KL (endise nimega KK) kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – KL Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24.03.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
KL ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada KL apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Muuta Tallinna Halduskohtu 24.03.2016 otsuse haldusasjas nr 3-14-52624 resolutsiooni punkti 4 ja mõista Tallinna Vanglalt KL kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1300 (üks tuhat kolmsada) eurot. Muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.03.2017, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-14-52624 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.KL (end. KK) esitas 28.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu 29.03.2010–30.04.2012 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
2.Tallinna Halduskohus jättis 17.09.2015 määrusega kaebuse läbi vaatamata osas, mis puudutab perioodi 29.03.2010–15.07.2011, ja osas, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist alustel, milles ta ei olnud läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Kohus menetles kaebust edasi ajavahemiku 16.07.2011–30.04.2012 osas.
3.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 22.12.2015 määrusega osaliselt KL määruskaebuse ja tühistas halduskohtu määruse osas, millega kohus jättis kahjunõude perioodi 29.04.2010– 15.07.2011 puudutavas osas läbi vaatamata. Menetlusse jäi kahjunõue perioodi 29.04.2010– 30.04.2012 osas.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 24.03.2016 otsusega kaebuse osaliselt, mõistes Tallinna Vanglalt KL kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 140 eurot. Perioodil 29.04.2010–30.04.2012 olid kaebaja kinnipidamistingimused suletud osakonnas õigusvastased 440 päeval. Neil päevil oli kaebajale tagatud vähem kui 3 m2 isiklikku kambripinda. Kohus arvestas kambri kogupindalaga, mis hõlmab ka WC- ja mööblialust pinda. Kaebajat ei hoitud järjest alla 3 m2 isiklikul kambripinnal (kõige pikemalt 67 päeva). Kaebajale oli võimaldatud päevas ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Kaebajal tuli kohtuda ametnikega, mida saab piiratud määral samuti arvestada kambri ruumikitsikuse leevendusena. See asjaolu, nagu ka kaebaja võimalus lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kuulata raadiot ja vaadata televisiooni, ei välista siiski vangla tegevuse õigusvastasust. Kohus jättis rahuldamata kaebaja viivisenõude, sest varalise kahju puudumise tõttu ei ole täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.Tallinna Vangla palub 20.04.2016 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 24.03.2016 otsus osas, millega kohus rahuldas osaliselt kaebuse ja mõistis välja kahjuhüvitise, ning teha uus otsus, millega jätta KL kaebus perioodi 29.03.2010-15.07.2011 osas läbi vaatamata ja ülejäänud perioodi osas täies ulatuses rahuldamata. Kaebus ajavahemiku 29.04.2010–15.07.2011 osas ei ole tähtaegne, sest kaebaja ei pöördunud selles osas kolme aasta jooksul Tallinna Vangla ega halduskohtu poole (RVastS § 17 lg 3). Kaebaja pidi Tallinna Vanglasse paigutamisel koheselt aru saama, et sealsed kinnipidamistingimused võivad rikkuda tema õigusi. Kuna kaebaja ei ole vaidlustanud enda kinnipidamistingimusi, puudub tal ka RVastS § 7 lg 1 järgi õigus nõuda kahju hüvitamist. Kinnipidamistingimusi kogumis arvestades ei ole põhjendatud kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine.
6.KL vaidleb vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. 2(4)
3-14-52624
7.KL palub 25.04.2016 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 24.03.2016 otsus osas, milles kohus ei rahuldanud kaebaja nõuet 140 eurost suuremas summas ning jättis välja mõistmata viivised. KL palub teha kahjunõude suuruse osas uus otsus, määrata Tallinna Vanglale väljamõistetava kahjunõude summa ülekandmiseks tähtaeg kaks kuud kohtulahendi jõustumisest ning tähtaja ületamisel mõista välja viivis. Halduskohus on ebaõigesti arvestanud ühe kinnipeetava isikliku ruumi suurust, arvates selle hulka ka WC-aluse pinna. Tallinna Vangla kambrites on WC eraldi ruum, mistõttu tuleb see kinnipeetava isikliku ruumi arvestusest välja jätta. Sellisel juhul on kaebaja isikliku kambripinna suurus olnud aastaid järjepidevalt alla 3 m2. Halduskohus on samuti jätnud arvestamata kaebaja kõrge ea ja tervisliku seisundiga, mis on samuti asjaoludeks, mille tõttu rikkumise kahjulikke tagajärgi tuleb konkreetset kaebajat arvestades pidada keskmisest suuremaks. Riigi poolt makstav hüvitis võib olla väiksem kui Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) poolt sarnases olukorras määratud summad, kuid mitte ebaproportsionaalselt väiksem.
8.Tallinna Vangla vaidleb vastuses KL apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2015 määrusega jäi menetlusse kaebaja kahjunõue, mis seondub perioodiga 29.04.2010–30.04.2012. Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, et kaebus ei ole perioodi 29.04.2010–15.07.2011 osas tähtaegne. Kaebuse tähtaegsust on ringkonnakohus hinnanud 22.12.2015 määruses ja kohus jääb esitatud põhjenduste juurde.
10.Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kaebuse rahuldamise välistab praeguses asjas kinnipidamistingimuste varasem vaidlustamata jätmine. Riigikohus on selgitanud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt saanud aidata kaebajal kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 24).
11.Vaidluse all on kaebaja hoidmine perioodil 29.04.2010–30.04.2012 (733 päeval) väidetavalt inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes. Halduskohus on õigesti leidnud, et 440 päeval oli kaebajale tagatud vähem kui 3 m2 suurune isiklik kambri põrandapind, kui lugeda kambri üldpinna hulka WC-alust pinda. Kui WC-alust pinda mitte arvestada, viibis kaebaja nimetatud 440 päevast umbes pooled päevad alla 2,5 m2 suurusel isiklikul kambripinnal (vt ka EIK 20.10.2016 otsus nr 7334/13, p 114).
12.Kui arvata kambri üldpinnast välja WC-alune pind, tuleb lisaks eelnimetatud 440 päevale arvestada 182 päevaga, mil kaebaja isiklik kambripind oli mõnevõrra alla 3 m2, ja 10 päevaga, mil kaebajale oli tagatud täpselt 3 m2 või 3,06 m2 isiklikku kambripinda.
13.Eeltoodust lähtuvalt oli kaebajale 733 päevast 632 päeval tagatud alla 3 m2 või selle lähedaselt isiklikku kambripinda. Pikemad perioodid, mil kaebaja isiklik kambripind oli katkematult alla 3 m2 või selle lähedane, jagunevad 29.04.2010–30.04.2012 järgmiselt: 03.08.2010–16.11.2010 (106 päeva); 23.12.2010–07.11.2011 (320 päeva), mille järel oli kaebajale tagatud oluliselt üle 3 m2 isiklikku põrandapinda 2 päeval; 10.11.2011–18.12.2011 (39 päeva); 02.01.2012–01.04.2012 (91 päeva), mille järel oli kaebajale tagatud oluliselt üle 3 m2 isiklikku põrandapinda 1 päeval;
3(4)
3-14-52624 03.04.2012–23.04.2012 (21 päeva), mille järel oli kaebajale tagatud oluliselt üle 3 m2 isiklikku põrandapinda 1 päeval.
14.Kui kambris on isiklikku pinda vähem kui 3 m2, tuleb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist eeldada ja vangla ülesanne on tuua kohtumenetluses välja olulised asjaolud, mis eraldi või kogumis hinnatuna lükkavad eelduse inimväärikuse alandamisest ümber (vt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 21). Vastustaja ei ole selliseid asjaolusid välja toonud. Kaebaja oli ligi kaks aastat kambris, kus talle oli tagatud oluliselt alla 3 m2 või selle lähedaselt isiklikku kambripinda. Kõige pikemalt ligi aasta vältel paiknes kaebaja sellisel kambripinnal katkematult. Sageli kestsid vahepealsed perioodid, mil tagati oluliselt üle 3 m2 isiklikku kambripinda, vaid mõni päev.
15.Asjassepuutuvast 733 päevast viibis kaebaja kõigil päevadel suletud osakonnas. See tähendab, et mh 632 päeval, mil kaebaja isiklik kambripind oli oluliselt alla 3 m2 või selle lähedane, paiknes kaebaja lukustatud kambris. Kinnipidamistingimuste hindamisel ei oma leevendavat mõju asjaolu, et kaebaja osales aeg-ajalt lühiajalistel kohtumistel ametnikega. Kaebajal oli lukustatud kambris paiknemise ajal lubatud viibida päevas üks tund väljaspool kambrit, s.o jalutuskäigu ajal. Asjassepuutuval perioodil sõltusid kaebaja liikumisvõimalused seega otseselt kambripinna suurusest. Kaebaja liikumisvõimaluste selline piiratus koostoimes isikliku kambripinna vähesusega (alla 3 m2 või selle piirimail) kokku ligikaudu kahe aasta kestel põhjustasid kaebaja inimväärikust alandava kohtlemise vastuolus EIÕK art-ga 3 ja põhiseaduse §-dega 10 ja 18. Seetõttu jätab ringkonnakohus rahuldamata vastustaja apellatsioonkaebuse.
16.Ringkonnakohus peab vajalikuks muuta halduskohtu otsust kaebajale mõistetud mittevaralise kahju hüvitise summa osas. Kinnipidamistingimusi kogumis arvestades tuleb kaebaja inimväärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks lugeda asjassepuutuvat perioodi 632 päeva osas, mil kaebaja isiklik kambripind oli kas oluliselt alla 3 m2 või selle lähedane (vt ülal p-d 11–12). Arvestades paiknemist vähese põrandapinnaga lukustatud kambris ja minimaalseid võimalusi sellest tingitud liikumis- ning suhtluspiirangute leevendamiseks, peab kohus põhjendatuks mõista 632 päeva kohta, mil kaebajal tuli viibida inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes, hüvitisena 1300 eurot. Kaebaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja tõsta vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistetava mittevaralise kahju hüvitist 140 eurolt 1300 eurole. Viivisenõude rahuldamata jätmises nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.
17.Ringkonnakohus ei pea vajalikuks määrata tähtaega kohtuotsuse täitmiseks hüvitise tasumise osas. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaksid alust kahelda selles, et vastustaja täidab kohtulahendi pärast selle jõustumist vastavalt HKMS § 246 lg-le 1.
18.Kaebaja ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Kohus jätab menetluskulud, v.a riigilõivu, poolte endi kanda.
19.Kaebaja on menetlusabi jätkuvuse põhimõttest lähtuvalt vabastatud riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel (HKMS § 114 lg 2). Riigilõiv tuleb jätta riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Vastustaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud (HKMS § 15 lg 2, § 104 lg 10).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.