V.A.i kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise hüvitamise nõudes summas 5380,62 eurot
Menetlusosalised
Kaebaja – V.A. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika Marilin Martisen
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
kahju
RESOLUTSIOON
1.Jätta läbi vaatamata V.A.i kaebus osas, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seoses kartserikambrites nr 72, 71, 84, 79, 89 ja 75 esinenud tingimustega (niiskus, halb lõhn ja valgustus, madal temperatuur).
Rahuldada V.A.i kaebus osaliselt.
3.Tunnistada õigusvastaseks V.A.i kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas 19 päeva jooksul ajavahemikel 27.08.2012-29.08.2012, 04.11.2013, 07.11.2013-08.11.2013 ja 03.12.2013-15.12.2013. Mõista Tallinna Vanglalt V.A.i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 22 (kakskümmend kaks) eurot ja kanda see V.A.i märgitud arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxx.
Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
5.Mõista Tallinna Vanglalt riigituludesse välja menetluskulu 0,67 (kuuskümmend seitse senti). Jätta menetlusosaliste muud menetluskulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.05.2017 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
3-15-2069 Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.V.A. esitas 08.06.2015 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise nõude summas 17 088 eurot seoses tema ebainimlikes kinnipidamistingimustes hoidmisega perioodil 20.02.200816.12.2013. 1) Igal kinnipeetaval on õigus isiklikule ruumile, mis Euroopa Liidu standardi kohaselt on 4 m2. Olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2 on iseenesest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumine. 2) Lisaks ei ole ette nähtud aega üksi olemisele, puudub soe vesi, valgustus ja ventilatsioon on olematu, jalutamise ajal kõlab valjult raadio ning jalutamine on võimatu, kuna jalutusboks on kuuele inimesele liiga väike. Lisaks on kehakultuuriga tegelemine ja selleks võimalikud vahendid piiratud. Suveperioodil on lämbe, õhku pole ja pesta saab vaid ühe korra nädalas 20 minuti jooksul. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused kogumis on alandanud kaebaja inimväärikust ning on tekitanud talle raevu, muret, hirmu, nukrust, kurvameelsust.
2.Tallinna Vangla tagastas 17.07.2015 vastusega nr 5-37/15/169-2 V.A.i kahju hüvitamise nõude läbivaatamatult perioodide 20.02.2008-05.05.2010 ja 06.05.2010-07.06.2012 osas ning jättis rahuldamata V.A.i kahju hüvitamise nõude perioodi 08.06.2012-16.12.2013 osas. 1) Ajavahemikul 08.06.2012-16.12.2013 oli V.A.ile tagatud põrandapind vähemalt 2,62 m2. Kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Seega oli talle tagatud õigusaktides ette nähtud põrandapind. 2) V.A.ile oli tagatud väljaspool kambrit liikumiseks igapäevaselt vähemalt ühe tunni pikkune jalutuskäik värskes õhus. Jalutusboksid on piisavalt suured. Värskes õhus saavad kinnipeetavad jalutamise ajal kuulata raadiot, mille eesmärgiks on takistada kinnipeetavate omavahelist suhtlemist, mis on vajalik julgeoleku tagamiseks. Vangistusega kaasneb paratamatult privaatsuse puudumine. Millises mahus tuleb kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemine tagada, vangistust reguleerivad õigusaktid ei täpsusta. Kinnipeetaval on lubatud kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal ka nt kambris ning igal päeval terve tunni jooksul värske õhu käes viibides. V.A.ile oli ka tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vangla kodukorras sätestatud ajal vähemalt 4-tunni jooksul päevas. V.A. oli ajavahemikul 01.10.2012-07.11.2012 rakendatud majandustöödele, samuti on ta osalenud riigikeele õppes ning talle on võimaldatud lühiajalisi ja pikaajalisi kokkusaamisi. 3) Vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett. Samas on lubatud veekeetjate kasutamine. V.A. ei ole tõendanud, et vajab tervisliku seisundi tõttu eritingimusi või erikohtlemist. V.A.ile on võimaldatud pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas.
2(13)
3-15-2069 4) Kõikides kambrites, kus V.A. viibis, oli olemas aken, kust tuli päevavalgust. Samuti on kambrites laelambid, mis annavad kunstlikku valgust. Kambrites on olemas osaliselt sund- ning osaliselt loomulik ventilatsioon. Kambri õhuhulka on võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Puuduvad andmed selle kohta, et valgustuse või ventilatsiooni puudulikkuse tõttu on vangla tekitanud V.A.ile kahju. V.A. ei ole vanglale teadaolevalt esitanud ka eelnevate asjaoludega seoses pöördumisi. Samuti on vangla teinud kõik endast oleneva, et ka palavail suvepäevil oleks hooneis võimalikult värske õhk. 5) Tagatud oli mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega. Vangistustingimused olid Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.
3.V.A. esitas 18.08.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 17 088 eurot seonduvalt Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega perioodil 20.02.2008-16.12.2013.
4.Tallinna Halduskohus tagastas 17.09.2015 määrusega V.A.i kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes perioodi 20.02.2008-05.05.2010 osas. Sama määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes perioodi 06.05.2010-16.12.2013 osas.
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 07.01.2016 määrusega V.A.i määruskaebuse kaebuse osalise tagastamise peale rahuldamata. Riigikohus jättis 17.03.2016 määrusega nr 3-7-1-3-83-16 V.A.i määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 07.01.2016 määruse peale menetlusse võtmata.
6.Tallinna Vangla esitas 02.10.2015 vastuse kaebusele, paludes lõpetada haldusasja menetlus kahjunõude osas, mis puudutab perioodi 06.05.2010-07.06.2012, sest kaebaja ei ole nimetatud perioodi osas tähtaegselt Tallinna Vangla poole pöördunud.
7.Halduskohus võimaldas 04.04.2016 määrusega menetlusosalistel esitada taotlus eelmise kohtukoosseisu poolt tehtud menetlustoimingute kordamiseks, samuti uue kohtuniku taandamiseks 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
8.V.A. esitas 22.04.2016 ja 13.09.2016 kohtule täiendavad seisukohad.
9.Halduskohus jättis 15.09.2016 määrusega V.A.i kaebuse ajavahemikku 06.05.201007.06.2012 puudutavas osas läbi vaatamata.
10.Tallinna Ringkonnakohus jättis 22.12.2016 määrusega V.A.i määruskaebuse halduskohtu 15.09.2016 määruse peale rahuldamata. Riigikohus jättis 27.02.2017 määrusega nr 3-15-2069 V.A.i määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2016 määruse peale menetlusse võtmata.
11.Kohus määras 06.03.2017 määrusega asja arutamise kirjalikku menetlusse, võimaldades menetlusosalistel esitada kuni 24.03.2017 täiendavaid seisukohti, taotlusi ja tõendeid ning kuni 07.04.2017 vastuväiteid teise menetlusosalise esitatule. Kohus määras kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise ajaks 28.04.2017 kell 16.00.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
12.Kaebuse põhjendused: 1) Viidates põhiseaduse (PS) §-dele 18, 25 ja 123, EIÕK art-le 3, piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (Committee for the Prevention of Torture – CPT) seisukohtadele ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele, leiab kaebaja, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused ajavahemikus 20.02.2008-16.12.2013 olid tema inimväärikust alandavad ning seega tuleb talle välja mõista 3(13)
3-15-2069 mittevaralise kahju hüvitis. Kaebaja taotleb kahju hüvitamist 9,66 eurot iga vanglas viibitud päeva eest. Kaebajat peeti kinni kambrites, kus ei olnud piisavalt isiklikku ruumi, puudus privaatsus (võimalus viibida üksi, vaikuses). Kambris asuva tualeti ja mööblialune põrandapind tuleb maha arvata kambri põrandapinnast, kuna seda ei saa kasutada vabaks liikumiseks. Samuti puudus kambrites soe vesi, piisav valgustus ja ventilatsioon, jalutamine toimus liiga väikeses jalutusboksis (s.o suurusega 12,69 m2), jalutamise ajal edastati valjult raadiosaateid ning reaalselt ei olnud võimalik kehakultuuriga tegeleda. Spordisaali võis saada üksnes palli mängima minna ja seda ka harva. 2) Kaebaja rõhutab kambris nr 46 olnud tingimusi. Tegemist on 4-kohalise kambriga, mille üldpind on 12,4 m2. Seega on ühe kinnipeetava kohta ette nähtud põrandapinda 3,1 m2 (arvestatuna koos mööblialuse põrandapinnaga). Kuigi kambris nr 46 olles oli täidetud põrandapinna miinimummäär 3 m2, mis tuleneb EIK lahenditest, ei saa seda pidada määrava tähtsusega asjaoluks ja leida, et välistatud oleks EIÕK art 3 rikkumine. Kamber nr 46 asub koridori lõpus enne tualett- ja pesuruumi. Seetõttu kandub kambrisse ülemäära niiskust, kambris on väiksem aken ja puudub ka sundventilatsioon. Kitsas õhutusriba on kaetud metallplaadiga ja see takistab oluliselt õhu liikumist. Vähese õhuvahetusega kaasnesid tihti peavalud. Kuna aken on sedavõrd väike, siis päevavalgust kambrisse ei paista ning kambri valgustus ise ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Pikema aja vältel halva valgustusega kambris viibimine toob tulevikus kaasa nägemisprobleemid. Päeval on kambri uksed lahti ning seda külastavad ka teised kinnipeetavad, mis tähendab, et kambris on veelgi vähem privaatsust. Seega ei saa kambri uste lahti hoidmist päevasel ajal ülerahvastatud eluosakonnas pidada kompenseerivaks teguriks. Veelgi enam, lahtiseks eluosakonnaks ei saa seda osa vanglast nimetada, kuivõrd puudus võimalus kuhugi peale tualeti või teiste kinnipeetavate kambrite minna. Lahtised uksed parandasid pisut halba õhuvahetust, kuid muud kergendust ei toonud. Pärast kella 22.00 oli tualetis käimine oluliselt raskendatud, kuna Tallinna Vangla reeglite kohaselt ei lasta tualetti üheaegselt erinevatest kambritest kinnipeetavaid. Seda saab pidada omaette kannatuseks, samuti häiris selline tegevus pidevalt und. Kogu kambris nr 46 veedetud aja jooksul oli päevi, kus kogu korrus oli julgeoleku kaalutlustel suletud ka päevasel ajal. Tegemist on kannatustega, mis ei peaks vangistusega paratamatult kaasnema. 3) Lisaks eelnevale puudus vanglas soe vesi nii enda kui ka toidunõude pesemiseks. Kaebajale ei võimaldatud ülakeha pesta sooja veega vähemalt kaks korda nädalas. Toidunõude pesemiseks ei võimaldatud nõudepesuvahendit, mis oleks pidanud olema vangla kohustus sooja vee puudumisel. Vangla ei võimaldanud ka veekeedukannu. Kuigi nõudepesuvahendit ja veekeedukannu oli võimalik soetada enda vahendite arvelt, siis enamikel (sh kaebajal) ei olnud see raha puudumise tõttu võimalik. 4) Kaebaja leiab, et ka kõik Tallinna Vangla kartseris viibitud päevad tuleb lugeda põrandapinnast sõltumata kahjunõude osaks ja peavad saama võrdselt hüvitatud teiste hüvitamisele kuuluvate päevadega. Kartserikambris viibides tekitati kaebajale hirmutunnet, ümbritsev tekitas ärevust, ängistust, unehäireid. Kartserikambris tekkis ka külmatunne. Kanalisatsiooni hais koos niiskusega ja rõskusega oli igapäevane ja pidev. Ka valgustus ei olnud kartserikambris piisav. 5) Inimväärikust alandavates tingimustes viibimise suhteliselt pikka kestust arvestades ei oleks kohaseks hüvitiseks vaid vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine. Samuti ei saa kokkusaamisi lugeda kergendavaks asjaoluks vangistustingimustele. Eelkirjeldatud asjaolud kogumis annavad aluse tuvastada EIÕK art 3 rikkumise ja seda ka siis, kui kaebaja kasutuses oleks olnud iga päev 3,5 m2 kambri põrandapinda. Seepärast nõuab kaebaja ka kambri nr 46 osas hüvitist. Muude kambrite osas ei hakka kaebaja vaidlema 3 m2 osas. Kaebaja oli pikaajaliselt sügavas depressioonis. Pidev kisa, kära, müra ja võistluslik olukord oli äärmiselt väsitav ja rusuv. Näiteks olukorras, kus kambris oli kuus kinnipeetavat ja laud, mis oli mõeldud 4(13)
3-15-2069 neljale inimesele, pidid kaks kinnipeetavat sööma voodi peal või ootama kuni teised söömise lõpetavad. 6) Kui vangla väidab, et kaebaja pole kasutanud kõiki õiguskaitsevahendeid, siis on ta kohustatud tõendama, et kaebaja on mõne tõhusa ja kättesaadava õiguskaitsevahendi kasutamata jätnud.
13.Vastustaja vastuväited: 1) Tallinna Vangla kamber nr 6 paikneb neljanda üksuse avatud eluosakonnas, kus kambrite uksed on lukustatud üksnes öörahu ajaks (s.t kell 22:00 – 06:00). Nimetatud kambris WC-d sees ei ole, vaid see paikneb eraldi koridoris. Lisaks igapäevasele jalutuskäigule oli kaebajal nimetatud kambris viibimise ajal ka iganädalaselt võimalik spordisaali külastada. Kambrid 71, 72, 75, 79, 84 ja 89 on kartserikambrid, kus kinnipeetavad kannavad neile distsiplinaarkaristustena määratud kartserikaristusi. Tulenevalt kartserikambrite piiratud arvust kandis kaebaja perioodil 23.05.-11.06.2012 kambris 402, 26.08.-30.08.2012 kambris 127, 05.09.09.09.2012 kambris 129 kartserikaristusi. Igapäevaselt on kartserisse paigutatud kinnipeetavale tagatud vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus, muud liikumisvõimalused on piiratud VSkE § 8 lg 4 alusel. Kambrites asub WC. Tallinna Vangla 31.10.2013 käskkirjaga nr 510 kohaldati V.A.i suhtes tagasiulatuvalt alates 30.10.2013 kuni kolmeks kuuks täiendavaid julgeolekuabinõusid – vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, spordisaali kasutamise keelamist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 16.12.2013. Kaebaja nimetatud käskkirja vaidlustanud ei ole. Lukustatud kambrid, kuhu kaebaja oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks paigutatud olid 119 ja 208. Igapäevaselt oli kaebajale tagatud vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Kambrites asub WC. Kaebaja on viibinud pikaajalistel kokkusaamistel, samuti lühiajalistel kokkusaamistel perekonnaliikmete ja ametnikega. 2) Tallinna Vangla käskkirjaga nr 560 rakendati kaebaja perioodiks 01.10.2012 – 31.12.2012 vangla majandustöödele. Kaebaja täiendavat liikumisvõimalust kasutada ei soovinud ega allunud korraldusele tööle asuda, mistõttu Tallinna Vangla 02.10.2012 käskkirjaga nr 570 kõrvaldati kaebaja ajutiselt distsiplinaarmenetluse ajaks majandustöödelt ja 08.11.2012 käskkirjaga nr 702 vabastati majandustöödelt. Ajavahemikel 14.01.2013-03.04.2013, 08.04.2013-29.04.2013 ja 06.05.2013-30.08.2013 osales kaebaja riigikeele õppes. 3) Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega. Iga kahe nädala tagant oli võimalus laenutada vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse nt isiklikke raadioid, televiisoreid. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Kinnipeetavate käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. 4) Kambrites on olemas osaliselt sund- ning osaliselt loomulik ventilatsioon. Õhuhulka on võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Õhuringluse efektiivseks toimimiseks on võimalik hoida ventilatsiooniavad vabana ja avatuna. Kaebaja ei ole vanglale teadaolevalt esitanud pöördumisi seoses kambri ventilatsiooni puudumisega. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi. Nõutava temperatuuri kindlustas keskküttesüsteem. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Kell 22:00 – 06:00 on vanglas öörahu, mis tähendab, et kaebaja sai korralikult välja puhata.
5(13)
3-15-2069 5) Väide nagu oleks jalutusboks liiga väike, on kaebaja subjektiivne arvamus. Jalutusboksid on piisavalt suured, et ühe kambri kinnipeetavad sinna vabalt jalutama mahuksid. Neljandas üksuses on jalutusboks, mille suuruseks on 8,05 x 26,7 m, s.o 215 m2. Esimese ja teise üksuse jalutusbokside (kambrite 119, 127, 129, 208, 402) suurus on keskmiselt 15 m2. 6) Kinnipeetavad paigutatakse reeglina mitmekohalistesse kambritesse, seega kaasneb vangistusega paratamatult privaatsuse puudumine. Õigusaktid ei määratle kinnipeetavate arvu kambris. WC kasutamise privaatsus oli kaebajale tagatud. 7) Milliseid vahendeid kasutades või millises mahus tuleb kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemine tagada, seadus ega muud vangistust reguleerivad aktid ei täpsusta. Kinnipeetaval on lubatud kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal ka nt kambris ning igal päeval tunni jooksul värske õhu käes viibides. Spordisaali kasutamise piirang on isikutel, kes on vahistatu staatuses, vastuvõturežiimil, kartserikaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud või eraldatud lukustatud kambrisse paigutatud. Neljandas üksuse viibides oli kaebaja kasutada suur jalutusõu, samuti sai ta iganädalaselt spordisaali kasutada. 8) Vanglal on kohustus tagada kinnipeetavatele võimalus raadiosaadete jälgimiseks, nimetamata kuidas täpselt see toimub. Tallinna Vanglas saavad kinnipeetavad jalutuskäikude ajal värskes õhus raadiot kuulata. Mängiv raadio tagab ka informatsiooni tagamise funktsiooni, sest raadiost edastatakse vahetult muusikapaladega ka uudistesaateid. Kuigi käesolevalt ei saa luua täpselt selliseid olusid nagu olid jalutusboksis siis, kui kaebaja seal viibis, nähtub 2014. a Tallinna Vangla jalutusboksides teostatud mõõtmistulemustest, et mürataseme mõõtetulemused jäid vahemikku 48-65 dB. Näiteks sotsiaalministri 04.03.2002 määruse nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ § 9 lg 2 lubab laste üritustel helirõhu ekvivalenttaset kuni 90 dB. Seega on küüniline väita, et tund aega jalutamist koos muusikaga tekitas täiskasvanud mehes tundmusi ja kahjustusi, mis õigustaksid rahalise hüvitise maksmist. 9) Kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kambris on mh lubatud seep. Osades kambrites, kus kaebaja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega, avatud eluosakonnas asus WC/pesuruum eraldi koridoris, seega sai kaebaja ennast elementaarses määras pesta. Ei vangistusseadusest (VangS) ega ka vangla sisekorraeeskirjast (VSkE) tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud sooja veega. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud endale veekeedukann vangla kauplusest soetada, lisaks annavad valvurid soovi avaldamisel alates 2013. a veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu, et nad vett soojendada saaksid. Kaebaja ei ole väitnud, et talle ei ole pesemiskordi võimaldatud. Mis puudutab suveperioodi, siis soojade suveilmadega on Tallinna Vanglal peaaegu võimatu tagada hoonetes samasugust temperatuuri nagu jahedamatel aastaaegadel. Vanades hoonetes ei saa palavuse korral kindlustada küllaldast õhutust, akende avamise võimalused aga on turvalisuse huvides piiratud. Sellest hoolimata on vangla teinud kõik endast oleneva, et ka suvepäevil oleks hoonetes võimalikult värske õhk – nt vangla on koridoris eemaldanud osa aknaklaase, andnud üksuse igasse kinnisesse kambrisse ventilaatori, õhutanud kinniseid kambreid toiduluugi kaudu vähemalt kord päevas, võimaldanud kord nädalas lisajalutuskäiku, lubanud võtta jalutuskäigule kaasa joogivett. 10) Kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, st püüdnud väidetud kahju tekkimist ära hoida. Kui kaebaja Tallinna Vanglas viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebaja seda aga teinud ei ole. 11) Kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need inimväärikust alandavad. 6(13)
3-15-2069
KOHTU PÕHJENDUSED
14.Kaebaja nõuab Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas ajavahemikul 20.02.200816.12.2013. Halduskohus tagastas 17.09.2015 määrusega V.A.i kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes perioodi 20.02.2008-05.05.2010 osas ning 15.09.2016 määrusega jättis V.A.i kaebuse ajavahemikku 06.05.2010-07.06.2012 puudutavas osas läbi vaatamata. Mõlemad halduskohtu määrused on jõustunud. Seega on kohtu menetluses ajavahemikku 08.06.201216.12.2013 (557 päeva) puudutav nõue. Vastustaja on esitanud kohtule kaebaja kambripinna arvestuse vastava perioodi kohta (I kd, tl 113-135). Esitatud andmetest nähtub, et kaebaja viibis nimetatud perioodil kolm päeva (s.o 06.11.2012, 10.01.2013 ja 26.09.2013) pikaajalisel kokkusaamisel, s.o kolmel ööpäeval viibis kaebaja kestval kokkusaamisel lähedastega selleks ettenähtud ruumides (VangS § 25). Nimetatud kolme päeva osas ei ole põhjendatud eeldada kambripinna vähesust ega muid kaebaja välja toodud tingimusi, mis kaebaja hinnangul olid õigusvastased, ning seega kohus ei arvesta neid päevade hulka, mille osas kaebaja hüvitist taotleb. Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt viibis kaebaja kartserikambrites järgmiselt: kambris nr 72 15.06.2012-18.06.2016 (4 päeva); kambris nr 71 09.11.2012-15.11.2012 (7 päeva); kambris nr 84 05.12.2012-12.12.2012 (8 päeva); kambris nr 79 12.02.2013-18.02.2013 (7 päeva) ja 19.07.2013-20.07.2013 (2 päeva); kambris nr 89 - 13.07.2013-18.07.2013 (6 päeva); kambris nr 75 10.11.2013-02.12.2013 (23 päeva). Kokku viibis kaebaja kartserikambrites seega 57 päeva (kambripinda ühe kinnipeetava kohta 7,6-27,3 m2). Kohus ei arvesta asja lahendamisel ka eelviidatud kartserikambrites viibitud perioodidega, sest nende perioodide eest ei ole kaebaja vastustajalt kohtueelses menetluses hüvitist taotlenud (I kd, tl 35-42). Samuti ei ole kaebaja Tallinna Vanglale 08.06.2015 esitatud kahjunõudes viidanud kartserikambrite tingimuste väidetavale õigusvastasusele (niiskus, halb lõhn ja valgustus, kambri madal temperatuur). Kohus selgitab, et kaebaja ei saa kaebusega enda nõuet laiendada ega sisustada kaebust asjaoludega, mis ei olnud vanglale kahju hüvitamise nõude esitamise aluseks. HKMS § 151 lg 1 p 1 järgi jätab kohus kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel kartserikambrite nr 72, 71, 84, 79, 89 ja 75 tingimuste osas kaebaja kaebuse läbi vaatamata. Eelnevat arvesse võttes võtab kohus kaebaja kahjunõude lahendamisel aluseks 497 päeva ajavahemikus 08.06.2012-16.12.2013.
15.EIK suurkoja 20.10.2016 otsusest asjas nr 7334/13, Muršić vs. Horvaatia, tuleneb, et kambrisisest sanitaarsõlme ei tuleks arvestada kambri üldpinna hulka. Mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (p 114). Nimetatud seisukohale on viidatud ka hiljutistes Riigikohtu lahendites nr 3-3-1-83-16 (p 11) ja 3-3-1-85-16 (p 10). Seega lähtub kohus praeguses vaidluses kambripinna arvestamisel pinnast, mille hulka ei ole arvestatud WC alust põrandapinda. Vastustaja poolt kohtule esitatud kambripinna arvestusest nähtub, et kambrites, kus kaebaja viibis ajavahemikul 08.06.2012-16.12.2013, oli kambripinda (ilma WC alust pinda arvestamata) kinnipeetava kohta järgmiselt: 1) 4,13 m2 või enam 214 päeval (kambrid nr 46, 119, 127 ja 129);
7(13)
3-15-2069 2) 3,07 m2 – 3,84 m2 264 päeval (kambrid nr 46, 129, 208 ja 402); 3) 2,56 m2 16 päeval (kamber nr 208); 4) 2,33 m2 3 päeval (kamber nr 127). Eelnevast nähtub, et vaidlusalusel perioodil oli kaebaja 19 päeval kambrites, kus WC alust pinda arvestamata oli ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3 m2, 264 päeval oli kaebaja kambrites, kus WC alust pinda arvestamata oli ühe kinnipeetava kohta 3-4 m2 ning ülejäänud 214 päeval oli kaebaja kambrites, kus WC alust pinda arvestamata oli ühe kinnipeetava kohta rohkem kui 4 m2 . Kaebaja viibis menetluses oleval ajavahemikul peamiselt kolme kuni nelja kinnipeetavaga kambris (v.a 23 päeval kambrites nr 127 ja 208, kui kambris oli 5-6 kinnipeetavat), kus võib eeldada vangistusalaste õigusaktidega ette nähtud mööbli olemasolu (ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi). Kambrite kogupinda (12,4 m2 – 15,34 m2 ilma WC alust pinda arvestamata) arvestades oli kaebajal kohtu hinnangul võimalus kambris tavapäraselt liikuda ning mööblialust pinda ei ole põhjust kambripinna arvestusest maha arvata. Ka kaebaja ei ole kaebuses välja toonud selliseid asjaolusid, millest saaks teha järelduse, et kambri(te) sisustus(ed) takistasid liikumist väga olulisel määral (nt magamislavats ulatub sisuliselt seinast seina ning liikumiseks tuleb sellest üle ronida vmt – vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2017 otsust haldusasjas nr 3-14-51507, p 12). Kaebaja on kohtule esitanud ka ühest kambrist visandi (II kd, tl 75), millest nähtub, et mööbel asetses seina ääres ega takistanud liikumist ruumis. Kohus märgib, et ka kohtupraktikas on senini oldud seisukohal, et kambri sisustuse hulka kuuluvate mööbliesemete, sh põranda või seina külge kinnitatud mööbliesemete alune pind tuleb lugeda kambri põrandapinna hulka. Seda seisukohta on väljendanud näiteks Tallinna Ringkonnakohus haldusasjades nr 3-15-253 (p 26), 3-14-50078 (p 10) ja 3-13-821 (p 10).
16.EIÕK art 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. EIK on leidnud, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks (Muršić vs. Horvaatia, p-d 110 ja 124 ja seal toodud viited). Rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui ruumi vähesust kompenseerivad 3 m2 nõudest kõrvalekaldumise suhteliselt lühike kestus ja ulatus, ruumipuudust leevendab piisav liikumisvabadus ja kambriväline tegevus ning kinnipidamisasutuse üldiselt kohased tingimused. Kohus saab EIÕK art 3 rikkumise hindamisel neid asjaolusid arvesse võtta, kui need esinevad kumulatiivselt (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-83-16, p 15.2). Kui põrandapinda kinnipeetava kohta on 3–4 m2, jääb ruumiaspekt kaalukaks, kuid kinnipidamistingimuste inimväärikuse hindamisel tuleb seda arvestada koos teiste kinnipidamistingimustega, nagu võimalus viibida värskes õhus, loomulik valgus, õhk ja ventilatsioon kambris, kambri temperatuur, privaatne tualetikasutamise võimalus, kohased hügieenitingimused (Muršić vs. Horvaatia, p-d 106 ja 139). Kui aga ruumi ühe kinnipeetava kohta on mitmekohalises kambris üle 4 m2, siis tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art-le 3 vastavust kontrollida lähtuvalt teistest kinnipidamistingimustest kogumis (Muršić vs. Horvaatia, p 140 ja seal toodud viited). Kaebaja viidatud Euroopa Nõukogu piinamisvastase komitee (CPT) raportid, mis sisaldavad ettepanekuid seoses kinnipeetavate olmetingimustega, on soovitusliku iseloomuga ega ole õiguslikult siduvad (vt Riigikohtu lahendeid nr 3-3-1-55-16, p 10; 3-3-1-95-08, p 9). Seega ei ole alust põrandapinna nappuse puhul automaatselt järeldada EIÕK art 3 rikkumist üksnes 8(13)
3-15-2069 asjaolust, et riik pole suutnud kinnipeetavatele tagada tingimusi, mis järgivad Euroopa Nõukogu institutsioonide poolt soovitatud standardeid.
17.Menetluses oleval perioodil (08.06.2012-16.12.2013) oli kaebaja kokku 478 päeval kambrites, kus talle oli tagatud rohkem kui 3 m2 isiklikku kambripinda: 08.06.2012-14.06.2012 (7 päeva; kambrid nr 402 ja 46; 3,1-4,4m2), 19.06.2012-26.08.2012 (69 päeva; kamber nr 46; 3,1-6,2 m2), 30.08.2012-08.11.2012 (70 päeva; kambrid nr 127, 129 ja 46; 3,1-7,45 m2), 16.11.2012-04.12.2012 (19 päeva; kamber nr 46; 3,1 m2), 13.12.2012-11.02.2013 (60 päeva; kambrid nr 46 ja 127; 3,1-13,99 m2), 19.02.2013-12.07.2013 (144 päeva; kamber nr 46; 3,14,13 m2), 21.07.2013-03.11.2013 (105 päeva; kambrid nr 46, 119 ja 208; 3,1-13,7 m2), 05.11.2013-06.11.2013 (2 päeva; kamber nr 208; 3,07 m2), 09.11.2013 ja 16.12.2013 (2 päeva; kamber nr 208; 3,07 m2). Esitatud andmete kohaselt viibis kaebaja 23 päeval suletud kambrites nr 402, 127 ja 129, kuhu ta oli paigutatud kartserikaristust kandma, ning lukustatud kambrites nr 119 ja 208 seoses tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Ülejäänud 455 päeval viibis kaebaja kambris nr 46, kus talle oli tagatud isiklikku kambripinda 3,1-6,2 m2. Kamber nr 46 paikneb avatud eluosakonnas, mis tähendab, et kambri uks oli suletud vaid öörahu ajaks (s.t kell 22:00 – 06:00) ning muul ajal ei pidanud kaebaja viibima kambris, vaid said sealt väljuda. Lisaks võimaldati kaebajale igapäevane jalutuskäik värskes õhus VangS § 55 lg 2 alusel ning kasutada graafiku alusel spordisaali. See olukord erineb olukorrast, kus kinnipeetavad peavad kogu päeva (v.a ettenähtud jalutusaeg) viibima suletud kambris. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt avatud osakonnas oli ruumikitsikus veelgi suurem tulenevalt teiste kinnipeetavate võimalusest tulla võõrasse kambrisse. Võimalus liikuda päevasel ajal avatud osakonna piires väljaspool kambrit kompenseerib igal juhul ruumipuudust kambris. Lisaks on kaebajal alates 01.10.2012 olnud võimalus osaleda majandustöödel, ent kaebaja keeldus sellest võimalusest. Arvestatava osa on kaebaja avatud eluosakonnas viibimise ajast olnud hõivatud õppimisega. Nimelt perioodil 14.01.2013-03.04.2013 osales kaebaja riigikeele õppes A1 tasemel, perioodil 08.04.2013-29.04.2013 riigikeele õppe motivatsioonikursusel (A2) ning perioodil 06.05.2013-30.08.2013 riigikeele õppes A2 tasemel. Kõnealusel perioodil on kaebajal olnud ka kolm pikaajalist kokkusaamist (06.11.2012, 10.01.2013 ja 26.09.2013) ja lühiajalised kokkusaamised, mis tema kinnipidamistingimusi veelgi leevendasid. Seega eelviidatud ajavahemikel (478-l päeval) puudub alus üksnes põrandapinnast lähtuvalt pidada kaebaja kinnipidamistingimusi õigusvastasteks ja inimväärikust alandavateks.
18.Lisaks ruumipuudusele kambris on kaebaja kaebuse nõude põhjendamisel viidanud erinevatele probleemidele seoses kinnipidamistingimustega (privaatsuse puudumine; sooja vee puudumine kambrites; duši võimaldamine üks kord nädalas; kambrite ebapiisav valgustus ja ventilatsioon; kehakultuuriga tegelemise võimaluste puudumine; pikad tualeti järjekorrad; jalutamine liiga väikeses pinnal ning valjult raadiosaadete edastamine jalutamise ajal; teatud päevadel terve osakonna sulgemine ka päevasel ajal; kuue kinnipeetavaga kambrites söömine). Kohus leiab, et eelmainitud kaebaja poolt välja toodud asjaolud, ei muuda kaebaja kinnipidamistingimusi inimväärikust alandavaks.
18.1.Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust võimaldada kaebajale privaatsuse tagamiseks kamber, milles ta saaks viibida üksi. Kuna kaebaja sai avatud osakonnas päevasel ajal vabalt ringi liikuda, siis ei pea kohus ka usutavaks, et osakonna piires ei olnud ühtegi kohta, kus oleks võimalik mõneks ajaks eralduda teistest kinnipeetavatest.
18.2.VangS § 50 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš. Vastustaja selgituste kohaselt võimaldatakse kinnipeetavatele pesemist 9(13)
3-15-2069 graafiku alusel ühel korral nädalas. Kaebaja ei ole väitnud, et talle seda ei võimaldatud, vaid seda, et vanglal tulnuks võimaldada pesemist vähemalt kaks korda nädalas. Riigikohtu lahendist nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) tuleneb, et kinnipeetavale ei tulene tingimusteta õigust kasutada dušši rohkem kui kord nädalas. Lisaks sellele on vastustaja selgitanud, et osades kambrites, kus kaebaja viibis, oli kambris kraanikauss koos voolava veega, avatud eluosakonnas asus WC/pesuruum eraldi koridoris. Seega sai kaebaja sooritada elementaarseid hügieenitoiminguid. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud sooja veega ega seda, et vangla peaks oma vahendite arvelt kinnipeetavatele nõudepesuvahendi ja veekeedukannu võimaldama. Kinnipeetavatele on vangla kauplusest lubatud soetada isiklik veekeedukann (millega on võimalik keeta sooja vett) ning alates 2013. a veebruarist annavad valvurid vastava soovi avaldamisel kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu vangla poolt. Seega kokkuvõttes oli kaebajale nii isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks kui ka toidunõude pesemiseks olemas inimväärikusele vastavad piisavad võimalused.
18.3.VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vastustaja selgituste kohaselt oli kambrites, kus kaebaja viibis, aken, kust tuli päevavalgust ning samuti oli kambrites laelambid, mis andsid kunstlikku valgust. Kohus märgib täiendavalt, et kambrite valgustatuse osas ei ole kehtestatud konkreetseid standardeid, kuid kohtupraktikast ja erialakirjandusest tulenevalt saab eluruumis igapäevatoimetusteks soovituslikuks minimaalseks valgustiheduseks pidada 200 luksi (vt Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2016 otsus asjas nr 3-14-53031, p 10). Praegusel juhul ei ole aga kaebaja põhistanud, et kambri valgustatus ei olnud piisav igapäevasteks tegevusteks või seda, et seoses ebapiisava valgustusega tekkisid kaebajale nägemisprobleemid. Lisaks heitis kaebaja ette ventilatsiooni puudumist. Vastustaja selgituste kohaselt kambrites, kus kaebaja viibis, oli olemas osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning võimalus avada akna küljes olevat tuulutusava. Praegusel juhul ei ole kaebaja usutavalt põhjendanud, et kambri ebapiisavav ventilatsioon oleks põhjustanud talle kannatusi või kahjustanud tema tervist. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks kambrite kehva valgustatuse või ventilatsiooni puudulikkuse teemal varasemalt vangla poole pöördunud. Seega võisid kambri valgustuse ja ventileerimise võimalused tekitada kaebajas küll ebamugavust, ent ei olnud inimväärikust alandavad.
18.4.VangS § 55 lg 1 näeb ette, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et seda, millises mahus ning millistes tingimustes kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemise võimalus tuleks tagada, VangS ega teised õigusaktid ei täpsusta. Kohtupraktika (vt Riigikohtu lahendeid nr 3-3-1-95-08, p 9; 3-3-1-5-10, p-d 18 ja 19) kohaselt tuleneb VangS § 55 lg-st 1 kinnipeetavale üksnes üldine õigus sellele, et tal võimaldatakse tegeleda kehakultuuriga, kuid vanglal puudub kohustus tagada igale kinnipeetavale subjektiivselt meeldiva spordiala harrastamise võimalus kinnipeetava poolt soovitud viisil või mahus. Seega puudub kinnipeetavatel subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides või konkreetsete vahenditega. Käesoleval juhul oli kaebajal võimalik kasutada spordisaali, ent isegi juhul kui kaebajal on õigus selles, et reaalselt seisnes kehakultuuriga tegelemise võimalus üksnes lühikese aja jooksul palli mängimises, siis pole tegemist inimväärikust alandava kinnipidamistingimusega.
18.5.Kaebaja leiab, et jalutusboksid olid nii väikesed, mistõttu jalutamist talle sisulist ei võimaldatud. Kohus märgib, et üheski vangistusega seonduvast õigusaktis ei ole sätestatud nõudeid jalutusboksi mõõtmetele või tingimustele. Vastustaja on selgitanud, et neljandas üksuses, kuhu kaebaja oli paigutatud, on jalutusboks, mille suuruseks on 8,05 x 26,7 m, s.o 215 m2 ning esimese ja teise üksuse jalutusbokside (kambrite 119, 127, 129, 208, 402) suurus on keskmiselt 15 m2. Kaebaja on jalutusboksi suuruseks märkinud 12,69 m2. Olenemata täpsetest 10(13)
3-15-2069 jalutuboksi mõõtmetest, peab kohus tõenäoliseks, et mitme kinnipeetava viibimisel jalutusboksides ei olnud seal ilmselgelt palju ruumi, ent see ei anna alust väiteks, et kinnipeetavatel ei olnud võimalik seal samaaegselt jalutada. Arvestades, et kaebaja ei ole ka varasemalt esitanud vanglale mingeid pöördumisi seoses jalutamise võimatuse või jalutusboksi tingimustega, ei saa kohus pidada seda asjaolu kinnipidamistingimusi raskendavaks asjaoluks.
18.6.Vastustaja selgituste kohaselt mängib jalutuskäikude ajal värskes õhus raadio, kust edastatakse koos muusikapaladega ka uudistesaateid. Sellega täidetakse VangS § 31 lg-st 1 tulenevat kohustust tagada kinnipeetavale võimalus raadiosaadete jälgimiseks. Vastustaja möönab, et muusika pidev mängimine võib kinnipeetavale olla ebamugav, kuid samas tuuakse välja, et valju muusika edastamise eesmärk on takistada kinnipeetavate omavahelist suhtlemist, mis on vajalik julgeoleku tagamiseks. Kohtupraktikas (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-17-14) on leitud, et jalutusboksis raadio või muusika ülemäära valjuhäälselt mängimine võib kujutada endast kinnipidamistingimusi raskendavat asjaolu, eriti olukorras, kus tunniajane jalutuskäik värskes õhus on kinnipeetava ainus võimalus viibida päevas väljaspool ülerahvastatud elukambrit. Samas on mürataluvus individuaalne ning praegusel juhul puuduvad väited ja andmed, mille põhjal oleks alust hinnata, et kaebaja oleks jalutusboksis valjuhäälditest kostuva heli tugevuse tõttu eriliselt kannatanud.
18.7.Viimasena märgib kohus, et kaebaja väited seoses ootejärjekordadega WC-sse, teatud päevadel terve osakonna julgeoleku kaalutlustel sulgemisega päevasel ajal ja kuue kinnipeetavaga ühes kambris söömisega jätab kohus tähelepanuta, kuna selles osas ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust.
19.Eelnevast lähtudes ei ole kohus tuvastanud kinnipidamistingimusi raskendavaid asjaolusid, mistõttu ei saa kaebaja kinnipidamistingimusi 478 päeva jooksul ajavahemikul 08.06.201216.12.2013, mil kaebajale oli tagatud üle 3 m2 isiklikku kambripinda, pidada õigusvastasteks ning kahjunõue jääb selles osas rahuldamata.
20.Menetluses oleval perioodil viibis kaebaja 19 päeva kambrites, kus temale oli tagatud vähem kui 3 m2 isiklikku kambripinda: 27.08.2012-29.08.2012 (3 päeva, kamber nr 127, kinnipeetavaid kambris 6, põrandapinda kinnipeetava kohta 2,33 m2), 04.11.2013 (1 päev, kamber nr 208, kinnipeetavaid kambris 6, põrandapinda kinnipeetava kohta 2,56 m2), 07.11.2013-08.11.2013 (2 päeva, kamber nr 208, kinnipeetavaid kambris 6, põrandapinda kinnipeetava kohta 2,56 m2) ja 03.12.2013-15.12.2013 (13 päeva, kamber nr 208, kinnipeetavaid kambris 6, põrandapinda kinnipeetava kohta 2,56 m2). Nimetatud ajavahemikel paiknes kaebaja kambrites nr 127 ja 208. Vastustaja on selgitanud, et tulenevalt kartserikambrite piiratud arvust kandis kaebaja kambris nr 127 kartserikaristust ning kambrisse nr 208 paigutati kaebaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks (Tallinna Vangla 31.10.2013 käskkirja nr 510 alusel). Seega oli eelviidatud ajavahemikel kaebajale tagatud vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus, muud liikumisvõimalused olid piiratud VSkE § 8 lg 4 alusel. Arvestades, et jalutuskäigust ülejääva aja pidi kaebaja viibima kambris, ei saanud muud kinnipidamistingimused ruumipuudust sel ajal kompenseerida. Seega, kaebaja paigutamine eelviidatud ajavahemikel kambritesse nr 127 ja 208, kus kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m2 isiklikku kambripinda, alandas vastuolus EIÕK art-ga 3 kaebaja inimväärikust ja oli seetõttu õigusvastane.
21.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 sätestab muu hulgas, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral. Isiku ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral, kui on alandatud tema inimväärikust, tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada ning hüvitada see proportsionaalselt rikkumise raskusega (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-21-16, p 12). Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-83-16, p 24). 11(13)
3-15-2069 Praegusel juhul viibis kaebaja kokku 19 päeval kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku kambripinda vähem kui 3 m2. Seejuures ajavahemikud, mil kaebajal oli kambris isiklikku kambripinda vähem kui 3 m2, olid suhteliselt lühikesed (3-päevane, 2-päevane, kaks 1-päevast ja 13-päevane). See tähendab, et kaebaja õiguste rikkumine toimus lühiajaliselt, mille kestel esinesid ajavahemikud, kui kambripinda kinnipeetava kohta oli üle 3 m2. Samas ei esinenud viidatud perioodil selliseid vähest isiklikku ruumi kompenseerivaid asjaolusid, mis välistaksid rahalise hüvitise väljamõistmise (kaebajale oli ööpäevas tagatud üksnes ühetunnine jalutuskäik väljapool kambrit).
22.RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaks määramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-83-16, p-d 24-25 ja seal toodud viited). Kohus leiab, et praegusel juhul tuleb hüvitise määramisel arvestada seda, et kaebaja viibis põrandapinna vähesusest tingitud inimväärikust alandavates tingimusest kokku küllaltki lühiajaliselt. Sel ajal olid kaebaja liikumisvõimalused väljaspool kambrit piiratud (kaebaja ainus liikumisvõimalus oli tund päevas jalutamist). Kohus arvestab, et lühiajaliselt kitsastes oludes viibimine ei põhjusta sedavõrd intensiivseid kannatusi kui pikaajaline (kuude kaupa) ruumikitsikuse talumine (vt Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-1452725, p 25). Samuti arvestab kohus asjaoluga, et kartserikaristuste määramine ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli tingitud ka kaebaja enda käitumisest. Kuigi kohus leidis eelnevalt, et muud kinnipidamistingimused vastasid nõuetele, ei saa siiski asuda seisukohale, et ruumide seisukord oleks olnud hea (vt kohtuotsuse p 18). Vastustaja poolt esitatud dokumendiregistri väljavõtetest ei nähtu, et kaebaja oleks enne kahjunõude esitamist pöördunud vangla poole kaebustega seonduvalt ebapiisava põrandapinnaga. Seega ei ole kaebaja ammendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (RVastS § 4, § 6, § 7 lg 1). Arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt küll aidanud kaebaja kinnipidamistingimusi kambri suurust puudutavas osas oluliselt muuta, samas ei muuda see siiski tõsiasja, et kaebaja vangla poole ei pöördunud ning kohus arvestab sellega kaebaja õiguste riive intensiivsuse hindamisel. Kohus arvestab hüvitise väljamõistmisel ka Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-83-16, p 25). Samuti arvestab kohus, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist (vt ka kohtuotsuse p-d 15 ja 16). See kajastab kaebaja õiguste piiramise intensiivsust. Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis on kohtu hinnangul põhjendatud määrata kaebajale 22 euro suurune hüvitis. Kahjuhüvitis tuleb kanda kaebuses märgitud arveldusarvele (xxxxxxxxxxxxxx, saaja K. M.).
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. 12(13)
3-15-2069 Kaebaja on Tallinna Halduskohtu 17.09.2015 määrusega vabastatud riigilõivu 512,64 euro tasumisest. Väljamõistetav hüvitis 22 eurot moodustab 0,13% kaebaja taotletud hüvitisest. See moodustab kogu riigilõivust 0,67 eurot. Seega tuleb Tallinna Vanglalt riigituludesse mõista 0,67 eurot (HKMS § 118 lg 2). Kaebaja on palunud vastustajalt välja mõista menetluskulud summas 15 eurot (II kd, tl 8), samas ei ole kaebaja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente kohtule esitanud. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud. Kuna praegune vaidlus ei väljunud vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest, siis ei oleks vastustaja menetluskulude kaebajalt väljamõistmine kehtiva kohtupraktika järgi ka põhjendatud. Seega jäävad muud menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.