Suur Paekalda OÜ ja Väike Paekalda OÜ kaebus keskkonnaministri 27.03.2015 määruse nr 22 tühistamiseks tervikuna või alternatiivselt kaebajatele kuuluvaid kinnistuid (Paekalda tn 5, 6, 6a ja 11) puudutavas osas
Menetlusosalised
Kaebuse esitajad – Suur-Paekalda OÜ (reg.nr 12380679) ja Väike Paekalda OÜ (reg.nr 12380469), kaebajate esindajad v.adv-d Triin Biesinger-Jussmann ja Veiko Viisileht Vastustaja – keskkonnaminister, esindajad v. adv Allar Jõks ja adv Kadri Härginen
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest (s.o hiljemalt 17.oktoobril 2016) esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180, § 181 lg 1). Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (HKMS § 182 lg 1 p 9).
12.05.2006 esitas OÜ Unigate Keskkonnaministeeriumile (edaspidi KKM) taotluse vahetada Tallinnas Lasnamäe linnaosas Maarjamäe klindil paiknevad äriühingule kuuluvad looduskaitseliste piirangutega kinnistud riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Kuna kinnistute riigile vahetamise menetlus kaotati looduskaitseseadusest (edaspidi LKS) teavitas Maa-amet 26.09.2008, et kinnistute vahetamismenetlust on võimalik jätkata omandamismenetlusena (kinnistute riigile võõrandamisena).
2.Looduskaitselised piirangud kinnistutele rakendusid tulenevalt keskkonnaministri 03.02.2006 määrusest nr 9 „Mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi Maarjamäe klindi püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ (edaspidi kaitse-eeskiri). 27.11.2014 algatas vastustaja kaitse-eeskirja muutmise menetluse. Keskkonnaministri 27.03.2015 määrusega nr 22 (edaspidi määrus nr 22) muudeti 03.02.2006 määrust nr 9 selliselt, et kaitseeeskirjaga kaitstavast piirkonnast arvati välja mh kaebajatele kuuluvad kinnisasjad (Paekalda tn 5, 6, 6a ja 11).
3.07.04.2015 esitasid kaebajad Tallinna Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 27.03.2015 määruse nr 22 tühistamiseks tervikuna või alternatiivselt kaebajatele kuuluvaid kinnistuid (Paekalda tn 5, 6, 6a ja 11) puudutavas osas.
KAEBAJATE SEISUKOHAD
4.Kaebajad paluvad tühistada keskkonnaministri määruse, millega muudeti keskkonnaministri 03.02.2006 määrust nr 9 selliselt, et kaitsealusest piirkonnast arvatakse välja muu hulgas kaebajatele kuuluvad kinnisasjad Paekalda tn 5, 6, 6a ja 11 (edaspidi Kinnistud) alljärgnevatel põhjustel.
4.1.Kokkuvõtvalt on antud juhul loodud olukord, kus riik: - esmalt välistab Kinnistute kaitse alla võtmisega kehtestatud detailplaneeringu kohase ehitustegevuse, mille tulemusel tekib kaebajatel kahju detailplaneeringu realiseerimise võimatusest tingitud saamata jääva tulu ja seni tehtud kulutuste näol; - seejärel asub riik rakendama seadusest tulenevat ning eelviidatud kahju kompenseerimiseks ette nähtud kompensatsioonimehhanismi (looduskaitseliste kinnistute omandamine õiglase hinnaga, mis mh peab tagama põhiseadusliku kohese ja õiglase hüvitise põhimõtte täitmist), menetledes kaebajate Avaldust Kinnistute omandamiseks enam kui 8 aastat (mis kahtlemata kujutab endast olulist viivitust); - omandamismenetluses tunnustab riik läbivalt omandamiskohustust ja looduskaitseliste väärtuste olemasolu, seejuures omandab riik 2013. a püsielupaiga alale jääva Paekalda tn 1 kinnistu; - pärast seda, kui riigi poolt on Kinnistute osas omandamise ettepanek tehtud ja pärast läbirääkimiste pidamist on omandamise hinna osas kokkulepe saavutatud (seejuures arvestades, et algselt pakutud väärtused olid kordushinnangust nähtuvalt alusetult väiksed, sh oluliselt väiksemad Paekalda 1 kinnistu omandamise väärtusest, mistõttu oli tegemist riigi enda poolt põhjustatud järjekordse viivitusega), asub riik, selmet vormistada viimsed omandamismenetluse formaalsused, otsima õigustusi omandamiskohustusest vabanemiseks; - kuna muid õigustusi omandamise välistamiseks ei leidu, üritatakse otsida ettekäändeid looduskaitseliste väärtuste vallast. Seetõttu muudab riik 2006. a püsielupaiga hulka arvatud eramaade kaitse-vajaduse osas kardinaalselt meelt ning ei pea neid alasid enam kaitseväärilisteks ning seda vaatamata asjaolule, et alal asuvad jätkuvalt püsielupaiga kaitse-eesmärgiga hõlmatud kaitsealused II kaitsekategooria liigid ning nende liikide kaitsevajadus muutunud ei ole. Teaduspõhiseid tõendeid (nõuetekohast inventuuri ega ekspertiisi tehtud ei ole) püsielupaiga piiride muutmise plaanile ei tooda, ala väljajätmist põhjendatakse sisuliselt vaid seniste kaitsemeetmete ebatõhususega (kasvukohtade kvaliteedi langus). - Püsielupaiga piire muutev määrus nr 22 võetakse kiirustades vastu vaatamata sellele, et poolte vahel on pooleli kohustamisvaidlus (haldusasi nr 3-15-386), samuti oli KKM teadlik nii keelamisnõude kui ka esialgse õiguskaitse taotluse esitamisest ning kohus oli esialgse õiguskaitse abinõuna kohaldanud ka keeldu määrust nr 22 muuta.
Kaebajad on seisukohal, et vastustaja tegevus rikub intensiivselt kaebajate subjektiivseid õigusi seonduvalt riigi kohustusega omandada kaitse alla võetud Kinnistud, samuti rikub vastustaja tegevus kaebajate õiguspärast ootust, usalduse kaitset ja kaebajate majanduslikke huve.
4.2.Kaebajad on seisukohal, et määrusega nr 22 püsielupaiga piiride muutmine on õigusvastane ning kantud eesmärgist püsielupaiga piiride muutmise kaudu vabaneda Kinnistute looduskaitseseaduse (LKS) § 20 lg 1 kohasest omandamiskohustusest. Ainuüksi asjaolu, et nii avalduse esitamise hetkel kui ka riigi poolt 12.11.2013 omandamisettepaneku tegemise hetkel olid Kinnistud arvatud Kinnistu kasutamist oluliselt piirava püsielupaiga koosseisu, toob riigile kohustuse Kinnistud omandada. Riik ei saa käivitada enne omandamismenetluse lõpuleviimist looduskaitseliste piirangute muutmise menetlust, või veelgi enam, vabaneda omandamiskohustusest seeläbi, et hindab looduskaitseliste piirangute vajalikkuse ümber. Selline käsitlus ei ole kooskõlas LKS-ga, kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused (Kord) regulatsiooni ega avalik-õiguslike suhete iseloomuga ning rikub kinnisasja omanike õiguspärast ootust. Määrus nr 22 eirab eeltoodut ning muudab Kinnistute looduskaitselist režiimi vaatamata sellele, et omandamiskohustus on pooleli. Riigi selge eesmärk on vabastada riik kinnistute omandamiskohustusest (selline eesmärk nähtub ühemõtteliselt ka määruse nr 22 seletuskirjast).
4.3.Kaebajad on seisukohal, et kuna riigil on LKS § 20 lg 1 kohane Kinnistute omandamise kohustus ja omandamismenetlus on lõpule viimata, ei või riik asuda Kinnistute osas looduskaitseliste piirangute vajalikkust ümber hindama. Riigi tegevus on pahatahtlik ja hea halduse põhimõtete vastane, samuti rikub kaebajate õiguspärast ootust.
4.4.Kaebajad on seisukohal, et määrusega nr 22 püsielupaiga piiride muutmine ja püsielupaigast vaidlusaluste kinnisasjade väljajätmine ei lähtu looduskaitselistest kaalutlustest ja aspektidest, vaid tegemist on õigusvastase katsega leida alus Kinnistute omandamisest keeldumiseks. Eeltoodut kinnitab üheselt ka määruse nr 22 seletuskirjas sisalduv, vt näiteks seletuskirja lk-l 8 sisalduv: „See tähendab, et püsielupaigast väljajäetavate eramaade omandamine maksaks riigile enam kui 3,1 miljonit eurot. Eelnõukohase määruse jõustumisel kaob riigi kohustus maade omandamiseks.“ Kui omandamiskohustusest vabanemise soov kõrvale jätta, puudub riigil igasugune muu vajadus kaitset väärivad ja vajavad taimeliigid kaitseta jätta. Kaebajad on jätkuvalt seisukohal, et püsielupaiga piiride muutmine on õigusvastane ning KKM ei saa püsielupaiga piiride muutmise kaudu vabaneda omandamiskohustusest. LKS-i kohaselt ei saa juba kaitse alla võetud ala kaitse alt väljajätmise põhjenduseks või legitiimseks eesmärgiks olla riigi kokkuhoid omandamismenetlusega eeldatavalt kaasnevate kulude arvelt. Ka puuduvad sisulised kaalutlused ja tegelik objektiine vajadus püsielupaiga piiride muutmiseks. Määruse nr 22 vastuvõtmine ei ole kantud looduskaitselisest eesmärgist, vaid üksnes eesmärgist omandamis-kohustusest vabaneda. Määruse seletuskirjast nähtuvalt tuginetakse püsielupaiga piiride muutmisel olulisel määral inventuurile (tl 141-158, I kd). Kuigi inventuuri lähteülesanne iseenesest oli juba kallutatud (eesmärgiks seati vaidlusaluse ala püsielupaigast väljajätmine, mitte niivõrd loodusväärtuste kaitsest
lähtuv käsitlus), siis on oluline märkida, et inventuur ei anna ühtegi sisulist alust järelduseks, et vaidlusalune ala tuleks püsielupaigast välja arvata. Ka on oluline märkida, määruses nr 22 ega selle seletuskirjas ei ole üldse analüüsitud seda mõju, mis kaasneks ehitamisega ja elanike antud piirkonda elama asumisega. Kaebajad märgivad, et kui vastustajal oleks tõepoolest olnud reaalne kahtlus looduskaitseliste väärtuste degradeerumise osas (mida kaebajad eitavad) ning Kinnistute looduskaitselise režiimi põhjendatuse osas, oleks vastustaja pidanud need asjaolud oluliselt varem välja selgitama ja tegema seda kohase inventeerimise käigus. Puuduvad antud juhul mistahes mõistlikud põhjendused sellele, et riik ootas nende asjaolude väljaselgitamisega enam kui 8 aastat. Omandamismenetluse objektiks olevate kinnistute puhul saab ainult riik kanda loodusväärtuste faktilise seisundi muutumise riisikot, kui riik ei ole tegelikku seisundit omandamisettepaneku tegemise hetkeks välja selgitanud. Ka märgivad kaebajad, et inventuur on teostatud ajal, mil püsielupaigas kaitstavate taimede vegetatsiooniperiood (sh õitsemine) oli lõppenud ning seetõttu ei olnud võimalik ka nõuetekohast inventeerimist läbi viia. Antud juhul ei tugine määrus nr 22 ühelegi püsielupaigas kasvavate taimede vegetatsiooniperioodil (mai lõpp-juuni algus magi-kadakkaera ja püstkiviriku puhul ning juuli aasnelgi puhul) tehtud inventuurile ning koostatud ei ole objektiivset ja nõuetekohast püsielupaiga piiride muutmise põhjendatuse ja otstarbekuse ekspertiisi. Neil asjaoludel on määrus nr 22 ka looduskaitselisest aspektist õigusvastane ja põhjendamatu ning kuulub tühistamisele.
4.5.Kaebajad paluvad vastustajalt välja mõista menetluskulud Suur-Paekalda OÜ kasuks summas 2343 eurot ja Väike-Paekalda OÜ kasuks summas 1383 eurot vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 109-116). Vastustaja menetluskulud paluvad kaebajad jätta vastustaja enda kanda.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
5.Määrus nr 22 on õiguspärane, mistõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks.
5.1.Kaebaja ei ole ühelgi viisil veenvalt ära näidanud, et vastustaja oleks eksinud määruse nr 22 vastuvõtmisel HMS § 54 tulenevate nõuete vastu. Vastupidi, määrus nr 22 on vastu võetud pädeva haldusorgani poolt ning tuginedes õigele õiguslikule alusele (LKS § 10 lg 2).
5.2.Kaitseala ulatuse vähendamisel saavad peamisteks kaalutlusteks olla ala looduskaitseline väärtus ja sellest lähtuv avalik huvi ala kaitse alla võtmiseks. Teiselt poolt on kaitseala ulatuse vähendamise oluliseks kaalutluseks kaitseala koosseisus olevate kinnisasjade omanike erahuvid.
5.3.Vastustaja tellis enne määruse nr 22 vastuvõtmist Tallinna Botaanikaaialt kaitsealuste liikide inventuuri. Inventuurist nähtub, et kaebajate kinnisasjadel (Paekalda tn 5, 6, 6A) ei leidu ühtegi kaitstavat loodusobjekti.
5.4.Ainsana esineb kaebajate kinnisasjadest II kaitsekategooria liiki (aasnelk) Paekalda tn 11 kinnisasjal, mille kaitse all säilitamise vastu puudub avaliku huvi. Paekalda tn 11 kinnisasjal ei ole aasnelgi püsielupaik degradeerumise tõttu enam esinduslik. Samas leidub Eestis mitmeid teisi
aasnelgi püsielupaikasid, mis on esinduslikud. Riik ei pea kaitsma kõiki II kaitsekategooria liike, vaid üksnes 50% püsielupaikade ulatuses.
5.5.Olukorras, kus puudub alus kinnisasjade kaitseala koosseisu kuulumise säilitamiseks, on riigil kohustus kaitseala ulatust muuta ning looduskaitselise väärtuseta kinnisasjadelt piirangud kaotada. Seega on sellistel kaalutlustel vastu võetud määrus nr 22 õiguspärane.
5.6.Lisaks vähendatakse määrusega nr 22, mitte ei suurendata, kaebajate kinnistute suhtes kohaldatud looduskaitselisi piiranguid. Isikul ei ole subjektiivset õigust, et tema kinnistu loetaks kaitse all olevaks. Samuti ei saa isik nõuda objekti kaitse alla võtmist, mis kaitsmisele objektiivselt ei kuulu. Kaitse alla võtmine toimub avalikes, mitte erahuvides. Niisiis saaks määrus olla õigusvastane üksnes avalikes huvides -keskkonnakaitse eesmärgil. Kaebus ei ole aga esitatud avalikes huvides. Järelikult ei saa määrus nr 22 olla õigusvastane, kuna selle eesmärk on kaebajate omandilt piirangute kaotamine, mitte nende tekitamine.
5.7.Seoses Tallinna Ringkonnakohtu otsuse jõustumisega (kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise tõttu) haldusasjas nr 3-15-867 peab vastustaja vajalikuks märkida järgmist.
5.8.Jõustunud kohtuotsusega lahendatud haldusasja nr 3-15-867 asjaolud langevad kokku käesoleva vaidluse omadega. Mõlemas asjas on kaebajad vaidlustanud määruse nr 22, tuginedes samasugustele põhjendustele. Seega on nimetatud kohtuotsuse põhjendused asjakohased ka käesoleva vaidluse lahendamisel.
5.9.Kassatsioonkaebuse menetlemata jätmisega on Riigikohus nõustunud Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt puudub kaebajatel määruse nr 22 vaidlustamiseks kaebeõigus. Kohtud asusid seisukohale, et loodusobjektide kaitse alla võtmine saab toimuda ainult avalikes huvides, ent kaebajad kui eraisikud ei saa määruse nr 22 vaidlustamisel avaliku huvide kaitsele tugineda (ringkonnakohtu otsuse p 15).
5.10.Looduskaitseliste piirangute kehtetuks tunnistamine ei kahjusta kinnistu omaniku õigusi, vaid annab talle hoopis võimaluse enda kinnistut vabalt kasutada ja see turuhinnaga võõrandada. Seega ei piira määrus nr 22 kinnistu omanike õigusi, vaid tegemist on soodustava haldusaktiga. Sellise haldusakti tühistamiseks puudub kinnistu omanikul kaebeõigus, kuna see ei riku tema subjektiivseid õigusi (RVastS § 3 lg 1, HKMS § 44 lg 1). Isikut soodustava haldusakti vaidlustamisel ei saa mh tugineda ka õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele (HMS § 67).
5.11.Lisaks eeltoodule asusid Tallinna Ringkonnakohus ja Riigikohus seisukohale, et senised omandamismenetluses tehtud toimingud ei saanud tekitada kaebajatele õiguspärast ootust, et riik kindlasti omandab kinnistud (vt ka RKHKo nr 3-3-1-79-05, p 9). Isik ei saa õiguspärasele ootusele või võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes nõuda, et riik jätaks kõrvaldamata looduskaitselised piirangud, kui piirangute seadmiseks puudub õiguslik alus (s.o kaitsevajadus). Ala kaitsevajaduse määrab aga selle looduskaitseline väärtus, mitte kaebaja huvi saada kinnistu riigile võõrandamise eest rahalist tulu.
5.12.Samuti märkisid kohtud haldusasjas nr 3-15-867, et määrus nr 22 vastab kõikidele menetlusnõuetele. Kuna tegemist on soodustava haldusaktiga, ei olnud vastustajal vaja määruse nr 22 kehtestamisel põhjalikult kaaluda selle mõju kinnisasja omandamise taotluse esitanud kinnistuomanikele. Kuivõrd praeguses haldusasjas on vaidlustatud sama määrust, puudub mõistlik
põhjendus kalduda kõrvale haldusasjas nr 3-15-867 kohtute tehtud järeldustest. Arvestada tuleb sedagi, et mõlemad vaidlused on võrsunud samast haldusmenetlusest, s.o 2008. a algatatud omandamismenetlusest kaebajate ühise õiguseellase (Unigate OÜ) kinnistute suhtes.
5.13.Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebajate endi kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Menetlusosalistel ei ole vaidlust, et kaevatav määrus nr 22 on üldkorraldus (HMS § 51 lg 2) ning kohus nõustub sellega. Määrus nr 22 on kehtiv. Vaidlust ei ole ka selles, et kaevatava määrusega nr 22 ei otsustata kaebajate kinnisasjade omandamist või sellest keeldumist LKS § 20 lg 1 alusel, vaid kaitseala piiride muutmise kaudu arvatakse kaebajate kinnistud välja kaitse-eeskirjaga kaitstavast alast. Kaebajate eesmärk määruse nr 22 vaidlustamisel on tagada oma õigusi LKS § 20 alusel toimuvas kinnisasjade omandamise menetluses. Nimelt kehtestati kaitse-eeskirjaga looduskaitselised piirangud muu hulgas Paekalda tn 5, 6, 6a, ja 11 kinnistutele, s.o piirati kaebajate õiguseellase OÜ Unigate omandiõigust. Sellest tulenevalt tekkis OÜ-l Unigate õigus, mis läks hiljem kaebajatele üle, nõuda LKS § 20 alusel kinnisasjade omandamist riigi poolt. LKS § 20 eesmärk on kompenseerida isikutele looduskaitselistest kitsendustest tulenevad piirangud nende kinnisasja kasutamisel. Kui aga kinnisasja kasutamisele ei kehti enam looduskaitselised piirangud, ei ole riigil kohustust kinnisasja LKS § 20 alusel omandada.
7.Kohus, nõustudes 31.03.2016 Tallinna Ringkonnakohtu otsuses haldusasjas nr 3-15-867 avaldatud seisukohtadega, millise kaebuse asjaolud langevad kokku käesoleva kaebusega leiab, et isik võib nõuda vaid sellise haldusakti tühistamist, millega rikutakse tema subjektiivseid õigusi (riigivastutuse seaduse § 3 lg 1, halduskohtumenetluse seadustiku § 44 lg 1). Arvestades, et määrusega nr 22 kaotati kaebajate kinnistutele kehtinud kaitse-eeskirjast tulenevad piirangud, on tegemist kaebajaid soodustava haldusaktiga. Loodusobjektide kaitse alla võtmine toimub üksnes avalikes huvides (Riigikohtu 12.01.2012 otsus asjas nr 3-3-1-68-11, p 20). Kuna kaebajad ei saa esitada kaebust avalike huvide kaitseks (populaarkaebust), ei ole vajadust praeguses asjas hinnata, kas kaitseala piiride muutmine oli õigustatud või mitte. Kaebajatel ei ole õigust nõuda, et olukorras, kus puudub avalik huvi hoida ala kaitse all, kehtiksid looduskaitselised piirangud nende kinnistutele edasi, kuni riik on otsustanud nende kinnistute omandamise. Kaebajatel ei ole alust nõuda määruse nr 22 tühistamist ka motiivil, et riigil oli kohustus neile kuuluvad kinnistud omandada ning vaidlustatud haldusakt välistab selle. Kaebajatel võis tekkida õiguspärane ootus, et riik teeb kinnistute omandamise suhtes otsuse mõistliku aja jooksul, kuid see ei takista riigil varem kaitse alla võetud ala kaitse alt välja jätta. Õiguspärase ootuse põhimõttega kaitstakse üldjuhul isiku õigusaktidele ja haldusorgani varasemale tegevusele tuginevat usaldust, et tema olukorda võrreldes senisega ootamatult ei raskendata. HMS § 67 näeb ette isiku usalduse arvestamise haldusakti kehtetuks tunnistamisel või muutmisel isiku kahjuks. Praegusel juhul ei ole tegemist sellise olukorraga. Ringkonnakohus märkis kohtu arvates põhjendatult veel, et senised omandamismenetluses tehtud toimingud ei saanud tekitada kaebajatele õiguspärast ootust, et riik kindlasti omandab kinnistud (Riigikohtu 02.03.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-79-05, p 9). Samuti ei saa isik õiguspärasele ootusele või võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes nõuda, et riik teeks otsuse, milleks puudub õiguslik alus. Alade kaitse alla võtmine või kaitse alt välja arvamine sõltub
looduses toimuvatest muudatustest, mida riik täielikult kontrollida ei saa. Riigil on aga õigus ja ühtlasi kohustus kontrollida, kas looduskaitseliste piirangute kehtivus konkreetsel alal on jätkuvalt õigustatud või mitte. Kui riik leiab, et ala hoidmine kaitse all ei ole enam põhjendatud, tuleb ala piirangutest vabastada. Sellises olukorras ei ole alust heita riigile ette, et tema käitumine on vastuolus õiguskindluse põhimõttega.
8.Kohus nõustub Ringkonnakohtuga ka selles, et antud juhul ei ole põhjust rääkida kaebajate olukorra halvenemisest määruse nr 22 kehtestamise tulemusel. Kaebajad küll ilmselt ei saa enam nõuda, et riik neile kuuluvad kinnistud omandaks, kuid nüüd on neil võimalik oma kinnistuid vabalt kasutada ning turuhinnaga võõrandada või neid ise arendada ärilistel eesmärkidel. Praeguse vaidluse seisukohast ei ole tähtsust sellel, et kaebajate õiguseellane pidi looduskaitseliste piirangute tõttu muutma kinnistute arendamist puudutavaid plaane ning tema ja seejärel kaebajad on aastaid oodanud kinnistute omandamise järjekorras. Minevikus tekkinud olukorda ei mõjuta enam see, kas riik praegu omandab kaebajate kinnistud või kaotab looduskaitselised piirangud. Nii või teisiti oleks kaebajate õiguseellane, kes ei pidanud vajalikuks kaitse-eeskirja vaidlustada, pidanud oma plaane muutma. Kui kaebajate arvates kestis omandamismenetlus ebamõistlikult kaua ja sellega tekitati neile kahju, on neil võimalik nõuda riigilt selle hüvitamist riigivastutuse seaduse alusel.
9.Kohus leiab veel, et üldkorralduse põhjendused sisalduvad määrusena vormistatud akti seletuskirjas ning on kohased ja piisavad. Vastustaja ei ole eksinud kaalutlusotsuse tegemisel. Kaebuse esitajad olid menetlusse kaasatud ning said määruse andmise menetluses esitada oma arvamusi ning neile anti selgitused (vt tl 164-165 I kd, tl 171-179, I kd ja määruse nr 22 eelnõu seletuskiri tl 215-219 p, I kd ), kus puudutati mh ka pooleliolevaid omandamismenetlusi. Tegemist oli soodustava haldusaktiga, millest tulenevalt ei olnud vastustajal vaja põhjalikult kaaluda selle mõju kinnisasja omandamise taotluse esitanud kinnistuomanikele.
10.Kuna kaebajate subjektiivseid õigusi kaevatav määrus nr 22 ei riku ja määrus nr 22 on õiguspärane haldusakt, mille tühistamiseks puudub alus, siis tuleb jätta kaebus rahuldamata.
11.Kaebajate menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel nende enda kanda.