Taago Voolu esialgse õiguskaitse taotlus kohustada Viru Vanglat võimaldama taotlejale pikaajaline kokkusaamine elukaaslasega Taago Voolu määruskaebus Tartu Halduskohtu 09.03.2017. a määruse peale
Menetluse alus ringkonnakohtus Menetlusosalised
Määruskaebuse esitaja Taago Vool
RESOLUTSIOON
1.Võtta määruskaebuse esitaja määruskaebus Tartu Halduskohtu 09.03.2017. a määruse peale ringkonnakohtu menetlusse.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata, asendades osaliselt Tartu Halduskohtu 09.03.2017. a määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus on lõplik (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Määruskaebuse esitaja, kinnipeetav, esitas 04.01.2017.a Viru Vanglale taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks oma elukaaslasega 2017. aasta veebruarikuus. Määruskaebuse esitaja ja tema elukaaslase vahel on sõlminud kooseluleping.
Viru Vangla jättis 03.02.2017. a otsusega nr 6-7/595-2 (tl 3-4) taotluse rahuldamata. Vangla selgitas, et kooseluleping ei ole abielu ning seega ei ole see aluseks pikaajalise kokkusaamise võimaldamisele. Pikaajalist kokkusaamist faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et elukaaslastel on ühised lapsed või vähemalt kaheaastane kooselu enne karistuse kandmise algust. Kooselulepingus avaldatu põhjal vangla selles veenduda ei saa. Täiendavaid tõendeid kooselu kohta esitatud ei ole.
3.Määruskaebuse esitaja esitas Viru Vangla otsuse peale 21.02.2017 vaide (tl 2223). Määruskaebuse esitaja palus tühistada Viru Vangla otsuse ja teha uue otsuse, millega võimaldatakse talle pikaajaline kokkusaamine elukaaslasega.
4.Määruskaebuse esitaja esitas 21.02.2017 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud esialgse õiguskaitse taotluse (tl 1-2, 14-15), milles palus kohustada Viru Vanglat võimaldama talle pikaajaline kokkusaamine registreeritud elukaaslasega. Määruskaebuse esitaja märkis, et ta taotleb pikaajalist kokkusaamist juba 2015. aasta algusest, kuid seni ei ole kokkusaamist vahistatu staatuse tõttu võimaldatud. Määruskaebuse esitaja pöördus kohtusse ka haldusasjas nr 3-15-2393,
mis on hetkel Riigikohtus. Määruskaebuse esitaja väitis, et kooselulepingut tuleb kohelda võrdväärselt abieluga ja registreeritud elukaaslast sarnaselt abikaasaga. Seega on täiendavate tingimuste (kaheaastane kooselu või ühine laps) nõue alusetu. Määruskaebuse esitaja viibimine vangistuses on riive tema perekonnaelule, mistõttu ta pöördus kohtusse, et päästa lähisuhet. Määruskaebuse esitaja palus rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus, kuna vastasel juhul võib jätkuv riive tuua kaasa lähisuhte purunemise. Määruskaebuse esitaja esitas halduskohtule ka kooselulepingu (tl 5-7). Praeguseks hetkeks on tekkinud olukord, kus määruskaebuse esitaja on vangistuses viibinud 2014. aasta algusest ja selle aja jooksul ei ole talle pikaajalist kokkusaamist võimaldatud. Seetõttu on tekkinud oht lähisuhte purunemiseks. Määruskaebuse esitaja ei ole elukaaslasega kolme aasta vältel ilma füüsilise barjäärita kohtuda saanud. Määruskaebuse esitaja ja tema elukaaslane on hakanud üksteisest eemalduma. 2016. aasta sügisest on vähenenud omavahel saadetud kirjade ja lühikohtumiste hulk. Määruskaebuse esitaja väidab, et järgnevale vaide- ja kohtumenetlusele suhe vastu ei pea.
5.Viru Vangla palus esialgse õiguskaitse taotlusele esitatud vastuses (tl 20) jätta taotlus rahuldamata. Viru Vangla selgitas, et määruskaebuse esitaja soovib pikaajalist kokkusaamist isikuga, kes ei ole kinnipeetava seaduslik abikaasa, neil ei ole ühiseid lapsi ning nad ei ole tõendanud, et nende suhe oleks väldanud vähemalt kaks aastat enne karistuse kandmise algust. Kooselulepingus on märgitud, et pooled elasid koos enne määruskaebuse esitaja kinnipidamist alates aastast 2012, kuid see leping on sõlmitud 11.08.2016 isikute suuliste ütluste alusel ja täiendavaid tõendeid esitatud ei ole. Määruskaebuse esitaja kooselulepingu kohta ei ole kooselulepingu punkti 2.2 kohaselt võimalik teha kannet rahvastikuregistrisse. Ilma kandeta kehtib leping vaid osalejate vahel. Vanglateenistusele lepingust kohustusi ei tulene. Otsus, kellega kinnipeetavale pikaajaline kokkusaamine võimaldatakse, on vangla kaalutlusotsus ja vanglat ei saa kohustada lubama kokkusaamist määruskaebuse esitaja poolt soovitud isikuga.
6.Tartu Halduskohus jättis 09.03.2017. a määrusega (tl 26-27) esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Halduskohus märkis, et esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas taotlejal on esialgse õiguskaitse vajadus ehk kas kohtumenetluse käigus saabuvad taotleja jaoks pöördumatud tagajärjed või peab taotleja taluma ebamõistlikke piiranguid. Halduskohus leidis, et sellise olukorraga praegusel juhul tegemist ei ole. Määruskaebuse esitaja lubamine pikaajalisele kokkusaamisele on võimalik ka pärast vaidluse sisulist lahendamist. Kuigi perekondlike sidemete säilitamine ja lähedastega suhtlemise võimaldamine on oluline õigus, mis tuleb ka vangistuses viibivale isikule tagada, on isiku õigused lähedastega suhtlemiseks vangistuses viibimise ajal paratamatult piiratud. Samas on suhtlemine lähedastega vangistuses viibivale isikule tagatud ka muul viisil kui pikaajaliste kokkusaamiste kaudu. Halduskohtu hinnangul ei olnud määruskaebuse esitaja esialgse õiguskaitse vajadust piisavalt põhjendanud. Esialgse õiguskaitse vajadus puudub olukorras, kus esialgse õiguskaitse abinõu oleks kasutu, st see ei tooks kaasa olukorra paranemist ega hoiaks ära negatiivseid tagajärgi. Praegusel juhul ei ole taotluses kirjeldatud asjaolud piisavad möönmaks, et just pikaajalise kokkusaamise ärajäämine on põhjuseks, miks määruskaebuse esitaja ja tema elukaaslane üksteisest võõrduvad, või et pikaajaline kokkusaamine aitab määruskaebuse esitajal lähisuhte purunemist ära hoida. Määruskaebuse esitaja soovib, et halduskohus kohustaks Viru Vanglat andma kindla sisuga haldusakti, kuigi kinnipeetava pikaajalisele kokkusaamisele lubamisel on vanglal ulatuslik kaalutlusruum. Seda saaks kohus esialgse õiguskaitse kohaldamisel teha ainult eeldusel, et puudub muu tõhus abinõu taotleja õiguste kaitseks ning taotlejal on ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus (RKHKm 3-3-1-59-14, p 17). Sellise olukorraga praeguses asjas tegemist ei ole. Kuna eeltoodud põhjustel ei saa esialgse õiguskaitse taotlust rahuldada, siis ei ole vaja täiendavalt kaaluda kaebuse perspektiive, avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi.
Halduskohus märkis, et määruskaebuse esitaja perekonna või perekondlike sidemete säilitamine on kahtlemata oluline, kuid selle juures tuleb määruskaebuse esitajal arvestada nende võimalustega, mis on olemas temal kui kinnipeetaval. Halduskohus selgitas määruskaebuse esitajale, et pikaajalise kokkusaamise taotlemine tuginedes kooselulepingule toob tõenäoliselt kaasa pika ja keeruka õigusliku vaidluse. Määruskaebuse esitajal on otstarbekam esitada vangla küsitud tõendid kooselu kestuse kohta (eeldades, et määruskaebuse esitaja väide kooselu algusest 2012. aastal on õige) ning esitada sellele tuginedes uus pikaajalise kokkusaamise taotlus. See ei takista määruskaebuse esitajal praeguse vaidluse jätkamist, kuid praeguse menetluse raames ei pruugi määruskaebuse esitaja oma eesmärki pikaajalistele kokkusaamistele lubamiseks lähiajal saavutada.
7.Määruskaebuse esitaja esitas 12.03.2017 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse (tl 31-33p), milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 09.03.2017. a määruse ja teha uue määruse, millega esialgne õiguskaitse taotlus rahuldatakse. Määruskaebuse esitaja leiab, et kooseluleping on võrdväärne abieluga. Abikaasade/elukaaslaste vaheline vahetu lähedus ja füüsiline kontakt on perekonnaelu puutumatuse osaks ning sellele piirangute tegemine peab olema proportsionaalne. Lähisuhet ei ole võimalik säilitada mõnel muul viisil kui pikaajalise kokkusaamise kaudu. Pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamine on kaasa toonud suhte jahenemise ja nähtavaks tagajärjeks võib olla lähisuhte purunemine. Pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamine tekitab haavatavust, ängi ja alaväärsustunnet ning võib kaasa tuua vaimse ja füüsilise vastupanu murdumise.
8.Tartu Ringkonnakohus jättis 14.03.2017. a määrusega (tl 35-35p) määruskaebuse käiguta ja andis tähtaja 20.03.2017 riigilõivu tasumiseks. Määruskaebuse esitaja tasus riigilõivu 19.03.2017.
9.Viru Vangla jättis 21.03.2017. a vaideotsusega nr 6-12/52-2 määruskaebuse esitaja vaide rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha määruskaebuse menetlusse võtmise kohta (I) ja seejärel lahendab määruskaebuse (II). I
11.Määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt on määruskaebuse esitaja vaidlustanud Tartu Halduskohtu 09.03.2017. a määruse, millega jäeti määruskaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. HKMS § 252 lg 7 esimese lause kohaselt esitatakse määruskaebus esialgse õiguskaitse määruse või esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise määruse peale otse kõrgemalseisvale kohtule. HKMS § 204 lg 2 kohaselt on määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva määruse määruskaebuse esitajale kätte toimetamisest arvates. Määruskaebus on esitatud seaduses sätestatud tähtajast kinni pidades.
12.Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tasutakse kohtu määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Ringkonnakohus jättis 14.03.2017. a määrusega määruskaebus esitaja määruskaebuse käiguta, kuna määruskaebuselt oli riigilõiv tasumata. Ringkonnakohus andis tähtaja riigilõivu tasumiseks. Määruskaebuse esitaja tasus riigilõivu 19.03.2017.
13.Määruskaebus vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele, on esitatud tähtaegselt ning 19.03.2017 on tasutud seadusega ette nähtud riigilõiv. Eelnevast tulenevalt võtab kohus määruskaebuse Tartu Halduskohtu 09.03.2017. a määruse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 206 lg 1 alusel koosmõjus HKMS § 252 lg-ga 7 menetlusse.
II
14.Ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, asendades osaliselt halduskohtu määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega.
15.Määruskaebuse esitaja esitas halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse vaidemenetluse ajal. Viru Vangla edastas Tartu Ringkonnakohtule 21.03.2017. a vaideotsuse nr 6-12/52-2, millega jättis määruskaebuse esitaja 21.02.2017. a vaide rahuldamata. Kuigi vaideotsus on tehtud, ei välista HKMS § 249 lg 4 esialgse õiguskaitse määruse andmist praeguses menetlusetapis, sest kaebetähtaeg ei ole veel möödunud. Ringkonnakohus selgitab, et esialgse õiguskaitse kohaldamine eeldab, et esineb kahjuliku tagajärje saabumise oht, kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu ning kahjuliku tagajärje hilisem kõrvaldamine poleks mõistlikul viisil võimalik. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel tuleb arvestada avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lgd 1 ja 3).
16.Määruskaebuse esitaja taotles 04.01.2017 Viru Vanglalt pikaajalist kokkusaamist enda elukaaslasega, kellega tal oli sõlmitud kooseluleping. Viru Vangla jättis taotluse rahuldama ja selgitas, et kui inimesed ei ole ametlikult abielus, siis lähtutakse pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisel vangistusseaduse (VangS) § 25 lg 1 lauses 2 toodud faktilise abikaasa kohta käivast pikaajalise kokkusaamise regulatsioonist ning notari poolt väljaantud kooseluleping ei ole aluseks pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks (tl 4). Määruskaebuse esitaja esitas vaidemenetluse ajal halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse Viru Vangla kohustamiseks võimaldada määruskaebuse esitajale pikaajaline kokkusaamine. Määruskaebuse esitaja leidis, et kooselulepingut ja abielu tuleb kohelda võrdväärselt ja kooselulepingut tuleb käsitleda abieluna VangS § 25 mõttes (tl 32).
17.Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. VangS § 25 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Seega on seadusandja piiritlenud isikute ringi, kellega kinnipeetavale pikaajalist kokkusaamist võimaldada saab. Ringkonnakohus selgitab, et hinnangu selle kohta, kas kooselulepingust tulenev registreeritud elukaaslane kuulub VangS § 25 lg-s 1 määratletud kokkusaajate ringi, saab kohus anda siis, kui määruskaebuse esitaja on esitanud halduskohtule vastavasisulise kaebuse. Seda keerukat õiguslikku küsimust esialgse õiguskaitse taotluse menetlemisel lahendama asudes asuks kohus lahendama põhivaidlust. Ka Riigikohus on leidnud, et esialgse õiguskaitse menetluses tuleb vältida põhivaidluse äraotsustamist. Samas on Riigikohus ka öelnud, et see põhimõte ei tähenda kohtu jaoks vääramatut keeldu, vaid seda tuleb arvestada koos muude asjaoludega. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamiseks on ülekaalukas vajadus ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tekita avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine tingimata välistatud (RKHKm 22.09.2014, 3315914, p 19). Järelikult on Riigikohus möönnud, et kuigi vältida tuleb põhivaidluse äraotsustamist, on see esialgse õiguskaitse kohaldamise ülekaalukat vajadust arvestades siiski teatud juhtudel võimalik.
18.Määruskaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotlusest nähtub, et määruskaebuse esitaja soovib pikaajalist kokkusaamist lähisuhte hoidmiseks ja on nimetatud esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel võimaliku kahjuliku tagajärjena suhte purunemist. Ringkonnakohus möönab, et pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamine võib olla määruskaebuse esitaja kooselupartneri kaugenemise põhjuseks. Siiski tuleb arvestada, et lähedastega suhtlemine on vangistuses viibimise
ajal selle karistusliigi olemusest tingituna piiratud. Kuna määruskaebuse esitaja ei ole käesoleva määruse tegemise ajaks esitanud halduskohtule kaebust, on võimaliku kaebuse perspektiivid antud juhul lahtised. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa välistada, et määruskaebuse esitaja taotluse rahuldamine juba esialgse õiguskaitse menetlusetapis võib osutuda ennatlikuks. Võttes arvesse esialgse õiguskaitse taotluses toodud põhjendusi ning soovitud pikaajalisele kokkusaamise võimaldamise aluseks olevat keerulist õiguslikku küsimust, mille lahendamiseks tuleb eelnevalt põhjalikult kaaluda ka kõiki selle võimalikke kõrvalmõjusid, ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud esialgse õiguskaitse korras kohustada haldusorganit käesoleval juhtumil kindla sisuga haldusakti andma. Kaebaja huvi lähisuhet hoida ei kaalu antud juhtumi asjaolusid summaarselt hinnates üles avalikku huvi järgida seni valitseva arusaama järgi selgelt sõnastatud VangS § 25 lg-t
1.Vangistusega kaasnevad kinnipeetavatele paratamatult ebameeldivused, mis tuleb välja kannatada. Määruskaebuse esitaja taotluse rahuldamine looks Eesti õiguskorras pretsedendi, mille kõrvalmõjudest ja järelmitest ei pruugi käesolevas menetlusetapis olla täit ülevaadet. Seega ei saa pidada kaebaja huvi asjaolusid kogumis hinnates sedavõrd kaalukaks, et käesolevas asjas oleks põhjendatud esialgse õiguskaitse kohaldamine.
19.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu selgitustega, et määruskaebuse esitajal oleks otstarbekas taotletud eesmärgi saavutamiseks esitada vangla küsitud tõendid kooselu kestuse kohta ning esitada sellele tuginedes uus pikaajalise kokkusaamise taotlus. See ei takista määruskaebuse esitajal praeguse menetluse jätkamist, aga praeguse menetluse raames ei pruugi määruskaebuse esitaja oma eesmärki lähiajal saavutada.
20.Seega jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata, asendades osaliselt halduskohtu määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.