2.Jätta kaebaja taotlused läbi vaatamata. Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Halduskohtu kaudu Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A.N. esitas 09.12.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seoses 25.11.2015 kuni 2016 üksikvangistuses viibimise ning mõtestatud tegevuse puudumisega. Eelviidatud kaebuse tagastas halduskohus 03.01.2047 määrusega haldusasjas 3-16-2546 ning Tallinna Ringkonnakohtu 19.01.2017 määrusega jäeti halduskohtu määrus muutmata. Ringkonnakohtu määrus jõustus 13.03.2017, kui Riigikohus jättis A.N.i määruskaebuse menetlusse võtmata.
2.30.01.2017 saabus halduskohtule A.N.i kaebus Tartu Vangla 10.01.2017 otsusele nr 1-13/236-6, millega jäeti A.N.i 16.11.2016 kahjunõue ajavahemikul 25.11.2015 kuni 2016. aasta üksikvangistuses viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
3.Vastuseks halduskohtu 06.02.2017 kohtunõudele edastas Tartu Vangla 23.02.2017 kohtule 10.01.2017 otsuse aluseks olevad materjalid.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus leiab, et kaebus on materiaalõiguslikult perspektiivitu ja tuleb halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada. Riigikohus on pidanud õigeks kaebuse tagastamist HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel olukorras, kus teatud nõude esitamine ja menetlemine on iseenesest võimalik, kuid selline kaebus jääks rahuldamata (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-86-12, punkt 15 ja asjas nr 3-3-1-29-13, punkt 24).
5.Põhiseaduse (edaspidi PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju
hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (edaspidi RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
6.Kaebaja peab Tartu Vangla tegevuses õigusvastaseks seda, et Tartu Vanglas viibides oli ta kambris üksinda (üksikvangistuses) ning sellega põhjustati kaebajale moraalseid ja tervislikke kahjusid.
7.Kaebusele lisatud Tartu Vangla 10.01.2017 otsusest (toimiku lk 2, sh pöördel) ning Tartu Vangla 23.02.2017 vastusest (toimiku lk 7-8) nähtub, et A. N. viibis Tartu Vanglas ajavahemikel 27.11.2015–30.12.2015, 06.01.2016–02.03.2016; 28.03.2016–11.04.2016, 20.04.2016–25.04.2016, 08.06.2016–20.06.2016, 11.07.2016–12.07.2016 ja 26.01.2016– 27.07.2016. Ajavahemikul 25.11.2015–08.02.2016 viibis A.N. Tartu Vanglas vahistatuna. Alates 08.02.20166 on A.N. viibinud Tartu Vanglas süüdimõistetuna ajutiselt läbisõidul teise sihtkohta jõudmisel või uurimisasutuse kutsel uurimistoimingute läbiviimiseks. Koos kambrikaaslasega viibis A.N. Tartu Vanglas ajavahemikel 27.11.2015–30.12.2015, 10.02.2016–12.02.2016, 15.03.2016–07.04.2016 ja 08.06.2016–20.06.2016.
8.Eesti õigusruumis on mõiste „üksikvangistus“ sisustamisel omaks võetud seisukoht, et üksikvangistusena võib Eesti kontekstis mõista kartserikaristust. Ka Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportitest nähtub, et üksikvangistusena mõistetakse kartserikaristust. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 90 lg 3 sätestab, et vahistatuid hoitakse ööpäev lukustatud kambris ning samuti on liikumisõigus piiratud kinnipeetaval, kes viibib seoses kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises vanglas (justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi sisekorraeeskiri) § 8 lg 4). Kuna vaidluse all ei ole, et A.N. viibis Tartu Vanglas vahistatuna või ajutiselt, siis on tema viibimine vaidlustatud ajavahemikul Tartu Vanglas liikumisõiguse piiranguga olnud kooskõlas kehtiva õigusega.
9.Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (VangS § 6 lg 1). Vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, st teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi; vangistust ei ole õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna, vaid kinnipeetava kogu eluolu seotakse vanglaga – tema vabadus allutatakse VangS
2.ja 3. peatükist tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks (Riigikohtu üldkogu 07.12.2009 otsus nr 3-3-1-5-09, punkt 30). Vahistamine on kahtlustatavale, süüdistatavale või süüdimõistetule kohaldatav tõkend, mis seisneb isikult kohtumääruse alusel vabaduse võtmises (kriminaalmenetluse seadustik § 130 lg 1). Seega ei saa isiku subjektiivseid õigusi rikkuda vahistatuna ja kinnipeetavana vangistuses viibimine ning sellega kaasnev vaba eneseteostuse piiramine.
2(3)
10.Tartu Vangla on kambertüüpi, s.t selles viibivadki kinnipeetavad kambris kas üksi või kahekesi ning vastustajale ei saa ette heita, et kaebaja paigutatakse Tartu Vanglas vastavalt kehtivatele õigusaktidele ning kooskõlas vangla eripäraga. Vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 1 kehtestab, et kinnipeetavaid on lubatud paigutada nii ühe- kui ka mitmekohalisesse tuppa või kambrisse. Eelviidatud regulatsioon kehtib ka vahistatule (vangla sisekorraeeskirja § 1 lg 2). Ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetavale õigust otsustada selle üle, millisesse kambrisse ta paigutatakse, sh kas tegu on ühe- või mitmekohalise kambriga. Sellist õigust ei ole ka vahistatul või kinnipeetaval, kes viibib ajutiselt teises vanglas. Isiku paigutamine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel ning õigusnormid jätavad vanglale kaalutlusõiguse otsustamaks, kas paigutada kinnipeetav kambrisse eraldi või koos kaaskinnipeetavatega (Riigikohtu 19.01.2012 otsus nr 3-3-1-76-11, punkt 11). Seega puudub keeld, mis ei lubaks vahistatut või ajutiselt teises vanglas viibivat kinnipeetavat üksinda kambrisse paigutada ning seadusandja on jätnud haldusorgani otsustada, millistest kaalutlustest paigutamisel lähtutakse ning isikul puudub subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist üksinda või mitmekesi kambrisse. Kuigi kinnipeetaval (s.h vahistatul) puudub subjektiivne õigus nõuda, et teda paigutataks kambrisse mitmekesi, siis nähtub Tartu Vangla 23.02.2017 vastusest, et A.N. ei ole esitanud taotlusi, et teda paigutataks ümber selliselt, et ta ei peaks üksi kambris viibima.
11.EIK on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt nt Riigikohtu 15.03.2010 otsuse nr 3-3-1-93-09, punkt 11). Kaebusest ei nähtu, et kaebaja inimväärikust oleks alandatud või kaebajale oleks põhjustatud rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kaebaja ei väida, et talle ei oleks tagatud olnud vähemalt 1 tunnine jalutuskäik päevas või et Tartu Vangla oleks talle keelanud või teinud takistusi lugeda kambris üleriigilisi vangla poolt tellitud ajalehti või tellida vangla vahendusel isiklike vahendite arvelt endale mõtestatud tegevust pakkuvat kirjandust. Ka on vahistatul lubatud saada pakiga raamatuid või perioodilisi väljaandeid, taotleda luba kambris isikliku raadi või teleri kasutamiseks, kasutada vangla raamatukogu teenust ning pidada kirjavahetust. Kaebaja ei väida, et Tartu Vangla oleks eelviidatud õigusi piiranud.
12.Mis puudutab aga kaebaja väiteid tervise kahjustumisest, siis on need samuti paljasõnalised ning A. Nileder ei ole esitanud kaebuses väiteid, mis võiksid seada kahtluse alla 10.01.2017 otsuses toodud väited, mille kohaselt ei ole alust väita, et tema vaimses tervise kahjustumine on põhjuslikus seoses Tartu Vanglas lukustatud kambris mõistetatud tegevuseta olemisega. Kaebaja väidetud psüühikahäire koos psühhootiliste elamustega on esinenud varasemalt.
13.Eelnevast tulenevalt on kohus veendumusel, et kahjunõude eeldused on täitmata, mistõttu on selline kaebus materiaalõiguslikult perspektiivitu.
14.Kaebaja on taotlenud menetlusabi (riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist ning riigi õigusabi), soovinud tervisliku kontrolli läbiviimist ja põhiseaduslikkuse kontrolli algatamist. Samuti on kaebaja taotlenud Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist. Tulenevalt sellest, et kaebus kuulub tagastamisele, jätab kohus taotlused HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Prigoda
3(3)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.