Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.02.2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-3180 GB kaebus Tallinna Vangla 10.11.2015 käskkirja nr 51/2730 tühistamiseks Kaebaja – GB Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Haldusasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 02.08.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 02.08.2016 otsuse haldusasjas nr 3-15-3180 resolutsiooni p-d 1 ja 2. Teha asjas uus otsus, millega jätta GB kaebus rahuldamata.
3.Jätta GB esimese ja teise astme menetluskulud riigi kanda. Tallina Vangla menetluskulud jätta tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.03.2017. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vangla kinnipeetava GB kohta koostati 10.11.2015 ettekanne nr 3081, mille kohaselt toimus 10.11.2015 kell 14.50 neljanda üksuse sektsioonis 4-2 kinnipeetava MT ümberpaigutamine kambrist 34 kambrisse 33. Kambris 33 karistust kandnud kinnipeetav GB väitis, et keeldub lubamast kinnipeetav MT kambrisse 33. GB-le anti võimalus kirjutada seletuskiri, millest ta loobus. Kella 16.40 paiku käis GB-ga vestlemas vanemvalvur, kellele kinnipeetav ütles, et tema ei luba paigutada MT kambrisse 33. Vanemvalvuri selgitusele, et tegemist on teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialisti GG korraldusega, lausus GB, et „kes tema veel omast arust on, et otsustab, kes kuhu kambrisse läheb“.
2.Tallinna Vangla peaspetsialist-korrapidaja 10.11.2015 käskkirjaga nr 5-1/2730 kohaldati haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4, vangistusseaduse (VangS) § 12 lg 2, § 69 lg 1, lg 2 p-de 1, 3, 4 ja lg 4 ning justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 12 lg 1 alusel GB suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist (spordisaali kasutamise keelamine) ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Käskkirja kaalutlused olid järgnevad. Kinnipeetav GB järelevalve on vaja korraldada viisil, mis vähendab negatiivse eeskuju andmist kaaskinnipeetavatele ning tagab üldise julgeoleku vanglas. Takistamaks edaspidi GB poolt korraldustele mitteallumist ning tagamaks sisekorraeeskirjade täitmine, on vajalik ennetava meetmena kohaldada GB suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. GB hoidmine koos teiste kinnipeetavatega avatud sektsioonis ei ole mõistlik, kuna GB näitab oma negatiivse käitumisega halba eeskuju teistele kinnipeetavatele ning samuti seab selline käitumine ohtu vangla üldise julgeoleku. Seega on otstarbekas paigutada GB eraldi lukustatud kambrisse, et tagada üldine julgeolek vanglas. Lukustatud kambrites viibivate kinnipeetavate üle saab järelevalvet teostada efektiivsemalt kui avatud sektsioonis, mille kaudu on võimalik vähendada distsipliinirikkumisi ja konfliktiolukordade tekkimist ning tagada üldine julgeolek vanglas. Selleks, et piirata GB kokkupuudet teiste kinnipeetavate ja ametnikega ning seeläbi vähendada võimalusi teiste isikute negatiivseks mõjutamiseks ning tagada vangla üldist julgeolekut, on vajalik piirata ka GB vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust ning keelata spordisaalis kehakultuuriga tegelemine.
3.GB esitas 13.11.2015 Tallinna Vanglale vaide 10.11.2015 käskkirja nr 5-1/2730 kehtetuks tunnistamiseks ja enda tagasi lubamiseks kambrisse 33. Tallinna Vangla jättis 15.12.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/32719-4 vaide rahuldamata.
4.GB esitas 15.12.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 10.11.2015 käskkirja nr 5-1/2730 tühistamiseks. 1) Kamber 33 on ülerahvastatud, selles puuduvad ventilatsioon ja küte. Tegemist on 12 m2 suuruse üldpinnaga endise suitsetamisruumiga, mis ei ole mõeldud elamiseks. Üksuses on vabu kohti teistes, suuremates kambrites. Kaebaja tunneb kinnipeetavat, keda taheti paigutada kambrisse 33. Tegemist on olemuselt „sokipesijaga“ („snõrr“), kes ei sobi autoriteetidega ühte kambrisse, kuna see muserdaks psühholoogiliselt mõlemaid. MT-ga oleks kaebajal tekkinud konfliktid ning temaga samas kambris viibimine oleks olnud kaebajale ohtlik. Kaebaja teavitas sellest ka valves olnud vahetust. 2) Kaebaja ei ajanud kedagi kambrist välja, ei käitunud agressiivselt ega solvanud kedagi. Kaebaja lihtsalt selgitas olukorda ning selle edaspidiseid tagajärgi. Avalik mittenõustumine juhtkonna otsusega oli praegusel juhul põhjendatud. Kaebaja viibis kambris 33 koos kinnipeetavatega, kellega ta oli samas kambris viibinud üle aasta ning kellega ta sobis kokku. Euroopa vanglareeglistiku kohaselt võib kinnipeetavaid ühte kambrisse paigutada juhul, kui nad sobivad kokku ning enne ühte kambrisse paigutamist tuleb kinnipeetavatele anda valikuvõimalus. See, kellega kaebaja ühes kambris karistust kannab, ei ole vangla otsustada. 2(9)
3-15-3180 Probleemide vältimiseks peab kaebaja saama ise otsustada, kellega tal on hea ühes kambris viibida ja kes on ohtlik. Vanglal ei ole õigust ohustada kaebaja julgeolekut, avaldada kaebajale survet ja tekitada stressi. Vangla ei küsinud kinnipeetavatelt, kas nad sobivad üksteisega, vaid paigutas sihilikult kaebaja kambrisse kinnipeetava, kellega tekivad hiljem konfliktid, mille järel karistatakse kaebajat distsiplinaarkorras. Kaebaja püüab seaduslikul teel kaitsta end psühhopaatide ja agressiivselt meelestatud kinnipeetavate eest, keda GG ja RK tema kambrisse tahavad paigutada. GG ja RK tekitavad konflikte, ässitades kinnipeetavaid, kes omavahel ei sobi, teineteise kallale, et maksta kaebajale kätte kaebuste eest, mis ta on nende kohta kohtusse ja prokuratuurile esitanud. Vangla väide, et kaebaja käitus agressiivselt, on põhjendamatu. 3) Kaebajale ei antud enne käskkirja andmist võimalust oma arvamust avaldada. Halduskohus peatas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse alusel vaidlustatud käskkirja kehtivuse, kuid vangla keeldus kohtumääruse täitmisest, esitades määruskaebuse. 4) Vangla peaks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise põhjendatust hindama kord kuus, kuid kaebaja suhtes seda ei tehtud. Hoolimata korduvatest palvetest pääses kaebaja vangla direktori vastuvõtule alles 13.01.2016. Vangla direktor lubas kaebajale vastata 18.01.2016. Vastust selleks kuupäevaks aga ei tulnud ning kaebaja pidi edasi lukustatud kambris viibima. 5) 23.01.2016 paigutati kaebaja juurde lukustatud kambrisse kinnipeetav TP, kes keeldus magamast nari ülemisel kohal. Kuna talle alumist kohta ei loovutatud, viidi TP peaspetsialisti korraldusel üle teise kambrisse. Kaebajat süüdistati taas kambrikaaslaste valimises ning pikendati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist veel kolmeks kuuks.
Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.
1) Kaebaja takistas vanglateenistusel kinnipeetava kambrist 34 kambrisse 33 ümberpaigutamist, avaldades, et tema ei luba kambrisse 33 kedagi juurde paigutada. Kaebaja ei allunud vanglaametnike korduvatele korraldustele rikkumine lõpetada ning lubada teine kinnipeetav kambrisse. Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärk oli muu hulgas vältida edaspidiseid õigusrikkumisi ning tagada vangla üldine julgeolek. 2) Kaebaja väited seoses kambri 33 tingimuste ja vabade kohtadega teistes kambrites on asjasse puutumatud. Kinnipeetava vanglasisene paigutamine ja kambrikaaslased ei saa sõltuda kinnipeetava eelistustest. Enne kinnipeetava kambrisse paigutamist hindab vangla teabe- ja uurimisosakond igakülgselt võimalikke riske, mis võivad erinevate kinnipeetavate ühte kambrisse paigutamisel tekkida. Teabe- ja uurimisosakond ei tuvastanud ühtegi asjaolu, mille pinnalt võinuks järeldada, et kaebaja ja MT vahel võiks tekkida konflikte. Kaebaja ei toonud vestlusel teabe- ja uurimisosakonnaga välja ühtegi tõsiselt võetavat vastuväidet MT kambrisse 33 paigutamise vastu, vaid üksnes subkultuurilised argumendid („me oleme absoluutselt erinevad“, „vanglasisese positsiooni poolest“ jne). 3) Kaebajale 02.12.2014 ja 29.12.2015 koostatud individuaalsetest täitmiskavadest nähtub, et kaebaja on kõrgohtlik avalikkusele ja konkreetsetele täiskasvanutele. Kõrgohtlikkus tähendab, et ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärg on suur kahju. Kaebajat on kuuel korral seitsmest karistatud vägivallakuritegude eest. Lisaks eeltoodule on kaebaja süstemaatiline õigusrikkuja, keda on vanglas korduvalt distsiplinaarkorras karistatud. Suurem osa distsiplinaarkaristusi on kaebajale määratud põhjusel, et ta ei allunud ametniku korraldusele. Kaebaja poolt 10.11.2015 öeldu pinnalt asus vangla seisukohale, et kaebaja tahab valida endale meelepäraseid ja sobivaid kambrikaaslasi ning dikteerib oma nõudmisi. Vanglas on tavaline, et oma soovide saavutamiseks manipuleerivad kinnipeetavad vanglaametnikega, nagu seda praegusel juhul tegi ka kaebaja. Sõltumata sellest, kuidas kaebaja ise oma käitumist hindab, on igasugune kinnipeetavate negatiivset meelestatust õhutav 3(9)
3-15-3180 käitumine vanglas julgeolekut ohustav ning sellise käitumise takistamiseks ja võimalike tagajärgede ärahoidmiseks oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes põhjendatud. Eeltoodud taustinfost tulenevalt oli vanglal põhjendatud kartus, et domineeriva ja passiiv-agressiivse käitumisega seab kaebaja ohtu vangla üldise julgeoleku. 4) Kinnipeeturegistri andmetel ei ole kinnipeetav MT kordagi distsiplinaarkorras karistatud. Alates 18.12.2015 on ta määratud vangla majandustöödele toidujagajana. Tema kontaktisiku sõnul ei otsi MT konflikte ega ole agressiivne. Lisaks ei ole talle tema tervisekaardi andmetel määratud psühhopaadi diagnoosi. Kinnipeetavate vanglasisesel paigutamisel ei arvestata nende tervislikku seisundit. Kaebaja selgitused kinnipeetav TP kohta ei ole asjassepuutuvad, kuna tema paigutamine 23.01.2016 kambrisse 210 ei saa mõjutada vaidlustatud haldusakti õiguspärasust. 5) Kaebaja väide ärakuulamisõiguse rikkumisest on alusetu. 10.11.2015 ettekandest nähtub, et kaebajale anti võimalus kirjutada seletuskiri, millest kaebaja loobus. Kinnipeeturegistri andmetel vestles kaebajaga 11.11.2015 sisekontrolli spetsialist AA ning 13.11.2015 teabe- ja uurimisosakonna juhataja RK.
VangS §-s 69 ega üheski muus õigusaktis ei ole sätestatud tähtaegu selle kohta, kui kaua võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Teabe- ja uurimisosakonna juhatajaga 01.02.2016 toimunud vestluse käigus käitus kaebaja üleolevalt ning tema väited olid subkultuurilise taustaga – kaebaja seadis end kambrikaaslastest kõrgemale positsioonile. Kinnipeetavast tulenevate julgeolekuriskide hindamine on üksnes vastavate vanglateenistuse ametnike pädevuses. Kaebaja ise pole pädev oma käitumist hindama ja tema väited ei kinnita seega, et vanglaametnike antud hinnang polnud õige.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 02.08.2016 otsusega GB kaebuse ja tühistas Tallinna Vangla 10.11.2015 käskkirja nr 5-1/2730 (resolutsiooni p 1). Halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt riigi tuludesse GB menetluskulud – riigilõivu summas 15 eurot ja menetlusdokumendi tõlkimise kulu summas 277,54 eurot (resolutsiooni p 2). Lisaks tagastas halduskohus kaebajale tõendid, millel polnud asja lahendamisel tähtsust (resolutsiooni p 3). 1) VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Lisaks puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus valida endale kambrikaaslasi. Seega ei olnud kaebajal õigust vanglale vastu hakata. Kaebaja tegevus 10.11.2015 ja kohtule esitatud väited ümberpaigutatud kinnipeetava kohta räägivad vastu kaebaja väitele, et ta ei ole endale kambrikaaslasi valinud. Euroopa vanglareeglistiku p-d 18.6 ja 18.7 ei kohusta vanglat arvestama kinnipeetava arvamusega ümberpaigutamise läbiviimisel ega anna kinnipeetavale pädevust hinnata, kellega nad peaksid vangistuses kokku puutuma ja kellega mitte. 2) Pärast vaidlustatud käskkirja täideviimist toimunud sündmused ega kambri 33 tingimused ei mõjuta käskkirja õiguspärasust. Vaidlus puudub selles, et käskkirja võis anda peaspetsialistkorrapidaja, kuna vajadus kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid oli edasilükkamatu (Tallinna Ringkonnakohtu 01.12.2015 määrus haldusasjas nr 3-15-2833, p-d 8-11). 3) Täiendavaid julgeolekuabinõusid ei tohi kohaldada piisava põhjenduseta, sest konkreetse kinnipeetava suhtes on tegemist täiendava piiranguga, mis peab olema vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega (Riigikohtu 25.09.2006 otsus nr 3-3-1-49-06, p 12). Vaidlustatud käskkirjas esitatud kaalutlused on liiga üldsõnalised, et veenduda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuses. Mitte igasugune vanglaametniku korralduse täitmisest keeldumine ei too endaga kaasa julgeolekuohtu teiste kinnipeetavate negatiivse mõjutamise läbi. Vastustaja ei ole oma põhjendusi seostanud ühegi konkreetse asjaoluga, mis lubaks järeldada, et kaebaja käitumine 10.11.2015 juhtumi ajal võis õhutada kaaskinnipeetavaid 4(9)
3-15-3180 allumatult käituma. Vastustajal oleks tulnud kaaluda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise sobivust ka olukorras, kus kinnipeetav käitub allumatult. Kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetest nähtub, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei muutnud tema suhtumist vanglaametnikesse paremaks ehk ei kõrvaldanud väidetavat halvast eeskujust tulenevat ohtu vangla julgeolekule. Lisaks määrati kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal (04.12.2015) distsiplinaarkaristus ametniku kohustuste takistamise ja teiste kinnipeetavate häirimise eest. Vaidlustatud käskkirjas puuduvad kaalutlused selle kohta, miks leebemad meetmed ei oleks piisavalt kõrvaldanud väidetavat ohtu vangla julgeolekule (Riigikohtu 14.03.2012 otsus nr 3-3-1-80-11, p 16). Praegusel juhul oleks leebem meede olnud näiteks kaebaja ümberpaigutamine teise kambrisse. Vastustaja ei põhjendanud veenvalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust. 4) Vastustajale olid käskkirja tegemise ajal teada kaebajale 02.12.2014 koostatud individuaalne täitmiskava ning kuni 10.11.2015 määratud distsiplinaarkaristused ning võib eeldada, et käskkirja tegemise ajal võttis vastustaja neid arvesse. See siiski ei selgita, kuidas õhutas kaebaja käitumine 10.11.2015 intsidendi ajal kaaskinnipeetavaid allumatusele. Lisaks on kaebaja vägivallakuritegevusega seonduv kõrgohtlikkus asjakohatu kaalutlus. Kaaskinnipeetavatele halva eeskuju näitamine seisnes praegusel juhul keeldumises ümberpaigutatavat kinnipeetavat oma kambrisse laskmast, mis ei ole olemuselt vägivaldne tegu. 5) Vastustaja ei ole põhjendanud, miks julgeolekuabinõusid kohaldati kuni kolmeks kuuks. Samuti on vastustaja jätnud märkimata julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamise aluseks olevad selged asjaolud. Ilma vastavate kaalutlusteta ei ole võimalik kontrollida julgeolekuabinõude kohaldamise kestuse proportsionaalsust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus kaebuse rahuldamise ja menetluskulude vastustajalt väljamõistmise osas tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 1) Tallinna Vangla neljanda üksuse sektsioon 4-2, kus asub ka kamber 33, on avatud elusektsioon, kus kinnipeetavad saavad terve päeva vabalt elusektsiooni piires liikuda. Sektsioonis on 14 kambrit, kuhu saab paigutada kuni 85 kinnipeetavat. Kamber 33 asub ühiskasutatava tualettruumi kõrval ning kambril on puust uks, millest heli kostab kergesti läbi. Seetõttu võisid 10.11.2015 intsidenti pealt kuulata ka teised läheduses viibivad kinnipeetavad ning nende vahendusel sai kaebaja vastuhakk vanglaametnikele teatavaks ka teistele samasse sektsiooni paigutatud kinnipeetavatele. Kui kinnipeetav avalikult, kaaskinnipeetavate kuuldes, ei allu vangistust reguleerivatele õigusaktidele ning keeldub korduvalt täitmast talle vanglaametnike poolt antud seaduslikke korraldusi, on tegemist vangla julgeolekut ohustava olukorraga, samuti kaaskinnipeetavatele negatiivse eeskuju andmisega. Kaebaja käitumisest võisid teised samasse elusektsiooni paigutatud kinnipeetavad järeldada, et kui kinnipeetav ei taha endale määratud kambrisse kedagi teist lubada, siis selle saavutamiseks tuleb lihtsalt keelduda viimase kambrisse lubamisest ning vastu hakata vanglaametnikele, kes peavad teostama ümberpaigutamist. Vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamise huvides ja julgeolekukaalutlustel ei ole mõeldav, et oma tahtmise saamiseks hakkavad vanglas karistust kandvad isikud vanglaametnikele vastu, kuid just sellise signaali andis kaebaja oma käitumisega teistele sektsiooni 4-2 paigutatud kinnipeetavatele. Igasugune kinnipeetavate vastuhakk on vangla julgeoleku seisukohalt äärmiselt ohtlik. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärk ei olnud seega suunatud tagajärgede likvideerimisele, vaid kaebaja poolt uute võimalike intsidentide toimepanemise ennetamisele ja julgeolekuriskide vähendamisele. 5(9)
3-15-3180 2) Praegusel juhul ei esinenud leebemaid meetmeid, mida vangla oleks saanud tarvitusele võtta. Kaebaja oleks ka teise kambrisse paigutamise korral eraldihoidmise põhimõtet, julgeolekualast teavet ja vangla täituvust arvestades pidanud jääma samasse eluosakonda, kus viibis ka MT. Selliselt oleks vangla aga seadnud täiendavalt ohtu MT julgeoleku, kuna viimane oleks olnud põhjuseks, miks kaebaja talle harjumuspärasest, sobivast ja meeldivast kambrist ära paigutatakse. Nimelt on kaebaja korduvalt väljendanud seisukohti, et kambris 33 elavad tema sõbrad-kambrikaaslased AE ja JV, elatakse koos ühe perena, on hea kollektiiv, sobitakse üksteisega jne. Tallinna Vangla hinnangul saab kaebaja kohta teada oleva informatsiooni pinnalt olla tõsikindlalt veendunud, et enda ümberpaigutamisega kambrist 33 mujale poleks kaebaja samuti nõus olnud. 3) Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on mõeldud vangla üldise julgeoleku kaitsmiseks. Tegemist on ennetava abinõuga, vältimaks võimaliku kahjuliku tagajärje saabumist. Selle kohaldamine võib olla tingitud vajadusest kaitsta vangla julgeolekut, teisi kinnipeetavaid või kinnipeetavat ennast. Vaidlusaluse käskkirja andmisel arvestas vangla kaebaja käitumist vangistuse ajal kogumina, s.o tema poolt toime pandud kuritegusid, käitumist vanglaametnike ja kaaskinnipeetavatega ning sellest tulenevalt leidis vangla, et kaebaja näitab oma negatiivse käitumisega halba eeskuju teistele vangistussektsioonis viibivatele kinnipeetavatele ning selline käitumine seab ohtu vangla üldise julgeoleku. 4) Vastustajalt Tallinna Vangla 23.02.2016 vastuse vene keelde tõlkimise kulude välja mõistmisega on halduskohus läinud vastuollu Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel arvestada sellega, milliseid kulutusi sai isik algselt ette näha ja milliseid mitte. Kuna vastustajale teatavaks tehtud andmete kohaselt on kogu kohtumenetluse jooksul tõlkinud kaebaja esitatud pöördumisi eesti keelde ja kohtumäärusi talle eesti keelest vene keelde kohtu koosseisuline tõlk, ei saanud Tallinna Vangla kuidagi ette näha, et vangla vastus edastatakse tõlkimiseks tõlkebüroole.
8.GB vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Vangla väide, et 10.11.2015 intsidenti kuulsid pealt teised kinnipeetavad, on vale. Kaebaja oli vestluse toimumise ajal kambris üksi (kambrikaaslased olid samaaegselt kartserisse paigutatud) ning kui vanglaametnikud tulid kambrisse 33, siis nad sulgesid enda järel ukse ega lasknud selle juurde teisi kinnipeetavaid. Kambri 33 uks on ainus sektsioonis 4-2, mis on metallist ja seest puiduga vooderdatud, nii et sellest ei kosta heli läbi. Kogu jutuajamine toimus kaebaja ja vanglaametnike vahel. Isegi kui mõni teine kinnipeetav oleks vestlust pealt kuulnud, ei saa sellest järeldada, et nad oleks hakanud vanglateenistujatele vastupanu osutama. Karistamise hirmus ei julge enamik kinnipeetavaid vanglaametnikele vastu hakata. 2) Vangla kohaldab täiendavaid julgeolekumeetmeid kinnipeetavate survestamiseks ja karistamiseks. Kuna kaebaja on 26 aastat „tsoonides“ ja vanglates viibinud, on kaebajast saanud vanglas autoriteet. Autoriteedid erinevad vanglates „šnõrridest“ ning muust „hallist jalaväest“ selle poolest, et nad ei karda välja astuda oma õiguste eest, kaitsta oma seisukohta ning on ausad ja õiglased. Nad ei karda oma tõekspidamiste pärast kannatada kartserites ja lukustatavates kambrites. 3) MT paigutamine kambrisse 33 oli vanglaametnike kuritahtlik intriig, et suruda vene keelt kõnelevad kinnipeetavad (kaebaja ja Jan Väljak) väikesest kambrist välja ning paigutada sinna vaid eestlased. Kaebaja üleviimine teise kambrisse oleks probleemi lahendanud ning kaebaja pakkus seda varianti vanglaametnikele ka 10.11.2015 vestlusel, kuid teda ei kuulatud.
6(9)
3-15-3180
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
10.Halduskohus leidis õigesti, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida endale kambrit ega kambrikaaslasi. Kinnipeetavate vanglasisese paigutamise otsustab vangla, kes arvestab seejuures eraldi hoidmise põhimõtte, vangla täituvuse, julgeolekualase teabe ja muude oluliste asjaoludega. Toimikust ei nähtu, et kaebajal oleks olnud mingi kaalukas põhjus, miks ta ei saanud MT-ga ühes kambris viibida. Kaebaja pole väitnud, et tal oleks varasemalt olnud samas osakonnas elanud MT-ga konflikte. MT ei kujutanud endast kaebajale reaalset ohtu, vaid kaebaja keeldus MT-ga ühes kambris elamast eelkõige põhjusel, et MT ei sobi kaebaja arvates oma vanglasisese madala positsiooni poolest kaebaja kui „autoriteediga“ samas kambris elama. Kaebaja väited kambri 33 tingimuste ja sealt venekeelsete kinnipeetavate sihiliku mujale paigutamise kohta ei ole praeguses vaidluses asjakohased ega saa mõjutada vaidlustatud haldusakti õiguspärasust. Samuti ei mõjuta vaidlustatud haldusakti õiguspärasust see, et vangla ei täitnud koheselt jõustunud halduskohtu 18.11.2015 määrust, millega peatati 10.11.2015 käskkirja kehtivus.
11.VangS § 69 lg 4 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldab vanglateenistus. Edasilükkamatul juhul kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid kõrgem kohal viibiv vanglateenistuse ametnik. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on VangS § 69 lg 4 ning VSkE § 12 lg 1 kohaselt üldjuhul üksuse juhi pädevuses. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 25.09.2006 otsuses asjas nr 3-3-1-49-06 (p 11), et edasilükkamatuks juhuks VangS § 69 lg 4 teise lause tähenduses tuleb pidada olukorda, kus kinnipeetav oma agressiivse või ründava käitumisega seab vahetusse ja tegelikku ohtu enda, kaaskinnipeetavate või vanglaametnike elu või tervise, püüab põgeneda või esineb kõrgendatud põgenemisoht või kinnipeetav tahtlikult kahjustab vangla vara või rikub muul kohest sekkumist nõudval viisil oluliselt vangistusseadust või vangla sisekorraeeskirju. Sellisel juhul on täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise õigus kõrgeimal intsidendi juures viibival vanglaametnikul. Ringkonnakohtu hinnangul oli vajadus kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid praegusel juhul edasilükkamatu. Keeldudes täitmast vanglaametniku korraldust lubada kambrisse teine kinnipeetav, rikkus kaebaja olulist vangistusseadusest tulenevat nõuet. Arvestades rikkumise raskust ja sellest tulenevat eeldatavat ohtu vangla julgeolekule ja teistele isikutele, esines vajadus viivitamatult sekkuda. Seega võis vaidlusaluse käskkirja anda peaspetsialistkorrapidaja.
12.Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ning nende kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-33-10, p 12). Vaidlustatud käskkirja põhjenduste järgi kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna teda peeti ohtlikuks vangla julgeolekule ja teistele isikutele eesmärgiga hoida ära uusi õigusrikkumisi. Ringkonnakohus möönab, et käskkirja põhjendus on üsna lakooniline, kuid ei nõustu siiski halduskohtuga, et kaalutlused on praeguses asjas liiga üldsõnalised, et veenduda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuses. Ettekandes kirjeldatu põhjal oli vanglal alust arvata, et kaebaja võib avatud osakonda jäädes ohustada nii MT kui ka vangla julgeolekut, keeldudes ka edaspidi vanglaametnike seaduslikele korraldustele allumast ning ärgitades kaaskinnipeetavaid kas aktiivselt või passiivselt allumatusele. Arvestades, et kaebaja oli just keeldunud allumast vanglaametniku korraldusele ning see ei olnud esmakordne sarnane rikkumine, ei saa vangla hinnangut põhjendamatuks pidada. Vangla hinnangut toetab muu hulgas ka toimikust nähtuv asjaolu, et kaebaja peab ennast vanglas autoriteediks, kelle seisukohtadega peavad arvestama nii kaaskinnipeetavad kui ka vanglateenistus. Isegi kui teised 7(9)
3-15-3180 samas osakonnas viibivad kinnipeetavad ei kuulnud 10.11.2015 intsidenti pealt, siis arvestades avatud osakonnas võimaldatavat liikumis- ja suhtlemisvabadust eluosakonna piires, oleks olnud asjatu eeldada, et sama osakonna kinnipeetavad juhtunust teada ei saa. Asjaolu, et kaebaja ei käitunud pealtnäha agressiivselt, ei vähendanud temast tulenevat ohtu vangla julgeolekule.
13.Vangla on toonud kohtumenetluses välja selle, et kaebajat loetakse individuaalses täitmiskavas kõrgohtlikuks, ta on pannud toime seitse vägivallakuritegu ning teda on vanglas korduvalt distsiplinaarkorras karistatud vanglaametniku korraldusele allumata jätmise eest. Kaebaja varasemale käitumisele, distsiplinaarkaristustele ja iseloomustusele (riskihindamisele) tuginemist võib erandina pidada põhjendatuks ka ilma käskkirjas esitatud selge viiteta (vt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-29-12, p 20 ja nr 3-3-1-33-12, p 16), kuivõrd tegemist oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal vanglale teada olnud asjaoludega. Kõrgohtlikkus ja vägivallakuritegude toimepanemine pole küll asjaolud, mis annaksid iseseisvalt alust kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuid need viitavad praeguses asjas sellele, et kaebajal on kalduvus konflikte vägivaldsel teel lahendada, mis toetab vangla kahtlust, et kaebaja võib ohustada MT ja vangla julgeolekut.
14.Halduskohus leidis, et vangla oleks pidanud vaidlustatud käskkirjas põhjendama, miks ei saa kaebaja suhtes leebemaid meetmeid kohaldada, ning asus seisukohale, et vastustaja ei ole veenvalt põhjendanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et vangla ei pidanud mõistlikuks kaebaja hoidmist koos teiste kinnipeetavatega avatud sektsioonis. Nii sama osakonna piires kui ka teise avatud osakonda ümberpaigutamisel oleks ilmselt säilinud kaebajast tingitud oht. Lukustatud kambris viibivate kinnipeetavate üle saab vangla aga teostada efektiivsemat järelevalvet kui avatud sektsioonis. Seega ei olnud võimalik kaebaja ümberpaigutamine ei sama eluosakonna piires ega ka teise avatud osakonda. Samuti on vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse ning spordisaali kasutamise piiramine täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärki – praegusel juhul konfliktide ja õigusrikkumiste vältimine ning julgeoleku tagamine – arvestades põhjendatud.
15.Ringkonnakohtu arvates ei ole alust väita, et rakendatud meetmed ei olnud julgeolekuohu ja uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu tõrjumiseks kohased ja vajalikud. Kaaludes ühelt poolt kaebajale ajutiselt seatud piiranguid ning teiselt poolt vajadust tagada vangla julgeolek ja vältida kaebaja poolt edasiste õigusrikkumiste toimepanemist, ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaebaja õiguste riive praegusel juhul suurema kaaluga, mistõttu ei ole käskkirjas sellekohaste kaalutluste puudumine määrav. Arvestada tuleb ka sellega, et vangla peab julgeolekuohu ilmnemisel otsustama täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe põhjal (vt Riigikohtu lahendeid nr 3-3-1-88-14 (p 18) ja nr 3-3-1-33-10 (p 13)).
16.Asjakohatud on halduskohtu viited kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal distsiplinaarkaristuse määramisele ja kaebaja kohtumenetluses esitatud väidetele, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei muutnud tema suhtumist vanglaametnikesse. Ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel ei saa kohus võtta arvesse neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast meetme rakendamist (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-63-09, p 16).
17.VangS § 69 lg 3 järgi lõpetatakse sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Vangistusseadus ei sätesta, kui kaua võib VangS §-s 69 sätestatud abinõusid kohaldada. Vaidlustatud käskkirja resolutsiooni p 2 kohaselt tuleb üksusel või teabe- ja uurimisosakonna spetsialistil teha ettepanek kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekusest hiljemalt kolme kuu möödudes. Seega on praegusel juhul käskkirjas toodud maksimaalne aeg, mille möödumisel hinnatakse uuesti abinõude kohaldamise otstarbekust. Selles osas ei ole käskkiri vastuolus VangS § 69 lg-ga 3 (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-88-14, p 19). Kolmekuulist ajavahemikku ei 8(9)
3-15-3180 ole praegusel juhul alust pidada ebamõistlikuks ega ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alus oleks langenud ära enne kolme kuu möödumist.
18.Kaebaja väide ärakuulamisõiguse rikkumise kohta on põhjendamatu. 10.11.2015 ettekande kohaselt anti kaebajale pärast 14.50 vestlust võimalus kirjutada seletuskiri, kuid kaebaja ise loobus sellest. Seejärel vesteldi kaebajaga uuesti kella 16.40 paiku. Vaidlustatud käskkirjas on märgitud, et kaebajat teavitati kolme vanglaametniku juuresolekul lukustatud kambrisse viimisest ning kaebaja vaidles sellele vastu. Seega anti kaebajale enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist piisav võimalus oma arvamuse avaldamiseks.
19.Eeltoodu põhjal ei olnud GB suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine 10.11.2015 käskkirjaga õigusvastane. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab GB kaebuse rahuldamata.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. GB on menetlusabi korras vabastatud riigilõivu tasumisest, mistõttu jäävad tema esimese ja teise astme menetluskulud (sh riigilõiv ja tõlkekulud) HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Kuna vastustaja ei ole taotlenud oma menetluskulude hüvitamist, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.