Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-16-245 5. märts 2021 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Viive Ligi AS Merko Ehitus Eesti kaebus Eesti Vabariigi tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks Kaebaja AS Merko Ehitus Eesti (Suur-Paekalda OÜ ja Väike-Paekalda OÜ õigusjärglane), esindaja vandeadvokaat Veiko Viisileht Vastustaja Keskkonnaministeerium, esindajad vandeadvokaat Allar Jõks ja vandeadvokaadi abi Kadri Härginen Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2019. a otsus Keskkonnaministeeriumi kassatsioonkaebus ja AS Merko Ehitus Eesti vastukassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
2.Jätta AS Merko Ehitus Eesti vastukassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2019. a otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3.
4.Teha uus otsus AS Merko Ehitus Eesti nõuete kohta Eesti Vabariigi õigusvastase tegevuse ja tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamiseks ning riigi õiguspärase tegevuse tõttu saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Jätta kaebus nende nõuete osas rahuldamata.
5.Saata kaebus Eesti Vabariigi õiguspärase tegevusega tekitatud otsese varalise kahju hüvitamise nõude osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.
6.Arvata AS Merko Ehitus Eesti tasutud kautsjon riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Unigate sai 2002. aastal Tallinnas Paekalda tänav 5, 6, 6A ja 11 asuvate kinnistute omanikuks. 1998. aastal kehtestatud detailplaneeringuga (DP) kavandati kinnistutele korterelamud: Paekalda 5 ja 11 kinnistutele kuni kaheksakorruselised, Paekalda 6 kinnistule kuni viiekorruseline. Paekalda 6A oli DP kohaselt tootmismaa/alajaama kinnistu.
1.1.Keskkonnaminister moodustas 3. veebruari 2006. a määrusega nr 9 „Mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi Maarjamäe klindi püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ Maarjamäe klindi püsielupaiga (PEP) esimesse ja teise kaitsekategooriasse kuuluvate taimeliikide kaitseks.
3-16-245
1.2.12. mail 2006 esitas OÜ Unigate Keskkonnaministeeriumile taotluse kinnistud vahetada. 2008. a andis Maa-amet osaühingule teada, et looduskaitseseaduse (LKS) muutmise tõttu viiakse taotluse menetlus lõpuni kinnistute omandamise menetlusena (LKS § 20).
1.3.21. oktoobril 2010. kehtestas Tallinna Linnavalitsus Lasnamäe elamualade üldplaneeringu (ÜP), mille järgi paiknevad Paekalda 5, 6, 6A ja 11 kinnistud haljasala juhtotstarbega rohealal.
1.4.OÜ Unigate jagunemise tulemusel sai 2012. aastal Paekalda 5, 6 ja 6A kinnistute omanikuks Suur-Paekalda OÜ ning Paekalda 11 kinnistu omanikuks Väike-Paekalda OÜ.
1.5.2014. a augustis edastas Maa-amet osaühingutele eksperdihinnangu, mille kohaselt oli kinnistute väärtus omandamismenetluses järgmine: Paekalda 5 – 448 000 eurot, Paekalda 6 – 400 000 eurot, Paekalda 6A – 6000 eurot, Paekalda 11 – 448 000 eurot (kokku 1 302 000 eurot). Osaühingud nõustusid kinnistud nimetatud hinna eest riigile võõrandama tingimusel, et leping sõlmitakse kahe kuu jooksul.
1.6.Kinnistute hinna üle toimuvate läbirääkimiste ajal, 2014. a juunis otsustas Keskkonnaministeerium korraldada Maarjamäe klindi PEP-s inventuur ja ekspertiis.
11.septembril 2014 andis Maa-amet osaühingutele teada, et omandamise menetlus pikeneb ekspertiisi tulemuste selgumiseni. Ekspertiisi järelduste kohaselt ei olnud eramaadel paiknev puhverala mägi-kadakkaera ja püstkiviriku seisundile soodsat mõju avaldanud. Puhverala sobivus aasnelgile oli vähenenud. Seetõttu pidas ekspert otstarbekaks Paekalda 5, 6, 6A ja 11 kinnistud PEP-st välja arvata.
1.7.27. märtsi 2015. a määrusega nr 22 „Keskkonnaministri 3. veebruari 2006. a määruse nr 9 „Mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi Maarjamäe klindi püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ muutmine“ arvas keskkonnaminister kinnistud PEP-st välja. Määruse eelnõu seletuskirja kohaselt on muutunud kasvukohtade kvaliteet ja liikide leviala. Varem määratud puhverala ei ole seetõttu liikide kaitseks enam tervikuna vajalik. 4. mai 2017. a käskkirjaga lõpetas Keskkonnaministeerium kinnisasjade omandamise menetluse.
2.2. veebruaril 2016 esitasid Suur-Paekalda OÜ ja Väike-Paekalda OÜ halduskohtule kaebuse, milles palusid hüvitada endale Eesti Vabariigi tegevusega tekitatud kahju. Kaebajad täiendasid kaebust hiljem esitatud avaldustega.
2.1.Vastustaja on looduskaitseliste piirangute vajalikkuse osas korduvalt meelt muutnud. Kinnistuid omandades arvestas OÜ Unigate põhjendatult, et looduskaitseliste piirangute vajadust on 1998. a DP menetluses kaalutud ja ta saab DP ellu viia. OÜ Unigate tegi kulutusi kavandatud elamurajooni projekteerimiseks. Osaühing oleks saanud rajatavad korterid võõrandada kinnisvaraturu kõrghetkel (2006˗2007). Praeguseks on turuolukord oluliselt halvenenud. 1998. a DP on aegunud. Kinnistute väärtus on vähenenud põhjusel, et kinnistud on Lasnamäe elamualade ÜP-ga arvatud rohealasse ning neid pole enam võimalik kavandatud viisil arendada. Määruse nr 9 alusel kehtestatud piirangud riivasid enam kui üheksa aasta vältel oluliselt kaebajate omandiõigust ja ettevõtlusvabadust.
2.2.Kaebajad nõudsid kahju hüvitamist neljal alternatiivsel alusel. i) Esmajoones leidsid kaebajad, et vastustaja tekitas neile kahju määruse nr 9 kui õigusvastase haldusaktiga (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1). Kinnistud arvati PEP koosseisu 2(14)
3-16-245 põhjendamatult. Omandiõiguse piirang ei olnud proportsionaalne. Seda kinnitab ka asjaolu, et kinnistud arvati hiljem PEP-st välja. ii) Teiseks leidsid kaebajad, et vastustaja tekitas neile kahju sellega, et viivitas piirangute kaotamisega (RVastS § 7 lg 2). Vastustaja oleks pidanud juba 2006. a-l veenduma selles, et kehtestatud piirangud ei olnud vajalikud. iii) Kolmandaks leidsid kaebajad, et neile tekkis kahju põhjusel, et riik on jätnud andmata õigustloova akti, mis võimaldaks kahju hüvitamist olukorras, kus kaebaja on pidanud taluma enam kui üheksa aasta vältel omandiõiguse piiranguid. Seetõttu tuleb kaebajale mõista kahjuhüvitis välja RVastS § 14 alusel. iv) Neljandaks palusid kaebajad juhul, kui kohus leiab, et vastustaja tegevus on olnud õiguspärane, mõista välja hüvitise RVastS § 16 alusel. Kaebajate õigusi on piiratud erakordselt sellega, et nad ei saanud oma kinnistuid üheksa aasta vältel kasutada ning nad kaotasid võimaluse saada hüvitist LKS § 20 alusel. Vastustaja tegevusetus oli süüline, süü vormiks on kaebajate hinnangul vähemalt raske hooletus.
2.3.Kahju suuruse kohta pakkusid kaebajad välja järgmised alternatiivsed käsitlused. a. Kaebajatel jäi saamata kinnistute arendamisest loodetud tulu: Suur-Paekalda OÜ-l 1 189 778 eurot ja Väike-Paekalda OÜ-l 640 650 eurot (kokku 1 830 428 eurot). b. Alternatiivselt paluvad kaebajad hüvitada otsese varalise kahju 1 053 761 eurot. Sellest 960 000 eurot on hüvitis kinnistute väärtuse vähenemise eest, 11 135 eurot arendusprojektile tehtud kulutused ja 82 626 eurot kinnistute soetamiseks ja arendamiseks võetud laenude intressikulu. c. Kui kaebajad oleksid saanud investeerida arendusprojekti kasumi, oleksid nad üheksa aastaga teeninud tulu 1 735 506 eurot. Kui kaebajad oleksid saanud investeerida summa, mis nad oleksid saanud piiranguteta kinnistute võõrandamisest 2006. aastal, oleksid nad üheksa aastaga teeninud tulu 1 115 730 eurot. Kui lähtuda kinnistute väärtusest Maa-ameti hinnangu järgi, oleks selleks summaks 943 299 eurot. d. Juhul, kui kohus ei nõustu kaebajate arvutustega ning kahju suurust pole võimalik kindlaks määrata muul viisil, palusid kaebajad mõista ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse piirangute eest välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 38 lg 2, eeskätt RVastS § 14 või § 16 kohaldamise korral). Lisaks palusid kaebajad välja mõista võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 kohase viivise.
3.23. jaanuari 2018. a määrusega jättis halduskohus HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata kaebuse nõuded hüvitada määrusega nr 9 tekitatud kahju, kinnistute piirangute alt vabastamisega viivitamise tõttu tekkinud kahju ning õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju. Kohus leidis, et kaebajatel pole nende nõuete esitamiseks ilmselgelt kaebeõigust.
15.veebruari 2018. a määruses leidis Tallinna Halduskohus, et kaebus õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamiseks on esitatud kaebetähtaega rikkudes (resolutsiooni p 1). Kohus jättis kaebetähtaja ennistamata ning kaebuse läbi vaatamata osas, millega kaebaja nõudis hüvitist saamata jäänud tulu, kinnistute arendamiseks tehtud kulutuste ja intressikulu eest (resolutsiooni p 2), ning lõpetas selles osas menetluse. Kohus ennistas kinnistute väärtuse vähenemises seisnenud kahju eest hüvitise nõude kaebetähtaja (resolutsiooni p 3). Halduskohtu määruse resolutsiooni p 3 jõustus edasi kaebamata.
4.Tallinna Ringkonnakohus tühistas kaebajate määruskaebuste alusel 13. juuni 2018. a määrusega halduskohtu 23. jaanuari 2018. a määruse ning 15. veebruari 2018. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2. Ringkonnakohus saatis 23. jaanuari määrusega hõlmatud nõuded halduskohtule menetlusega 3(14)
3-16-245 jätkamiseks. Nõudeid ei olnud ringkonnakohtu hinnangul alust kaebeõiguse ilmselge puudumise põhjusel läbi vaatamata jätta. Ringkonnakohus leidis, et õiguspärase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise kaebus on halduskohtu 15. veebruari 2018. a määruse resolutsiooni p-s 2 nimetatud nõuetes tähtaegselt esitatud. Ringkonnakohtu määrus jõustus edasi kaebamata.
5.Äriühingute ühinemise järel sai kaebajate õigusjärglaseks AS Merko Ehitus Eesti.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 22. aprilli 2019. a otsusega kaebuse osaliselt. Kohus mõistis RVastS § 16 alusel vastustajalt kaebaja kasuks välja 760 000 euro suuruse hüvitise koos VÕS § 113 lg 1 järgse viivisega alates 2. veebruarist 2016 kuni põhinõude täitmiseni. Lisaks mõistis kohus vastustajalt välja kaebaja menetluskulu 12 155 eurot.
6.1.Kohus leidis, et hoolimata kohtuistungil kokkulepitust ei ole otstarbekas teha asjas vaheotsust. Kohtul on võimalik õiglane hüvitis määrata ilma lisatõendeid kogumata. Kuigi tõendeid, mille alusel kohus otsustab õiglase hüvitise suuruse, kohtuistungil ei uuritud, on pooltel olnud võimalik kohtumenetluse jooksul nende kohta arvamust avaldada. Vaheotsuse tegemine pelgalt selleks, et kontrollida kinnistute väärtust kaebuse esitamise ajal, tooks kaasa põhjendamatu ajakulu.
6.2.Kaebaja ei kasutanud võimalust määrust nr 9 tühistamiskaebusega vaidlustada. Seega leppis kaebaja sellega, et ta ei saa kavandatud arendustegevust jätkata ja sellelt kasumit teenida. Arendusplaane ei oleks kaebaja saanud teoks teha ka kinnistute vahetamise korral. Kinnistuid ei arvatud puhveralana PEP koosseisu ilmselgelt meelevaldselt. Otsust toetas asjatundjate arvamus, et kaitsealuste taimede leviala võib soodsate tingimuste korral suureneda. Lisaks pidasid asjatundjad oluliseks vähendada kogu piirkonnas inimkoormust. 2014. a-l leidis ekspert, et puhverala ei ole mägi-kadakkaera ja püstkiviriku seisundile soodsat mõju avaldanud ega avalda ka tulevikus. See ei anna siiski alust järeldada, et varasem prognoosi põhjal tehtud otsus kinnistud kaitse alla võtta oleks olnud põhjendamatu. Liigi kaitseks vajalikud meetmed võivad ajas muutuda.
6.3.Vastustaja ei viivitanud õigusvastaselt kinnistute piirangute alt vabastamisega. Kaebaja pole välja toonud ühtki allikat, mille põhjal oleks vastustaja pidanud piirangud varem kehtetuks tunnistama. Vastustajal pole kohustust piirangute vajalikkust regulaarselt üle vaadata. Kaebajal oli võimalus nõuda vastustajalt piirangute vajalikkuse kontrolli. Kohustamisnõude esitamata jätmise tõttu on kahju hüvitamine välistatud (RVastS § 7 lg 1).
6.4.Kaebaja nõuab RVastS § 14 alusel hüvitist üheksa aastat kestnud omandiõiguse piirangute eest. Kaebaja meelest pole norme, mis võimaldaks talle sellist hüvitist maksta. Praegusel juhul ei ole tegu RVastS §-s 14 kirjeldatud olukorraga. Kaebaja õigus nõuda talle tekitatud kahju eest hüvitist tuleneb põhiseaduse §-dest 32 ja 25 koosmõjus RVastS §-dega 7 ja 16. Nendest normidest tuleneb igaühe õigus nõuda talle tekitatud kahju eest hüvitist, sõltumata sellest, kas kahju põhjustanud haldustegevus oli õiguspärane või õigusvastane.
6.5.Nõue riigi õiguspärase tegevusega põhjustatud kahju hüvitamiseks (RVastS § 16) on põhjendatud. Määrusega nr 9 välistati kinnistutel majandustegevus. Kaebaja ja tema õiguseellased on äriühingud, mis tegutsevad eesmärgiga teenida oma varalt kasumit. Muud huvi neil kinnistute vastu pole. Seetõttu sarnanesid kinnistutele kehtestatud piirangud kaebaja jaoks omandi sundvõõrandamisega. Tegu on kaebaja õiguste erakordse piiranguga. Kaebaja õigusi erakordselt piiranud haldustegevuseks oli looduskaitseliste piirangute kehtestamine 2006. aastal koosmõjus sellele järgnenud toimingutega kuni piirangute lõpuni 2015. aastal.
4(14)
3-16-245 RVastS §-s 16 ette nähtud võimalus on erandlik. Üldjuhul avaliku võimu õiguspärase tegevusega tekitatud kahju ei hüvitata. RVastS § 16 kohase hüvitisena ei ole põhjendatud mõista välja arendustegevusega saamata jäänud tulu. Ei ole tõenäoline, et kaebaja oleks suutnud 1998. a DP ellu viia ja loodetud tulu teenida. Tallinna linn oli 2005. aastal seisukohal, et enne arendustegevusega jätkamist on vaja teha keskkonnamõju hindamine ja lisauuringud. Algatatud oli kinnistuid hõlmav teemaplaneering ning linn kaalus ajutise ehituskeelu kehtestamist. Seejuures viitas linn nii looduskaitse argumentidele kui ka sellele, et alast võiks saada perspektiivne rekreatsiooniala. Seega ei olnud 1998. a DP linna arvates siduv ning ta pidas vajalikuks uut planeerimismenetlust. Eeltoodut kinnitab asjaolu, et linn määras 2010. a ÜP-s kinnistud haljasalaks. Isegi kui määrust nr 9 poleks kehtestatud, ei oleks kaebaja pruukinud saada üle linna vastuseisust, jõuda koostada projektid, saada ehitusload ning müüa korterid soodsa kinnisvaraturu olukorras. Asjaolu, et kaebaja ei vaidlustanud määrust nr 9, viitab sellele, et ta ei pidanud ka ise enam 1998. a DP-d ellu viidavaks. Samadel põhjustel ei tule kaebajale hüvitada arendustegevusele tehtud kulutusi ja intressikulu. Kaebaja tuleb asetada ligilähedaselt olukorda, kus ta oleks olnud, kui piirangutega oleks kaasnenud kohene ja õiglane hüvitis. Arvestada tuleb seda, et kinnistute väärtus langes üheksa aasta jooksul, mil piirangud kehtisid. Lisaks ei saanud kaebaja kinnistuid vahepeal kasutada. Kaebaja suhtes olnuks õiglane, kui vastustaja oleks kinnistud omandanud 2014. a augustis, mil kõik eeltingimused kokkuleppe saavutamiseks olid täidetud. LKS §-s 20 sätestatud menetlus on avalikes huvides seatud piirangute hüvitamiseks iseenesest mõistlik ja oleks pidanud tagama selle, et taotlejad saavad hüvitise, kui kinnistute omandamise järjekord nendeni jõuab. Sellisel juhul jäänuks piirangute kehtestamisele järgnenud muutustega seotud risk riigi kanda. 2014. aastal Maa-ameti tellitud hinnangu järgi oli kinnistute väärtus LKS § 20 kohases menetluses 1 302 000 eurot. Kaebaja esitatud eksperdihinnangu kohaselt oli kinnistute väärtus 2016. a lõpus umbes 540 000 eurot (+/–15%). Õiglaseks hüvitiseks on 1,3 miljonit eurot miinus 0,54 miljonit eurot, s.o 760 000 eurot. See asetab kaebaja samasse olukorda, nagu ta oleks olnud siis, kui ta oleks saanud kompensatsiooni LKS § 20 alusel.
6.6.Asjaolust, et kaebaja ei nõustunud kinnistuid võõrandama hinna eest, mida vastustaja pakkus 2013. aastal, ei saa järeldada, et kaebaja loobus kinnistute riigile võõrandamise võimalusest. Kaebajale ei ole põhjust ette heita seda, et ta ei nõustunud metoodikaga, mille alusel vastustaja kinnistute hinna toona kindlaks määras.
6.7.VÕS § 113 kohane viivis on kooskõlas avaliku võimu tekitatud kahju hüvitamise põhimõtetega (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-83-10). Kaebaja taotles viivist alates 2. veebruarist 2016, mil ta esitas kaebuse halduskohtule, kuni hüvitise maksmiseni. Kaebaja nõue on põhjendatud.
7.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse osas, millega kohus tema nõude rahuldamata jättis.
7.1.Määrus nr 9 oli õigusvastane, mistõttu tuleb kahju hüvitada RVastS § 7 lg 1 alusel. Oluline pole, et kaebaja ei vaidlustanud määrust nr 9. Kahju tekkimine ei olnud talle 2006. aastal ettenähtav. LKS § 20 kohane hüvitis oleks sisaldanud ka kompensatsiooni sellest eest, et kaebaja kaotas võimaluse kinnistuid arendada. Omandamismenetluses hinnatakse kinnistuid nende parima võimaliku kasutuse alusel. Seega võis kaebaja eeldada, et talle kahju ei teki. Kaebaja sai kahjust teada 2015. a-l, kui kehtestati määrus nr 22. Ka sellest, et määruse nr 9 alusel kehtestatud piirangud olid alusetud, sai kaebaja teada alles 2015. aastal. Isegi kui kaebaja oleks määrust nr 9 vaidlustanud, pole usutav, et vastustaja oleks piirangute alusetust tunnistanud ja kohus määruse tühistanud. Seega poleks tühistamisnõue olnud efektiivne õiguskaitsevahend. 5(14)
3-16-245 Kaebaja kasutas erinevaid õiguskaitsevahendeid. Kaebaja esitas kohustamisnõude, milles nõudis, et vastustaja kinnistud omandaks (haldusasi nr 3-15-386). Kaebaja vaidlustas tühistamisnõudega määruse nr 22 (haldusasi nr 3-15-888) ja otsuse, millega vastustaja keeldus kinnistuid omandamast (haldusasi nr 3-17-1204).
7.2.Riigil on kohustus lõpetada omandiõiguse riive omal algatusel kohe, kui see võimalik on. Kuna kaebaja ootas heauskselt omandamismenetluse lõppu ja pidas piiranguid õiguspäraseks, ei pidanud ta nõudma, et vastustaja kinnistud piirangute alt vabastaks. Tõenäoliselt ei oleks vastustaja kaebaja taotluse alusel püsielupaiga piire muutnud. Riigil pole kohustust isiku taotluse alusel sellist menetlust algatada. Seega pole tegu efektiivse õiguskaitsevahendiga.
7.3.Halduskohus lükkas põhjendamatult kõrvale õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude (RVastS § 14). Sellise nõude esitamise võimalust kinnitas Tallinna Ringkonnakohus 25. oktoobril 2016 asjas nr 3-14-52529 tehtud otsuses.
7.4.Kohus jättis käsitlemata otsese varalise kahju kohta esitatud tõendid ja põhjendused. Kohus ei pööranud tähelepanu kaebaja väitele, mille kohaselt on kahjuks investeeringutelt teenimata jäänud kasum. 760 000 euro suurune hüvitis ei pane kaebajat olukorda, kus ta oleks olnud siis, kui piiranguid poleks kehtestatud või kui vastustaja oleks kinnistud LKS § 20 alusel omandanud. Mõlemal juhul oleks kaebaja saanud arendusprojekti elluviimise tuluga võrdse hüvitise.
7.5.Õiglane hüvitis oleks arendusprojektist loodetud kasum. Kaebaja esitatud eksperdiarvamuse järgi olnuks kaebajal võimalik DP-ga kavandatud korterid müüa enne seda, kui olukord kinnisvaraturul muutus. Tallinna Keskkonnaamet soovis selgitada, kas arendustegevuse pärast on piirkonnas kasvavate kaitsealuste taimede heaks vaja midagi ette võtta. Linn ei võtnud vastu ühtki vaidlustatavat otsust, mis oleks arendustegevust takistanud. Kui riik poleks kinnistuid PEP koosseisu arvanud, oleks arendustegevus saanud jätkuda. Linna algatatud teemaplaneeringu eelnõu langes enne algatamist menetlusest välja. Kinnistutele määrati 2010. a ÜP-ga haljasala juhtotstarve sellepärast, et need olid võetud riikliku kaitse alla. Põhjavee toiteala kaitsmiseks poleks nii ulatuslikke ehituspiiranguid tarvis.
8.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja saata asja halduskohtule uueks arutamiseks.
8.1.Halduskohus selgitas 10. detsembril 2018 toimunud istungil, et lahendab asja kahes etapis. Kohus plaanis teha esmalt vaheotsuse selle kohta, millisel RVastS-s sätestatud alusel saab kaebaja kahjuhüvitist nõuda. Teises etapis pidi tulema arutlusele kahju suurus ja selle tõendamine. Menetlusosalistele sellest eelnevalt teada andmata tegi kohus siiski lõpliku otsuse. Seetõttu pole vastustaja saanud hüvitise suuruse kohta arvamust avaldada ega tõendeid esitada.
8.2.Kaebaja kinnistute väärtus ei vähenenud vastustaja tegevuse tõttu. Turu madalseisu tõttu peatas kaebaja kinnisvaraarenduse kuni 2012. aastani. Lisaks määras Tallinna linn kinnistud 2010. aastal rohealaks. Halduskohtu määratud hüvitis on seetõttu ebaõiglaselt suur.
8.3.Põhjendatud pole kohtu seisukoht, et olukord sarnaneb sundvõõrandamisega. Looduskaitseliste piirangute tõttu ei jää omanik kinnisasjast ilma. Seega on riive oluliselt vähem intensiivne. Halduskohtu lahenduse järgi saab kaebaja kahekordse hüvitise: talle kuuluvad piiranguteta kinnistud ning lisaks hüvitatakse talle kujuteldav kahju kinnisasja võõrandamise eest. Vastustaja on kaebaja õigused taastanud. Sellises olukorras ei või kaebajale välja mõista suuremat hüvitist kui see, mille saavad maaomanikud, kes oma kinnistud riigile võõrandavad.
6(14)
3-16-245
8.4.Kohus leidis, et kaebaja õigusi ei piiranud erakordselt mitte määrusega nr 9 kehtestatud piirangud eraldivõetuna, vaid koosmõjus sellega, et riik kinnisasju ei omandanud. Küsitav on, kas RVastS § 16 kohast kahju saavad tekitada õiguspärased haldusaktid ja toimingud kogumis. Kuna määrus nr 9 kaebaja õigusi erakordselt ei piiranud, ei vastuta vastustaja kaebajale tekkinud kahju eest.
8.5.Kaebaja esitatud ekspertiisi kohaselt oli kinnistute turuväärtuseks kaebuse esitamise ajal 540 000 eurot (+/–15%). Kohus ei selgitanud, miks ta ei lähtunud 15% madalamast hinnast. Halduskohtu seisukoha, mille järgi oleks õiglane lahendus olnud see, kui vastustaja oleks kinnistud 2014. a-l omandanud, lükkas ringkonnakohus asjas nr 3-14-52529 tehtud otsuse põhjendustes ümber. Seetõttu ei tohtinud halduskohus õiglast hüvitist määrates sellest seisukohast lähtuda.
8.6.Viivisenõude rahuldamine täies ulatuses oleks äärmiselt ebaõiglane. Viivis ei tohiks vastustaja hinnangul olla suurem kui 1/5 hüvitisest.
8.7.Kaebaja on asunud kinnistutel elamuarendust ette valmistama. 2019. a mais toimus arhitektuurikonkurss, võidutöö alusel algatatakse DP. Tallinna linna ja kaebaja ühine eesmärk on kehtestada DP kolme aasta jooksul. Seega pole kaebaja kahju kannatanud.
9.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 12. novembri 2019. a otsusega apellatsioonkaebused osaliselt, tühistas halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise ja viivise, ning saatis asja tagasi halduskohtule hüvitise suuruse kindlaks määramiseks. Ringkonnakohus tuvastas otsuse resolutsioonis, et kaebajal on õigus nõuda RVastS § 16 alusel õiglast hüvitist selle eest, et tema kinnistutel kehtis 3. veebruarist 2006 kuni 27. märtsini 2015 kaitsekord, mis takistas oluliselt kinnistute sihtotstarbelist kasutust.
9.1.Määrus nr 9 oli õiguspärane, seega tuleb jätta rahuldamata selle kui õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõue. 2014. a inventuuris ei leitud, et varasem inventuur oleks olnud ekslik. Leiti, et puhverala olemasolu ei ole ohustatud taimeliikide seisundile soodsat mõju avaldanud, mistõttu võib kaebaja kinnistud PEP-st välja arvata.
9.2.Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna vastustaja ei olnud õigusvastaselt tegevusetu. Kui kaebajale olid teada asjaolud, mis oleks andnud alust määrust nr 9 muuta, oleks ta pidanud pöörduma taotlusega vastustaja poole.
9.3.Halduskohus leidis õigesti, et RVastS § 14 pole alust kohaldada.
9.4.Aluse maksta RVastS §-s 16 ette nähtud hüvitist võivad anda erinevad haldusaktid ja toimingud kogumis. Kaebaja ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse riive põhjustasid määrus nr 9 ja määrusest nr 22 tingitud omandamismenetluse lõpetamine. Oluline pole see, et kaebaja ei vaidlustanud määrust nr 9. Vastustaja piiras kaebaja õigusi erakordselt haldustegevusega, mille tulemusena kehtisid kaebaja kinnistutel üheksa aastat looduskaitselised piirangud. Kaebaja ei saanud kinnistuid sihtotstarbeliselt kasutada.
9.5.RVastS § 16 alusel ei tule kahju hüvitada mitte täies, vaid õiglases ulatuses. Kuna tegu pole tavapärase hüvitisega, jättis halduskohus õigesti rahuldamata kaebaja nõuded konkreetse otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamiseks.
9.6.Kohtul on õiglase hüvitise suurust määrates ulatuslik kaalutlusruum, kuid kohtu arutluskäik peab olema jälgitav. Halduskohtu arutluskäik seda pole. Asjades nr 3-14-52529 ja 3-15-386 on kohtud leidnud, et riik ei viivitanud kinnistute omandamise menetluses. Seetõttu on arusaamatu, miks 7(14)
3-16-245 halduskohus lähtus just kinnistute sellest väärtusest, mille eest vastustaja oli nõus kinnistud 2014. a-l omandama. Õiglase hüvitise üle otsustades võib halduskohus lähtuda omandamismenetluses tehtud hinnapakkumistest, kuid need pole siduvad.
9.7.Pooltele tuleb anda võimalus esitada oma seisukoht hüvitise suuruse kohta. Kuigi pooled on saanud kohtumenetluses seisukohti esitada, olid kõne all mitmed alternatiivsed lahendused. See on pannud vastustaja keerulisse olukorda. Halduskohtu plaan teha vaheotsus oli seetõttu põhjendatud. Halduskohus selgitas pooltele istungil, et H. Suurmani eksperdiarvamuse üle vaieldakse hiljem, kuid tugines otsuses siiski sellele arvamusele. Kohus tegutses eksitavalt ja oleks pidanud tegema vaheotsuse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Vastustaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus riigi õiguspärase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätta. Kui Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga, et kaebajal on õigus esitada kahjunõue RVastS § 16 lg 1 alusel, palus vastustaja jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata osas, millega ringkonnakohus saatis asja tagasi Tallinna Halduskohtule.
10.1.Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendused on omavahel vastuolus. Resolutsiooni järgi rahuldas ringkonnakohus vastustaja apellatsiooni osaliselt, kuid otsuse põhjendustest ei selgu, millises osas. Vastustaja apelleeris halduskohtu otsust üksnes osas, mis puudutas vaheotsuse tegemata jätmist ja RVastS § 16 väära kohaldamist. Seega rahuldas ringkonnakohus vastustaja apellatsiooni täies ulatuses. Kaebaja ei taotlenud oma apellatsioonis, et ringkonnakohus tuvastaks tema õiguse nõuda RVastS § 16 alusel hüvitist.
10.2.Riigikohus ei ole senises praktikas selgitanud RVastS § 16 rakendamise eeldusi. Ringkonnakohtu tõlgendus, mille järgi kahju võisid põhjustasid mitu haldusakti või toimingut kogumis, on vastuolus RVastS § 16 sõnastusega. Kohtud ei ole täpsustanud, milline haldustegevus kaebajale kahju põhjustas. Sellest sõltub aga hüvitise suurus. Kui kahju saaks tekitada haldustegevuse kogumiga, oleks keeruline kindlaks teha põhjuslikku seost. Kohtud ei põhjendanud seda, miks nad pidasid kaebaja õiguste riivet erakordselt intensiivseks.
10.3.Kui lähtuda sellest, et väidetava kahju tekitas määrus nr 9, tuleks kahjunõue rahuldamata jätta, kuna kaebaja ei oleks jõudnud oma plaane enne majanduslanguse algust teoks teha. Kui kahju tekitas haldustegevuse kogum, siis tekkis kahju aastatel 2006–2015. Ajavahemikus 2007–2012 ei arendanud kaebaja kinnistuid turu madalseisu tõttu, mitte kehtestatud piirangute tõttu. Kohtul tuleb arvestada sellega, et alates 2010. aastast välistas ehitusõiguse Tallinna linna kehtestatud ÜP. Oluline on ka see, et praeguseks on kaebaja alustanud piirkonnas uue arendusega.
10.4.Kaebaja põhiõiguste eriline piiramine oli ette nähtud seadusega, seega ei ole kaebajal õigust nõuda kahju hüvitamist (RVastS § 16 lg 2 p 2).
11.Kaebaja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles tema apellatsioonkaebus jäi rahuldamata.
11.1.Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest ei selgu, mis osas kohus rahuldas kaebaja apellatsiooni ja mis osas jättis selle rahuldamata. Otsuses pole märgitud normi, mille alusel ringkonnakohus leidis, et halduskohus oleks pidanud tegema vaheotsuse.
8(14)
3-16-245
11.2.Kaebaja ei vaidlusta seda, et tal on RVastS § 16 alusel nõudeõigus. Kaebaja ei nõustu ringkonnakohtuga, et RVastS §-s 16 ette nähtud hüvitis piirdub õiglase kompensatsiooniga ning kogu kahju ei tule hüvitada. Hüvitada tuleks kas saamata jäänud tulu või otsene varaline kahju.
11.3.Ringkonnakohus eiras oma varasemat praktikat, mille järgi on kaebajal nõudeõigus RVastS § 14 alusel (asi nr 3-14-52529). Kui kehtivas õiguses pole norme, mis võimaldaks kaebajale kahju hüvitada, tuleb nõue rahuldada RVastS § 14 alusel. Kui RVastS § 16 tõlgendada nii, et selle alusel ei saa hüvitada kogu kahju, on kaebajat koheldud ebaõiglaselt. Sellises olukorras tuleb kohaldada RVastS § 14.
11.4.Kohtud jätsid ekslikult rahuldamata kaebaja nõude riigi õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebaja kinnistutele määrusega nr 9 kehtestatud piirangud olid algusest peale õigusvastased. Piiranguid ei peetud vajalikuks 1998. a-l ega 2014. a-l. Tallinna Botaanikaaia 2005. a inventuuri järgi olid piirangud soovituslikud, mitte kohustuslikud. Põhjendatud on ka kaebaja nõue hüvitada riigi õigusvastase tegevusetusega tekitatud kahju. Kaebajal ei olnud õigust nõuda, et riik algataks menetluse PEP piiride muutmiseks.
12.Kaebaja esitas vastustaja kassatsioonkaebusele vastuse, milles palus jätta vastustaja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kassatsiooniastme menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja rõhutab esmalt, et riigi õiguspärase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõuet tuleb käsitleda tema esitatud alternatiivsetest nõuetest viimasena. Kaebaja nõustub kohtute hinnanguga, et vastustaja tegevus piiras tema omandiõigust ja ettevõtlusvabadust erakordselt. Riive on intensiivsem põhjusel, et piirangud kehtestati pärast seda, kui kaebaja õiguseellane kinnistud omandas. Seejuures kehtis omandatud kinnistutel elamuarendust võimaldav DP. Kahju tekkis määruste nr 9 ja 22 tõttu, samuti põhjusel, et ranged piirangud kehtisid kaebaja kinnistutel pikka aega. RVastS § 16 kohaldamine ei ole piiratud olukorraga, kus kahju tekitab vaid üks haldusakt või ˗toiming. See läheks vastuollu seaduse eesmärgiga. RVastS § 16 lg 2 p-le 2 viitas vastustaja esimest korda alles kassatsioonimenetluses. Seadust, mis näeks ette kaebaja õiguste ulatusliku piiramise pika aja jooksul ilma hüvitist maksmata, ei ole. RVastS tõlgendamine viisil, mis jätaks kaebaja hüvitisest ilma, läheks vastuollu põhiseaduse §-dega 25 ja 32.
13.Kaebaja kassatsioonkaebusele esitatud vastuses leidis vastustaja, et kaebaja tugineb põhjendamatult neile põhjendustele, mille Tallinna Ringkonnakohus esitas asjas nr 3-14-52529 tehtud otsuses. Selles asjas ei lahendanud kohus kaebaja kahjunõuet. Kohus selgitas, et võimalik on esitada nõue RVastS § 14 alusel, kuid sellise nõude rahuldamise võimalikkuse kohta ei saanud kohus seisukohta võtta. Alade kaitse alla võtmine ja sealt välja arvamine sõltub looduses toimuvatest protsessidest, mida riik ei saa täielikult kontrollida ega täpselt prognoosida. Kaebaja ei ole tõendanud, et vastustajal oleks olnud juba varem võimalik veenduda selles, et puhverala ei olnud ohustatud liikide kaitseks vajalik. Tegu on ainsa teadaoleva mägi-kadakkaera leiukohaga Eestis. Mägi-kadakkaer on mitmeaastane taim, mille levikus toimuvad muutused aeglaselt. Sellest, et 1998. ja 2014. a-l ei peetud puhverala vajalikuks, ei saa järeldada, et määrus nr 9 oleks olnud õigusvastane.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kaebaja on esitanud alternatiivsete nõuetega liitkaebuse (HKMS § 37 lg 3). Kaebaja nõuete alusteks on erinevad asjaolude kogumid (HKMS § 41 lg 2). Sealhulgas erineb nii riigi tegevus, millega tekitatud kahju eest kaebaja hüvitist nõuab, kui ka kahju, mille hüvitamist kaebaja soovib. 9(14)
3-16-245
14.1.Esmalt leiab kaebaja, et vastustaja tekitas talle kahju õigusvastase haldusaktiga, millega tema kinnistud arvati PEP koosseisu. Teiseks leiab kaebaja, et vastustaja tekitas talle kahju õigusvastase tegevusetusega, kui jättis kinnistud varem PEP-st välja arvamata. Kolmandaks leiab kaebaja, et vastustaja tekitas talle kahju sellise õigustloova akti andmata jätmisega, mis võimaldaks hüvitada kahju, mille põhjustasid tema kinnistutel üheksa aastat kehtinud looduskaitselised piirangud. Neljandaks leiab kaebaja, et talle tekkinud kahju põhjuseks võis olla vastustaja õiguspärane tegevus, mis riivas erakordselt tema põhiõigusi.
14.2.Kõigi nelja eeltoodud tegevusega tekitatud kahjuks peab kaebaja esmajoones kinnistute 1998. a DP alusel arendamise võimaluse kaotuse tõttu saamata jäänud tulu. Alternatiivselt leiab kaebaja, et talle tekkis otsene varaline kahju kinnistute väärtuse vähenemise tõttu. Otseseks varaliseks kahjuks peab kaebaja ka arendusprojektile tehtud, kuid kasutuks muutunud kulutusi ning kinnistute soetamiseks ja arendamiseks võetud laenude intressikulu. Kolmanda alternatiivina leiab kaebaja, et tal jäi saamata tulu, mida tal oleks olnud võimalik teenida arendusprojekti kasumi või kinnistute müügitulu investeerimise korral. Juhul, kui kohus ei pea kahju hüvitamist eeltoodud alustel põhjendatuks, palub kaebaja määrata hüvitise HKMS § 38 lg 2 alusel.
15.Vastavalt kaebaja kindlaks määratud nõuete läbivaatamise järjekorrale (vt kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-77-09, p 13) käsitleb kolleegium esmalt kaebaja nõudeid hüvitada talle riigi õigusvastase tegevuse või tegevusetusega tekitatud kahju (I) ja seejärel nõudeid hüvitada riigi õiguspärase tegevusega tekitatud kahju (II). Viimaks käsitleb kolleegium menetlusosaliste esile toodud kohtumenetluslikke probleeme ja lahendab kassatsioonkaebuste taotlused (III). I
16.Kaebaja leiab esmalt, et vastustaja tekitas talle kahju määrusega nr 9, mis oli kaebaja hinnangul õigusvastane haldusakt. Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et LKS § 10 lg 1 alusel antaval määrusel, millega Vabariigi Valitsus võtab ala kaitse- või hoiualana kaitse alla, on vahetu toime konkreetse kinnisasja valdaja õigustele ja kohustustele. Sellisel määrusel on seetõttu materiaalses tähenduses haldusakti tunnused (otsus asjas nr 3-3-1-85-10, p 20). Ala LKS § 10 lg 2 alusel PEP-na kaitse alla võtmise määrusel oli kaebajale kinnisasjade omanikuna samalaadne toime. Määrusega nr 9 kui õigusvastase aktiga kaebajale tekitatud kahju hüvitamise nõue tuleb seetõttu lahendada RVastS § 7 lg 1 alusel. Halduskohus leidis, et määrus nr 9 oli õiguspärane, ringkonnakohus nõustus halduskohtuga. Ka kolleegium nõustub kohtutega ega pea vajalikuks halduskohtu seisukohti korrata (vt halduskohtu otsuse p-d 29–33). Esitatud nõue tuleb seetõttu rahuldamata jätta.
17.Teiseks palub kaebaja hüvitada endale kahju, mis tekkis põhjusel, et vastustaja viivitas tema kinnistute PEP-st väljaarvamisega. Aluse nõuda haldusakti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist annab RVastS § 7 lg 2. Kaebaja leiab, et piirangud oleks tulnud kehtetuks tunnistada kohe pärast nende kehtestamist 2006. aastal, aga igal juhul oluliselt enne määruse nr 22 vastuvõtmist. Kolleegium nõustub haldus- ja ringkonnakohtuga, et see nõue tuli rahuldamata jätta. Kohtud tõdesid, et pole alust järeldada, et kinnistud oleks tulnud piirangute alt vabastada oluliselt enne määruse nr 22 kehtestamist. Vastustaja ei pidanud PEP piiride kindlaksmääramise menetlust uuendama enne, kui selgusid uued olulised asjaolud. Sellised asjaolud ilmnesid 2014. a-l tehtud inventuurist ja ekspertiisist. Seega pole vastustaja PEP piiride muutmisega viivitanud.
10(14)
3-16-245
18.Kolmandaks palub kaebaja hüvitada endale RVastS § 14 alusel kahju, mis tekkis põhjusel, et riik ei ole kehtestanud õigustloovat akti, mis võimaldaks kahju hüvitamist olukorras, kus kaebaja on pidanud taluma enam kui üheksa aasta vältel omandiõiguse piiranguid. Kolleegium leiab, et seadusandjale ei ole praegusel juhul põhjust heita ette õigusvastast tegevusetust. Põhiseaduse § 25 järgi peab olema tagatud riigi poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Riigi tegevus, mille tõttu kehtisid kaebaja kinnistutel üheksa aastat looduskaitselised piirangud, oli õiguspärane. Igasugust riigi õiguspärase tegevusega tekitatud kahju isikutele hüvitada ei tule. Hüvitist saab nõuda põhiõiguste erakordse, talumiskohustust ületava riive korral ja see õigus on sätestatud RVastS §-ga 16. Eeltoodud hinnangut ei muuda see, et Tallinna Ringkonnakohus leidis 25. oktoobril 2016 asjas nr 3-14-52529 tehtud otsuses, et kaebaja õiguseellastel on võimalik nõuda kahju hüvitamist RVastS § 14 alusel. Praegust asja lahendades ei ole kohus selle seisukohaga seotud (vrd HKMS § 177 lg 1, § 202 lg 2). II
19.Viimaks leiab kaebaja, et talle tekitas kahju vastustaja õiguspärane tegevus, mis riivas erakordselt tema põhiõigusi ja -vabadusi. RVastS § 16 sätestab, et isik võib nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Sellele sättele tuginemise eeldused on seega järgmised: haldusorgani õiguspärane tegevus, mis piirab erakordselt kannatanu põhiõigusi, varalise kahju tekkimine ning põhjuslik seos haldusorgani tegevuse ja kahju tekkimise vahel.
20.Kolleegium kontrollib eraldi saamata jäänud tulu ja otsese varalise kahju hüvitamise nõudeid, andes hinnangu, kas RVastS § 16 alusel kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Esmalt lahendab kolleegium nõuded hüvitada saamata jäänud tulus seisnev kahju (A). Seejärel käsitleb kolleegium otsese varalise kahju nõuet (B). A. Saamata jäänud tulu hüvitamise nõuded
21.Kaebaja seostab kinnistute 1998. a DP alusel arendamisest saada loodetud tulu kaotamise järgmiste asjaoludega: vastustaja kehtestas määrusega nr 9 kinnistutele looduskaitselised piirangud, mis kehtisid kinnistutel üheksa aastat. Ka pärast piirangute kaotamist määrusega nr 22 ei ole kaebaja väitel võimalik kinnistutelt samaväärset tulu teenida, kuna kinnistud asuvad ÜP järgi rohealal.
22.Vastustaja tegevuseks, mis väidetava kahju põhjustas, on määrus nr 9, millega kaebaja kinnistud arvati PEP koosseisu. Määrusega keelati kaebaja kinnistutel majandustegevus, mistõttu ei saanud kaebaja kinnistuid ettevõtlustulu teenimiseks kasutada. See määrus oli õiguspärane (vt käesoleva otsuse p 16). Väidetavat kahju ei saanud tekitada määrus nr 22, millega kinnistud PEP koosseisust välja arvati, sest selle määrusega lõpetas riik kaebaja omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse piiramise.
23.Määrus nr 9 riivas esmalt kaebaja omandiõigust (PS § 32), kuna piiras oluliselt tema võimalust kinnistuid kasutada. Halduskohus märkis õigesti, et kaebaja ja tema õiguseellased olid äriühingud, kelle tegevuse eesmärk on teenida oma varalt kasumit. Mistahes muud huvi neil kinnistute vastu ei olnud (halduskohtu otsuse p 39). Seetõttu riivas määrus nr 9 ka kaebaja ettevõtlusvabadust (PS § 31). Ettevõtlusvabaduse kui vabadusõiguse üheks elemendiks on õigus otsustada vabalt ettevõtluse üksikasjade üle, mida määrus nr 9 oluliselt piiras.
11(14)
3-16-245
24.Kaebaja õiguste riivet pole 1998. a DP alusel kavandatud arendusprojekti luhtumise tõttu saamata jäänud tulu nõude raames siiski põhjust pidada erakordseks. Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati ega ka praegusel juhul erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. Seejuures tuleb arvestada, et detailplaneering ei ole lõplik avalik-õiguslik kinnitus, et arendusprojekti elluviimine vastab kõigile nõuetele, sh keskkonnanõuetele. Mida enam möödub aega detailplaneeringu kehtestamisest, seda suurem on risk, et uued asjaolud võivad planeeringu elluviimise välistada.
25.Kolleegium märgib, et mingil juhul ei ole põhjendatud ka kaebaja nõue hüvitada talle tulu, mida ta oleks võinud teenida luhtunud arendusprojekti kasumit investeerides. Sisuliselt nõuab kaebaja, et talle hüvitataks saamata jäänud tulu investeerimata jäämise tõttu saamata jäänud tulu. Praeguse juhtumi puhul, kus puudub piisav kindlus, et arendusprojekti oleks saanud teostada, on tegemist omavahel liiga nõrgalt seotud põhjuste ahelaga. Mistahes kaudset lisakahju ei tule hüvitada isegi mitte selle õigusvastase tekitamise korral (VÕS § 127 lg 2; vrd kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-11-15, p 26.3). Ammugi ei ole põhjust mistahes kaudset kahju hüvitada olukorras, kus see on tekitatud õiguspäraselt. RVastS § 16, erinevalt VÕS § 127 lg-st 1 ei näe põhimõtteliselt ette kogu kahju hüvitamist, vaid ainult õiglase hüvitise maksmise.
26.Kaebaja on saamata jäänud tulu nõude seostanud ka asjaoluga, et kinnistutel kehtisid looduskaitselised piirangud üheksa aasta vältel. Kolleegium leiab, et ka sellest asjaolust tulenevat riivet ei ole praegusel juhul põhjust pidada erakordseks. Saamata jäänud tulu pole eespool (p 24) nimetatud põhjustel alust hüvitada isegi siis, kui see jääb üleüldse saamata. Olukord, kus ühekordse tulu teenimise võimalus lükkub pikka aega edasi, ei ole koormavam, kui üleüldse tulu saamata jäämine. Erinevalt sundvõõrandamise olukorrast ei näinud seadus kaebaja olukorras ette kohest hüvitist (vrd PS § 32 teine lause). Looduskaitselistest piirangutest tuleneva põhiõiguste riive kompensatsiooniks on ette nähtud LKS §-s 20 sätestatud võimalus võõrandada kinnistud tasu eest riigile. Kaebaja esitaski sellise taotluse, kuid riik ei jõudnud piirangute kehtivusajal taotlust lahendada. Jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-15-386 on tuvastatud, et omandamismenetluses ei esinenud õigusvastast viivitust. Eeltoodu põhjal tuleb kaebaja nõuded vastustaja õiguspärase tegevuse tõttu saamata jäänud tulu hüvitamiseks rahuldamata jätta. B. Otsese varalise kahju hüvitamise nõue
27.Otsese varalise kahju tekkimise seostab kaebaja järgmiste asjaoludega: vastustaja kehtestas määrusega nr 9 kinnistutele looduskaitselised piirangud. Seetõttu muutusid kasutuks seni arendustegevuse tarbeks tehtud kulutused ning kinnistute soetamiseks ja arendamiseks võetud laenu intressikulu. Vastustaja kaotas piirangud määrusega nr 22, kuid looduskaitseliste piirangute kehtimise ajal 2010. aastal oli Tallinna linn arvanud kinnistud ÜP-ga haljasala juhtotstarbega rohealasse. Seetõttu tekkis kaebajale otsene varaline kahju, sest kinnistute väärtus vähenes. Kaebaja jäi ilma võimalusest võõrandada kinnistud riigile LKS § 20 alusel tasu eest, mida määrates poleks arvestatud linna kehtestatud ÜP mõjuga kinnistute väärtusele. Seetõttu jäi kinnistute väärtuse vähenemine kaebajale kompenseerimata.
28.Kaebaja väidetud otsese varalise kahju põhjustanud haldustegevuseks oli määrus nr 9, kuna kinnistute väärtuse väidetav vähenemine toimus nende PEP koosseisu arvamise tõttu. Põhjuslikku 12(14)
3-16-245 seost ei katkesta see, et Tallinna linn kehtestas 2010. a-l Lasnamäe elamualade ÜP. Põhjendatud pole vastustaja seisukoht, et tema tegevus ÜP-s tehtud valikut ei mõjutanud. Tallinna linnal ei olnud võimalik määrata kinnistutele ÜP-ga sellist otstarvet, mis oleks läinud kaitserežiimiga vastuollu. ÜP mõju kinnistute väärtusele tuleb seetõttu omistada riigile. Määrus nr 22 ei põhjustanud kaebaja kinnistute väärtuse vähenemist. Selle tõttu jäi kaebaja ilma LKS §-s 20 ette nähtud tasust, mis oleks leevendanud või heastanud kaebajale määruse nr 9 mõjul väidetavalt tekkinud kahju.
29.Otsese varalise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kaebaja omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivet (vt praeguse otsuse p 23) pidada erakordseks juhul, kui kinnitust leiab kaebaja väide, et kinnistute väärtus on oluliselt vähenenud selle pärast, et kinnistutel kehtis püsielupaiga kaitserežiim. Seetõttu tuvastas ringkonnakohus otsuse resolutsioonis ennatlikult, et kaebajal on RVastS § 16 alusel õigus saada õiglast hüvitist.
30.Küsimusele, kas kaebajal on tegelikult tekkinud tema väidetud otsene varaline kahju, tuleb halduskohtul vastata asja uuesti läbi vaadates. Halduskohtul tuleb välja selgitada, kas kaebaja väide, et kinnistute väärtus on vastustaja tegevuse tõttu oluliselt vähenenud, vastab tõele. Kaebaja sõnul vähenes tema kinnistute väärtus 960 000 euro võrra (kinnistute turuväärtus 2006. a-l oli kaebaja väitel 1 540 000 eurot ja 2016. aastal 580 000 eurot). Halduskohus lähtus otsest varalist kahju kindlaks määrates sellest, et LKS § 20 järgses omandamismenetluses oli kinnistute väärtuseks määratud 1 302 000 eurot. See summa leiti 2014. a-l valminud hinnangus ning kajastas kinnistute väärtust hindamise aja seisuga. Halduskohus lahutas 1,3 miljonist eurost kinnistute umbkaudse väärtuse pärast nende PEP-st välja arvamist (540 000 eurot), võttes seejuures aluseks kaebaja esitatud eksperdihinnangu. HKMS § 158 lg 2 järgi teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega tuleb halduskohtul selgitada välja kaebaja kinnistute väärtus kohtuotsuse tegemisele võimalikult lähedasel ajal. Kohus võib kinnistu väärtust määrates lähtuda ka varem tehtud hindamisest (praegusel juhul näiteks omandamismenetluses määratud väärtusest või kaebaja eksperdi kindlaks tehtud väärtusest), kui menetlusosalised ei tõenda, et väärtus on vahepeal muutunud. Kinnistute väärtust mõjutab see, kas neile on võimalik saada ehitusõigus. Seejuures võib osutuda oluliseks vastus küsimusele, kas ehitusõiguse saamiseks oleks tarvis kehtivat ÜP-d muuta (nt ÜP-d muutva detailplaneeringu abil). Kuna asja õigele lahendamisele võib aidata kaasa Tallinna linna arvamus või tema valduses olev teave, võib olla otstarbekaks kaasata linn kohtumenetlusse (HKMS § 24 lg 1 p 4).
31.Kaebaja õiguste riivet ei ole põhjust pidada erakordseks kahju osas, mis seisneb luhtunud arendusprojektile tehtud, kuid kasutuks muutunud kulutustes. Selline kulu on praegusel juhul hõlmatud tavapärase äririskiga. Sama seisukoht laieneb kinnistute soetamiseks ja arendamiseks võetud laenude intressikuludele. Ka jääb intressikulu seos vastustaja tegevusega liialt nõrgaks (vrd kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-11-15, p 26.3).
32.RVastS § 16 lg 2 p 2 ei välista praegusel juhul kahju hüvitamist, kuna kaebaja ei kuulu isikute gruppi, kelle eriline kohtlemine oleks ette nähtud seadusega.
13(14)
3-16-245 III
33.Ringkonnakohus leidis õigesti, et halduskohus rikkus menetlusnorme (HKMS § 2 lg 6, § 27 lg 1 p 6 ja § 157 lg 2), tehes asjas lõppotsuse, kui oli 10. detsembril 2018 toimunud istungil selgitanud, et kavatseb teha esmalt vaheotsuse kahjunõude aluse kohta ning seejärel lõppotsuse hüvitise suuruse kohta. Arvestades seda, et menetlus halduskohtus oli kohtuotsuse tegemise ajaks kestnud juba üle kolme aasta, oli iseenesest õige halduskohtu püüe menetlus võimalikult kiiresti lõpule viia. Seda tehes ei tohtinud halduskohus aga menetlusosalisi üllatada ja võtta neilt võimalust avaldada arvamust hüvitise suuruse määramise aluseks olevate asjaolude ja tõendite kohta.
34.Kohtud jätsid õigesti rahuldamata kaebaja nõuded vastustaja õigusvastase tegevusega ja tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Küll aga oleks nende nõuete rahuldamata jätmine pidanud kajastuma kohtuotsuse resolutsioonis (HKMS § 162 lg 1), kuivõrd kaebaja oli kindlaks määranud alternatiivsete nõuete läbivaatamise järjekorra. Alternatiivsete nõuete rahuldamata jätmist ei tule resolutsioonis kajastada juhul, kui kohus rahuldab järjekorras eespool oleva nõude ega lahenda seetõttu järjekorras tagapool olevaid nõudeid. Kui järjekorras eespool olevate nõuete rahuldamata jätmine kajastub kohtuotsuse resolutsioonis, saab kaebaja kasutada efektiivselt edasikaebeõigust (PS § 24 lg 5). Järjekorras tagapool asuva alternatiivse nõude rahuldamise korral rahuldab kohus kaebuse siiski täielikult (kolleegiumi otsus nr 3-18-830/23, p 12).
35.Vastustaja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kaebaja vastukassatsioonkaebus tuleb rahuldamata jätta. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse osaliselt materiaalõiguse normi (RVastS § 16) ja kohtumenetluse normi (HKMS § 162 lg 1) väära kohaldamise tõttu (HKMS § 230 lg 1). Jõusse jääb ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 1, millega kohus tühistas halduskohtu otsuse. Tühistada tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3. Kolleegium teeb uue otsuse kaebaja nõuete osas hüvitada talle vastustaja õigusvastase tegevusega ja tegevusetusega tekitatud kahju ning vastustaja õiguspärase tegevuse tõttu saamata jäänud tulu. Kolleegium jätab need nõuded rahuldamata. Kaebaja nõude hüvitada talle vastustaja õiguspärase tegevusega tekitatud otsene varaline kahju saadab kolleegium uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.
36.Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3, ei ole vaja selgitada, kas otsuse resolutsioon on kooskõlas selle põhjendustega ja kas otsusest selgub, mis osas ringkonnakohus apellatsioonkaebused rahuldas.
37.Tegu ei ole menetlust lõpetava lahendiga. Seetõttu jätab kolleegium menetlusosaliste menetluskulude hüvitamise taotlused halduskohtu lahendada (HKMS § 109 lg-d 2 ja 4). (allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.