Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. aprill 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-1952
Haldusasi
Benita Kodu AS kaebus Eesti Haigekassa tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks kaebajale 2015. a teise poolaasta eest ravijuhtude määramisel
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 3. märtsi 2016. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – Benita Kodu AS, esindaja v.adv Toomas Pikamäe Vastustaja – Eesti Haigekassa, esindajad v.adv Ants Nõmper ja adv Maria Teder
Menetluse alus ringkonnakohtus
Eesti Haigekassa apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
22. märts 2017
RESOLUTSIOON
Rahuldada Eesti Haigekassa apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 3. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-1952 ja teha asjas uus otsus, millega jätta Benita Kodu AS kaebus rahuldamata.
Mõista Eesti Haigekassa menetluskulude (apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu) katteks Benita Kodu AS-lt (registrikood 11314032) välja 15 (viisteist) eurot.
Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 22. mail 2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-15-1952 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Haigekassa (EHK) nõukogu kehtestas 01.11.2013 otsusega nr 20 „Ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks tervishoiuteenuse osutajate valiku väljakuulutamise põhimõtted, ravi rahastamise lepingu sõlmimise asjaolude hindamise alused ja lepingu tähtaja üle otsustamise tingimused“ (alused).
2.EHK juhatus kuulutas 31.03.2014 otsusega nr 145 „Valikule kuuluvate koduõendusteenuste ja statsionaarse õendusabi teenuste ning nende mahu ja osutamise kohtade kinnitamine ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks“ välja valiku haiglavõrgu arengukavas nimetamata tervishoiuteenuse osutajatega ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks õendusabi osutamiseks ajavahemikul 01.07.2014–30.06.2018 ning kinnitas ühtlasi valikule kuuluvad õendusabi tervishoiuteenuste mahud ja kohad perioodiks 01.07.2014–30.06.2015. EHK juhatus kinnitas 04.06.2014 otsusega nr 245 Harju osakonna läbiviidud õendusabi tervishoiuteenuse osutajate valiku tulemused. Otsuse lisa 1 järgi otsustati Harju maakonnas statsionaarse õendusabi teenuse osas sõlmida ravi rahastamise lepingud perioodideks 01.07.2014–31.12.2014 ja 01.01.2015–30.06.2015 järgmiste teenuseosutajatega: SA Hiiu Ravikeskus (800 + 800 = 1600 ravijuhtu), Benita Kodu AS (116 + 155 = 271 ravijuhtu), SA EELK Tallinna Diakooniahaigla (240 + 252 = 492 ravijuhtu), SA PJV Hooldusravi (405 + 460 = 865 ravijuhtu) ja AS Kallavere Haigla (0 + 244 = 244 ravijuhtu). Eesti Haigekassa ja Benita Kodu AS sõlmisid 17.06.2014 ravi rahastamise lepingu nr 6180114.
3.Benita Kodu AS pöördus 23.03.2015 EHK poole ettepanekuga leppida kokku 2015. a II poolaasta õendusabi ravijuhud. EHK saatis vastuseks pöördumisele Benita Kodu AS-le lepingu lisa projekti, mis nägi perioodiks 01.07.2015–31.12.2015 ette 65 ravijuhtu. Benita Kodu AS vaidles 24.04.2015 ja 11.06.2015 pöördumistes EHK pakutud ravijuhtudele vastu. EHK esitas 12.06.2015 uue lepingu lisa projekti, mis nägi perioodiks 01.07.2015–31.12.2015 ette 89 ravijuhtu ning esitas oma kirjalikud põhjendused selle kohta 14.07.2015.
4.Benita Kodu AS esitas Tallinna Halduskohtule 04.08.2015 kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi tunnistada õigusvastaseks Eesti Haigekassa tegevus Benita Kodu AS-le 2015. a teiseks poolaastaks 89 ravijuhu pakkumisel selle vastuolu tõttu ravi rahastamise lepingu üldtingimuste (RRL üldtingimused) p-ga 2.4 ja ravi rahastamise lepingu lisatingimuste (RRL lisatingimused) p-ga 1.1, aluste p-ga 12 ja EHK 04.06.2014 otsusega nr 245 kinnitatud valiku tulemustega. Kaebajat on 2015. a II poolaasta ravijuhtude vähendamisel koheldud teiste raviasutustega võrreldes ebavõrdselt (nt SA Hiiu Ravikeskus ravijuhte vähendati 10%, Benita Kodu AS ravijuhte 54,7%). Piiratud eelarveliste vahenditega saab küll põhjendada ravijuhtude 2(12)
3-15-1952 vähendamist, kuid mitte raviasutuste ebavõrdset kohtlemist. Jääb arusaamatuks, miks lähtus EHK 2015. a II poolaasta ravijuhtude määramisel 2014. a II poolaasta ravijuhtudest, mitte 2015. a I poolaasta ravijuhtudest. Kuigi AS Kallavere Haigla ei teenindanud 2014. a II poolaastal ühtegi ravijuhtu, on tema lepingumahuks märgitud 210 066 eurot. Seega ei lähtunud vastustaja 2015. a II poolaasta ravijuhtude määramisel valiku tingimustest, vaid mingitest muudest asjaoludest. Põhjendamatu on soov kohelda kaebajat kui uut valikupartnerit erinevalt teistest väljavalitud raviasutustest. Ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 36 lg-te 41 ja 42 ning aluste p 10 järgi omab lepingu esimest korda sõlmimise fakt tähendust üksnes sõlmitava RRL tähtaja pikkuse osas. Erinevaks kohtlemiseks ei anna alust ka patsientuuri olemasolu või suurus. Kuna RRL üldtingimustest ei nähtu, milliste tingimuste alusel või milliseid asjaolusid arvesse võttes ravijuhte kindlaks määratakse, tulnuks lähtuda RRL lisatingimuste p-st 1.1. Kuna kaebaja pakutud teenuse hind oli kõige madalam, valiku tulemuste kohaselt sai kaebaja taotlus teise koha ja ta täitis kõik asjakohased kvaliteedinõuded, tulnuks RRL lisatingimuste p 1.1 alap-de 3 ja 7 järgi kohelda kaebajat vähemalt võrdselt teiste raviasutustega. EHK ei määranud lisaks ravijuhte kindlaks RaKS § 36 lg-st 4 lähtudes ning vastustaja tegevus ravijuhtude määramisel on vastuolus ka valiku tingimustega, mille kohaselt tulnuks ettepanek lepingu sõlmimiseks teha nendele taotlejatele, kes said enim punkte. Kuna kõige enam punkte said SA Hiiu Ravikeskus ja Benita Kodu AS, tulnuks ettepanek lepingu sõlmimiseks teha kõigepealt neile, kuid vastustaja on määranud ravijuhte eeskätt raviasutustele, kelle punktide arv oli kaebaja omast oluliselt väiksem. Valiku tingimused ja aluste p-s 12 kirjeldatud ravijuhtude jaotumise metoodika on vastustajale siduvad kuni RRL täitmise perioodi lõpuni (sh iga-aastasel ravijuhtude arvu määramisel).
5.Eesti Haigekassa vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. EHK 04.06.2014 otsuses nr 245 määrati kindlaks vastustaja rahastatavad ravijuhud 2014. a II poolaastal ja 2015. a I poolaastal. Nimetatud otsus ei reguleeri muid perioode, sest ravi rahastamise lepingute rahaliste lisade maht sõltub otseselt EHK igaaastasest eelarvest. Eelarvepiirang mõjutas oluliselt 2015. a II poolaasta lepingumahte. Kuigi õendusabi eelarve tõusis 2014. a-ga võrreldes 13%, ei osanud EHK 04.06.2014 otsuse nr 245 tegemisel näha ette õendusabi teenuse hinna olulist tõusu (24,7%). Sellises olukorras puudus võimalus säilitada teenuste rahastamist 2015. a II poolaastal samas mahus sellele eelneva poolaastaga. EHK tegi statsionaarse õendusabi teenust osutavatele valikupartneritele 2015. a II poolaasta lepingumahu osas ettepaneku põhimõttel, et kõigi valikupartnerite 2015. a lepingute rahaliste lisade maht suureneks 2014. a-ga võrreldes samas suurusjärgus (s.o 17%), lähtudes järgmisest arvutuskäigust: (2015 I pa + 2015 II pa) ÷ (2014 II pa × 2) × 100 = 117%. Kuna kaebaja ei nõustunud temale pakutud 65 ravijuhuga summas 65 242 eurot, tegi EHK talle uue pakkumise, lähtudes RRL üldtingimuste p-st 2.5 (s.o 80% eelmise aasta sama kalendrikuu tegelikult täidetud mahust). Benita Kodu AS täitis 2014. a II poolaastal 111 ravijuhtu summas 94 042 eurot ning sellest 80% on 89 ravijuhtu, millele vastav summa olnuks 89 331 eurot (s.o ligi 95% võrdlusperioodi summast). EHK on pakkumise tegemisel kohelnud kõiki valikupartnereid ühetaoliselt. Võrdlus 2015. a I poolaastaga ei ole asjakohane, sest eelarve tuleb paratamatult koostada eelmise aasta andmete põhjal ja see nähtub ka RRL üldtingimuste p-st 2.5. Viide RRL üldtingimuste p-le 2.4 on asjakohatu, sest kaebaja ei ole nõustunud ravijuhtude vähendamise kokkuleppega, mistõttu tehti talle uus ettepanek RRL üldtingimuste p-st 2.5 lähtudes ja arvestades ka RRL lisatingimuste p-ga 1.1. RaKS § 36, alused ja otsus nr 245 ei ole praegusel juhul asjassepuutuvad, sest ravi rahastamise lepingut ei sõlmita iga-aastaselt uuesti. Alused on EHK siseakt (vt Riigikohtu 16.01.2008 otsus nr 3-3-181-07, p 13), millele tuginedes ei saa haldusväline isik nõuda ravijuhtude eraldamist. Kaebaja nõuded saavad tugineda vaid seadusele või temaga sõlmitud lepingule.
3(12)
3-15-1952
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 03.03.2016 otsusega Benita Kodu AS kaebuse ja tunnistas Eesti Haigekassa tegevuse Benita Kodu AS-le 2015. a II poolaastaks ravijuhtude määramisel õigusvastaseks ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 1736,09 eurot. RaKS § 34 lg-st 1 ning § 37 p-dest 2 ja 4 tulenevalt lepitakse tervishoiuteenuste osutamise maht mingis ajaühikus kokku ravi rahastamise lepingus. Praegusel juhul on valiku tulemusel sõlmitud lepingutes määratud ravijuhtude arv 2014. a II poolaastaks ja 2015. a I poolaastaks, kuigi lepingu on sõlmitud pikemaks ajaks (kaebajaga kuni 30.06.2018). RRL üldtingimuste pdest 2.1, 2.2 ja 2.4 nähtub, et ravijuhtude arv määratakse kokkuleppel ning kuni kokkulepet ei saavutata, tagatakse lepingupartnerile RRL üldtingimuste p 2.5 järgi 80% eelmise aasta sama perioodi tegelikult täidetud mahust. EHK on õigesti märkinud, et kaebaja viited alustele ja RaKS § 36 lg-le 4 ei ole asjakohased, kuna need reguleerivad valiku tegemist, mitte ravijuhtude jagamist olemasolevate lepingupartnerite vahel. Lepingupartneril ei ole kogu lepingu kehtivuse ajal õigust ravijuhtudele, mis lepiti temaga kokku esimesteks poolaastateks. Uutel poolaastatel jagatavate ravijuhtude arv sõltub mh raviteenuse hinna muutusest ja vastustaja eelarvelistest võimalustest, samuti lepingu täitmisest. Ravi rahastamise lepingu sõlmimine peaks andma siiski lepingupartnerile kindluse, et kui ta täidab lepingut korrektselt, saab ta ülejäänud lepingu kehtivuse perioodil sarnases mahus ravijuhte ning kui lepingumahtu eelarveliste vahendite tõttu suurendatakse või vähendatakse, koheldakse kõiki lepingupartnereid võrdselt. Valiku tulemused omavad ravi rahastamise lepingu kehtivuse ajal ravijuhtude jagamisel tähendust vaid nii palju, et edukamad pakkujad said kogu taotletava lepingu mahu ja mitteedukamad vaid osa taotletud mahust ning eelarve vähenemisel vähenevad ka lepingupartnerite lepingumahud samades proportsioonides. EHK selgituste kohaselt tõi vaidlusaluste ravijuhtude arvu vähenemise kaasa õendusabi eelarve väiksem tõus (13%) võrreldes õendusabi raviteenuse hinnatõusuga (24,7%). Kaebaja ei vaidlusta, et eelarvevahendite vähenemine on õiguspärane argument lepingumahtude vähendamiseks. Samas peab selline lepingumahu vähendamine toimuma võrdselt ja proportsionaalselt kõigil konkreetsel erialal teenust pakkuvatel lepingupartneritel. Ebavõrdseks kohtlemiseks peaksid olema mõjuvad põhjused (nt lepingupartneri võimetus taotletud mahtu täita, puudused tervishoiuteenuste kvaliteedis, lepingu oluline rikkumine vm). Vastustaja ei ole kaebaja puhul sellistele asjaoludele viidanud. Asjaolu, et kaebaja on uus lepingupartner, ei saa põhjendada tema erinevat kohtlemist. EHK rakendatud valem ei taganud 2015. a II poolaasta ravijuhtude osas Harju maakonnas õendusabi teenust pakkuvate valikupartnerite võrdset kohtlemist ega arvestanud piisavalt lepingupartneri ootust saada ravijuhte varasemaga võrreldes võimalikult sarnases mahus. Kõnealune valem seadis 2015. a II poolaastal jagatavad ravijuhud sõltuvusse eelkõige 2014. a II poolaastal jagatud ravijuhtudest, jättes arvestamata, kui palju ravijuhte oli lepingupartner valmis teenindama kogu aastase lepinguperioodi jooksul (s.o 2014 II pa + 2015 I pa). Sellest tulenevalt, kui lepingupartner taotles 2014. a II poolaastaks oluliselt vähem ravijuhte kui 2015. a I poolaastaks, siis vähendas see tunduvalt ka 2015. a II poolaastaks jagatavaid ravijuhte. Neil lepingupartneritel, kelle 2014. a II poolaasta ja 2015. a I poolaasta ravijuhtude arv erines suuremal määral (s.o Benita Kodu AS-l 34% ja AS-l Kallavere Haigla 40%), langes 117% valemi kasutamise tagajärjel 2015. a II poolaastaks pakutav ravijuhtude arv kõige enam (Benita Kodu AS-l 2014. a II poolaastaga võrreldes 45% ja 2015. a I poolaastaga võrreldes 58%; AS-l Kallavere Haigla 2014. a II poolaastaga võrreldes 51% ja 2015. a I poolaastaga võrreldes 65%), kuid teistel jäi erinevus väiksemaks (SA-l Hiiu Ravikeskus 2014. a II poolaasta ja 2015. a I poolaastaga võrreldes 11%; SA-l EELK Tallinna Diakooniahaigla 2014. a II poolaastaga võrreldes 16% ja 2015. a I poolaastaga võrreldes 20%; SA-l PJV Hooldusravi 2014. a II poolaastaga võrreldes 24% ja 2015. a I poolaastaga võrreldes 33%). 4(12)
3-15-1952 Märkimisväärsed erinevused on näha ka siis, kui võrrelda 117% valemi abil arvutatud ravijuhtude arvu lepingupartneri aastase keskmise ravijuhtude arvuga (erinevused Benita Kodu AS-l 110% ja AS-l Kallavere Haigla 146%, samas SA-l Hiiu Ravikeskus 12%, SA-l EELK Tallinna Diakooniahaigla 21% ja SA-l PJV Hooldusravi 41%). Nii suured erinevused lubavad väita, et vastustaja ei ole 2015. a II poolaasta ravijuhtude jagamisel kohelnud lepingupartnereid võrdselt ega vähendanud nende lepingumahtu samas suurusjärgus. Tuleb möönda, et olukorras, kus lepingupartnerid oleksid taotlenud nii 2014. a II poolaastaks kui ka 2015. a I poolaastaks sama või sarnasema ravijuhtude arvu, poleks selle valemi kasutamine toonud kaasa sedavõrd suuri erinevusi lepingupartnerite lepingumahu vähenemises ja valem võinuks olla asjakohane. Praegusel juhul ei ole vastustaja aga saadud tulemuse proportsionaalsust piisavalt põhjendanud. Asjakohane ei ole argument, et 2015. a I ja II poolaasta mahtude erinevus vastab valiku tulemusel kujunenud pingereale, sest selline tulemus on juhuslik. Valiku tulemusel said kõik lepingupartnerid (v.a AS Kallavere Haigla 2014. a II poolaasta ja 2015. a I poolaasta osas ning SA PJV Hooldusravi 2014. a II poolaasta osas) kogu nende taotletud mahu. Seejuures on vastustaja jätnud kaebaja sellest võrdlusest meelevaldselt eemale, põhjendades seda asjaoluga, et kaebaja on uus lepingupartner. Kuigi kaebaja jäi valiku tulemusel kujunenud pingereas teisele kohale, langes ta vastustaja tabelis neljandale kohale. Olukorras, kus kaebajaga on ravi rahastamise leping sõlmitud, ta osutus valiku tulemusel paremuselt teiseks, leping ei näe ette võimalust jagada uuele lepingupartnerile teistega võrreldes vähem ravijuhte, vastustajal ei ole kaebaja raviteenuste kvaliteedile mingeid etteheiteid ja vastustaja ei ole tegelikult ravijuhtude jagamisel kaebaja kui uue lepingupartneri suhtes mingit erisust kohaldanud, siis ei ole kaebaja väljajätmine millegagi põhjendatud. Kuna õigus- ega haldusaktid ei reguleeri, kuidas tuleb uuteks perioodideks pakutavat lepingumahtu arvutada või vähendatud eelarve tingimustes lepingupartneritele jagatavat lepingumahtu vähendada, tulnuks vastustajal kaaluda erinevaid meetodeid, hinnata saadud tulemuste mõju lepingupartneritele ja valida välja väikseimat erinevust kaasa toov meetod. Näiteks võinuks vastustaja teatud protsendi võrra vähendada lepingupartnerite keskmist aastast lepingumahtu. Sellisel juhul olnuks lepingupartnerite 2015. a II poolaasta ravijuhtude erinevused 2014. a II poolaastaga ja 2015. a I poolaastaga võrreldes olnud sarnasemas suurusjärgus kui 117% valemi kasutamise korral. Kuna RRL üldtingimuste p 2.5 tagab lepingupartnerile vähemalt 80% eelmise aasta samal perioodil tegelikult täidetud mahust, olnuks iseenesest asjakohane lähtuda 2015. a II poolaasta mahu arvutamisel 2014. a II poolaasta lepingumahust. Kuna vastustaja kasutas lepingumahu vähendamiseks ja 2015. a II poolaasta ravijuhtude arvutamisel meetodit, mis tõi kaasa lepingupartnerite ebavõrdse kohtlemise ja põhjendamatult suured erinevused olemasoleva lepingumahuga, siis oli vastustaja tegevus õigusvastane osas, milles pakuti Benita Kodu AS-le 2015. a II poolaastaks 65 ravijuhtu. Samas ei esine vastuolu aluste p-ga 12 (see ei reguleeri ravijuhtude jagamist ravi rahastamise lepingu kehtivuse ajal), EHK 04.06.2014 otsusega nr 245 (sellega kinnitati üksnes valiku tulemusel välja valitud lepingupartnerid ning 2014. a II poolaastaks ja 2015. a I poolaastaks jagatavad ravijuhud), RRL üldtingimuste p-ga 2.4 (see ei sätesta mingeid reegleid ravijuhtude jagamiseks uuteks perioodideks, v.a lepingupartneriga kokkuleppe saavutamine) ega RRL lisatingimuste p-ga 1.1 (see reguleerib ravijuhtude arvu ja ravijuhtude keskmise maksumuse kavandamist). Kuna EHK ja Benita Kodu AS ei jõudnud 2015. a II poolaasta ravijuhtude arvu osas kokkuleppele, jagas vastustaja kaebajale ravijuhud vastavalt RRL üldtingimuste p-le 2.5 (s.o vähemalt 80% eelmise aasta samal perioodil tegelikult täidetud mahust – 111 × 80% = 89). Kuigi RRL üldtingimuste p 2.5 järgi säilitatakse 80% nii rahaliste kohustuste summast kui ka ravijuhtude arvust, on selge, et raviteenuse hinna muutumise korral ei saa samaaegselt 5(12)
3-15-1952 säilitada nii sama summat kui ka sama ravijuhtude arvu, vaid lähtuda tuleb ravijuhtude arvust. Kaebaja viide RRL üldtingimuste p-le 2.4.1 ei ole asjakohane. RRL üldtingimuste p 2.5 kohaldamine ei ole siiski õiguspärane, kui vastustaja on eelnevalt teinud RRL üldtingimuste p 2.4 alusel lepingupartnerile ravijuhtude osas õigusvastase ja ebamõistliku pakkumise (nagu see on toimunud praegusel juhul). Kohtu pakutud alternatiivsete meetoditega oleks kaebaja saanud suurema lepingumahu kui RRL üldtingimuste p 2.5 alusel pakutud 89 ravijuhtu. Kuigi AS-le Kallavere Haigla ei jagatud valiku tulemusel 2014. a II poolaastaks ravijuhte, oli talle sellele vaatamata 2015. a II poolaastaks ravijuhtude jagamine põhjendatud. Kaheldav on, kas vastustaja sai AS Kallavere Haigla osas arvestada 2014. a II poolaastal n-ö äraostetud ravijärjekorraga, sest see seaks ta teiste lepingupartneritega võrreldes eelistatud olukorda (ilma äraostetud ravijärjekorrata on AS Kallavere Haigla aastane keskmine ravijuhtude arv oluliselt väiksem). Kuna kaebuse rahuldamine sellest küsimusest siiski ei sõltu, ei pea kohus vajalikuks seda põhjalikumalt käsitleda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Eesti Haigekassa palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta Benita Kodu AS kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsus oli üllatuslik, sest kohus nõustus vastustajaga, et kaebaja õiguslikud väited ei anna kaebuse rahuldamiseks alust, kuid rahuldas kaebuse sellele vaatamata, lähtudes otsust tehes muu hulgas faktilistest asjaoludest, mida pooltega ei arutatud ja mis on viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Vastustaja ei ole saanud esitada seisukohti kohtu arvutuskäikude osas ja kohus on jätnud ka ise täpsustamata, milline arvutuskäik andnuks tema hinnangul kõige proportsionaalsema tulemuse. Halduskohus on rikkunud HKMS § 2 lg-t 6 ja § 129 lg 1 p-i 6. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et EHK eelarve ja sellest tulenevalt ka lepingumahtude arvestused on kalendriaasta põhised. Kalendriaasta põhisele arvestusele poolaastate kaupa on üles ehitatud kogu ravi rahastamise lepingute regulatsioon (vt RRL üldtingimuste p-d 2.1, 2.4, 2.8 jj ja RRL lisatingimuste p 6). Arvestuspõhimõtete puhul tuleb tagada ka teatud järjepidevus, et võimaldada pikaaegset planeerimistegevust, ning säilima peab teatud ülevaatlikkus. Õendusabi valik viidi läbi 2014. a kevadel ning mahtude planeerimise aluseks oli 2014. a ja 2015. a prognoositav nõudlus (Eestis kokku vastavalt 19 293 ravijuhtu ja 20 387 ravijuhtu, neist Harju maakonnas vastavalt 7190 ravijuhtu ja 8105 ravijuhtu ehk tõus 13%) ning haiglavõrgu arengukavva kuuluvate haiglate poolt osutatav teenuse maht (valiku mahud kinnitati EHK 31.03.2014 otsusega nr 145). Nõudluse üldise kasvu tõttu pandi Harju maakonnas 2014. a II poolaastal valikule 1561 ravijuhtu ja 2015. a I poolaastal 1911 ravijuhtu ehk 22% rohkem (need mahud kinnitati EHK 04.06.2014 otsusega nr 245). Vastustaja tegelikud eelarvelised võimalused osutusid valikumenetluse eelsete prognoosidega võrreldes oluliselt väiksemateks (eelarve kinnitati EHK nõukogu 16.01.2015 otsusega nr 1 ja 2015. a lepingumahud kinnitati EHK 04.02.2015 otsusega nr 50). Kuigi eelarve rahaline kasv oli 13,1%, võimaldas see planeeritud 20 387 ravijuhu asemel rahastada 2015. a-l üksnes 19 156 ravijuhtu (s.o 9,3% vähem kui 2014. a-l), sest statsionaarse õendusabi tervishoiuteenuste loetelu (Vabariigi Valitsuse 19.12.2014 määrus nr 194) kohane maksumus kallines samal ajal 24,7%. Kujunenud olukorras tuli 2015. a õendusabi lepingute mahte paratamatult korrigeerida, lähtudes EHK 30.12.2013 otsusega nr 496 kinnitatud protseduuri p 7.2.1 alusel koostatud lepingute planeerimise suunistest. EHK ei saanud 2015. a I poolaasta ravijuhtude planeerimisel (s.o 2014. a kevadel) arvestada ettenägematu asjaoluga, et voodipäeva hind oluliselt tõuseb. Baasiks võeti statsionaarse õendusabi valikupartnerite 2014. a II poolaasta ravijuhtude arv ümberarvestatuna aastaseks lepingumahuks, mida on vajadusel (nt partneri võimekuse 6(12)
3-15-1952 puudumine) korrigeeritud lepingu täitmisega. Selliselt kujunes 2015. a II poolaasta maht lahutustehte tulemusena, kus kogu 2015. a lepingumahust lahutati EHK 04.06.2014 otsusega nr 245 kinnitatud 2015. a I poolaasta maht. Lähtumine 2014. a II poolaasta andmetest oli asjakohane, sest lepinguid planeeriti vastavalt selleks ajaks tõendatud lepingupartneri tegelikust võimekusest, milliseid andmeid 2015. a I poolaasta kohta veel polnud. Lepingute planeerimisel ongi olnud läbiv põhimõte, et lähtutakse tervishoiuteenuse osutaja täidetud ehk tegelikust mahust eelmisel perioodil (nn võrdlusperioodil). EHK on kohustatud planeerima ravijuhte ja -mahte nii, et see vastaks eelkõige kindlustatud isikute huvidele. Seetõttu tulebki lähtuda kindlustatud isikutele osutatud teenuse mahust ehk ravi rahastamise lepingu tegelikust täitmisest. Vastustajal ei olnud võimalik 04.02.2015 otsuse nr 50 tegemisel hinnata, kas ja kuidas täidab kaebaja 2015. a I poolaastaks taotletud 155 ravijuhtu. Kaebajale saadetud EHK 15.07.2015 kirjas nr 4-27/9663-8 on seejuures viidatud, et 15.04.2015 seisuga oli 2015. a I poolaasta leping olulises alatäitmises, mistõttu puudus alus muuta kaebajale tehtud pakkumist (65 ravijuhtu) ka hiljem. Kuna ravi rahastamise lepingud sõlmiti alates 2014. a II poolaastast ning eelmise lepinguperioodiga võrreldes lisandus uusi lepingupartnereid, ei olnud EHK-l võimalik võtta aluseks 2014. a I poolaasta andmeid, vaid üksnes 2014. a II poolaasta andmeid. Kaebaja oli samuti uus valikupartner, mistõttu polnuks tema puhul juba objektiivselt võimalik lähtuda 2014. a I poolaasta andmetest. Lisaks kujunes valikumenetluse tagajärjel oluliselt ümber Harju maakonnas statsionaarse õendusabi teenuse pakkujate koosseis tervikuna. Lähtumine 2014. a II poolaasta mahtudest oli põhjendatud ka seetõttu, et need olid 2015. a I poolaasta omadest konservatiivsemad ning neist juhindumise asjakohasusele viitab ka RRL üldtingimuste p 2.5. Baasandmete alusel toimus korrigeerimine läbipaistvalt ja kõigi lepingupartnerite osas ühetaoliselt. Halduskohtus keskendus vaidlus sellele, kas vastustaja on aluste p-st 12 ja otsusest nr 245 tulenevalt kohustatud määrama kaebajale 2015. a II poolaastaks täiendavaid ravijuhte, arvestades RRL üldtingimuste p-ga 2.4 ja RRL lisatingimuste p-ga 1.1. Seejuures tõdes halduskohus, et uuteks perioodideks pakutava lepingumahu arvutamist (sh vähendamist) ei ole õigus- ega haldusaktidega reguleeritud, mistõttu tuleb arvestada õiguse üldpõhimõtetega (võrdne kohtlemine ja proportsionaalsus). Samas jättis kohus arvestamata konkreetse õigusliku situatsiooniga ehk RRL üldtingimuste p-s 2.5 sätestatud nn 80% reegliga. Halduskohtu alternatiivsed arvutuskäigud lähtuvad kitsalt kaebajaga seotud asjaoludest, arvestamata teiste lepingupartneritega. Kõik arvutuskäigud viivad erisuguste lahendusteni, mis mõjutavad valikupartnerite lepinguid erineval moel. Kui vähendada valiku tulemusel kinnitatud keskmist aastast (2014 II pa + 2015 I pa) lepingumahtu kõigil partneritel 17,6% võrra, oleks 2015. a kokkuvõttes soodsamas olukorras partner, kelle 2015. a I poolaasta lepingumaht oli suurem, võrreldes partneriga, kes teenindas suurema osa ravijuhte 2014. a II poolaastal (kuigi kahe poolaasta kogusumma oli mõlemal sama). Kui vähendada kõigi lepingupartnerite 2015. a I poolaasta mahtu 2015. a II poolaastaks 28,8% võrra, jääks täielikult kõrvale eelarveline järjepidevus ning puudub igasugune põhjus, miks peaks 2015. a II poolaasta maht sõltuma 2015. a I poolaasta mahust, eriti olukorras, kus valikupartnerid on ise taotlenud erinevatel poolaastatel ravijuhte erinevas mahus. Ka selle meetodi puhul oleks 2015. a kokkuvõttes eelisseisus partner, kes taotles enam ravijuhte 2015. a I poolaastaks. Kolmas variant oleks 2014. a II poolaasta maksumuse (rahalise mahu) vähendamine kõigil lepingupartneritel 2,4% (s.o arvestades eelarvepiirangut). Seegi meetod tooks praktikas kaasa 2015. a I poolaastaks enam ravijuhte taotlenud partneri eelistamise, sest aasta lõikes väheneks temale eraldatud summa väiksemas ulatuses. Kokkuvõttes ei ole võimalik vaadelda eelarveaasta ühte poolaastat eraldi, arvestamata eelarvet ja kindlustatute vajadust teenuse järele konkreetsel kalendriaastal, teenuse sisust tulenevat sesoonsust või selle puudumist (statsionaarse õendusabi teenuse järele on vajadus 7(12)
3-15-1952 aastaringselt ühtlane, ilma oluliste kõikumisteta) ning teenuse osutamise järjepidevust. Halduskohtu pakutud arvutuskäikude puhul ei oleks ühelgi juhul täidetud ka RRL üldtingimuste p-st 2.5 tulenev 80% nõue (st iga meetodi puhul jääksid vähemalt ühe lepingupartneri ravijuhud 2015. a II poolaastal allapoole 2014. a II poolaastal täidetud mahust). Vastustaja möönab, et esialgu jäi ka kaebajale tehtud pakkumine (65 ravijuhtu) alla 80% nõude, kuid hiljem seda korrigeeriti, pakkudes kaebajale 89 ravijuhtu (kohus on oma arvutustes viimast pakkumist põhjendamatult ignoreerinud). Isegi kui lähtuda ainult üksikpartneri ootusest aastase lepingumahu suhtes, tuginedes valikumenetluses saadud tingaasta (2014 II pa + 2015 I pa) juhtude mahule, pidi see 2015. a-l kahanema 9,3%. Benita Kodu AS puhul oli valiku mahuks kokku 271 ravijuhtu (116 + 155 = 271) ning seda 9,3% võrra vähendades saame 246 ravijuhtu, mis vastab sisuliselt vastustaja lõplikule aastasele lepingupakkumisele (155 + 89 = 244 ravijuhtu). Ravijuhtude paindlik planeerimine ravi rahastamise lepingu perioodi kestel ei ole ebavõrdne kohtlemine ning rahaliste mahtude suurendamine või vähendamine on vajaduse korral nähtud ette RRL lisatingimuste p-s 1.1. Halduskohtu lähenemine ei ole tegelikkuses rakendatav ja EHK-l ei ole võimalik tagada lepingupartnerite absoluutset võrdsust. Vastustajale ei ole võimalik panna ka kohustust tõendada kõikvõimalike alternatiivsete arvutuskäikude sobimatust või neid välistada. EHK saab tõendada üksnes seda, et tema rakendatud konkreetne meetod põhineb asjakohastel kaalutlustel. EHK tegevuse õiguspärasust on kinnitatud jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 01.06.2016 otsuses nr 3-15-575.
8.Benita Kodu AS vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et tal on õigus saada 2015. a II poolaastaks ravijuhte samas mahus, mis talle oli määratud EHK 04.06.2014 otsusega nr 245 varasemateks perioodideks ja mille kohta oli 17.06.2014 sõlmitud ravi rahastamise leping. Samas on Benita Kodu AS juba kaebuses tuginenud väitele tema ebavõrdsest kohtlemisest, mistõttu on alusetu väide, et halduskohtu põhjendused olid vastustaja jaoks üllatuslikud. Kuna vastustajal on ravijuhtude jagamisel kaalutlusõigus, siis ei ole põhjendatud ka etteheide, et halduskohus ei ole pakkunud välja enda arvates ainuõiget lahendust või meetodit ravijuhtude määramiseks. Küll aga on halduskohus otsuses selgelt näidanud, et vastustaja arvutuskäik oli vigane ja haldusorgani tegevus seega õigusvastane. Halduskohus ei ole väitnud, et eelarve planeerimine ei toimu kalendriaasta põhiselt, kuid see ei oma praeguses vaidluses ka tähtsust, nagu ka mitte EHK eelarveliste vahendite seis. Valikumenetluses tehtud otsustest ega õigusaktidest ei tulene, et ravijuhtude arvu määramise aluseks oleksid eelarve planeerimise viis (EHK 30.12.2013 otsus nr 496 ja selle alusel koostatud suunised on välismõjuta siseaktid) või eelarveliste vahendite võimalused. Ka eelarveliste vahendite vähendamise korral peab vastustaja ravijuhtude määramisel tagama teenuseosutajate võrdse kohtlemise ja vähendama proportsionaalselt kõigi lepingumahte, sõltumata sellest, kas vastustaja rakendab konservatiivsemat lähenemist või mitte. Vastustaja on hakanud apellatsioonkaebuses väitma, et lisaks 2014. a II poolaasta ravijuhtude arvule võeti arvesse ka 2015. a I poolaasta lepingute täimise hinnanguid, kuid pole selgitanud, millisel õiguslikul alusel seda tehti. Viide, et kaebaja kui uue tehingupartneri puhul ei olnud võimalik lähtuda 2014. a I poolaasta andmetest, ei ole asjakohane, sest see ei selgita, miks tuli lähtuda just 2014. a II poolaastal täidetud ravijuhtude arvust. Asjakohatu on ka viide RRL üldtingimuste p-le 2.5, sest nimetatud regulatsioon on mõeldud üksnes ajavahemikuks, kus järgmise perioodi ravijuhtude arvu ei ole veel kokku lepitud. Nimetatud punkt ei tähenda, et igaks uueks perioodiks ravijuhtude arvu määramisel oleks lubatav lähtuda vaid eelmise perioodi lepingumahu 80% määrast. Kuna vastustaja omistas põhjendamatult suure osakaalu 2014. a II poolaasta andmetele, ei tagatud sellega lepingupartnerite võrdset kohtlemist. Lepingu sõlmimise taotluse esitamisel ei olnud lepingupartneritele teada, et vastustaja hakkab 8(12)
3-15-1952 lepingu kehtivuse ajal ravijuhtude määramisel kasutama nimelt sellist metoodikat. Seejuures võidi metoodikat küll rakendada kõigi lepingupartnerite suhtes ühetaoliselt, kuid selle rakendamise tulemus ei taganud isikute võrdset kohtlemist. Apellandi etteheited halduskohtu esitatud alternatiivsetele metoodikatele ei ole põhjendatud, sest need annavad vastustaja rakendatuga võrreldes proportsionaalsema tulemuse (sh oleks kaebajale taganud vastustaja pakutud 65 või 89 ravijuhu asemel vastavalt 102, 110 ja 92 ravijuhtu). Vastustaja tegevus kaebajale ravijuhtude määramisel oli vastuolus 17.06.2014 sõlmitud ravi rahastamise lepinguga. RRL üldtingimuste p 2.4 järgi määratakse jooksva aasta ravijuhtude arv kindlaks poolte kokkuleppel. Sellest punktist ei nähtu aga, milliste tingimuste alusel või milliseid asjaolusid arvesse võttes ravijuhtude arv kindlaks määratakse. Ravijuhtude arvu määramise alused tulenevad RRL lisatingimuste p-st 1.1. Praegusel juhul on selge, et vastustaja ei ole ravijuhtude kindlaksmääramisel eeltoodud nõuetest lähtunud. Kui vastustaja oleks ravijuhtude määramisel lähtunud RRL lisatingimuste p 1.1 alap-dest 3 ja 7, oleks kaebajat tulnud kohelda vähemalt võrdselt teiste raviasutustega või määrata talle isegi rohkem ravijuhte kui teistele raviasutustele (kuna kaebaja pakutud hind oli kõige madalam, valiku tulemuste järgi sai kaebaja teise koha ning kaebaja täitis ja täidab kõiki asjakohaseid kvaliteedinõudeid).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et Eesti Haigekassa apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
10.EHK 04.06.2014 otsuse nr 245 alusel Harju maakonnas statsionaarse õendusabi teenuse osutamiseks sõlmitud ravi rahastamise lepingutes 2015. a II poolaasta ravijuhtude kindlaksmääramist on SA Hiiu Ravikeskus kaebuse alusel käsitletud Tallinna Ringkonnakohtu 01.06.2016 otsuses nr 3-15-575 (p-d 9-10), milles ringkonnakohus leidis, et RRL üldtingimuste p-st 2 nähtuvalt lepitakse ravijuhtude arv igakordselt kokku, arvestades mh p-s 2.5 sätestatud nn 80% reegliga. Seejuures ei saa ravijuhtude jagamine toimuda suvaotsuse alusel ning EHK kaalutlused peavad olema kontrollitavad. Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et EHK on 2015. a II poolaasta osas esitanud põhjaliku selgituse, millest oli ravijuhtude vähenemine tingitud ja milliste põhimõtete järgi ravijuhte jagati, ning ringkonnakohus aktsepteeris EHK põhjendusi, nõustudes, et teenuseosutajaid on koheldud võrdselt ja ravijuhte ei ole jagatud suvaliselt. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 31.10.2016 määrusega nr 3-7-1-3-506-16, millega jäeti SA Hiiu Ravikeskus kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Ehkki Benita Kodu AS on rõhutanud, et haldusasja nr 3-15-575 asjaolud olid praegusest vaidlusest erinevad, kuna erinevalt SA-st Hiiu Ravikeskus ei ole Benita Kodu AS vastustaja pakutud vähendatud ravijuhtudega nõustunud, ei oma see lahknevus ringkonnakohtu hinnangul määravat tähtsust, sest sisuliseks vaidlusküsimuseks on mõlemal juhul olnud see, millistest andmetest ja arvutuskäikudest sai EHK 2015. a II poolaasta ravijuhtude jagamisel lähtuda. Ringkonnakohus ei ole jätnud nimetatud asjas kaebust rahuldamata (nt viitega RRL üldtingimuste p-le 2.4) põhjusel, et SA Hiiu Ravikeskus sõlmis 2015. a II poolaasta osas EHK-ga kokkuleppe vähendatud ravijuhtude mahus. Ringkonnakohus jääb ka praeguses asjas oma varasemalt väljendatud seisukoha juurde, et EHK on ravijuhtude määramise lähtekohti ja lähteandmeid asjakohaselt ja piisavalt selgitanud ning ei ole 2015. a II poolaasta ravijuhtude määramisel kohelnud ravi rahastamise lepingute alusel Harju maakonnas statsionaarse õendusabi teenust osutavaid valikupartnereid põhjendamatult erinevalt.
9(12)
3-15-1952
11.Poolte vahel ei ole olnud sisulist vaidlust selles, et lepingupartneril puudub subjektiivne õigus ravijuhtude teenindamisele kogu lepingu kehtivuse ajal samas mahus, mis lepiti temaga kokku ravi rahastamise lepingu kehtivuse kaheks esimeseks poolaastaks, ning hilisematel perioodidel jagatavat ravijuhtude arvu võivad mõjutada näiteks muutused teenuse hinnas ja vastustaja eelarvevahendites, lepingupartneri suutlikkus lepingut nõuetekohaselt täita, samuti elanikkonna vajadus osutatava teenuse järele konkreetses piirkonnas jm.
12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-des 12–14 toodud järeldustega, et RaKS § 36 lg 4 ja EHK nõukogu 01.11.2013 otsus nr 20 (I kd, tl 7-15) reguleerivad üksnes teenuseosutajate valiku tegemist, kuid mitte ravijuhtude jagamist lepingupartnerite vahel, kellega on ravi rahastamise lepingud juba sõlmitud. RaKS § 36 lg-st 4 nähtub üheselt, et selles sättes loetletud asjaolusid hindab EHK üksnes ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamisel. Samuti nähtub aluste p-dest 1.1 ja 1.2, et nimetatud dokument on EHK-le abiks üksnes lepingupartnerite valikul (s.o RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud asjaolude hindamisel). Ka EHK 04.06.2014 otsusega nr 245 (I kd, tl 37-56) kinnitatud õendusabi tervishoiuteenuse osutajate valiku tulemused ei reguleeri ravi rahastamise lepingu täitmise perioodil ravijuhtude määramisel ulatuslikumalt kui 2014. a II poolaasta ja 2015. a I poolaasta osas. See tuleneb ka RRL üldtingimuste (I kd, tl 59-65) p-st 2.3, mille kohaselt määratakse ravi rahastamise lepingu sõlmimisel EHK poolt üle võetavate rahaliste kohustuste summad kindlaks üksnes kaheks esimeseks poolaastaks. RRL üldtingimuste p-de 2.1, 2.2 ja 2.4 kohaselt määratakse järgnevatel poolaastatel osutatavate teenuste maht (ravijuhtude arv) poolte kokkuleppel (s.o lepingu rahalistes lisades) ning kuni kokkuleppe saavutamiseni tuleb RRL üldtingimuste p 2.5 järgi säilitada lepingupartnerile osutatavate teenuste maht 80% ulatuses eelmise aasta sama kalendrikuu tegelikust (täidetud) mahust (sh peaks 80% nõue olema üheaegselt täidetud nii EHK poolt ülevõetavate rahaliste kohustuste summade kui ka ravijuhtude arvu osas). Tervishoiuteenuse osutajate valiku tulemuste alusel kujunenud pingerida omas seega vahetut mõju üksnes ravi rahastamise lepingute sõlmimisel ja ravijuhtude esmasel määramisel. Järgnevateks poolaastateks ravijuhtude määramisel on seevastu esmajoones oluline säilitada senine ravijuhtude jagunemise proportsioon, et tagada kõigi lepingupartnerite tegevuse jätkusuutlikkus ja kindlustatud isikutele teenuse osutamise stabiilsus (sh kindlustades igale lepingupartnerile vähemalt 80% varasemalt täidetud mahust, millega teenuseosutajad saavad ka oma tegevust planeerides arvestada). Seda eesmärki poleks võimalik saavutada, kui iga järgneva poolaasta ravijuhtude määramisel tuleks lähtuda aluste p-dest 12.4 ja 12.5 ehk pingereas eespool olnud lepingupartneritele peaks alati määrama ravijuhte nende taotletud mahus ning pingereas tagapool olnutele ei pruugi mõnel perioodil ravijuhte üldse jaguda. Eelnev ei tähenda iseenesest, et RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud asjaolud (ja nende hindamist täpsustav EHK nõukogu 01.11.2013 otsus nr 20) ei võiks vähemasti osaliselt omada tähtsust ka juba sõlmitud ravi rahastamise lepingu kehtivuse ajal järgnevate perioodide ravijuhtude määramisel, kuid vastavad tingimused peaksid sellisel juhul tulenema kehtivast lepingust. RRL üldtingimuste p-d 2.1, 2.2 ja 2.4 ei näe samas ette mingeid sisulisi tingimusi, millest lähtudes tuleks järgnevatel perioodidel ravijuhte jagada, viidates üksnes poolte kokkuleppele. Kaebaja viited RRL lisatingimuste (I kd, tl 65p-69) p-dele 1.1.3 ja 1.1.7 ei ole samuti asjakohased, sest RRL lisatingimuste p 1 reguleerib üksnes EHK poolt ravijuhtude üldarvu ja ravijuhu keskmise maksumuse kavandamist, mitte lepingupartneritele ravijuhtude jagamist. Kokkuvõttes ei näe ravi rahastamise lepingutega seonduv regulatsioon ette, millest lähtudes tuleks järgnevatel perioodidel konkreetsete lepingupartnerite poolt teenindatavate ravijuhtude arv kindlaks määrata, kui pooled selles küsimuses kokkulepet ei saavuta (v.a RRL üldtingimuste p-s 2.5 sätestatud 80% mahu säilitamise nõue). Sellele vaatamata ei saa ravijuhtude jagamine toimuda suvaotsuse alusel ning EHK sellekohased kaalutlused peavad 10(12)
3-15-1952 olema kontrollitavad. Haldusorgan peab oma tegevuses alati arvestama muu hulgas õiguse üldpõhimõtetega (nt õiguskindlus, võrdne kohtlemine, proportsionaalsus).
13.EHK poolt lepingupartneritele 2015. a II poolaastaks pakutud ravijuhtude koguarvu olulise (26,3%) vähenemise võrreldes 2015. a I poolaastaga (2015 I pa – 1911 ravijuhtu; 2015 II pa – 1409 ravijuhtu) põhjustas asjaolu, et statsionaarse õendusabi eelarve tõus (13,1%) jäi 01.01.2015 toimunud õendusabi raviteenuse hinnatõusust (24,7%) märgatavalt madalamaks. Seega EHK eelarvevahendid küll suurenesid, kuid mitte piisavalt, et võimaldanuks tellida ravijuhte varasemalt planeeritud mahus. Halduskohtu etteheited vastustaja poolt rakendatud lepingumahtude vähendamise metoodikale taanduvad sisuliselt hinnangule, et nn 117% valem seadis (põhjendamatult) eelisseisu need lepingupartnerid, kes taotlesid ravi rahastamise lepingute sõlmimisel 2014. a II poolaastaks ravijuhte suuremas mahus kui 2015. a I poolaastaks, ning kahjustas seetõttu eriti nende lepingupartnerite huve, kes olid 2014. a II poolaastaks taotlenud oluliselt vähem ravijuhte kui 2015. a I poolaastaks (s.o sarnaselt Benita Kodu AS-ga). Halduskohtu hinnangul pidanuks ravijuhtude vähendamise metoodika arvestama ka seda, kui palju ravijuhte oli lepingupartner valmis teenindama kogu aastase perioodi jooksul (s.o 2014 II pa + 2015 I pa). EHK on apellatsioonkaebuses seevastu leidnud, et halduskohus jättis esiteks tähelepanuta, et eelarve koostamine ja lepingumahtude arvestus on kalendriaasta põhised, ning teiseks ei anna ükski halduskohtu pakutud alternatiivsetest arvutuskäikudest ka sisuliselt paremat tulemust, vaid omistavad põhjendamatult suure tähenduse sellele, kui palju oli lepingupartner taotlenud ravijuhte 2015. a I poolaastaks.
14.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et EHK rakendatud metoodika 2015. a II poolaasta ravijuhtude jagamiseks põhines asjakohastel kaalutlustel. Olenemata sellest, et EHK 04.06.2014 otsusega nr 245 kinnitatud valiku tulemuste alusel sõlmiti ravi rahastamise lepingud kehtivusega alates 01.07.2014 ning neis määrati esmalt kindlaks teenuse osutamise mahud 2014. a II poolaastaks ja 2015. a I poolaastaks, nähtub RRL üldtingimuste p-dest 2.4, 2.5, 2.7, 2.8 ja 2.13 ning RRL lisatingimuste p-st 6.1 selgelt, et arvestuse aluseks on siiski kalendriaasta. Juba ainuüksi sellest tulenevalt ei ole iseenesest asjakohane lähtuda 2015. a II poolaasta ravijuhtude määramisel sellele eelnenud 12-kuulisest perioodist (s.o 2014 II pa + 2015 I pa). Olukorras, kus RRL üldtingimuste p 2.5 nägi üheselt ette, et kuni kokkuleppe sõlmimiseni säilitatakse edaspidi EHK poolt ülevõetavate rahaliste kohustuste summad ja ravijuhtude arv 80% ulatuses „eelmise aasta sama kalendrikuu tegelikust (täidetud) mahust“, ei ole ka võimalik väita, et teenuseosutaja ei saanud ravi rahastamise lepingut sõlmides teada, et näiteks 2015. a II poolaasta ravijuhtude määramisel omavad tähtsust eelkõige 2014. a II poolaasta lepingu maht ja selle täitmine (st EHK-ga kokkuleppe mittesaavutamise korral ei ole tal õigust suurema hulga ravijuhtude teenindamisele kui 80% eelmise aasta samal perioodil täidetud ravijuhtude arvust ning samas peab EHK ka kõigile teistele lepingupartneritele tagama vähemalt samasuguse mahu). Kuigi vaidluse all olev statsionaarse õendusabi teenus ei ole loomult sesoonne, ei saa välistada, et lepingupartneritel võib esineda muid põhjuseid, miks taotletakse poolaastate lõikes erinevaid lepingumahte. Vaidlust ei ole selles, et nii Benita Kodu AS-l kui ka teistel valikumenetluses edukateks osutunud teenuseosutajatel oli võimalik endal otsustada, millises mahus taotleda ravijuhte 2014. a II poolaastaks ja millises mahus 2015. a I poolaastaks ning vastustaja seda kuidagi ei mõjutanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei too ebaproportsionaalset tulemust kaasa ega kujuta endast ebavõrdset kohtlemist see, kui EHK lähtub ravijuhtude määramisel lepingupartneri enda poolt eelmise aasta samaks perioodiks taotletud ravijuhtude arvust ja sellest lähtumine pidi lepingupartnerile olema ettenähtav, mistõttu sai ta sellega ka arvestada. EHK on kohelnud kõiki lepingupartnereid ühetaoliselt ning apellant on lisaks asjakohaselt näidanud, et isegi halduskohtu pakutud alternatiivsete arvutuskäikude puhul ei oleks vähemasti mõne 11(12)
3-15-1952 lepingupartneri puhul võimalik tagada RRL üldtingimuste p 2.5 kohaselt nõutava 80% mahu säilitamist, mistõttu oleks nende rakendamine viinud õigusvastase tulemuseni.
15.Kuna lõplikud andmed 2015. a I poolaasta lepingute täitmise kohta EHK-l puudusid, siis ei olnud vastustajal võimalik neist lähtuda. See ei välista siiski ka mittetäielike andmete kasutamist pooltevaheliste lepingueelsete läbirääkimiste käigus. EHK 14.07.2015 kirjas (I kd, tl 129-130p) sisalduvast viitest, et kuna Benita Kodu AS-i 2015. a I poolaasta leping oli 15.04.2015 seisuga olulises alatäitmises, ei pidanud EHK põhjendatuks muuta 2015. a II poolaastaks algselt pakutud teenuse mahtu (65 ravijuhtu), saab järeldada, et vastustaja soovis esialgu sõlmida kaebajaga kokkuleppe väiksemas mahus, kui Benita Kodu AS võis tema poolt 2014. a II poolaastal täidetud mahtude ja RRL üldtingimuste p 2.5 põhjal eeldada. Kuivõrd sellise kokkuleppe sõlmimine ei oleks kuidagi õigusvastane, siis ei saa iseenesest õigusvastaseks pidada ka kaebajale vastava ettepaneku tegemist. Põhjusel, et Benita Kodu AS pakutud 65 ravijuhuga ei nõustunud, tegi EHK 12.06.2015 kirjaga (I kd, tl 124-127) kaebajale uue pakkumise, mille puhul arvestas muu hulgas selgelt RRL üldtingimuste p-s 2.5 sätestatuga (vt ka EHK 10.06.2015 otsus nr 280 – I kd, tl 157-158). Pidades silmas, et Benita Kodu AS täitis 2014. a II poolaastal kokku 111 ravijuhtu summas 94 092 eurot (I kd, tl 159160p), vastas temale 2015. a II poolaastaks lõplikult pakutud 89 ravijuhtu summas 89 331 eurot RRL üldtingimuste p 2.5 nõuetele (80,2% ravijuhtude arvust ja 94,9% summast). Kuna tuvastatud ei ole asjaolusid, mille põhjal oleks alust väita, et kaebajat on koheldud teiste lepingupartneritega võrreldes meelevaldselt ebavõrdselt, ei saa nn 80% nõudele vastavat lepingupakkumist pidada õigusvastaseks. Kuna EHK pidi RRL üldtingimuste p-s 2.5 sätestatut arvestades lähtuma 2014. a II poolaastal tegelikult täidetud ravijuhtude arvust, siis tuli tal 2015. a II poolaasta osas igal juhul arvestada ka AS Kallavere Haigla n-ö äraostetud ravijärjekorraga (110 ravijuhtu summas 210 063 eurot).
16.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus Eesti Haigekassa apellatsioonkaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 03.03.2016 otsuse. Ringkonnakohus teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab Benita Kodu AS kaebuse rahuldamata.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Benita Kodu AS on kandnud esimese astme kohtus menetluskulusid kokku 1736,09 eurot (sh riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud 1721,09 eurot – I kd, tl 131; I kd, tl 172-176) ning apellatsioonimenetluses lisaks õigusabikulusid 1649,37 eurot. Seega on kaebaja menetluskulud kahes kohtuastmes kokku olnud 3385,46 eurot. Kuna ringkonnakohtu otsuse tagajärjel jääb kaebus rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Eesti Haigekassa on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (II kd, tl 9), kuid ei ole esimese ega teise astme kohtus esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse ja jätab uue otsusega kaebuse rahuldamata, tuleb vastustaja poolt apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivu katteks mõista HKMS § 108 lg 1 alusel kaebajalt välja 15 eurot. EHK võimalikud muud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets 12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.