Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. aprill 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-1860
Haldusasi
VK kaebus Tallinna Vangla 27.04.2015 käskkirja nr 957 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – VK Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
VK apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.05.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-15-1860 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-15-1860 kohta avalduse. Samuti helistas kaebaja operatiivtöötaja Gert Grünbergile, kuid ta ei võtnud kõne vastu. Ametnik R. Kõiv tuli kaebajale järele ning arvatavasti kell 14.10 vaatas arst ta läbi. Seejärel tuli sektsiooni RA, kellele kaebaja selgitas olukorda ning esitas avalduse. Ainuke distsiplinaartoiming viidi läbi 30.04.2015 vanglauurija Enno Kuusiku poolt RFi kohta 27.04.2015 koostatud avalduse faktis. Kõigest toimuvast oli aru saada, et 27.04.2015 juhtunu kedagi ei huvita. Ametnikud kasutasid juhtumit ainult kaebaja vastu ning paigutasid ta lukustatavasse kambrisse, et tekitada talle kahju selle eest, et ta kirjutab kaebusi. Tallinna Vangla ametnikud suhtuvad kaebajasse erapoolikult, mida tõendab asjaolu, et operatiivtöötajad kutsusid 27.04.2015 välja RFi, aga mitte kaebaja. Samuti tõendab seda asjaolu, et lukustatavasse kambrisse paigutati just kaebaja, aga RF jäi eluosakonda, kuigi ta on väga probleemne kinnipeetav. RF tappis inimese, vanglas olles ründas korduvalt inimesi, tema suhtes kasutati korduvalt julgeolekumeetmeid ja seda väga pikkade ajavahemike jooksul. Käskkirja jõustumisega on kõik kaebajale seadusega antud õigused piiratud. Kaebaja elutingimused on muutunud senisest halvemaks, mida tõendavad iseenesest käskkiri ja asjaolu, et enne akti andmist sai kaebaja kasutada kõiki privileege, mida kinnipeetavad avatud eluosakondades kasutavad. Antud juhul ei ole mingit diskretsiooni- ega julgeolekureeglistikku, mida ametnikud väidetavalt rakendasid. Julgeolek selles asjas on ametnike fiktsioon ning argument, mis varjab nende tõelisi õigusvastaseid tegusid. Kaebajale avaldati elutingimuste raskendamisega survet, kuna vastustaja arvates on kaebaja kurjategija, kes nõuab kohtu kaudu õigusi kaebuste esitamise vormis. Kaebaja ei kasutanud 27.04.2015 RFi suhtes mingeid füüsilisi ega moraalseid tegevusi, mida väidab ettekanne nr 1164. RF kasutas kaebaja suhtes füüsilist jõudu, mida kinnitab 27.04.2015 ettekanne nr 1-231. Mingeid teisi asjaolusid ei esine. Selleks, et 27.04.2015 toimunut välja selgitada, tuleks ära kuulata mõlemad pooled ning rakendada VangS § 63 lg-t 4, aga mitte VangS § 69 lõikeid 1 ja 2 kaebaja suhtes. Kaebaja viibib vanglas alates 28.01.2014 ning tal ei ole olnud selliseid olukordi ning rikkumisi, mis annaksid põhjust rääkida tema ohtlikkusest ja korra süstemaatilisest rikkumisest.
Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata.
Riigikohus on oma 02.06.2014 lahendis nr 3-3-1-33-10 asunud seisukohale, et VangS § 69 lgs 1 nimetatud aluse esinemisel on vangla õigus otsustada, kas on vajalik julgeolekuabinõude kohaldamine, ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud täiendavatest julgeolekuabinõudest. Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine ja ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt VangS §-le 69 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg-le 2. Käskkirjas on veenvalt põhjendatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust. Käskkirjast nähtub, et kaebaja järelevalve oli vaja korraldada viisil, mis vähendab kinnipeetavate vaheliste konfliktide tekkimise võimalusi ning tagab üldise julgeoleku vanglas. Lähtudes 27.04.2015 sündmuse kohta vanglal teada olnud asjaoludest, oli üksuse juhil alust arvata, et kaebaja jätkuval viibimisel avatud sektsioonis võib kaebajal teiste kinnipeetavatega uusi konflikte tekkida. Julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks ei ole üksnes konkreetse kinnipeetava enda käitumine vanglas, vaid ka võimaliku raske õigusrikkumise toimepanemise ennetamine tema suhtes. Kuna olemasoleva info põhjal oli vanglateenistusel piisavalt alust eeldamaks, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamata jätmisel võib sattuda ohtu vangla üldine julgeolek, siis on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist nõuetekohaselt põhjendatud. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks piisab vangla põhjendatud kahtlusest kaitstava õigushüve kahjustamises. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on käsitatav ennetava meetmena, et tagada vangla julgeolek. Seejuures ei pea vangla ära ootama, millal 3(7)
3-15-1860 reaalselt vangla julgeolek on läbi raske õigusrikkumise ohus, vaid piisavalt põhjendatud kahtluse korral saab käituda ennetavalt. Käesoleval juhul oligi vanglal tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline, mistõttu on kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine õiguspärane. Tallinna Vangla 27.04.2015 käskkirjaga nr 957 kohaldatud piirangud olid sobivad, vajalikud ja mõõdukad, kuna vangla (ja kaebaja) üldise julgeoleku tagamise eesmärk poleks olnud saavutav juhul, kui vangla jätnuks kaebaja avatud sektsiooni kambrisse. Täiendavad julgeolekuabinõud ei ole karistuslikud meetmed, vaid nende eesmärk on hoida ära rasked õigusrikkumised. Kaebajal on erinevate kinnipeetavatega toimunud konflikte erinevatel ajahetkedel ning konfliktid saavad tegelikkuses alguse kaebaja enda provokatiivsest ja manipuleerivast käitumisest. Vastustaja on haldusasjas nr 3-16-95 esitanud ka riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri väljavõtted kaebajaga seotud intsidentidest.
3-15-1860 sektsioonis viibivate kinnipeetavatega. Teiseks ei olnud vastustaja hinnangul välistatud, et juhtumi asjaolude väljaselgitamise takistamiseks võivad konflikti osapooled mõjutada juhtumi võimalikke tunnistajaid oma huvides. Kaebaja väide, et vangla põhjendused on välja mõeldud ning tema suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid ainult sellepärast, et ta esitab tihti vangla tegevuse peale kaebusi, ei ole usutav. 27.04.2015 käskkiri nr 957 tugineb konkreetse juhtumi asjaoludele, mida kaebaja pole muus kui üht kellaaega puudutavas osas kahtluse alla seadnud. Käskkiri on piisaval määral põhjendatud ning kaalutlusvigu ei esine. Kaalumine on toimunud ratsionaalselt ning arvestatud on kõiki olulisi asjaolusid ja huve. Kaebaja väide, et täiendavate julgeolekuabinõudega muudeti tema elutingimused halvemaks, ei ole veenev, kuna see on vastuolus kaebaja avaldustega teises haldusasjas. Kaebaja esitas kohtule väljatrüki 13.01.2016 haldusasjas nr 3-16-95 esitatud esialgse õiguskaitse taotlusest, milles on kirjeldatud, kuidas tema elu ja tervis olid Tallinna Vanglas viibides ohus. Kui kaebaja leidis haldusasjas nr 3-16-95, et tema elu ja tervis olid Tallinna Vangla kolmandas üksuses ohus, oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine seda enam põhjendatud. Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjast nähtub, et kaebajaga vestles kolmanda üksuse inspektor-kontaktisik, kes selgitas talle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega kaasnevaid piiranguid. Seega ei saa kaebaja väita, et talle ei antud võimalust vastuväiteid esitada (HMS § 40 lg 1). Kohus jätab tähelepanuta kaebaja väited seoses tema paigutamisega enne Viru Vanglasse saatmist, kuna need väljuvad kaebuse eseme piiridest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
3-15-1860 oli 15 inimest. Mingeid probleeme ei olnud. See tõendab, et kaebaja paigutamine lukustatavasse kambrisse oli algusest peale ebaotstarbekas. Kaebaja oli lukustatavas kambris 7 kuud. Kaebajal puudusid rikkumised, käitumine oli hoolas. Selline julgeolekumeetmete pikendamine on põhjendamatu ja ebaseaduslik. Kohus pole hinnanud dokumentaalseid tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses. Kohus on lähtunud üksnes vangla seisukohast. Julgeolekumeetmete rakendamine kannab just karistusliku mõjutamise eesmärki, et teha vangla tingimused võimalikult keeruliseks ja elu talumatuks. Seda tõendab ka lukustatavas kambris hoidmise pikendamine kuni 25.11.2015.
Tallinna Vangla palus jätta kirjalikus vastuses apellatsioonkaebus rahuldamata.
Halduskohus on kohaldanud õigesti nii materiaal- kui ka menetlusõigust. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, nagu poleks tema osas olnud põhjendatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus. Vastustaja on kaebajast tulenevaid ja hindamise aluseks olnud ohte käsitlenud vaidlustatud käskkirjas. Käskkirjast nähtuvalt on 27.04.2015 kaebajaga seoses toimunud kaks intsidenti – 13.50 paiku sülitas kaebaja RFi peale ja 14.10 paiku lõi RF kaebajat. Vanglal oli alust järeldada, et need kaks intsidenti olid omavahel seoses ning intsidendi algpõhjuseks võis pidada kaebaja enda tegevust – RFi pihta sülitamist. Arvestades asjaolu, et teise isiku pihta sülitamist ei saa ühelgi juhul pidada aktsepteeritavaks käitumiseks ning olemasoleva piiratud teabe pinnalt ei saanud vangla välistada VKi sellesisulise käitumise kordumist mõne teise kinnipeetava suhtes, ei pidanud vangla kaebaja viibimist avatud sektsioonis turvaliseks. Kuivõrd vanglale teadaolevate asjaolude pinnalt võis pidada konfliktolukorra provotseerijaks kaebajat, ei olnud kaebaja julgeolekukaalutlustel eraldi kambrisse paigutamisel vajadust enam RFi suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ja seetõttu ei paigutatud RFit ümber. Kaebaja poolt halduskohtule 13.01.2016 esitatud esialgse õiguskaitse taotlusest haldusasjas nr 3-16-96 järeldub, et kaebaja pidas enda julgeolekut Tallinna Vanglas üleüldiselt ohustatuks, mistõttu võib vangla tegevust kaebaja julgeoleku tagamiseks eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisel pidada optimaalseimaks lahenduseks.
3-15-1860 14.01.2016 esitanud halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse (haldusasi nr 3-16-95) enda ümberpaigutamiseks. Selles on pikalt ja põhjalikult kirjeldatud kaebaja pidevaid konflikte kaaskinnipeetavatega, mh ka vaidlusalusel perioodil ja enne seda. Vangla poolt haldusasjas nr 3-16-95 esitatud tõenditest nähtub, et kaebajal on mitmel korral olnud konflikt kaaskinnipeetavaga, sh on ta ise rünnanud kaaskinnipeetavat. Need kaebaja käitumist iseloomustavad andmed olid vanglale intsidendi toimumise ajal teada. Kaevatud käskkirjast nähtuvalt oligi täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärk VKi suhtes uute võimalike konfliktolukordade ennetamine ning intsidendi asjaolude väljaselgitamine. Asjakohatu on kaebaja väide sellest, et tema lukustatud kambrisse paigutamine viidi läbi kiirustades ca tunni aja möödudes intsidendist. Olukorras, kus on võimalik uue konfliktsituatsiooni tekkimine, ongi selle ennetamisel oluline ajafaktor.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.