OÜ Harku Teenindus kaebus keskkonnaministri 06.12.2016 käskkirja nr 1-2/16/1251 ja 26.01.2017 käskkirja nr 1-2/17/94 tühistamiseks Riigimaa 104 kinnisasja osas
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – OÜ Harku Teenindus, volitatud esindajad vandeadvokaadid Kristi Rande ja Üllar Talviste Eeldatavad vastustajad Keskkonnaministeerium ja Maa-amet, volitatud esindaja Maa-ameti peadirektor Tambet Tiits
RESOLUTSIOON
1.Tagastada OÜ Harku Teenindus kaebus läbivaatamatult.
2.Jätta OÜ Harku Teenindus esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni p 1 peale on õigus esitada Tallinna Halduskohtu kaudu määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Määruse resolutsiooni p 2 peale saab taotleja esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD
1.OÜ-le Harku Teenindus kuulub kinnistu asukohaga Harju maakond, Tallinn, Haabersti linnaosa, Paldiski mnt 74, katastritunnusega 78406:601:0061. Kinnistu kohta on 22.06.2016 algatatud detailplaneering ning kinnistule on planeeritud korterelamute ehitamine. Kinnistu asub kinnisasja Harju maakond, Tallinn, Haabersti linnaosa, Riigimaa 104, katastritunnusega 78406:601:0023 (edaspidi Riigimaa 104) vahetus naabruses.
2.Keskkonnaminister andis 06.12.2016 käskkirja nr 1-2/16/1251 (edaspidi ka käskkiri nr 1251), millega otsustati, et muuhulgas määratakse kinnisasjale Riigimaa 104 eesmärgiks tulu saamine ning see kuulub võõrandamisele tasu eest avalikul enampakkumisel. Keskkonnaminister määras riigivara võõrandamise korraldajaks Maa-ameti, kes kuulutas välja avaliku elektroonilise enampakkumise lõppemise tähtajaga 17.01.2017 kell 09:30. Riigimaa 104 enampakkumise lisainfo kohaselt piirneb kinnisasi haljastuskoridori ja liikumisrajaga, Haabersti linnaosa üldplaneeringu kohaselt jääb kinnisasi korterelamute juhtfunktsiooniga alale, maaüksus asub detailplaneeringu koostamise kohustusega alal, kehtiv detailplaneering ja ehitusõigus puuduvad, kinnisasja on kasutatud varasemalt lume ladustamise platsina ning kinnisasjal paikneb reostus. Enampakkumise dokumentidele lisatud reostusuuringu kokkuvõtte kohaselt leiti Riigimaa 104 kinnistul kolm eraldiseisvat reostusala kinnistu idapoolses servas, kokku ca 3895m3.
3.Keskkonnaminister kinnitas 26.01.2017 käskkirjaga nr 1-2/17/94 (edaspidi ka käskkiri nr 94) muuhulgas Riigimaa 104 avaliku enampakkumise tulemused ning määras, et enampakkumise võitjaga tuleb kinnisasja võõrandamiseks sõlmida müügi- ja asjaõiguslepingud 6 nädala jooksul arvates käskkirja andmisest.
4.OÜ Harku Teenindus esitas 06.02.2017 Maa-ametile Riigimaa 104 varasema enampakkumise kohta teabenõude. Vastuseks sellele edastas Maa-amet keskkonnaministri 08.01.2013 käskkirja nr 6, mille kohaselt viidi Riigimaa 104 kinnistu osas 19.05.2011 käskkirja nr 710 alusel läbi avalik enampakkumine ning enampakkumise tulemused tunnistati kehtetuks ja riigivara müük peatati.
5.Tallinna Halduskohtule saabus 08.02.2017 OÜ Harku Teenindus kaebus keskkonnaministri 06.12.2016 käskkirja nr 1-2/16/1251 ja 26.01.2017 käskkirja nr 1-2/17/94 tühistamiseks. Koos kaebusega on esitatud esialgse õiguskaitse taotlus, milles kaebaja palub kohtumenetluse ajaks peatada: 1) keskkonnaministri 06.12.2016 käskkirja nr 1-2/16/1251 täitmine osas, mis puudutab kinnisasja katastritunnusega nr 78406:601:0023 tasu eest võõrandamist enampakkumisel; 2) keskkonnaministri 26.01.2017 käskkirja nr 1-2/17/94 täitmine osas, mis puudutab kinnisasja katastritunnusega nr 78406:601:0023 avaliku elektroonilise enampakkumise tulemuste kinnitamist ja võõrandamislepingute sõlmimist. Lisaks palub kaebaja esialgse õiguskaitse korras keelata kõnealuse kinnisasja osas kinnistusraamatus registrikannete tegemine kuni kohtulahendi jõustumiseni.
6.Vastuseks kohtu 09.02.2017 nõudele esitas Maa-amet kaebuse lubatavuse ja esialgse õiguskaitse taotluse kohta seisukohad 13.02.2017. Kohtule on ka esitatud volikiri, millega Keskkonaaministeeriumit on volitatud (edasivolitamise õigusega) esindama Maa-ameti peadirektorit. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD ESIALGSE ÕIGUSKAITSE KOHALDAMISE JA
KAEBUSE LUBATAVUSE OSAS
Kaebaja leiab, et kaebus on lubatav ning esialgse õiguskaitse taotlus kuulub rahuldamisele.
7.1.Kaebajal on kaebeõigus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 30 lg 1 mõttes. Kaebaja on Riigimaa 104 naaberkinnistu omanik, seega on tal oluline puutumus nimetatud kinnistuga. Elamumaaks mittesobiva reostusega naaberkinnistu mõjutab otseselt kaebaja huvi puhta keskkonnaseisundi vastu seoses enda kinnistu käsutamisega, kuivõrd ilmselgelt on lähiala reostusel mõju kaebaja kinnistu väärtusele, sh planeeritava korterelamu korteriomandite väärtusele. Vaidlustatud haldusaktidega on rikutud kaebaja õigusi omandile põhiseaduse (PS) § 32 mõttes, puhtale keskkonnale PS §-de 5 ja 53 mõttes, samuti tulenevalt keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioonist (Arhusi konventsioon). Kohtupraktikas on leidnud kinnitust PS §-de 5 ja 53 koosmõjust tulenev õigus puhtale keskkonnaseisundile. PS §-s 5 sätestatud keskkonnaalane printsiip laieneb kõikidele keskkonnakaitseõiguse esemeks olevatele keskkonna põhilistele elementidele, mille hulka kuulub ka pinnas. Kohtupraktika kohaselt loob PS §-s 53 sätestatu subjektiivse õiguse nõuda avalikult võimult keskkonna
säästmist vähemalt neil juhtudel, kui keskkonna kahjustamine mõjutab elukeskkonda (Tallinna Ringkonnakohtu 18.03.2008 otsus nr 3-06-1136, p. 8). PS § 10 soodustab uute, põhiseaduses otseselt nimetamata, kuid selle eesmärgist tuletatavate põhiõiguste tunnustamist. Iseäranis puudutab see põhiõigusi, mida on üldiselt aktsepteeritud Euroopa õigusruumis. Arhusi konventsioon art 1 tunnustab selgesõnaliselt „praeguste ja tulevaste põlvkondade õigust elada keskkonnas, mis vastab nende tervise ja heaolu vajadustele“. Sama konventsiooni art 9 paneb liikmesriikidele kohustuse tagada konventsiooniga seotud küsimuses asjast huvitatud üldsusele laiaulatuslik juurdepääs õigusemõistmisele. Keskkonnakaitse tasemest sõltub suures osas paljude teiste põhiõiguste realiseerimine, iseäranis elu, tervise, eraelu ja omandi kaitse.
7.2.Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus ning kaebus on perspektiivikas. Vaidlustatud käskkirjad on tehtud oluliste kaalutlusvigadega, mis on aluseks haldusakti tühistamisele. Käskkirjade tühistamine toob aga automaatselt kaasa kinnistu müügimenetluse ning menetluse tulemuste kinnitamise õigusvastasuse, kuna puudub seaduslik alus kinnistu müügiks. Seetõttu on vaja tagajärgede ärahoidmiseks peatada haldusaktide edasine täitmine. Käskkirjade täitmise peatamata jätmine ning kinnistu müügimenetluse lõpule viimine (võõrandamistehingute sõlmimine) võib aga kaasa tuua pöördumatu kahju. Uue eraõigusliku omaniku sissekandmisel kinnistusraamatusse minetab esitatud kaebus sisulise mõtte ka rahuldamise korral, sest omandaja omandiõigus pole tagasipööratav ega vaidlustatav kaebuse aluseks olevatel asjaoludel, s.t kohtuotsusega ei ole enam kaebaja õiguste kaitse võimalik.
7.3.Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei kahjusta enampakkumisel osalenud kolmandate isikute huve ülemääraselt. Samuti puudub vastanduv avalik huvi, mis takistaks esialgse õiguskaitse kohaldamist. Riigivara tasu eest võõrandamine lükkub edasi ning huvitatud isikutel on võimalik hiljem avalikul enampakkumisel taas osaleda. Riigivara võõrandamise eesmärgiks on tulu saamine, mistõttu ei esine ka sellist avalikku huvi, mis kaaluks üles kaebaja kaitstavad õigused. Seega puudub huvi, mis nõuaks vaidlusaluse kinnistu kohest võõrandamist, mistõttu tuleks igal juhul eelistada olemasoleva olukorra säilitamist ning vältida kinnistu võõrandamist kohtuvaidluse lõpuni. Olukord, kus Eesti Vabariik jääb kinnistu omanikuks kuni kohtulahendi jõustumiseni, ei saa kuidagi rikkuda avalikku huvi ega ka kolmandate isikute õigusi. Arvestades, et vaidlustatud haldusaktid on õigusvastased ning oluliste kaalutlusvigadega ning Eesti Vabariik kui vara omanik on nende otsuste kaudu distantseerinud end avaliku huvi kaitse funktsioonist, on esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud.
8.Maa-amet on seisukohal, et käskkirjad nr 1251 ja nr 94 ei riku kaebaja õigusi ning nii kaebus kui ka esialgse õiguskaitse taotlus on alusetud, põhjendamatud ja perspektiivitud ning need tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata ning kaebus tuleb HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel tagastada. Vastustaja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
8.1.Asjaõigusseaduse § 68 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada. Omaniku õigused võivad olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Riik omanikuna peab riigivara kasutamisel ning käsutamisel arvestama lisaks RVS imperatiivseid sätteid, sh riigivara valitsemise põhimõtteid ja seaduses sätestatud piiranguid. RVS § 4 lõike 1 kohaselt korraldab riigivara valitseja riigi nimel vara riigile omandamist, riigivara valdamist, kasutamist, käsutamist, kinnisasjade kasutamist kasutuslepingu või piiratud asjaõigusega koormamise lepingu alusel. RVS § 4 lõike 4 kohaselt on riigivara valitsejal kõik seadusest tulenevad omanikuõigused ja kohustused.
8.2.Seda, kas riigivara on otstarbekas tulu teenimise eesmärgil müüa või kasutusse anda, otsustab riigivara valitseja RVS alusel kaalutlusõiguse alusel riigi huve silmas pidades. RVS § 29 lõike 1 punkti 1 kohaselt võib riigivara võõrandada, kui vara ei ole riigivara valitsejale vajalik. RVS § 30 lõige 1 sätestab, et riigivara võõrandatakse müügi teel avalikul enampakkumisel, valikpakkumisel või otsustuskorras, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, ning RVS § 37 lõike 1 kohaselt otsustab riigivara võõrandamise riigivara valitseja (praegusel juhul Keskkonnaministeerium).
8.3.Käskkirja nr 1251 andmise menetluses ei saa kaebajat mitte kuidagi käsitleda menetlusosalisena haldusmenetluse seaduse § 11 tähenduses ega ka puudutatud isikuna.
8.4.Käskkiri nr 1251 ei tekita ühelegi isikule õigusi ega pane kohustusi, vaid on kindlaksmääramata isikute ringile antud informatsioon selle kohta, et riik on otsustanud võõrandada tasu eest temale kuuluva riigivara. Käskkirja nr 1251 puhul on tegemist seadusest tuleneva haldusesiseseid suhteid reguleeriva haldusaktiga, mis paneb kohustusi üksnes volitatud asutusele Maa-ametile, kes on määratud müügi korraldajaks. Käskkiri nr 1251 ei tekita, muuda ega lõpeta haldusväliste isikute (sh kaebaja) suhtes ühtegi õigussuhet, seega ei saa see rikkuda ka kaebaja subjektiivseid õigusi.
8.5.Käskkirja nr 1251 andmisel on haldusorgan olnud teadlik ja arvesse võtnud, et kinnisasjal Riigimaa 104 on pinnasereostus ning seda võeti arvesse ka riigivara tasu eest võõrandamise otsust tehes ja see kajastub hindamisaruandes.
8.6.Jääb arusaamatuks kaebaja etteheide, et riigi otsus maad müüa mõjutab negatiivselt keskkonda ja on keskkonnale ohtlik. Maa-ametile teadaolevalt on maatükil reostus juba ajast, mil seal paiknes NSVL relvajõudude sõjaväeosa (aastakümneid). Maatüki müük tuleb pigem keskkonnale kasuks, kuna eelduslikult soovitakse maatükk kasutusele võtta ning selle käigus on maaomanikul reaalne vajadus ja ka kohustus reostus kõrvaldada.
8.7.Pinnasereostus kaebaja naaberkinnistul ja selle kõrvaldamine ei riiva avalikku huvi puhta keskkonnaseisundi vastu. Kaebaja on kaebuse esitanud oma erahuvide kaitseks. Pinnasereostuse, mis ei ole loodusele ega inimesele kahjulik, kõrvaldamine ei ole käsitatav avalikes huvides kaitstava õigushüvena.
8.8.Kaebajal puudub isiklik puutumus vaidlustatud haldusaktidega. Kaebaja ei osalenud enampakkumisel ega ole vaidlustatud käskkirjade adressaadiks. Selleks, et jaatada kaebaja kaebeõigust oma õiguste kaitseks, peab halduse poolt rikutud normi eesmärk olema suunatud mitte üksnes avalike huvide, vaid ka kaebaja huvide kaitsmisele. Keskkonnaasjades võib kaebeõigus olla, kui vaidlustatav tegevus puudutab kaebaja olulisi huvisid ning selle mõju isikule on oluline ja reaalne. Reaalne mõju tähendab, et vaidlustatava haldusakti ja väidetava tagajärje vahel on põhjuslik seos ning tagajärje saabumine on tõenäoline. Kaebajal puudub ka võimalus selle kaebusega saavutada tema nimetatud eesmärki – puhast keskkonda naaberkinnistul ehk reostuse likvideerimist. Maa kasutusele võtuks tuleb ostjal läbi viia vastavad menetlused ehitusõiguse saamiseks. Kõnealune kinnisasi asub detailplaneeringu kohustusega alal. Kui seejuures on ehitise püstitamiseks vajalik reostus likvideerida, tuleb maaomanikul seda ka teha. Kõik pakkujad olid teadlikud, et kinnisasjal Riigimaa 104 on pinnasereostus. Seega on ebaõige kaebaja väide, et eraisikule müügi korral ei saa eeldada eraomanikult vabatahtliku valmidust ja soovi lisaressursside kulutamiseks reostuse kõrvaldamiseks.
8.9.Isegi kui möönda, et PS normide koosmõjust tuleneb isikule subjektiivne õigus puhtale keskkonnale, jääb arusaamatuks, kuidas saab kinnisasja mittemüümine tagada kaebajale puhtama keskkonna.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud halduskohus, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega tagastada selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud (punkt 1) või kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki (punkt 2).
10.Kohus mõistab kaebuse põhjal kaebaja eesmärki selliselt, et naaberkinnistul (Riigimaal 104) asuv reostus rikub tema õigust puhtale keskkonnale ning et riik kinnisasja omanikuna likvideeriks
kinnistul asuva reostuse või tagaks, et see likvideeritaks. Selle eesmärgi täitmiseks on kaebaja esitanud nõuded, milles palub tühistada keskkonnaministri vaidlustatud käskkirjad osas, millega: 1) on otsustatud määrata kinnisasjale Riigimaa 104 eesmärgiks tulu saamine ning selle võõrandamine tasu eest avalikul enampakkumisel (06.12.2016 käskkiri nr 1-2/16/1251); 2) on kinnitatud Riigimaa 104 avaliku enampakkumise tulemused ning määratud, et enampakkumise võitjaga tuleb kinnisasja võõrandamiseks sõlmida müügi- ja asjaõiguslepingud 6 nädala jooksul arvates käskkirja andmisest (26.01.2017 käskkiri nr 1-2/17/94). Esialgse õiguskaitse korras palub kaebaja kohtumenetluse ajaks peatada 06.12.2016 käskkirja nr 12/16/1251 täitmise osas, mis puudutab kinnisasja katastritunnusega nr 78406:601:0023 tasu eest võõrandamist enampakkumisel ning keskkonnaministri 26.01.2017 käskkirja nr 1-2/17/94 täitmise osas, mis puudutab kinnisasja katastritunnusega nr 78406:601:0023 avaliku elektroonilise enampakkumise tulemuste kinnitamist ja võõrandamislepingute sõlmimist. Lisaks palub kaebaja esialgse õiguskaitse korras keelata kõnealuse kinnisasja osas kinnistusraamatus registrikannete tegemine kuni kohtulahendi jõustumiseni.
11.Kohus leiab, et vaidlustatud käskkirjad Riigimaa 104 kinnisasja puudutavas osas kaebaja õigusi rikkuda ei saa.
12.HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt on Eesti halduskohtumenetlusele omane subjektiivse õiguskaitse põhimõte ning avalikes või teiste isikute õiguste kaitseks kohtusse pöördumine on lubatav vaid juhul, kui see on ette nähtud seadusega. Kaebaja väitel on vaidlustatud käskkirjadega rikutud tema õigust puhtale keskkonnale seoses tema enda kinnistu käsutamisega. Kaebaja on äriühing, kes tegeleb vaidlusaluse krundi naabruses elamuarendusega ning nimetab lisaks keskkonnaaspektile ka, et naaberkinnistul asuv reostus mõjutab tema kinnistu väärtust, sh planeeritavate korteriomandite väärtust.
13.Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et riigil on talle kuuluvate kinnisasjade osas omanikuna õigus otsustada, kuidas omanikuõigusi teostada, sh kinnistu võõrandamine avalikul enampakkumisel, kui kinnisasi ei ole riigile vajalik (RVS-st § 4 lg 1, § 29 lg 1 p 1, § 37 lg 1). Kaebaja ei ole näidanud põhjuseid, et tema õigusi rikuks riigivara tasu eest võõrandamise põhimõtteline otsustus (käskkiri nr 1251). Kaebaja on seda käskkirja vaidlustades märkinud, et käskkiri on motiveerimisja kaalutlusvigadega ning vastustaja on jätnud ära näitamata avaliku huvi – keskkonnamõju ja oht elule ning tervisele – kaalumise. Kohtu hinnangul ei saa kaebaja õigusi rikkuda asjaolu, et riigivara valitseja on otsustanud võõrandada talle mittevajaliku kinnisasja. RVS sätetest ei tulene keeldu võõrandada ka pinnasereostusega maad. Ka keskkonnaministri 08.01.2013 käskkirjaga nr 6 (tl 27) ei ole sama kinnistu varasema enampakkumise tulemusi kehtetuks tunnistatud ega müüki peatatud põhjusel, et tegemist oli kinnistu reostusega. Selle käskkirja andmise põhjuseks oli asjaolu, et enampakkumise teates puudus teave kinnisasja seisukorra (reostus) kohta ning see võis oluliselt mõjutada hinna kujunemist enampakkumisel. Kaebaja märgib õigesti, et RVS § 43 lg 4 kohaselt peab riigivara valitseja, otsustades kinnisasja võõrandamise algatamisel võõrandamise tingimused kaalutlusõiguse alusel, arvestama muude asjaolude hulgas maa edaspidise kasutamise seisukohalt olulisi asjaolusid. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja jätnud võõrandataval kinnisasjal paiknevat reostust praeguse vaidluse põhjustanud menetluses tähelepanuta. Maa-ameti veebilehel olnud avalikult kättesaadav riigimaa müügi enampakkumise teade (tl 9-12) ning teave konkreetse kinnisasja kohta (tl 12-12p). Osalemisvõimalus oli tagatud igaühele, sh soovi korral ka kaebajale. Teade sisaldab ka teavet kinnisasjal paikneva reostuse kohta ning samast avaneb link, millelt on kättesaadav 2014. a koostatud reostusuuring, sh Riigimaa 104 kohta (tl 13-22). Nagu vastustaja ka vastuseks kohtunõudele märgib, on reostuse olemasolu arvesse võetud ka maa hinna kujunemisel. Enne käskkirja andmist on läbi viidud maatükkide hindamine ja koostatud hindamisaruanne (vastuse lisa) ja vastustaja selgituste kohaselt on maatüki väärtust sealse reostuse tõttu 20%
ulatuses vähendatud. Teave reostusest kinnistul on oluline isikute jaoks, kes soovivad enampakkumisel osaleda, et nad oskaksid hinnata riske kohustuste ja kulutuste näol, mis sellise kinnistu omandamisega kaasnevad ning saaksid kaaluda, millise hinna eest taolist kinnistut on majanduslikult otstarbekas soetada. Riigimaa 104 on kehtiva üldplaneeringu kohaselt perspektiivne elamumaa ja reostusuuringus on esitatud ka soovitused reostuse likvideerimiseks ning tööde võimalik järjekord ja maksumus (tl 16-17).
14.Kaebaja õigusi ei saa rikkuda asjaolu, et varem riigile kuulunud kinnistu võõrandatakse eraõiguslikule isikule. Kohus nõustub vastutajaga, et kinnistu ostja ei saa seda maa sihtotstarvet (elamumaa) ja detailplaneeringu kohustust arvestades eesmärgipäraselt kasutada ilma oma tegevust keskkonnanõuetega vastavusse viimata, sh kinnistul olevat reostust kõrvaldamata või nõuetele vastava tasemini vähendamata. Kaebajal puudub alus eeldada, et eraõiguslikule kinnistuomanikule kohalduksid keskkonnanõuete madalamad standardid ja leebemad nõuded, kui need kehtiksid riigile omanikuna ning et kinnistu jätkuv kuulumine riigile tagaks paremini kaebaja õiguste kaitse, sh kaitse keskkonnanõuete võimaliku rikkumise eest. Vastustaja selgituste kohaselt on tegemist juba NSVL väeosade paiknemist saadik sellel maa-alal pidevalt olnud reostusega ning pooled pole millegagi viidanud sellele, et kaebaja oleks selle reostusega varem võidelnud ning tal oleks alust kahelda, et olukord omaniku vahetumisel halveneks. Asjas esitatu põhjal võib järeldada, et reostus naaberkinnistul kaebajat kuni enampakkumisel võõrandamise otsustamiseni ja enampakkumise võitja selgumiseni ei ole häirinud vähemalt sellisel määral, et õiguskaitset otsida. Asja materjalist, sh reostusuuringust ei nähtu, et tegemist oleks sellise akuutse reostusega, mille kõrvaldamisega peaks kiiresti tegelema ning mis võiks kaebaja huve kinnisasja omanikuvahetuse tõttu rikkuda. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kinnistu enampakkumisel omandanud äriühingul tuleb keskkonnanõuetega arvestada detailplaneeringu koostamisel ja ehitusõiguse taotlemisel. Kui reostusest tulenevalt on neis menetlustes oht kaebaja õigustele, saab ta planeerimis- ja loamenetlustele omaselt oma õigusi juba varases menetlusetapis kaitsta ja olla menetlustes kaasatud.
15.Ainuüksi riigivara valitseja otsustus riigivara tasu eest enampakkumise teel võõrandamiseks (käskkiri nr 1251) ja enampakkumise võitja väljaselgitamiseks (käskkiri nr 94) ei saa rikkuda kaebaja õigusi. Seetõttu ei tulene kaebaja kaebeõigus praegusel juhul HKMS § 44 lg-st 1 ega ka kaebaja poolt viidatud KeÜS § 30 lg-st 1. KeÜS § 30 lg 1 näeb ette keskkonnaalase kaebeõiguse alused vaide- ja kohtumenetluses ning selle sätte eesmärgiks on tagada KeÜS §-st 23 tuleneva keskkonnaalase subjektiivse õiguse (õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale) realiseeritavus (Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarid. http://k6k.ee/keskkonnaseadustik/4ptk/1-jagu/pg-30. Isegi kui isikul on keskkonnamõjuga tegevuse suhtes puutumus, peab mõju isikule olema oluline ja reaalne (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-15, p 15 ). Kohtu hinnangul ei kahjusta vaidlustatud käskkirjad kaebaja puhul nimetatud õigust. Samuti ei saa pelgalt need käskkirjad rikkuda kaebaja õigusi, põhjustades kaebaja kinnistu väärtust mõjutavaid muudatusi.
16.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus ning kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel tagastada.
17.Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus esialgse õiguskaitse taotluse sisuliseks lahendamiseks ja esialgse õiguskaitse taotlus tuleb tagastada kaebajale läbivaatamatult.
/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.