11.oktoobri 2016. a ettekirjutuse nr 3-1/8403-5 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ ARTEX Design Factory, seaduslik esindaja Üllar Kiisk Vastustaja – Tööinspektsioon, volitatud esindaja Kairit Ehala
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OÜ ARTEX Design Factory kaebus.
2.Tühistada Tööinspektsiooni 11. oktoobri 2016. a ettekirjutus nr 3-1/8403-5.
3.Mõista Tööinspektsioonilt OÜ ARTEX Design Factory kasuks välja menetluskulud (riigilõiv) summas 30 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28. aprillil 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tööinspektsioon kontrollis OÜ ARTEX Design Factory töösuhete nõuete täitmist
27.septembril 2016, mille tulemused kajastuvad 27. septembri 2016. a protokollis nr 3-1/8403-3 (tl-d 9-10).
2.OÜ ARTEX Design Factory muutis 3. oktoobril 2016 tööajakorralduse reeglite punkti 5.1 (tl 11), lisades tootmistööliste 30-minutilisele lõunavaheajale ja kahele 15-minutilisele kohvipausile (mis ei kuulu tööaja sisse) lühiajalised paariminutilised tervistavad pausid tulenevalt OÜ ARTEX Design Factory poolt koostatud riskianalüüsist (tl-d 12-25). Lühiajalised pausid arvestatakse tulenevalt riskianalüüsist tööaja hulka. Lühiajalised pausid ei ole ette nähtud einestamiseks, suitsetamiseks ja kohvi joomiseks, vaid sundasendist puhkamiseks ja tervistavate harjutuste tegemiseks.
3.Tööinspektsioon tegi 11. oktoobril 2016 ettekirjutuse nr 3-1/8403-5, millega kohustas OÜ-d ARTEX Design Factory viima töötajate tööajakorraldus vastavusse töölepingu seaduse (TLS) § 47 lg-s 1 ja 2 ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 9 lg-s 31 sätestatud nõuetega, arvestades tööpäeva kestel töötajatele võimaldatavad 15-minutilised vaheajad tööaja hulka (tl-d 26-26p). Tööinspektsioon rõhutas, et riskianalüüsi dokumendis, milles oli hinnatud töötajate sundasendis töötamise ja füüsilise töö ohutegurit riskitasemega III, nähakse riskide maandamise abinõudena muuhulgas ette regulaarseid puhkepause töötaja poolt valitud ajal 3 % tööajast. Samas esitas juhatuse liige töökorralduse reeglid, millest nähtus, et lisaks 30-minutilisele lõunapausile, mida ei arvestata tööaja sisse, on veel kaks 15-minutilist puhkepausi, kell 10.00-10.15 ja 15.00-15.15, mida samuti ei arvestata tööaja hulka. Eeltoodust leiab Tööinspektsioon, et pole järgitud TTOS § 9 lg-s 31 sätestatud kohustust, mille kohaselt suure füüsilise või vaimse töökoormuse, pikaajalises sundasendis töötamise või monotoonse töö puhul peab tööandja võimaldama tööpäeva või töövahetuse jooksul töötajale tööaja hulka arvatavad vaheajad. Tööinspektsioon on seisukohal, et TLS § 47 lg 2 alusel antav tööpäevasisene vaheaeg peab kestma vähemalt 30 minutit ja alla 30-minutilise vaheaja andmist, mis ei lähe tööaja hulka, ei saa vaadelda TLS § 47 lg 2 mõistes tööpäevasisese vaheajana. Igapäevase puhkeaja jaotamine võib toimuda ainult TLS § 51 lg-s 6 sätestatud tingimustel.
4.OÜ ARTEX Design Factory esitas 9. novembril 2016 Tööinspektsioonile vaide Tööinspektsiooni 11. oktoobri 2016. a ettekirjutuse nr 3-1/8403-5 kehtetuks tunnistamiseks (tl-d 27-29), mille Tööinspektsioon jättis 18. novembri 2016. a vaideotsusega rahuldamata (tl-d 30-33).
5.Tartu Halduskohtusse saabus 8. detsembril 2016 OÜ ARTEX Design Factory kaebus Tööinspektsiooni 11. oktoobri 2016. a ettekirjutuse nr 3-1/8403-5 tühistamiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja hiljem täiendatud esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub peatada
11.oktoobri 2016. a ettekirjutuse nr 3-1/8403-5 täitmine kuni käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni (tl-d 1-4).
6.Tartu Halduskohus võttis 15. detsembri 2016. a määrusega kaebuse menetlusse, rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas Tööinspektsiooni 11. oktoobri 2016. a ettekirjutuse nr 3-1/8403-5 täitmise kuni käesolevas haldusasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni (tl-d 61-62p).
7.Tööinspektsioon esitas 17. jaanuaril 2017 vastuse kaebusele (tl-d 64-69).
2(7)
3-16-2526
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja on taotlenud Tööinspektsiooni 11. oktoobri 2016. a ettekirjutuse nr 3-1/8403-5 tühistamist, väites järgmist: 1) Vastustaja pole põhjendanud, kuidas ta on jõudnud järeldusele, et TLS § 47 lg 2 eesmärk on seada 30 minutit tööpäevasisese, ent tööaja hulka mittearvestatavate pauside miinimumkestuseks, ning millisel viisil kahjustab kaebaja poolt rakendatud tööajakorraldus töötajat. TLS § 47 lg 2 esimene lause ei keela tööandjal kehtestada töötajatele täiendavaid tööpäevasiseseid vaheaegu, mida ei arvata sarnaselt 30-minutilisele vaheajale tööaja hulka. Samuti pole vastustaja lisanud ühtegi põhjendust, millest tulenevalt oleks võimalik väita, et töötajatel ei ole 24-tunnise ajavahemiku jooksul vähem kui 11 tundi järjestikust puhkeaega, mis on TLS § 51 kohaldamise vältimatu eeldus. 2) Vastustaja ei ole põhistanud, et kaebaja töökeskkonna riskianalüüsi alusel kehtestatud tervistava pausi kestus ei ole töötajate puhkuseks piisav. Riskianalüüsi kohaselt on ettenähtud tervistavate pauside kestuseks 3 % tööajast ehk ca 15 minutit, mille kasutamist kaebaja ei kontrolli ega piira. Nii riskianalüüsi kui ka selle alusel TTOS § 9 lg-s 31 sätestatud kohustuse täitmiseks vajaliku tööajasisese puhkepausi kestuse muutmine saab tugineda üksnes objektiivselt mõõdetavatele kriteeriumitele, mitte üksnes töötajate subjektiivsele hinnangule. Õiguspäraseks ei saa pidada olukorda, kus ettevõtjat kohustatakse suurendama TTOS § 9 lg-st 31 tulenevat tööajasisest puhkeaega kolm korda ehk seniselt 15 minutilt 45 minutile, esitamata seejuures ühtegi sisulist põhjendust, miks senised riskianalüüsi tulemused on ebaõiged. 3) TLS § 47 lg-s 2 sätestatud tööajavälisel vaheajal puudub seos TTOS regulatsioonist tulenevate tööajasiseste pausidega. TTOS § 9 lg-s 31 mõtteks on näha ette töö füsioloogilistest ohuteguritest tulenevalt vajalikud tervistavad tööajasisesed pausid. Vastustaja seisukoht, mille kohaselt tuleb TTOS § 9 lg-s 31 alusel kvalifitseerida kõikvõimalikud TLS § 47 lg-ga 2 väidetavalt vastuolus olevad pausid tervistavateks pausideks TTOS § 9 lg 31 mõttes, olenemata sellest, kas see on objektiivselt töökeskkonna ohutegureid ning töötajate tervislikku seisundit arvestades vajalik ja põhjendatud, on vastuolus TTOS § 9 lg-s 31 mõtte ja eesmärgiga ning seetõttu õigusvastane.
9.Tööinspektsioon palub vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vastuses kaebusele esitas Tööinspektsioon järgmised väited: 1) Lühemate kui 30-minutiliste puhkepauside andmine, sh puhkepauside jagamine kaebaja valitud viisil: 30+15+15 ei ole TLS § 47 alusel lubatud. Sellisel juhul ei ole 15-minutiliste või lühemate pauside puhul tegemist TLS § 47 lg 2 või 3 alusel antavate puhkepausidega, mida võib TLS § 47 lg-tes 2 ja 3 tingimustel tööajast välja arvata. 2) Kaebaja ühepoolne otsustus arvata täiendavad 15-minutilised puhkepausid (2 × 15 minutit) tööajast välja, võib rikkuda töötaja õigusi. Iga töötaja ei pruugi olla nõus vastava nn vaba ajaga, sest tal ei ole piisavalt võimalust otsustada selle aja sisustamise üle. Suhteliselt lühikeste puhkepauside puhul ei ole töötajatel võimalik sageli ka tööandja ruumidest/territooriumilt lahkuda ja seeläbi otsustada, kus või kuidas oma puhkeaega veeta. 3) Vastustaja ei ole kordagi väitnud, et kaebaja töötajatele ei oleks tagatud 11 tunni pikkust järjestikust puhkeaega, vaid seda, et TLS § 47 ega ükski teine säte ei näe ette alla 30 minuti 3(7)
3-16-2526
pikkuste tööajast väljaarvavate puhkepauside kehtestamise võimalust. Tuginedes kaebaja poolt riskianalüüsis hinnatud ohuteguritele ja ohutegurist tulenevate riskide ennetusmeetmetele ning võttes arvesse järelevalve käigus töökeskkonnavoliniku ja töötajate antud selgitusi, järeldas tööinspektor-jurist, et kaebaja poolt kehtestatud täiendavad puhkepausid (2 × 15 minutit) on vaadeldavad pausidena TTOS § 9 lg 31 mõttes, mil töötajad reaalselt saavad võimaluse puhata sundasenditest ja füüsilisest tööst. Need vaheajad loetakse alati tööaja hulka ja muude kokkulepete sõlmimine või näiteks lisatasu maksmine puhkepausi ajal ei ole lubatud. TTOS alusel antavate puhkepauside pikendamist kaebaja poolt 15 minutilt 45 minutile pole ettekirjutusega nõutud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Kaebaja on vaidlustanud Tööinspektsiooni 11. oktoobri 2016. a ettekirjutuse nr 3-1/84035, nõudes selle tühistamist. Vaidlust pole selles, et kaebaja puhul on tegemist mööblit tootva ettevõttega, kus puhkepausid lõunatamiseks (12.00-12.30) ja kohvipausideks (10.00-10.15, 15.00-15.15) on tööajavälised. Vaidlus vastustaja ettekirjutuse üle seondub eelkõige küsimusega, kuidas sisustada ettekirjutusega hõlmatud olukorras TTOS § 9 lg-t 31, mis sätestab, et suure füüsilise või vaimse töökoormuse, pikaajalises sundasendis töötamise või monotoonse töö puhul peab tööandja võimaldama tööpäeva või töövahetuse jooksul töötajale tööaja hulka arvatavad vaheajad.
11.Asja materjalidest nähtub, et Tööinspektsiooni 11. oktoobri 2016. a ettekirjutuse kohaselt kontrolliti 27. septembril 2016 kaebaja töösuhete nõuete täitmist (tl-d 9, 26). Vastustaja kontrollis riskianalüüsi dokumenti, milles oli hinnatud töötajate sundasendis töötamise ja füüsilise töö ohutegurit riskitasemega III. Tööinspektsioon kohustas tööpäeva kestel töötajatele võimaldatavad 15-minutilised vaheajad arvama tööaja hulka.
12.Kohtule esitatud kaebaja töökeskkonna ohutegurite riskianalüüsi (tl-d 12-25) kohaselt on füsioloogilised ohutegurid füüsiline koormus, sundasendid, sundliigutused ja raskuste käsitsi teisaldamine. Seejuures on tisleritel, abitöölistel ja viimistlejatel (aga mitte kontoritöötajatel) füüsilise koormuse riskitase III, s.t koormus suur, võimalik füüsilise ülekoormuse tekkimine ka füüsiliselt tugeval töötajal (tl 21). Abinõuna riskide vähendamiseks nähakse ette vajadusel teha puhkepause istumiseks ja valida sobiv töötempo. Sundasendi riskitase III on samuti tisleritel, abitöölistel ja viimistlejatel, kellel on vajadusel võimalik puhata istudes; kasutada ergonoomilisi jalanõusid; töökohtadel on jalgade kaitseks betoonpõrandast spetsiaalsed matid (tl 21p). Teiste füsioloogiliste ohutegurite puhul on riskitase II, s.t koormus on mõõdukas; teatud töötajate kategoorial (töötajad, kes on vanemad kui 40 aastat või nooremad kui 21 aastat, terviserikkega töötajad ning nn uued töötajad) võib tekkida ülekoormus, mistõttu nende töökorraldust on vaja muuta ja töökoht ergonoomiliselt ümber kujundada.
13.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Eeltoodust tulenevalt hindab kohus otsuse andmisel menetlus- ja vorminõuete täitmist ning kontrollib kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt (HKMS § 158 lg 3). Kohus ei hinda kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta kaalutlusõigust haldusorgani eest.
14.Kuna vastustaja on TTOS § 25 lg 1 järgi TTOS-s kehtestatud nõuete üle riikliku järelevalve teostaja, siis oli ta pädev kehtestama vaidlusalust ettekirjutust. Kaebaja leiab, et vastustaja
4(7)
3-16-2526
ettekirjutus on õigusvastane, kuivõrd vastustaja on tõlgendanud ja rakendanud vääralt kehtivaid õigusakte ning rikkunud haldusakti põhjendamise kohustust.
15.Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja ei ole põhistanud, et kaebaja töökeskkonna riskianalüüsi alusel kehtestatud tervistava pausi kestus ei ole töötajate puhkuseks piisav. Ettekirjutuses viidatakse sellele, et töösuhete nõuete kontrollimisel vesteldi töökeskkonnavoliniku ja kolme töötajaga (kontrolli protokolli kohaselt oli tegemist mööblitislerite ja viimistlejaga, tl 9), kes väitsid, et nad ei saa tööprotsessis kasutada piisavalt aega puhkamiseks tööst põhjustatud sundasenditest ja füüsilisest koormusest. See on üks argument, miks vastustaja leidis, et kaebaja pole järginud TTOS § 9 lg-s 31 sätestatud kohustust. Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, et ettekirjutuse kohaselt on kaebaja väidetav rikkumine tuvastatud tuginedes üksnes kaebaja töötajate väidetele. Peamine argument on kohtu hinnangul olnud asjaolu, et kaebaja oli töökeskkonna ohutegurite riskianalüüsis hinnanud töötajate sundasendis töötamise ja füüsilise töö ohutegurit riskitasemega III, s.t suur koormus. Kui füüsiline töökoormus on suur, peab tööandja TTOS § 9 lg 31 kohaselt võimaldama tööpäeva või töövahetuse jooksul töötajale tööaja hulka arvatavad vaheajad. See säte ei näe tööandjale ette kaalumisruumi. Seetõttu ei nõustu kohus ka kaebaja väitega, et vastustaja on tuginenud üksnes töötajate subjektiivsele hinnangule.
16.Kohus nõustub vastustajaga selles, et täiendavate vaheaegade võimaldamise vajadus peab selguma töökeskkonna riskianalüüsi tegemise käigus ja võib olla üks meede riske vähendada. TTOS § 9 lg 31 jõustus 1. märtsil 2007 (Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seadus 975 SE). Seaduseelnõu kooskõlastamise tabelist nähtub, et Eesti Ametiühingute Keskliit on märkinud, et „§ 9 lg 31 osas jääb selgusetuks, kes ja kuidas hindab ning otsustab, et töötaja teeb monotoonset tööd, töötab suure koormuse all või sundasendis. Vajalik on sättesse sisse viia ka asjakohane viide, vastasel juhul võib seadusemuudatus põhjustada asjatuid vaidlusi ja arusaamatusi. Samuti on nimetatud hinnangu andmisel oluline, et seda tehtaks iga töötaja suhtes eraldi.“ Seadusandja on selle seisukoha selgituseks märkinud järgmist: „Tööandja peab riskianalüüsi käigus hindama iga töötaja füüsilist ja vaimset koormust. Kui tehtud riskianalüüs näitab, et tehtav töö (antud juhul monotoonne sundasendis tehtav töö, nt õmblejatel) ohustab töötaja tervist, näeb mõistlik tööandja töötajale ette puhkepausid või muud võimalused enda liigutamiseks“. Seega tuleb vaheaegade andmisel lähtuda töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest, kust peab selguma, kas tööprotsessi käigus mõjutab töötaja tervist mõni ohutegur, ms tingib vajaduse võimaldada tööaja hulka arvatavaid vaheaegu.
17.Vastustaja on vastuses kaebusele juhtinud tähelepanu asjaolule, et ettekirjutusega ei ole kohustatud kaebajat kehtestama täiendavaid tööaja sisse arvatavaid puhkepause, vaid on nõutud, et kaebaja käsitleks kahte täiendavalt antavat 15-minuti pikkust vaheaega pausidena TTOS § 9 lg 31 mõttes ja arvestaks need tööaja sisse. Kohus nõustub selle seisukohaga. Ettekirjutuses on tööandjale tehtud korraldus „viia töötajate tööajakorraldus vastavusse töölepingu seaduse § 47 lg 1, 2 ja TTOS § 9 lg 3.1 sätestatud nõuetega, arvates tööpäeva kestel töötajatele võimaldatavad 15-minutilised vaheajad tööaja hulka“ (tl 26p).
18.Kohus leiab, et ettekirjutuses tulnuks vastustajal täpsustada, millistel töötajatel tuleb vaheajad arvata tööaja hulka. Kaebaja töökeskkonna ohutegurite riskianalüüsist nähtub, et ettevõttes on järgmised ametikohad: projekteerija, tootmisjuht, müügijuht, juhataja (üksuses „kontor“); viimistleja, abitööline (üksuses „viimistlus“); tisler, abitööline (üksuses „mööbli valmistamise tsehh nr 1“); tisler (üksuses „liimpuitkilbi esmane töötlemine tsehh nr 2“); tisler, abitööline (üksustes „materjali vastuvõtmine ja esmane töötlemine tsehh nr 3 ja materjali ladu“). Ainult tisleritel, abitöölistel ja viimistlejatel on füüsilise koormuse ja sundasendi riskitase III. Kuigi riskianalüüsi kohaselt on riskitase III veel füüsikaliste ohutegurite „masinate ja seadmete 5(7)
3-16-2526
liikuvad või teravad osad“ korral tsehhides 1-3 ja viimistlusruumides; ohuteguri „müra“ puhul kõikidel töötajatel töökojas; keemilise ohuteguri „tolm“ korral töötajatel tsehhides ja viimistluses; ohuteguri „kemikaalid“ korral töötajatel viimistluses, ei ole nimetatud olukorrad hõlmatud TTOS § 9 lg-ga 31.
19.Vastustaja on ettekirjutuses selgitanud, et „Töölepingu seadus (TLS) § 47 lg 2 sätestab vähemalt 30-minutilise tööpäevasisese vaheaja kohaldamist, mitte pikema kui 6-tunnise töötamise kohta. See säte ei reguleeri alla 30-minutiliste tööpäevasisest vaheaegade kohaldamist, mistõttu alla 30-minutiliste tööpäevasiseste vaheaegade andmist ei saa vaadelda TLS § 47 lg 2 mõistes tööpäevasisese vaheajana ja pole seetõttu kohaldatav“. Kohus ei nõustu selle vastustaja seisukohaga. TLS § 47 lg 2 esimene lause sätestab, et kokkulepe, mille kohaselt pikema kui 6-tunnise töötamise kohta ei ole ette nähtud vähemalt 30-minutilist tööpäevasisest vaheaega, on tühine. Sama sätte teine lause sätestab aga, et tööpäevasiseseid vaheaegu ei arvestata tööaja hulka, välja arvatud juhul, kui töö iseloomu tõttu ei ole võimalik vaheaega anda ning tööandja loob töötajale võimaluse puhata ja einestada tööajal. Kuigi TLS § 47 lg 2 esimene lause räägib pikema kui 6-tunnise töötamise puhuks ettenähtud vähemalt 30-minutilisest vaheajast, ei keela see tööandjal kehtestada töötajatele täiendavaid tööpäevasiseseid vaheaegu. Neid vaheaegu ei arvata sarnaselt 30-minutilisele vaheajale tööaja hulka. Kaebaja viidatud 2 × 15 minutilised vaheajad ei ole puhkeajad TLS § 51 lg-te 1 ja 6 mõttes, seetõttu on vastustaja viide selle paragrahvile asjakohatu. Selles osas ei ole vaidlusalune ettekirjutus kooskõlas kehtiva õigusega.
20.HMS § 60 lõike 2 teine lause määratleb, et haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Seetõttu saab resolutsiooni või resolutiivosa defineerida kui haldusakti seda osa, milles avaldub vastava dokumendi regulatiivne toime ja väljendub menetluse tulemusena tehtav sisuline otsustus. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjendustes tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Vaidlusalune haldusakt sisaldab käsku kaebajat teatud viisil käituma – kaebajal tuleb viia töötajate tööajakorraldus vastavusse TLS § 47 lg-tes 1 ja 2 ning TTOS § 9 lg-s 31 sätestatud nõuetega, arvates tööpäeva kestel töötajatele võimaldatavad 15-minutilised vaheajad tööaja hulka. Kohus selgitab, et haldusakti resolutsioonis ei ole kohane tuua välja õiguslikku alust, sest kohaldatav õigus märgitakse nii haldusaktide kui ka kohtulahendite puhul põhjendavas osas (Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus asjas nr 3-3-1-56-11, p 9; 22. märts 2013 määrus asjas nr 3-3-1-11-13, p 18).
21.Haldusakti adressaadile peaks resolutiivosast üheselt ja arusaadavalt selguma, mida tema suhtes on otsustatud ja millise sisuga kohustus talle haldusaktist tuleneb. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul ettekirjutuse resolutsioon ammendava sisuga ja üheselt arusaadav. Sellest ei nähtu, kas kaebaja peab 15-minutilised vaheajad arvama tööaja hulka kõigil töötajatel või ainult neil, kelle koormus on töökeskkonna ohutegurite riskianalüüsi kohaselt suur.
22.Eeltoodud põhjustel rahuldab kohus OÜ ARTEX Design Factory kaebuse Tööinspektsiooni
11.oktoobri 2016. a ettekirjutuse nr 3-1/8403-5 tühistamise nõudes.
23.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Praegu tehti otsus vastustaja kahjuks. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas hõlmavad kaebaja menetluskulud riigilõivu summas 30 eurot (tl-d 34-35). Need menetluskulud tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.
6(7)
3-16-2526
24.Kohus märgib täiendavalt, et Tartu Halduskohtu 15. detsembri 2016. a jõustunud määrusega haldusasjas nr 3-16-2526 peatati Tööinspektsiooni 11. oktoobri 2016. a ettekirjutuse nr 31/8403-5 täitmine kuni käesolevas haldusasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.