J. R kaebus Lääne-Saare Vallavalitsuse 1. novembri 2016 korralduse nr 2-3/16/439 tühistamise nõudes.
Asja läbivaatamise viis
Kohtuistungil 6. märtsil 2017
Menetlusosalised
Kaebaja: J. R Esindaja: Peeter Malve Vastustaja: Lääne-Saare vald Esindaja: v.adv Siret Siilbek
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada J. R kaebus ning tühistada Lääne-Saare Vallavalitsuse 1. novembri 2016 korraldus nr 2-3/16/439.
2.Mõista Lääne-Saare vallalt J. R kasuks välja menetluskulu 15 (viisteist) eurot. Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 2. mail 2017 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Kaarma Vallavalitsuse 19. juuni 2003 korraldusega nr 431 (tl. 42) anti J. Rle ehitusluba ühepereelamute, tsentraalsete insenervõrkude ja tänavate ehitamiseks Kaarma vallas Kudjape külas N tn 1, 3 ja 5 ning M tn 16 ja 18. J. R rajas selle alusel veetrassid ning surve- ja isevoolulise kanalisatsiooni trassid, millele Kaarma Vallavalitsuse 14. novembri 2005 korraldusega nr 8 (tl. 43) anti kasutusluba. N tn 1, 3 ja 5 ning M tn 16 ja 18 kinnistud on J. R hiljem võõrandanud.
2.Lääne-Saare Vallavalitsus tegi 1. novembril 2016 korraldusega nr 2-3/16/439 J. Rle kui eelnimetatud vee- ja kanalisatsioonitrasside omanikule ettekirjutuse likvideerida nende trasside tuvastatud puudused ehk viia trassid kui ehitis vastavusse ehitusseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele. Ettekirjutuses on loetletud konkreetsed puudused (deformatsioon, läbivajumine, mittenõuetekohased kalded, torude paiknemine mittenõuetekohasel sügavusel jms) trasside konkreetsetes kohtades, mis on ettekirjutuse kohaselt tuvastatud OÜ ToruAbi poolt teostatud kanalisatsioonitorustiku uuringu (tl. 55) ning AS Infragate Eesti vee- ja kanalisatsioonitorustiku ehitise auditiga (tl. 105).
KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
3.J. R esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Lääne-Saare Vallavalitsuse
1.novembri 2016 korralduse nr 2-3/16/439 tühistamist. Esiteks on kaebaja seisukohal, et probleemid trasside läbilaskevõimega võivad olla tingitud sellest, et kaebajaga kooskõlastamata on nende trassidega ühendatud mitmeid uusi elamuid, samas kui ühegi usaldusväärse uuringuga ei ole nende trasside mittevastavust ehitusnõuetele tegelikult tuvastatud.
4.Teiseks toob kaebaja välja, et ettekirjutuse täitmine on tema jaoks sisuliselt võimatu, kuna isikutel, kelle kinnistuid trass läbib, ei ole mistahes kohustust taluda oma maal ei trassi ega selle parandustöid, sest tegu pole vee-ettevõtjale kuuluva trassiga. Kaebaja hinnangul ei ole tal kohustust neid trasse hooldada ega kohaliku vee-ettevõtja jaoks nende funktsionaalset kasutatavust tagada. Kaebaja leiab, et trasside osas ehitusnormide rikkumine võiks anda aluse kasutusloa tühistamiseks ja trasside kasutamise keelamiseks, samas kui neid trasse ei kasutata, ei kujuta need endast mingit ohtu.
5.Kolmandaks toob kaebaja välja, et ettekirjutus on tehtud valele isikule, kuivõrd kaebaja on kõnealuste trasside omandist loobunud, olles vallavalitsusele teinud juba 18. veebruaril 2016 sellekohase avalduse (tl.25). Kaebaja hinnangul on selline omandist loobumine kehtiv.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
6.Lääne-Saare vald vaidleb J. R kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja möönab, et ehitusloa ning kasutusloa andmise menetlused ei olnud korrektsed, ent leiab, et see ei vabasta ehitise omanikku vastutusest. Vastustaja toob välja, et trasside kasutusloa kehtetuks tunnistamine on välistatud, kuna ettekirjutuse esemeks oleva trassilõiguga varustatakse või on loodud valmidus varustada 16 kinnistut, millest juba 10 omavad kehtivaid lepinguid veeettevõtjaga, kes neid trasse haldab ning kasutusloa kehtetuks tunnistamise korral vee- ja kanalisatsioonivarustus katkeks. Vastustaja selgitab, et kaebaja omandis olev trass on ühisveevärgi- ja –kanalisatsioonitrass, mille kaudu osutatakse elutähtsat teenust.
7.Vastustaja hinnangul on trassidel esinevad puudused ettekirjutuses viidatud uuringu ja auditiga piisavalt tõendatud, auditis on välja toodud trasside mittevastavused konkreetsetele standarditele ning kaebaja sellekohased vastuväited paljasõnalised.
8.Vastustaja leiab, et ettekirjutus on tehtud õigele adressaadile, kuna kaebaja on kõnealuste trasside omanik. Kaebaja poolt 18. veebruaril 2016 esitatud omandist loobumise tahteavaldust peab vastustaja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 2 ja § 86 lg 1 alusel tühiseks, kuna see on vastuolus heade kommetega ehk tehtud asjaga seotud omaniku vastutusest vabanemiseks ning pärast seda, kui kaebajale said teatavaks trassidega seotud puudused ning valla kavatsus teha kaebajale ettekirjutus nende kõrvaldamiseks. Vastustaja rõhutab, et kinnisvaraarendusega tegelenud kaebaja võõrandas kinnistud, millelt teenis tulu, kuid kaotas ilmselgelt huvi trassi vastu pärast seda, kui oli enda rahalised huvid realiseerunud. Vastustaja leiab, et ühisveevärgi ja kanalisatsioonitrassi omaniku täitmata kohustuste tõttu tekkinud vastutusest vabastamine ei ole omandist loobumise instituudi eesmärgiks.
9.Vastustaja leiab, et vaidlusaluste trasside näol on tegemist ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni torustikuga ÜVVKS § 2 lg 1 tähenduses, sest selle kaudu toimub kinnistute veega varustamine ja reovee ärajuhtimine ning see on vee-ettevõtja hallatav. Vastustaja toob seejuures välja, et kaebaja on AS-ga Kuressaare Veevärk 31. juulil 2011 sõlminud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuste kasutamise lepingu nr 2297E (tl. 132), mille alusel osutas AS Kuressaare Veevärk kaebajale endale teenuseid kuni M tn 11 omaniku vahetamiseni. See, et trasse haldab AS Kuressaare Veevärk on vastustaja hinnangul tõendatud ka AS Kuressaare Veevärk 31. oktoobri 2013 kirjaga nr 85/1-8 (tl134) ja 20. novembri 2013 ettepanekuga (tl. 136), samuti on AS Kuressaare Veevärk haldusasjas 3-14-50347 Tallinna Halduskohtule vastanud, et on kõnealuste trasside kaudu veeteenuse osutajaks, kes haldab trasse õigusliku aluseta. Samuti tõendavad seda vastustaja hinnangul AS Kuressaare Veevärk 06. mai 2015 teade (tl. 137), aga ka see, et haldusasjas nr 3-15-1221 on M. K avaldanud, et kuigi AS Kuressaare Veevärk on keeldunud liitumislepingu sõlmimisest, osutatakse faktiliselt teenust siiski ilma lepinguta edasi.
10.Vastustaja rõhutab, et pole pannud kaebajale kohustust tasuta vee- ja kanalisatsiooniteenuseid osutada, vaid vaidlusaluse korraldusega on kaebajale pandud üksnes kohustus viia trassid kui ehitis ehitusseaduses ja selle alusel antud aktide sätestatud nõuetega vastavusse. Vastustaja vaidleb vastu väitele, et seoses elamukvartali laiendamisega on trassidele liidetud uusi elamuid ning erinevalt kaebaja väitest ei ole Kaarma Vallavalitsus N tn kinnisvaraarendusega kunagi tegelenud. Vastustaja toob ka välja, et varasemalt kaebaja poolt esitatud väited, nagu oleks trasside läbilaskevõime vähenenud O elamupiirkonna laiendamise tõttu, on samuti ekslikud, kuna isevoolsele kanalisatsioonitorustikule ei ole ühendatud ühtegi uut arendust ja survekanalisatsiooni torustikule on lisatud O piirkonna arenduspiirkond, kuid pumbajaama on lisatud nimetatud piirkonda teenindav eraldi pump.
11.Vastustaja peab asjakohatuks kaebaja viidet kinnistute omanike trasside talumise kohustusele ning leiab, et vallasasjast ehitise omaniku ning kinnisasja omanike vahelised õigussuhted ei mõjuta ehitusjärelevalve teostamist kohaliku omavalitsuse poolt. Samuti pole vastustaja hinnangul mingisugust tähtsust sellel, millisel alusel haldab kõnealuseid trasse AS Kuressaare Veevärk.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Vaadanud läbi poolte seisukohad ja nende kinnituseks esitatud tõendid, leian, et J. R kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Esiteks oli ettekirjutuse tegemise ajal kõnealuste trasside näol tegu peremehetu ehitisega, mis välistab kaebajale nende korda tegemise kohustuse panemise. Teiseks, isegi kui kaebaja olnuks ettekirjutuse tegemise ajal trasside omanik ning kui lugeda korralduses nimetatud ehituslikud puudused tõendatuks, tuleks korraldus tühistada kaalutlusõiguse olulise rikkumise tõttu.
13.Kõnealused trassid ei ole ühegi maatüki oluliseks osaks, seega on tegemist vallasasjaga, samuti on tegemist ehitisega. Kaebaja on Lääne-Saare Vallavalitsusele 18. veebruaril 2016 teatanud (tl. 25), et on Kudjape külas asuvate vee- ja kanalisatsioonitrasside omandist loobunud. Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 96 lõikest 3, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lõikest 2 ning selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 8. augusti 1996 määruse nr 211 „Peremehetu ehitise hõivamise korra kinnitamine“ (edaspidi VVm 1996/2011) punktidest 3 ja 5 saab järeldada, et juhul kui vallasasjaks oleva ehitise omanik on lõpetanud ehitise valduse ehk loobunud tegelikust võimust ehitise üle ja väljendanud ehitise omandist loobumist, eeldatakse omandist loobumise tahte olemasolu ning ehitis muutub peremehetuks. Asja peremehetus saab tähendada vaid seda, et asjale ei laiene ühegi isiku omandiõigus. Vallasasja valduse lõpetamine omandist loobumise tahtega lõpetab omandiõiguse ja asi muutub peremehetuks. Uuesti saab selline asi omandiõiguse objektiks muutuda hõivamise teel. Hõivamise puhul ei toimu omandiõiguse üleminekut endiselt omanikult hõivajale ning endise omaniku omandi lõppemine ei ole hõivamisest sõltuvuses. Hõivamise eelduseks on, et asi on peremehetu ehk ei ole pole hõivamise ajal kellegi omandis. Eelnev ei tähenda seda, et asja omanik vabaneks omandist loobumisega nendest asjaga seotud kohustustest, mis tekkisid enne seda kui ta omandist loobumise tahtega oma valduse lõpetas, samuti ei välista omandist loobumine mingil moel omaniku kohustuste täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise kohustust, küll aga välistab see isikule edaspidi asja omandiõiguse alusel täiendavate kohustuste panemise.
14.Antud juhul on kaebaja Lääne-Saare vallale kui VVm 1996/211 punkti 13 kohaselt peremehetu ehitise hõivamise kohustuse kandjale 18. veebruaril 2016 üheselt mõistetavalt teatanud, et tema valdus vaidlusalustele trassidele on lõppenud ning samas on ta sõnaselgelt väljendanud omandist loobumist. Vastustaja ei ole väitnud, veel vähem tõendanud, et kõnealused trassid oleksid jätkuvalt kaebaja valduses ehk tema tegeliku võimu all. Seega vaidlusaluse korralduse andmise ajal, st. 2016. aasta novembris pidi kaebaja kõnealuseid trasse käsitama peremehetu ehitisena. Ma ei nõustu vastustaja seisukohaga, et sel moel omandist loobumine on heade kommetega vastuolus. Omandist loobumise tahtega asja valduse lõpetamise eesmärk saabki üldjuhul olla soov vabaneda asjaga seotud koormusest, sealhulgas asja omamisega seoses tulevikus tekkivatest kohustustest. Vastustajal on iseenesest õigus selles, et just nimelt sel põhjusel kaebaja sellise avalduse esitas, see aga ei muuda seda heade kommetega vastuolus olevaks. Ehitise omaniku soovi vabaneda ehitisest, mille omamise vastu on ta igasuguse huvi kaotanud ning millega seotud tulevikus tekkivaid kohustusi ta kanda ei soovi, ei saa minu hinnangul pidada ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ebamoraalseteks ja taunitavateks. Käesoleval juhul ei ole seejuures alust rääkida mistahes teiste isikute õigustest seoses kõnealuste trasside kasutamisega, kuna puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et kaebajal oleks omandist loobumise ajal olnud mistahes kohustus tagada näiteks nende trassidega ühendatud kinnisasja
omanikele või neid trasse haldavale vee-ettevõtjale trasside sihipärase kasutamise võimalus. Asja omandist loobumise mõte ongi vabaneda edasiulatuvalt omandiõigusega seotud õigustest ja kohustustest ning omandist loobumise tahe ei vaja mingisugust erilist põhjendust, mistõttu ei saa see ka heade kommetega vastuolus olla, sõltumata omaniku motivatsioonist. Heade kommete vastasus võiks kõne tulla juhul, kui tehingu või tahteavaldusega kaasneksid tehingu teise poole või kolmandate isikute või avalike huvide jaoks mingisugused iseäranis kahjulikud tagajärjed, mille vältimiseks pole varem mõistlikke võimalusi olnud. Käesoleval juhul see nii ei ole. Kaebaja poolt omandist loobumise tahtega nende trasside valduse lõpetamine ei too muuhulgas kaasa ka elamute veega varustamise viivitamatut lõppemist. Heade kommete vastasus ei tulene antud juhul ka sellest, et kaebaja oli teadlik vallavalitsuse poolt vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise kavatsusest ega see, et ta oli üritanud nende trasside omandist varem vabaneda muul moel. Arvestades järgnevaid põhjendusi, oli kaebaja poolt sellise sammu astumine selleks, et vältida tema suhtes vallavalitsuse kavandatava haldustegevusega kaasnevat ilmselget ebaõiglust, sisuliselt paratamatu. Eeltoodu tõttu leian, et ehitised, mille korda tegemiseks on kaebajat vaidlusaluse korraldusega kohustatud, olid korralduse andmise ajal peremehetud ning sellise kohustuse kaebajale panemine seega õigusvastane.
15.Kuigi vaidlusalune korraldus tuleks tühistada pelgalt ülaltoodud põhjusel, pean vajalikuks märkida, et isegi juhul, kui kaebaja oleks vaidlusaluse korralduse andmise ajal olnud trasside omanik, tuleks korraldus tühistada kaalutlusõiguse ilmselge rikkumise tõttu ning seda ka juhul, kui saaks lugeda, et korralduses nimetatud objektiivsete ehituslike puuduste esinemine on tõendatud ja nõustuda, et trassid ei vasta nõuetele määral, mis tagaksid nende sihipärase ja ohutu kasutamise. Korralduse õigusliku alusena viidatud ehitusseadustiku (edaspidi EhS) § 11 lõikest 1 ning sama paragrahvi lõike 2 punktidest 1, 3, 9 ja 10 tuleneb, et ehitis peab kogu oma kasutusea vältel vastama selle kasutamise nõuetele ja olemasolu vältel olema ohutu, pidades silmas mehaanilist vastupidavust ja stabiilsust, hügieeni, tervist ja keskkonda, ehitise toimivust ja koostoimimisvõimet ning ühilduvust ja viimaks kasutusotstarbest ja kasutamisest tulenevaid seisundinõudeid.
16.Ehitise seaduse nõuetega vastavusse viimiseks ettekirjutuse tegemine tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel. Juba viidatud EhS § 11 lõikes 1 eristatakse selgelt nõudeid, mis seonduvad ehitise olemasoluga nendest, mis seonduvad ehitise kasutamisega mingil otstarbel. Seda erisust tuleb silmas pidada ka riikliku järelevalve sellise ettekirjutuste tegemise kaalumisel. Mingisuguse puuduse kõrvaldamise vajadus on vältimatu, kui see puudus muudab ehitise ohtlikuks sõltumata tema kasutamisest (ohutu olemasolu), samuti juhul kui selle ehitise ohutut kasutamist ei ole võimalik tagada. Nii näiteks võivad puudused hoone stabiilsuses kaasa tuua hoone varisemise sõltumata sellest, kes või kuidas seda hoonet kasutab. Sedalaadi ehituslike puuduste kõrvaldamine (või hoone lammutamine) on enamasti vältimatu, ning ohu realiseerumise vältimiseks ei piisa näiteks üksnes ehitise kasutamisega seotud õiguslike piirangute kehtestamisest.
17.Hoopis teine lugu on aga selliste puudustega, mis ehitise olemasolu iseenesest ohtlikuks ei muuda, küll aga takistavad selle sihipärast tõhusat kasutamist. Selliste puuduste korral ei ole ehitise korda tegemine vältimatu ning alternatiivina tuleb kaaluda ehitise kasutamise keelamist või piiramist. Selle alternatiivi on vastustaja käesoleval juhul ilmselgelt kaalumata jätnud. Tõsi, vaidlusaluses korralduses on küll ära toodud, et kaebaja poolt eelistatud lahenduse, see tähendab
kasutusloa kehtetuks tunnistamise vastu räägib kõnealuste trasside kaudu vee- ja kanalisatsiooniteenuseid tarbivate isikute huvi, ent selle huvi hindamisel on vastustaja tähelepanuta jätnud olulise asjaolu, et puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et kaebajal oleks kohustus kas nende tarbijate või neid tarbijaid varustava vee-ettevõtja või ka kohaliku omavalitsuse ees tagada nende trasside olemasolu ja sihipärane kasutatavus. See kahandab nende kolmandate isikute huvi väärtust kaebaja huvidega võrreldes märkimisväärselt.
18.Vastustaja on selgitanud, et kõnealuseid trasse tuleb ühiskanalisatsiooni ja veevärgi osana käsitada peamiselt sel põhjusel, et neid haldab kohalik vee-ettevõtja. Selles, et AS Kuressaare Vesi nende trasside kaudu oma tarbijaid veega varustab ja kanalisatsiooniteenust osutab, ei ole iseenesest vaidlust. Küll aga puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et sellisel haldamisel oleks mingisugunegi õiguslik alus. Kaebaja ja AS Kuressaare Veevärk vahel 31. juulil 2007 sõlmitud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuste kasutamise lepingu nr 2297E (tl. 132) esemeks on kaebajale konkreetses tarbimiskohas (M tn 11) vee- ja kanalisatsiooniteenuste müümine ning see leping ei sisalda mistahes kokkuleppeid vaidlusaluste trasside kasutamise kohta teenuste osutamiseks ei M tn 11 kinnistule ega veel vähem kolmandatele isikutele. Eelviidatud lepingu sõlmimisest ei saa järeldada, et kaebaja on andnud AS-i Kuressaare Veevärk kasutusse vaidlusaluses korralduses nimetatud trassid ning kohustub tagama nende vastavuse sihipärase ja ohutu kasutamise nõuetele. Vastustaja on isegi möönnud, et AS Kuressaare Veevärk kasutab neid trasse omavoliliselt. Sellisest omavolist ei saaks kaebajale (isegi kui ta oleks nende trasside omanik) panna mistahes kohustusi seoses vajadusega tagada selline omavoliline kasutamine edaspidi. Kui kolmandate isikute poolt ehitise omavoliline kasutamine kujutab endast ohtu, saab panna omanikule kohustuse sellist kasutamist takistada, ent mõeldamatu on panna kohustus, mille sisuks on sellise omavolilise kasutuse soodustamine.
19.Vaidlusalusest korraldusest ei nähtu, et trasside olemasolu iseenesest kujutaks endast mingisugust ohtu. Trassid asuvad maa sees ning kaebaja väitele, et niisama maa sees olles ei sega need kedagi, ei ole vastustaja ühtki mõistlikku vastuväidet esitanud. Vaidlusaluse ettekirjutuse aluseks on aga sisuliselt asjaolu, et kõnealuste trasside ehituslikud puudused ei võimalda nende kaudu osutada vee- ja kanalisatsiooniteenuseid. Nagu juba öeldud, pole vastustaja viidanud ühelegi tõendile, millest tuleneks, et nende trasside kaudu selliseid teenuseid osutada peab saama. Üksnes asjaolu, et kohalik vee-ettevõtja on arusaadavalt ilma igasuguse õigusliku aluseta asunud nende kaudu teenuseid osutama, ei õigusta kaebajale mistahes kohustuste panemist. Kaebajal ei saa olla kohustust tagada torude sihipärane kasutamine pelgalt sellest, et ta need torud (ajal, mil maa, kus need paiknevad, oli arusaadavalt tema omandis) maasse paigaldas ja et vee-ettevõtja nende kaudu mingisuguseid teenuseid omavoliliselt osutama asus. Seega on kaebajal õigus, et juhul kui trasside kasutamine kätkeb endas mingisuguseid ohtusid, oleks märksa kohasem nende kasutusloa kehtetuks tunnistamine ja kasutamise keelamine. ÜVVKSi sätete eesmärk ei ole reguleerida trassi omaniku ja vee-ettevõtja või viimase tarbijate vahelisi suhteid ning sellest seadusest ei tulene trassi omanikule avalik-õigusliku iseloomuga kohustust tagada trassi korrasolek selleks, et vee-ettevõtja seda omavoliliselt kasutada saaks.
20.Kokkuvõttes on praeguse vaidluse tuumaks olev probleem tekkinud põhjusel, et kohalik omavalitsus jättis kaebaja realiseeritud kinnisvaraarendusprojekti aluseks olevate haldusaktide (detailplaneering, ehitusload) andmisel üheselt reguleerimata kaebaja kohustused seoses teede ja trasside rajamisega. Nii näiteks oleks võinud elamute ehitamiseks ehituslubade väljastamise
eeldusena panna arendajale kohustuse trassid välja ehitada ning kohalikule omavalitsusele (või vee-ettevõtjale) üle anda või võtta muud meetmed, et tagada õiguslikult nende trasside sihipärane kasutatavus. Olles selle tegemata jätnud, ei saa kohalik omavalitsus kümme aastat pärast arendusprojekti valmimist, kusjuures ise trasside ehitus- ja kasutuslubade väljastamise õigusvastasust mööndes, hakata arendajale ehitusseadustiku sätete alusel panema sisuliselt kohustust tagada funktsioneerivate vee- ja kanalisatsioonitrasside olemasolu. Selle üle, kas kaebaja on mingil moel kuritarvitanud temalt selle kinnisvaraprojekti raames krunte ostnud isikute usaldust või rikkunud nendega sõlmitud lepinguid, ei ole käesoleval juhul mõtet arutleda, sest selliste kohustuste võimalikule rikkumisele reageerimiseks ei ole ehitusseadustiku alusel ehitise korda tegemise ettekirjutuse tegemine kohane viis. Oma õigusi saavad suhetes kaebajaga kaitsta nii nende trasside kaudu reaalselt teenuseid tarbivad isikud kui ka nende kaudu teenuseid osutada sooviv AS Kuressaare Veevärk tsiviilõiguslike õiguskaitsevahenditega. Sarnase ettekirjutuse tegemine oleks võimalik piltlikult öeldes siis, kui nende trasside ehituspuudused kätkeksid endas ohtu, mille realiseerumine sõltub üksnes sellest, et need torud maa sees on, mitte sellest, kas või kuidas neid kasutatakse, kusjuures peaks olema alternatiiv ehitis lammutada. Tekkinud olukorra kõige mõistlikum lahendus näibki praegu olevat kohaliku omavalitsuse poolt nende trasside kui peremehetu ehitise hõivamine ning vee-ettevõtjaga kokkuleppel nende edaspidise sihipärase kasutatavuse tagamine. Isegi kui kaebajale kogu selles kinnisvaraarendusprojekti läbi viimisel mingisuguseid etteheiteid teha saab, siis käesoleval ajal talle mingisuguste täiendavate ehitamisega seotud avalik-õiguslike kohustuste panemine ei ole mõeldav. See ei välista mõistagi kahju hüvitamise nõude esitamist, kui mõni asjaosalistest leiab, et kaebaja on oma õigusvastase tegevusega kahju põhjustanud.
21.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud kaebaja kasuks. Kaebaja on kaebuses taotlenud menetluskulude välja mõistmist ning ainsa menetluskuluna on tõendatud 15 euro suurune riigilõivukulu. See tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2017 kohtumääruse
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu Saaremaa valla apellatsioonkaebusest loobumise avaldus ning lõpetada apellatsioonimenetlus.
2.Mõista Saaremaa vallalt välja J. R (ik ...) kasuks 595,20 eurot (viissada üheksakümmend viis eurot ja 20 senti) apellatsioonimenetluse kulude katteks. Summa kanda J. R arveldusarvele nr ...
3.Apellandi menetluskulud apellatsiooniastmes jätta tema enda kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.