Sotsiaalõigus › Meditsiiniõigus (sh ravikindlustus)

3-14-50607 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-14-50607 p-des 1 ja 7 sätestatud kriteeriumidest. Lisaks tuleneb HVA haigla eelistamise kohustus RaKS § 36 lg-st 5. 2) EHK juhatuse 30.12.2013 otsusega nr 495 kinnitatud protseduuri „Eesti Haigekassa eelarve koostamine ja täitmise jälgimine“ (otsus nr 495) p-de 7.3-7.6 kohaselt võetakse ravikindlustushüvitiste eelarve planeerimisel aluseks nelja aasta kulude ja nende katteallikate planeerimise põhimõtted (prognoos) ja ravikindlustushüvitiste nõudluse prognoos. Juhatuse 30.12.2013 otsusega nr 496 kinnitatud protseduuri „Ravi rahastamise lepingute sõlmimine ja haldamine“ (otsus nr 496) kohaselt lähtutakse valiku läbiviimise aastal valiku mahu määramisel: a) juhatuse otsuse nr 495 alusel hinnatud tervishoiuteenuste nõudlusest ja nõudluse rahastatavast osast järgmisel aastal ehk tervishoiuteenuste eelarvest; b) HVA haiglate poolt kaetavast põhjendatud nõudluse ulatusest vastaval lepinguerialal; c) HVA haiglate poolt katmata vastava lepingueriala põhjendatud nõudluse mahust ning selle piisavusest valiku väljakuulutamiseks; d) tervishoiuteenuste eelarves planeeritud reservist. Sama otsuse kohaselt lähtutakse teenuse osutamise kohtade määramisel: a) tervishoiuteenuste geograafilise kättesaadavuse põhimõtetest; b) piirkondliku osakonna direktori hinnangust, kas HVA haigla katab valiku erialal rahastatava nõudluse vastavalt geograafilise kättesaadavuse põhimõtetele; c) piirkondliku osakonna direktori hinnangust, kas HVA poolt katmata nõudluse maht on piisav valiku väljakuulutamiseks. 3) EHK on planeerinud 2014. aastaks eriarstiabi valikule ravijuhte järgmiselt: a) EHK 2014. a eelarvesse planeeritud eriarstiabi kõikidest ravijuhtudest arvestatakse teatud ravijuhud reservi; b) järgnevalt arvestatakse 2014. a eelarves planeeritud ravijuhtudest maha HVA haiglatele 2014. a planeeritud ravijuhud ja valikupartneritega sõlmitud lepingute täitmiseks 2014. a I kvartaliks planeeritud ravijuhud. Jooksvate kohustuste lõpetamiseks jäetakse reservi 8% ravijuhtudest. Ülejäänud ravijuhud pannakse 2014. a valikule. 4) Ambulatoorse eriarstiabi valiku kohtade määramisel arvestati sellega: a) milline on eriala kättesaadavuse tase, s.t kas eriala kättesaadavus konkreetses maakonnas tuleb tagada või mitte; b) milline on Eesti rahvastikuregistri andmetel maakonnas elavate kindlustatud isikute ambulatoorse ravi põhjendatud nõudlus (väljendatuna ravijuhtudes) erialal 2014. a; c) kas HVA haiglad katavad erialal ravi kättesaadavuse põhjendatud nõudluse ulatuses; d) kui HVA haiglad ei kata erialal ravi kättesaadavust põhjendatud nõudluse ulatuses, siis kas katmata nõudluse maht on piisavalt suur selleks, et kuulutada erialal välja valik, s.o vähemalt 0,5 arsti ametikohta, arvestades arsti hinnatud optimaalset töökoormust (lisa 1, p 1.2). Taastusravi on eriala, mis peab olema kindlustatutele kättesaadav igas maakonnas (kättesaadavuse IV tase). Valiku väljakuulutamiseks on vajalik vähemalt pool koormust, mis on 1969 ravijuhtu aastas. Hinnatud nõudlus 2014. aastal on 73 716 ambulatoorset ravijuhtu, mis teeb keskmiselt 60 ravijuhtu 1000 kindlustatu kohta. Ravi kättesaadavus on Eestis väga ebaühtlane ja kohati väga madal. Taastusravi kättesaadavus kindlustatu kohta Pärnu maakonnas on oluliselt üle keskmise (st üle 110%). Eesmärgiks on säilitada saavutatud kättesaadavust hea kättesaadavusega maakondades ja parandada märkimisväärselt ravi kättesaadavust keskmisest oluliselt madalama kättesaadavusega maakondades, tuues selle tasemele, nagu see on praegu suhteliselt hea kättesaadavusega maakondades (lisa 1, lk 12-13). Ortopeedia on eriala, mis peab olema kindlustatule kättesaadav vähemalt neljas kohas Eestis – Harju-, Tartu-, Pärnumaal ja Ida-Viru maakonnas (kättesaadavuse III tase). Valiku väljakuulutamiseks on vajalik vähemalt pool koormust, mis on 1969 ravijuhtu aastas (lisa 1, lk 17). 5) Päevaravi valiku peamiseks eesmärgiks on kompenseerida Tallinna ja Tartu HVA haiglate päevakirurgilise võimekuse puudujääke (Lisa 1, p 1.4). Ortopeedia päevaravi nõudlus on 3(21)

3-14-50607 maakonniti erinev, kuna patsiendid liiguvad ja nende liikumine ei ole hästi prognoositav ega mõjutatav. Seetõttu on valiku mahtude planeerimisel otstarbekas lähtuda nii kindlustatute ravi kasutusest kui ka ravi ooteaegadest neljas maakonnas, kus teenuse osutamine toimub. 2012. a kasutusandmete analüüsi kohaselt on ortopeedide osutatav ortopeediline ravi üle kõigi ravitüüpide olnud kõige paremini kättesaadav Pärnu haigla nn tõmbepiirkonnas, kuhu kuuluvad Pärnu ja Lääne maakond (24 % üle Eesti keskmise). Kindlustatute nõudlus ortopeedia päevaravi järele 2014. a on Pärnu maakonnas ja selle tõmbepiirkonnas hinnatud võrdseks Eesti keskmisega (s.o madalamaks võrreldes 2012. a kasutusega). HVA haiglad katavad hinnatud nõudluse (HVA haiglates ooteaeg ca üks nädal) ning valik ei ole vajalik (lisa 1, lk 27-28).

3-14-50607

5(21)

3-14-50607 seal lisaks ortopeedidele ka üldkirurgid. Samuti on meedias kajastatud Pärnu Haiglas osutatud teenuse käigus toime pandud raviviga. 6) EHK on vääralt hinnanud raviteenuse kättesaadavust ja HVA haigla võimekust pakkuda kvaliteetset teenust. Ebaõige on väide, et HVA haigla katab nõudluse. Kuigi EHK sõnul on eesmärgiks parandada ambulatoorse taastusravi kättesaadavust, siis kaebaja välistamine teenuse osutamisest hoopis halvendab teenuse kättesaadavust. Ortopeedi ambulatoorsele vastuvõtule saamise järjekorrad on ca 3-5 nädalat ja HVA haigla järjekordadesse lisanduvad alates 01.04.2014 veel kaebaja ja teiste erakliinikute senised patsiendid. Järjekorrad olid seega tegelikult pikemad kui EHK väitis. Kaebaja palus kohtul nõuda välja tõendusmaterjal ravijärjekordade pikkuse hindamise läbiviimise ja kvaliteetse teenuse kättesaadavuse tegeliku kontrollimise kohta. 7) HVA haiglate eelistamine on põhiseadusevastane. Riigikohus ei ole asjas nr 3-3-1-29-12 sellise eelistamise õiguspärasust kontrollinud. Kuna ravi rahastamise lepingutega jagatakse avalikku ressurssi, peaksid vastavad normid olema selged ja läbipaistvad. Ka juhul, kui HVA haiglate eelistamine on õiguspärane, saab eelistamine olla põhjendatud vaid sama kvaliteedi puhul. Kaebaja suudab tõendada, et tema pakutava taastusravi kvaliteet on HVA haigla teenuse kvaliteedist oluliselt parem. 8) HVA haiglate eelistamine on vastuolus Euroopa Liidu riigiabi regulatsiooniga. Haigekassa toetus tuleb riigi ressurssidest. Ravi rahastamise lepingu sõlmimise võimalus annab HVA haiglatele ilmselge majandusliku eelise ning neid toetatakse ka investeeringutega. Abi on valikuline, sest vastustajale on antud õigus otsustada, kellega ravi rahastamise leping sõlmida, HVA haiglaid eelistatakse ja nendega sõlmitavad ravi rahastamise lepingud on pikema tähtajaga. Samuti mõjutab abi liikmesriikide vahelist kaubandust. Tegemist on ebaseadusliku riigiabiga, sest Euroopa Komisjonilt ei ole taotletud luba. Täidetud ei ole Euroopa Kohtu otsuses nr C-280 esitatud nn Altmarki kriteeriumid. Üksnes nende kriteeriumide esinemise korral oleks tegemist üldist majandushuvi omavate teenuste osutamiseks antava hüvitisega, mida ei loeta riigiabiks. Hüvitise maksmise aluseks oleva lepingu sõlmimise tingimused ja põhimõtted ei ole üheselt selged ja läbipaistvad. Samuti ei ole selged, läbipaistvad ja objektiivselt põhjendatud reeglid, mille alusel nimetatakse tervishoiuteenuse osutajad HVA-sse. Ravi rahastamise lepingu sõlmimine ei toimu hankemenetluse käigus ning kehtestatud pole läbipaistvat ja üheselt mõistetavat regulatsiooni, mille põhjal otsustada rahalise toetuse jagunemine HVA haiglate ja ülejäänud tervishoiuteenuse osutajate vahel. Ka Konkurentsiamet on avaldanud seisukohta, et HVA haiglate lauseelistamine on vastuolus vaba konkurentsi põhimõtetega ja kahjustab seda. Kaebaja palus halduskohtul välja nõuda dokumendid, mille abil hinnata, kas riigiabi teavitamisest vabastamise kriteeriumid on praegusel juhul täidetud.

3-14-50607 2) 08.01.2014 otsus on formaalselt õiguspärane. Otsuse põhjendused on esitatud otsuse lisas 1. Esmalt on selles kirjeldatud üldiseid kaalutluspõhimõtteid ja seejärel on toodud põhjendused erialade kaupa. Lisaks on vaideotsuses esitatud täiendavad statistilised arvandmed selle kohta, milline oli maakonnas nõudlus teenuse järele ja nõudlus võrdlusperioodil ning millises osas katab vajaduse HVA haigla. Haigekassa palub arvestada põhjendamiskohustuse täitmise hindamisel ka vaideotsuses sisalduvate täiendavate andmete ja selgitustega. 3) 08.01.2014 otsus on sisuliselt õiguspärane. Kuna HVA haiglatega ja HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajatega sõlmitakse ravi rahastamise lepingud erineva tähtajaga, ei sõlmita nendega lepinguid samal aastal ja tavapäraselt puudub ajaline võimalus neid ühes menetluses omavahel võrrelda. Selleks, et HVA haigla saaks täita määrusega nr 103 talle pandud kohustust vastavatel erialadel teenuse osutamiseks, peab vastustaja sõlmima temaga piisavas mahus ravi rahastamise lepingu. HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajal sellist kohustust ei ole, mistõttu on kaebaja vastupidiselt Pärnu Haiglale vaba otsustama, kas ja milliseid tervishoiuteenuseid ta osutada soovib. RaKS § 36 lg 5, mille alusel sõlmitakse ravi rahastamise lepingud HVA haiglatega, ei viita RaKS § 36 lg-le 4. Seega ei ole HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimine seotud RaKS§ 36 lg 4 asjaoludega, nagu kaebaja puhul, kellega sõlmitakse ravi rahastamise leping RaKS § 36 lg 41 kohaselt RaKS § 36 lg-s 4 nimetatud asjaolusid arvestades. Õigus sõlmida ravi rahastamise leping esmajärjekorras HVA haiglatega tuleneb RaKS § 36 koosmõjust teiste sätete ja õigusaktidega, nagu HVA § 1 lg 2 ja määrus nr 103. Riigikogus 2008. a toimunud eelnõude 246 SE ja 196 SE II-1 menetlemise materjalidest nähtub seadusandja tahe eelistada HVA haiglaid, sest sotsiaalkomisjoni ettepanekul jäeti eelnõust välja RaKS § 36 muudatus. Vahetegu HVA haiglate ja kaebaja vahel tuleneb sellest, et HVA haiglatele on pandud ülesanne hoida üleval riiklikku tervishoiuteenuste osutamise võrgustikku ühtlase tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamiseks. 4) Kaebaja viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-81-07 ei ole asjakohane, sest selles oli tegemist RaKS § 36 lg 4 kriteeriumide alusel omavahel konkureerivate tervishoiuteenuse osutajatega. Ükski asjaosalistest ei olnud HVA haigla, kellega sõlmitakse leping ilma valikut välja kuulutamata RaKS § 36 lg 5 alusel. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-29-12 väitnud, et lahendiga asjas nr 3-3-1-81-07 ei ole vastuolus olukord, kus eelhaldusaktiga tehakse teatud kriteeriumidest eelvalik, mille järel taotlejate edasisel hindamisel kohaldatakse teisi RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud kriteeriume. Kriteeriumide eelvalik tagab selle, et vastustaja otsus valikut välja kuulutada lähtub just kindlustatud isiku vajadusest, mitte tervishoiuteenuste pakkujate huvidest. Alles siis, kui on tehtud kindlaks, et piirkonnas on olemas vajadus mingi eriala teenuse järele ning selle tagamiseks on olemas vahendid EHK eelarves, kuulutab vastustaja erialal välja valiku, kui HVA haiglad vastaval erialal nõudlust ei kata. Valiku väljakuulutamisele järgneb mitte-HVA haiglatest taotlejate taotluste hindamine, kus vastustaja arvestab ka ülejäänud RaKS § 36 lg-s 4 loetletud asjakohaste kriteeriumidega. Hoolimata sellest, et RaKS § 36 lg 5 ei sätesta, et HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimisel tuleb hinnata RaKS § 36 lg 4 kriteeriume, arvestab vastustaja nende kriteeriumidega ka HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimisel. Nende pinnalt teeb vastustaja kindlaks, milline on konkreetse HVA haigla võimekus teenust osutada. 5) 08.01.2014 otsus on põhiseaduspärane. Vastustaja ei keela kaebajal vaidlusalustel erialadel teenuseid osutada. Kaebajal aga puudub põhiõigus nõuda selleks rahalisi vahendeid riigieelarvest. Haiglavõrgu toimimise seisukohast ei ole eratervishoiuteenuse osutajad ja HVA haiglad omavahel võrreldavad, sest HVA haiglate kaudu täidab riik temale põhiseaduse (PS) §-st 28 tulenevat kohustust. Pärnu Haigla on riikliku tähtsusega keskhaigla, mis peab mh osutama teenuseid ortopeedia ja taastusravi erialadel. HVA haiglate paiknemine on üks peamisi viise, millega tagatakse ravi piirkondlik võrdne kättesaadavus. RaKS § 2 lg 2 ei sätesta mitte ravi kättesaadavuse põhimõtet, vaid nõuab, et solidaarsusel põhinevas süsteemis oleks ravi 7(21)

3-14-50607 võrdselt kättesaadav piirkondade lõikes. Ravi piirkondlik võrdne kättesaadavus ei parane sellega, kui piirkonna ravijuhud jagatakse HVA haigla ja mõne samas linnas teenust osutava tervishoiuteenuse osutaja vahel. Selleks, et igas maakonnas oleks tagatud kõik tervishoiuteenused, mida tuleb maakondlikul tasemel osutada, on paratamatult vajalik HVA haiglate olemasolu. Riigil ei ole võimalust kohustada tervishoiuteenuse osutajaid avama raviasutusi kindlaksmääratud piirkondades või sõlmima EHK-ga ravi rahastamise lepingut. Seetõttu on oluline, et HVA haiglatele oleks tagatud võimekus osutada teenust igal erialal, mida nad määruse nr 103 alusel osutavad. Seega ei ole HVA-väliseid haiglaid võrreldes HVA haiglatega ebavõrdselt koheldud. 6) Tegemist ei ole riigiabiga. HVA haiglate tegevus on lahutamatu osa riiklikust tervishoiusüsteemist, mistõttu ei ole tegemist majandustegevusega Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 107 lg 1 mõistes ning asjakohatud on viited Altmarki tingimustele. Lähtudes PS §-st 28 tulenevast kohustusest on Eestis loodud solidaarsuspõhimõtetel tervishoiusüsteem, tagamaks kvaliteetse arstiabi kättesaadavus, optimeerimaks kulutused haiglavõrgu rajamiseks ja toimimiseks ning tagamaks haiglavõrgu jätkusuutlikkus. Need eesmärgid on seatud veendumuses, et tavapärased turu toimimise põhimõtted tervishoius ei toimi ning nende eesmärkide saavutamiseks on riigil vaja strateegilisi haiglaid ehk haiglavõrku. Isegi kui HVA haiglatega tagatav on käsitatav majandustegevusena, pakuvad HVA haiglad üldist majandushuvi pakkuvat teenust ja täidetud on kõik Altmarki kriteeriumid. Vastustaja võtab kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse üle vastavalt tervishoiuteenuste loetelus sätestatud tervishoiuteenuste piirhindadele, kui ravi rahastamise lepingus ei ole kokku lepitud madalamat hinda. Tervishoiuteenuste loetelus sätestatud hinnad vastavad objektiivsuse ja läbipaistvuse kriteeriumile ning õigusaktide tasemel on reguleeritud, kuidas need hinnad kindlaks määratakse. Ravi rahastamise lepingu tingimused on samad hoolimata sellest, kas vastustaja lepingupartneriks on HVA haigla või muu tervishoiuteenuse osutaja. Seejuures on Euroopa Üldkohus oma 07.11.2012 otsuses asjas nr T-137/10 (CBI vs Euroopa Komisjon) leidnud, et kriteeriumid, mis toodi esile Altmarki kohtuotsuses seoses veoteenusega ja mis kujutab endast vaieldamatult konkurentsile avatud majandustegevust, ei kohaldu sama rangelt haiglaravi sektori suhtes, millel puudub selline kommertsaspekt. Seega on riigil õigus kehtestada HVA haiglate suhtes eritingimusi ning sellise käitumise puhul ei ole tegemist iseenesest majandusliku eelisega. Kaebuses taotletud informatsioon riigiabi reeglite järgimise kohta on leitav erinevatest õigusaktidest ning EHK koduleheküljelt. 7) Vastustaja kontrollis ja hindas Pärnu maakonnas tegutseva HVA-sse kuuluva Pärnu Haigla võimekust teenust osutada, võttes aluseks ravi rahastamise lepingute senist täitmist ja arenguid. Samuti analüüsiti ravijärjekordade pikkusi. Haigekassa analüüsist ja hinnatud nõudlusest nähtus, et nii ortopeedia kui taastusravi erialal on Pärnu piirkonna kindlustatutel ravi kättesaadavus 1000 elaniku kohta oluliselt parem (s.t üle 100 %) kui näiteks Virumaal, LõunaEestis ja Harjumaal elavatel kindlustatutel. Võrreldes võrdlusperioodiga, vähenes kogu Pärnu maakonnas 2014. a rahastatavate ravijuhtude arv nii ortopeedia ambulatoorses ravis, ortopeedia päevaravis kui ka taastusravis. Ravi piirkondliku võrdse kättesaamise huvides vähenes ka Pärnu Haigla ravijuhtude arv ambulatoorses taastusravis võrreldes 2013. aastaga 5,5%. Pärnu Haigla maht suurenes küll ortopeedias, kuid põhjusel, et valiku väljakuulutamine, s.t valikupartneri leidmine ei olnud väheste HVA haigla poolt katmata juhtude juures põhjendatud ja ravijuhud ei ületanud valikupartneri minimaalset lepingumahtu ehk 100 ravijuhtu aastas. Arvestades, et muudatused ravijuhtude arvus ei olnud märkimisväärsed, ei tekkinud Pärnu piirkonna ravi rahastamise lepingute halduril kahtlusi, et Pärnu Haigla võimekus lubab tal täiendavaid ravijuhte teenindada. 8) Vastustajal ei ole olnud põhjust kahelda Pärnu Haiglas osutatava teenuse kvaliteedis. Pärnu Haiglal on olemas Terviseameti väljastatud tegevusluba asjassepuutuvatel erialadel teenuste 8(21)

3-14-50607 osutamiseks. See näitab, et Pärnu Haigla vastab kohustuslikele nõuetele ja tema puhul on tagatud teenuse nõutav kvaliteet. Vastustajale ei ole teada juhtumeid, kus tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjon oleks teinud Pärnu Haiglale etteheiteid seoses asjassepuutuvatel erialadel teenuse osutamisega. Pärnu Haigla ravi kvaliteeti on kontrollinud ka Terviseamet. Lisaks tulevad vastustaja lepingupartneritele ravi rahastamise lepingutest lepingulised kohustused seoses tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamisega. Seetõttu on HVA haiglad vastustaja pidevama ja põhjalikuma järelevalve all. 9) Kuigi ambulatoorsete vastuvõttude tagamine ravijärjekorra maksimumpikkuse jooksul on probleemne, on enne 08.10.2014 otsuse tegemist koostatud ülevaate kohaselt Pärnu Haiglas asjassepuutuvatel erialadel ambulatoorsete vastuvõttude tegelike ooteaegade mediaankeskmine jäänud siiski ravijärjekorra lubatud pikkuse piiridesse. Ravijärjekord pikeneb siis, kui nõudlus teenuse järele ületab pakkumise. Nõudlust tervishoiuteenustele mõjutavad eelkõige a) konkreetse raviasutuse töö planeerimine; b) suur tagasikutsete arv; c) patsiendi isiklik raviasutuse või arsti valik; d) vastuvõtule mitteilmunud patsientide arv; e) ravi rahastamise lepingu maht.

9(21)

3-14-50607 3) Vastustaja hindab pidevalt Pärnu Haigla teenuste kvaliteeti, viies regulaarselt läbi ravikindlustushüvitiste kontrolle erinevatel erialadel ja kaasates Pärnu Haiglat kliinilistesse audititesse. Vastustaja võtab piisavalt arvesse WHO juhiseid. Igal juhul ei ole nende juhiste puhul tegemist siduvate põhimõtetega Eesti õigussüsteemis. Pärnu Haiglas on loodud eraldi struktuuriüksusena kvaliteediteenistus ning toimiv kvaliteedikäsiraamat. Pärnu Haiglas toimub tervishoiuteenuste osutamise kvaliteedi juhtimine vastavalt sotsiaalministri 15.12.2004 määrusele nr 128 „Tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise nõuded“ (määrus nr 128). Terviseamet on 2012. a Pärnu Haigla kvaliteedijuhtimissüsteemi positiivse tulemusega auditeerinud. Koostöös suuremate haiglatega arendab Pärnu Haigla pidevalt oma kvaliteedisüsteeme, sh vastavalt ravi rahastamise lepingus kvaliteedi osas kokkulepitule. 4) Riikliku tähtsusega keskhaigla eelistamine ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Tegemist ei ole ebaseadusliku riigiabiga. EHK ei saa eirata seadusandja tahet ja tervishoiupoliitilisi otsustusi ning on seetõttu lähtunud õiguspärastest kaalutlustest. 5) Tervishoiuteenuste kättesaadavuse (ravijärjekordade) juhtimine toimub Pärnu Haiglas vastavalt sotsiaalministri 21.08.2008 määrusele nr 46 „Tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja ravijärjekorra pidamise nõuded“ (määrus nr 46). Pärnu Haigla analüüsib ja esitab regulaarselt vastustajale järjekordade ettevaatavaid ja tagasiulatuvaid aruandeid. Vastustaja poolt kinnitatud lubatud ooteaegade ületamine mõnedel erialadel Pärnu Haiglas on tingitud vastavate spetsialistide puudusest. Järjekordi ei ole võimalik lühendada praegu olemasolevate HVA haiglas töötavate niigi väheste spetsialistide üleviimisega samale tööle teistesse raviasutustes, teenuste kvaliteeti ei aita tõsta kehvem ruumi-, aparatuuri- ja personalistandard võrreldes HVA haiglatega. Järjekordi saaks lühendada vaid siis, kui erakliinikud omaksid või tooksid puuduvaid spetsialiste juurde ning investeeriksid oma infrastruktuuri ja personali samaväärselt HVA haiglatega. Kaebused, vaidlused ja ravivigade tuvastamine on loomulik ja paratamatu osa tervishoiuteenuste osutamisel. Alates 2013. a ei ole tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjonile ja Terviseametile esitatud ühtegi juhtumit Pärnu Haigla kohta seoses ambulatoorse ortopeedia ja päevaravi ega ambulatoorse taastusraviga. Samuti ei ole selles osas tehtud Pärnu Haiglale ühtegi ettekirjutust.

3-14-50607 üldhaiglate, kohalike haiglate, taastusravihaiglate ja õendushaiglate loetelu kehtestamine (tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 55 lg 1 p 1), mis koos määrusega nr 103 moodustavad ühtse toimiva terviku, tagades tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja RaKS § 2 lg-s 2 sätestatud põhimõtete realiseerimise. Haigekassa vahendid on piiratud avalik ressurss, mida antakse tervishoiuteenuse osutajatele vastustajaga sõlmitud ravi rahastamise lepingu alusel. RaKS § 36 lg-d 1 ja 2 annavad vastustajale õiguse otsustada, kas ja milliste tervishoiuteenuse osutajatega ravi rahastamise lepinguid sõlmitakse. Ravi rahastamise lepingu kaudu peab olema tagatud see, et keskhaigla saaks täita talle õigusaktidega pandud ülesandeid piisava hulga raviarstidega, et katta määrusega nr 103 pandud kohustused (nt ööpäevaringse erakorralise meditsiiniteenuse osutamine), järgides seejuures tööajale kehtestatud normatiive. TTKS § 22 lg 41 kohaselt on keskhaigla pidaja ka hädaolukorra seaduse § 34 lg 4 p-s 1 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja. Kui HVA haiglal on olemas teatav kindlustunne teenuste mahu optimaalse jätkumise osas, saab ta pikas perspektiivis paremini planeerida personalivajadust ja investeeringuid ning muuta seeläbi teenus paremini kättesaadavaks, kvaliteetsemaks ja võimalusel odavamaks. 3) Kaheetapiline menetlus, kus esmase tasandi moodustab HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimine ja teise tasandi valiku väljakuulutamine erialadel, mida HVA haiglad ei pea katma või ei suuda katta täies mahus, ning valikumenetluses välja valitud tervishoiuteenuse osutajatega ravi rahastamise lepingute sõlmimine, on kooskõlas õigusaktidega. Tervishoiuteenuste killustamine muudel põhjustel kui piirkonna nõudluse ebapiisav rahuldamine HVA haiglate poolt ei too üldjuhul kaasa ravi kvaliteedi või kättesaadavuse paranemist. HVA haiglate eelistamist õigustab ka riigieelarveliste investeeringute tegemise kohustus (HVA § 3). Selleks, et aparatuurikulud oleksid ratsionaalsed, tuleb neile tagada piisav koormus. Maksumaksja raha eest raviteenuste tellimisel on oluline eelistada HVA haiglaid, millesse riik on panustanud maksumaksjate raha (HVA § 1 lg 1 ja § 3). Seadusandja ei ole pidanud võimalikuks ehitada terviklikku ja jätkusuutlikku tervishoiusüsteemi üles üksnes majanduslikes huvides tegutsevatele ettevõtjatele tuginedes ning on teinud poliitilise valiku ehitada tervishoiusüsteem üles riigi ja kohalike omavalitsuste asutatud ja nende kontrollitavatele HVA haiglatele, kes ei ole tavapärased ettevõtjad ja kelle kaudu realiseerib riik oma kohustust tagada oma elanike tervise kaitse. Riiklik tervishoiusüsteem teenib kogu elanikkonna, st avalikke huve. HVA haiglad ja eraettevõtjatest tervishoiuteenuse osutajad ei ole võrdväärsed turuosalised ja neile ei kehti tavapärased konkurentsireeglid. HVA haiglatele kohustuse panemine osutada tervishoiuteenuseid erinevatel erialadel võimaldab patsientidel saada kompleksset tervishoiuteenust. 4) Kuigi õiguskantsleri ja Konkurentsiameti seisukohad ei ole kohtu jaoks siduvad, ei ole EHK otsus õiguskantsleri ja Konkurentsiameti seisukohtadega vastuolus. Õiguskantsler on leidnud, et kuna tervishoiuteenuste ühtlast kättesaadavust Eestis on seatud tagama riiklikult planeeritud võimekusega haiglavõrk, ei saa vastustaja eirata ravi rahastamisel HVA-d kui tervisepoliitilist meedet. Vastustaja on vastavalt 19.05.2014 kirjas selgitatule hinnanud ka Pärnu Haigla võimekust tervishoiuteenust osutada. Ka Konkurentsiameti hinnangul ei ole HVA haiglate eelistamine ebaseaduslik. 5) HVA haiglate eelistamist ravi rahastamise lepingute sõlmimisel toetab Riigikohtu 05.03.2014 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-14 (p 24) väljendatu, millest tulenevalt ei pea riigiasutused ega riigi äriühingud konkureerima võrdsetel alustel erafirmadega, kui riik peab otstarbekaks täita avalikku ülesannet ise või täielikult enda kontrollitavate äriühingute kaudu. HVA haiglad on riigi või kohaliku omavalitsuse asutatud ja kontrollitavad äriühingud või sihtasutused, mis on asutatud avalikes huvides ja mille kaudu tagab riik PS §-s 28 sätestatud kohustuse – tagada igaühele õigus tervise kaitsele – täitmise.

11(21)

3-14-50607 6) Kaebajat ei ole koheldud ebavõrselt, kuna kaebaja ei kuulu HVA haiglatega võrreldavasse gruppi. Nii erahaiglad kui HVA haiglad osutavad küll tervishoiuteenuseid, kuid HVA haiglate kaudu täidab riik temale PS §-st 28 tulenevat kohustust. Lisaks on HVA haiglatel määrusest nr 103 tulenevad kohustused, mille täitmisest ei saa nad keelduda. HVA haiglad ja muud tervishoiuteenuse osutajad on võrdsel positsioonil ning neid tuleb kohelda võrdselt teises menetlusetapis, kus vastustaja on kuulutanud välja valiku mõnel erialal või mõnede ravijuhtude osas ja HVA haigla on otsustanud valikul osaleda. Sellisel juhul ei osale HVA haigla valikumenetluses kui riikliku funktsiooni täitja, vaid kui tavaline tervishoiuteenuse osutaja, kes konkureerib teiste tervishoiuteenuse osutajatega võrdsetel alustel ja kes allub samadele menetlusreeglitele, sh pakkujate võrdlemise kohustusele RaKS § 36 lg-s 4 nimetatud kriteeriumide alusel. 7) Vastustaja ei ole HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimisel kohustatud järgima kõiki RaKS § 36 lg 4 kriteeriume. See lähenemine tuleneb ravikindlustuse seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu (SE 246 II-1) seletuskirjas väljendatud seadusandja mõttest ning seda toetab Riigikohtu 16.01.2008 otsuses asjas nr 3-3-1-81-07 väljendatu, et kaalutlusotsuse tegijal peab selleks, et tagada kaalutlusotsuse õiguspärasus, olema võimalik jätta asjakohatu kriteerium arvestamata, eeldusel, et ta kohtleb kõiki taotlejaid ühetaoliselt. Seadusandja on teinud RaKS-s selgelt vahet HVA haiglatel ja teistel tervishoiuteenuse osutajatel. RaKS § 36 lg 5 ei sätesta, et arengukavas nimetatud haiglatega ravi rahastamise lepingu sõlmimisel tuleb hinnata RaKS § 36 lg-s 4 toodud asjaolusid. Riigikohus ei hinnanud haldusasjas nr 3-3-1-81-07 enne valiku väljakuulutamist HVA haiglate eelistamise õiguspärasust, ravi rahastamise lepingu sõlmimise kaheetapilisust ega RaKS § 36 lg-s 4 toodud kriteeriumide kohaldamist HVA haiglate suhtes. Seevastu 29.11.2012 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-29-12 leidis Riigikohus, et HVA haiglate eelistamine ja ravi rahastamise lepingute sõlmimise kaheetapilisus on õiguspärane. Riigikohus pidas selles otsuses õigeks, et ravi rahastamise lepingute sõlmimisel tuleb arvestada HVA haigla suutlikkust katta teatud piirkonna kõiki ravijuhte. 8) Vaatamata Riigikohtu praktikale ning RaKS § 36 lg 5 sõnastusele on vastustaja siiski arvestanud otsuse nr 24 tegemisel ja ravi rahastamise lepingute sõlmimisel RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud kriteeriume. Seda ei ole küll tehtud ravi rahastamise lepingute sõlmimisel vahetult, vaid jooksvalt. Asjaolu, et RaKS § 36 lg 4 kriteeriumide hindamine toimub väljaspool valikumenetlust, ei vähenda nende kriteeriumidega arvestamise kaalu ravi rahastamise lepingute sõlmimisel. Vastustajal ei tule hinnata, kas HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajad osutavad teenust kvaliteetsemalt. Vastustaja peab olema veendunud, et ravi rahastamise lepingu pooleks olev HVA haigla osutab teenust kvaliteetselt. Juhul, kui HVA haigla ei tegutse kooskõlas seadusega, talle väljastatud tegevusloaga või rikub vastustajaga sõlmitud ravi rahastamise lepingut, on sotsiaalministril õigus teha Vabariigi Valitsusele ettepanek haigla välja arvamiseks HVA-st. Ka kaebaja ei ole väitnud, et kolmas isik osutaks ebakvaliteetset teenust. Üksikud ravivead ei viita veel süsteemsele veale ega Pärnu Haiglas osutatavate teenuste ebakvaliteetsusele. Pärnu Haiglaga sõlmitud ravi rahastamise leping sisaldab mahukat regulatsiooni teenuste kvaliteedi tagamise kohta ning selles osutatava teenuse kvaliteeti hindavad nii vastustaja kui Terviseamet. 9) Ravi rahastamise lepinguid puudutav regulatsioon ei ole vastuolus ELTL art 107 lg-ga 1, mis sätestab, et kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikide vahelist kaubandust. Kaebaja ei kaitse oma õigust osaleda piiriüleses kaubanduses, vaid ta tegutseb Eestis ja soovib osutada tervishoiuteenuseid Eesti elanikele. Isegi, kui vastustaja otsus peaks rikkuma teiste 12(21)

3-14-50607 liikmesriikide ettevõtjate õigust osutada Eestis tervishoiuteenuseid, ei saa kaebaja esitada kaebust teiste ettevõtjate huvides. Euroopa Kohus on 24.07.2003 otsuses nr C-280/00 selgitanud, et avaliku teenuse eest makstavad hüvitised ei kujuta endast riigiabi ELTL art 107 tähenduses, kui on täidetud neli kumulatiivset kriteeriumi (nn Altmarki kriteeriumid). Kohtud on haldusasjas nr 3-14-50157 tuvastanud, et antud juhul on kõik neli Altmarki kriteeriumi täidetud ning praeguses asjas puudub vajadus sellega seonduvaid põhjendusi korrata. Tegemist on üldist majandushuvi pakkuva teenusega, millele Altmarki kriteeriumide täitmisel riigiabi reeglid ei kohaldu. Haiglate pakutava teenuse loeb üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks ka Euroopa Komisjoni 20.12.2011 otsuse „Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes“ preambuli p 11. Euroopa Üldkohus on märkinud, et Altmarki kriteeriumide kohaldamisel tuleb arvesse võtta asjaomase sektori eripära ning neid kriteeriume ei saa sama rangelt kohaldada haiglaravi sektori suhtes, kus ei esine tingimata konkurentsi ja millel puudub selline kommertsaspekt (Euroopa Üldkohtu 07.11.2012 otsus asjas nr T-137/10, p 85). Kuigi ravi rahastamise lepingute sõlmimine ja HVA haiglate eelistamine ravi rahastamise lepingute sõlmimisel ei ole käsitatav riigiabina, ei saa kaebaja ka oma subjektiivseid õigusi praegusel juhul ebaseadusliku riigiabi motiivil kaitsta. Kui kellelegi antakse ebaseaduslikult riigiabi, ei saa isik nõuda, et seda antaks ka temale. 10) Kehtiv ravi rahastamise lepingute sõlmimise süsteem ei kahjusta konkurentsi ega patsientide õigusi viisil ja määral, et see võiks olla vastuolus PS-ga. HVA haiglate kaudu tagab riik tervishoiuteenuste ühtlase kättesaadavuse ning selle kohustuse täitmiseks on nende haiglate eelistamine eesmärgipärane ja proportsionaalne. Kehtivast õigusest ei tulene, et tänane ravikindlustussüsteem peab tagama patsientide absoluutse valikuvabaduse. RaKS § 2 lg-st 2 tulenevalt on kehtiv süsteem üles ehitatud patsientide, mitte ettevõtjate huve silmas pidades. Pärnu maakonnas ortopeedia ja taastusravi päevaravi koondumine HVA haiglasse ei muuda tervishoiuteenuste kättesaadavust patsientidele raskemaks ega sea ohtu PS-ga kaitstud õigust tervise kaitsele. Ravijärjekordi ei muuda seejuures lühemaks ravikindlustusrahade jagamine rohkemate tervishoiuteenuse osutajate vahel, sest summa suurus konkreetses piirkonnas jääks samaks. HVA haiglale ravi rahastamise lepingu alusel antavate ravikindlustusrahade vähendamine muudaks ravijärjekorrad vastupidi pikemaks. Kaebaja kui eraettevõtja ettevõtlusvabadust on HVA haiglate kasuks kitsendatud seaduse alusel ja selline poliitiline valik on seadusandja pädevuses. Kaebajal ei keelata otsusega tervishoiuteenuseid osutada. 11) Otsus ei riku õiguspärase ootuse põhimõtet. RaKS ei sätesta, et kui isikuga on ravi rahastamise leping varem sõlmitud, tuleb leping temaga ilmtingimata uuesti sõlmida. Seadusandja on üheselt arusaadavalt välistanud õiguspärase ootuse tekkimise olukorras, kus isikuga on olnud ravi rahastamise leping varem sõlmitud, kuid uuel perioodil ei saa seda sõlmida, sest puuduvad vajalikud ravijuhud. Eraettevõtjad ei saa rajada oma ettevõtlust avalike ressursside kasutamise lootusele. 12) Vastustaja on 08.01.2014 otsuses, selle lisas 1 ja Alustes selgitanud valiku väljakuulutamise põhimõtteid ja põhjusi. Otsuse nr 24 lisas 1 on selgitatud valiku väljakuulutamise põhjendatust igal erialal. Vastustaja on täiendanud ambulatoorse ortopeedia ja taastusravi ning ortopeedia päevaravi teenuste osas valiku välja kuulutamata jätmise põhjendusi ka vaideotsuses. Nendest selgitustest nähtub, et HVA haigla, kelleks on Pärnumaal Pärnu Haigla, katab ära piirkonna hinnatud nõudluse mahu. Ülejäävaid ravijuhte on sedavõrd vähe, et neid ei ole otstarbekas valikule panna, sest need jäävad oluliselt alla optimaalse lepingumahu. Vastustaja põhjendused on arusaadavad ja piisavad mõistmaks, miks vastustaja jättis vaidlusalustel erialadel valiku välja kuulutamata. Kaebaja ei ole neile põhjendustele vastu vaielnud ega esitatud arve kahtluse alla seadnud.

13(21)

3-14-50607 13) Kaebaja viited monopolile ja kartellidele on asjakohatud, sest HVA haiglad ei ole asutatud ärilistel eesmärkidel, vaid avalikes huvides. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-14-50607 8) Demagoogiline on vastustaja väide, et Pärnu Haigla on tulenevalt teenuste mahust pidevama ja põhjalikuma järelevalve all kui HVA välised tervishoiuteenuse osutajad. Tõestatud ei ole, et selline põhjalikum kontroll toimib reaalselt ka selle osas, kas teenus vastab kaasaja teadmistele, patsiendi rahulolule ja tervise seisundi vajadustele. Kaebaja esindaja saatis enne vaidlustatud otsuse tegemist EHK-le kirja, milles käsitles taastusraviteenuse vastavust kaasaja teadmistele. EHK juhatus ei reageerinud sellele kirjale ega kontrollinud kirjas toodud argumente. 9) Praegu kehtiv regulatsioon, kontrollorganid ega sanktsioonimehhanismid ei taga kaalutlusotsuse raames selle otsuse tegemiseks vajaliku sisulise kvaliteedikontrolli toimumist. Kvaliteedikontroll oleks adekvaatne, kui selle teostamisel lähtutaks Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) määratletud kvaliteedi definitsioonist. Vastavalt WHO määratlusele loetakse tervishoiuteenust kvaliteetseks, kui see vastab patsiendi vajadustele ja ootustele, erialaselt aktsepteeritud nõuetele, ühiskonna seadusandlikele ja eetilistele põhimõtetele, tagab patsiendi heaolu ja parima võimaliku tulemuse, on osutatud põhimõttel – maksimaalne tulemus võimalikult madalate kulutustega. Halduskohus pole vaatamata kaebaja palvele nõudnud välja tõendusmaterjali vastustaja poolt reaalse asjakohase kvaliteedikontrolli teostamise kohta taastusraviteenuse suhtes ja selle kohta, kuidas käsitleti dr Lindmäe poolt EHK juhatusele saadetud märgukirjas esile toodut. Seega on halduskohtul puudunud adekvaatne materjal kaalutlusotsuse õiguspärasuse hindamiseks. Kaebaja palub ringkonnakohtul parandada halduskohtu eksimus ja hinnata kaalutlusotsuse põhjendamise piisavust reaalse tõendusmaterjali valguses ning vastavalt WHO kvaliteedi definitsiooni määratlusele ja määruse nr 128 §-s 2 toodud kriteeriumidele. 10) Puuduvad tõendid kinnitamaks seda, et ressursside ja kompetentsi koondamine kesksetesse haiglatesse tagab efektiivsuse ja kvaliteedi parema suhte. Investeeringu tagasi teenimise huviga ei saa põhjendada ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks vajaliku kaalutlusotsuse tegemata jätmist või selle puudulikkust. 11) Ravi rahastamise lepingute sõlmimisel esineb ka piiriülene huvi. Kaebajaga ravi rahastamise lepingu sõlmimine ei oleks ebaseaduslik riigiabi. 12) Pärnu Haigla on manipuleerinud ortopeediateenuse järjekordadega ning on näidanud näilist paremat kättesaadavust. Halduskohus pole aga vaatamata kaebaja palvetele nõudnud välja tõendusmaterjali selle kohta, kas ja mille alusel on vastustaja hinnanud ortopeediateenuse kättesaadavust. EHK on ravijärjekordade osas pikalt kirjeldanud selle dokumenteerimisega ja nõuetega seotut, kuid ei ole vastanud küsimusele, kuidas reaalselt ortopeediateenuse järjekordi kontrolliti ja kuidas võeti seda kaalumisel arvesse. Sealjuures on kohtule kinnitatud, et Pärnu Haiglas pakkus ortopeediateenust mitte ortopeedia eriala esindav arst. 13) Kaebaja ei nõua riigi vara kasutamist ettevõtluse huvides. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et kaebaja saab vastavas tegevusvaldkonnas ettevõtlusega tegelemist jätkata vaatamata sellele, et ta ei ole EHK valikupartner. Patsiendi võimetus teenuse eest maksta tähendab sisuliselt ettevõtja pankrotti. Kaebajal on õigustatud ootus ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks juhul, kui tema puhul on täidetud kõik vajalikud kriteeriumid, eriti siis, kui tal on kvaliteeti ja hinda arvestades konkurentsieelis. Kaebaja ei saanud eeldada, et EHK hakkab uue lepingu sõlmimisel seadust oluliselt teisiti tõlgendama. EHK pole varem nii selgesõnaliselt väitnud, et HVA haiglad on sisuliselt kvaliteedi- ja hinnakonkurentsist väljas. 14) Oluline on avaliku ressursi teadlik ja sihipärane kasutamine. Jättes arvestamata kaebaja poolt EHK-le enne kaalutlusotsuse tegemist esitatud märgukirjas toodu, on vastustaja selle reegli vastu eksinud. Tegemist ei ole mitte lihtsalt avalike haiglate võrgustikuga, vaid monopoolses seisus riiklikult kontrollitud haiglate võrgustikuga. Kaebaja viited monopolile ja kartellidele on asjakohased, sest HVA haiglad on eraõiguslikud äriühingud, seega on neil ja 15(21)

3-14-50607 nende juhtkondadel ärihuvid. Ärihuvi olemasolu ei kummuta väide, et nad on asutatud avalikes huvides.

3-14-50607 ja jooksev kontroll, mida haigekassal on võimalik teostada haiglavõrgu arengukavva kuuluvate haiglate puhul. Haigekassal on kohustus sõlmida nende haiglatega igakordselt ravi rahastamise lepingud selleks, et nimetatud haiglad saaksid täita neile õigusaktidega pandud kohustusi. Ka ravijärjekordade hindamise näol on tegemist pideva protsessiga. Pärnu Haigla igakuised ravijärjekorra aruanded – nii tagasi- kui edasiulatuvad – ei kinnita apellatsioonkaebuses esitatud paljasõnalisi väiteid. 9) Riigikohus on kinnitanud, et tervisekindlustussüsteemi kujundamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei saa seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid (Riigikohtu 10.11.2003 otsus nr 3-3-1-65-03, p 14). Tervisekindlustussüsteemide ülesehitus ning toimimise põhimõtted on riigiti väga erinevad. Nii on Eesti tervishoiupoliitika ja tervisekindlustussüsteem omane üksnes Eestile, võimaldamata tuua õiguslikke paralleele teistes riikides toimivate süsteemidega. Tervishoiupoliitiliste otsuste tegemine ei ole halduskohtu pädevuses. 10) EHK mõistab tervishoiuteenuse osutaja võimekuse all teenust osutada seda, kas tervishoiuteenuse osutajal on piisavad vahendid (ruumid, sisseseade, aparatuur ja personal), et osutada kindlustatud isikutele ravi rahastamise lepingus kokkulepitud mahus ravijuhte. Kui tervishoiuteenuse osutaja puhul ei täheldata asjaolusid, mis võiksid mõjutada teenuste osutamist võrreldes eelmise lepinguperioodiga, võib eeldada, et ka tervishoiuteenuse osutaja võimekus ei ole muutunud. EHK-l on olnud aastast aastasse olemas informatsioon Pärnu Haigla poolt ravi rahastamise lepingu täitmise kohta igakuiselt edastatavate raviarvete kaudu. Ravi rahastamise lepingute täitmist jälgitakse jooksvalt pärast iga kuu raviarvete esitamist. Lepinguid jälgitakse EHK andmekogu päringuga, mis näitab igas kuus osutatud teenuste mahte erialati (ravijuhud ja summad) ja osutatud raviteenuste võrdlust lepingus ette nähtud mahuga (lepingu täitmise protsent). Samuti on EHK viinud perioodil 2010. a – 2014. a Pärnu Haiglas läbi arvukalt kontrolle. Arvestades Pärnu Haigla varasemat lepingu täitmist, ravijärjekordade pikkuseid ning arenguid (nt Pärnu Haigla taastusravi- ja heaolukeskuse avamine 2013. a), veendus EHK, et Pärnu Haigla on võimeline osutama teenust ka mõnesaja ravijuhu võrra rohkem ning asjassepuutuvatel erialadel ei olnud põhjendatud Pärnu maakonnas täiendava valiku väljakuulutamine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17(21)

3-14-50607

3-14-50607 lugemine 11. juuni 2008, p 8), kust nähtub seadusandja soov sõlmida esmalt ravi rahastamise lepingud HVA haiglatega. Seega on seadusandja sotsiaalpoliitiline valik olnud selge ning seda valikut ei väära õiguskantsleri seisukoht sellest, et seadus võimaldab ka teistsugust tõlgendamisviisi. Eelnevalt väljendatud seisukohtade ebaõigsust ei tulene ka Konkurentsiameti seisukohtadest. Kuigi Konkurentsiamet on 21.04.2014 kirjas nr 5.1-1/11-0191-043 teinud Sotsiaalministeeriumile ettepaneku seadusemuudatusega ravi rahastuse jagamise läbipaistvuse suurendamiseks, on Konkurentsiamet siiski ka märkinud, et EHK praktika ei ole ebaseaduslik (lk 9).

3-14-50607 osutavad teenust kvaliteetsemalt kui HVA haiglad. Seetõttu ei saanud kaebaja poolt vastustajale enne 08.02.2014 otsuse tegemist saadetud kirjad ja nendes esitatud teave kaebaja osutatava teenuse kvaliteedi osas omada valiku välja kuulutamisel määravat tähtsust. EHK on vaideotsuses kaebaja vastavaid väiteid ka käsitlenud (lk 7) ning selgitanud, et ei ole jätnud A. Lindmäe kirju tähelepanuta. Kuigi EHK ei viidanud kaebaja nendele kirjadele vaidlustatud otsuses, selgitas EHK kaebajale 23.01.2014 vastuses (I kd, tl 83-83p), et ei saa teha kaebaja poolt soovitud otsust ning kuulutada ortopeedia ja taastusravi erialal Pärnu piirkonnas välja valikut lepingupartnerite leidmiseks HVA-väliste haiglate seast, kuna mõlemal erialal on ravi kättesaadavus Pärnu piirkonna kindlustatutele oluliselt parem kui näiteks Virumaal, LõunaEestis ja Harjumaal elavatele kindlustatutele. Seega ei ole vastustaja jätnud kaebaja seisukohti tähelepanuta.

3-14-50607

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets

21(21)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.