Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Maili Lokk ja Agu Timmi 09.02.2017, Tartu 3-15-327 Maarek Raimeti kaebus Tallinna Vangla alandavate kambritingimustega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 500 eurot väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 30.12.2015. a otsus Maarek Raimeti ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Maarek Raimet Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Maarek Raimeti apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, Tallinna Vangla apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 30.12.2015. a otsus osaliselt resolutsiooni p-de 2, 4 osas ja teha selles osas uus otsus.
3.Välja mõista Tallinna Vanglalt Maarek Raimeti kasuks 250 eurot.
4.Hüvitis 300 eurot kanda Advokaadibüroo Magnusson OÜ arvele EE822200221058296933.
5.Muus osas jätta otsus muutmata.
6.Poolte apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 13.03.2017.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maarek Raimeti esindaja esitas Tallinna Vanglale seoses nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 21.11.2014.
2.Tallinna Vangla andis 05.12.2014. a kirjaga nr 2-2/14/26920-11 M. Raimetile 7-päevase tähtaja taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. 10.12.2014 kõrvaldas M. Raimet taotluses esinenud puuduse, esitades Tallinna
Vanglale puuduoleva esindaja volikirja. 30.01.2015. a otsusega nr 5-18/14/32858-2 jättis Tallinna Vangla M. Raimeti kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.M. Raimet esitas 09.02.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas perioodil 20.03.2012-28.11.2012 kambrites, kus oli liiga vähe ruumi ühe isiku kohta. Kuuekohalistes kambrites oli üldpinda ühe isiku kohta 2,5 m 2 või natuke vähem. Lisaks asusid vangla vanas osas tualetid koridoris ja olid üldkasutatavad.
Vahistatute kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites olid uksed lukustatud ja kambris tuli viibida 23 tundi ööpäevas. Päevas oli ette nähtud 1-tunnine jalutuskäik 15 m 2 suuruses jalutusboksis, mida tuli jagada kambrikaaslastega. Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli kambris niiske ja rõske. Samuti oli ventilatsioon puudulik ja paljude kambrite seintel oli hallitus. Kunstlik valgustus ei vastanud nõuetele ja kurnas silmi. Nädalas võimaldati dušši kasutada üks kord 20 minuti jooksul ja seda olukorras, kus kambrites oli ainult külm vesi. Eeltooduga rikkus Tallinna Vangla Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes viibimisega tundis kaebaja ennast alandatuna ja allasurutuna. Kaebajat vaevas stress ja hingeline ahastus ning pidev liikumispuudus ja abitustunne. Sellest tulenevalt taotleb kaebaja mittevaralise kahju hüvitist, mille suuruse hindamisel tuleks lähtuda nii Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kui ka Riigikohtu praktikast. Tekitatud mittevaralise kahju eest oleks kohaseks hüvitiseks siseriiklikke olusid arvestades 2100 eurot. Samuti tuleks välja mõista viivis seadusjärgses määras põhinõudest alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni.
HALDUSKOHTU LAHEND
4.Tartu Halduskohus rahuldas 30.12.2015. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1), mõistis Tallinna Vanglalt M. Raimeti kasuks välja 100 eurot (resolutsiooni p 2), mõistis Tallinna Vanglalt riigituludesse välja riigilõivu 15 eurot (resolutsiooni p 3), hüvitise palus kanda advokaadibüroo Magnusson OÜ arvele EE822200221058296933 (resolutsiooni p 4) ning jättis poolte muud menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 5). Kohtuotsuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas kokku 254 päeva, sellest 114 päeva kambrites, kus pinda ühe isiku kohta oli alla 3 m 2 ja 140 päeva kambrites, kus pinda ühe isiku kohta oli 3 m2 või rohkem. Tualettruumi pind ja mööblialune pind tuleb arvata kambri pinna hulka. Põrandapinna all mõistetakse üldiselt ruumi kogupindala (ruumi pikkus korda laius), mitte mööbli ja sisustuse alt vabaks jäävat pinda. Eeltoodud seisukohad on kooskõlas kohtupraktikaga. Vaidluses muude kinnipidamistingimuste üle, ei ole kumbki pool oma väidete kinnituseks tõendeid esitanud. Kaebaja ei ole taotlenud tõendite väljanõudmist vastustajalt. Kaebaja väited kambrite kõrge niiskuse ja puuduliku ventilatsiooni ning valgustatuse kohta ei ole tõendatud. Duši kasutamist on kaebajale võimaldatud õigusaktidega sätestatud mahus. Kaebaja väidete tõendamise võimalikkus praegusel ajal on vähene. Kuna kaebaja tõi põhiprobleemina esile ruumipuuduse kambris ja muud kaebaja välja toodud asjaolud on käsitletavad kinnipidamistingimusi kirjeldavate asjaoludena, mida kambri suuruse piisavuse hindamisel arvestada, siis puudub ka vajadus vaidluse all olevate asjaolude täpsemaks väljaselgitamiseks. Kaebajal ei olnud võimalik kahju vältida, kuna vastustaja väitel oli kaebaja hoidmine Tallinna Vangla tingimustes tingitud objektiivsest paratamatusest ning riik on ajapikku suutnud ruumikitsikust vanglas leevendada. Seega ei oleks kaebaja märgukirjad või nõuded olukorda muutnud. Asjaolu, et kaebaja ei pöördunud enne kahju hüvitamise taotluse esitamist nõuete või etteheidetega vangla poole, saab arvestada hüvitise määramisel. 114 päeva, mil kaebaja viibis kambris, kus pinda ühe isiku kohta oli kuni 2,99 m2, jagunesid suhteliselt lühikesteks perioodideks. Arvestada tuleb, et kaebaja oli kogu selle aja jooksul vahistatu ning vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 3 kohaselt hoiti teda praktiliselt ööpäev (23 tundi) läbi lukustatud kambris. Seega tuleb kinnipidamistingimusi nende 114 päeva osas pidada väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks, kuna vastustaja osundatud
kompensatsioonimeetmed ei ole väärikuse tagamise aspektist piisavad. Kaebaja kasutuses olev isiklik ruum oli sedavõrd väike, et see tõenäoliselt põhjustas kannatusi või ebameeldivusi, mis ületavad vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasneva. Osundatud 114 päeva ulatuses saab mittevaralise kahju tekkimist eeldada ning tegemist on kahjuga, mis tuleb hüvitada rahas. 140 päeva viibis kaebaja olukorras, kus põrandapinda ühele isikule oli vähemalt 3 m 2. Selline pind ületab kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) nõude ja täidab EIK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades muid kinnipidamistingimusi, sh seda, et kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida värskes õhus, ei saa vastustaja tegevust nende 140 päeva osas pidada õigusvastaseks. Vastustaja ei ole oma süü puudumist tõendanud. Kohtuasja materjalidest ei nähtu vastustaja soov põhjustada kaebajale kannatusi või ebameeldivusi, s.t, et vastustaja tegevus ei olnud tahtlik, kuid mitte seda, et see ei olnud süüline. Vastustaja lähtus kinnipidamistingimuste hindamisel ainult põrandapinnast ühe isiku kohta ning ei arvestanud selle kõrval muid kinnipidamistingimusi, eelkõige kambris veedetud aega ja liikumisvõimalusi. Vastustaja jättis järgimata käibes vajaliku hoole ja seega oli vastustaja tegevus süüline hooletuse vormis. Hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda sellest, et kaebaja kannatused ei olnud rasked, kuna kaebaja ei pöördunud Tallinna Vanglas viibimise ajal või vahetult pärast seda nõuetega vangla või kaebustega kohtu poole. Kaebaja väited kannatuste kohta on üldsõnalised ning kaebus on trafaretne. Rikkumise raskuse kindlakstegemisel saab arvestada, et õiguslik hinnang kinnipidamistingimustele Tallinna Vanglas sai riigile teatavaks lahendist Tunis vs Eesti ning, et 1919 rajatud Tallinna Vangla jätkuv kasutamine on tingitud riigi majanduslikust olukorrast. Pärast lahendit Tunis vs Eesti on riik pidevalt vähendanud vangide arvu Tallinna Vanglas ja sellega parandanud ruumikitsikusega kaasnevaid olusid. Samuti saab arvestada vastustaja osundatud asjaoludega, millega seoses ei ole kaebaja pidanud 23 tundi ööpäevas kõigil neil päevadel kambris viibima. Asjaolusid kogumis hinnates tuleb kaebaja kasuks välja mõista hüvitis 100 eurot. Olukorras, kus põrandapinda ühele isikule oli vähemalt 3 m2, ei leidnud vastustaja tegevuse õigusvastasus tuvastamist ja selle perioodi osas jääb kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Kaebaja taotletud viivisenõue jääb rahuldamata, kuna kahju puudumise tõttu ei ole täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS)§ 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. Kaebaja ei ole väitnud, et hüvitise maksmisega viivitamine oleks tema jaoks kaasa toonud varalise kahju tekkimise, mille hüvitamiseks oleks kohane ja vajalik viivise kohaldamine. Ka kohtule ei ole sellise kahju tekkimine äratuntav. Kaebaja vabastati kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Kohus rahuldab kaebuse 4,76 % ulatuses, mille tõttu tuleb vastustajalt riigituludesse välja mõista riigilõiv 15 eurot kui minimaalne lõiv vastavalt riigilõivuseadusele kahju hüvitamise nõudelt halduskohtumenetluses. Vastavalt kaebaja esindaja taotlusele tuleks kahjuhüvitis ja kaebaja kasuks välja mõistetud menetluskulud kanda advokaadibüroo (AB) Magnusson OÜ arveldusarvele. Samas on kohtule esitatud AB Magnusson OÜ kassa sissetuleku order, mille kohaselt on Auxilio MTÜ tasunud AB Magnusson OÜ-le arve nr 20150410 alusel 414 eurot M. Raimeti kaebuse ettevalmistamise eest. Kaebaja esindaja Denis Piskunov AB-st Magnusson on esitanud suure hulga Tallinna Vangla tingimusi puudutavaid kaebusi, esitades arve tasumise kinnituseks kassa sissetuleku orderi (vt asjad nr 3-14-52449, 3-14-52452, 3-14-52453). Kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et kliendilepingu sõlmimises oleks osalenud Auxilio MTÜ. Vaatamata sellele on tegemist samale trafaretile vastava kaebusega, mille esitamisel ei ole põhjendatud sedavõrd suur ajakulu õigusabiteenuse osutamisele. Põhjendatud ei ole menetluskulude väljamõistmine advokaadibüroo arveldusarvele olukorras, kus kõik menetluskulud on kassa sissetuleku orderi kohaselt eelnevalt sularahas advokaadibüroole juba tasutud. Eelnev käik tekitab esitatud tõendite kohaselt kahtlust, et õigusabikulusid vaatamata esitatud sularaha arvele, ei ole kaebaja poolt tegelikkuses kantud. Eeltoodust tulenevalt ei ole
mõistlik ja põhjendatud vastustajalt kaebaja menetluskulude väljamõistmine ja need jäävad kaebaja enda kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.M. Raimet esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada või alternatiivselt, saata asi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt arvestades, et Tallinna Vangla kambrites, kus tualettruum asub kambris, on tegemist eraldi ruumiga, on halduskohtu seisukoht, et põrandapind tähendab ruumi pikkuse ja laiuse korrutist, kuid samaaegselt võimaldab ruumist seintega eraldatud osa arvestamist põrandapinna hulka, vasturääkiv. EIK on lahendites Jevšnik vs Slovenia ja Tunis vs Eesti põhjendatult tõdenud, et kambris asuva WC pindala ei arvestata kambri põrandapinna suuruse hulka. Halduskohus ei võtnud hüvitise suuruse määramisel arvesse EIK sellealaseid lahendeid, eelkõige Tunis vs Eesti lahendit, kust tuleneb, et õiglaseks hüvitiseks on loetud ligikaudu 10 eurot päevas. Samuti jättis halduskohus tähelepanuta Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-38-13 punkti 21. Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna EIK analoogsetes asjades määratud hüvitisega põhjendamatult madal. Haldusohus ei ole põhjendanud, miks on mõistetud hüvitis oluliselt väiksem EIK-i väljamõistetutest ja millisel määral on võetud arvesse kinnipidamise kestvust inimväärikust alandavates tingimustes. Halduskohus mõistis välja ebamõistliku suurusega hüvitise. Halduskohus pole arvesse võtnud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning on seetõttu valesti kasutanud oma kaalutlusõigust. Kaalutlusõiguse korrektsel teostamisel oleks kohus rahuldanud nõude nõutud suuruses, s.o määras 10 eurot päeva kohta. Halduskohus jättis põhjendamatult rahuldamata viivise nõude. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-st 5 tuleneb, et viivise nõudmiseks ei pea kahju tekkimist tõendama, viivise suuruses kahju tekkimist eeldatakse. Halduskohus jättis põhjendamatult menetluskulud välja mõistmata. Riigikohtu halduskolleegiumi järjekindla praktika kohaselt on halduskohtumenetluses teise poole kasuks võimalik välja mõista üksnes need kulud, mille eest isik on juba tasunud. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumendiga. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui menetluskulud on tema eest kandnud muu isik. Menetluskulude ja kahjuhüvitise kandmise arveldusarve nimetamine on kaebaja otsus ning kohtul ei ole põhjust kaebaja esitatud andmetes kahelda.
6.Tallinna Vangla esitas samuti apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis M. Raimeti kasuks välja hüvitise summas 100 eurot ja menetluskulu summas 15 eurot ning teha uus otsus ja jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jätta kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt mõistis halduskohus põhjendamatult kaebajale välja rahalise hüvitise. Arvestades perioodide, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda alla 3 m 2, lühiajalisust ja vaheldumist perioodidega, mil kaebajale oli tagatud vaba põrandapinda üle 3 m 2, ei ole kaebajale kaasnenud selliseid kannatusi, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmise. Halduskohtu otsusest ei nähtu, et halduskohus oleks tuvastanud muude kinnipidamistingimuste õigusvastasuse või, et kaebajale oleks nendest mittevaralist kahju tekkinud. Samuti ei arvestanud halduskohus, et kaebaja liikumispiirang vaidlusalusel ajal tulenes õigusaktidest, kuna ta viibis Tallinna Vanglas vahistatuna. Tallinna Vanglas viibitud perioodil, oli kaebaja paigutatud kambritesse, kus põrandapinda iga kinnipeetava kohta oli vähemalt 2,67 m2 ning alla 3 m2 s.o 2,67-2,87 m2 suurusel põrandapinnal pidi kaebaja erinevatel perioodidel viibima kokku 114 päeva. Lisaks vähemalt 1-tunnisele jalutuskäigule värskes õhus, sai kaebaja viibida väljaspool kambrit ka perioodil 19.09.201223.10.2012 ja 09.10.2012-23.10.2012 toimunud sotsiaalprogrammides osalemise ajal ning märgitud ajavahemiku sisse jäävad osaliselt ka päevad, mil kaebajale tagatud põrandapind jäi alla 3 m2. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused võisid kaebajale tekitada küll teatud ebameeldivusi, ent tegemist ei saanud olla märkimisväärselt tajutava alandusega ning seetõttu saab kaebaja õiguste rikkumist pidada väheintensiivseks. Kaebaja on kambri põrandapinna väiksusest tingitud kaebusega esmakordselt vangla poole pöördunud alles vanglale kahjunõude esitamisel ning tema väited kannatuste kohta on üldsõnalised ja pigem kantud EIK lahendist Tunis vs Eesti, mitte isiklikust kogemusest.
Kaebaja heaolu kambris ei oleks saanud olla 3 m2 suuruse miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem, mis tähendab, et kaebajale tekkinud mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne. Olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist ca üheksa kuud. On selge, et kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või leppis sellega ja ei vaevunud oma õigusi kaitsma. Kaebaja Tallinna Vanglas viibimise aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus vähemalt mingis etapis jõudnud tulemuseni. Hüvitise nõue kuulub rahuldamata jätmisele ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu.
7.M. Raimet leiab vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuse kohaselt oli kaebajale tagatud nõuetele mittevastavas määras põrandapinda ajal, mil ta viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ning 1 tund värskes õhus viibimist päevas, mis toimub aga jalutusboksides, milles ruumi isiku kohta on samuti ligikaudu 3 m 2. Seega ei vähenda värskes õhus viibimine oluliselt allasurutusetunnet. Riigikohtu seisukoha kohaselt tuleb ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral mittevaralise kahju tekkimist eeldada, sealjuures valu ja kannatuste tõendamine ei ole vajalik. Seega ei eksinud halduskohus kaebajale rahalise hüvitise määramisel. Kaebaja oli kuni Tunis vs Eesti lahendist teada saamiseni uskumusel, et kinnipidamisega tekitatud ebameeldivused on need, mida vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 peab silmas vanglas või arestimajas viibimisega paratamatult seotutena. Seega ei olnud kaebajal võimalik varasemalt vangla poole taotlustega pöörduda. Isegi kui kaebaja oleks varasemalt vangla poole pöördunud, ei oleks kahju ära hoidmine või vähendamine õnnestunud, võttes arvesse Eesti Vabariigi vanglate täituvuse protsenti, kinnipeetavate paigutamise põhimõtteid ja Tallinna Vangla seisukorda.
8.Tallinna Vangla leiab vastuses M. Raimeti apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Vastuse kohaselt tuleb lähtudes Riigikohtu 09.12.2015. a otsuse p-st 7 kambripinda hinnata koos tualeti alla kuuluva pindalaga. Kuivõrd Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste tõttu ei ole kaebajale kaasnenud kannatusi määral, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmise, on halduskohus kaebajale hüvitise välja mõistnud alusetult ning kaebaja vastupidise seiskohaga Tallinna Vangla ei nõustu. Kaebaja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada kaebaja väärikust alandavat või piinavat kohtlemist vastustaja poolt ja sellest tulenevaid kannatusi. Kaebajale ei saanud tekkida mittevaralist kahju ainuüksi kambripinna vähestest ruutmeetrite arvust tulenevalt ning muid puuduseid vangistustingimustes ei ole tuvastatud, mistõttu ei ole kaebajale kahju tekkinud. Seetõttu on põhjendamatu ka kaebajale menetluskulude ja viivise välja mõistmine. Viivist on võimalik käsitleda erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. Kaebaja ei ole väitnud, et hüvitise maksmisega viivitamine oleks tema jaoks kaasa toonud varalise kahju tekkimise, mille hüvitamiseks oleks kohane ja vajalik viivise kohaldamine. Varalise kahju tekkimist ei ole põhjust eeldada ka kaebaja poolt välja toodud asjaolude pinnalt. Viivise tasumist õiguskaitsevahendina riigivastutuse seadus ette ei näe ning kohtu poolt viivise väljamõistmine oleks põhjendamatu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu otsuse p-s 20 toodud seisukohaga, et tualettruumi pind ja mööblialune pind tuleb arvestada kambri pinna hulka. Ringkonnakohus nõustub, et antud küsimuses on kohtupraktika olnud erinevatel seisukohtadel. Riigikohus on oma lahendites leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vangla
kambrites tuleb kambris oleva WC alune pind ja mööbli alune pind arvasse võtta (RKHKo nr 3-3-1-43-16, 3-3-1-16-16, 3-3-1-21-16). EIK on viimastes kambripinda puudutavas otsuses selgelt öelnud, et kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi pindala (EIKo Muršic/Horvaatia, p 114, 149) Ringkonnakohus leiab, et lähtuda tuleb EIK lahendist ja seega ei saa nõutava minimaalse põrandapinna arvestamisel WC alust pindala arvesse võtta.
10.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatu staatuses ja seega oli tal võimalus väljaspool kambrit viibida vaid 1-tunnise jalutuskäigu vältel. Kuigi kaebajal oli ajavahemikel 19.09.2012-23.10.2012 ja 09.10.2012-23.10.2012 võimalus sotsiaalprogrammides osalemise tõttu viibida kambrist väljas ka peale 1-tunnise jalutuskäigu, ei anna see veel alust väita, et sellega olid talle tagatud inimväärikust austavad kinnipidamistingimused. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuigi kaebaja on kaebuses viidanud ka muudele kinnipidamistingimuste rikkumistele, siis kuna kaebaja ei ole esitanud tõendeid, siis ei saa nende tingimuste rikkumist lugeda tõendatuks ja neid ei saa arvestada hüvitise suuruse määramisel. Seega on halduskohus õigustatult lugenud tõendatuks asjaolu, et kaebaja viibis kambris, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m 2 kokku 114 päeval.
11.EIK on kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses leidnud, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta ja juhul, kui põrandapind on isiku kohta vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (Ananyev/Venemaa (2012) p 145 ja Tunis/Eesti (2013) p-d 43-49). Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 24). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et viibimine väljaspool kambrit üks tund ööpäevas ei kompenseeri vähesest isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat mõju.
12.Riigikohus on leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi vältimiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaasa kahju ära hoida või vähendada (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 24). Seega jätab ringkonnakohus tähelepanuta vastustaja apellatsioonkaebuses toodud viited kaebaja poolt esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise kohta. Kohtud on kohustatud arvestama EIK lahendites toodud seisukohtadega.
13.Kuna kaebaja kinnipidamine ülerahvastatud kambris kujutab endast inimväärikuse alandamist, siis kuulub talle väljamõistmisele hüvitis mittevaralise kahju eest, mille suuruse määramisel arvestab kohus ülerahvastatud kambris viibimise kestust ja kambri põrandapinna erinevust minimaalsest EIK lahendites toodud põrandapinnast. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et hüvitise suuruseks võiks olla 100 eurot. VSKE kuni 31.12.2013. a kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Nagu nähtub vastustaja poolt esitatud dokumendist (tl 28-30), viibis kaebaja küllalt pikkadel ajavahemikel ka kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,45 m2, so vähem kui nägi sellel ajal ette kehtiv õigus. Ringkonnakohus leiab, et antud asjaolu tuleb kindlasti arvestada hüvitise suuruse määramisel, arvestades ka sellises kambris viibimise aja kestust. Ringkonnakohtu arvates on mõistlikuks hüvitise suuruseks 250 eurot. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega osas, milles halduskohus leidis, et hüvitise suuruse kindlaksmääramisel ei saa lähtuda EIK praktikas väljamõistetud hüvitiste suurusest, kuna see ei oleks kooskõlas Eesti Vabariigi elatustasemega.
14.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuna kaebaja ei ole väitnud, et hüvitamise maksmisega viivitamine oleks kaasa toonud varalise kahju, mille hüvitamiseks oleks kohane ja vajalik viivise kohaldamine.
15.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja apellatsioonkaebuses toodud seisukohaga, et halduskohus on põhjendamatult jätnud menetluskulud välja mõistmata. Nagu nähtub asja materjalidest, on õigusabikulud kaebaja esindajale tasunud Auxilio MTÜ. Samas puudub kliendileping advokaadibüroo ja MTÜ vahel. Kohtutele ei ole esitatud tõendeid, et kaebaja oleks sõlminud lepingu MTÜ-ga, et viimane hüvitaks tema õigusabikulud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et põhjendatud ei ole õigusabikulude kandmine advokaadibüroo arvele olukorras, kus nende eest on juba tasutud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tekib kahtlus, et õigusabikulusid ei ole tegelikkuses tasutud, kuigi selle kohta on vormistatud kassa sissetuleku order. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et õigusabikulud tuleb jätta kaebaja enda kanda.
16.Kuna kaebaja oli apellatsioonimenetluses vabastatud riigilõivu tasumisest, siis menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.