Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. veebruar 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-14-51507
Haldusasi
MR kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 4. märtsi 2016. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – MR Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Menetluse alus ringkonnakohtus
MR apellatsioonkaebus vastuapellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
ja
Tallinna
Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata MR taotlused täiendavate tõendite kogumiseks.
Jätta MR apellatsioonkaebus rahuldamata.
Rahuldada Tallinna Vangla vastuapellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 4. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-51507 osas, milles kohus rahuldas MR kaebuse. Teha asjas uus otsus, millega jätta MR kaebus tervikuna rahuldamata.
MR-le antud menetlusabiga seonduvad kulud (riigilõiv esimese ja teise astme kohtus kokku 686,76 eurot) jätta riigi kanda. Menetlusosaliste võimalikud muud menetluskulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. märtsil 2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-14-51507 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.MR esitas 13.05.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks kogusummas 15 932 eurot seoses tema kinnipidamisega inimväärikust alandavates tingimustes kokku 851 päeva ajavahemikus 29.10.2007–28.07.2011 (16,96 eurot päeva eest ehk kokku 14 432 eurot) ning kartserikambris nr 76 pidamisega tervisekahju (hemorroidid) põhjustamise eest perioodil 11.02.2012–20.02.2012 (1500 eurot). Vahistatu staatuses oli tunniajane jalutuskäik väikeses jalutusboksis koos kõigi kambrikaaslastega ainus võimalus viibida väljaspool lukustatud kambrit. Lisaks ülerahvastatusele olid ebapiisavad ka vangla olmetingimused: vähene liikumis- ja kehakultuuriga tegelemise võimalus; puudulik valgustus ja ventilatsioon; kambris puudus kuum vesi; kartserikambris oli külm ja niiske; isiklike esemete omamise ja kasutamise piirangud olid põhjendamatult ulatuslikud.
2.MR esitas Tallinna Halduskohtule 17.07.2014 kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebapiisava elamispinna ja ebainimlike kinnipidamistingimistega (14 432 eurot) ning ajavahemikul 11.02.2012–20.02.2012 elamiskõlbmatusse kartserikambrisse paigutamisega (400 eurot). Ruumi ja privaatsuse puudumise tõttu on õhkkond kambris pingeline. Isikliku ruumi arvutamisel ei saa arvestada tualeti ja mööbli aluse pinnaga. Kartseritingimused olid iseenesest inimväärikust alandavad: sõltumata keskküttest oli külm ja niiske, aknad olid 1,5 m kõrgusel ja kaetud metallkattega, kambris oli avatud ja haisev WC. Jalutusbokside mõõtmed 1,84×2,44 m. Kambrites on päeval tervistkahjustav luminestsentsvalgusti valgus. Pesemisvõimalus üks kord nädalas ei ole piisav. Osakonna raames kõndimise võimalus ei olnud kompenseeriv asjaolu, sest kogu osakond oli ülerahvastatud ja kitsas koridor ei andud arvestatavat täiendavat jalutamisvõimalust. Ka nendel päevadel, kui kambripind oli rohkem kui 3 m2, kuid vähem kui 4 m2, põhjustati kaebajale kahju olmetingimustega.
3.Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus jätta selle perioodi 29.10.2007–28.01.2011 osas läbi vaatamata ja muus osas rahuldamata. Kaebajale oli perioodidel 29.01.2011–28.07.2011 ja 11.02.2012–20.02.2012 tagatud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 6 lg-le 6 vastav põrandapind 2,5 m2. Kinnipidamistingimused kogumis ei saanud põhjustada kaebuses toodud kannatusi: kambrites oli sund- ja loomulik ventilatsioon; aknast tuli loomulik valgus; kunstvalgustuse tagasid valgustid; temperatuuri tagas ja liigniiskust vähendas küttesüsteem; suletud sektsioonis oli WC koos kraanikausiga magamisruumist eraldatud; tagatud oli duši kasutamise võimalus; kaks korda kuus vahetati voodipesu; tagatud oli mõningane meelelahutus (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised, raamatute ja ajalehtede laenutamine). WC ja mööbli alla jäävat pinda ei ole põhjust põrandapinnast maha arvata. 2(8)
3-14-51507 Alates 2012. aastast on vangla võtnud suvel temperatuuri ja ventilatsiooni tagamiseks kasutusele täiendavaid meetmeid (lisajalutuskäik, ventilaatorid kambrites, toiduluukide avatuna hoidmine jm). Kaebaja ei ole kordagi pöördunud vangla poole kambrisse kuuma vee, veekeedukannu ja nõudepesuvahendi saamiseks ega kaebustega vähese valgustatuse, liigniiskuse või jalutusboksis valjult mängiva raadio peale. Kehakultuuriga tegelemise piirang tulenes kaebaja vahistatu staatusest, samas sai kaebaja kasutada spordisaali perioodil 17.02.2009–28.07.2011. Kaebaja osales 19.01.2010–02.03.2010 ja 05.03.2010–04.04.2010 sotsiaalprogrammides. Perioodidel 05.03.2011–20.03.2011 ja 11.02.2012–20.02.2012 tulenesid kaebaja liikumispiirangud kartserikaristuse kandmisest. Vanglas ei ole registreeritud ka kartserikambrist nr 76 ümberpaigutamise taotlust. Hemorroidide teke ei ole seotud kartserikambri tingimustega ja vangla perearst tagas kaebajale vajalikud ravimid. Kaebaja viibis ajavahemikel 29.07.2007–30.01.2008 ja 05.03.2008–16.02.2009 suletud sektsioonis (liikumisvõimalus väljaspool kambrit 1 tund päevas), perioodil 17.02.2009–30.04.2010 avatud sektsioonis (võimalus liikuda sektsiooni piires alates äratusest kuni öörahuni), perioodidel 01.05.2010–14.03.2011 ja 21.03.2011–28.07.2011 avatud sektsioonis (liikumisvõimalus 4 tundi päevas) ning ajavahemikel 15.03.2011–20.03.2011 ja 11.02.2012– 20.02.2012 kartserikambris (liikumisvõimalus 1 tund päevas).
4.Jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2015 määrusega on MR kaebus jäetud perioodi 29.10.2007–30.04.2010 osas läbi vaatamata ning kaebus jäi menetlusse ajavahemike 01.05.2010–28.07.2011 ja 11.02.2012–20.02.2012 osas (kokku 464 päeva).
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 04.03.2016 otsusega MR kaebuse osaliselt ning mõistis tema kasuks välja kahjuhüvitise 40 eurot. Kaebaja oli ajavahemikel 01.05.2010– 14.03.2011 ja 21.03.2011–28.07.2011 Tallinna Vangla avatud osakonnas, kus lisaks tunniajasele jalutuskäigule võimaldati liikuda osakonna piires 4 tundi päevas, ning ajavahemikel 15.03.2011–20.03.2011 ja 11.02.2012–20.02.2012 kartserikambris. Lähtuda tuleb kambri üldpinnast koos mööbli ja tualettruumiga. Kohus hindas vanglas perioodi 01.05.2010–28.07.2011 ajal kartserikambris viibimist (15.03.2011–20.03.2011) ühiselt koos teiste kambri tingimustega, sest kaebaja ei ole selle eest täiendavat hüvitist nõudnud. Perioodil 11.02.2012–20.02.2012 kartseris viibimise on kaebaja eraldi välja toonud ja kohus analüüsis seda eraldiseisvalt. Koos WC-aluse pinnaga oli kaebajale ajavahemikul 01.05.2010–28.07.2011 (kokku 454 päeva, sellest 448 päeva avatud osakonnas ja 6 päeva kartseris) kogu aeg tagatud isiklikku ruumi vähemalt 2,5 m2, kuid avatud osakonnas viibimise ajal jäi põrandapind ühe kinnipeetava kohta 212 päeva vältel alla 3 m2. Kartseris viibimise ajal oli kaebajale kõigil päevadel tagatud 7,6 m2 põrandapinda. Vangla fotode kohaselt on kambrites olemas ventilatsiooniavad seintel ja osaliselt avatav aken. Palavus suveperioodil on pigem erandlik ja lühiajaline ning pelgalt teatav ebamugavustunne ei ole käsitatav inimväärikuse alandamisena. Kuigi vastustaja kohaldas leevendavaid meetmeid alles alates 2012. aastast, ei tähenda see, et varem poleks temperatuuri jälgitud. Vangla teostatud mõõtmistulemused ei kinnita kaebaja väidet liigniiskuse ja rõskuse kohta ning toimiv ventilatsioon ja küttesüsteem tagavad usutavalt nõutava õhuniiskuse. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse ning kambris olid täiendavad kunstlikud valgusallikad. Valgustatusega seotud probleemidega pole kaebaja varem vangla poole pöördunud. Aastaid hiljem esitatud väidete kontrollimine on väga keeruline ning kohtul pole alust kahelda vangla seisukohtades ventilatsiooni ja valgustatuse osas. Pesemisvõimaluse tagamine üks kord nädalas ei ole õigusvastane (vt Riigikohtu 31.12.2014 otsus nr 3-4-1-50-14, p 34.1). Kambris on voolav vesi ning lubatud seep ja isikliku veekeetja kasutamine. Väidetavalt mürarikkas keskkonnas viibimine tunniajase jalutuskäigu ajal oli lühiajaline ning täitis legitiimset eesmärki (vt Riigikohtu 21.04.2014 3(8)
3-14-51507 otsus nr 3-3-1-17-14, p 15). Siseruumides häiriva müra puhul olnuks kaebajal võimalik nõuda vanglalt korra tagamist kambris. Kaebaja ei ole põhjendanud oma väidet isiklike asjade omamise piirangu osas, mistõttu kohus seda ei analüüsi. Samuti puudub vajadus analüüsida kehakultuuriga tegelemise piirangut ja jalutusboksi väikeseid mõõtmeid, sest need seonduvad vahistatu staatusega, mitte avatud osakonnas viibimisega. Kaebajale oli tagatud voodikoht, regulaarselt vahetati voodipesu, kehtestatud oli öörahu, tagati toitlustamine ja võimaldati vajadusel osta lisatoitu, mistõttu olmetingimused vanglas ei olnud sellised, mis oleksid kaebaja kinnipidamistingimusi halvendanud ajal, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda vähemalt 3 m2. Ajavahemikul 01.05.2010–28.07.2011 oli kaebajale tagatud põrandapinda alla 3 m2 vaid avatud osakonna kambrites ning kaebaja viibis kokku 212 päeva eri pikkustega ajavahemike kaupa (maksimaalselt 46 päeva järjest) tingimustes, kus põrandapind oli 2,82–2,83 m2 ühe kinnipeetava kohta. Lisaks igapäevasele ühetunnisele jalutuskäigule oli kaebajal võimalus külastada spordisaali ja liikuda nelja tunni vältel väljaspool kambrit. Vangla olmetingimused vastasid nõuetele. Lühiajaliste kokkusaamiste võimalus leevendas kinnipidamistingimusi vähemalt osaliselt ja meelelahutuse või tegevuste puudusega ei ole kahju põhjustatud. Põrandapind oli vaid mõnevõrra väiksem kui 3 m2 ja normaalsel tasemel olmetingimused kompenseerisid mõningase ülerahvastatuse, mistõttu ei saa vangla tegevust pidada selles osas õigusvastaseks. Ajavahemikul 11.02.2012–20.02.2012 viibis kaebaja kartserikambris nr 76. Vangla esitatud fotodelt on ilmne, et tiheda metallvõrgu ja trellidega kaetud aken ei vasta eluruumidele esitatavatele üldistele nõuetele (Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 39 lisa „Eluruumile esitatavad nõuded“ p 5), sest sealt ei lange piisavalt loomulikku valgust ja loomuliku valguse puudumist ei kompenseeri ka ilmselgelt ebapiisav kunstlik valgustus. Oma õiguste kaitsmiseks kirja- ja lugemistööga tegelemiseks on piisav valgus vältimatult vajalik. Kaudselt tõendab kartserikambri nr 76 olmetingimuste puudulikkust ka vastustaja kinnitus, et nimetatud kamber ei ole alates 29.06.2012 enam kasutusel. Kaebajal ei olnud tõenäoliselt võimalik efektiivselt kahju ära hoida (vt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 24). Kartserisse paigutamine ei olnud iseenesest õigusvastane, kuid õigusvastased ja inimväärikust alandavad olid kambri kinnipidamistingimused. Kohus võtab siiski arvesse, et kuigi valgustus oli puudulik, olid õhutemperatuur ja niiskustase kambris nõuetekohased, tuulutusava võimaldas kambrit õhutada ja kaebaja viibis kambris lühikest aega. Seetõttu on põhjendatud hüvitada kahju 40 euro ulatuses. Kaebuse rahuldatud osale (0,27%) vastavas ulatuses riigilõivu (1,20 eurot) vastustajalt väljamõistmine oleks HKMS § 108 lg 11 kohaselt ebamõistlik, mistõttu jäävad kaebajale antud menetlusabi kulud (riigilõiv 444,96 eurot) riigi kanda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.MR palub apellatsioonkaebuses teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus tervikuna, või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks (sh mõõtmiste teostamiseks). Sanitaarnurka ei saa arvestada kambripinna hulka, sest WC puhul pole tegemist ruumiga, mis oleks väljaspool selle põhiotstarvet pidevalt kasutatav inimväärikust austaval viisil. Vaba põrandapinna all tuleb mõista liikumiseks vaba põrandapinda, st ilma WC ja liikumiseks kõlbmatute aladeta (mööbel, radiaatorialune pind, mööbli ja seina vahelised alad, WC-s astmeliselt laotud põrand, jms), ning vangla peab tõendama piisava õhuvahetuse toimimist. Ainult üks kord nädalas duši võimaldamist on inimväärikust alandav, arvestades kambrite ülerahvastatust. Euroopa vanglareeglistik näeb soovituslikult ette, et sooja veega pesemise 4(8)
3-14-51507 võimalus peaks olema kolm või enam korda nädalas. Kambrit valgustasid üksnes kaks seinalampi (ukselamp pannakse põlema öösel ja WC valgusti ei puutu kambrisse). Jalutusboks suurusega 12,69 m2 ei ole piisavalt suur, et seal oleks võimalik jalutada samaaegselt kõigi kambrikaaslastega. Jalutusboksis ruumipuuduse tõttu seismine ei võrdu jalutamisega. Kambris olev laud on mõeldud neljale inimesele, mistõttu ei ole kuue inimese kambris viibimine normaalne. Tallinna Vangla kõik kambrid on projekteeritud neljale inimesele ja alates 2016. a aprillist kohandati kõik endised 6-kohalised kambrid ümber 3kohalisteks. Kambris puudub privaatsus ning kambrikaaslaste erinevad soovid tekitavad müra ja segavad keskendumist kirjatööle. Kaebajal on tekkinud depressioon ja abituse tunne. Spordisaali sai palli mängima minna korraga maksimaalselt 15 inimest ja reaalselt sai seda kasutada kord kuus. Spordisaali mineku osas konkureerisid osakonna 12 kambrit ja kui iga nädal läheb ühest kambrist üks inimene, siis on spordisaali võimalik kasutada iga 1,5 kuu järel. Lahtised uksed ja kitsas koridor eluosakonnas ei suurendanud märkimisväärselt liikumisvõimalusi. Kinnipeetaval ei ole kohustust hankida oma vahenditest nõudepesuvahendit ja veekeetjat, mistõttu ei ole nõudepesuks sooja vee puudumine aktsepteeritav. Lühiajalised kokkusaamised ei saa vanglatingimusi leevendada. Kaebaja nõue hõlmab hüvitist 16,96 eurot päevas 454 päeva eest kokku 7699,84 eurot ja 360 eurot kartserikambris nr 76 viibitud 10 päeva eest (lisaks halduskohtu poolt väljamõistetud 40 eurole), kokku 8059,84 eurot. Kaebaja palub hüvitada menetluskulud 18 eurot (kirjatarbed).
7.Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata, jäädes oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Kuna MR viibis alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi tingimustes üksnes avatud osakonnas, kus talle olid igapäevaselt tagatud täiendavad liikumisvõimalused väljaspool kambrit, ei saanud pelgalt kambri ülerahvastatus alandada tema inimväärikust.
8.Tallinna Vangla palub vastuapellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus kaebuse rahuldas ja jätta uue otsusega kaebus tervikuna rahuldamata. Kaebaja ei ole kartserikambriga nr 76 seonduvalt toonud välja, et valgustus olnuks inimväärikust alandav või kaebaja õigusi rikkuv. Kaebaja tugines oma hüvitisenõudes sellele, et haigestus kartserikambris viibides hemorroididesse ning kamber oli niiskusest ja jahedusest tingituna elamiskõlbmatu. Kaebuses väidetud asjaolusid ei ole halduskohus tuvastanud. Fotodelt nähtub, et kartserikambri nr 76 akna ees olev metallvõrk on loomuliku valguse kambrisse pääsemiseks piisavalt suurte vahedega. Kaebaja viibis kartseris lühiajaliselt ja hüvitise suurus on ebaproportsionaalne. Valgustusega seonduvalt oleks kaebaja saanud astuda samme kahju vältimiseks.
9.MR vaidleb kirjalikus vastuses vastuapellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Kaebaja palus kartserikambris nr 76 viibides enda ümberpaigutamist suuliselt, kuid talle vastati, et see pole võimalik. Meditsiinikaardil on märge kambri vahetamise soovi ning niiskuse ja külma kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et MR apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Vangla vastuapellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
11.EIK märkis 20.10.2016 otsuses nr 7334/13: Muršić vs. Horvaatia, et kinnipeetava isikliku pinna leidmiseks tuleb kambri pindalast arvata maha tualettruumi pindala (p 114). Samuti rõhutati, et kambris peab inimese kohta olema põrandapinda minimaalselt 3 m2 (p 5(8)
3-14-51507 110) ning sellest väiksema põrandapinna puhul esineb tugev eeldus, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes (p 124). Kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks peaksid ruumikitsikust kompenseerima järgmised kumulatiivselt esinevad asjaolud (p-d 132–134): ruumikitsikust peab taluma lühiajaliselt ja harva; tagatud on kambrivälised tegevused ja võimalus liikuda väljaspool kambrit, kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva ilma eest ning kambrivälised tegevused hõlmavad võimalusi veeta aega töötades, sportides, haridust omandades vms; kinnipidamisasutuse üldine seisund on vähemalt talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne); esineda ei tohi ka konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist (p 97).
12.Eeltoodud lahendist tulenevalt ei saa kinnipeetava isikliku ruumi hindamisel võtta arvesse WC alust pinda. Mööblialuse pinna mahaarvamine saaks seevastu olla põhjendatud vaid erandina, kui kambri sisustus takistab liikumist väga olulisel määral (nt kambris asuv magamislavats ulatub sisuliselt seinast seina ning liikumiseks tuleb sellest üle ronida vmt – nt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 14). Selliseid erandlikke asjaolusid praegusel juhul ei esine, sest kaebaja enda visanditest (II kd, tl 192, 205) nähtub, et mööbel (voodid, laud, kapp) asetses seinte ääres ega takistanud liikumist ruumis (sh mööbliesemete vahel). Seetõttu ei ole asja lahendamiseks tarvis viia läbi kaebaja viidatud mõõdistusi. Kaebaja taotletud eelotsuse küsimine Euroopa Inimõiguste Kohtult ei ole õiguslikult võimalik ega ka sisuliselt vajalik, sest vaidlusaluses küsimustes on olemas selge kohtupraktika. EIK praktikast lähtudes esineb alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambrites kinnipidamise puhul tugev eeldus, et tegemist on inimväärikust alandava kohtlemisega ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumisega. Sellise eelduse saab ümber lükata vaid andmetega, mis kinnitavad ruumikitsikust oluliselt leevendavate asjaolude esinemist. Seevastu 3–4 m2 suuruse isikliku ruumi korral eeldatakse, et ruumikitsikus iseenesest kinnipeetava inimväärikust ei alanda, kuid EIÕK art 3 rikkumisega võib siiski olla tegemist juhul, kui muud kinnipidamistingimused põrandapinda nappust veelgi raskendavad. Kaebaja viidatud Euroopa vanglareeglistik ja Euroopa Nõukogu piinamisvastase komitee (CPT) raportid, mis sisaldavad hulgaliselt ettepanekuid seoses kinnipeetavate olmetingimustega, on soovitusliku iseloomuga ega ole õiguslikult siduvad (vt Riigikohtu 08.12.2016 otsus nr 3-3-1-55-16, p 10; 05.05.2009 määrus nr 3-3-1-95-08, p 9). Seetõttu ei ole alust ka põrandapinna nappuse puhul automaatselt järeldada EIÕK art 3 rikkumist pelgalt asjaolust, et riik pole suutnud kinnipeetavatele tagada tingimusi, mis järgivad Euroopa Nõukogu institutsioonide poolt soovitatud standardeid.
13.Tallinna Vangla esitatud tabeli (I kd, tl 124-131) kohaselt oli WC alust pinda arvesse võtmata ajavahemike 01.05.2010–28.07.2011 (454 päeva) ja 11.02.2012–20.02.2012 (10 päeva) sees kaebaja käsutuses põrandapinda kokku 214 päeva vältel vahemikus 2,53–2,55 m2 ning need vaheldusid perioodidega, mil põrandapinda isiku kohta oli üle 3 m2 (07.05.2010– 16.05.2010, 14.06.2010–23.06.2010, 29.06.2010–19.07.2010, 29.07.2010–08.08.2010, 11.10.2010–20.10.2010, 01.11.2010–16.01.2011, 08.02.2011–13.04.2011, 18.04.2011, 27.04.2011–28.04.2011, 03.05.2011–01.06.2011, 04.07.2011, 20.07.2011, 22.07.2011, 11.02.2012–20.02.2012). Kartseris viibimise ajal oli kaebajal põrandapinda 7,6 m2 perioodil 15.03.2011–20.03.2011 ja 5,7 m2 perioodil 11.02.2012–20.02.2012. Seega jäi arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2 üksnes kaebaja avatud osakonnas viibimise ajal. Kuna vahepealsed perioodid, mil põrandapinda isiku kohta oli 3 m2 või rohkem, tulenesid eelkõige samas kambris viibivate kinnipeetavate arvu ajutisest ja lühiajalisest muutumisest, ei saanud need üldist tajutavat ruumikitsikust oluliselt leevendada.
6(8)
3-14-51507
14.Kaebajal oli võimalik liikuda väljaspool kambrit oma osakonna piires kuni 4 tundi päevas ja kinnipeetavatele oli igapäevaselt nähtud ette tunniajane jalutuskäik 15 m2 suuruses jalutusboksis või 169,8–215 m2 suuruses jalutushoovis (I kd, tl 153-157). Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et kuuel kinnipeetaval pole võimalik 15 m2 suuruses jalutusboksis mõistlikult jalutada. Erinevalt Riigikohtu 08.12.2016 otsuses nr 3-3-1-55-16 (p 19) märgitust ei olnud tegemist ka sisuliselt siseruumides jalutamisega, mistõttu on vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-s 2 ja § 651 lg-s 3 sätestatud nõuded olnud täidetud. Lisaks igapäevasele jalutuskäigule värskes õhus oli kaebajal kogu vaidlusalusel perioodil (v.a kartseris viimise ajal, mil talle oli põrandapinda tagatud oluliselt üle 4 m2) võimalik liikuda väljaspool kambrit oma osakonna piires vähemalt neli tundi päevas, samuti kasutada spordisaali. Riigikohtu 27.04.2016 otsuse nr 3-3-1-68-15 (p 19) kohaselt tuleb sellised täiendavad liikumisvõimalused hinnata kambris valitsenud ruumikitsikust märkimisväärselt leevendavateks ja kaebaja inimväärikust alandavat kohtlemist ei esinenud, sest reaalselt sai ruumikitsikus avalduda eelkõige öisel ajal, mistõttu ei saanud sellel olla kaebajale ulatuslikku negatiivset mõju, sest magamistingimused olid nõuetekohased. Muid vangla viidatud tavapäraseid lisavõimalusi vaba aja sisustamiseks (lühiajalised kokkusaamised, lähedastega suhtlemine, ajalehtede lugemine, raamatute ja ajakirjade laenutamine, meelelahutuslike esemete kasutamine, sisseostude tegemine jmt) ei saa arvestada kinnipidamistingimusi leevendava asjaoluna, sest need ei ole ruumipuudust vähendava iseloomuga.
15.Ringkonnakohtu hinnangul ei raskendanud kaebaja olukorda ka Tallinna Vangla üldised olmetingimused, kuna need olid vähemalt rahuldavad. Tallinna Vangla kambrites on sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon (avatavad aknad), õhu liikumine ei ole takistatud ja kaebuses puuduvad viited konkreetsetele juhtumitele seoses ventilatsiooni puudulikkusega. Piisav valgustatus oli tagatud akendest langeva loomuliku valguse ja kunstliku valgustuse koosmõjus. Vähemalt kahe laevalgusti olemasolu on tuvastatav ka fotodelt (I kd, tl 138, 145). Laud ja pingid olid kambris paigutatud akna lähedale, mis võimaldas näiteks lugemiseks ja kirjutamiseks saada maksimaalselt loomulikku valgust. Tallinna Vangla ei ole VangS § 50 lgst 2 tulenevalt kohustatud tagama kinnipeetavatele sauna, vanni või duši kasutamist sagedamini kui üks kord nädalas (vt Riigikohtu 31.12.2014 otsus nr 3-4-1-50-14, p 34.1). Samuti ei tulene õigusaktidest kohustust tagada kambris sooja vee ja nõudepesuvahendi olemasolu. Tallinna Vangla kodukorra p-dest 8.10.10 ja 16.2.33 tulenevalt oli kaebajal õigus omada ja soetada nõudepesuvahendit isiklike vahendite arvelt või taotleda vaba raha puudumisel kodukorra p-s 11.3 sätestatud korras hügieenipaki väljastamist, mis sisaldab ka nõudepesuks kasutatavat majapidamisseepi.
16.Perioodil 11.02.2012–20.02.2012 kartserikambris nr 76 viibimisega seonduvalt on kaebaja põhjendanud oma kahju hüvitamise nõuet väitega, et kamber ei olnud külmuse ja niiskuse ning pesemisvõimaluse puudumise tõttu elamiskõlblik (I kd, tl 11; I kd, tl 160). Pesemisvõimaluste osas puudub ringkonnakohtul igasugune alus arvata, et vangla ei järginud VangS § 50 lg-st 2 tulenevat kohustust. Kartserikambrist nr 76 tehtud fotodelt ei nähtu niiskuskahjustuste jälgi ega hallitust kambri seintel (I kd, tl 158-163). Tallinna Vangla on 22.10.2014 vastuse p-s 24 välja toonud, et 09.02.2012 teostatud sisekliima mõõtmise tulemuste kohaselt oli kambris õhutemperatuur 20°C ja niiskustase 36,6%, mis vastavad nõuetele. Kaebaja ei ole väitnud, et kambris puudus keskküttesüsteem ning MR haigusloo väljavõttes kajastuvad üksnes kaebaja enda väited märgade ja külmade seinte kohta. Kinnipeetava subjektiivsest hinnangust ei saa automaatselt järeldada, et kambri temperatuur ei vasta seaduses ette nähtud normidele. Ringkonnakohtu arvates võimaldab kartserikambri metallvõrega aknas asuv tuulutusava kinnipeetaval ise ruumi ventileerida ja seeläbi vajadusel vähendada õhuniiskuse taset. Kaebaja ei ole kartserikambriga nr 76 seonduvalt kahju hüvitamise taotluses väitnud, et kartserikambri valgustus oli puudulik, mistõttu ei olnud 7(8)
3-14-51507 halduskohtul alust sellel alusel kahjunõuet rahuldada. Kinnipidamistingimused ei ületanud tavapäraseid kartserikaristuse kandmisega kaasnevaid piiranguid.
17.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb MR apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja rahuldada Tallinna Vangla vastuapellatsioonkaebus. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 04.03.2016 otsuse osas, milles kohus rahuldas MR kaebuse, ning teeb selles osas uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. MR on olnud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest (kokku 686,76 eurot). Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebajale antud menetlusabi kulud HKMS § 118 lg 2 alusel riigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Tallinna Vangla kui riigiasutus on olnud vastuapellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Muude menetluskulude kandmise kohta pole ringkonnakohtule andmeid esitatud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud muud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.