RePa15 OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 01.02.2016 otsuse nr 12-6/94 osaliseks tühistamiseks, 05.05.2016 vaideotsuse nr 12-4/16/159-3 tühistamiseks ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti uue otsuse tegemiseks kohustamiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – RePa15 OÜ; Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda.
Edasikaebamise kord
Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 03.04.2017 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.
07.05.2015 esitas RePa15 OÜ esindaja Hannes Urbanik, kes oli kuni 31.03.2016 RePa15 OÜ ainuosanik ja juhatuse liige, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (edaspidi PRIA ja ka vastustaja) e-PRIA portaali kaudu loomakasvatuse toetuste taotluse (12015110081), milles taotles ute ja kitse kasvatamise otsetoetust 100 loomale.
2.01.02.2016 jättis PRIA otsuse nr 12-6/94 p-s 3 RePa15 OÜ taotluse rahuldamata, võttes aluseks maaeluministri 20.04.2015 määruse nr 34 „Piimalehma, ammlehma ning ute ja kitse kasvatamise otsetoetus“ (edaspidi määrus nr 34) § 11 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 (edaspidi määrus nr 1306/2013) art 60. PRIA asus seisukohale, et toetuse saamiseks vajalikud tingimused olid loodud kunstlikult (tl 15p-16).
3.01.03.2016 esitas RePa15 OÜ PRIA-le vaide, milles taotles kaevatava otsuse kehtetuks tunnistamist ja uue otsuse tegemist, millega PRIA määraks ute ja kitse kasvatamise otsetoetust vastavalt taotlusele. 05.05.2016 vaideotsusega nr 12-4/16/159-3 jättis PRIA esitatud vaide rahuldamata.
4.09.06.2016 saabus Tartu Halduskohtusse RePa15 OÜ kaebus, milles palutakse tühistada PRIA 01.02.2016 otsus nr 12-6/94 p 3 osas ja 05.05.2016 vaideotsus nr 12-4/16/159-3. Lisaks palutakse kohustada PRIA-t tegema uut otsust, millega kaebajale määrata ute ja kitse kasvatamise otsetoetus vastavalt esitatud taotlusele. Tartu Halduskohus võttis 28.06.2016 määrusega kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud.
KAEBAJA VÄITED
5.Kaebaja arvates on PRIA 01.02.2016 otsuse nr 12-6/94 p 3 põhjendamata. Kaebaja arvates on PRIA 05.05.2016 vaideotsuse nr 12-4/16/159-3 p-s 4 väljatoodud asjaolud ekslikud. Kaebaja väidab, et H. Urbanik ei ole loomapidaja, loomade omanik, hooldaja ega põllumajandustootja ja ei ole enda nimel esitanud PRIA põllumajandusloomade registrile mitte ühtegi liikumise vormi ega toetuse taotlust. Vastavad vormid on esitanud ja toetusi on taotlenud juriidilised isikud, kelle esindaja on H. Urbanik. Kuna H. Urbanik küll juhtis toetuse taotlemise ajal kõiki kõnealuseid äriühinguid, aga ei ole ise põllumajandustootja, ei ole komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 kohaldamine asjakohane ja kõnealuseid äriühinguid ei saa pidada ühtseks põllumajanduslikuks majapidamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 (edaspidi määrus nr 1307/2013) mõttes. Isegi, kui H. Urbanik oleks loomapidaja loomatauditõrje seaduse (edaspidi LTTS) mõistes, kehtiks selline määratlus vaid nimetatud seaduse mõistes ja kontekstis. Kaebaja väidab, et loomade ostmine oli tingitud soovist tegeleda lambaliha tootmisega ja oleks toimunud ka ilma vajaduseta vastata konkreetse toetuse saamise nõuetele. Kuna viimasel ajal on tehtud aktiivselt kampaaniat „maale elama”, siis tekkis mõte lihakombinaati saatmise asemel üleliigsete lammaste ja maade baasil moodustada ettevõtted ja need müüa. Kui kaebaja oleks tekitanud toetusnõuetele vastavuse kunstlikult, oleks sellise olukorra tekitamiseks tehtud kulutused kordades (kuni 10 korda) ületanud toetusest saadava tulu. Majanduslikult oleks selline tegevus selgelt kahjulik. Järelikult pidi kaebajal olema ka muid motiive ettevõtte loomisel ja lammaste ostul, mis selgelt näitab, et tingimused ei olnud toetuse taotlemiseks kunstlikult tekitatud. Toimingud oleks tehtud ka ilma vajaduseta vastata toetuse tingimustele.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
6.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt on kaebaja küll formaalselt täitnud toetuse saamise nõudeid, kuid on nõuetele vastavuse tekitanud kunstlikult, mistõttu ei või Riigikohtu halduskolleegiumi 08.11.2007 otsuse nr 3-3-1-38-07 p 19 ja määruse nr 1306/2013 art 60 kohaselt kaebajale toetust anda. Olukorras, kus kõigi kõnealuste äriühingute omanik on üks ja sama isik, kelle huvides juriidilised isikud on asutatud ja tegutsevad, on käesolevas asjas selliste äriühingute vahel loomade liikumised toimunud eesmärgiga vältida taotleja kohta seatud karja suurusepiirangut ning saada seeläbi ute ja kitse kasvatamise otsetoetust. Vastustaja on seisukohal, et määruse nr 34 § 2 lg 4 eesmärk on toetada väiketootjaid ehk neid taotlejaid, kelle peetavas karjas on kuni 100 looma. Kindlasti ei ole maaeluministeerium soovinud määruse nr 34 § 2 lg-s 4 kehtestatud karja suurusele seatud piiranguga toetada
taotlejate sellist tegevust, kus isik loob toetuse saamiseks erinevaid uusi enda poolt juhitavaid äriühinguid, ent sellistele äriühingutele määratav toetus läheb reaalselt siiski ühele ja samale kasusaajale. Seega asjaolu, et kaebaja esindaja H. Urbanik on asutanud äriühingu RePa15 OÜ, samuti teisi kõnesolevaid uusi äriühinguid, jäädes samas ka kõikide äriühingute tegevust reaalselt korraldavaks isikuks, ei muuda kaebajat ute ja kitse kasvatamise toetuse sisulises tähenduses väiketootjaks. Vastustaja väidab, et asjaolu, et H. Urbanik kui füüsiline isik ei ole toetust taotlenud, ei ole loomapidaja ja ei ole enda nimel põllumajandusloomade registrile esitanud loomade liikumise vorme, ei tähenda, et H. Urbanik ei ole kunstlikke tingimusi loonud juriidilise isiku tegevusega seonduvalt ja tema huvides. Kuivõrd kaebaja kui juriidiline isik ei loo kunstlikke tingimusi ise, saab kunstlikke tingimusi kaebaja huvides luua selle juhtimist ja toimimist teostav juhatuse liige ja ainuosanik H. Urbanik. Vastustaja on seisukohal, et toetuse taotleja poolt peetavate ute ja kitsedena on määruse nr 34 § 2 lg 4, § 6 lg 1 p 3 mõttes käsitletavad loomad, kelle osas on taotleja loomapidajaks, mille staatus nähtub põllumajandusloomade registrist. LTTS §-st 4 ja Vabariigi Valitsuse 26.06.2014 määruse nr 103 „Põllumajandusloomade register“ § 7 lg-st 5 tulenevalt võib põllumajandusloomade registris registreeritud loomade loomapidajaks olla loomaomanik, samuti isik, kes tegeleb looma pidamisega rendi- või muu selletaolise suhte alusel loomaomanikuga, mistõttu on väär kaebuses esitatud väide, justkui saaks toetust taotleda üksnes loomade omanik, sest määruse nr 34 § 2 lg-s 4 on silmas peetud loomade omandilist kuuluvust. Vastustaja arvates kinnitab fakti, et OÜ ALAMÕISA FARM karjast põllumajandusloomade registri andmetel välja läinud loomade pidamine toimub edasi samadel alustel ning neid peetakse edasi samas loomapidamishoones, ning on tegelikkuses ka sama loomapidaja hooldada asjaolu, et vaidlusalused loomad on olnud kogu määruse nr 34 § 4 lg-s 3 sätestatud perioodi vältel samas, H. Urbaniku poolt asutatud äriühingutega ühes karjas.
KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
7.Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
8.Äriregistri teabesüsteemist (tl 68) nähtuvalt kanti RePa15 OÜ, mille ainuosanik ja ainus juhatuse liige oli Hannes Urbanik, äriregistrisse esmakordselt 15.12.2014. Alates 29.03.2016 on RePa15 OÜ ainuosanik ja ainus juhatuse liige Rain Daniel.
9.Vaidlust ei ole selles, et põllumajandusloomade registri andmete kohaselt kasvatas kaebaja 02.03.2015 seisuga 100 lammast ja esitas 07.05.2015 PRIA-le ute ja kitse kasvatamise otsetoetuse avalduse 100 loomale. Lisaks esitas kaebaja endine juhatuse liige H. Urbanik 2015. aastal loomakasvatuse toetuste taotlused järgmiste äriühingute esindajana: 1) 07.05.2015 esitas OÜ ALAMÕISA FARM (esmakande aeg äriregistris 28.02.2003) ePRIA portaali kaudu loomakasvatuse toetuste taotluse, millel taotles ute ja kitse kasvatamise toetust 98 loomale (tl 38); 2) 07.05.2015 esitas Kullaketraja OÜ (esmakande aeg äriregistris 24.03.2015) e-PRIA portaali kaudu loomakasvatuse toetuste taotluse, millel taotles ute ja kitse kasvatamise toetust 100 loomale (tl 39); 3) 07.05.2015 esitas Suurmõmmik OÜ (esmakande aeg äriregistris 14.04.2015) e-PRIA portaali kaudu loomakasvatuse toetuste taotluse, mille taotles ute ja kitse kasvatamise toetust 96 loomale (tl 40);
4) 07.05.2015 esitas Tühikargaja OÜ (esmakande aeg äriregistris 10.04.2015) e-PRIA portaali kaudu loomakasvatuse toetuste taotluse, millel taotles ute ja kitse kasvatamise toetust 99 loomale (tl 41).
10.Ka puudub vaidlus selle üle, et enne esmast, s.o 11.02.2015 põllumajandusloomade liikumise vormi esitamist oli kaebaja endisele esindajale kuuluva äriühingu OÜ ALAMÕISA FARM nimel põllumajandusloomade registris 545 lammast, millised liikusid alljärgnevalt: 1) 11.02.2015 liikus 100 lammast RePa15 OÜ nimele, kusjuures loomapidamishoone nr EE14064 jäi samaks; 2) 13.04.2015 liikus 100 lammast Kullaketraja OÜ nimele, kusjuures loomapidamishoone nr EE14064 jäi samaks; 3) 13.04.2015 liikus 99 lammast Tühikargaja OÜ nimele, kusjuures loomapidamishoone nr EE14064 jäi samaks ja 4) 27.04.2015 liikus 96 lammast Suurmõmmik OÜ nimele, kusjuures loomapidamishoone nr EE14064 jäi samaks. OÜ ALAMÕISA FARM nimele jäi pärast loomade liikumist 98 utte, mis asusid loomapidamishoones nr EE14064.
11.Nii OÜ ALAMÕISA FARM, RePa15 OÜ, Kullaketraja OÜ, Tühikargaja OÜ kui ka Suurmõmmik OÜ asuvad ühel aadressil – Alamõisa küla, Hummuli vald, Valga maakond, 68403. Ettevõtete esindusõigus on olnud H. Urbanikul. Nii RePa15 OÜ, Kullaketraja OÜ, Tühikargaja OÜ ja Suurmõmmik OÜ on loodud vahetult enne taotluse esitamist põllumajandusloomade registrile andmete registrisse kandmise kohta. Kõik loomad on asunud ja asuvad ka pärast liikumist ühes ehitises, mille registreerimise numbriks on EE14064.
12.Asja materjalidest nähtuvalt tekkis PRIA-l 2015. aastal pindala- ja loomatoetuste taotluste halduskontrolle läbi viies kahtlus, et taotlusalused põllud ja loomad on erinevate juriidiliste isikute vahel jagatud teatud toetusnõuete täitmiseks ja seega on tekitatud 2015. aasta toetuste saamisega seotud eeliste saamiseks kunstlikud tingimused. Sellise kahtluse tekitasid PRIA 24.08.2015 järelepärimise nr 12-1/15/3155 (tl 8) kohaselt järgmised asjaolud: 1) 2014 OÜ ALAMÕISA FARM pindalatoetuste taotlusel olnud põllumassiivid on 2015 lisas 1 loetletud äriühingute pindalatoetuste- ja maksetaotlustel; 2) OÜ ALAMÕISA FARM põldude 106, 107 ja 109, Tühikargaja OÜ põllu 110-1, Kullaketraja OÜ põllu 110-2, RePa15 OÜ põldude 304 ja 111 ning Suurmõmmik OÜ põldude 305 ja 310 puhul on tegemist püsirohumaaga; 3) OÜ ALAMÕISA FARM nimelt on liigutatud lisas 2 loetletud äriühingutele lambaid, kusjuures loomapidamishoone (EE14064) on jäänud samaks; 4) H. Urbanik on OÜ ALAMÕISA FARM, RePa15 OÜ, Kullaketraja OÜ, Tühikargaja OÜ ja Suurmõmmik OÜ osanikuks ja juhatuse liikmeks. Kohtu arvates võisid nimetatud asjaolud kogumis vastustajal tekitada põhjendatud kahtluse, et kaebaja on tekitanud toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult.
13.Kaebaja esindaja esitas PRIA 24.08.2015 järelepärimisele 07.09.2015 vastuse (tl 11), milles kinnitas, et uued ettevõtted ei ole loodud pelgalt toetusnõuete täitmiseks ning mingeid eeliseid või kunstlikke tingimusi ei ole kaebaja teadlikult loonud. Peamine eesmärk uute ettevõtete puhul on läbi majandustegevuse kasumi teenimine. Vastustaja aga nende vastuväidetega ei nõustunud (tl 12-13).
14.PRIA asus vaideotsuses (tl 19-21) seisukohale, et isegi juhul, kui äriühingute asutamiste ja loomade liikumiste toimingute tegemiseks äriühingute vahel oli olemas vähegi mõistlik majanduslik/äriline põhjus, ei vasta vaide esitaja toetuse saamise nõuetele ega eesmärkidele, kuivõrd määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 p b mõttes on H. Urbaniku poolt juhitavate äriühingute
näol tegemist ühtse põllumajandusliku majapidamisega, kus karja suurus ületab määrusega sätestatud maksimaalset loomade arvu taotleja poolt peetava karja suuruse kohta. Kohus nõustub vastustajaga, et see kui isik soovib tegeleda ettevõtlusega ja omab õigust asutada juriidilisi isikuid, ei tähenda ühelgi juhul seda, et PRIA peaks andma ute ja kitse kasvatamise otsetoetust, kui toetuse andmine läheb vastuollu meetme eesmärkidega.
15.Kohus märgib, et Euroopa Liidu õigus piirab õiguse kasutamist, kui seda kuritarvitatakse. Määruse nr 1306/2013 art 60 kohaselt, ilma et see piiraks erisätete kohaldamist, ei anta põllumajandusalaste sektori-põhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele. Seega toetust ei või anda isikule, kes küll täidab formaalselt toetuse saamise nõudeid, ent kes on nõuetele vastavuse tekitanud kunstlikult.
16.Ka Riigikohus on rõhutanud, et Euroopa Liidu (edaspidi ka EL) fondidest toetuse väära jaotamise vältimiseks ei saa lugeda õiguspäraseks toetuse maksmist neile, kes on tekitanud toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult (RKHK otsus nr 3-3-1-38-07, p 19). Kahtluse korral tuleb haldusorganil olulisi asjaolusid kontrollida. Samuti märkis kolleegium järgmist: "Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb siseriiklikul kohtul õiguse võimaliku kuritarvitamise kindlakstegemiseks tuvastada esmalt objektiivsed asjaolud, mis ei vasta EL-i õiguse eesmärgi saavutamisele, isegi kui EL-i õiguses kehtestatud vormilisi tingimusi on järgitud, ja seejärel tuvastada subjektiivne aspekt, mis tähendab kavatsust saada EL-i õiguse vastavate sätete alusel põhjendamatut kasu, luues selleks kunstlikult vajalikud tingimused (vt Euroopa Kohtu 14.12.2000 otsus kohtuasjas C-110/99: Emsland-Stärke GmbH vs Hauptzollamt Hamburg-Jonas, EKL 2000, lk I-11569, p-d 52 ja 53". Samas viitas Riigikohtu halduskolleegium ka 19.12.2006 otsuse nr 3-3-1-80-06 p-le 23. Neis lahendites rõhutas kolleegium PRIA kohustust kahtluse korral analüüsida nii asjassepuutuvate EL normide tähendust ja eesmärki kui taotleja tegevusviisi.
17.Määrusega nr 34 kehtestati piimalehma, ammlehma ning ute ja kitse kasvatamisega seotud otsetoetuse saamise täpsemad nõuded ning toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord. Piimalehma, ammlehma ning ute ja kitse kasvatamise otsetoetus on tootmiskohustusega seotud toetus Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 19 mõttes. Tootmiskohustusega seotud toetuse rakendamise põhimõtted on sätestatud määruse nr 1307/2013 art-s 52, mille lg 6 kohaselt antakse tootmiskohustusega seotud toetust määratletud koguselise piirangu ulatuses; toetus põhineb kindlaksmääratud pindalal ja saagikusel või kindlaksmääratud loomade arvul. Määrusega nr 34 on toetusõiguslike loomade arvule kehtestatud piirmäärad, mille § 2 lg 4 kohaselt võib ute ja kitse kasvatamise otsetoetust taotleda taotleja, kes põllumajandusloomade registri andmete kohaselt kasvatab taotluse esitamise aasta 2. märtsi seisuga vähemalt kümmet, kuid mitte rohkem kui 100 utte või emakitse. Seega, kui taotlejal on karjas loomi rohkem, kui toetuse saamise nõuetes ette nähtud, siis taotlejale toetust ei maksta. Kuivõrd määruse nr 34 § 2 lg 4 kohaselt on ute ja kitse kasvatamise otsetoetuse saamise õigus 2015. aasta eest vaid sellistel taotlejatel, kes põllumajandusloomade registri andmete kohaselt kasvatavad taotluse esitamise aasta 2. märtsi seisuga vähemalt kümmet, kuid mitte rohkem kui 100 utte või emakitse, nõustub kohus PRIA vaideotsuse p-s 4 väljatooduga, et kui loomade liikumisi OÜ-lt ALAMÕISA FARM ei oleks toimunud, ei oleks OÜ ALAMÕISA FARM, kuid ka kaebaja RePa15 OÜ ute ja kitse kasvatamise otsetoetust üldse taotleda saanudki.
18.Määruse nr 34 § 2 lg 4 tähendus ja eesmärk määruse nr 34 eelnõu seletuskirja kohaselt on toetada majanduslikel, sotsiaalsetel või keskkonnapõhjustel tähtsat sektorit või sektorit, kus esineb teatud raskusi ning ute ja kitse kasvatamise otsetoetusega soovitakse toetada peamiselt peretalusid, et säiliksid talumajapidamised, mis annavad vähemalt ühe täistöökoha. Seega on
PRIA määruse nr 34 § 2 lg 4 eesmärki tõlgendanud kohtu arvates õigesti, selgitades, et vaidlusaluse normi eesmärk on toetada väiketootjaid ehk neid taotlejaid, kelle peetavas karjas on kuni 100 looma.
19.PRIA on põhjendanud toetuse vastuolu määruse nr 34 § 2 lg-ga 4 selliselt, et OÜ ALAMÕISA FARM, RePa15 OÜ, Kullaketraja OÜ, Tühikargaja OÜ ja Suurmõmmik OÜ näol on toetuste mõttes tegemist ühtse põllumajandusliku majapidamisega määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 p b tähenduses, mistõttu jääks olukorras, kui lugeda H. Urbaniku poolt juhitavad äriühingud ute ja kitse kasvatamise toetuse saamise toetusõiguslikuks, õigusnormidega taotletav eesmärk saavutamata, kuivõrd sellisel juhul oleksid toetusõiguslikud ka karjad, mille suurus ületab 100 looma. PRIA tugineb oma seisukoha kujundamisel määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 p-dele a ja b. PRIA leiab, et ühe isiku poolt juhitavad, põllumajandusliku tegevusega seotud üksused, mis asuvad Eesti territooriumil, moodustavad ühtse põllumajandusliku majapidamise.
20.Määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 p a kohaselt on põllumajandustootja füüsiline või juriidiline isik või selliste isikute rühm, olenemata sellest, milline on selle rühma ja rühma liikmete õiguslik seisund siseriikliku õiguse järgi, kelle põllumajanduslik majapidamine asub aluslepingute territoriaalses kohaldamisalas, nagu on määratletud EL-i lepingu art-s 52 koostoimes EL-i toimimise lepingu art-tega 349 ja 355, ning kes tegeleb põllumajandusliku tegevusega. Sama lõike punkt b sätestab, et põllumajanduslik majapidamine on kõik põllumajandustootja poolt juhitavad ja põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad üksused, mis asuvad sama liikmesriigi territooriumil.
21.Vaidlust ei ole selles, et H. Urbanik oli RePa15 OÜ ja teiste kõnesolevate äriühingute ainuosanik ja juhatuse liige, kusjuures kõik nimetatud äriühingud taotlesid määruse nr 34 alusel ute ja kitse kasvatamise otsetoetust. Samuti ei ole vaidlust asjaolus, et kõikide äriühingutele kuuluvad lambad asusid ühes loomapidamishoones. H. Urbanik korraldas ja juhtis eelpoolnimetatud äriühingute tegevust, mis kõik tegelevad põllumajandustegevusega ning asuvad ühel aadressil. Kohus nõustub vastustajaga, et kuivõrd põllumajandusloomade registri andmete kohaselt peetakse kõikide äriühingute loomi ühes loomapidamishoones ja on ka sama loomapidaja H. Urbanik hooldada, on tegemist ühtse põllumajandusliku majapidamisega määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 p b mõttes.
22.Kohus nõustub vastustajaga, et arvestades, et põllumajandusloomade registris on toimunud märkimisväärsed loomade liikumised kaebaja esindaja poolt loodud äriühingutele, kusjuures loomad on kaebaja esindajale kuuluva äriühingu OÜ ALAMÕISA FARM nimelt liikunud kaebaja esindaja poolt loodud teiste äriühingute, sh RePa15 OÜ, nimele täpselt sellisel arvul, et kõik loomakasvatuse toetuste taotluse esitanud viis äriühingut vastaksid ute ja kitse kasvatamise toetuse saamise nõuetele, viitab sellele, et kaebaja kui juriidiline isik oligi selleks loodud. Hinnates loomade liikumisi kaebaja esindaja poolt asutatud äriühingutele, mis on asutatud vahetult enne loomakasvatuse toetuse taotluste esitamist, ning taotluste menetlemisel ja vaidemenetluses kogutud andmeid, nõustub kohus vastustajaga, et toetuse saamiseks vajalikud tingimused on loodud kunstlikult vastamaks toetuse saamise nõuetele ja saamaks kasu määruse eesmärkide vastaselt, ilma muu tegeliku või sisulise vajaduseta.
23.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et PRIA 01.02.2016 otsus nr 12-6/94 p 3 on põhjendamata. Kohus möönab, et PRIA 01.02.2016 otsuses puuduvad täpsemad põhjendused, miks PRIA leidis, et toetuse saamiseks vajalikud tingimused on loodud kunstlikult, küll aga sisalduvad vastavad põhjendused vaidlustatud vaideotsuses. Tuginedes eeltoodule ning Riigikohtu halduskolleegiumi 30.07.2014 otsuse nr 3-3-1-39-14 seisukohale, et PRIA läbiviidavate haldusmenetluste erisuse tõttu on piisav, kui haldusaktis esitatakse üksnes konkreetsed asjaolud, mis on viinud otsuse
tegemiseni ning asjakohased kaalutlused tuuakse välja vaideotsuses (p 10), ei esine kohtu arvates vaidlustatud PRIA otsuses sellist põhjendamisviga, mille tõttu tuleks haldusakt tühistada.
24.Kaebaja on kohtule esitanud ka kohustamiskaebuse. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusakti või toimingu õigusvastasus (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-62-09, p 11). Seega peaks kohustamiskaebuse rahuldamiseks olema nii PRIA 01.02.2016 otsuse nr 12-6/94 p 3 kui ka 05.05.2016 vaideotsus nr 12-4/16/159-3 õigusvastased. Kohus leidis eelnevalt, et PRIA 01.02.2016 otsuse nr 12-6/94 p 3 ja 05.05.2016 vaideotsus nr 12-4/16/159-3 ei olnud õigusvastased, seega jääb kaebaja kohustamiskaebus rahuldamata.
25.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Maare Aloe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.