Tamara Hristoforova Lauri Silla (Sild) kaebus Tallinna Vangla vastu talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses kinnipidamistingimustega summas 400 eurot iga vanglas viibitud kuu eest
Kohtuasi
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Lauri Sild Vastustaja – Tallinna Vangla
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
1.Jätta Lauri Silla kaebus osas, milles on välja toodud väiksele kambripinnale raskendava asjaoluna korraliku WC puudumine kambris, läbi vaatamata;
2.Jätta Lauri Silla kaebus rahuldamata;
3.Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 20. aprill 2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.12.10.2016 laekus Tartu Halduskohtu Tartu kohtumajja kinnipeetav Lauri Silla poolt esitatud kaebus. Esitatud kaebuses palus L. Sild kohtul tühistada Tallinna Vangla 21.07.2016 otsus nr 22/16/1693-2, millega jäeti rahuldamata tema kahjunõue seoses õigusvastaste kinnipidamistingimustega ja välja mõista Tallinna Vanglalt tema kasuks mittevaralise kahju hüvitis summas 400 eurot iga vanglas viibitud kuu eest. Ühtlasi taotles L. Sild kohtult kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamist seoses maksejõuetusega.
1.1.Tartu Halduskohus 30.01.2017 määrusega vabastas L. Silla riigilõivu tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse, määras vastustajaks Tallinna Vangla ning kohustas vastustajat vastama kaebusele.
1.2.03.02.2017 laekus kohtusse vastus kaebusele.
1.3.14.02.2017 esitas L. Sild kaebuse täienduse.
1.4.16.02.2017 esitas Tallinna Vangla kaebuse täienduse. Kaebuse põhjendused ja taotlus
2.Kohtule esitatud kaebuses palus kaebaja kohtul lähtuda kahjunõudes esitatud põhjendustega. Tallinna Vanglale esitatud kahjunõudes väitis kaebaja et, vangla pidas ta kinni tingimustes, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli vähem, kui CPT kehtestas miinimumina (vähem kui 4 m2). Viibides Tallinna Vanglas, tundis kaebaja pidevalt ängistust vähese liikumisvõimaluse tõttu. Kambrid, kus viibis kaebaja, olid lukustatud 23 tundi ööpäevas. Jalutuskäigule sai kaebaja 1 tund päevas 2,7X4,7m2 jalutusboksis, mis tuli jagada kambrikaaslastega. Dušši võimaldati ainult 1 kord nädalas 20-ks minutiks, olukorras, kus kambris puudus soe vesi. Selle aja jooksul tuli kaebajal pesta ka riideid. Kambri ventilatsiooni puudulikkuse tõttu, aga samuti selle tõttu, et tuli kuivatada riideid vahetult kambrites, oli kambrites umbne ja rõske. Kambrites oli võimalik kohata hallitust. Duširuumid olid halvas olukorras, oli tagamata privaatsus (olud avatud) ja mõned duššidest ei töötanud. Sellest tulenevalt leidis kaebaja, et kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas olid õigusvastased ja nendega rikuti pidevalt ja süstemaatiliselt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 3 tulenevat õigust. Rikutud õiguse heastamiseks nõudis kaebaja 400 eurot iga vanglas viibitud kuu eest.
2.1.14.02.2017 kaebuse täienduses väitis kaebaja, et ei vasta tõele vastustaja väide, et viibides kambris nr 244 sai ta väidetavalt kasutada igapäevaselt spordisaali. Samuti kambrites nr 340 ja 355 oli 4 inimest, mitte 3, nagu väitis vastustaja. Kaebaja kinnitusel, kambrites, kus tema viibis oli vähem kui 4 m2 ühe inimese kohta. Seega, koostoimes asjaoluga, et kambris puudus korralik valgustus, ventilatsioon ja WC ning liikumine kambris oli võimatu, oli tegemist kogumis kaebaja inimväärikuse alandamisega. Kaebaja lisas, et siseriiklik kohus peab määrama hüvitist kas sellise kinnipidamise korral, mille õigusvastasust tunnistas üksnes Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). Vastustaja vastuväited
3.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ning vaidles sellele vastu. Vastustaja palus kohtul arvestada seisukohtadega, mis olid esitatud 04.10.2016 vastuses kahjunõudele nr 5-37/16/1572.
3.1.Vastustaja teatas kohtule, et kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja kahjunõudes väljatoodud ajal paigutatud Tallinna Vanglasse perioodidel 24.07.-04.12.2015, 11.12.201508.01.2016 ja 15.01.-18.05.2016.
3.2.Vastustaja väitis, et asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57). Vastustaja ei nõustud kaebajaga, et tema kahjunõudes nimetatud kinnipidamistingimused ei vastanud
nõuetele. Nendes kinnipidamise osades (peale kambrite pinna) oleks kaebaja saanud tulemuslikult kasutada esmaseid õiguskaitsevahendeid, kuid ta seda ei teinud.
3.3.Vastustaja arvates ei ole käesoleval juhul hoitud kaebajat ühtegi päeva põrandapinnal, mis oleks olnud väiksem kui 3 m2. Lisaks ei ole tuvastatud puudusi muudes Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes. Seega, kaebaja kinnipidamistingimused ei olnud õigusvastased ning puudub tema kahjunõude rahuldamise alus.
3.4.Täiendavas vastuses kaebusele teatas vastustaja kohtule, et viibides kambris nr 244, mis asub süüdimõistetute kinnipeetavate sektsioonis, oli kaebajal võimalus kasutada spordisaali esmaspäeviti ja liikuda osakonna piires vähemalt neli tundi päevas. Kambris nr 340 oli sama palju inimesi, mida vastustaja esitas tabelis. Kambris nr 355 kaebaja ei viibinud kunagi. Muud kinnipidamistingimused vastasid nõuetele.
3.5.Sellest tulenevalt palus vastustaja jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu seisukoht
4.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 sätestab, et seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Sellest tulenevalt saab kohus kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, mille osas on kaebuse esitaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse.
4.1.Nähtuvalt kahjunõudest, mille kaebaja esitas vastustajale 15.08.2016, taotles ta vastustajalt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses väikese kambrite pinnaga, mille mõju kaebaja õigusele oli raskendatud kambri puuduliku ventilatsiooniga, sooja vee puudumisega, duši ebarahuldavate tingimustega ja jalutusboksi kitsendusega ning piiratud liikumisvõimalusega väljaspool kambrit. 12.10.2016 kohtule esitatud kaebuse põhjenduse osas viitas kaebaja kahjunõudes esitatud väidetele. 14.02.2017 kaebuse täienduses väitis kaebaja muu hulgas, et kambris puudus korralik WC. Seega, 14.02.2017 kaebuse täienduses nimetas kaebaja tema kinnipidamistingimusi raskendavana asjaoluna seda, millele ei ole ta viidanud vastustajale 15.08.2016 esitatud kahjunõudes ja millega ei saanud vastutaja arvestada vastuses kahjunõudele. Järelikult, kaebuse osas seoses kambrite pinnaga, milles on välja toodud raskendava asjaoluna korraliku WC puudumine kambris, on vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-le 8 ja HKMS § 47 lg-le 1 nõuetekohaselt läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus ja selles osas ei ole kaebus lubatav.
4.2.Sellest tulenevalt ning juhindudes HKMS § 151 lg 1 p-st 1 ja § 121 lg 1 p-st 4, jätab kohus hüvitamiskaebuse osas, milles on välja toodud väiksele kambripinnale raskendava asjaoluna korraliku WC puudumine kambris, läbi vaatamata.
5.Võttes arvesse eelpoolnimetatut, on hetkel kohtumenetluses L. Silla kaebus talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisnõudes seoses ebapiisava kambripinnaga, mille raskendavaks asjaoluks on kambri puudulik ventilatsioon ja sooja vee puudumine, dušši ebarahuldavad tingimused, jalutusboksi kitsendus, ning piiratud liikumisvõimalused perioodidel 24.07.04.12.2015, 11.12.2015-08.01.2016 ja 15.01.-18.05.2016.
6.Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise korral. Siit nähtub, et nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks kuulub rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu oli avalik õiguslikus suhtes ja sellise süülise tegevusega (haldusaktiga või toiminguga) rikuti isiku subjektiivseid õigusi, mis on kaasa toonud isikule kahju tekitamist ning õigusvastase teo ja kahju tekitamise vahel esineb põhjuslik seos, aga samuti tekitatud kahju ei oleks võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
7.Kinnipeetava hoidmine konkreetses kinnipidamistingimustes on jätkuv toiming.1 Haldusmenetluse seadus (HMS) ja kohtupraktika ei defineeri jätkuva toimingu mõistet, seega jätkuva toimingu õiguspärasuse hindamisel tuleb kohtu arvates lähtuda toimingu suhtes kehtestatud üldnõudest vastavalt HMS § 107 lg-le 1.
8.Vastustaja kinnitusel viibis kaebaja perioodidel 24.07.-04.12.2015, 11.12.2015-08.01.2016 ja 15.01.-18.05.2016 Tallinna Vangla kambrites nr 414, 428, 335, 72, 428, 340, 335, 244, 81. Pooled ei vaidle selle üle, et eelpoolnimetatud kambrites perioodidel 24.07.-04.12.2015, 11.12.2015-08.01.2016 ja 15.01.-18.05.2016, puudus soe vesi. Pooltevaheline vaidlus käib selle üle, kas kaebaja viibis kambris nr 355 ja kas kambris nr 340 ja 355 oli 3 või 4 inimest, kas arvestades muid kahjunõudes nimetatud kinnipidamistingimusi saab kambripinda vahemikul 34m2 pidada kaebaja inimväärikust alandavaks tingimuseks.
9.Sellest tulenevalt tuleb kohtul kõigepealt tuvastada, kas kaebaja viibis kambris nr 355 ja kui suur on kambrite pind ühe sealviibinud isiku kohta.
9.1.Kaebuse täienduses väitis kaebaja, et ta viibis kambrites nr 340 ja 355, kus viibis kokku (koos temaga) 4 inimest, mitte 3 nagu väitis vastustaja. Vastustaja ei nõustunud kaebaja väitega ja selgitas kohtule täiendavalt, et kontrollis veel kord andmeid kambrite nr 340 ja 355 kohta ja nendest andmetest tuleneb, et kambris nr 355 kaebaja ei viibinud kunagi. Kambris nr 340 viibis kaebaja alates 15.01 kuni 28.04.2016, seega kokku 105 päeva. Neist 10 päeval viibis kambris nr 340 koos kaebajaga kokku 3 isikut (08.02.-15.02.2016 ja 08.03.-09.03.2016), ülejäänud 95 päeval kokku 4 isikut. Kohus peab vastustaja poolt täiendavalt kontrollitud ja kohtule esitatud andmeid kambrite nr 340 ja 355 kohta usutavaks. Seega lähtub kohus ühe isiku kohta kambrite pinna tuvastamisel eelpoolnimetatud andmetest.
10.Tulenevalt VangS § 45 lg-st 1 (teine lause), kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 kohaselt oli kinnipeetavale ette nähtud kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Vastavalt haldusasja materjalidele kaebaja kohta seda nõuet ei olnud rikutud. Kaebaja on aga seisukohal, et tulenevalt EIK-i praktikast kambri põrandapind kinnipeetava kohta vahemikul 3-4 m2 võiks koos muude õigusvastaste kinnipidamistingimustega tähendada Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumist.
RKHKo 3-3-1-93-13, p 14.
11.Kohus märgib, et tulenevalt kohtupraktikast kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda nii VSkE § 6 lg-st 6 kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna nii VangS § 41 lg 1, põhiseaduse (PS) § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, on tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega (TrtRKo nr 3-14-52765, p 16).
12.EIÕK art 3 kohaselt kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Vastavalt põhiseaduse (PS) §-le 18 kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK-i ja selle lisaprotokollid 15.06.2005 vastu võetud seadusega, mis jõustus 01.01.2006. EIÕK art 32.1 kohaselt kuulub EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)-i pädevusse. Sellest tulenevalt, olles konventsiooniosaline, tunnustab Eesti Vabariik EIK pädevust konventsiooni tõlgendamisel ja kohaldamisel ning EIK seisukohad EIÕK tõlgendamisel on ülemusliku õigusjõuga Eesti Vabariigi siseriiklike õigusaktide suhtes, v.a põhiseadus (Eesti Vabariigi Põhiseadus, kommenteeritud väljaanne § 123, komm 11). Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. EIK on leidnud, et kui isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIKo nr 42525/07 ja nr 60800/08, Ananyev jt/Venemaa, p 149; nr 8968/08, Jirsák/Tšehhi, p 64; nr 7334/13, Muršić/Horvaatia, p 57). Lisaks eeltoodule leidis EIK, et isiku kohta kasutada oleva põrandapinna arvutamisel tuleb enne kogupindala jagamist seal viibinud isikute arvuga maha arvata kambri pindalast tualettruumi pindala, kuid mitte mööbli pindala (EIKo nr 7334/13, Muršić/Horvaatia, p 114).
13.Tuginedes vastustaja poolt kohtule esitatud andmetele, tuvastas kohus, et perioodidel 24.07.-04.12.2015, 11.12.2015-08.01.2016 ja 15.01.-18.05.2016 ei viibinud kaebaja kambrites, mille põrandapind ühe isiku kohta oleks vähem kui 3m2. Kaebaja viibis kambrites, mille põrandapind ühe kinnipeetava isiku kohta oli 3-4m2 (kamber nr 428 – 44 päeva - pind 3,17 ja 30 päeva – pind 3,97 m2; kamber nr 335 – 74 päeva – pind 3,12 m2; kamber nr 340 – 95 päeva - pind 3,59 m2) kokku 243 päeva.
14.Järgmisena tuleb kohtul kindlaks teha, kas muud kaebaja kinnipidamistingimused, millal ta viibis kambrites põrandapinnaga 3-4 m2 ühe isiku kohta, olid õigusvastased. Kaebaja väitis, et ta viibis lukustatud kambrites 23 tundi ööpäevas. Kambris oli halb ventilatsioon ja puudus soe vesi, aga samuti isikliku hügieeni tagamiseks ebarahuldavad tingimused ja jalutusboksi kitsendus. Vastustaja oli arvamusel, et kaebaja poolt nimetatud kinnipidamistingimused olid rahuldavad.
15.Kohus märgib esmalt, et kaebuse väited puuduste kohta olmetingimustes on üldsõnalised, kaebaja ei ole neid seostanud elukambritega, milles ta Tallinna Vanglas viibis ega konkretiseerinud, millisel viisil ja ajal väidetavalt mittenõuetekohased kinnipidamistingimused teda isiklikult mõjutasid. Kaebuses on kaebaja piirdunud tema hinnangul mittekohaste olmetingimuste loetlemisega. Halduskohtumenetluses on kaebaja kohustatud tõendama neid
asjaolusid, millele tema väited tuginevad või esitama põhjused, miks tõendeid esitada ei saa, ja teatama, kus tõendid asuvad või võivad asuda (HKMS § 59 lg 1). Kaebuses esitatud väiteid puuduste kohta olmetingimustes ei ole kaebaja tõendanud. Kuna kaebaja ei ole ka täpsemalt selgitanud olmetingimuste mõju kaebajale, siis ei pea kohus võimalikuks täiendavate tõendite kogumist omal algatusel. Nendel asjaoludel on kohus seisukohal, et kaebaja väited on tõendamata ega anna alust tuvastada kaebaja kinnipidamise õigusvastasust puudulike olmetingimuste tõttu.
16.Kohus märgib siiski täiendavalt, et ei nõustu kaebaja etteheidetega muude kinnipidamistingimuste osas ka sisuliselt.
16.1.Kaebaja viibimine lukustatud kambris 23 tundi ööpäevas ja jalutusbokside suurus. Nähtuvalt haldusasja materjalidest, ajavahemikel 24.07.-04.12.2015, 11.12.2015-08.01.2016 ja 15.01.-12.05.2016 viibis kaebaja Tallinna Vanglas vahistatuna. 17.05.2016 oli kaebaja paigutatud kambrisse ja 18.05.2016 ümber paigutatud Tartu Vanglasse. Vastavalt VangS § 90 lg-le 2, eelvangistust kantakse kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Kohus leiab, et kuna kaebaja viibis ajavahemikel 24.07.-04.12.2015, 11.12.2015-08.01.2016 ja 15.01.12.05.2016 vahistatuna, ei ole tulenevalt VangS § 90 lg-st 2 tema hoidmine 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris õigusvastane, kuna sellised kinnipidamistingimused sätestas seadus. Kohus märgib, et kaebajal oli võimalus liikuda 1 tund päevas jalutusboksis. Vastustaja kinnitusel jalutusbokside keskmine suurus oli 15 m2, mida kaebaja saab kasutada koos teiste kambris viibivate isikutega. Kohtul puudub alus kahelda vastustaja väidete õigsuses jalutusbokside suuruse kohta. Kuna kambrites, kus viibis kaebaja oli 3-5 inimest, siis jalutusboksi pind ühe isiku kohta oli 3-5 m2. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna ei õigusaktid ega kohtupraktika ei reguleeri jalutusbokside põrandapinna minimaalset suurust, siis ei ole võimalik väita, et ka antud juhul oli jalutusboksi pind 3-5 m2 liiga väike selleks, et kaebaja oleks saanud viibida üks tund ööpäevas värskes õhus. Kohus märgib, et viibides vahistatuna 23 tundi päevas lukustatud kambris, sai kaebaja suhelda lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised), laenutada raamatuid ja lugeda ajalehti, kambritesse oli lubatud ka raadio ja teler vastava loa alusel, seega sai kaebaja tegeleda ka meelelahutusega ning vahistatute käsutuses olid ka sotsiaaltöötajad ja psühholoogid. Alates 13.05.-16.05.2016 paigutati kaebaja avatud sektorisse, kambrisse nr 240, kus temal oli võimalus liikuda osakonna piires vähemalt neli tundi päevas. Sellest tulenevalt kaebaja hoidmine 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris ja jalutusbokside suhteliselt väike suurus, ei olnud õigusvastased kinnipidamistingimused.
16.2.Sooja vee puudumine kambris ja ebarahuldavad hügieeni tagamise tingimused sh halvad duširuumid (puudusid dušiotsikud ja osa dušše ei töötanud, oli tagamata privaatsus). VangS-st ega muudest õigusloovatest aktidest, et tulene, et vangla kambrites peab olema vesi (s.h. soe vesi) ja WC. Õigusaktidest ei tulene ka, et vanglas peab kinnipeetavale ilmtingimata olema tagatud igapäevaselt sooja vee kasutamise võimalus. Sellest tulenevalt kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. VangS § 50 lg 2 kohaselt vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale (s.h. vahistatule) saun, vann või dušš. Kaebaja ei ole väitnud, et ta poleks saanud vähemalt üks kord nädalas duši all käia. Riigikohtu Halduskolleegium on ka leidnud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tule subjektiivset õigust kasutada
dušši rohkem, kui üks kord nädalas.2 Kohus märgib, et tulenevalt VangS § 90 lg-st 1 ja § 31 lgst 2 saaks kaebaja kasutada puhast joogivett ja veekeetjat, et külma vett vajadusel soojaks lasta. Kaebaja ei ole väitnud, et temal või tema kambrikaaslastel puudus veekeetja või selle kastutamine oli võimatu või raskendatud muudel põhjustel. Kohtu arvates isikliku hügieeni tagamiseks igapäevaseid veeprotseduure oleks kaebaja saanud teha ka külma veega (hammaste pesemine, habeme ajamine jne). Kohus möönab, et kuna kaebaja pidi duši kasutamise ajal pesema ka riideid, oli duši kasutamise aeg minimaalne. Kohus arvestab ka sellega, et vaatamata kaebaja poolt nimetatud puudujääkidele duši töötamise osas, ei ole ta siiski väitnud, et mõnel korral jäi tal dušš võtmata seaduses ettenähtud aja jooksul. Kohus nõustub vastustajaga, et üksteisest eraldamata dušše kasutatakse samast soost isikute poolt ka muudes avalikes kohtades (spordiklubis, saunas, ujulas, SPA-s jne). Seega on kohus seisukohal, et vastustaja poolt kaebajale tagatud isikliku hügieeni säilitamise tingimused vastasid miinimumstandardile ning nendega ei ole rikutud kaebaja privaatsust.
16.3.Puudulik ventilatsioon ja selle tagajärjed. Kaebaja väitis, et pesu kuivatamise tõttu oli kambrites alati niiske ja umbne. Õhuakendele oli paigutatud perforeeritud metallist plaadid, mis takistasid oluliselt õhuvahetust. Liigniiskuse tõttu võib paljudes kohtades (kambrites) kohata hallitust. Kohus märgib, et peab usaldusväärseks vangla vastust selle kohta, et kambrites on osaliselt loomulik ja osaliselt sundventilatsioon ning kambrites on keskküte, mis kuivatab õhku ja tagab ühtse temperatuuri kambris, mis väldib hallituse teket. Vangla kambri akendele on paigaldatud perforeeritud metallist plaadid, mis on paigaldatud julgeoleku tagamiseks vanglas, kuna see välistab vangide omavahelist suhtlemist ning takistab esemete üleandmist kinnipeetavatel akende kaudu ning samas akendel olevad piirded ei takista õhu juurdepääsu kambritesse, perforeeritud plaadid on vanglatingimustes vajalikud. Kohus möönab, et ajal, mil kõik kambris viibijad üheaegselt pesu pesevad, võib tekkida kambris niiskust ja rõskust, kuid pesu pesemise ja kuivatamise aja osas võiksid kambris viibivad isikud jõuda kokkuleppele, et see ei toimuks samaaegselt kõikidel kinnipeetavatel. Vastustaja kinnitusel oli kaebajal ja tema kambrikaaslastel võimalus kasutada pesumaja teenuseid ehk pesta ja kuivatada riideid väljaspool kambrit. Kohus leiab tulenevalt ilmaolustikust Eestis, et kambri tuulutamise ja seetõttu ka niiskusega seotud ebamugavused võisid tekkida vaid suvisel ajal.
16.4.Kokkuvõtlikult peab kohus kaebaja kinnipidamistingimusi ajal, millal ta viibis kambrites põrandapinnaga ühe kinnipeetava isiku kohta 3-4 m2 vastavaks nii siseriiklikule õigusele kui ka EIK-i kohtupraktikale ehk õiguspäraseks. Seega on kohus seisukohal, et seoses kaebaja viibimisega 243 päeva jooksul kambrites põrandapinnaga 3-4 m2 ühe isiku kohta ei kaasnenud EIÕK art 3 rikkumist, kuna kohus ei tuvastanud muude kinnipidamistingimuste õigusvastasust, mis võiksid kumulatiivselt halvendada kaebaja olukorda seoses kambrite põrandapinnaga 3-4 m2 .
17.Võttes arvesse eeltoodut, ei ole antud juhul täidetud mittevaralise kahju rahuldamise eeldusi (toimingu õigusvastasus, mis on kaasa toonud isiku subjektiivsete õiguste rikkumise). Sellest tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata täies ulatuses.
RKPJKo nr 3-4-1-50-14, p 34.1
18.Menetluskulud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 30.01.2017 määrusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.