Keskkonnaõigus › Looduskaitse

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.12.2019 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-16-245 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(18)

3-16-245 oli kinnisasjade riigi poolt omandamise aluseks olevate looduskaitseliste piirangute kehtivus lõppenud. Suur-Paekalda OÜ ja Väike-Paekalda OÜ ühinesid 2018. aasta mais AS-ga Merko Ehitus Eesti.

3-16-245

3-16-245 põhjuseks pole ka see, et seaduses oli ette nähtud looduskaitseliste piirangutega kinnisasja vahetamise mehhanism. Kinnistute vahetamise perspektiiv võis kaebajale tunduda mõistlik, kuid kinnistute vahetamine poleks andnud kaebajale võimalust realiseerida 1998. aasta detailplaneeringut ja saada sellest loodetud kasumit või vältida selle kasumi saamiseks tehtud kulutuste tarbetuks muutumist. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et vaidlusaluste kinnistute arvamine põhielupaiga hulka oli õigusvastane. Määruse nr 9 vastu võtmise ajal kehtinud LKS redaktsiooni § 7 lg 1 kohaselt oli loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduseks objekti ohustatus. LKS jättis pädevale haldusorganile objekti kaitseväärtuse hindamisel ning kohaste kaitsemeetmete ulatuse kindlaks määramisel väga avara kaalutlusruumi. Looduskaitseliste eesmärkidega ei ole vastuolus kehtestada muu hulgas kinnisomandi piiranguid hõlmavat kaitserežiimi kinnistule, kus sel ajal kaitsealust liiki tuvastatud ei ole, kui otsustaja leiab, et kaitserežiimi kehtestamine võib luua soodsad tingimused selleks, et kaitstav liik sellele alale leviks või selle ala kasutamise piiramine tagab liigi parema kaitstuse. Asjaolu, et 1998. ja 2014. aastal leiti, et vaidlusaluste kinnistute arendamine kaitsealuseid taimeliike ei kahjusta, ei tähenda, et puhverala jätmine oli 2006. aastal meelevaldne. Määruse nr 9 eelnõu ja seletuskirja kohaselt oli olemas asjatundjate arvamus, mille järgi oli inimkoormuse vähenemine kasvukohtades vajalik ning selleks tuleb jätta piisav puhverala. Asjatundjad lähtusid võimalusest, et taimede leviala võiks soodsate tingimuste korral suureneda. Ka OA poolt 2014. aastal koostatud inventuurist ei saa järeldada, et puhverala jätmine oleks olnud meelevaldne. Sellest nähtub, et puhverala olemasolu pole mägi-kadakkaera ja püstkiviriku seisundile soodsat mõju avaldanud ega avalda ka tulevikus. OA märgib, et puhverala omab tähtsust aasnelgi ja alpi nurmika kasvupaigana, kuid nende liikide kaitsevajadust silmas pidades pole vaidlustatud kinnistute püsielupaiga koosseisu jätmine proportsionaalne. Määruse nr 9 põhjendamispuudustele ei saa tugineda olukorras, kus pole tõendatud, et kaebaja oleks mingil viisil püüdnud kaitsta oma huvi selle vastu, et piiranguid ei kehtestataks, või et tal üldse selline huvi oli. RVastS § 7 lg 2 alusel esitatud nõue Kaebaja on leidnud, et vastustaja viivitas vaidlusaluste kinnistute piirangutest vabastamisega õigusvastaselt. Kaebaja pole viidanud ühelegi allikale, mille pinnalt oleks pädev organ pidanud mistahes ajal pärast määruse nr 9 ja enne määruse nr 22 vastu võtmist otsustama kinnistute piirangutest vabastamise. Seadusest ei tulene kohustust mingisuguse kindla regulaarsusega hinnata piirangute vajalikkust ja otstarbekust. Kui kaebajale endale olid teada mingid asjaolud selle kohta, et piiranguid pole enam vaja kohaldada, oleks ta pidanud pöörduma pädeva organi poole. RVastS § 7 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt välistab esmase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine kahju hüvitamise nõude esitamise, kohaldub ka RVastS § 7 lg-s 2 sätestatud tegevusetusega tekitatud kahju puhul. Määruse nr 9 muutmiseks kohustamise nõude rahuldamine oleks eemaldanud need looduskaitselised piirangud, mis kaebaja kavandatud arendustegevust takistasid. On usutav, et kogu määruse nr 9 kehtivuse ajal ei hinnanud kaebaja määrusega kehtestatud piiranguid oma huvidega vastuolus olevaiks. Kaebajat ei häirinud mitte see, et pädevad organid ei hinnanud nende piirangute otstarbekust vahepealsel ajal ümber, vaid see, et piirangud eemaldati vahetult enne seda, kui oleks tõenäoliselt teoks saanud kinnistute välja ostmine riigi poolt. Kokkuvõttes käitus riik kaebaja suhtes ebaõiglaselt ja sõnamurdlikult, jättes kaebaja suhtes LKS §-s 20 sätestatud võimaluse kohaldamata olukorras, kus riigil oli avar kaalutlusruum jätta püsielupaiga piirid muutmata. Eeltoodu ei anna aga alust väita, et 5(18)

3-16-245 vastustajal oleks olnud kohustus kinnistute suhtes kehtinud piirangud eemaldada enne määruse nr 22 vastu võtmist. RVastS § 14 alusel esitatud nõue Kaebaja taotleb õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist, soovides hüvitist 9 aastat kestnud ja avalikes huvides seatud omandiõiguse piirangute eest. See nõue pole põhjendatud. Kaebaja leiab, et kahju on tekitatud sellega, et avalikul võimul oli seaduse kohaselt lubatud piirata kaebaja omandiõigust pika aja vältel, kuid puudub regulatsioon, mis võimaldab saada selle eest kahju olukorras, kus piirangud pärast 9 aasta möödumist eemaldatakse. RVastS § 14 lg 1 alusel saab nõuda kahju hüvitamist üksnes siis, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohalduv ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Käesoleval juhul pole need eeldused täidetud. Subjektiivseks õiguseks, mille kaitseks on kaebaja kohtusse pöördunud, on omandiõigus. Kohustuseks, mida riik kaebaja hinnangul on rikkunud, on riigi kohustus hüvitada omandiõiguse teostamise piiramisega tekitatud kahju. Riigi vastav kohustus ja sellele vastav kaebaja subjektiivne õigus tuleneb PS §-dest 25 ja 32. Nende sätete koosmõjus RVastS §-dega 7 ja 16 tuleneb igaühe õigus nõuda haldustegevuse käigus omandiõiguse rikkumise eest hüvitist sõltumata sellest, kas haldustegevus on õiguspärane või õigusvastane. Seega ei saa asuda seisukohale, et Eesti õiguskorras puuduvad normid, mis tagaksid kaebaja õiguste kaitse. RVastS § 14 alusel nõude esitamine tuleks kõne alla siis, kui kahju hüvitamine on lisaks RVastS §-le 7 välistatud ka RVastS § 16 alusel. RVastS § 16 alusel esitatud nõue RVastS § 16 lg-st 1 tulenevalt võib isik nõuda talle õiguspärase, ent põhiõigusi erakordselt piirava haldustegevusega tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Käesoleva juhul olid õiguspärased nii määrus nr 9, selle muutmata jätmine enne määruse nr 22 vastu võtmist kui ka määrus nr 22. Haldustegevus, mille tulemusena kehtisid vaidlusalustel kinnistutel 2006. aasta veebruarist kuni 2015. aasta märtsini looduskaitselised piirangud, oli tervikuna vaadates kaebaja õigusi erakordselt piirav. Määrus nr 9 välistas vaidlusalustel kinnistutel igasuguse majandustegevuse ja sinna ehitamise. Kaebaja ja tema õiguseellased olid äriühingud, kelle tegevuse eesmärk on varalt kasumi teenimine. Määruse nr 9 kehtestamine oli kaebaja jaoks samaväärne omandi võõrandamisega PS § 32 tähenduses. Seaduses oli ette nähtud võimalus vahetada piirangutega kinnistu riigi omandis oleva maa vastu, mis hiljem asendati võimalusega kokkuleppel riigiga maa riigile võõrandada. Neist võimalustest polnud aga kaebajal kasu, sest enne maa vahetamise või omandamise kohta otsuse tegemist võeti vastu määrus nr 22 ning ära langes riigi poolt kaebaja kinnisasjade omandamise alus. Kaebaja pidi 9 aasta jooksul taluma väga ulatuslikke kinnisomandi piiranguid, kuid ei ole saanud selle eest mistahes hüvitist. Põhjendatud ei ole hüvitise välja mõistmine kinnistute arendustegevusest saamata jäänud tulu eest. Kaebaja omandiõiguse erakordse piiramisena ei saa käsitada mitte looduskaitseliste piirangute kehtestamist iseenesest, vaid nende piirangute kehtestamist koosmõjus piirangute kehtestamisele järgneva tegevusega. Kui arendustegevusest saamata jäänud tulu kuuluks RVastS § 16 alusel hüvitamisele, muutus õiguspärase ja õigusvastase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise eristamine sisutuks. 6(18)

3-16-245 Lisaks ei saa saamata jäänud tulu tekkimist pidada tõenäoliseks. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja alustas detailplaneeringu realiseerimiseks vajalike ettevalmistustega, viies läbi arhitektuurikonkursi ja alustades projekteerimislepingute sõlmimist. Samas toimus 13.05.2005 Tallinna Linnavalitsuses kaebaja osavõtul nõupidamine, kus Tallinna Linnaplaneerimise Amet väljendas seisukohta, et 1998. aasta detailplaneeringus ette nähtud ehitusõiguste realiseerimine eeldab keskkonnamõjude hindamist ja täiendavate uuringute tegemist. Nõupidamise memos on märgitud, et uuringute tulemused võivad oluliselt muuta hoonestamise võimalusi. Memost nähtub ka see, et linn on alustanud vaidlusalust ala hõlmava teemaplaneeringu algatamise ette valmistamist ning viidatakse võimalusele kaaluda ajutise ehituskeelu kehtestamist. Ka Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 15.06.2005 kirjast, Tallinna Linnavalitsuse 01.06.2005 istungi protokollist ja Tallinna Keskkonnaameti 03.10.2005 kirjast tuleneb, et linn ei pidanud 1998. aasta detailplaneeringut siduvaks ning pidas vajalikuks viia ala hoonestamiseks läbi uus planeerimismenetlus. Pole usutav, et kui määrust nr 9 poleks vastu võetud, oleks kaebaja suutnud murda Tallinna linna organite vastuseisu, koostada vajalikud projektid, saada ehitusload ning ehitatavad korterid turustada. On tõenäoline, et kui määrust nr 9 poleks olnud, oleks Tallinna linn ikkagi algatanud ala teemaplaneeringu ning 1998. aasta detailplaneeringut poleks saanud esialgses mahus realiseerida. Tallinna linn on 2010. aastal kehtestatud üldplaneeringus näinud vaidlustatud kinnistutele ette haljasala sihtotstarbe. Kuna kaebaja ei vaidlustanud määrust nr 9, on usutav, et ka kaebaja ise ei pidanud 1998. aasta detailplaneeringut enam realiseeritavaks. Eeltoodud põhjendustel ei saa hüvitamisele kuuluda ka kaebaja poolt arendustegevusega seonduvalt tehtud kulud ning intressikulud. Need kulud oleksid tekkinud ka ilma kinnistute suhtes looduskaitseliste piirangute kehtestamiseta. Arendustegevus, millega need kulud seondusid, ei oleks ülaltoodud põhjustel realiseerunud. Kaebaja 9 aastat kestnud kinnisomandi piirangute õiglaseks hüvitamiseks tuleb kaebaja asetada ligilähedaselt olukorda, kus ta oleks olnud, kui omandi võõrandamisega sarnaneva intensiivsusega piirangutega oleks kaasnenud õiglane ja kohene hüvitamine. Kaebaja olukord on sarnane olukorraga, kus kaebajalt oleks 2006. aasta veebruaris vaidlusalused kinnisasjad sundvõõrandatud ning need talle 2015. aasta märtsis tagasi antud. Kaebajast sõltumatutel põhjustel ei ole temalt ära võetud omand ja talle tagasi antud kinnistud samaväärsed. Kuigi 1998. aasta detailplaneering kehtib tänaseni, on ilmne, et juba enam kui 20 aastat tagasi kehtestatud detailplaneering on kaotanud oma siduvuse ja selle realiseerimiseks pole võimalust. Kaebaja kasuks õiglase hüvitise kindlaks määramiseks tuleb kaebaja asetada ligilähedaselt olukorda, kus ta oleks olnud, kui riik oleks enne määruse nr 22 vastu võtmist kinnistud LKS § 20 alusel omandanud. Õiglane tulemus oleks see, kui riik oleks kinnistud omandanud 2014. aasta augustis, kui kõik eeltingimused vastava kokkuleppe saavutamiseks olid täidetud. Vaidlust ei ole selles, et Keskkonnaministeerium tegi 2014. aastal kaebajale ettepaneku võõrandada kinnistud 1 302 000 eurot eest. Kuna riik kinnistuid ei omandanud, saab õiglaseks pidada olukorda, kus kaebaja oleks kaebuse esitamise hetkel olnud, kui riik oleks enne määruse nr 22 vastu võtmist kinnistud omandanud ja kaebaja nende riigilt umbes kaebuse esitamise aja väärtusega tagasi ostnud. Kaebaja on esitanud ekspert HS hinnangu kinnistute väärtusele 2016. aasta jaanuari lõpus. Arvestades, et kinnistutel reaalne ehitusõigus puudub ja selle saamine tulevikus on prognoosimatu, hindas ekspert kinnistute väärtuseks 540 000 eurot. Seega tuleb riigilt kaebaja kasuks mõista välja 760 000 eurot (1,3 mln – 0,54 mln). Selle hüvitisega on kaebaja saavutanud olukorra, kus ta oleks olnud juhul, kui riik oleks LKS §-s 20 7(18)

3-16-245 sätestatud kompensatsioonimeedet rakendanud selliselt, et seda oleks saanud käsitada õiglase hüvitisena 2006. aastal kehtestatud ja kaebaja jaoks kinnistute kasutamise sisuliselt võimatuks muutnud piirangute eest. Õige pole vastustaja seisukoht, et RVastS § 16 alusel kahju hüvitamine on välistatud, sest kaebaja on varem korduvalt keeldunud talle pakutud õiglasest hüvitisest. Kaebaja esitas 12.05.2006 taotluse kinnistute vahetamiseks maatükkide vastu, millele olid tehtud riigireservmaa piiriettepanekud. Maa-amet teatas 27.06.2006, et kinnistute vahetamise eelduseks on kaebaja kinnistuid koormavate hüpoteekide kustutamine. Hüpoteegid kustutati alles 2012. aasta oktoobris. Samas ei ole põhjust väita, et kinnistute vahetamine oleks toimumata jäänud kaebaja süül. Maa-ameti 07.06.2007 kirjast nähtub, et Maa-amet ei pidanud maade vahetamist kaebaja soovitud maade vastu otstarbekaks, sest kõnealused maad olid planeeritud avalikuks kasutamiseks. Kirjas teeb Maa-amet vihje selle kohta, et kavatseb vahepeal uuenenud regulatsioonist lähtudes teha kaebajale uue pakkumise. Oluline ei ole vastustaja väide, et kaebaja soovis kinnistuid vahetada teiste piirangutega kinnistute vastu. Kaebajale ei saa ka ette heita, et ta ei nõustunud riigi poolt algselt väidetud kinnistute väärtusega. Kaebaja ei pidanud leppima esimese pakkumisega, mis talle tehti, kui ta ei pidanud seda õiglaseks. Kuna Maa-amet tellis kordushindamise, nähtub sellest, et riik leppis kaebaja seisukohaga. HKMS § 167 lg 3 kohaselt võib viivise nõude koos põhinõudega rahuldada selliselt, et viivis mõistetakse otsuses välja protsendina põhinõude täitmisest. Viivis tuleb välja mõista VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras hüvitise summalt alates 02.02.2016 (kaebuse esitamine) kuni hüvitise maksmise kohustuse kohase täitmiseni.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebus

3-16-245 vastustaja tegevuse toimel. Kohus jättis hüvitise suuruse määramisel arvestamata nii kaebaja tegeliku kavatsusega kinnisasjadega piirangute perioodil tulu teenida kui ka kinnisasjade võimaliku müügihinna. Väljamõistetud hüvitise suurus on äärmiselt ebaõiglane. Sundvõõrandamise regulatsiooni analoogia korras kohaldamine on ebaõige ja ebaõiglane. Sisuliselt kohaldas halduskohus RVastS § 16 lg-t 1 viisil, nagu vastustaja oleks kaebajalt vaidlusalused kinnistud tahtevastaselt võõrandanud ja jätnud kompensatsiooni maksmata. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 4 alusel kohaldatakse analoogiat juhul, kui õigussuhet reguleeriv säte puudub. Halduskohus pole otsuses selgitanud, milline on see õigussuhe, mis on käesoleval juhul reguleerimata ning miks on analoogia rakendamine vajalik. Lisaks on käesoleval juhul õigusnorm olemas. RVastS § 16 lg 3 reguleerib ka hüvitise määramisel arvestatavaid asjaolusid. Ka tuleb arvestada, et sundvõõrandamise ja looduskaitseliste piirangute seadmise regulatsioonid tagavad erinevaid avalikke huve, mistõttu on erinevad ka kahju hüvitamise viisid ja ulatus. Sundvõõrandamise puhul on omandiõiguse riive intensiivsem, sest omanik jääb kinnisasjast ilma. Kinnisasjale piirangute seadmise puhul ei kaota omanik omandiõigust, vaid on avalikes huvides allutatud tegevuspiirangutele. Kohus on jõudnud arusaamani, et lisaks sellele, et kinnisasjadelt eemaldati piirangud, tuleb riigil kaebajale hüvitada ka kinnisasjade väärtuse vähenemine. Kohus leidis, et kaebaja õigusi erakordselt piiravaks õiguspäraseks haldusaktiks pole mitte üksnes määrus nr 9, vaid nimetatud määrus koos hiljem kinnisasjade omandamata jätmise ja piirangute kaotamisega. Otsus on selles osas vastuoluline. Kohus ei pea määrust nr 9 iseseisvalt kaebaja õigusi erakordselt piiravaks, samas peab kohus põhjendatuks hüvitada kinnisasjade väärtuse vähenemist seoses määruse nr 9 kehtestamise ja kinnisasjade hiljem omandamata jätmisega. Õiguslikult küsitav on see, kas kohus saab kahju tekkimise tuletada riigi ja kohaliku omavalitsuse erinevatest õiguspärastest haldusaktidest ja toimingutest kogumis. RVastS § 16 lg 1 sõnastusest nähtub, et kahju tekitamise aluseks saab olla üks haldusakt või toiming. Kogu kaebaja suhtes läbi viidud haldustegevuse RVastS § 16 lg 1 mõttes haldusaktiks pidamine on ebaõige ka põhjusel, et kohtu seisukohta mõjutas muu hulgas see, et kinnisasjad asuvad 2010. aasta üldplaneeringu kohaselt roheala juhtotstarbe vööndis, mis mõjutab negatiivselt kinnisasjade väärtust. Vastustaja ei saa vastutada Tallinna linna poolt kehtestatud õigusakti järelmite eest. Kohus on hüvitise määramisel lähtunud ebaõigetest kaalutlustest ning jätnud olulised asjaolud arvestamata. Ebaõige on kohtu järeldus, et hüvitise suurust ei muuda asjaolu, et Maa-amet pakkus juba 2007. aastal kaebajale kinnisasjade vahetamise võimalust ning tegi 2013. aastal omandamisettepaneku. Kohus ei selgitanud, miks ta võttis hüvitise määramisel aluseks just sellise turuhinna (540 000 eurot). Samuti lähtus kohus otsuse tegemisel mõttekäigust, mis on kõrgema kohtu seisukohaga asjas nr 3-14-52529 ümber lükatud. Viivitusintressi täies ulatuses väljamõistmine on äärmiselt ebaõiglane. Kuna kohus teavitas pooli, et kahjunõude summa üle toimub vaidlus menetluse teises etapis, ei ole vastustaja saanud intressinõude osas sisulist arvamust avaldada. Viivisenõude rahuldamine on ka seetõttu ebaõiglane, et moodustab juba apellatsioonkaebuse esitamise hetkel enam kui 1⁄4 väljamõistetavast kahjuhüvitisest. Vastustaja ei saanud mõjutada kinnisvaraturu stagneerumist ega Tallinna linna tegevust kaebaja kinnisasjadele roheala juhtotstarbe määramisel. Viivitusintressid ei saa olla suuremad kui maksimaalselt 1/5 kogu väljamõistetavast kahjuhüvitisest.

3-16-245 aluseks. Halduskohus leidis õigesti, et vaheotsuse tegemine pole otstarbekas, sest RVastS § 16 alusel õiglase hüvitise suuruse määramine on võimalik ilma täiendavaid tõendeid kogumata ning kuigi tõendeid kohtuistungil ei uuritud, on pooltel olnud võimalik pika kohtumenetluse käigus nende kohta oma seisukoht esitada. Põhjendamatu on vastustaja etteheide, et ta pole saanud hüvitise suuruse osas üldse arvamust avaldada ega tõendeid esitada. Menetlus on kestnud enam kui 3 aastat ning vastustajal on olnud piisavalt aega ja võimalusi, et oma seisukohti ja tõendeid esitada. HKMS § 123 lg 1 p-d 3 ja 4 kohustavad vastustajat esitama kaebusele vastuväited ning kõik taotlused ja tõendid juba vastuses kaebusele. Halduskohtu otsus ei ole üllatuslik. Nii on kaebaja juba 02.02.2016 kaebuses tuginenud RVastS §-le 16 ning palunud õiguspärase haldusaktiga, s.o määrusega nr 9 tekitatud kahju hüvitamist. Vastustaja on oma vastuväited esitanud 15.01.2018 menetlusdokumendis. Halduskohus kohaldas põhjendatult RVastS §-i 16, kuid välja mõistetud hüvitise suurus on liiga väike. Kohus ei lähtunud otsuse tegemisel analoogiast sundvõõrandamisega, vaid tõi sundvõõrandamise olukorra sisse võrdlusena. Kohtuotsusest nähtub kohtu arusaam, et määruse nr 9 kehtestamise tulemusena ei olnud kaebajal võimalik oma omandit kasutada ühelgi majanduslikku kasu saamist võimaldaval viisil. Kaebaja pidi 9 aasta vältel taluma ulatuslikke kinnisomandi piiranguid. Kohus leidis selgelt, et tegemist on kaebaja omandiõigust erakordselt piirava haldustegevusega, mis õigustab hüvitise nõudmist. Seega leidis halduskohus, et määrus nr 9 oli kaebaja õigusi erakordselt piirav. Kohus ei tuletanud kahju tekkimist erinevatest haldusaktidest ja toimingutest kogumis. Kohus mõistis viivitusintressi põhjendatult välja täies ulatuses ning selle vähendamiseks puudub alus. Varasemas menetluses pole vastustaja viivitusintressi vähendamist taotlenud. Seega on taotlus esitatud hilinemisega ja jäetud põhistamata. AS Merko Ehitus Eesti apellatsioonkaebus

10(18)

3-16-245 oleks pidanud juba 2006. aastal kindlaks tegema, et kinnistute püsielupaika arvamiseks puudub looduskaitseline alus ja omandiõiguse riive on põhjendamatu. Riik ei saa kehtestada ega säilitada looduskaitselisi piiranguid, kui ei ole täidetud LKS §-s 7 sätestatud eeldused. Määrus nr 9 on õigusvastane, sest sellega kehtestatud piirangud olid algusest peale alusetud. Kuna riik on kinnistute püsielupaigast väljaarvamisega soovinud end vabastada LKS § 20 lg 1 järgsest hüvitise maksmise kohustusest, on riik sunnitud kahju hüvitama RVastS alusel. Õige ei ole halduskohtu järeldus, et haldusorganil on kaitsemeetmete ulatuse kindlaks määramisel väga avar kaalutlusruum, mistõttu ei saa kinnistute puhveralasse hõlmamist pidada meelevaldseks. Määruse nr 9 põhjendused on puudulikud, kaebaja huvidega pole seal üldse arvestatud. 1998. ja 2014. aastal ei näinud riik kinnistute kaitse alla võtmiseks põhjust. Seega on haldusorgan oma avarat kaalutlusruumi kuritarvitanud, ignoreerides juba 2006. aastal olemas olnud informatsiooni. Halduskohtu seisukoht, et esmase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine välistab RVastS § 7 lg 1 alusel kahju hüvitamise, on vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu 13.06.2018 määrusega käesolevas asjas. Kaebaja ei pidanud määruse nr 9 andmisel mõistma selle õigusvastasust. Kaebaja eeldas, et saab LKS §-st 20 tuleneva kompensatsiooni, mis oleks hõlmanud ka hüvitist kinnistute arendamisvõimaluse kaotamise eest. Kaebaja sai kahjust teada alles pärast määruse nr 22 vastu võtmist ja omandamisest keeldumist (04.05.2017). Enne määruse nr 22 vastu võtmist tunnustas riik läbivalt kinnistute omandamiskõlbulikkust. Halduskohus pole õigesti hinnanud RVastS § 7 lg 2 kohaldamise võimalust. Vastustaja viivitas õigusvastaselt kinnistute piirangutest vabastamisega. Riive oleks tulnud kõrvaldada kohe, kui riive lõpetamise aluseks olevate asjaolude väljaselgitamine oleks olnud objektiivselt võimalik. Riik on omaks võtnud, et juba 1998. aasta detailplaneeringu materjalidest pidi nähtuma, et ala kaitse alla võtmine ei ole õigustatud. Riik pidi juba aastal 2006 olema võimeline seda kindlaks tegema. Õige pole halduskohtu etteheide, et kaebaja oleks pidanud ise nõudma kinnistute kaitse alt välja arvamise otsuse tegemist. Kaebajad ootasid heauskselt omandamismenetluse lõpule viimist. Enne määruse nr 22 andmist ei pidanud kaebaja aru saama, et tema omandiõigust on ebaproportsionaalselt piiratud. Halduskohus käsitas ebaõigesti RVastS § 14 alusel esitatud nõuet. Tallinna Ringkonnakohus on asjas nr 3-14-52529 leidnud, et kui kaebajad leiavad, et menetluse pikkusest tulenevalt on neile tekkinud kahju, on neil võimalik nõuda riigilt õigustloova akti andmisega või andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Ka käesolevas asjas on ringkonnakohus 13.06.2018 määruses rõhutanud, et kaebajatele võis tekkida kahju tulenevalt sellest, et seadusandja ei olnud kehtestanud kohast kompensatsioonimehhanismi omandiõiguse kitsenduste talumise puhuks, kui menetluse läbiviimine mõistliku aja jooksul ei olnud võimalik ja omandamismenetluse lõpetamine ei ole enam võimalik. Halduskohus mõistis RVastS § 16 alusel vastustajalt välja 760 000 eurot ja viivise alates kaebuse esitamisest. Kohus jättis alusetult kõrvale kõik tõendid, mis kinnitavad kaebajal saamata jäänud tulu ja otsese varalise kahju tekkimist. Samuti eiras kohus kaebaja käsitust seoses investeeringutelt tootlikkuse saamata jäämisest tekkinud kahjuga. Kohus on valinud RVastS §-s 16 sätestatud „õiglase hüvitise“, sest see on lihtsaim ja kiireim lahendus. See ei ole aga viinud õiglasele tulemusele. Ringkonnakohus peab andma hinnangu kõigile alternatiivsetele nõude alustele ning kõigile kaebaja alternatiivsetele käsitustele kahjunõude arvutamise ja suuruse osas. 11(18)

3-16-245 Kaebaja primaarne nõue on saamata jäänud tulus seisnev kahju 1 830 428 eurot ning alternatiivne nõue otsese varalise kahju osas 1 053 761 eurot. Mõlemad nõuded on täies ulatuses sellekohaste eksperthinnangutega tõendatud. Samuti on kaebaja esitanud alternatiivselt nõude investeeringutelt tootlikkuse saamata jäämisest tekkinud kahju hüvitamiseks summas 1 735 506 eurot (alternatiivselt 1 115 730 eurot või 943 299 eurot). Esineb oluline erinevus teiste metoodikate alusel arvutatud kahjusummade ja halduskohtu poolt leitud õiglase hüvitise vahel. Halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitis ei pane kaebajat olukorda, milles ta oleks olnud, kui piiranguid ei oleks kinnistutele kunagi kehtestatud või kui riik oleks kinnistud LKS alusel omandanud. Mõlemal juhul oleks kaebajal olnud võimalik saada summa, mis on võrdne arendusprojekti realiseerimisega ehk elluviimisega. Õige ei ole kohtu seisukoht, et arendustegevusega saamata jäänud tulu ei kuulu RVastS § 16 alusel hüvitamisele. Nimetatud norm peab tagama õiglase hüvitise PS §-st 32 tulenevate õiguste riivete korral. Riigi tegevuse tõttu pidi kaebaja taluma omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse piiranguid perioodil 2006-2015. Määrus nr 9 välistas igasuguse ehitustegevuse. Seega esineb otsene põhjuslik seos arendusplaanidest sunnitud loobumise ja saamata jäänud tuluga või kinnistute väärtuse vähenemisest tingitud otsese varalise kahjuga. Tegemist oli kinnisvarabuumi ajaga. Kaebaja õiguseellasel olid 2004. aastal reaalsed plaanid ja kõik õiguslikud võimalused, et detailplaneering realiseerida. 2007. aastaks oleks olnud korterid müüdud. Tallinna linn ei kehtestanud looduskaitselisi piiranguid ega teinud mistahes muid toiminguid, mis oleksid arendustegevust õiguslikult takistanud ja mida oleks saanud vaidlustada. Kui riik oleks otsustanud kinnistuid mitte kaitse alla võtta, ei oleks ka linn looduskaitselistele argumentidele tuginedes arendustegevust takistanud. Üldplaneeringuga määrati kinnistutele haljasala juhtotstarve just määrusele nr 9 tuginedes.

3-16-245 Kaebaja leiab vääralt, et RVastS § 14 kohaldamine eeldab, et kaebajale tekkis kahju. Kaebaja tegevusest nähtub, et ta oleks olnud rahul, kui määruse nr 9 mõju alla jääv maa oleks vahetatud roheala juhtotstarbega maa vastu. Kaebaja esindaja märkis juba 2007. aastal, et arendustegevus on peatatud, sest omanike huvid on muutunud. Ka majandusaasta aruanded kinnitavad, et arendustegevust takistas majandussurutis. Saamata jäänud tulu või mistahes muud varalist kahju on võimalik kaebaja kasuks välja mõista vaid siis, kui tal oleks olnud tegelikult ka soov ja kavatsus sellist tulu teenida. Seega ei ole RVastS § 14 rakendamine võimalik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Vaheotsuse tegemata jätmine

13(18)

3-16-245 RVastS § 16 puhul ei ole tegemist tavapärase kahju hüvitamise nõudega vaid, tegemist on kompensatsiooniga. Kahju ei kuulu hüvitamisele mitte täieliku hüvitamise põhimõtet järgides, vaid üksnes õiglases ulatuses. Kohtul on õiglase hüvitise määramisel suur kaalutlusruum, kuid seda enam peab olema jälgitav kohtu arutluskäik õiglase hüvitise suuruse kujunemise üle.

3-16-245 sihtkaitsevööndi määramist 2006. aasta esimeses pooles on kavas projekteerimistöid jätkata. Ka Postimehe 30.01.2006 artiklist „Haruldased taimed peatasid elurajooni ehituse Maarjamäel“ nähtub, et kaebaja oli teadlik käimasolevast menetlusest ja selle üksikasjadest (I kd, tl 76). Kuigi määruse nr 9 seletuskirjas (III kd, tl 119) ei sisaldu kaebaja huvide kaalumist, ei tingi see menetlusviga haldusakti sisulist õigusvastasust ega anna alust kahju hüvitamisele. Kaebaja enda käitumine alates 2005. aastast näitab, et tal ei olnud kaitseala moodustamisele sisulisi vastuväiteid. Juba 2005. aasta kevadel ilmnes, et 1998. aasta planeeringuga ei ole võimalik esialgses mahus edasi minna (vt nt 14.05.2005 nõupidamise protokoll – IV kd, tl 27; eelviidatud Tallinna Keskkonnaameti kirjad). Seega aktsepteeris kaebaja usutavasti kaitseala moodustamist ning nägi lahendusena maade vahetamist. Maa, mille vastu kaebaja soovis vaidlusaluseid kinnistuid vahetada, asus Paekalda arenduse vahetus läheduses (12.05.2006 kinnisasjade vahetamise menetluse alustamise avaldus – I kd, tl 77). Kaebaja pole käesoleva kahjunõude esitamiseni väitnud taimede kaitse alla võtmise ebavajalikkust. Ka haldusasjades nr 3-14-52529, 3-15-386, 3-15-888 ja 3-17-1204 tugines kaebaja sellele, et määrus nr 9 on õiguspärane, kehtib ning selle alusel tuleb maa riigi poolt omandamine lõpule viia.

3-16-245

3-16-245 olnud luua olukord, kus iga haldusakti ja toiminguga saab tekitada konkreetselt määratletava kahju ning kaebaja õiguste piiramine ei saa tuleneda erinevate haldusaktide ja toimingute kogumist. Käesoleval juhul ongi tegemist situatsiooniga, kus kaebaja põhiõiguste erakordse piiramise on tinginud looduskaitseliste piirangute seadmine kaebaja kinnistutele pikaks perioodiks selle eest mistahes hüvitist maksmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 05.03.2021 otsusega

RESOLUTSIOON

17(18)

3-16-245

18(18)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.