Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. veebruar 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-1748
Haldusasi
JK kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29. jaanuari 2016. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – JK, esindaja v.adv Denis Piskunov Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Menetluse alus ringkonnakohtus
JK ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
Rahuldada JK apellatsioonkaebus osaliselt.
Muuta Tallinna Halduskohtu 29. jaanuari 2016. a otsuse haldusasjas nr 3-15-1748 resolutsiooni punkti 1 ja mõista Tallinna Vanglalt JK kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest summas 400 (nelisada) eurot. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
Muuta Tallinna Halduskohtu 29. jaanuari 2016. a otsust haldusasjas nr 3-15-1748 menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas ning mõista Tallinna Vanglalt JK menetluskulude katteks esimese ja teise astme kohtus välja 98,69 eurot (üheksakümmend kaheksa eurot 69 senti). JK-le apellatsioonimenetluses antud menetlusabiga seonduvad kulud (riigilõiv 54,90 eurot) jätta riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. märtsil 2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-15-1748 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.JK esitas 16.01.2015 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks 300 eurot iga kuu kohta, mil teda peeti Tallinna Vanglas kinni inimväärikust alandavates tingimustes erinevatel perioodidel vahemikus 03.09.2010–16.01.2015.
2.Tallinna Vangla tagastas 22.06.2015 vastusega nr 5-37/15/10-4 kahju hüvitamise taotluse perioodi 03.09.2010–01.11.2010 osas läbivaatamatult seoses riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja rikkumisega ning jättis taotluse perioodi 19.07.2012– 16.01.2015 osas rahuldamata. JK on viibinud Tallinna Vanglas perioodidel 03.09.2010– 01.11.2010, 19.07.2012–19.09.2012, 03.10.2012–09.01.2013, 16.01.2013–28.01.2013 ja 07.10.2014–16.01.2015.
3.JK esitas 09.07.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla poolt ajavahemikul 19.07.2012–16.01.2015 (kokku 191 päeva) põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1910 eurot, millele lisandub seadusjärgses määras viivis alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. Mittenõuetekohase suurusega põrandapind põhjustas kaebajale stressi, ahastust, allasurutuse tunnet, liikumispuudust ja alandatust. Tallinna Vanglas oli isiklik ruum kinnipeetava kohta 1,5–3 m2. Liikumisvabadus on piiratud nii lukustatud kambris kui ka avatud sektsioonis ning päevas ette nähtud 1-tunnine jalutuskäik toimub alla 15 m2 suuruses jalutusboksis koos kõigi kambrikaaslastega. Riiete pesemine ja kuivatamine toimub kambris, mis on seetõttu pidevalt niiske, ning kambri seintel on eelduslikult puuduliku ventilatsiooni tõttu hallitust. Kunstlik valgustus kambrites ei ole piisav ja kurnab silmi. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks oli nädalas ette nähtud ainult üks 20minutiline duširuumi külastus ja kambrites on olemas ainult külm vesi.
4.Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Kinnipeetavate kambrid vastavad eluruumidele kehtestatud nõuetele. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 6 lg 6 kohustas kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis tagama kinnipeetavale kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja alates 01.01.2014 kehtima hakanud VSKE § 6 lg 6 vähemalt 3 m2 põrandapinda, mis hõlmab ka kambris asuva tualettruumi ja mööblialuse pinna. See nõue on olnud täidetud. JK viibis Tallinna vanglas ajavahemikel 19.07.2012–19.09.2012, 03.10.2012– 09.01.2013, 16.01.2013–28.01.2013 ja 07.10.2014–16.01.2015 ning talle oli 92 päeval tagatud põrandapind 2,58–2,93 m2 ja 184 päeval 3,10–5,23 m2. Kaebaja liikumispiirangud tulenesid asjaolust, et ta oli vahistatu, kuid talle oli tagatud päevas tunniajane jalutuskäik ja võimalus viibida väljaspool eluosakonda lühiajaliste kokkusaamiste ajal või kokkusaamistel ametiisikutega.
2(7)
3-15-1748 Kambrites oli sundventilatsioon ja osaliselt avatav aken, mille ees olevad perforeeritud metallplaadid ei takistanud õhuvahetust. Aken tagas loomuliku valguse ning kambrites oli ka kunstlik valgustus (laes kaks 75W lampi, ukse kohal 25W öölamp, WC-s 40W lamp) ja täiendavalt oli võimalik soetada näpitslamp. Nõutava temperatuuri tagas keskküttesüsteem. Kord nädalas võimaldati hügieeni eest hoolitsemiseks kasutada duširuumi. Kinnises osakonnas oli magamisruumist eraldatud WC koos kraanikausiga ning vahistatutele oli kambris lubatud seep, mis võimaldas soovi korral teha esmaseid hügieenitoiminguid. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Öörahu tagas väljapuhkamise võimaluse. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus (võimalus kasutada isiklikku raadiot, televiisorit vmt), infovajaduse rahuldamine (ajalehtede väljastamine, raamatute laenutamine) ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vahistatutele võimaldati võimaluste piires hõivetegevust, lubatud oli saada pakke, kohtuda vangla kaplaniga ja pöörduda vangla sotsiaaltöötajate, psühholoogide ja meditsiinipersonali poole. Tallinna Vangla tingimused kogumis ei ületanud minimaalset raskusastet ega põhjustanud kaebuses märgitud kannatusi. Eesti riik on astunud samme Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika järgimiseks (nt vähendanud kinnipeetavate arvu). Kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid ega püüdnud väidetava kahju tekkimist ära hoida. Riigivastutuse seadus ei näe õiguskaitsevahendina ette viivise tasumist.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 29.01.2016 otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 80 eurot ja menetluskulude katteks 2,40 eurot. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme (vt Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14, p 36). Kaebajale tagatud isiklikku ruumi tuleb hinnata koos tualettruumi ja mööblialuse pinnaga (vt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Mitme kinnipeetavaga kambris tuleb kinnipidamistingimuste hindamisel arvestada põrandapinna kõrval ka muude mõjudega. JK viibis Tallinna Vanglas kokku 276 päeva ajavahemikel 19.07.2012–19.09.2012 (kokku 63 päeva, mil põrandapinda oli kogu aeg üle 3 m2), 03.10.2012–09.01.2013 (kokku 98 päeva, millest 80 päeval oli põrandapinda 2,58–2,93 m2 ja 18 päeval üle 3 m2), 16.01.2013–28.01.2013 (kokku 13 päeva, millest 12 päeval oli põrandapinda 2,65–2,80 m2 ja ühel päeval 3,98 m2) ja 07.10.2014–16.01.2015 (kokku 102 päeva, mil põrandapinda oli kogu aeg vähemalt 3 m2). Seega viibis kaebaja kokku 92 päeval kambris, kus ühe inimese kohta ei olnud põrandapinda küll 3 m2, kuid täidetud oli varasema VSKE § 6 lg 6 järgi nõutud 2,5 m2, ning ülejäänud ajal oli kinnipeetava kohta tagatud vähemalt 3 m2. Kaebaja viibis alla 3 m2 tingimustes 36 järjestikust päeva (09.10.2012– 13.11.2012, sh vaid ühe erandiga 08.11.2012 osas) ning 47 järjestikust päeva (20.11.2012– 06.01.2013, sh erandiks kaks vahepealset päeva 10.12.2013–11.12.2013). Pärast kuuepäevast vahet kahe Tallinna Vanglas viibitud perioodi vahel peeti kaebajat veel kinni 12 päeva jooksul (16.01.2013–28.01.2013) tingimustes, kus ühe isiku kohta oli pinda 2,65–2,8 m2. Vahistatule ei ole lubatud pikaajalised kokkusaamised, nad viibivad ööpäevaringselt lukustatud kambrites (v.a ühetunnine jalutuskäik väikeses jalutusboksis) ja neil on ka piiratumad sportimisvõimalused. Kaebajal puudusid märkimisväärsed võimalused kambriväliseks liikumiseks või suhtluseks. Tagatud olid vähemalt minimaalses ulatuses olmetingimused (ventilatsioon, küte, hügieenivõimalused, valgustus, voodipesu vahetus), mis ei suurendanud ebapiisava põrandapinna negatiivset mõju. Alates uue põrandapinna piirmäära kehtestamisest 01.01.2014 ei ole vastustaja seda nõuet kordagi rikkunud. Kaebajale on õigusvastastes tingimustes kinnipidamisega tekitatud hüvitamisele kuuluvat kahju 80 päeva ulatuses ajavahemikel 09.10.2012–13.11.2012 ja 20.11.2012–06.01.2013. Kaebaja kinnipidamine 12 päeva vältel ajavahemikul 16.01.2013–27.01.2013 ei saanud põhjustada talle hüvitamisele kuuluvat kahju, sest eraldivõetuna on nimetatud periood lühike 3(7)
3-15-1748 ning sellele eelnesid Tallinna Vanglast eemal viibitud perioodid ja kolmepäevane viibimine üle 3 m2 suurusel isiklikul põrandapinnal. Kahjuhüvitise suuruse määramine on individuaalne otsustus ja kohus peab põhjendatuks mõista hüvitiseks üks euro iga päeva kohta, s.o kokku 80 eurot. Viivisenõue tuleb jätta rahuldamata, sest vastustaja ei ole rahalise kohustuse täitmisega viivitanud. Kaebaja tasutud riigilõivust (57,30 eurot) tuleb mõista välja kaebuse rahuldatud osale (4,18%) vastav summa (2,40 eurot). Õigusabikulude (414 eurot) väljamõistmise taotlus tuleb jätta rahuldamata, sest sarnastes vaidlustes on kinnipeetavad olnud suutelised edukalt ise kaitsma oma õigusi (nt haldusasi nr 3-14-52725) ning esitatud kaebus on trafaretse sisuga ega erine põhiosas sama esindaja poolt teistes haldusasjades esitatud kaebustest (vt haldusasjad nr 3-14-52447, 3-14-52452, 3-14-52783, 3-14-52785, 3-14-52786, 3-14-52789, 3-15-451). Kuna õigusabikulusid ei ole tasunud kaebaja ise, vaid MTÜ Auxilio, ei ole õigusabikulude välja mõistmata jätmine kaebaja suhtes ebaõiglane.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.JK palub apellatsioonkaebuses teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus tervikuna või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Põrandapinna arvutamisel tuleb WC alune pind sellest välja arvata. Halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitis üks euro päeva kohta ei järgi EIK poolt sarnastes asjades õiglaseks peetud hüvitise määra (ligikaudu 10 eurot päeva kohta). Määratav hüvitis ei tohiks olla põhjendamatult madal, võrreldes EIK poolt analoogsetes asjades määratud hüvitistega. Halduskohus on jätnud viivisenõude põhjendamatult rahuldamata. Apellandi nõue muutus sissenõutavaks vastustajale taotluse esitamisega, mistõttu on tal õigust nõuda viivist alates taotluse esitamisest kuni kahjunõude kohase täitmiseni. Halduskohus jättis põhjendamatult välja mõistmata ka kaebaja menetluskulud. Esitatud kuludokumendid vastasid kõigile nõuetele ning kehtival õigusel ei põhine kohtu argument, et kulude väljamõistmine ei ole kaebaja suhtes ebaõiglane.
7.Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses JK apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Halduskohus jättis WC aluse pinna õiguspäraselt kambri üldpindalast välja arvamata. Isegi 80 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmine oli sisuliselt põhjendamatu. Viivisenõude tekkimiseks peab esmalt esinema vangla täitmata kohustus apellandi ees, mille täitmisega viivitatakse. Praegusel juhul sellist olukorda ei esine ja mingisugust kahju ei ole apellandile tekkinud. Apellandi kasuks õigusabikulude väljamõistmine oleks vastustaja suhtes ebaõiglane ja ebamõistlik. Halduskohus leidis õigesti, et esitatud kaebus on üldsõnaline ja sõnastuselt peaaegu identne teiste sama advokaadi esitatud sarnaste kaebustega. MTÜ Auxilio tegevuse eesmärk ei ole olnud siiras soov isikuid aidata, vaid teenida riigi arvelt tulu. Kuna kaebus on pinnapealne ja kogu tõendamiskoormus on pandud vastustajale, on kaebaja menetluskulude tema kanda jätmine õiglane.
8.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus rahuldati, ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Kaebaja on jätnud kasutamata esmased õiguskaitsevahendid ja ei ole püüdnud kahju tekkimist ära hoida (vt Tartu Ringkonnakohtu 17.12.2015 otsus nr 3-14-196; 12.01.2016 otsus nr 3-1451155). Arvestades ebapiisava põrandapinnaga perioodide lühiajalisust (kaebaja viibis 2,58– 2,93 m2 suurustes kambrites 80 päeva erinevatel perioodidel 09.10.2012–07.11.2012, 09.11.2012–13.11.2012, 20.11.2012–09.12.2012 ja 12.12.2012–06.01.2013) ning nende vaheldumist perioodidega, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda üle 3 m2, ei ole kinnipidamisega kaasnenud kaebajale kannatusi sellisel määral, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmist. Kaebaja ei ole andnud tema jaoks väidetavalt tõsiseid kannatusi põhjustanud tingimustes viibimise ajal Tallinna Vanglale märku, et vangistustingimused 4(7)
3-15-1748 alandaksid tema inimväärikust, rikuksid muul moel tema õigusi või teda üldse häiriksid. Kaebaja väited kannatuste kohta on pigem kantud EIK lahendist Tunis vs. Eesti, mitte isiklikust kogemusest. Isegi kui kaebajale olnuks vaidlusalusel perioodil tagatud isiklikku ruumi üle 3 m2, ei oleks see tema heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud või märkimisväärselt suurendanud tema privaatsust.
9.JK leiab kirjalikus vastuses, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks tõenäoliselt aidanud kahju ära hoida (vt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 24). Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna, mistõttu oli tema liikumisvõimalused väga piiratud. Pakkide saamine ja ametiisikutega lühiajaliselt kohtumine ei vähenda ruumikitsikusest tulenevaid kannatusi. Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I JK apellatsioonkaebus
10.Ringkonnakohus leiab, et JK apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.
11.EIK märkis 20.10.2016 otsuses nr 7334/13: Muršić vs. Horvaatia, et kinnipeetava isikliku pinna leidmiseks tuleb kambri pindalast arvata maha tualettruumi pindala (p 114). Samuti rõhutati, et kambris peab inimese kohta olema põrandapinda minimaalselt 3 m2 (p 110) ning sellest väiksema põrandapinna puhul esineb tugev eeldus, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes (p 124). Kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks peaksid ruumikitsikust kompenseerima järgmised kumulatiivselt esinevad asjaolud (p-d 132–134): ruumikitsikust peab taluma lühiajaliselt ja harva; tagatud on kambrivälised tegevused ja võimalus liikuda väljaspool kambrit, kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva ilma eest ning kambrivälised tegevused hõlmavad võimalusi veeta aega töötades, sportides, haridust omandades vms; kinnipidamisasutuse üldine seisund on vähemalt talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne); esineda ei tohi ka konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist (p 97).
12.Eeltoodud lahendist tulenevalt ei saa kinnipeetava isikliku ruumi hindamisel võtta arvesse WC alust pinda. Mööblialuse pinna mahaarvamine saaks seevastu olla põhjendatud vaid erandina, kui kambri sisustus takistab liikumist väga olulisel määral (nt kambris asuv magamislavats ulatub sisuliselt seinast seina ning liikumiseks tuleb sellest üle ronida vmt – nt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 14). Selliseid erandlikke asjaolusid praegusel juhul ei esine. Tallinna Vangla esitatud tabeli (tl 110-112) kohaselt on WC alust pinda arvesse võtmata viibinud kaebaja kokku 146 päeva tingimustes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 (sh 105 päeva vältel 2,5–3 m2 ja 41 päeva vältel alla 2,5 m2). Ajavahemikul 07.10.2014–16.01.2015 jäi põrandapind vahemikku 3,08–3,85 m2. Ajavahemikel 19.07.2012– 19.09.2012, 04.10.2012–06.01.2013 ja 16.01.2013–27.01.2013 oli kaebaja käsutuses põrandapinda suurem osa ajast alla 3 m2, mille vahele jäid mõned lühiajalised perioodid, mil põrandapinda isiku kohta oli üle 3 m2 (14.08.2012–16.08.2012 – 3 päeva; 03.09.2012– 10.09.2012 – 8 päeva; 05.10.2012–08.10.2012 – 3 päeva; 14.11.2012–19.11.2012 – 6 päeva; 10.12.2012–11.12.2012 – 2 päeva). Seega jäi kaebusega hõlmatud neljast ajavahemikust kolme puhul (19.07.2012–19.09.2012, 03.10.2012–09.01.2013 ja 16.01.2013–28.01.2013) 5(7)
3-15-1748 kaebajale tagatud arvestuslik põrandapind 146 päeva jooksul alla 3 m2. Nende perioodide vahele jäänud üksikud lühikesed perioodid, mil põrandapinda isiku kohta oli 3 m2 või rohkem, ei saanud üldist ülerahvastatuse olukorda kuigivõrd leevendada.
13.EIK praktikast lähtudes esineb alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambrites kinnipidamise puhul tugev eeldus, et tegemist on inimväärikust alandava kohtlemisega ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 rikkumisega. Kaebaja kinnipidamise ajal ei esinenud ka märkimisväärseid ruumikitsikust kompenseerivaid asjaolusid, mis võiksid praegusel juhul lükata ümber eelduse kaebaja inimväärikust alandavast kohtlemisest. Võimalus viibida üks tund päevas väljaspool kambrit väikeste mõõtmetega jalutusboksis ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 10.3; 06.10.2016 otsus nr 3-3-1-43-16, p 12). Vangla viidatud lisavõimalusi vaba aja sisustamiseks (lähedastega suhtlemine, ajalehtede lugemine, raamatute ja ajakirjade laenutamine, meelelahutuslike esemete kasutamine, sisseostude tegemine jmt) ei saa arvestada kinnipidamistingimusi leevendava asjaoluna, sest need ei ole ruumipuudust vähendava iseloomuga. Kambrites olid kinnipeetavatele tagatud minimaalsed elamistingimused ja vangla üldine olukord oli pelgalt rahuldav, mistõttu ei saanud ka muud asjaolud leevendada kitsastes oludes kinnipidamisega kaasnevaid kannatusi.
14.RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega (nt Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Kuna kaebaja kinnipidamistingimused ei vastanud inimväärika kohtlemise nõuetele kokku 146 päeva jooksul, tuleb halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitist suurendada. Ringkonnakohus arvestab hüvitise määramisel, et 41 päeval jäi põrandapind isegi alla VSKE § 6 lg-s 6 (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis) sätestatud 2,5 m2 nõude. Samas tuleb arvestada sedagi, et inimväärikust alandavates tingimustes viibis kaebaja küll kokku ligikaudu viis kuud, kuid seda siiski mitte päris järjestikku. Kokkuvõttes hindab ringkonnakohus praeguses asjas õiglase hüvitise suuruseks 400 eurot.
15.Viivisenõude on halduskohus jätnud õigesti rahuldamata. Riigivastutuse seadus ei näe ette viivise tasumist õiguskaitsevahendina (vt Riigikohtu 20.02.2014 otsus nr 3-3-1-81-13, p 13). Seadusjärgse viivise nõudmine võiks olla asjakohane selliste avalik-õiguslike rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral nagu näiteks pensioni või toetuse maksmine (vt Riigikohtu 14.04.2014 otsus nr 3-2-1-26-14, p 12; 27.11.2014 otsus nr 3-3-1-66-14, p 19) ehk olukorras, kus kohustatud isik on oma kohustuse täitmisega avalik-õiguslikus suhtes viivitanud ning maksnud raha välja hilinemisega või pidanud isiku raha alusetult kinni. Samuti peaks kaebajale olema sellise viivituse tagajärjel tekkinud varalist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Praegusel juhul kaebajale sellist kahju tekitatud ei ole. Kaebajale rahas hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju tekkimine on tuvastatud alles kohtuotsuses.
16.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus jätnud kaebaja menetluskulud vastustajalt alusetult välja mõistmata. Esindaja väidetavalt pealiskaudne tegevus ja paljudes asjades samasisuliste kaebuste esitamine võib anda üksnes aluse hinnata taotluses märgitud ajakulu ülepaisutatuks, kuid sellega ei saa põhjendada menetluskulude täielikult kaebaja kanda jätmist. Olenemata sellest, kas kaebaja võiks olla võimeline kaitsma kohtus ise enda õigusi või mitte (st kas esineksid alused kaebajale näiteks riigi õigusabi andmiseks), on tal HKMS § 31 lg-st 1 tulenevalt õigus osaleda kohtumenetluses esindaja kaudu. Vaidlust ei ole selles, et advokaat on praeguses asjas teinud kaebaja eest menetlustoiminguid, sh esitanud kaebuse. Kohtule on esitanud menetluskulude nimekiri, advokaadibüroo arve ja selle tasumist tõendav kassa sissetuleku order (tl 121-123). Asjaolu, et esindajale on kaebaja asemel tasunud MTÜ Auxilio, ei välista menetluskulude väljamõistmist (HKMS § 109 lg 5). Sularahas tasumine ei 6(7)
3-15-1748 ole keelatud ning puudub mõistlik põhjus kahelda menetluskulude tegelikus kandmises. Õigusabiteenuse osutamiseks kulunud aega (3 tundi) ei ole alust pidada ülemääraseks. II Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
17.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. JK kaebuse tervikuna rahuldamata jätmiseks puudub eespool toodud põhjendustel alus.
18.Vastuseks Tallinna Vangla väitele, et kahju hüvitamine ei ole põhjendatud, kuna JK ei ole kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid, märgib ringkonnakohus, et kaebajale ei saa heita ette esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, sest kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest ja teisalt ei peetud alla 3 m 2 jäävat põrandapinda varem õigusvastaseks, mistõttu ei oleks kaebaja käsutuses olnud õiguskaitsevahendite kasutamine saanud kahju tekkimist ära hoida, kahju kõrvaldada ega selle ulatust vähendada (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p-d 10.1-10.2). III Menetlusosaliste taotlused
19.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb JK apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ning Tallinna Vangla apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohus muudab Tallinna Halduskohtu 29.01.2016 otsust selliselt, et mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 400 eurot. Ülejäänud osas jääb halduskohtu otsus muutmata.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Kaebaja tasus halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 57,30 eurot ja kandis õigusabikulusid 414 eurot. Apellatsioonimenetluses on kaebaja olnud riigilõivu 54,90 euro tasumisest vabastatud. Kuna kaebaja taotles 1910 euro suurust hüvitist ja ringkonnakohus rahuldas hüvitisenõude 400 euro ulatuses, tuleb kaebus lugeda rahuldatuks 20,94% ulatuses. Seega tuleb vastustajalt mõista kaebaja poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulude katteks välja riigilõiv 12 eurot (57,30×20,94%) ja õigusabikulud 86,69 (414×20,94%) eurot, kokku 98,69 eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsioonimenetluses kaebajale antud menetlusabi kulud (riigilõiv) jäävad HKMS § 118 lg 2 ja § 104 lg 10 alusel riigi kanda. Muude apellatsiooniastmes kantud menetluskulude kohta ei ole ringkonnakohtule andmeid esitatud, mistõttu jäävad need HKMS § 109 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.