Keskkonnaõigus › Looduskaitse

3-15-386

Mõista Väike-Paekalda OÜ menetluskulude katteks Keskkonnaministeeriumilt ja Maa-ametilt solidaarselt välja 1399,80 eurot (üks tuhat kolmsada üheksakümmend üheksa eurot 80 senti).

Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 8. mail 2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(13)

3-15-386

3-15-386 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ (kord) § 7 lg 2 p 2 kohast uut hinnapakkumist ja ettepanekut kaitsealuste Paekalda tn 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjade riigile omandamiseks ega palunud omanikelt ka selleks nõusolekut. Määruse nr 9 muutmisest tulenevalt on kinnistute omandamise menetlust pikendatud kuni vastava otsuse tegemiseni, sest ilmnenud uued asjaolud võivad tuua kaasa teistsuguse otsuse.

3-15-386 piiravaid kaitstavaid loodusväärtusi. Õiguspärane ootus esineb omandamismenetluses üksnes eeldusel, et kinnistud on jätkuvalt piirangualas ja nende sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud. Riigile kinnisasjade võõrandamiseks avalduse esitamine tekitas kaebajatele subjektiivse õiguse avalduste õiguspärasele menetlemisele, kuid mitte õiguspärast ootust, et kaitse-eeskirja ei muudeta ja kinnistute omandamise ettepanek rahuldatakse. Eeltoodust tulenevalt puudub alus vastustajate kohustamiseks otsustada Paekalda tn 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjade omandamine või alternatiivselt viia omandamismenetlus lõpule. Kui kinnisasja omanik leiab, et talle on omandamise järjekorras olemisega tekkinud kahju, on tal võimalik esitada riigi vastu nõue riigivastutuse seaduse alusel. Kaebajad on viidanud ka võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele, sest keskkonnaministri 29.10.2013 käskkirjaga nr 1030 on riik LKS § 20 lg 1 alusel omandanud Maarjamäe klindi püsielupaiga piiridesse jääva Paekalda tn 1 kinnistu, kuigi nimetatud kinnistu faktiline olukord ei erine looduskaitseliste väärtuste osas kaebajate kinnistute omast. Kaebajate väited ebavõrdsest kohtlemisest ei ole asjakohased, sest ligikaudu samal ajal tegi keskkonnaminister ettepaneku kinnistute riigile võõrandamiseks ka kaebajatele, kuid nad ei nõustunud kinnistuid pakutud hinnaga võõrandama. Kahtlus, kas Paekalda tn 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjade ulatub taimeliike, mille kaitseks on püsielupaik moodustatud, tekkis Keskkonnaministeeriumil alles järgnenud hinnaläbirääkimiste ajal (s.o 2014. a juunis). Kaebajad on võimaliku tulevase kahju hüvitamise nõude ettevalmistamiseks (seonduvalt detailplaneeringu realiseerimata jäämisega ja kinnistute soetamiseks kasutatud rahalistelt vahenditelt pikka aega tulu teenimise võimaluse puudumisega) esitanud ka taotluse tuvastada Maa-ameti ja Keskkonnaministeeriumi õigusvastane viivitus (kuni kohtuotsuse tegemise ajani) kaebajate 16.05.2006 avalduse menetlemisel. Vaidlust ei ole selles, et OÜ Unigate poolt 19.09.2002 omandatud Paekalda tn 5, 6, 6a ja 11 kinnistud asuvad Tallinna Linnavolikogu 03.09.1998 otsusega nr 112 kehtestatud Lahekalda elamukvartali detailplaneeringu alal ning need jäid keskkonnaministri 03.02.2006 määrusega nr 9 moodustatud Maarjamäe klindi püsielupaiga sihtkaitsevööndisse, kus igasugune majandustegevus oli põhimõtteliselt keelatud (vt ka Riigikohtu 16.03.2016 otsus nr 3-3-1-8115, p 12). Seega ei saanud kaebajad määrusest nr 9 tulenevalt realiseerida oma kinnistutel Lahekalda elamukvartali detailplaneeringut ning sellega võis neile kaasneda varaline kahju saamata jäänud tulu näol. Kaebajate hinnangul algas riigipoolne tegevusetus 2013. a novembris, mil tehti ettepanek kinnisasjade riigile võõrandamiseks (kuigi ebaõigest väärtuskuupäevast lähtudes ja seetõttu ebaõige hinnaga), ja võõrandamise saanuks lõpule viia hiljemalt 2014. a alguses. Kõige hiljem sai riigipoolne tegevusetus alata 12.09.2014 ehk hetkest, kui kaebajad nõustusid kordushindamise tulemustega. Kaebajate kinnisasjade omandamiseks ei ole haldusakti antud. LKS § 20 lg 4 ja korra § 61 lg 1 kohaselt menetletakse kinnisasja omandamiseks tehtud ettepanekuid nende laekumise järjekorras. Paekalda tänava kaitsealused kinnistud olid 01.01.2008 seisuga 353.–363. järjekohal ja 01.01.2013 seisuga olid need jõudnud 57.–67. järjekohale. Paekalda tn 5, 6, 6a ja 11 kinnistud olid 01.09.2014 seisuga 7., 8., 11. ja 13. järjekohal. 2013. a lõpus ja 2014. a esimesel poolel oli järjekord jõudnud avaldusteni, mis olid esitatud 2006. a mais ja juunis (sh kaebajate avaldus). Eeltoodut arvestades ei saa aega kuni järjekorra jõudmiseni kaebajateni (s.o Keskkonnaministeeriumi 12.11.2013 ettepaneku tegemiseni) käsitada riigi tegevusetuse ega õigusvastase viivitusena, sest omandamise menetlus algas ettepaneku tegemisega. Kaebajad ei ole selgitanud, milles seisnes riigipoolne rahaliste vahendite ebaefektiivne kasutamine või avalduste menetlemisel hea halduse põhimõtete mittejärgimine. Kaebajad teavitasid 11.12.2013 kirjaga, et ei nõustu kinnistute võõrandamisega ettepanekus märgitud hinnaga. Mõistlik aeg järgnenud hinnaläbirääkimiste pidamiseks oli korra § 8 lg 3 kontekstis 5(13)

3-15-386 kuus kuud ning selle jooksul on Keskkonnaministeerium kaebajate vastuväidetele 03.02.2014 ja 09.05.2014 kirjadega ka vastanud. Seejuures nõustusid kaebajad 04.06.2014 kirjades kinnistute kordushindamisega. Vastustajad ei ole viivitanud kaebajatele vastamisega ja ka hinnaläbirääkimisi ei saa pidada omandamismenetluse lõpuleviimisega viivitamiseks. Kaebajad leiavad, et kokkulepe Paekalda tn 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjade riigile võõrandamise hinna osas saavutati 11.09.2014 kirjadega, milles kaebajad väljendasid nõusolekut võõrandada kinnistud riigile kordushindamise tulemusel leitud hinnaga. Korra § 5 lg 1 ja lg 2 p 4 kohaselt teeb kinnisasja omandamise ettepaneku (sh hinnaettepaneku) keskkonnaminister. Praegusel juhul on keskkonnaminister teinud kaebajatele hinnaettepaneku üksnes 12.11.2013 kirjaga, kuid kordushindamise tulemuste põhjal ei ole sellist ettepanekut tehtud, vaid Maaamet edastas kaebajatele üksnes eksperthinnangu. Seetõttu on kaebajad ekslikult leidnud, et nende 11.09.2014 kirjadega oli poolte vahel saavutatud LKS § 20 lg 1 ja korra § 8 tähenduses kokkulepe kõigis kinnisasjade omandamise tingimustes. LKS § 20 lg 4 ning korra § 61 lg-d 1 ja 11 näevad lisaks ette võimaluse mõjuval põhjusel kinnisasja omandamise menetlust pikendada. Kuna riigil on õigus enne omandamise otsustamist kontrollida LKS § 20 lg 1 eelduste täidetust (see tuleneb ka haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest), siis võib mõjuvaks põhjuseks olla ka põhjendatud kahtlus omandatava kinnisasja vastavuses LKS § 20 lg 1 eeldustele. Kuna kinnisasja omandamiseks tehtud ettepanekuid menetletakse nende laekumise järjekorras ja riigil puudus kohustus teha menetlustoiminguid väljaspool järjekorda, ei ole põhjendatud ka seisukoht, et riik oleks pidanud kaitse-eeskirja vajalikkust kontrollima juba varem. Kuna LKS ega kord ei sätesta mingit tähtaega kinnisasja omandamise menetluse pikendamise osas, siis tuleb juhinduda HMS § 5 lg-st 2. Asja materjalidest nähtuvalt tutvus Maa-amet hinnaläbirääkimiste käigus täiendavalt Lahekalda elamukvartali alaga ning palus 21.04.2014 kirjaga nr 6.3-11/6417 Keskkonnaministeeriumil ja Keskkonnaametil kontrollida Maarjamäe klindi püsielupaiga ulatuse jätkuvat põhjendatust. Keskkonnaministeerium palus 17.06.2014 kirjaga Keskkonnaametil korraldada Maarjamäe klindi püsielupaigas ning selle lähiümbruses kasvavate kaitstavate taimeliikide inventuur ning koostada püsielupaiga piiride muutmise põhjendatuse ja otstarbekuse ekspertiis. Keskkonnaamet tellis 30.06.2014 ekspertiisi Tallinna Botaanikaaialt ning 07.09.2014 koostatud ekspertiisiaktis järeldati: „püsielupaiga lõuna- ja kaguserva endisesse paemurdu eramaadele jäetud puhverala kriitiliselt ohustatud mägikadakkaera ja püstkiviriku seisundile soodsat mõju ei ole avaldanud, mistõttu püsielupaiga eramaade riigile omandamine ei ole otstarbekas ja eramaad võib püsielupaigast välja arvata.“ Keskkonnaministeerium teavitas 21.10.2014 kirjaga mh kaebajaid, et ekspertiisi alusel on kavas püsielupaiga piirid üle vaadata ning kinnisasjade riigile omandamise menetlus pikeneb kuni Maarjamäe klindi püsielupaiga piiride muutmise vajaduse lõpliku selgumiseni. Püsielupaiga piiride muutmise eelnõu menetlus algatati keskkonnaministri 27.11.2014 käskkirjaga nr 968 ja kaebajate kinnistud arvati püsielupaiga kaitsealast välja keskkonnaministri 27.03.2015 määrusega nr 22. Vastustajad ei ole omandamismenetlusega õigusvastaselt venitanud, vaid ekspertiisi tulemusi arvestades (st alust kinnisasjade omandamiseks ei pruugi enam esineda) esines mõjuv põhjus menetluse pikendamiseks kuni Maarjamäe klindi püsielupaiga piiride muutmise vajaduse lõpliku selgumiseni. Menetluse pikendamisest on kaebajaid teavitatud ning nad ei ole sellele vastu vaielnud. Vastustajad ei ole ülemääraselt viivitanud menetlustoimingute tegemisel ega kaebajatega suhtlemisel. Kokkuvõttes ei ole Maa-amet ega Keskkonnaministeerium õigusvastaselt viivitanud kaebajate 16.05.2006 avalduse menetlemisel. Keskkonnaministeeriumi 21.05.2015 kirjaga nr 73.4/15/4333-2 on LKS § 20 lg 4 alusel pikendatud Paekalda tänava kinnisasjade omandamise menetlusi kuni kohtumenetluste lõppemiseni haldusasjades nr 3-14-52529, nr 3-15-386, nr 315-867 ja nr 3-15-888. Need kohtuvaidlused ei ole veel lõppenud. 6(13)

3-15-386

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-15-386 nagu seda on tehtud teises analoogses haldusasjas (vt Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2016 otsus nr 3-14-52529, p 20; samuti nt Riigikohtu 03.06.2013 otsus nr 3-3-1-13-13 p 11). Tuvastamisnõudega seonduvalt on halduskohus vääralt järeldanud, et vastustajad ei ole omandamismenetluse lõpuleviimisega õigusvastaselt viivitanud. Praeguses asjas on tuvastamisnõue esitatud eeldusel, et riik apellantide kinnistud siiski omandab, kuigi põhjendamatu viivitusega. Olukorraks, kus riik kinnistuid püsielupaigast väljaarvamise tõttu üldse ei omanda, on kaebajad esitanud eraldi kahjunõude (haldusasi nr 3-16-245). Apellandid on olnud läbivalt seisukohal, et riik oleks pidanud Paekalda tn 5, 6, 6a ja 11 kinnistud omandama hiljemalt 2014. a alguses ning kõige hiljem koheselt pärast Suur-Paekalda OÜ ja Väike-Paekalda OÜ 11.09.2014 väljendatud nõustumist kordushinnangu tulemustega. Halduskohus leidis ekslikult, et omandamismenetlus algas alles 12.11.2013 ettepanekuga, sest kahtlust ei saa olla selles, et menetlus algas juba 16.05.2006 taotluse esitamisega. Kuna riik ei ole omandamisettepaneku tegemisele eelnenud aastatel kasutanud ära kõiki riigieelarvest eraldatud vahendeid ja vahendite puudumine poleks ka iseenesest määrav (vt Riigikohtu 27.02.2007 otsus nr 3-3-1-93-06, p 9), siis ei saa kuidagi välistada, et riik oli õigusvastaselt tegevusetu juba enne 12.11.2013 ettepaneku tegemist. Riigi tegevus ei ole ilmselgelt vastanud efektiivse ja hea halduse põhimõttele, kuna õigustatud isikud on pidanud omandipõhiõiguse piirangute hüvitamist ootama ligi 10 aastat. Ebaõige on ka vastustaja selgitus, et järjekorras eespool olnud asjas tekkinud viivitus ei võimalda minna edasi järgmise asja juurde, sest LKS § 20 lg 4 võimaldab minna avalduste laekumise järjekorrast mööda juhul, kui varasema avalduse menetlust pikendatakse. Kuna vastustajad ei korraldanud menetluse lõpuleviimist 6 kuu jooksul pärast 12.11.2013 esitatud vale väärtuskuupäevaga hinnaettepaneku tegemist, siis on ebaõige halduskohtu järeldus, et vastustajad ei viivitanud hinnaläbirääkimiste ajal õigusvastaselt. Täiesti põhjendamatu ja väär on ka seisukoht, et riigil puudus kohustus teha kinnistute osas menetlustoiminguid väljaspool avalduste laekumise järjekorda, mistõttu ei pidanud riik ka varem kontrollima püsielupaiga piiride põhjendatust. Omandamise aluste esinemine või puudumine tuleb siiski välja selgitada kohe menetluse alguses ning seda ka tehti. Isegi kui nõustuda, et selline kontroll võis toimuda hiljem, pidi see olema tehtud enne 12.11.2013 omandamisettepaneku esitamist. Omandamismenetluse pikendamise õigusvastasuse osas jäävad apellandid varasemate seisukohtade juurde, et korra § 61 lg-s 11 nimetatud mõjuvaid põhjuseid ei esinenud. Selliseks põhjuseks ei saanud olla 1998. aastal kehtestatud detailplaneering ega ka 2014. a sügisel tehtud ekspertiis. Asjakohatu on etteheide, et kaebajad ei ole menetluse pikendamist vaidlustanud, sest tegemist on menetlustoiminguga, mida ei saa ega pea eraldiseisvalt vaidlustama.

3-15-386 omandis säilitamise vastu eksisteerib avalik huvi, oli haldusmenetluse pikendamine kuni Maarjamäe klindi püsielupaiga piiride muutmise vajaduse lõpliku selgumiseni põhjendatud ning lõpliku otsuse tegemiseks vajalik toiming. Apellandid ei ole menetluse pikendamist ka vaidlustanud. Vastustajad ei saa olla õigusvastases viivituses menetluse läbiviimisel ka kohtumenetluse kestel, sest OÜ Unigate avaldus vaadatakse kõigi tema kuue õigusjärglase (sh apellantide) osas läbi ühes haldusmenetluses, mida on Keskkonnaministeeriumi 21.05.2015 kirjaga nr 7-3.4/15/4333-2 pikendatud kõigi kohtuasjade (nr 3-14-52529, nr 3-15-386, nr 315-867 ja nr 3-15-888) lõppemiseni, sest avalduse lahendamine sõltub kohtuvaidluste tulemustest. Apellantide eesmärk on kohustada riiki omandama nende kinnistud sellele vaatamata, et kinnisasjadel puuduvad looduskaitselised väärtused (sh vastav potentsiaal) ja kinnistud on kaitsealast välja arvatud. Isegi kui asjas esineks õigusvastane viivitus omandamismenetluse läbiviimisel, puudub alus keskkonnaministri kohustamiseks kinnisasjad omandada, sest selliste kinnistute omandamine ei ole haldusorganile seadusega lubatud. LKS § 20 lg 1 võimaldab kinnisasja omandada üksnes siis, kui kinnisasjal on looduskaitseline väärtus. LKS § 20 lg 1 eesmärk ei saa olla kinnisasjade kaalutlusõiguseta omandamine, kui looduse kaitsmiseks tegelikku vajadust ei esine ning riik võib jätta kinnisasja ka omandamata, kui sellel ei asu enam kaitstavat loodusobjekti ja seda ka olukorras, kus kinnisasja kasutamine on eelnevalt olnud pikka aega piiratud. Apellantidel on õigus õiguspärasele haldusmenetlusele, kuid mitte õigus nõuda neile soodsa haldusakti vastuvõtmist. Ebaõige on seisukoht, et kinnisasja omandamiskõlblikkus tuleb kindlaks teha haldusmenetluse alustamise, mitte otsuse vastuvõtmise aja seisuga (vt HMS § 54). Keskkonnaminister otsustab kinnisasja omandamise või sellest loobumise haldusmenetluses tuvastatud asjaolude ja hinnakokkuleppe alusel. Seejuures seisneb kinnistuomaniku primaarne nõue riigi vastu alati kinnisasjalt piirangute kaotamises ning omandi kasutamise ja käsutamise vabaduse taastamises, mitte aga kinnisasja omandamise nõudes. Viimane on nähtud ette vaid juhuks, kui piirangute kaotamine pole võimalik. Kuna praegusel juhul on kinnisasja kasutamispiirangud määrusega nr 22 likvideeritud, siis ei eksisteeri ka kinnistuomaniku nõuet kinnisasja omandamiseks. Kui apellantidele on tekkinud kahju seoses omandamismenetluse läbiviimisega, on neil õigus esitada kahjunõue (mida nad on haldusasjas nr 3-16-245 ka teinud), kuid mitte õigust nõuda kinnisasjade omandamist. Halduskohus tuvastas õigesti sellegi, et apellandid ja riik ei ole sõlminud Paekalda tn 5, 6, 6a ja 11 kinnistute suhtes hinnakokkulepet. Maa-ameti poolt teabenõudele vastamise vormis kordushindamise tulemuste edastamist ei saa kuidagi pidada riigipoolseks hinnaettepanekuks korra § 5 ega § 7 lg 2 tähenduses. Kuna asjas ei ole tuvastatud vastustajate õigusvastast viivitust menetluse läbiviimisel üheski menetlusetapis, ei ole võimalik rahuldada ka kaebajate alternatiivset kohustamisnõuet. Praegune vaidlus on haldusasjaga nr 3-14-52529 küll analoogne, kuid mitte identne ning halduskohus on neis teinud erisugused lahendid. Haldusmenetluse peatamist Keskkonnaministeeriumi 21.05.2015 kirjaga ei ole apellandid vaidlustanud ja on sellega järelikult nõustunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-15-386 haldusasjas nr 3-15-867 (OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7 ja OÜ Paekalda 9 kaebus) ning Tallinna Halduskohtu 16.09.2016 otsusega haldusasjas nr 3-15-888 (SuurPaekalda OÜ ja Väike-Paekalda OÜ kaebus) rahuldamata. Praeguse vaidlusega sarnaste nõuetega haldusasjas nr 3-14-52529 (OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7 ja OÜ Paekalda 9 kaebus kinnisasjade omandamismenetluse lõpuleviimiseks ja viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks) on Tallinna Halduskohtu 27.02.2015 otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2016 otsuse tagajärjel kaebus jäänud rahuldamata osas, milles taotleti keskkonnaministri ja Keskkonnaministeeriumi õigusvastase viivituse tuvastamist, kuid rahuldatud kaebajate kohustamisnõue (ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel) ning kohustatud Keskkonnaministeeriumi tegema Paekalda tn 2, Paekalda tn 3, Paekalda tn 7, Paekalda tn 9 ja Paekalda tn 2a kinnisasjade omandamise otsustamiseks vajalikud toimingud ning keskkonnaministrit otsustama Paekalda tn 2, Paekalda tn 3, Paekalda tn 7, Paekalda tn 9 ja Paekalda tn 2a kinnisasjade omandamine või sellest keeldumine 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Ringkonnakohus leidis (vt otsuse p 20), et kohustamisnõude rahuldamise osas ei ole halduskohtu otsuse tühistamine põhjendatud, kuna kohtuotsuse tegemise ajaks oli asjas välja selgitatud kõik tähtsust omavad asjaolud ning vaidlusaluses omandamismenetluses tuleb seetõttu teha otsus. Neist põhjendustest saab järeldada, et ringkonnakohtu hinnangul ei olnud Keskkonnaministeeriumil ja keskkonnaministril alust omandamismenetluse lõpuleviimist kohtumenetluse ajaks edasi lükata.

3-15-386 väärtuste osas, siis ei oma Tallinna Botaanikaaia 2005. a ja 2014. a inventuurid (II kd, tl 130140; I kd, tl 145-162) praeguse asja lahendamisel tähtsust ning määruse nr 22 kehtivus välistab kinnistute omandamiseks kohustamise nõude rahuldamise. Kuna olulistes tingimustes kokkuleppe saavutamise nõudele vaatamata otsustab kinnisasja omandamise LKS § 20 lg 2 ja korra § 11 kohaselt siiski keskkonnaminister oma haldusaktiga, on lisaks ainetu kaebajate toodud paralleel lepingu sõlmimiseks õiguslikult siduvate tahteavalduste (pakkumuse ja nõustumuse) tegemisega. Sellel põhjusel ei ole ka oluline, kas Maa-ameti 05.08.2014 kirjaga (I kd, tl 118) vastuseks kaebajate 30.07.2014 järelepärimisele (I kd, tl 116) edastatud kinnistute kordushindamise (I kd, tl 119-138) tulemustega nõustumine kaebajate poolt 11.09.2014 (I kd, tl 140; I kd, tl 142) sai endast kujutada korra § 8 lg 1 p-s 2 sätestatud kokkuleppe saavutamist või mitte. Asjas ei esine ka ebavõrdset kohtlemist, sest Paekalda tn 1 kinnistu riigile omandamise ajal (29.10.2013) kehtis Maarjamäe klindi püsielupaiga kaitsekord kujul, mis takistas nimetatud kinnisasja sihtotstarbele vastavat kasutamist.

3-15-386 asjakohased. Esmases hindamises ebaõigest väärtuskuupäevast (15.04.2013) lähtumine on Maa-ameti 30.05.2014 kirjast nähtuvalt olnud hindaja poolne viga, sest tellija polnud eksperdile seda kuupäeva ette kirjutanud. Kuna Maa-amet soovis saada kinnistute aktuaalset turuväärtust, mitte nende väärtust mingil konkreetsel kuupäeval, ning ta võis eeldada eksperdi piisavat kogemust, siis ei ole mh alust heita Maa-ametile ette esialgse tellimuse ebapiisavat täpsust.

3-15-386 otsuse tulemusel rahuldatakse kaebus ligikaudu kolmandiku ulatuses, tuleb sellest proportsioonist lähtudes jagada ka menetluskulud. Suur-Paekalda OÜ menetluskulud esimese ja teise astme kohtus kokku on olnud 6209,40 eurot, millest kolmandik on 2069,80 eurot. Väike-Paekalda OÜ menetluskulud esimese ja teise astme kohtus kokku on olnud 4199,40 eurot, millest kolmandik on 1399,80 eurot. Kuna menetluste lõpuleviimise eest vastutavad Keskkonnaministeerium ja Maa-amet ühiselt, tuleb kaebajate menetluskulud vastustajatelt välja mõista solidaarselt. Keskkonnaministeerium ja Maa-amet on apellatsioonimenetluses taotlenud kokku 1789,20 euro suuruste advokaadikulude kaebajatelt väljamõistmist. Kulude kandmine ja nende seos praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et praeguses asjas vaidluse all olevas küsimuses ei ole vastustajate poolt kasutatud välise õigusabi teenusega seotud menetluskulude kaebajatelt väljamõistmine põhjendatud, sest vaidlus ei välju Keskkonnaministeeriumi ega Maa-ameti igapäevase põhitegevuse raamidest ning puuduvad ka muud erandlikud asjaolud (nt kaebajate pahatahtlikkus), mis võiksid õigustada vastustaja menetluskulude kaebajatelt väljamõistmist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2016 otsus nr 3-14-52529, p 22).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Altnurme

Villem Lapimaa

Virgo Saarmets

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.