatamata sellele ei ole vastustaja arvates siiski kaebajale rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju tekkinud, kuna kaebaja viibis kambrites kambripinnaga alla 3 m2 maksimaalselt 32, 22 ja 4 päeva. Muud kinnipidamistingimused, millele kaebaja viitas kohtule esitatud kaebuses, ei olnud vastustaja arvates õigusvastased. Sellest tulenevalt palus vastustaja kohtult jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu seisukoht
4.Tulenevalt kaebusest ja selle täiendusest väidab kaebaja, et perioodidel 05.09.-08.11.2013, 02.06.-12.10.2015, 20.01.-06.03.2016 ja 08.03.-06.06.2016 viibis ta Tallinna Vangla kambrites, mille põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli alla 3m2 ja kambrites oli halb valgustus ning esines rõskust.
5.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise korral. Siit nähtub, et nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks kuulub rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu oli avalik-õiguslikus suhtes ja sellise süülise tegevusega (haldusaktiga või toiminguga) rikuti isiku subjektiivseid õigusi, mis on kaasa toonud isikule kahju tekitamist ning õigusvastase teo ja kahju tekitamise vahel esineb
põhjuslik seos, aga samuti tekitatud kahju ei oleks võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
6.Kinnipeetava hoidmine konkreetses kinnipidamistingimustes on toiming. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lg 1 kohaselt peab toiming olema kooskõlas õigusaktidega. Tulenevalt VangS § 45 lg-st 1 (teine lause), kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 kohaselt oli kinnipeetavale ette nähtud kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Vastavalt haldusasja materjalidele, kaebaja kohta seda nõuet ei olnud rikutud. Kohus märgib, et tulenevalt kohtupraktikast kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda nii VSkE § 6 lg-st 6 kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna nii VangS § 4 1 lg 1, põhiseaduse (PS) § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, on tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega (TrtRKo nr 3-14-52765, p 16).
7.EIÕK art 3 kohaselt kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Vastavalt põhiseaduse (PS) §-le 18 kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK-i ja selle lisaprotokollid 15.06.2005 vastu võetud seadusega, mis jõustus 01.01.2006. EIÕK art 32.1 kohaselt kuulub EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)-i pädevusse. Sellest tulenevalt, olles konventsiooniosaline, tunnustab Eesti Vabariik EIK pädevust konventsiooni tõlgendamisel ja kohaldamisel ning EIK seisukohad EIÕK tõlgendamisel on ülemusliku õigusjõuga Eesti Vabariigi siseriiklike õigusaktide suhtes, v.a põhiseadus (Eesti Vabariigi Põhiseadus, kommenteeritud väljaanne § 123, komm 11). Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas, aga samuti otsuses (nr 7334/13: Muršić/Horvaatia), kus EIKi suurkoda tuvastas EIÕK art 3 rikkumise, kuna kinnipeetava isiklik põrandapind kambris oli alla 3m2 27 päeva jooksul. Väiksematel perioodidel jäi rikkumine tuvastamata. Samas ei pidanud Riigikohtu Halduskolleegium 20.06.2014 otsuse asjas nr 3-4-1-9-14 punktis 38 isegi 2,5 m2 suurust põrandapinda iseenesest inimväärikust alandavaks, kuid möönis, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. EIK suurkoda on 20.10.2016. a otsuses (nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p-d 114, 149) selgitanud, et kambri pindalast tuleb enne kogupindala jagamist seal viibinud isikute arvuga maha arvata tualettruumi pindala.
8.Nähtuvalt vastustaja vastusest kaebusele viibis kaebaja perioodidel 05.09.-08.11.2013, 02.06.-12.10.2015, 20.01.-06.03.2016 ja 08.03.-06.06.2016 Tallinna Vangla kambrites nr 415, 428, 434 ja 445. Kambris nr 434, mille põrandapind ühe kinnipeetava isiku kohta ilma WC pinnata oli 2,55m2, viibis kaebaja kokku 58 päeva ja 7 päeva pinnaga 3,06m2. Kambris nr 445, mille põrandapind ühe kinnipeetava isiku kohta ilma WC pinnata oli 3m2, viibis kaebaja kokku 39 päeva ja 27 päeva pinnaga 3,75m2. Kambris nr 415, mille põrandapind ühe kinnipeetava isiku kohta ilma WC pinnata oli 3,15m2 viibis kaebaja kokku 110 päeva ja pinnaga 3,94m2
kokku 22 päeva. Kambris nr 428, mille põrandapind ühe kinnipeetava isiku kohta ilma WC pinnata oli 3,18m2 kokku 61 päeva ja pinnaga 3,98m2 kokku 9 päeva.
9.Kambri põrandapind alla 3m2.
9.1.Vaidlusalustel ajavahemikel viibis kaebaja kambrites, mille põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 kokku 58 päeva. Vastustaja kinnitusel nendest päevadest viibis kaebaja järjest 32, 22 ja 4 päeva. Seega kaebaja hoidmine sellistes kinnipidamistingimustes ei vasta EIK-i poolt tuvastatud kambripinna miinimumile. EIK-i suurkoda on 20.10.2016. a otsuses (nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p-des 132-133) selgitanud, et alla 3 m2 põrandapinnast tulenevat rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui isikliku ruumi kitsikust kompenseerivad järgnevad asjaolud, mis peavad üldjuhul esinema kumulatiivselt: a) 3 m2 standardist kõrvalekaldumise kestus ja ulatus pole märkimisväärne; b) tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks; c) kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav.
9.2.Haldusasja materjalide kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas kogu vaidlusaluse perioodil vahistatu staatuses ja seega oli tal võimalus väljaspool kambrit viibida vaid 1-tunnise jalutuskäigu vältel. EIK leidis, et võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Seega, võttes arvesse eelpoolnimetatut, aga samuti seda, et EIK 20.10.2016. a otsuses (nr 7334/13: Muršić/Horvaatia) tuvastas rikkumise seoses 27 päevase ajavahemikuga ja isikliku ruumiga 2,62 m2, kuid seoses ajavahemikega 1–8 päeva ja isikliku ruumiga 2,55–2,62 m2 jäi rikkumine tuvastamata, on kohus seisukohal, et tuleb kaebaja kinnipidamistingimusi seoses 32 ja 22 päeva järjest viibimisega kambris põrandapinnaga 2,55m2 pidada väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks. Ülejäänud 4 päeva, millal kaebaja viibis kambris nr 434 põrandapinnaga 2,55m2, saab küll pidada õigusvastaseks kinnipidamistingimusteks, kuid ei ole võimalik väita, et sellise suhteliselt lühikese aja jooksul kaebajale avaldatud negatiivne mõju ületas lubatud taset.
9.3.Sellest tulenevalt tuvastab kohus, et kaebaja viibis kambris nr 434 põrandapinnaga 2,55m2 ühe kinnipeetava kohta 32 ja 22 päeva järjest tema inimväärikust alandavates tingimustes.
10.Kambri põrandapind 3-4m2 ja 5-5,3m2.
10.1.EIK-i suurkoda on 20.10.2016. a otsuses (nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p-des 139-140) selgitanud, et kui põrandapinda on 3-4m2, siis saavad otsustavaks muud kinnipidamistingimused. Juhul, kui isiklikku ruumi on üle 4m2, oleneb kinnipidamise kohasus ülejäänud kinnipidamistingimustest. Riigikohus sedastas ka, et asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt Riigikohtu lahendit asjas nr 3-3-1-42-15, p 14).
10.2.Vastustaja vastuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vangla kambrites, mille põrandapind jäi vahemikku 3 kuni 4 m2 kokku 275 päeva ja vahemikku 5-5,3m2 kokku 3 päeva.
10.3.Kaebaja väitis, et Tallinna Vangla kambrites oli halb valgustus. Vastustaja arvetes oli kambrite valgustus elutegevuseks piisav.
10.3.1.Kohus märgib, et kaebaja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema väidet Tallinna Vangla kambrites halva valgustuse kohta. Samas nõustub kohus vastustajaga, et tagantjärele esitatud väidete pinnalt ei ole võimalik välja selgitada, milline konkreetne valgustugevus oli kambrites, kus kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil. Siseriiklikud õigusnormid ei reguleeri kunstliku valgustuse tõhusust eluruumides. VangS § 45 lg 1 kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vastustaja teatas kohtule, et laevalgustites kasutatakse Tallinna Vanglas 70 W halogeenpirne (võrdväärne hõõglambiga, millise tugevus on 100 W) või 75 W lambipirne ning öövalgustis 25 W lambipirni. Iga kambri laevalgustis on kaks või kolm pirni. Kohus nõustub vastustajaga, et need tingimused on piisavad kindlustamaks pimedamal perioodil ja õhtusel ajal elukambri nõuetele vastava kunstliku valgustatuse, mille abil on kinnipeetavatel võimalik lugeda, kirjutada ning tegeleda muude valgust nõudvate tegevustega. Kohus märgib täiendavalt, et kuna poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kambrites olid aknad, siis päevasel ajal lisandus kunstlikule valgusele ka akendest tulev loomulik valgus. Samuti kohtule teadaolevatel andmetel oli kaebajal võimalus soetada vangla vahendusel isiklik näpitslamp, kuid kaebaja seda ei teinud ega taotlenud vastustajalt kunstliku valgustuse tõhustamist. Sellest tulenevalt ei pea kohus kaebaja väidet, et kambrite valgustus oli vaidlusalusel perioodil elutegevuseks ebapiisav, usutavaks.
10.4.Kaebaja väitis, et Tallinna Vangla kambrites oli rõske, kuna kinnipeetavad pesid ja kuivatasid pesu vahetult kambrites. Vastustaja oli seisukohal, et kambrite rõskus ei väljunud normide piiridest.
10.4.1.VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Vastavalt Majandus- ja taristuministri poolt 02.07.2015 vastu võetud määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 4 lg-le 5 eluruumi siseõhu optimaalne suhteline niiskus on 40–60 protsenti. Vastustaja teatas kohtule, et kuna viibides Tallinna Vanglas ei kaebaja ega keegi teine kinnipeetavatest ei ole taotlenud vaidlusalusel perioodil kambrites nr 415, 428, 434 ja 445 viibides õhuniiskuse kontrolli, siis vastustajal sellised andmed puuduvad. Kohus peab usaldusväärseks vangla vastust selle kohta, et kambrites on osaliselt loomulik ja osaliselt sundventilatsioon ning kambrites on keskküte, mis kuivatab õhku ja tagab ühtse temperatuuri kambris, mis väldib liigse niiskuse teket. Kohus möönab, et ajal, mil kõik kambris viibijad üheaegselt pesevad pesu, võib tekkida kambrisse niiskust ja rõskust, kuid pesu pesemise ja kuivatamise aja osas võiksid kambris viibivad isikud jõuda kokkuleppele, et see ei toimuks samaaegselt kõikidel kinnipeetavatel. Samuti kohtule teadaolevatel andmetel oli kaebajal ja tema kambrikaaslastel võimalus kasutada pesumaja teenuseid ehk pesta ja kuivatada riideid väljaspool kambrit, aga samuti kasutada suvisel ajal ventilaatorit ja täiendavat jalutuskäiku. Vastustaja kinnitusel kambrites kus kaebaja viibis olid aknad tuulutusavadega, seetõttu vajaduse esinemisel oleks kaebaja saanud kambrit tuulutada ja tekitatud niiskust leevendada. Seega, ei pea kohus kaebaja väidet, et kambrites esines üleliigset rõskust, usutavaks.
10.4.2.Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja viibimine Tallinna Vangla kambrites, kus tema isiklik ruum jäi vahemikku 3 kuni 4 m2 kokku 275 päeva ja vahemikku 5-5,3m2 kokku 3 päeva jooksul, ei saa kvalifitseerida väärkohtlemisena VangS § 41 lg 1 tähenduses.
11.Järgmisena tuleb kohtul analüüsida teiste mittevaralise kahju hüvitamise nõuete eelduste täidetavust. Kohtu arvates, tegemist on vastustaja süülise käitumisega, kuna ta ei järginud EIK seisukohti minimaalse kambripinna osas. Puuduvad andmed, et kaebaja oleks pöördunud vastustaja poole seoses väidetava ruumipuudusega. Riigikohus on leidnud, et arvestades Tallinna Vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi vältimiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaasa kahju ära hoida või vähendada (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 24). Seega, antud juhul ei ole esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaebajale etteheidetav. Kohus märgib, et RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguste rikkumise korral isikule mittevaralise kahju tekitamist eeldatakse. Kohus leiab, et esineb ka põhjuslik seos vastustaja õigusvastase toimingu ja kaebajale tekitatud mittevaralise kahju vahel. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et RvastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega (osas mis puudutab kaebaja viibimist kambris nr 434 isikliku põrandapinnaga 2,55 m2 järjest 32 ja 22 päeva), on täidetud.
12.Mittevaralise kahju suurus.
12.1.Kohus tuvastas, et kaebaja viibis kambris nr 434 põrandapinnaga 2,55m2 ühe kinnipeetava kohta 32 ja 22 päeva järjest tema inimväärikust alandavates tingimustes. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on oma 05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 punktis 12.1 selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lõiget 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Kuivõrd EIK praktika on kinnipidamistingimuste osas olnud üldjoontes pikemat aega järjekindel ja vastustajale pidi see olema teada, loeb kohus Tallinna Vangla süü vormiks raske hooletuse, kuna kohtu hinnangul on vastustaja jätnud vajaliku hoole olulisel määral järgimata. Kohtu arvates ei rakendanud vastustaja ka meetmeid isikliku ruumi puuduse leevendamiseks, milleks võinuks olla täiendav värskes õhus viibimise võimaldamine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse jne. Samas asjas puuduvad minetused muude kinnipidamistingimuste osas peale isikliku ruumi vähesuse. Kohus võtab arvesse ka asjaolu, et Tallinna Vanglas viibimise ajal ei ole kaebaja esitanud vastustajale pöördumisi seoses tema arvates ebakohaste kinnipidamistingimustega (RVastS § 13 lg 1 p 5).
12.2.Võttes arvesse eelpoolnimetatut, mõistab kohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 1,5 eurot iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli alla 3 m2 ehk 32 ja 22 päeva eest kokku 81 eurot. Sellest tulenevalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks tekitatud mittevaralise kahju hüvitiseks 81 eurot. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.
13.Menetluskulud. Halduskohtumenetluse seadustiku HKMS § 118 lg 3 kohaselt, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kaebaja oli menetlusabi andmise korras vabastatud Tartu Ringkonnakohtu 16.11.2016 määrusega riigilõivu
tasumise kohustusest, mis oli 201,60 eurot. Kaebaja taotles kohtult mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist summas 6720. Kaebus oli rahuldatud vaid seoses perioodiga 1,2 % esitatud nõude osas. Sellest tulenevalt mõistab kohus vastustajalt ehk Tallinna Vanglalt riigituludesse välja 1,2 % tasumisele kuuluvast riigilõivust ehk 2,42 eurot. Ülejäänud menetluskulu (199,18 eurot) jääb Eesti Vabariigi kanda.