Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene, Madis Ernits 16.03.2017, Tartu 3-15-2501 I.Š. kaebus Viru Vangla 23.07.2015. a käskkirja nr 63/854 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 22.12.2015. a otsus I.Š. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant I.Š. Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.12.2015. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud summas 15 eurot kaebaja enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 17.04.2017 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla määras 18.05.2015. a käskkirjaga nr 6-2/810 (tl 37) kaebaja finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks üldkasutatavate ruumide koristajana 19.05.– 19.08.2015. Käskkirjas kohaselt võis kaebaja vastavalt arsti ettekirjutusele töötada kuni 2 tundi päevas ja tõsta raskusi mitte üle 5 kg.
2.Kaebaja keeldus 26.06.2015 ja 06.07.2015 tööle minemast, tuues põhjuseks valu paremas käes.
Viru Vangla määras 23.07.2015. a käskkirjaga nr 6-3/854 (tl 17-19) kaebajale 28.06.2015 ja 06.07.2015 toime pandud vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele mitteallumise
ja töökohustuse mittetäitmise eest distsiplinaarkaristusteks kaks kaheteistkümne ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist.
4.Kaebaja esitas 11.08.2015 Viru Vangla 23.07.2015. a käskkirja peale vaide (tl 20-22), mille Viru Vangla jättis 10.09.2015. a vaideotsusega nr 6-12/217-2 (tl 23-23p) rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 01.10.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-8), milles palus Viru Vangla 23.07.2015. a käskkirja nr 6-3/854 tühistada. Kaebaja väitis, et käskkiri on õigusvastane, sest kaebaja ei ole toime pannud distsiplinaarrikkumisi. Neid seisukohti põhjendas ta väidetega, et korralduse andmisel ei selgitatud talle töökohustusi, taastusravi talle õigeaegselt ei võimaldatud, tervishoiutöötajad olid ebapädevad, kaebajat sunnitakse töötama valu kannatades ja vasaku käega, ning vangla ei võtnud töövõimelisusega seotud asjaolude selgitamiseks ühendust kaebajale operatsiooni teostanud ja edasised ravisuunised andnud kirurgiga. Kaebaja väitis, et tal oli õigus tööst keelduda, sest töö tegemine oleks seadnud ohtu tema tervise. Isegi kui kaebaja oleks pannud toime väidetavad rikkumised, on määratud karistus ilmselgelt ebaproportsionaalne, arvestades karistuse liiki ja selle tagajärgi. Veel väitis kaebaja, et ei saanud distsiplinaarmenetluse ajal esitada enda seisukohti, sest tema emakeeleks on vene keel, aga distsiplinaarmenetluse materjale sellesse keelde ei tõlgitud ega kaasatud ka tõlki.
6.Viru Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 33-34) jätta kaebus rahuldamata.
7.Tartu halduskohus jättis 22.12.2015. a otsusega (tl 74-76) kaebuse rahuldamata. Halduskohus selgitas esmalt, et käesolevas asjas pole pooltel vaidlust selle üle, et kaebajal on terviseprobleemid. Seega lahedas halduskohus küsimust, kas vastustajal olid vaatamata sellele olemas piisavad alused selleks, et karistada teda tööle asumiseks antud korralduste täitmata jätmise eest ning kas vastav menetlus viidi läbi kõigi selleks ette nähtud nõuete kohaselt. Meditsiiniosakonna 03.03.2015. a tõendi kohaselt on arst tunnistanud kaebaja võimeliseks sooritama osalise tööajaga niisuguseid töid, mis ei eelda üle 5 kg suuruste raskuste tõstmist. Tervisekaardi kannete ja arsti poolt väljastatud tõendi ehtsuses ja sisulises õigsuses kahtlemiseks puudub vähimgi alus. Samuti pole mingit põhjust arvata, et vanglas töötavad arstid ei tea, milliseid tööülesandeid peab kinnipeetav vangla üldkasutatavate ruumide koristamisel täitma ega oska hinnata oma patsiendi võimalusi nendega ilma tervist ohtu seadmata ja ülemäärast valu kannatamata hakkama saada. Siinkohal on oluline ka see, et mitte igasugune terviseprobleem või valuaisting ei ole käsitletav töökohustusest vabastava töövõimetusena. Ruumide koristamist ei peeta üldreeglina raskeks füüsiliseks tööks ja seda saab teha ka terviseprobleemidega isik, kui ta järgib arsti poolt selleks antud soovitusi, kasutab oma seisundiga sobivaid töövõtteid ning arvestab tööga kaasneda võivate riskidega. Antud juhul nähtub arsti poolt kaebaja töötamisele seatud piirangutest selgelt, et tema terviseprobleemidest ollakse teadlikud ja nendega on arvestatud. Halduskohus selgitas, et kinnipeetava teistsugune arusaamine oma kohustustest ja sellest tulenev seisukoht korralduse õiguspärasusest ei anna talle õigust keelduda vanglaametniku korraldust täitmast, sest vastasel juhul muutuks distsipliini tagamine vanglas raskendatuks. Mõlemad kaebajale antud korraldused rajanesid põhiseaduse (PS) §-ga 29 ja vangistusseaduse (VangS) § 37 lg-ga 1 kehtestatud töötamise kohustusel ning tema tööle määramise kohta 18.05.2015 antud käskkirjal nr 6-2/810, mida polnud enne distsiplinaarmenetluste alustamist kehtetuks tunnistatud ega tühistatud. Seega oli tegemist õiguspäraste korraldustega ning tal tuli neile vaatamata oma teistsugusele seisukohale alluda. Ida-Tallinna Keskhaigla haigusloost ja tervisekaardi kannetest nähtuvalt on kaebajal küll olemas kunagise käevigastusega seotud terviseprobleemid, kuid distsiplinaarmenetluse protokolli lisadena ära nimetatu kinnitab, et menetluse käigus on kontrollitud tema tervisliku seisundi kohta antud tõendite olemasolu.
Kaebaja süü tööle asumiseks antud korralduste täitmata jätmises on tõendatud vanglateenistuse ametnike ettekannete ja distsiplinaarmenetluses kogutud meditsiiniosakonna tõenditega. Meditsiiniosakonna 06.07.2015. a ja 20.07.2015. a tõendid kinnitavad, et mõlemal vaidlustatud käskkirjas käsitletud juhtumil on tervishoiutöötaja hinnanud kaebaja tervislikku seisundit, kuid ajutist tööst vabastust ei ole talle antud. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on kaebaja karistamisel järgitud kõiki vajalikke nõudeid. Halduskohus märkis, et kohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud distsiplinaarkaristuse sisulist otstarbekust, kuid kuna VangS § 63 lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saavad niisuguse pikkusega karistused arvestada kaebaja isikut, tema varasemat karistatust ja vanglateenistuse ametniku korralduse täitmisest keeldumises seisnenud rikkumiste olulist tähendust vangla julgeolekule, ei ole ülemäärase raskusega ning võivad võrreldes teiste karistusvahenditega kõige paremini kaasa aidata tema õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra tagamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. VangS § 38 lg 22 kehtestatu lubab kinnipeetava töökohustusest vabastada, kui ta pole võimeline seda täitma. Tegemist on ajutist iseloomu omava töövabastusega. Eelnevalt käsitletud ettekannetest, meditsiiniosakonna tõenditest ja tervisekaardi kannetest nähtub, et kaebaja on saanud esitada tööle asumise korralduse saamisel oma tervise seisundist lähtuvaid vastuväiteid ning tervishoiutöötajad on seejärel tema seisundit ka kontrollinud. Kuna kaebajat pole ühegi teda läbi vaadanud arsti poolt alaliselt töövõimetuks tunnistatud, sai tervishoiutöötaja vastava kaebuse korral hinnata üksnes tema konkreetse hetke tegelikku tervisliku seisundit ning tähtsust ei oma see, kuidas ta ise oma töövõimet hindas. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-53-14 leidnud, et olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tööle määramisel, saab tema ootamatu terviserikkega seotud seisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde. Menetluse käigus on kaebaja andnud eesti keeles kirjutatud selgitusi ega ole seejuures väitnud, et ei saanud mõnest menetlusdokumendist aru ja vajab seetõttu tõlki. Vastava etteheite on ta välja toonud alles distsiplinaarmenetluse käskkirjale tehtud märkes. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 21 lg-tes 1 ja 2 sätestatu võimaldab küll tõlgi kaasamist, kuid see saab toimuda üksnes vastava taotluse alusel ja taotleja kulul. Halduskohus lisas, et koos tööle määramise käskkirjaga on kaebajale allkirja vastu kätte antud ka E8 koristaja tööjuhend. Selle järgi pidi talle olema arusaadav, milliste tööülesannete täitmist vastav amet eeldab ning milliseid õigusi ja kohustusi see kaasa toob.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 81-86), milles palub tühistada Tartu Halduskohtu otsuse ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldatakse. Halduskohus lähtus üksnes vangla seisukohtadest. Vangla meditsiiniosakond ei ole süvenenud kaebaja tervisesse. Halduskohus rikkus uurimiskohustust, jättes välja selgitamata kaebaja käe tegeliku seisundi. Kuna kaebajal käsi valutas, sest vajalikku ravi ei tagatud ning töötamine oleks tekitanud veelgi enam valu, oleks see seadnud ohtu kaebaja tervise ja heaolu. Seega oli kaebajal olemas seaduslik alus ja põhjus tööst keeldumiseks ning vanglal puudus alus kaebaja karistamiseks. Lisaks väidab kaebaja, et tööle asumise korraldused olid õigusvastased, sest kinnipeetava liikumine on osakonnas välistatud kartserikaristuse kandmise ajal. Asjaolu, et kaebaja kasutas seletuskirja ja vaide ning kaebuse koostamisel teise isiku abi, ei tähenda, et kaebaja saab kõikidest materjalidest iseseisvalt aru ja vastustajal puudub kohustus materjali tõlkida. Kaebaja palub tunnistada põhiseadusvastaseks VangS § 64 osas, mis ei
kohusta vanglateenistust tutvustama isikule materjale ja läbi viima menetlust isikule arusaadavas keeles. Töökohususte osas märkis kaebaja, et tööjuhendist tulenevalt tuleks teha ka töid, mis nõuaksid rohkema kui 5 kg tõstmist ning vasaku käega ei ole võimalik põrandaid pühkida ja pesta, sest kaebaja ise on paremakäeline. Meditsiinilistes tõendites on kirjas, et saab teostada töid vasaku käega, aga tööle määramise käskkirjas seda piirangut ei ole.
9.Viru Vangla palus apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 96-96p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Tervisehäire ei ole iseenesest takistus tööle määramisel juhul, kui kinnipeetav on sõltumata talle määratud diagnoosist võimeline tööülesandeid täitma ning pakutud töö on vastava kinnipeetava kehalistele ja vaimsetele võimetele. Kaebaja tervislikku seisundit on järjepidevalt ja objektiivselt tööle määramisel hinnatud ning vajadusel ka tööülesandeid kohandatud. Asjaolu, et kaebaja kandis koristamise asumise korralduse andmise ajal karterikaristust, ei muuda tööle asumise korraldust õigusvastaseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
11.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et kinnipeetava töötamise kohustus tuleneb otse PS §-st 29, vaid selgitab, et PS § 29 lg 2 annab üksnes põhiseadusliku aluse seadusandjale süüdimõistetu töötamise kohustuse ning selle rakendamist tagavate meetmete sätestamiseks. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjalike ja ammendavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus järgmist.
12.Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus ei hinnanud asjas kogutud tõendeid õigesti ja on lähtunud üksnes vastustaja seisukohtadest. Kaebaja väidab, et tema terviseseisund ei võimaldanud tal valvuri korraldust täita ning tööle asuda ning kaebajal oli tulenevalt tema terviseseisundist õigus tööle asumisest keelduda. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. VangS § 67 lg 1 kohaselt on kinnipeetav muuhulgas kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Viru Vangla määras 18.05.2015. a käskkirjaga nr 6-2/810 (tl 37) kaebaja majandustööde abitööliseks, üldkasutatavate ruumide koristajana. Tööle määramise käskkirjas on lähtutud arsti ettekirjutusest, mille kohaselt kaebaja võib töötada päevas kaks tundi ning ei tohi tõsta raskusi üle 5 kg. Seega on käesoleval juhul arst tuvastanud kaebaja töövõimelisuse tema tööle määramisel. Halduskohus märkis õigesti, et tegemist oli kehtiva haldusaktiga. Järelikult oli kaebajale antud korraldus asuda tööle seaduslik ja kaebajale täitmiseks kohustuslik.
13.Kaebaja keeldus 26.06.2015 ja 06.07.2015 tööle minemast töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p 4 alusel, sest väidetavalt olid kaebajal valud paremas käes. Riigikohus on leidnud, et kinnipeetav ei riku VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust, mille kohaselt on kinnipeetav vanglas kohustatud julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele, kui ta VangS § 39 lg-e 1 ning TTOS § 1 lg 3 p-le 1 ja § 14 lg 5 p-le 4 tuginedes keeldub tööst, mis seaks ohtu tema tervise (RKHKo 30.05.2015, 3-3-1-14-12,p 10; 22.01.2015, 3-3-153-14, p 13). Järelikult võib kaebaja keelduda vanglateenistuse ametniku seaduslikust korraldusest asuda tööle juhul, kui see seaks ohtu kaebaja tervise.
14.Vastavalt Riigikohtu praktikale võib juhul, kui arst on tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel ootamatu terviserikke korral kinnipeetava terviseseisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde (RKHKo 22.01.2015, 3-3-1-53-14, p 16). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul VangS § 37 lg 2 p 3 alusel kinnipeetaval õigus keelduda tööle asumast, kui arst või tervishoiuteenust osutav õde leiab, et kaebaja ei ole tervislikel põhjustel võimeline sel hetkel töötama. Asja materjalidest nähtuvalt on kohe pärast tööle asumisest keeldumist 28.06.2015 tervishoiutöötaja kontrollinud kaebaja tervisliku seisundit, kuid ei andnud tööst vabastust. Samuti ei andnud tervishoiutöötaja tööst vabastust 06.07.2015. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebajal puudus õigus 28.06.2015 ja 06.07.2015 tööle asumise korralduse täitmisest keelduda. Kuna ei vangla arst ega tervishoiuteenust osutav õde ei ole hinnanud kaebaja tervislikku seisundit selliseks, et kaebaja ei olnud 26.06.2015 ja 06.07.2015 tervislikel põhjustel võimeline töötama, siis puudus kaebajal VangS § 37 lg 2 p 3 alusel õigus 26.06.2015 ja 06.07.2015 keelduda tööle asumise korralduse täitmisest.
15.Riigikohus on leidnud, et meditsiinitöötaja tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (RKHKo 13.11.2015, 3-3-1-44-14, p19). Halduskohus ongi hinnanud tõendeid kogumis ja leidnud, et kaebajal puudus õigus tööst keeldumiseks 26.06.2015 ja 06.07.2015, mis on tõendatud vanglateenistuse ametnike ettekannete ja meditsiiniosakonna tõenditega, tervisekaardi kannetega. Ka kaebaja on saanud esitada tööle asumise korralduse saamisel oma tervise seisundist lähtuvaid vastuväiteid ning tervishoiutöötajad on seejärel tema seisundit kontrollinud. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et kaebajal esinenuksid töötamist takistavad meditsiinilised näidustused. Arstid, kelle hinnangutele halduskohus tugines, olid teadlikud kaebajale tehtud operatsioonist ja kaebajale paigaldatud implantaadist. Tervisekaardil on vastavasisulised sissekanded (03.03.2015, 10.03.2015, 22.05.2015, 28.05.2015, 02.06.2015, 08.06.2015, 26.06.2015, 28.06.2015, 06.07.2015). Ringkonnakohus leiab, et kaebaja poolt apellatsioonikaebuses esitatud väited ja apellatsioonkaebusega esitatud Ida-Tallinna Keskhaigla 23.11.2015. a vastus kaebaja päringule ei anna alust jõuda halduskohtust erinevale seisukohale. Ida-Tallinna Keskhaigla esitatud vastusest (tl 98) selgub, et kaebajale paigaldatud implantaat otseselt elamist ei sega ning absoluutset näidustust implantaadi eemaldamiseks pole. Vastusest nähtub lisaks, et kuna haigla ei tea füüsilise töö sisu, siis ei saa nad sellele hinnangut anda. Sellisest seisukohast saab järeldada, et kaebajale paigaldatud implantaat ei takista tegemast igapäevaelus tavapäraseid töid. Lähtuvalt eelnevast ühtivad vangla meditsiiniosakonna seisukohad ja Tartu Halduskohtu otsuses tehtud järeldused Ida-Tallinna Keskhaigla vastuses märgituga.
16.Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väited, mis puudutavad kaebajale operatsiooni teostamise vajalikkust ja operatsiooni teostamise kohustust, väljuvad antud asja piiridest. Antud asja lahendamisel on kaebaja haigus ja temale teostatud ravi asjakohased ulatuses, mis annavad informatsiooni selle kohta, kas kaebaja tööle asumine 26.06.2015 ja 06.07.2015 oleks seadnud ohtu kaebaja tervise. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja tervislik seisund võimaldas tal 26.06.2015 ja 06.07.2015 tööle asuda, sest kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei saanud kaebaja käele paigaldatud implantaat takistada kaebajal tegemast tavapäraseid töid igapäevaelus ja sellega samaväärseid tegevusi. Kuna kaebajal puudus arsti või tervishoiuteenust osutava õe otsustus tööst vabastamise kohta, siis tal puudus õigus töötamisest keelduda. Seega oli kaebaja 28.06.2015 ja 06.07.2015 tööle asumise korralduse täitmata jätmisega toime pannud distsipliinirikkumise ning tema distsiplinaarkorras karistamine oli kooskõlas VangS § 63 lg-ga 1. Ringkonnakohus märgib, et kui kaebajal on etteheiteid seoses vangla poolt osutatud tervishoiuteenusega, tuleb kaebajal pöörduda vastavasisulise hagiga maakohtu poole. Vangla arsti sisuline tegevus on tervishoiuteenuse osutamine, mis ei allu halduskohtu kontrollile.
17.Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et tööle mineku korraldus on õigusvastane kartseris karistuse kandmise ajal. Asjas pole vaidlust selles, et kaebajale anti korraldused osakonda koristama asuda ajal, mil kaebaja suhtes kohaldati kartserikaristust (tl 96p). Ringkonnakohus selgitab, et seadus ei keela kinnipeetava rakendamist majandustöödele. Asjaolu, et korralduse andmise ajal kandis kaebaja kartserikaristust, ei muuda iseenesest vanglaametniku tööle asumise korraldust õigusvastaseks. Ka Riigikohus on leidnud, et vangistust reguleerivad õigusaktid ei keela rakendada kinnipeetavaid majandustöödele ka ajal, mil vangla kodukorra kohaselt peaksid kinnipeetavad viibima kambris ja neile on kehtestatud liikumispiirangud (RKHKo 14.11.2012, 3-3-1-44-12, p 19).
18.Kaebaja väidab, et isegi juhul, kui ta oleks pannud toime väidetavad rikkumised, on määratud karistus ilmselgelt ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus leiab, et kaebajal puudus alus jätta vanglaametniku korraldus tööle asumiseks täitmata ning keeldumisega rikkus ta vangistusseaduse § 67 p-st 1 ja § 37 lg-st 1 tulenevaid kohustusi ning pani sellega toime distsiplinaarsüüteo. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb karistuse proportsionaalsuse juures arvestada kaebaja samaliigilisi rikkumisi, kuna see iseloomustab kaebaja käitumist ja suhtumist vanglaametnike korraldustesse ja üldisesse distsipliini. Samas tuleb VangS § 63 lg 3 esimese lause kohaselt distsiplinaarkaristuse valikul võtta arvesse ka vangistuse täideviimise eesmärki. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebajal kuus kehtivat distsiplinaarkaristust, millest neli olid määratud ametniku korraldustele mitteallumise eest. Selline käitumine viitab kaebaja süstemaatilisele allumatusele. Ringkonnakohus leiab, et põhjendamata töökohustuste mittetäitmata jätmise eest määratud karistus pole ilmselgelt proportsionaalne ning selle tühistamiseks puudub alus. Vangla on arvestanud kehtivate distsiplinaarkaristustega, rikkumise raskusega ja samaliigiliste rikkumiste faktiga ning jõudnud järeldusele, et määratud karistus on proportsionaalne.
19.Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks ei anna alust tõlgi kaasamata jätmine. HMS § 21 lg 1 kohaselt kaasatakse menetlusosalise taotlusel asja menetlemisele tõlk, kui menetlusosaline ei valda eesti keelt, milles asja menetletakse. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebajal omandatud riigikeel A1 tasemel (tl 23). Tõlgi taotlemist taotles kaebaja 23.07.2015, kui talle tutvustati distsiplinaarmenetluse määramise käskkirja nr 6-3/854. Kaebaja esitas 13.07.2015 seletuskirja 06.07.2015 toimunud intsidendi kohta eesti keeles (tl 51-51p), 21.07.2015 tutvus distsiplinaarmenetluse protokolliga (tl 38-39p) ja 22.07.2015 andis samuti selgitused 28.06.2015 toimunud intsidendi kohta eesti keeles (tl 50-50p). Tõlgi kaasamist on kaebaja nõudnud alles distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja saamisel, kus ta ei nõustunud sellega, et kontaktisik tõlgiks käskkirja (tl 17-19). Seejärel esitas kaebaja vaide (tl 20-22) vanglale eesti keeles ja ka kõik käesolevas asjas kohtule esitatud dokumendid on esitatud eesti keeles. Sellest saab järeldada, et tõlgi kaasamine distsiplinaarmenetluses ei olnud asjaolusid arvestades vajalik, kuna kaebajale oli arusaadav, milles seisneb asja menetlemine.
20.Seoses kaebaja väitega, et VangS § 64 on põhiseadusvastane osas, mis ei kohusta vanglateenistust tutvustama isikule materjale ja läbi viima menetlust isikule arusaadavas keeles, märgib ringkonnakohus järgmist. PS § 6 kohaselt on Eesti riigikeel eesti keel ja PS § 52 lg 1 kohaselt on riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asjaajamiskeel eesti keel. VangS § 64 järgib neid põhimõtteid. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja esitatud põhiseaduse vastaseks tunnistamise nõue on ilmselgelt põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata.
21.Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jääb apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot kaebaja enda kanda.
Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/
Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.