3-15-859 MV kaebus Vabariigi Valitsuse ja Tallinna Linnavalitsuse vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 4 152 576 eurot Kaebaja – MV, volitatud esindajad vande-advokaat Piret Blankin ja vandeadvokaadi abi Edgar-Kaj Velbri Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Inge Lumiste Vastustaja – Vabariigi Valitsus, volitatud esindaja Silvi Uljas
Haldusasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 18.03.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
MV apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Maa-ameti 14.08.2015 kiri nr 6.2-2/9495.
2.Jätta MV apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.03.2016 otsus haldusasjas nr 3-15-859 muutmata.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.03.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-15-859 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni 29.08.1994 otsusega nr 3631 loeti Tallinnas Tähetorni tn 4a asuv endine kinnistu nr 16370 (Nurme A96) suurusega 3,403 ha omandireformi objektiks. Sama otsusega tunnistati nimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks AN.
2.Tallinna Linnavalitsuse 29.08.1997 korralduse nr 3078-k (I kd, tl 8) p-ga 1 otsustati tagastada AN-le õigusvastaselt võõrandatud maa aadressil Tähetorni tn 4b (endine Nurme A96) suurusega 30 942 m2; p-ga 3.4 kohustati maa omanikku tagama juurdepääs Tähetorni tn 4a maakasutusele ja krunti läbivale üldkasutatavale suusa- ja jooksurajale. 22.04.1998 testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt päris nõudeõiguse sellele maale MV.
3.Tallinna Halduskohus tunnistas 08.01.1998 otsusega nr 3-759/97 (I kd, tl 11-12) Tallinna Linnavalitsuse 29.08.1997 korralduse nr 3078-k p 3.4 seadusevastaseks osas, mis käsitleb maa omanikule pandud kohustust tagada juurdepääs krunti läbivale üldkasutatavale suusa- ja jooksurajale ning tegi linnavalitsusele ettepaneku küsimus uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus.
4.Tallinna Linnavalitsus tunnistas 06.03.1998 korraldusega nr 1107-k (II kd, tl 80p) linnavalitsuse 29.08.1997 korralduse nr 3078-k kehtetuks.
5.Tallinna Halduskohus tunnistas 08.06.1998 otsusega nr 3-460/98 Tallinna Linnavalitsuse 06.03.1998 korralduse nr 1107-k seadusevastaseks ning tegi linnavalitsusele ettepaneku asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus.
6.21.08.1998 kooskõlastati lähteülesanne Nõmme tervisespordiradade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks koostatavale detailplaneeringule. Lähteülesanne kinnitati 03.09.1998. Detailplaneering algatati Tallinna Linnavalitsuse 22.11.2000 korraldusega nr 4500-k ning linnavalitsuse 08.05.2002 korraldusega nr 1343-k otsustati Nõmme tervisespordiradade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks koostatud detailplaneering vastu võtta ja korraldada detailplaneeringu avalik väljapanek. Detailplaneering kehtestati Tallinna Linnavolikogu 23.01.2003 otsusega nr 7 (detailplaneeringu skeem II kd, tl 78).
7.Tallinna Linnavalitsuse 05.04.2000 korraldusega nr 1425-k määrati endise kinnistu nr 16370 maadel asuvatele ehitistele aadressiga Tähetorni tn 4a teenindamiseks vajalik maa suurusega 1629 m2 ning see erastati.
8.MV esitas 28.11.2001 halduskohtule avalduse, milles palus määrata Tallinna Linnavalitsusele 100 000 krooni trahvi Tallinna Halduskohtu 08.06.1998 otsusega tehtud ettekirjutuse täitmata jätmise eest. Riigikohus määras 04.03.2003 otsusega nr 3-3-1-22-03 (I kd, tl 15-21) Tallinna Linnavalitsusele Tallinna Halduskohtu 08.06.1998 otsuse nr 3-460/98 täitmata jätmise eest rahatrahvi summas 50 000 krooni. Riigikohus leidis, et halduskohtu 08.06.1998 otsuse täitmiseks tuli Tallinna Linnavalitsusel uuesti läbi vaadata vara tagastamise otsus ning lahendada samaaegselt üldkasutatavale suusa- ja jooksurajale juurdepääsu küsimus. Ehkki linnavalitsus asus halduskohtu ettekirjutust täitma, ei ole ta ettekirjutust mõistliku aja jooksul täielikult täitnud. Linnavalitsus kinnitas suusa- ja jooksuraja detailplaneeringu 2(15)
3-15-859 lähteülesande 1998. a-l, detailplaneering algatati 2000. a-l ning detailplaneering võeti vastu ja selle avalik väljapanek korraldati 2002. a-l. Üksnes see, et põimunud on tagastamine, munitsipaliseerimine ja ostueesõigusega erastamine ning senise maakasutuse muutmise ja detailplaneeringu kehtestamise toimingud on mahukad ja aeganõudvad, ei ole piisav põhjendus planeeringu menetlemisele ligi nelja aasta jooksul.
9.Vabariigi Valitsus kehtestas 30.04.2004 määruse nr 176 „Nõmme–Mustamäe maastikukaitseala kaitse alla võtmine ja Nõmme–Mustamäe maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ (II kd, tl 78-79), millega võeti kaitse alla ka osa endise Nurme talu maast.
10.Harju maavanema 28.06.2006 korraldusega nr 1472-k (I kd, tl 124) anti Tallinna linna munitsipaalomandisse Tähetorni tn lõik Vääna tn ja Kadaka pst vahel, kokku 15 574 m2.
11.Harju maavanema 28.06.2006 korraldusega nr 1480-k (I kd, tl 125) anti Tallinna linna munitsipaalomandisse Trummi tn lõik Lohu tn ja Kadaka pst vahel, kokku 12 634 m2.
12.MV esitas 02.11.2008 Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK) kaebuse, milles leidis, et: 1) Tallinna Halduskohtu 08.01.1998 ja 08.06.1998 otsuste täitmata jätmine on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-ga 1; 2) ametiasutused jätsid talle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamata ega maksnud selle eest hüvitist, samuti rikuti tema õigust saada teavet nõude menetlemise kohta ega otsustatud omandinõuet mõistliku aja jooksul. Vabariigi Valitsus ja MV allkirjastasid vastavalt 14.01.2011 ja 25.01.2011 deklaratsioonid (I kd, tl 37, 38), milles MV nõustus loobuma mistahes täiendavate nõuete esitamisest Eesti riigi vastu seoses sellega, et 08.01.1998 ja 08.06.1998 kohtuotsused ei olnud deklaratsiooni allkirjastamise ajaks täielikult ja tähtaegselt täidetud, kui valitsus maksab MV-le varalise ja mittevaralise kahju ning väljaminekute ja kulutuste hüvitamiseks 4000 eurot. EIK tegi 29.03.2011 otsuse nr 54462/08 (I kd, tl 34-36), millega: 1) otsustas kaebuse 08.01.1998 ja 08.06.1998 kohtuotsuste täitmata jätmist puudutavas osas kohtuasjade nimistust kustutada, võttes arvesse poolte sõbraliku kokkuleppe, ning 2) tunnistas kaebuse muus osas vastuvõetamatuks, leides, et kaebus on selles osas selgelt põhjendamatu.
13.Harju maavanema 11.05.2010 korraldusega nr 820-k (I kd, tl 126-130p) anti Tallinna linna 20.06.2008 taotluse alusel Tallinna linna munitsipaalomandisse maareformi seaduse (MaaRS) § 28 lg 1 p 4 alusel Nõmme tervisespordiradade ja hoonete teenindamiseks vajalik maa aadressidel Trummi tn 27, Trummi tn 27a, Trummi tn 35, Külmallika tn 1 ja Külmallika tn 15b, kokku 95 351 m2. Endine Nurme kinnistu jääb osaliselt Trummi tn 35 ja Trummi tn 27 maaüksustele. Tallinna Halduskohus jättis 20.10.2010 otsusega nr 3-10-1596 MV kaebuse korralduse nr 820-k osaliseks tühistamiseks rahuldamata. Halduskohtu otsus jõustus 12.01.2012.
14.Tallinna Linnavalitsus määras 17.12.2012 korraldusega nr 51-k Nõmme tervisespordiradade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks kehtestatud detailplaneeringu alusel tekkivale uuele tänavale nime (Sooviku tänav).
15.Tallinna Linnavaraamet koostas 18.12.2012 ja 20.12.2012 Sooviku tn 1, Sooviku tn 2, Sooviku tn 4, Sooviku tn 6, Sooviku tn 8, Sooviku tn 10 ja Sooviku tn piiriprotokollid katastriüksuse piiride plaanimaterjalil kättenäitamise kohta (II kd, tl 69p-74p). 18.12.2012 ja 20.12.2012 on koostatud samade maaüksuste katastriüksuse plaanid (tööd nr MS-545, nr MS-546, nr MS-547, nr MS-548, nr MS-548, nr MS-549, nr MS-550 ja nr MS-551).
16.Tallinna Linnavalitsuse 07.08.2013 korraldusega nr 1032-k (I kd, tl 48-51) otsustati tagastada MV-le seitsmeks kinnisasjaks jagatud õigusvastaselt võõrandatud maa kokku 16 792 m2 ulatuses (Sooviku tn 1 - 44 m2, tootmismaa; Sooviku tn 2 - 6314 m2, üldkasutatav maa; Sooviku tn 4 - 1680 m2, elamumaa; Sooviku tn 6 - 2120 m2, elamumaa; Sooviku tn 8 - 2334 m2, elamumaa; Sooviku tn 10 - 2274 m2, elamumaa; ja Sooviku tänav - 2026 m2, transpordimaa; 3(15)
3-15-859 asendiplaan II kd, tl 79p) ning mitte tagastada maad pindalaga 17 238 m2, millel paiknevad teistele isikutele kuuluvad ehitised ja rajatised, on osaliselt erastatud ja osaliselt antud munitsipaalomandisse Tallinna Linnavalitsuse 05.04.2000 korraldusega nr 1425-k, Harju maavanema 28.06.2006 korraldusega nr 1472-k, Harju maavanema 28.06.2006 korraldusega nr 1480-k ja Harju maavanema 11.05.2010 korraldusega nr 820-k. Samuti alustati 07.08.2013 korraldusega tagastamisele mittekuuluva maa-ala kompenseerimise menetlust ning MV-le määrati Nõmmel asuva 17 238 m2 suuruse maatüki eest kompensatsiooniks 7 705 eurot. MV esitas korralduse nr 1032-k peale kaebuse, mille Tallinna Halduskohus jättis 12.11.2014 määrusega nr 3-13-2217 läbi vaatamata. Määrus jõustus 30.12.2014. MV-le maksti kompensatsiooni tagastamisele mittekuuluva maa eest välja 18.09.2014.
17.MV esitas 06.04.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 1-4; täiendatud 29.04.2015, I kd, tl 93-94; 04.01.2016, II kd, tl 30-37; 26.01.2016, II kd, tl 47-49; 04.03.2016, II kd, tl 8794) Tallinna Linnavalitsuse ja Vabariigi Valitsuse vastu õigusvastase haldusaktiga ning viivitusega avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks. Tallinna Halduskohus tagastas 12.06.2015 määrusega kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 08.10.2015 määrusega halduskohtu määruse osas, millega tagastati kaebus Vabariigi Valitsuse ja Tallinna Linnavalitsuse vastu õigusvastaselt võõrandatud endise Nurme 96-A kinnistu nr 16370 maa tagastamise menetlusega viivitamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas. Ringkonnakohtu määruse kohaselt puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus Tallinna Linnavalitsuse 07.08.2013 korraldusega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas. Kaebajale on EIK asjas nr 54462/08 Eesti Vabariigi poolt makstud maa tagastamisega viivitamisega tekitatud kahju eest hüvitist summas 4000 eurot, mistõttu on talle selleks ajaks tekkinud vastav mittevaraline kahju kompenseeritud. Kui kaebaja leiab, et pärast hüvitise maksmist oli linn jätkuvalt õigusvastases viivituses maa tagastamismenetluse lõpule viimisel, on tal õigus taotleda õigusvastase viivitusega tekitatud kahju hüvitamist. 1) Tallinna Linnavalitsuse ametnikud on aastate jooksul korduvalt maa tagastamise toimikut nr 2385 koos Nurme talumaa algdokumentidega pahatahtlikult peitnud, varjanud, kõrvaldanud toimikust originaal- ja algdokumente ning lisanud asemele fiktiivseid ja võltsitud dokumente. Toimik ei kajasta enam Nurme talumaa tegelikku olukorda. 2) EIK otsuse aluseks oli kaebaja kahjunõue selle eest, et Eesti riik ei olnud taganud halduskohtu 1998 otsuste täitmist. Saadud kompensatsioon oli õiguskaitsekulude katteks. 3) Kaebajale ja tema perele hakati otseselt tekitama kahju 1996. a-l, kui ei rahuldatud õigustatud subjekti AN soovi tagastada maa plaani- ja kaardimaterjalide alusel. Tallinna Linnavalitsus ei teatanud põhjusest, miks plaani- ja kaardimaterjalide alusel tagastamine ei ole võimalik. Nurme maale polnud vaja paigaldada uusi piirimärke, kuna MV ja RV otsisid vanad piirimärgid üles, puhastasid kraavid, salakraavide kaevud ning raiusid piirisihid sisse. Piirisihtide raiumisel abistas maamõõdufirma AS REl vastavalt linnavalitsuse tellimusele nr TK-0157. Pahatahtlikud ametnikud hakkasid nõudma õigustatud subjektilt altkäemaksu, ettekäändega maamõõtmise eest tasumiseks. Kuna altkäemaksu ei antud, algas suguvõsa tagakiusamine. Ka pärast piiriprotokollide ja plaanide ringi tegemist ei ole maad tagastatud. 1997. a-l võeti sunniviisiliselt ära pool Nurme talumaast, lõhuti 1936.-1938. aastatel rajatud maakuivendussüsteem ja võeti metsast maha puid. 2001. a-l võeti ära ka ülejäänud osa talumaast. RV kirjutas alla kokkuleppele, mille kohaselt ta loobub tagastusnõudest ning linn annab Nurme talu krundi eest vastu vahetuskrundi mujal Tallinna linnas. Seda lubadust täidetud ei ole ning ka seda kirjalikku kokkulepet ei ole enam maa tagastamise menetluse toimikus. 4) Tallinna Linnavalitsus ja Nurme talu sundvõõrandanud ametiasutus on 20 aastat rikkunud Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ (määrus nr 36) p-i 4, mis keelab kehtestada vara tagastamiseks seadustest ning Vabariigi 4(15)
3-15-859 Valitsuse määrustest mittetulenevaid piiranguid ja nõudeid. AN poolt maa tagastamiseks avalduse esitamisest 1991. a-l on möödunud 24 aastat, kuid kaebuse esitamise ajani ei ole võimalik ehitusega alustada. Maa tagastamata jätmisega on kaebaja pandud ebavõrdsesse olukorda, võrreldes õigustatud subjektidega, kes said 1990-ndatel aastatel maa kätte. 5) Kaebajale ja tema suguvõsale on viimase 20 aasta jooksul tekitatud suurt moraalset ja materiaalset kahju. 20 aastat kaebaja elust on kulgenud pidevas stressiseisundis ning pidev alandatus ja stress on tekitanud unehäireid. Kaebaja on kannatanud hingelist valu, pidanud taluma solvanguid ja tema tervis on saanud oluliselt kahjustada. Kaebajal on esinenud südamekloppimist ja ärevushäireid. 14.01.2005 patsiendikaardiga (II kd, tl 54) on fikseeritud juhtum, kus kaebaja kaotas teadvuse ja kiirabi toimetas ta haigla erakorralise meditsiini osakonda. 6) Nurme talumaa õigustatud subjekt AN oli kuni 1997. a-ni terve. Linnavalitsuse tegevus ja libamaaklerite külastused mõjusid tema tervisele hävitavalt. Ta jäi voodihaigeks ja 1998. a-l suri. Kaebaja oli AN haiguse ajal tema hooldaja. Nimetatud aeg oli kaebaja tervisele väga kurnav, kuna tal tuli käia linnas tööl, hoolitseda oma pere eest ja öösiti valvata-põetada voodihaiget. Peale AN matust esines kaebajal teadvusekaotusi ja unehäireid. Kui pere oleks elanud tagastataval maal majas, oleks vanemad saanud ise käia ratastooliga õues. Selle asemel viibisid kaebaja vanemad pika aja vältel 8. korruse ühetoalises korteris Lasnamäel, majas, kus ei töötanud ka lift. Samuti ei olnud võimalust korteris ratastooli kasutada. 7) Põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel seisneb selles, et Tallinna Linnavalitsuses ei aeta asju ausalt. Omavalitsuse tegevust kontrollivad organid soosivad väljapressimist, valetamist, õigete dokumentide kõrvaldamist, fiktiivsete paberite fabritseerimist ja võltsimist. 8) Kaebajalt nõutakse allkirja piiriprotokollile, mis on ebaselge ja vastuoluline. Neid piire ei ole nõustutud kaebajale looduses ette näitama. 2013. a-l, kui kaebajal oli kruntide piiride kohta veel palju küsimusi, nõuti jälle, et kaebaja mõõdaks ise kõik krundid ära ja kannaks maamõõtmise kulud. Kaebaja käis pärast seda ka vaidlusalusel maal, kuid tal ei õnnestunud sealt leida piire. Kaardimaterjali alusel võib maad tagastada siis, kui vanad piirimärgid on olemas. Tähetorni 4a ehituskrundi looduses eraldamise akt nr 288 on koostatud 09.11.1987 (II kd, tl 95-96). Piiriprotokollidel märgitud Sooviku tn ja Sooviku tn 19 koordinaadid ei ühti Nurme talu maa eksplikatsioonil märgitud koordinaatidega. Korralduse järgi nõutakse krundi vastuvõtmisega kaebajalt uue tee, nn Sooviku tänava ehitamist, mille maksumus on ligi 280 000 eurot. Kuna tee läbib maastikukaitseala, on ka selleks vaja luba. Lisaks kaasnevad krundi vastuvõtmisega kaitseala ja tööstusobjektiga seotud piirangud. Kaebaja ja tema sugulaste sooviks oli saada elamumaad, mitte maad kohustustega. 07.08.2013 korralduse järgi paiknevad kõik krundid nii, et neile ei ole ligipääsu. Idas, läänes ja lõunas paiknevad võõrad krundid, põhja poolt on aga krundid piiratud maastikukaitse all oleva üldkasutatava maaga. Selleks, et maale pääseda, tuleks taotleda ametnikelt luba, mille eest kaebajal tuleb maksta. Elamumaa krundid on planeeritud Nurme talu maa kõige madalamale kohale, mistõttu on maapind soine ning see tuleks kuivendada. Mustamäe-Nõmme maastikukaitseala kaitse-eeskirja järgi on maastikukaitsealal aga uute ehitiste, uute teede ja maaparandussüsteemide rajamine keelatud. 9) Kahjuhüvitise väljamõistmisel tuleks lähtuda kannatajate huvidest ning aluseks võtta kõige kõrgem hind, mida on õigustatud subjektile Nurme talumaa eest pakutud, s.o 128 eurot/m2, seega 4 152 576 eurot. See summa oleks piisavaks moraalseks kompensatsiooniks enam kui 20 aastat kestnud kaebajale ja tema suguvõsale kannatuste tekitamise ja tervise kahjustamise eest.
18.Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata (II kd, tl 67-68p). 1) Pärast EIK asjas nr 54462/08 29.03.2011 sõlmitud kokkulepet, mille alusel hüvitas Eesti Vabariik kaebajale maa tagastamisega viivitamisega põhjustatud mittevaralise kahju, ei ole 5(15)
3-15-859 Tallinna linn õigusvastaselt maa tagastamise menetlusega viivitanud. Tallinna linn taotles endise Nurme 96-A kinnistu maal asuvate Nõmme tervisespordiradade alust maad munitsipaalomandisse. Harju maavanema 11.05.2010 korraldusega nr 820-k otsustati maa munitsipaalomandisse andmine. Tallinn linn ei saanud tulenevalt Vabariigi Valitsuse määruse nr 36 p-st 54 otsustada endise Nurme 96-A kinnistu maa tagastamise küsimust enne, kui oli lahendatud maa munitsipaalomandisse andmise taotlus. Tallinna Halduskohtu 20.10.2010 otsus nr 3-10-1596, millega jäeti rahuldamata MV kaebus 11.05.2010 korralduse nr 820-k tühistamiseks, jõustus 12.01.2012. Pärast kohtuotsuse jõustumist tegi vastustaja maa tagastamiseks ja katastriüksuse moodustamiseks vajalikud eeltoimingud. 2) Tallinna Linnavalitsuse 07.08.2013 korraldusega nr 1032-k tagastati MV-le endisest Nurme 96-A 34 030 m2 suurusest kinnistust 16 792 m2, jäeti tagastamata 17 238 m2 ja määrati tagastamata jäetud maa eest kompensatsiooni summas 7705 eurot. Tallinna Linnavaraamet saatis 10.03.2014 ja 09.04.2014 kirjadega (I kd, tl 120) MV-le korduvad kutsed piiriprotokollide allkirjastamiseks ning selgitas 14.05.2014 kirjas MV-le üldkasutatava maa sihtotstarbe sisu ning piiriprotokollide allkirjastamise vajadust. Tallinna Halduskohtu 12.11.2014 määrus nr 3-132217, millega jäeti korraldusele nr 1032-k esitatud MV kaebus läbi vaatamata, jõustus 30.12.2014. Vaatamata Tallinna Linnavaraameti korduvatele pöördumistele ja selgitustele ei ole MV piiriprotokolle allkirjastanud, mistõttu ei ole Tallinna linnal võimalik esitada katastripidajale katastritoimikut katastriüksuse maakatastris registreerimiseks. Seega on Tallinna linn teinud kõik endast oleneva, et maa tagastamismenetlus lõpule viia. Isegi kui oleks võimalik asuda seisukohale, et Tallinna linn oleks võinud maa tagastamise otsustada mõnevõrra varem, ei oleks see mõjutanud ega muutnud väljakujunenud olukorda, sest maa tagastamise menetlust ei ole võimalik lõpetada MV-st tulenevatel põhjustel. 3) Puuduvad asjaolud, millega riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Tallinna linna tegevus maa tagastamisel ei ole õigusvastane, mistõttu puudub Tallinna linna tegevuses õigusrikkumine ja süü. Lisaks ei ole kaebaja tõendanud enda tervise kahjustumist puudutavaid väiteid. Tervise kahjustamist ei saa vaidluse asjaoludest tulenevalt eeldada. Isegi kui tervise kahjustumine oleks tõendatud, ei oleks see kahju hüvitamise nõudmise aluseks, kuna tervise halvenemist ei ole põhjustanud Tallinna linn. Kuivõrd tekkinud olukorra on põhjustanud kaebaja ise, puudub alus nõuda Tallinna linnalt kahju hüvitamist.
19.Vabariigi Valitsus palus jätta kaebus rahuldamata (II kd, tl 84-84p). 1) Nurme A-96 kinnistu osas on tagastamismenetlus lõppenud Tallinna Linnavalitsuse 07.08.2013 korraldusega nr 1032-k. MV on esitanud avalduse kompensatsiooni väljamaksmiseks ja see on kantud tema pangakontole 18.09.2014. Tallinna Linnavalitsuse kinnitusel on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetlus täielikult lõppenud. Maa tagastamise menetluses on tehtud vigu, mis on lubamatult venitanud menetluse käiku, põhjustades õigustatud isikule ebamugavust ja moraalset kahju, kuid ei ole mõjutanud selle lõpptulemusi. Moraalse kahju on riik EIK otsuse kohaselt kaebajale hüvitanud. Tagastamisprotsessi tulemusi ei saa riik muuta. 2) Eesti Vabariik ei saa vastutada Nõukogude Liidu poolt toimepandud vara õigusvastase võõrandamise ega selle tagajärgede eest ning vara võõrandamise faktist ei tulene Eesti riigile restitutsioonilisi kohustusi. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) ja sellest tulenevate õigusaktide alusel läbiviidava vara tagastamise ja kompenseerimise näol on tegemist seadustatud poliitilise tahte teostamisega sellisel viisil ja ulatuses, mis on riigile majanduslikult jõukohane ja poliitiliselt vastuvõetav. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on avaldanud seisukohta, et põhiseaduse omandiõigust puudutavad sätted ei kohaldu omandireformi reguleerivatele õigusaktidele. Eesti Vabariik on ühinenud EIÕK 6(15)
3-15-859 reservatsiooniga lisaprotokolli nr 1 osas. Reservatsiooni kohaselt ei laiene selle lisaprotokolli sätted omandireformi seadustele. 3) Õigusvastaselt võõrandatud vara osalist tagastamata jätmist ja vara eest vastavalt seadusele kompensatsiooni maksmist ei saa pidada põhiseadusega ega Eesti rahvusvaheliste kohustustega vastuolus olevaks. 4) Kuigi kaebaja keeldub piiriprotokollide allkirjastamisest, ei takista see tulenevalt maakatastriseaduse (MaaKatS) § 20 lg-st 51 menetluse lõpule viimist.
20.Tallinna Halduskohus jättis 18.03.2016 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) Kaebajale on hüvitatud kuni 29.03.2011 tekkinud mittevaraline kahju, kuna EIK määras 29.03.2011 otsusega nr 54462/08 kaebajale maa tagastamisega viivitamise eest 4000 euro suuruse hüvitise. 2) RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-st 5 tulenevad eeldused mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks ei ole täidetud. Vastustajate tegevus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avalduse menetlemisel ei ole olnud viivituses määral, mis oleks põhjustanud kaebajale tervisehäireid. Kuigi tagastamismenetlus ei ole otsuse tegemise ajani lõppenud, on vastustaja teinud märkimisväärseid jõupingutusi lõpplahenduse saavutamiseks ning viivitus on tekkinud kaebaja enda tegevuse tulemusel. 3) Tallinna linn ei saanud otsustada endise Nurme 96-A kinnistu maa tagastamise küsimust enne, kui oli lahendatud maa munitsipaalomandisse andmise taotlus. Harju maavanema 11.05.2010 korraldusega nr 820-k otsustati maa munitsipaalomandisse andmine. Kaebaja esitas nimetatud korralduse peale kaebuse, mis jäeti Tallinna Halduskohtu 20.10.2010 otsusega nr 3-10-1596 rahuldamata. Vastustaja sai jätkata vaidlusaluse maa tagastamismenetlusega 12.01.2012, kui ringkonnakohtu otsus jõustus. 4) Tallinna Linnavalitsuse 17.12.2012 korraldusega nr 51-k määrati Nõmme tervisespordi radade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks kehtestatud detailplaneeringu alusel tekkivale uuele tänavale nimi (Sooviku tänav). Seejärel koostati lisaks maa tagastamise toimikule katastritoimik (sh tagastatavate maaüksuste plaanid ja piiriprotokollid). 27.12.2012 kirjaga saatis Tallinna Linnavaraamet MV-le tagastatavate katastriüksuste plaanid ja piiriprotokollid ning kutsus piiriprotokollide allkirjastamisele. 21.02.2013 selgitas Tallinna Linnavaraamet vastuseks MV pöördumisele, et tagastamisele kuuluvad need maaüksused, mis ei ole Tallinna linna munitsipaalomandisse antud ega erastatud, ning tagastamata jäetud maa eest määratakse kompensatsioon vastavalt õigusaktidele. 5) Tallinna Linnavalitsuse 07.08.2013 korraldusega nr 1032-k otsustati MV-le endise Nurme 96-A osaline tagastamine ja tagastamata jätmine ning tagastamata jäetud maa eest kompensatsiooni määramine. MV vaidlustas nimetatud korralduse kohtus ning Tallinna Halduskohtu 12.11.2014 määrus nr 3-13-2217 kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta jõustus 30.12.2014. 6) Tallinna Linnavaraamet saatis 10.03.2014 ja 09.04.2014 kirjadega MV-le korduvad kutsed piiriprotokollide allkirjastamiseks. 14.05.2014 kirjaga selgitas Tallinna Linnavaraamet MV-le üldkasutatava maa sihtotstarbe sisu ning piiriprotokollide allkirjastamise vajadust. Korduva selgituse edastas Tallinna Linnavaraamet kaebajale ka 12.11.2015. Kaebaja ei ole otsuse tegemise ajani piiriprotokolle allkirjastanud. MaaKatS § 20 lg 51 viimasest lausest tuleneb, et kui piiriprotokolli koostamisele kutsutud isik ei ilmu või keeldub piiriprotokollile alla kirjutamast, loetakse katastriüksus moodustatuks kohaliku omavalitsuse määratud piirides. Kuna kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et piiriprotokolli allkirjastamine ei ole vajalik, puuduvad Tallinna linnal edasiselt õiguslikud takistused tagastatava maa üleandmiseks õigustatud subjekti omandisse. 7(15)
3-15-859 7) Halduskohtul puudub pädevus hinnata Tallinna linna ametnike käitumist seoses korruptsioonisüüdistustega. Väljapressimine on kuritegu, mille osas kohaldub karistusseadustiku (KarS) § 214. Kriminaalasju menetlevad kohus, prokuratuur ja uurimisasutus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
21.MV palub apellatsioonkaebuses (II kd, tl 105-108, tl 125-126p, tl 129-130) tühistada Tallinna Halduskohtu 18.03.2016 otsus ja rahuldada kaebus. 1) Halduskohus on kaebuse ulatust oluliselt kitsendanud, leides ekslikult, et kaebajale kuni 29.03.2011 kestnud haldusmenetlusega tekitatud mittevaraline kahju on hõlmatud EIK otsuse nr 54462/08 alusel makstud hüvitisega. Kaebajale ei ole tasutud mistahes hüvitist mittevaralise kahju eest, mis on tekkinud vastustajate õigusvastase viivitamise tulemusel maa tagastamise menetluse kestmisest 22 aastat. EIK otsuse alusel tasuti kaebajale hüvitist üksnes 08.01.1998 kohtuotsuse nr 3-759/97 ja 08.06.1998 kohtuotsuse nr 3-460/98 täitmata jätmise eest ning see ei hõlmanud mittevaralise kahju hüvitamist mistahes muu erakordselt pikaaegse haldusmenetlusega tekitatud kahju eest. Tallinna Halduskohtu 08.01.1998 ja 08.06.1998 otsustel olid spetsiifilised resolutiivosad, mille täitmata jätmise eest makstud hüvitis ei saa katta kaebajale kogu 22 aasta vältel tekkinud mittevaralist kahju. EIK otsuses on selgelt märgitud, et sõbraliku kokkuleppe saavutamine ei mõjuta kaebaja õigust nõuda Eesti riigilt nimetatud kohtuotsuse edasist täitmist ega muude kohtuasja asjaoludest võimalikult tõusetuvate õiguste teostamist. Halduskohus on jätnud selle asjaolu tähelepanuta ja seetõttu täielikult käsitlemata vastustajate rikkumised, mis eelnesid EIK 29.03.2011 otsuse tegemisele. Sellega on kõrvale jäetud esimesed 17 aastat kokku 22 aastat kestnud haldusmenetlusest. Kohus on sellega rikkunud kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. 2) Viivitus vara tagastamise menetluse läbiviimisel ei ole olnud tingitud kaebaja tegevusest. Ehkki puudub vaidlus selles, et kaebaja on jätnud tagastatava maa piiriprotokollid allkirjastamata, ei ole halduskohus andnud hinnangut selle tegevuse sisulistele põhjustele. Kaebaja on tagastamismenetluse kestel korduvalt allkirjastanud tagastatava maa piiriprotokollid (kaebuse lisad 13, 30). Samuti on kaebaja piiriprotokollidega seoses juhtinud Tallinna linna tähelepanu asjaolule, et tagastatavate kruntide piirid ei ole looduses maha märgitud, Tallinna linn on tagastamismenetluse kestel sulgenud kõik ligipääsuteed tagastatavale maale (kaebuse lisad 27 ja 30) ning tagastatavad krundid on imeliku kujuga (ribakujulised). Tallinna linn on kaebaja etteheidetele ja küsimustele vastanud vaid osaliselt, teatades näiteks ilma igasuguse põhjenduseta, et Tallinna linn ei toeta maa tagastamist ühe maatükina. Tallinna linn on üritanud sundida kaebajat piiriprotokollide allkirjastamisele Tallinna linnale sobival kujul, et vältida küsimust Tallinna linna poolt õigusvastaselt katkestatud ligipääsuteedest ja nende taastamise kulude kandmisest. Õigustatud subjekt ei pea allkirjastama piiriprotokolle mistahes kujul, mis on kohalikule omavalitsusele sobilik. Lisaks on halduskohtu põhjendused vastuolulised. Ühelt poolt on kohus leidnud, et kaebaja on olnud piiriprotokollide allkirjastamisega viivituses, teiselt poolt aga seda, et MaaKatS § 20 lg 51 viimase lause kohaselt ei ole õigustatud subjekti allkirja maa piiriprotokollile vaja. Seda arvestades ei saanud kaebaja tegevus tuua kaasa maa tagastamismenetluse venimist ka pärast 2011. a-t. 3) Kaebajal oli õigus nõuda maa tagastamist katastrimõõdistamise alusel, mistõttu on ekslik vastustaja seisukoht, et kaebaja poolt piiriprotokolli allkirjastamine on tagastamist takistanud. Kaebaja on korduvalt taotlenud vastustajalt tagastatava maa piiride looduses kättenäitamist ehk katastriüksuse moodustamist mõõdistamise teel. MaaKatS § 20 lg 55 ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 29.04.1997 määruse nr 88 „Plaani- või kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise korra kinnitamine“ (määrus nr 88) p-st 3 tuleneb, et katastriüksus moodustatakse 8(15)
3-15-859 plaani- või kaardimaterjali alusel vaid siis, kui katastriüksuse moodustamist taotlev isik ei ole avaldanud soovi katastriüksuse moodustamiseks katastrimõõdistamise teel. Kaebaja on tagastamismenetluse käigus korduvalt viinud oma kulul läbi maa mõõdistamised ja allkirjastanud piiriprotokollid. Sellest hoolimata on vastustaja nõudnud maade tagastamist üksnes kaardimaterjali alusel koostatud piiriprotokollide alusel. Ka juhul, kui lähtuda eeldusest, et kaebajal ei ole tagastatava maa piiride looduses kätte näitamise nõudeõigust, on vastustaja seisukoht ekslik. Nimelt ei reguleeri määrus nr 36 olukorda, kus piiriprotokollide allkirjastamisele kutsutud isik jätab sinna ilmumata. Samuti on määrus nr 36 kehtestatud ajaliselt varem kui MaaKatS § 20 lg 51 viimane lause ja määruse nr 88 p 13, mille järgi tuleb isiku poolt piiriprotokollile alla kirjutamisest keeldumisel lugeda katastriüksus moodustatuks kohaliku omavalitsuse määratud piirides. Jätkuvalt on lahendamata maa tagastamisel olulised probleemid – kruntide piirid on arusaamatult ribakujulised ega ole looduses maha märgitud, kruntidele pole tagatud ligipääsu ning lahendamata on mõõdistamiskulude hüvitamise küsimus. 4) Halduskohus on rikkunud selgitamis- ja uurimiskohustust. Kaebajal puudus lepinguline esindaja ning kohtul oli kohustus selgitada talle tema õigusi ja kohustusi, sh kohustust tuua välja konkreetsete rikkumistega seotud asjaolud ja seostada need tõenditega. Kohus on jätnud hindamata kõik 2011. a-le eelnenud rikkumised, neid kinnitavad tõendid ning kaebaja väited väljapressimise ja korruptsiooni kohta. 2011. a-le järgnenud ajaperioodi osas on kohus paljasõnaliselt lähtunud Tallinna linna seisukohtadest ega ole põhjendanud, miks on kaebaja esitatud tõendid asjakohatud. Kohus oleks pidanud välja selgitama, mida kaebaja peab silmas korruptsiooni ja väljapressimiste all. Kaebaja on selliselt klassifitseerinud näiteks asjaolu, et Tallinna linna ametnikud nõudsid õigustatud subjektilt maamõõdistamise kulude kandmist, lubades selle hiljem hüvitada, kuid tegelikult hüvitist välja ei makstud. Kuigi tegemist ei pruugi olla väljapressimise ega korruptsiooniga, võib sellise asjaolu tõendatuse korral tegemist olla rikkumisega, mis tõi kaebajale kaasa mittevaralise kahju. Ka juhul, kui tegemist oli kuritegudega, oleks halduskohus saanud anda neile tegudele hinnangu. Kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist on võimalik nõuda RVastS alusel halduskohtus. Samuti on kaebaja avastanud kahel korral võltsimise. 5) Kaebaja suhtes on käitutud meelevaldselt. Omandireformi objekti tagastamine otsustati esmakordselt juba 1997. a-l, kuid tagastamisotsusele lisati Tallinna Halduskohtu poolt tuvastatud seadusevastased tingimused. Tallinna Halduskohus tuvastas ka Tallinna Linnavalitsuse poolt tagastamisotsuse tühistamiseks tehtud haldusakti seadusevastasuse. Alles 2000. a lõpus, 6 aastat pärast tagastamismenetluse algust, avaldas vastustaja, et kavatseb maa sotsiaalmaana munitsipaliseerida ning maa munitsipaliseerimise protsess seisab detailplaneeringu kehtestamise taga. Selleks hetkeks oli Tallinna linnas lahendatud ligi 90% maa tagastamise avaldustest. Seejuures on Riigikohtu 03.04.2003 otsusega nr 3-3-1-22-03 tuvastatud vastustaja süüline viivitamine antud detailplaneeringu kehtestamisel. Kaebajale maade mitte tagastamine otsustati alles 2013. a-l, s.o 19 aastat pärast menetluse algust. Tallinna linna ametnikud on korduvalt andnud kaebajale lubadusi, mida on hiljem murtud. Vähemalt ühel korral on tagastamise toimik pikaks perioodiks ära kaotatud ning toimikust on kõrvaldatud olulisi dokumente. Kaebaja on pöördunud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse kiirendamise eesmärgil erinevate asutuste poole (nt I kd, tl 22, 23, 25-26, 28-31, 32, 46-47). Riigiasutused on kaebaja õiguste rikkumist möönnud (nt I kd, tl 43-43p, 44-45). 6) Tallinna linna läbi viidud menetluse tagajärjel on kaebajale ja teistele menetlusega lähedalt seotud eakatele isikutele tekkinud olulisi stressist tulenevaid tervisekahjustusi. Samuti on alandatud kaebaja inimväärikust. Kaebajal on olnud kogu menetluse kestel välistatud oma perekonnale kodu loomine. Kaebajal ja tema perel ei olnud alates 1990. a-te lõpust võimalik kasutada Nurme maade metsa. Maa tagastamise menetlusega viivitamise tulemusel tekitati olukord, kus kaebaja oli sunnitud hooldama 1-toalises Lasnamäe korteris oma raskete 9(15)
3-15-859 terviserikete ja liikumisraskustega vanemaid. Pidades silmas vastustaja samaaegset käitumist, mis on halduskohtute poolt korduvalt tunnistatud õigusvastaseks, on kaebajale sellise tegevusega tekitatud märkimisväärses ulatuses mittevaralist kahju. Kaebajale on antud lubadusi, mida on seejärel ähvarduste saatel rikutud. Samuti on olnud kaebajale vaimselt kurnavad asja lahendamiseks kulunud arvukad kohtuvaidlused. 7) Kaebaja ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara vastuvõtmisest lõplikult loobunud ega sellest põhjendamatult keeldunud, vaid maa vastuvõtmine on olnud takistatud Tallinna linna poolt põhjendamatult esitatud lisatingimustest. Kaebajalt ei ole õiglane nõuda moodustavatele katastriüksustele juurdepääsu rajamist olukorras, kus kaebaja ei ole soovinud maa tükeldamist Tallinna Linnavalitsuse osutatud viisil, seni kasutatud teest on linna otsusega tehtud suusarada ning avaliku teega piirnevale maale on seatud looduskaitselised piirangud ja nõuded (mh maaparandus ja heakord). Pooled vaidlevad ka kaebaja kohustuste üle seoses avalikult kasutatava suusarajaga. Kui eraomanikule seatakse avalikes huvides piiranguid, peaks vastavad kulud ja kahju hüvitatama avalikest vahendist.
22.Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata (II kd, tl 118-119p). 1) Kaebajale on hüvitatud mittevaraline kahju, mis tekkis vara tagastamise menetlusega viivitamisega kuni 29.03.2011. Samal seisukohal oli Tallinna Ringkonnakohus 08.10.2015 määruses (p 19). Tallinna Halduskohtu 08.01.1998 ja 08.06.1998 otsused, mille täitmata jätmise eest kaebajale sõbraliku kokkuleppe alusel hüvitis maksti, kohustasid Tallinna Linnavalitsust lahendama kaebaja õiguseellase esitatud vara tagastamise taotlust. Järelikult hõlmab nende kohtuotsuste täitmata jätmise eest makstud hüvitis selle tasumise ajaks pikaajalise tagastamismenetluse tõttu tekkinud mistahes kahju. 2) Vara tagastamise menetluse lõppemine on viivituses kaebaja enda tegevuse tulemusel. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole allkirjastanud Tallinna Linnavalitsuse 07.08.2013 korralduses nr 1032-k näidatud tagastamisele kuuluvate katastriüksuste piiriprotokolle. Asjakohatud ja eksitavad on kaebaja väited piiriprotokollide varasema allkirjastamise kohta, sest kaebaja ei ole tagastamismenetluse lõpetamiseks, s.o korralduse nr 1032-k täitmiseks vajalikke toiminguid teinud. Kaebaja pole allkirjastanud piiriprotokolle vaatamata sellele, et Tallinna Linnavaraamet on kaebajat korduvalt seda tegema kutsunud ning esitanud kõikidele kaebaja pöördumistele vastused ja andnud selgitusi. Kaebaja avaldustest nähtub, et ta ei allkirjasta piiriprotokolle ega soovi tagastatavat maad omandada, kuna ei ole rahul tagastatava maa suuruse, sellel lasuvate piirangute ja tagastamata jäetud maa eest makstud kompensatsiooni suurusega. 3) Ebaõige on arusaam, et MaaKatS § 20 lg-st 51 tulenevalt ei takista piiriprotokollide allkirjastamata jätmine tagastamismenetluse lõpule viimist. See säte ei ole kohaldatav, sest ei reguleeri maa tagastamise menetluse toiminguid, vaid neid toiminguid, mis on vaja teha isiku kasutuses oleva maaüksuse piiri muutmisel või menetluses, mille käigus määratakse maaüksuse piir vastavalt MaaRS § 7 lg-le 5, § 10 lg-le 3 (ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramine) ja § 221 lg-le 6 (erastatava maa suuruse ja piiride määramine). Tallinna linnal tuleb määruse nr 36 p-dest 59 ja 564 tulenevalt maavanemale edastada mh katastritoimik, kus peavad olema mh piiride ja pindalaga nõustumist käsitlev plaani- või kaardimaterjal kahes eksemplaris ning piiriprotokollid. Tallinna Linnavaraamet on koostanud maa tagastamise toimikus sisalduvate dokumentide alusel katastritoimiku, millesse on lisatud ka piiriprotokollid ja katastriüksuste plaanid, kuid need on kaebaja poolt allkirjastamata. Tulenevalt sellest, et kaebaja ei nõustu tagastatava maa piiride ja pindalaga ega allkirjasta piiriprotokolle, ei ole Tallinna Linnavalitsusel võimalik esitada nõuetekohaselt vormistatud dokumente Harju maavanemale ega riigi maakatastrile. Seisukohta, et piiriprotokollide allkirjastamata jätmine 10(15)
3-15-859 takistab vara tagastamismenetluse jätkamist, on väljendanud ka Maa-amet ning leidnud 14.08.2015 kirjas nr 6.2-2/9495, et vastavalt ORAS § 12 lg-le 7 tuleb õigustatud subjekt lugeda nõudest loobunuks ja lõpetada tagastamismenetlus, kui ta ei tee mõjuva põhjuseta talle antud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid. 4) Kohus on vajalikul määral täitnud selgitamiskohustust, selgitanud korduvalt kaebuses olevaid puudusi ning andnud puuduste kõrvaldamiseks juhiseid ja täiendavaid tähtaegu. 5) Kuivõrd halduskohus selgitas õigesti, et kuni 29.03.2011 kaebajale tekkinud kahju on kaebajale hüvitatud, ei ole halduskohus jätnud ebaõigesti hindamata tõendeid ja väiteid 2011. ale eelnenud rikkumiste kohta. Kaebaja väited väljapressimise ja korruptsiooni kohta seonduvad kuritegudega, millele kohaldub KarS. Lisaks jääb arusaamatuks, milline seos on korruptsiooni, altkäemaksu nõudmist ja võltsimist puudutavatel väidetel kaebusega, arvestades asjaolu, et kaebus ei ole esitatud kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju nõudes, vaid haldusmenetlusega viivitamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.
23.Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata (II kd, tl 114-116p). 1) Harju maavanemal puudus võimalus maa tagastamise küsimust lahendada. Tallinna Linnavalitsus ei teinud tagastatava maa munitsipaliseerimise menetluses mõistliku aja jooksul vajalikke toiminguid. Tallinna Linnavalitsus esitas 4 aasta jooksul kuni 2008. a-ni 6 endise kinnistu nr 16370 (Nurme A96) maa munitsipaalomandisse andmise taotlust ja kõik esitatud taotlused tagastati puuduste kõrvaldamiseks. Kui maavanem tagastab korduvalt puudustega taotlusi, pikendab see juba aastaid kestnud tagastamise menetlust veelgi ja riivab õigustatud subjekti õigust asja otsustamisele mõistliku aja jooksul. Kaebajale on EIK otsusega kinnitatud sõbraliku kokkuleppe alusel makstud maa tagastamisega viivitamisega tekitatud kahju eest hüvitist summas 4000 eurot. Ka Tallinna Ringkonnakohus märkis 08.10.2015 määruses, et kaebajale selleks ajaks tekkinud mittevaraline kahju on kompenseeritud, kuid kui kaebaja leiab, et pärast hüvitise maksmist 2011. a-l oli linn maa tagastamismenetluse lõpule viimisel jätkuvalt õigusvastaselt viivituses, on tal õigus taotleda linnalt õigusvastase viivitusega tekitatud kahju hüvitamist. 2) Kahjunõue on alusetu ning kahjunõude summa, s.o kõige kõrgem hind, mida kaebajale Nurme talumaa eest on pakutud, täielikult põhistamata. 3) Apellatsioonkaebusest ei nähtu, milline oli Vabariigi Valitsuse süü ja õigusrikkumine, millega kaebajale tekitati tervisehäireid. Kuna Vabariigi Valitsuse tegevus maa tagastamisel ei ole õigusvastane, puudub tema tegevuses ka süü. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema tervise halvenemine on tingitud Vabariigi Valitsuse tegevusest. 4) Tallinna Linnavalitsuse kinnitusel on vara tagastamise ja kompenseerimise menetlus lõpetatud ja õiguslikud takistused tagastatava maa üleandmiseks õigustatud subjekti omandisse puuduvad. Kuigi kaebaja keeldub piiriprotokollide allkirjastamisest, ei takista see MaaKatS § 20 lg 51 kohaselt menetluse lõpule viimist ja katastriüksus loetakse moodustatuks kohaliku omavalitsuse määratud piirides. MaaRS § 38 lg 2 p 4 kohaselt on Maa-ametil õigus anda selgitusi maareformiga seotud õigusakti – sh määruse nr 36 asjakohase punkti 565 rakendamisel. 5) Halduskohtul puudub pädevus hinnata Tallinna linna ametnike käitumist seoses vaidlusaluse maa tagastamisega. Kuigi apellatsioonkaebusest selgub, et kaebaja avastas võltsimisi ja temalt küsiti altkäemaksu juba 2006. a-l, jääb selgusetuks, miks kaebaja ei pöördunud avaldusega politsei poole. Igal inimesel, kes teab asjaolusid ametniku ebaseaduslikust tegevusest, tuleks sellest politseile teada anda. 11(15)
3-15-859 6) Kaebaja on heitnud halduskohtule ette küll oluliste tõendite hindamata jätmist, kuid ei ole täpsustanud, milliseid tõendeid silmas peab.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
24.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.
25.Esmalt selgitab kohus, et ei lahenda praeguse vaidluse raames kaebajale 07.08.2013 korraldusega tekitatud kahju hüvitamise nõuet. Selles osas on kaebus Tallinna Halduskohtu 12.06.2015 määrusega tagastatud. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 08.10.2015 määrusega nimetatud halduskohtu määruse üksnes osas, millega halduskohus tagastas kaebajale maa tagastamise menetluse viivitamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Samuti selgitas ringkonnakohus selles määruses, et riik on juba maksnud kaebajale maa tagastamise menetlusega viivitamise eest hüvitist EIK menetluses nr 54462/08 sõlmitud sõbraliku kokkuleppe alusel. Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde ning selgitab täiendavalt järgmist.
26.Asja materjalidest nähtub, et MV esitas 02.11.2008 EIK-le kaebuse, milles leidis, et 1) Tallinna Halduskohtu 08.01.1998 otsuse nr 3-759/97 ja 08.06.1998 otsuse nr 3-460/98 täitmata jätmine Tallinna linna poolt on vastuolus EIÕK art 6 lg-ga 1, ning 2) ametiasutused jätsid talle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamata ega maksnud selle eest hüvitist, samuti rikuti tema õigust saada teavet tema nõude menetlemise kohta ega otsustatud tema omandinõuet mõistliku aja jooksul. EIK tegi selles asjas 29.03.2011 otsuse nr 54462/08 (I kd, tl 34-36), millega: 1) kustutas kohtuasjade nimistust kaebuse Tallinna Halduskohtu 08.01.1998 ja 08.06.1998 kohtuotsuste täitmata jätmist puudutavas osas, võttes arvesse selles osas MV ja Vabariigi Valitsuse vahel sõlmitud sõbralikku kokkulepet, millega MV nõustus loobuma mistahes täiendavate nõuete esitamisest Eesti riigi vastu seoses sellega, et 08.01.1998 ja 08.06.1998 kohtuotsused ei olnud avalduse allkirjastamise ajaks täielikult ja tähtaegselt täidetud, kui valitsus maksab MV-le varalise ja mittevaralise kahju ning väljaminekute ja kulutuste hüvitamiseks 4000 eurot; 2) tunnistas kaebuse muus osas vastuvõetamatuks, leides, et kaebus on selles osas selgelt põhjendamatu. Kõnealune sõbralik kokkulepe saavutati poolte vahel Vabariigi Valitsuse 14.01.2011 ja kaebaja 25.01.2011 deklaratsioonide alusel (I kd, tl 37, 38). Nendest avaldustest ja EIK otsuses väljendatust nähtub selgelt, et Vabariigi Valitsus hüvitas selle kokkuleppe alusel MV-le varalise ja mittevaralise kahju, mis oli MV-le deklaratsiooni allkirjastamise hetkeks tekkinud tulenevalt sellest, et Tallinna Linnavalitsus oli jätnud tähtaegselt ja täielikult täitmata halduskohtu 08.01.1998 ja 08.06.1998 kohtuotsused.
27.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et halduskohtu 08.01.1998 ja 08.06.1998 otsuste resolutsioonid olid spetsiifilise sisuga, mistõttu ei saa nende täitmata jätmist pidada maa tagastamisega viivitamiseks. Käimas ei olnud mingit paralleelset menetlust maa tagastamise küsimuse lahendamiseks, vaid viivitus kohtulahendite täitmisel oligi viivitus haldusmenetluses ja see viivitus sai kaebajale kompenseeritud. Riigikohus selgitas 04.03.2003 otsuses nr 3-3-1-22-03 Tallinna Linnavalitsusele trahvi määramist otsustades, et linnavalitsusel tuli halduskohtu 08.06.1998 otsuse täitmiseks uuesti läbi vaadata vara tagastamise otsus ning lahendada samaaegselt üldkasutatavale suusa- ja jooksurajale juurdepääsu küsimus (p 12). Ehkki linnavalitsus asus halduskohtu ettekirjutust täitma, ei olnud ta ettekirjutust mõistliku aja jooksul täielikult täitnud. Riigikohus käsitas viivitusena seda, et Tallinna linn oli Nõmme tervisespordiradade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks algatanud küll detailplaneeringu menetluse, kuid oli sellega ebamõistlikult viivitanud. Eeltooduga konstateeris Riigikohus sisuliselt Tallinna linna viivitust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluses. 12(15)
3-15-859 Seetõttu saab ka kaebaja ja Vabariigi Valitsuse vahel 14.01.2011 ja 25.01.2011 avaldustega sõlmitud sõbraliku kokkuleppe alusel välja makstud hüvitist pidada hüvitiseks maa tagastamise menetluses seni esinenud viivitusega ehk tagastamise kohta otsuse vastu võtmata jätmisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest.
28.Eelnevast tulenevalt saab praeguse asja raames hinnata üksnes seda, kas Tallinna linn või Vabariigi Valitsus on olnud maa tagastamismenetluse lõpule viimisel viivituses pärast kaebaja ja Vabariigi Valitsuse vahel sõbraliku kokkuleppe sõlmimist. Selle perioodi saab jagada kaheks: 1) periood alates 2011. a jaanuaris poolte vahel sõbraliku kokkuleppe sõlmimisest kuni Tallinna Linnavalitsuse 07.08.2013 korralduse nr 1032-k (I kd, tl 48-51) andmiseni, ja 2) periood alates 07.08.2013 korralduse tegemisest kuni praeguses asjas kaebuse esitamiseni.
29.Võttes arvesse kogu endise Nurme maa tagastamise menetluse käiku, ei ole võimalik asuda seisukohale, et vastustajate, ennekõike Tallinna linna tegevuses oleks alates 2011. a jaanuarist esinenud õigusvastast viivitust, mis oleks tekitanud kaebajale hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Halduskohus on õigesti osutanud, et kuni 12.01.2012 kestis kohtuvaidlus Harju maavanema 11.05.2010 korralduse nr 820-k õiguspärasuse üle. Nimetatud korraldusega andis Harju maavanem endise Nurme kinnistu MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel osaliselt munitsipaalomandisse kui sotsiaalmaa. MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt on sotsiaalmaa munitsipaalomandisse andmine maa tagastamist välistavaks asjaoluks. Määruse nr 36 p 54 sätestab, et kui õigustatud subjekt nõuab maa tagastamist, mille kohta on kohalik omavalitsus esitanud maa munitsipaalomandisse andmise taotluse, ei otsustata maa tagastamise küsimust enne, kui nimetatud taotluste kohta on seaduses ettenähtud korras vastu võetud otsus. Seega ei saanud Tallinna linn otsustada maa tagastamise küsimust enne, kui oli lahendatud maa munitsipaalomandisse andmise küsimus. Kaebaja vaidlustas Harju maavanema 11.05.2010 korralduse nr 820-k halduskohtus ning kohtumenetlus selles asjas lõppes 12.01.2012, mil jõustus Tallinna Halduskohtu 20.10.2010 otsus nr 3-10-1596 kaebuse rahuldamata jätmise kohta.
30.Pärast kohtuotsuse jõustumist haldusasjas nr 3-10-1596 tegi Tallinna linn maa tagastamiseks ja katastriüksuse moodustamiseks vajalikke eeltoiminguid – määras 23.01.2003 otsusega nr 7 kehtestatud detailplaneeringu alusel tekkivale uuele tänavale nime ning koostas lisaks maa tagastamise toimikule katastritoimiku. Nende tegevuste tulemusel määrati Tallina Linnavalitsuse 17.12.2012 korraldusega nr 51-k endisel Nurme kinnistul detailplaneeringu alusel tekkinud tänavale nimeks Sooviku tänav ning 18.12.2012 ja 20.12.2012 koostati Sooviku tn 1, Sooviku tn 2, Sooviku tn 4, Sooviku tn 6, Sooviku tn 8, Sooviku tn 10 ja Sooviku tn piiriprotokollid katastriüksuse piiride plaanimaterjalil kättenäitamise kohta (II kd, tl 69p-74p). 18.12.2012 ja 20.12.2012 on koostatud samade maaüksuste katastriüksuse plaanid (tööd nr MS-545, nr MS-546, nr MS-547, nr MS-548, nr MS-548, nr MS-549, nr MS-550 ja nr MS-551). Seega asus Tallinna linn maad tagastama plaani- ja kaardimaterjali alusel.
31.MaaRS § 6 lg-st 1, MaaKatS § 20 lg-st 5 ja määruse nr 36 p-st 55 tuleneb põhimõte, et õigusvastaselt võõrandatud maa võib tagastada plaani- ja kaardimaterjali alusel, kui õigustatud subjekt ei ole avaldanud soovi maa tagastamiseks katastrimõõdistamise teel või kui plaani- ja kaardimaterjali alusel tagastamine ei ole võimalik plaani- ja kaardimaterjali puudulikkuse tõttu. MaaKatS § 20 lg 5 järgi moodustakse katastriüksus katastripidaja määratud ning vajadusel linna- või vallavalitsusega kooskõlastatud plaani- või kaardimaterjalil; maa tagastamisel määrab kohalik omavalitsus plaanil või kaardil maaüksuse piiri ja pindala ning tema volitatud esindaja näitab maa taotlejale plaanil või kaardil kätte maaüksuse piirid ning seaduses sätestatud juhtudel koostab piiriprotokolli. Määruse nr 36 p 563 lg 1 kohaselt tuleb plaani- ja kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamisel juhinduda Vabariigi Valitsuse määrusest nr 88 „Plaani- või kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise kord“. Määruse nr 88 p 8 13(15)
3-15-859 kohaselt näitab kohaliku omavalitsuse volitatud esindaja katastriüksuse moodustamist taotlevale isikule ja piirinaabritele plaanil või kaardil kätte maaüksuse piirid ning võtab katastriüksuse moodustamist taotlenud isikult kirjaliku nõusoleku plaanil määratud maatüki piiride ja pindalaga. Tallinna Linnavaraamet edastas koostatud piiriprotokollid ja katastriüksuste plaanid kaebajale 27.12.2012 kirjaga (II kd, tl 69) ning palus kaebajal tulla ajavahemikul 03.01.2013 kuni 24.01.2013 Tallinna Linnavaraametisse maaüksuse piiride kättenäitamisele ning piiriprotokolli allkirjastamisele. Seega on Tallinna linn järginud maa plaani- ja kaardimaterjali alusel tagastamise korda.
32.Alusetud on apellatsioonkaebuses esitatud väited sellest, et kuivõrd kaebaja soovis korduvalt talle kruntide piiride looduses ette näitamist, oli ta soovinud maa tagastamist katastrimõõdistamise teel ja Tallinna linn oleks pidanud sellega arvestama. Kohtule esitatud kaebaja avaldustest ja Tallinna Linnavaraameti vastustest ei saa sellist järeldust teha. Kaebaja märkis Tallinna Linnavaraameti 27.12.2012 kirjale 23.01.2013 esitatud vastuses (I kd, tl 58-59), et ei saa piiriprotokolle allkirjastada erinevatel põhjustel, nt seetõttu, et kruntide piirid ei ole arusaadavad ja piirid ei ole looduses tähistatud, krundid on ribakujulised ja kruntidele ei ole juurdepääsu. Kaebaja märkis, et enne nende küsimuste lahendamist ei saa ta piiriprotokollidele alla kirjutada. Tallinna Linnavaraamet on kaebaja sellele kirjale vastanud 21.02.2013 kirjaga (II kd, tl 75-75p), milles selgitas, et tagastatavate maade katastriüksuste plaanid on koostatud plaanimaterjali alusel, millisel juhul piiripunkte looduses ei tähistata. Tallinna Linnavaraamet palus kaebajal teavitada sellest, kui ta soovib maa tagastamise menetluse läbiviimist katastrimõõdistamise teel. Samuti selgitati kaebajale selles kirjas, et kui kaebaja soovib maa tagastamist katastrimõõdistamise teel, tellib Tallinna Linnavaraamet maamõõdufirmast maa tagastamise katastriüksuse moodustamise toimikud ning maa tagastatakse riigi kulul ehk kaebaja ei pea maa mõõdistamiseks kulutusi tegema. Seega on kaebajale selgitatud, et kui kaebaja soovib maa tagastamist katastrimõõdistamise teel ja looduses piiripunktide tähistamist, on tal õigus taotleda selle teostamist riigi kulul. Kaebaja ei ole sellist taotlust esitanud. Asjas esitatud materjalide kogumist saab pigem järeldada, et kaebaja ei ole rahul detailplaneeringu alusel moodustatud kruntide kujuga; sellega, et tagastav maa ei ole täies ulatuses elamumaa sihtotstarbega; ning sellega, et tagastatavatele elamumaa kruntidele puudub praegusel ajal juurdepääs ja see tuleks kaebajal ise rajada. Seda on kaebaja selgelt väljendanud ka Tallinna Linnavaraametile, mistõttu ei olnud viimasel võimalik kaebaja seisukohtadest järeldada, et kaebaja soovib katastrimõõdistamise teel maa tagastamist sellisel kujul, nagu linnal oli seda võimalik tagastada. Seega ei ole võimalik heita Tallinna linnale ette seda, et ta jätkas maa tagastamise menetlust plaanimaterjalide alusel. Siinjuures ei oma tähtsust kaebaja viidatud varasemalt teostatud katastrimõõdistamised, mis tema sõnul viidi läbi juba 1996. a-l. Sellest ajast alates oli endisest Nurme kinnistu maast osa erastatud ja osa antud munitsipaalomandisse, millest tulenevalt olid ka tagastatava maa piirid oluliselt muutunud.
33.Ka pärast seda, kui Tallinna Linnavalitsus võttis 07.08.2013 vastu korralduse maa osaliselt tagastamise ja osaliselt tagastamata jätmise kohta, saatis Tallinna Linnavaraamet kaebajale korduvalt kutseid piiriprotokolli allkirjastama tulemiseks ja selgitas piiriprotokolli allkirjastamise vajadust – Tallinna Linnavaraameti 10.03.2014 (II kd, tl 76-76p), 09.04.2014 (I kd, tl 120), 14.05.2014 (II kd, tl 77-77p), 11.02.2015 (I kd, tl 121) ja 12.11.2015 (II kd, tl 81) kirjad.
34.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajatega, et alates sellest, kui Tallinna Linnavaraamet oli edastanud kaebajale tagastatavate katastriüksuste plaanid ja piiriprotokollid, on kaebaja oma tegevusega ise takistanud maa tagastamise menetlusele lõpule jõudmist. Seda seisukohta ei muuda ka määruse nr 88 p 13, mis sätestab, et kui piiride kättenäitamisele ja piiriprotokolli koostamisele kutsutud isik ei ilmu või keeldub piiride kättenäitamise dokumendile ja/või piiriprotokollile alla kirjutamast, loetakse piirid kättenäidatuks ning 14(15)
3-15-859 katastriüksus moodustatuks kohaliku omavalitsuse määratud piirides. Kohus ei nõustu Tallinna linna seisukohaga, et piiriprotokollide allkirjastamata jätmine takistab määruse nr 36 p-de 59 ja 564 kohaselt igal juhul katastriüksuse moodustamist. Määruse nr 36 p 563 sätestab selgelt, et maa tagastamisel plaani- ja kaardimaterjali alusel tuleb lähtuda määrusest nr 88, mistõttu kohaldub ka määruse nr 88 p 13. Praeguse vaidluse asjaoludel ei ole aga võimalik pidada Tallinna linna poolt määruse nr 88 p 13 järgimata jätmist kaebaja õiguste rikkumiseks. Kaebaja on selgelt väitnud, et ta ei ole maa tagastamisega sellisel kujul nõus. Samas ei ole Tallinna Linnavaraamet kaebajale selgituste andmisel eksinud ning on õigesti seisukohal, et maa tagastamine kaebaja soovitud kujul ei ole enam võimalik. Tallinna Linnavalitsuse 07.08.2013 korraldus nr 1032-k on kehtiv ning sellest tuleb maa tagastamisel lähtuda.
35.Eeltoodut kokku võttes on halduskohus on asunud õigele seisukohale, et vastustaja tegevuses nii enne 07.08.2013 korralduse andmist kui pärast seda ei esine sellist kaebaja õigusi rikkuvat viivitust, mis oleks saanud sõltumata kaebaja enda tegevusest tekitada kaebajale mittevaralist kahju RVastS § 9 lg 1 mõttes.
36.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väidetega halduskohtu poolt menetlusnormide rikkumisest. Halduskohus on kahel korral kaebust käiguta jättes kaebajale piisavalt arusaadavalt selgitanud, milliseid asjaolusid tuleb kaebajal täiendavalt kohtule selgitada. Tulenevalt uurimispõhimõttest ja sellest, et kaebajal ei olnud õigusteadmistega esindajat, pidi halduskohus ise seostama kaebaja esitatud tõendid faktiliste asjaoludega. Praegusel juhul ei nähtu, et halduskohus oleks teinud kaebaja väidetest ja esitatud tõenditest vastuolulisi või ebaõigeid järeldusi.
37.Halduskohus on õigesti osutanud, et halduskohtumenetluses ei ole võimalik hinnata kaebaja väiteid ametnike kuritegelikust käitumisest. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja sellest ka ise teadlik olnud ning on pöördunud maa tagastamise menetluse kestel muu hulgas riigi peaprokuröri (II kd, tl 43-43p) ja Kaitsepolitseiameti poole (I kd, tl 64-69).
38.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.03.2016 otsus muutmata.
39.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja oli riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 7 alusel vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Kaebaja on kandnud apellatsioonimenetluses esindaja kulusid summas 2922 eurot. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustajad ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustajate võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.