J.R. kaebus Viru Vangla kodukorra punkti 12.1 teise lause õigusvastasuse või tühisuse kindlakstegemise ning Viru Vangla vastuse nr 6-10/11574-2 õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja J.R. Vastustaja Viru Vangla, esindaja Agu Rillo
Resolutsioon
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
1.1.Teha kindlaks Viru Vangla kodukorra punkti 12.1 teise lause „Kartserikaristust kandval kinnipeetaval on suitsetamine keelatud“ õigusvastasus.
1.2.Jätta kaebus Viru Vangla kodukorra punkti 12.1 teise lause tühisuse kindlakstegemise nõudes ja Viru Vangla vastuse nr 6-10/11574-2 õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes rahuldamata.
2.Jätta kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta kaebaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
4.Jätta menetluskulud võrdsetes osades kaebaja ja vastustaja kanda. Jätta menetluskulud poolte kasuks välja mõistmata.
5.Mõista Viru Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõiv 7,50 eurot.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 10.04.2017.a. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kaebus ja poolte seisukohad
1.J.R. esitas 19.04.2016.a (registreeritud 20.04.2016.a) Viru Vanglale taotluse (tl 14-15) Viru Vangla kodukorra punkti 12.1 tühisuse kindlakstegemiseks. Kaebaja vaidlustas selle sätte osas, mis keelab suitsetamise kartserikaristust kandvale kinnipeetavale. Kaebaja põhjendas oma taotlust järgmiselt. Kodukorra seletuskirjas põhjendab vangla keeldu sellega, et kartseris oleval kinnipeetaval ei tohi olla sigarette. Kuid vanglas võetakse tubakatooted üleüldiselt vanglateenistuse poolt hoiule. Kartserikaristust kandvad kinnipeetavad viibivad jalutuskäigu ajal kohtades, kus võib suitsetada. Ainus erinevus on selles, et neile ei väljastata hoiule võetud sigarette. Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega ja põhjendamatu piiranguga.
2.Viru Vangla leidis 10.05.2016.a vastuses nr 6-10/11574-2 (tl 16), et kodukorra punkt 12.1 ei ole tühine, kuna see ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 sätestatud tühise haldusakti tunnustele.
3.J.R. esitas 21.08.2016.a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-4), mille kohus võttis menetlusse Viru Vangla kodukorra punkti 12.1 teise lause (edaspidi vaidlustatud säte) ja Viru Vangla vastuse nr 6-10/11574-2 õigusvastasuse kindlakstegemise nõuetes. Kaebaja hinnangul ei ole vanglal õigust kohelda kartseris viibivaid kinnipeetavaid teistest erinevalt. Vaidlustatud sättega kehtestatud keeld ei ole vajalik vangla julgeoleku kaalutlustel ja see ei ole seotud vangistuse täideviimise eesmärkidega. Keeluga koheldakse kinnipeetavaid põhjendamatult ebavõrdselt. Keeld kujutab endast karistuslikku meedet. Keeld soodustab õigusrikkumisi ja on seetõttu tühine. Vaidlustatud säte on tühine ka põhjusel, et keelu tõttu ei saa vanglateenistus väljastada kartseris viibivale kinnipeetavale talle endale kuuluvaid sigarette või lubada neid osta kauplusest ning seetõttu on kodukorrast tulenevad kohustused vastukäivad ja neid ei ole võimalik täita. Kaebajale ei ole antud abi suitsetamisest loobumiseks: ta ei ole saanud puuvilju, teda ei ole nõustatud ja tal ei ole võimalik laenutada raamatukogust asjakohast kirjandust.
4.Viru Vangla palus 21.11.2016.a vastuses (tl 43-44) jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja viitas ka eelnenud haldusmenetluses esitatud seisukohtadele. Vastustaja hinnangul on vaidlustatud kodukorra säte õiguspärane ja ei ole ka tühine. Tava- ja kartserirežiimil viibivale kinnipeetavale lubatud isiklike ja vangla poolt kasutada antavate asjade kataloog on erinev. Kui tavarežiimil viibiva kinnipeetava puhul on reguleeritud asjade omamine ja kasutamine selliselt, et teatud asjade valdamine on keelatud, siis kartserirežiimil viibiva kinnipeetava puhul on sätestatud lubatud asjade suletud loetelu. Tubakatooted ja suitsetamisvahendid sellesse loetellu ei kuulu, mistõttu tuleb vastavad esemed lugeda kartserirežiimil viibivale kinnipeetavale keelatuks. Samuti on ette nähtud, et kartserirežiimile paigutatavalt kinnipeetavalt võetakse ära isiklikud esemed, tubakatooted liigituvad samuti kinnipeetava isiklike asjade hulka. Eeltoodut ei muuda asjaolu, et tubakatoodete hoidmisele on kehtestatud eriregulatsioon. Vastustaja kohtleb ühesuguselt kõiki kartserirežiimil viibivaid kinnipeetavaid, mistõttu ei ole rikutud võrdsuspõhiõigust. Kartserirežiimil ja tavarežiimil viibivad kinnipeetavad ei ole antud küsimuses võrreldavad grupid. Vaidlustatud kodukorra sätte tühisuse osas jääb vastustaja 10.05.2016 vastuses nr 6-10/115742 väljendatud seisukohtade juurde. Vastustaja märgib, et eelnimetatud vastuse õigusvastasuse
tuvastamise nõue ei ole kohane õiguskaitsevahend, kuna vangla vastuse võimaliku hüpoteetilise õigusvastasuse kindlakstegemine ei annaks kaebajale mingit õiguslikku eelist. Vastustaja kahtleb kohtu hinnangus sellele, et kaebaja võimalik kahju hüvitamise nõue ei ole perspektiivitu. Olukord, kus kinnipeetav ei saa karterirežiimis viibimise ajal suitsetada, ei kvalifitseeru ühegi riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 sätestatud mittevaralise kahju liigi alla. Suitsetamise piiramine vanglas üldiselt ja ka kartserikaristuse kandmise ajal piirab küll põhiseaduse § 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele, kuid vangistuse ajal on isiku vastav põhiõigus juba olemuslikult piiratud. Üldiselt on teada, et suitsetamine on tervistkahjustav tegevus. Lisaks on kaebaja väljendanud tahet suitsetamisest loobuda. Vastustaja ei kujuta ette, milline võiks olla kahju, mille hüvitamist kaebaja võiks taotleda. Kohtu seisukoht Nõude täpsustamine. Kaebeõigus
5.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 4 alusel tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kaebaja sõnastas kaebuses oma nõude vaidlustatud sätte õigusvastasuse kindlakstegemise nõudena ning sellisena võttis kohus nõude menetlusse. Kaebuse põhjendustes tugineb kaebaja ka sellele, et vaidlustatud säte on tühine. Enne kohtusse pöördumist esitas kaebaja vastustajale vaidlustatud sätte tühisuse tuvastamise taotluse ning vastustaja jättis selle rahuldamata punktis 2 nimetatud vastusega, mille kaebaja samuti kaebuses vaidlustas. Eeltoodu põhjal oli kaebaja tahe kaebuse esitamisel suunatud sellele, et kohus tuvastaks vaidlustatud sätte õigusvastasuse või tühisuse. Kuigi kaebaja ei ole vaidlustatud sätte tühisuse tuvastamise nõuet korrektselt sõnastanud, on see algusest peale kuulunud vaidluse esemesse. Ka vastustaja on vastuses kaebusele esitanud vastuväited nii vaidlustatud sätte õigusvastasusele kui tühisusele. Seetõttu ei mõjuta ja ei takista asja lahendamist see, et kaebuse menetlusse võtmisel ei ole välja toodud vaidlustatud sätte tühisuse kindlakstegemise nõuet, ning kohus ei välju seda lahendades kaebuse piiridest. Kokkuvõttes on kaebaja esitatud ja kohus lahendab vaidlustatud sätte õigusvastasuse või tühisuse kindlakstegemise ning otsuse punktis 2 nimetatud vastuse õigusvastasuse kindlakstegemise nõude.
6.Vastustaja seadis vastuses kaebusele kahtluse alla kaebaja kaebeõiguse. Seetõttu hindab kohus veelkord, kas kaebajal oli õigus kaebuse esitamiseks. Kohus leidis 19.10.2016.a määruses, et kaebajal on õigus esitada vaidlustatud sätte suhtes tuvastamisnõue, kuna kaebajal on kavas esitada hüvitamiskaebus ning seda ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Vastustaja vaidlustabki kaebeõiguse, kuna talle ei ole arusaadav, milline võiks olla kahju, mille hüvitamist kaebaja võiks taotleda. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esitas vastustajale taotluse lubada tal kartserikaristuse kandmise ajal suitsetada ning vastustaja keeldus sellest vaidlustatud sättele tuginedes (tl 1819).
7.Kohus loeb üldiselt teadaolevaks, et suitsetaval isikul tekib nikotiinisõltuvus ning suitsetamisest loobumisel võivad tekkida võõrutusnähud. Tervise Arengu Instituudi peetava internetilehe www.tubakainfo.ee andmetel võivad sellisteks nähtudeks olla näiteks unehäired,
korratu südametegevus, meeleolulangus, peavalu, seedehäired, kõrgenenud ärrituvus ja rahutus, liighigistamine, söögiisu muutus, üldine ärevus, tähelepanuvõime ja töövõime langus. Nähtude ilmnemine, intensiivsus ja ajaline kestus võivad inimeseti erineda. Võõrutusnähtude esinemine ei sõltu sellest, kas isik loobus suitsetamisest oma vabal tahtel või seetõttu, et temalt võeti võimalus suitsetada. Kinnipeetavale kehtestatud suitsetamise keeld võib põhimõtteliselt põhjustada võõrutusnähte, need võivad ületada kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste või ebameeldivuste taseme ning seega anda aluse kahju hüvitamise taotluse esitamiseks riigivastutuse seaduse alusel. Praeguse vaidluse esemeks ei ole see, kas kaebajal esines suitsetamisest loobumisega kaasnevaid nähte või millise intensiivsusega need olid. Need küsimused muutuvad asjakohaseks juhul, kui kaebaja esitab vastustajale kahju hüvitamise nõude. Sellise nõude esitamise korral peab kaebaja konkreetsete nähtude esinemist olenevalt nõudest ka põhistama või tõendama. Kaebeõiguse hindamisel on oluline vaid see, kas kahju tekkimine kaebaja viidatud asjaoludel on põhimõtteliselt võimalik. HKMS § 45 lg 2 kohaselt välistab tuvastamiskaebuse esitamise õiguse ainult hüvitamiskaebuse ilmselge perspektiivitus. Sellise olukorraga praegusel juhul tegemist ei ole. Kaebeõigust ei mõjuta see, et kaebaja esitas vastustajale avalduse, milles ta palus abi suitsetamisest loobumisel (tl 20). Esiteks esitas kaebaja selle avalduse 01.07.2016.a, kaebaja soov suitsetada ja vastustaja keeldumine pärinevad aga sama aasta aprillikuust ehk tunduvalt varasemast ajast (tl 18-19). Teiseks puuduvad andmed selle kohta, kas kaebaja tegelikult ka loobus suitsetamisest. Kaebuse andmed viitavad pigem vastupidisele, kuna kaebaja väitel vangla talle lubatud abi ei osutanud.
8.Punktis 2 nimetatud vangla vastuse osas leiab vastustaja, et selle õigusvastasuse kindlakstegemine ei anna kaebajale mingit õiguslikku eelist. Kohus nõustub sellega, et punktis 2 nimetatud vastustaja vastus iseseisvalt ei saanud tekitada kaebajale riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele kuuluvat kahju. Kohus võttis vangla vastuse õigusvastasuse kindlakstegemise nõude menetlusse põhjusel, et kohtupraktikas on peetud lubatavaks vaidlustada õigusselguse huvides koos haldusakti või toiminguga ka kohtueelses menetluses tehtud haldusorgani otsustus. Õigusselguse saavutamise soov ei saa sõltuda sellest, kas kohtueelne menetlus oli kohustuslik või mitte. Kokkuvõttes jääb kohus kaebeõiguse osas oma varasema seisukoha juurde ning lahendab kaebuse sisuliselt. Kaebuse lahendamine
9.Tubakatoodete tarbimise keelud ja piirangud on sätestatud tubakaseaduse (TubS) § 27-31. Isikuliselt kohaldatav keeld on sätestatud üksnes alaealiste suhtes. Muud keelud ja piirangud reguleerivad kohti, kus on lubatud või keelatud suitsetada. Suitsetamise korraldus vanglas on sätestatud vangistusseaduse alusel justiitsministri määrusega kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 82. Selle paragrahvi lg 2 näeb ette, et kinnipeetav võib vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kinnipeetaval ei ole õigus enda juures hoida tubakatooteid. Tubakatooted võetakse vanglateenistuse ametniku poolt hoiule. Vanglateenistus väljastab tubakatooted kinnipeetavale vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada.
Tubakaseadus, vangistusseadus või vangla sisekorraeeskiri ei sisalda sätteid, mis reguleeriksid kartseris viibiva kinnipeetava suitsetamist.
10.Vangistusseaduse (VangS) § 105 lg 21 ja 3 alusel kehtestab vangla direktor vangla kodukorra, milles sätestatakse kinnipeetava või vahistatu vastuvõtt ja vanglasisene paigutus, päevakava, töötamise ja õppimise korraldus, vaba aja veetmise võimalused, sisseostude tegemine, kokkusaamised ja telefoni kasutamine, lühiajaline väljasõit ja väljaviimine, usuliste vajaduste rahuldamine, meditsiiniline teenindamine, ametnike vastuvõtt, kirjavahetuse korraldus, distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja distsiplinaarkaristuse täideviimine, ümberpaigutamine ja vanglast vabastamine ning muud reguleerimist vajavad asjaolud. Viru Vangla direktori 23.01.2013.a käskkirjaga kinnitatud Viru Vangla kodukorra p 12.1 näeb ette, et kinnipeetaval on lubatud suitsetada selleks päevakavas ette nähtud ajal ja kohas. Kartserikaristust kandval kinnipeetaval on suitsetamine keelatud. Kodukorra lisaks 1 on kinnipeetavate päevakava osakondade kaupa. Reeglina on päevakavas ette nähtud, et kinnipeetavad võivad suitsetada jalutuskäigu ajal jalutusboksis. Kartserirežiimil paiknevate kinnipeetavate päevakavas suitsetamist reguleeriv lause puudub. Kodukorra seletuskirjas on p 12.1 põhjendatud järgmiselt. TubS § 30 lg 2 p 1 kohaselt on suitsetamine riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuse ruumides lubatud üksnes suitsetamisruumis või suitsetamisalal. Sama paragrahvi lg 1 põhjal otsustab ruumis või piiratud maa-alal suitsetamise lubamise ruumi või piiratud maa-ala valdaja enda äranägemisel. Päevakava kohaselt võivad kinnipeetavad suitsetada vaid jalutuskäigu ajal, s.o viibides vastavalt märgistatud jalutusboksis või -hoovis. VSKE § 60 lg 1 on sätestatud ammendav loetelu esemetest, mis kinnipeetaval võib kartseris olla. Sigarette nimekirjas ei ole. Seega on suitsetamine kartserikaristuse kandmise ajal keelatud.
11.Kohtupraktika põhjal on vangla kodukord üldkorraldus HMS § 51 lg 2 tähenduses (Riigikohtu lahend 3-3-1-95-07, p 10). See tähendab, et tegemist on haldusaktiga. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud säte on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS). Kohus mõistab seda taotlusena põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. HKMS § 158 lg 4 kohaselt saab kohus hinnata seaduse või muu õigustloova akti kooskõla põhiseadusega. Kuna vaidlustatud säte sisaldub haldusaktis, siis jätab kohus kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks läbi vaatamata.
12.Kohus käsitleb esmalt vaidlustatud sätte võimalikku tühisust, kuna haldusakti tühisus kõrvaldab selle kehtivuse ning seega puudub haldusakti tühisuse korral vajadus hinnata selle õiguspärasust. HMS § 63 lg 2 kohaselt on haldusakt on tühine, kui: 1) sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan; 2) sellest ei selgu haldusakti adressaat; 3) seda ei ole andnud pädev haldusorgan; 4) see kohustab toime panema õigusrikkumise; 5) sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita.
Kohtu hinnangul ei esine vaidlustatud sätte puhul ühtegi eeltoodud alust ning see ei ole tühine. Kohus jätab vaidlustatud sätte tühisuse tuvastamise nõude rahuldamata. Kaebaja väitel kohustab vaidlustatud säte teda toime panema õigusrikkumisi. Kaebaja ei ole täpsemalt selgitanud ja kohtule ei ole äratuntav, milliseid õigusrikkumisi kohustab teda toime panema keeld suitsetada. Kaebaja viitab kohtuasjale 3-10-2660, kuid selles kohtuasjas ei käsitletud suitsetamiskeelu võimalikku tühisust. Kaebaja tugineb ka sellele, et vaidlustatud sätet ei ole võimalik täita. Kohtu hinnangul on tegemist selge ja üheselt mõistetava keeluga, mida on võimalik täita ja mida kaebaja eeldatavalt on ka täitnud. See, et sigarettide valdamisele ja kasutamisele vanglas on kehtestatud piirangud ning et olukorras, kus kaebaja ei tohi suitsetada, ei saa vanglaametnik talle sigarette ka väljastada, ei tähenda seda, et vaidlustatud sätte täitmine on võimatu.
13.Kaebaja ei esitanud punktis 2 toodud vangla vastusele mingeid iseseisvaid vastuväiteid. Kaebaja vaidlustas selle vastuse, kuna ta ei nõustunud vastustaja hinnanguga vaidlustatud sätte tühisusele. Kuna kohus nõustub vastustaja otsustusega, et vaidlustatud säte ei ole tühine, siis jätab kohus rahuldamata ka Viru Vangla vastuse nr 6-10/11574-2 õigusvastasuse tuvastamise nõude.
14.HMS § 54 kohaselt on haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud.
15.Kohus leiab, et vaidlustatud säte ei ole õiguspärane, kuna see ei ole antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Vastustaja väitel ei ole kartserikaristust kandva kinnipeetava õigust suitsetada piiratud mitte kodukorra vaidlustatud sättega, vaid piirang tuleneb VangS § 651 lg 2 ja VSKE § 60 lg 1. VangS § 651 lg 2 sätestab, et kartserisse vastuvõtmisel otsitakse kinnipeetav läbi ning talle antakse kartseri arvel olev riietus. Kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse hoiule ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist. VSKE § 60 lg 1 loetleb asjad, mis võivad kinnipeetaval kartseris kaasas olla, nende seas tubakatooteid nimetatud ei ole. Ka kodukorra seletuskirjas on vaidlustatud sätte põhjendusena viidatud sellele, et kartseris lubatud esemete hulgas sigarette nimetatud ei ole. Kohus ei nõustu sellega, et VangS § 651 lg 2 ja VSKE § 60 lg 1 saab tuletada kartserikaristust kandva kinnipeetava keelu suitsetada. VSKE § 82 lg 3 näeb ette, et kinnipeetaval ei ole ka kambris õigust hoida enda juures tubakatooteid, need võetakse vanglateenistuse ametniku poolt hoiule ning vanglateenistus väljastab need kinnipeetavale vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada. Kohtu hinnangul on ka kartseris oleva kinnipeetava jaoks tubakatoodete hoidmist ja kasutamist reguleerivaks erisätteks VSKE § 82 lg 3, mitte VangS § 651 lg 2 ja VSKE § 60 lg 1. Tubakatooted ei ole asjade hulgas, mille kinnipeetav peab kartserisse paigutamisel ära andma, kuna need on antud vangla hoiule juba varem. Tubakatooteid ei tohi kinnipeetaval tõepoolest
kartseris kaasas olla, kuid neid ei tohi olla ka kambris. VSKE § 82 lg 3 ei kehtesta sigarettide hoidmisel ja väljastamisel mingeid erisusi kinnipeetavaatele, kes viibivad kartseris. Kohtu hinnangul on vähe usutav, et seadus- või määrusandja oleks soovinud sätestada kartserikaristust kandvate kinnipeetavate suitsetamise keelu vastustaja kirjeldatud ebamäärasel ja raskesti mõistetaval viisil. Ministril oli VSKE andmisel võimalus sätestada see keeld otsekoheselt ja selgelt, lisades selle VSKE § 82 sätetele. See, et vastav keeld suitsetamist reguleerivate sätete juures puudub, viitab sellele, et määrusega ei ole kartserikaristust kandvate kinnipeetavate suitsetamise õigust piiratud.
16.Kohus on eeltoodu alusel seisukohal, et vaidlusaluse keelu on kehtestanud Viru Vangla direktor oma käskkirjaga. Sellist õigus vangla direktoril aga ei ole. Õigusteoorias on leitud, et suitsetamine kuulub PS § 19 sätestatud üldise vabaduspõhiõiguse (õigus vabale eneseteostusele) kaitsealasse. PS § 19 on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus ning seda võib piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole PS-ga otseselt keelatud. Põhiõiguste ja vabaduste piirangud tuleb reeglina kehtestada seadusega. Teatud tingimustel võib neid kehtestada ka määrusega, kuid täitevvõimule ei või anda pädevust kehtestada seadusega võrreldes ulatuslikumaid piiranguid. Halduse individuaalakt peab olema kooskõlas seda andma volitanud määruse või seadusega (Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, www.pohiseadus.ee, § 3 ja 19 kommentaarid ning II peatüki sissejuhatus). Kohus näitas eespool, et seadused ega nende alusel antud määrused ei reguleeri kinnipeetavate õigust suitsetada lähtudes sellest, kas kinnipeetav viibib kartseris või mitte. See tähendab, et õigusaktid ei keela kartserikaristust kandvatel kinnipeetavatel suitsetada. VangS § 105 lg 21 ei näe ette võimalust kehtestada kodukorraga kinnipeetavate õiguste täiendavaid piiranguid. Õigust keelata kartseris viibivatele kinnipeetavatele suitsetamine ei saa tuletada ka TubS § 30 lg 1, mille kohaselt otsustab ruumis või piiratud maa-alal suitsetamise lubamise vastavalt ruumi või piiratud maa-ala valdaja enda äranägemisel. Selle paragrahvi pealkirjast ja paiknemisest tuleneb üheselt, et mõeldud on suitsetamiseks lubatud või keelatud kohtade määratlemist. Viidatud säte ei anna vangla direktorile õigust keelata suitsetamine üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikute grupile. Vastustaja ei ole tuginenud sellele, et vaidlusalune keeld on vajalik vangla julgeoleku kaalutlustel (VangS § 41 lg 2). Eeltoodud põhjustel rahuldab kohus kaebuse Viru Vangla kodukorra punkti 12.1 teise lause õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes. Kaebaja taotlused. Menetluskulud
17.Kaebaja esitas 31.01.2017.a taotluse riigi õigusabi saamiseks, see jõudis kohtusse 09.02.2017.a. Kaebaja soovis riigi õigusabi halduskohtumenetluses osalemiseks ning põhjendas seda sellega, et ta ei suuda ise oma õigusi kaitsta. Kaebaja taotluse kohtusse jõudmise ajal oli kohus juba määranud otsuse teatavaks tegemise aja. Saabunud oli ka uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavate avalduste esitamise tähtaeg, selliseid avaldusi kumbki pool ei esitanud ja seega puudus vajadus vastaspoole avaldusele vastata. Varasemas menetluses osales kaebaja iseseisvalt. Kohtu hinnangul ei vaja kaebaja praeguses menetlusetapis riigi õigusabi, vaid on võimeline ise kaitsma oma õigusi. Kohus jätab kaebaja taotluse riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
Kohus selgitab kaebajale, et kui kaebaja soovib taotleda riigi õigusabi apellatsioonkaebuse esitamiseks, siis sellekohane taotlus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule. Riigi õigusabi taotluse esitamine ei pikenda apellatsioonitähtaega.
18.HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Praeguses kohtuasjas ei lahendanud kohus rahalisi nõudeid, seetõttu ei saa kaebuse rahuldamise ulatust täpselt määrata. Kohtu hinnangul tuleb menetluskulud jätta poolte kanda võrdsetes osades.
19.HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kumbki pool ei esitanud kohtule menetluskulude nimekirja või kuludokumente, seetõttu jäävad menetluskulud poolte kasuks välja mõistmata.
20.HKMS § 109 lg 3 kohaselt mõistab kohus poolelt, kelle kanda jäävad menetluskulud, Eesti Vabariigi kasuks välja menetlusabikulud ja muud menetluskulud, mis ei ole tekkinud riigi ega riigi haldusorgani osalemisest kohtus menetlusosalisena. Kohus vabastas kaebaja 19.10.2016.a määrusega 15 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Kohus mõistab vastustajalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõivu 7,50 eurot. Kaebaja suhtes tegi kohus eelnimetatud lahendiga lõpliku otsustuse, et kaebajal riigilõivu tasuda ei tule, seega puudub vajadus kaebaja kanda jääva riigilõivu osa täiendavaks reguleerimiseks otsuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.