A.P. kaebus televiisorist ilmajätmise ning rahvusliku ja keelelise diskrimineerimisega inimväärikusele Viru Vangla poolt tekitatud 5 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja: A.P. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta A.P. kaebus täies ulatuses rahuldamata.
2.Võtta asja materjalidesse Siseministeeriumi infotehnoloogia ja arenduskeskusest 22.02.2017 Tartu Halduskohtusse saadetud kiri nr 55.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 15.05.2017. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.19.10.2016 koostatud käskkirjaga nr 6-3/1192 (tl 20-22) karistas Viru Vangla (edaspidi vastustaja) kinnipeetav A.P.t (edaspidi kaebaja) VangS § 67 lg-le 1 ja kodukorra punktile 1.12.17 tuginedes noomitustega selle eest, et ta oli riputanud televiisori paelaga riiuli külge ega allunud 19.09.2016 hommikuse loenduse ajal vanemvalvuri poolt antud korraldusele tõsta see laua peale. Sama kuupäeva käskkirjaga nr 6-9/30347-1 (tl 18) tunnistati tema elektriseadme kasutamise luba nr
6-9/23281-1 kehtetuks ning otsustati paigutada televiisor lattu. 08.12.2016 käskkirjaga nr 6-3/1380 (tl 28) tunnistati käskkiri nr 6-3/1192 kodukorra punkti 1.12.17 rikkumise osas kehtetuks põhjendusel, et sellekohasest süüdistusest ei olnud kaebajat teavitatud. Samal kuupäeval tunnistati käskkirjaga nr 6-9/36147-1 (tl 27) aluse ära langemise tõttu kehtetuks ka elektriseadme kasutamise luba puudutav käskkiri nr 6-9/30347-1. 12.12.2016 vaideotsusega nr 6-12/291-4 (tl 30-31) jäeti kaebaja poolt käskkirjade nr 6-3/1192 ja 6-9/30347-1 peale 06.11.2016 koostatud vaie (tl 52-58) rahuldamata. 11.01.2017 vastusega nr 6-16/136-4 (tl 16-17) ei rahuldatud ka vaides sisaldunud 15 000 euro suurust mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. Vaides polnud kaebaja nõus televiisori osas esitatud süüdistusega ja väitis lisaks, et kuigi talle pole eeskirju arusaadavas keeles tutvustatud ega võimaldatud jätkata eesti keele õppimist, räägib ettekande koostanud valvur temaga antipaatia tõttu ainult eesti keeles selleks, et ta ei saaks millestki aru. Toimunut pidas ta enda õiguste jämedaks rikkumiseks, inimväärikuse alandamiseks ning au solvamiseks. Tema kahjunõudele antud vastuses märgiti muuhulgas, et kuna haldusmenetluse keeleks on eesti keel, pole selles keeles korralduste andmine kaebaja kiusamine, vaid valvuri seadusest tulenev õigus ja kohustus ning lisati, et tema isiku ja elukäiguga seonduva tõttu pole usutav, et ta ei saa korralduste sisust aru. Veel on toimikusse esitatud V üksuse vanemvalvuri ettekanne 19.09.2016 toimunu kohta (tl 24p25), distsiplinaarmenetluse alustamise teatis (tl 25p), 22.09.2016 kirjutatud kaebaja ütlused (tl 26), 18.10.2016 vanemvalvuriga ettekande suhtes peetud vestluse kohta koostatud menetlusprotokoll (tl 26p), samal kuupäeval vormistatud distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 22p-24), 19.10.2016 õiend (tl 19), 02.12.2016 õiend kaebaja pöördumiste kohta (tl 32), allkirjalehed õigusaktidega tutvumise kohta (tl 45-48), õigusaktidega tutvumiseks esitatud pöördumised nr 6-13/2369 ja nr 6-13/24938 (tl 50 ja 49) ning esimesena nimetatule 01.02.2016 antud vastus (tl 51). Omal algatusel on kohus võtnud asja materjalidesse Siseministeeriumi infotehnoloogia ja arenduskeskusest 22.02.2017 Tartu Halduskohtusse saadetud kirja nr 55.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
2.08.02.2017 koostatud kaebuses (tl 1-2) palus kaebaja tunnistada tema kahjunõudele antud vastus õigusvastaseks ning maksta keele- ja vähemusrahvusesse kuuluvuse tunnusel diskrimineerimise, pikaks ajaks televiisorist ilma jätmise ja inimväärikuse alandamise eest välja 5 000 euro suurune hüvitis. Ta väitis, et kõik väited, faktid, põhjendused ja nõuded on tema kohtueelses nõudes väga üksikasjalikult kirjas ning palus nendega arvestada.
3.Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 43-44) leiti, et mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ega anna alust rahalise hüvitise väljamõistmiseks ning paluti arvestada kohtueelse vastuse väidetega ja kaebust mitte rahuldada. Seejuures teatati, et kaebaja televiisori loa kehtetuks tunnistamise otsus on kehtetuks tunnistatud ja vabandati tema ees televiisori ära võtmise pärast. Seda peeti piisavaks ning väideti, et talle pole tekitatud rahas hüvitatavat kahju, sest kambris on sisseehitatud raadio, uudistega on võimalik kursis olla ka vangla poolt tellitud ajalehtede vahendusel ja lisaks paigutati ta alates 28.11.2016 kartserisse, kus pole lubatud televiisorit omada. Vastuseks kaebaja väidetele keelelise diskrimineerimise kohta märgiti, et tegelikult on talle korduvalt väljastatud õigusaktide venekeelseid tõlkeid.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Käesolevas asjas vajavad lahendamist küsimused, kas vastustaja ametnike tegevus televiisori äravõtmisel, õigusaktidega tutvustamisel ja kaebajaga eesti keeles suhtlemisel on õigusvastased ning said tekitada talle kaebuses nimetatud suurusega mittevaralise kahju.
5.Kinnipeetava õigus omada isiklikku televiisorit, on reguleeritud VangS §-s 31. Selle lõikes kaks sätestatu näeb ette, et vanglateenistuse ametnik võib anda kinnipeetavale vastava loa, kui televiisori
kasutamine ei riku vangla sisekorra eeskirja ega korda, ei häiri teisi isikuid ning kinnipeetaval pole elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest määratud kehtivat distsiplinaarkaristust. Käesolevas asjas pole pooltel vaidlust selle üle, et kaebajale oli antud luba omada kambris isiklikku televiisorit ning selle kehtetuks tunnistamise muutis vastustaja ise ära, kuna leidis, et vastava otsuse aluseks olnud karistamine televiisoriga seotud nõuete rikkumise eest ei toimunud nõuetekohaselt.
6.PS §-s 6 sätestatust tulenevalt on Eesti riigikeel eesti keel. KeeleS § 10 lg 1, HMS § 20 lg 1 ja VangS§ 11 lg 1 kohaselt toimub riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuste, sealhulgas vanglate asjaajamine eesti keeles ning see keel on ka haldusmenetluse keeleks. Ainus erand sellest reeglist on tehtud PS § 51-s ja KeeleS § 9 lg-s 1 sätestatuga nende vähemusrahvusest isikute suhtes, kes elavad paikkondades, kus vähemalt pooled püsielanikest on sellest vähemusrahvusest. KeeleS § 9 lg 2 kohaselt tuleb paikkonna all mõista omavalitsusüksust ja püsielanike all Eesti kodanikke, alalist elamisõigust omavaid Euroopa Liidu kodanikke ja nende perekonnaliikmeid või pikaajalise elamisloa alusel Eestis elavaid välismaalasi, kelle Eesti rahvastikuregistrisse kantud püsiv elukoht asub kõnealuses vallas või linnas. KeeleS § 9 lg 3 näeb aga ette, et vähemusrahvusest püsielanike osakaalu määratlemisel tuleb lähtuda rahvastikuregistri andmetest vastava aasta esimese jaanuari seisuga.
7.Kaebaja viibib käesoleval ajal Jõhvi valla territooriumil asuvas Viru Vanglas. Siseministeeriumi infotehnoloogia ja arenduskeskusest 22.02.2017 Tartu Halduskohtusse saadetud kirja nr 55 kohaselt oli 01.01.2017 seisuga olemas 11 592 Eesti kodanikku, alalist elamisõigust omavat Euroopa Liidu kodanikku ja tema perekonnaliiget või pikaajalise elamisloa alusel Eestis elavat välismaalast, kelle elukoht oli Eesti rahvastikuregistri järgi Jõhvi vallas ning 5768 isikut neist oli vene rahvusest. Seega moodustab vene rahvusest elanike osakaal ligikaudu 49,76% ehk veidi vähem kui poole selle valla püsielanike koosseisust. Seega ei ole vene rahvusest isikutel, sealhulgas ka Viru Vanglas viibivatel kinnipeetavatel käeoleval ajal õigust nõuda Jõhvi vallas tegutsevatele riigiasutustelt vene või mistahes muus võõrkeeles suhtlemist. Keele § 12 lg 4 võimaldab küll suulisel asjaajamisel kasutada ka võõrkeelt, kuid üksnes poolte kokkuleppel. Käesolevas asjas esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt soovis kaebaja suhelda vanemvalvuriga inglise keeles, kuid ametnik sellega ei nõustunud. Kaebaja kohtueelse nõude väited viitavad sellele, et tema peamiseks probleemiks oli korralduse andmine eesti keeles, millest ta väidetavalt aru ei saa. Seejuures on ta aga tähelepanuta jätnud, et see asjaolu saab oluline olla vaid distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle otsustamisel. Käesoleva kaebusega ei ole ta vastavat käskkirja vaidlustanud, mistõttu ei saa sellega seonduv olla ka arutluse objektiks.
8.VangS § 14 lg 2 tulenevalt peab kinnipeetavale peale vanglasse saabumist selgitama tema õigusi ja kohustusi ning talle tuleb anda ka kirjalik teave vangistuse täideviimist reguleerivate seaduste, vangla sisekorraeeskirjade ja kaebuste esitamise kohta. Kaebusele antud vastuse lisad kinnitavad, et kaebajale tutvustati peale Viru Vanglasse paigutamist 28.06.2013 selle vangla kodukorda ning vangistusalaseid õigusakte ja haldusmenetluse seadust. Vastavale allkirjalehe on ta täitnud eesti keeles ega ole seejuures märkinud, et miski esitatust jäi talle arusaamatuks. Kohtueelses nõudes väidab kaebaja ise, et sel kuupäeval anti talle eesti keelne vangla kodukord kätte. 17.06.2014, 17.12.2014, 20.03.2015, 24.09.2015 ja 18.05.2016 on teda tutvustatud ka kodukorra muudatustega. 17.07.2014 on ta koostanud osaliselt eesti keeles oleva taotluse erinevate õigusaktide tõlgete saamiseks. Taotlusele ta enda poolt tehtud märge kinnitab, et need väljastati 22.07.2014, kuigi mitte kõige uuemas redaktsioonis. 01.02.2016 on tema poolt 25.01.2016 eesti keeles koostatud taotluse peale väljastatud vene keelde tõlgituna nii kodukord kui selle seletuskiri. Seda, et kaebajale on väljastatud vangla kodukorra vene keelne tõlge ning neid on tal kambris koguni kaks eksemplari, kinnitab ka V üksuse inspektor-kontaktisiku 02.12.2016 õiend.
9.Kohtueelses nõudes väitis kaebaja, et ei vallanud vanglasse saabumisel üldse eesti keelt. Eelnevalt osundatud eesti keeles täidetud 28.06.2013 allkirjaleht lubab selles kahelda. Tema väited
olematu eesti keele oskuse kohta seab tõsise kahtluse alla lisaks veel ka juba viidatud V üksuse inspektor-kontaktisiku 02.12.2016 õiendis sisalduv. Nimetatud dokumendi kohaselt esitas kaebaja aastal 2013 kõik oma pöördumised selges ja arusaadavas eesti keeles ning selles keeles on esitatud ka valdav enamus aastate 2014 kuni 2016 pöördumistest. Kaebaja väited eesti keele mitteoskamise kohta lükkab ümber ka see, et kohtute infosüsteemi andmetes olevatest dokumentidest nähtuvalt on ta 02.08.2013 esitanud haldusasjana nr 3-13-1689 registreeritud omakäelise kaebuse, mis oli seitsme lehekülje pikkune ning koostatud samuti selges ja arusaadavas eesti keeles. See kõik viitab sellele, et ta kas liialdab oluliselt või üldse valetab oma keeleoskuse suhtes, mis omakorda annab piisava aluse uskuda, et teised tema poolt esitatud väited ei pruugi samuti olla tõesed ning mingit rahvuslikku ega keelelist diskrimineerimist pole tema suhtes toimunud.
10.Kohtueelses nõudes tunnistab kaebaja, et on läbinud eesti keele A1 kategooria kursuse ning sooritanud märtsis 2014 vastava tasemeeksami. Sellise tasemega keeleoskus võib küll olla ebapiisav õigusaktide sisu täielikuks mõistmiseks, kuid ei tohiks olla probleemiks vanglateenistuse ametnike tavapärastest korraldustest arusaamisel ega vangla igapäevase eluga hakkama saamisel. Mis puutub keeleõppes osalemisse, siis näeb Vang S § 34 lg-s 4 sätestatu tõesti eesti keelt mittevaldavale kinnipeetavale tema vastava soovi korral ette vastava võimaluse. Kaebaja on eespool juba käsitletud õiendi kohaselt sellist soovi 29.06.2016 pöördumises ka avaldanud, kuid kursustele pole teda tema distsipliinirikkumiste tõttu seni lubatud.
11.Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on ära toodud RVastS § 7 lg-s 1. Mittevaralise kahju rahas hüvitamise täpsem kord on kehtestatud RVastS § 9 lg-s 1. Sätestatust tulenevalt võib nõuda muuhulgas ka au teotamisest või väärikuse süülisest alandamisest põhjustatud kahju hüvitamist, kuid vastava nõude rahuldamine saab toimuda vaid siis, kui on tuvastatud avaliku võimu kandja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos nende vahel. Eelnevalt juba käsitletu kohaselt pole vastustaja tegevus kaebajaga eesti keeles suhtlemisel ja talle õigusaktide võimaldamisel olnud õigusvastane. Televiisori omamise loa äravõtmise on vastustaja ise kehtetuks tunnistanud. Kaebusele antud vastuses on ta toimunu pärast vabandanud ning peab seda raadio ja ajalehtede vahendusel uudistega kursis olemise võimalustele ja 28.11.2016 alanud kartserikaristusele viidates piisavaks. Selle seisukohaga saab igati nõustuda. Siinkohal on määrav tähendus aga hoopis sellel, et kaebajale pole vaatamata vastava toimingu õigusvastasusele üldse saanud tekkida riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Televiisori omamise loa alusetu ära võtmine ja sellest tulenev telesaadete jälgimise võimatus võis talle küll ebameeldiv olla ning ka hingelisi kannatusi põhjustada, kuid kindlasti ei olnud tegemist tema inimväärikuse süülise alandamise ega kohtueelses nõudes osundatud au solvamisega. PS §-s 18 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3 ette nähtud alandava kohtlemise keelu rikkumine saab toimuda vaid siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. PS § 17 sätestatud õigus aule on üks põhiõigustest, kuid kahju hüvitamisel tuleb teha vahet selle teotamise ja solvamise vahel. Viimati nimetatu on nõrgema mõjuga riive, mille puhul pole seaduseandja RVastS § 9 lg-s 1 sätestatuga rahalise hüvitise saamise võimalust üldse ette näinud.
12.Eeltoodud järeldustel on vastustaja jätnud kaebaja kohtueelse kahjunõude põhjendatult rahuldamata ning ka kohtul pole mingit alust kaebuse rahuldamiseks. Kaebaja on kohtumäärusega täielikult vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Vastustaja pole oma menetluskulude kohta taotlust ja dokumente esitanud. Seega puuduvad käesolevas asjas kohtukulud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.