Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Agu Timmi, Madis Ernits 20.12.2016, Tartu 3-16-218 Artur Lihatšjovi kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot Tartu Halduskohtu 01.06.2016. a otsus Artur Lihatšjovi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant Artur Lihatšjov Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta läbi vaatamata kaebaja apellatsioonkaebus seonduvalt väitega ebapiisava valguse kohta kambris.
2.Ülejäänud osas jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 01.06.2016. a otsus muutmata.
3.Jätta kaebaja apellatsiooniastme menetluskulu (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 19.01.2017 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 16.07.2014–29.04.2015 vahistatu staatuses (tl 29-29p).
2.Tallinna Vangla andmetel paiknes kaebaja Tallinna Vanglas viibitud ajal järgmiselt (tl 3436): - kamber 431 perioodil 23.07.2014–11.08.2014; - kamber 457 perioodil 12.08.2014–15.08.2014; - kamber 335 perioodil 16.08.2014–31.08.2014; - kamber 339 perioodil 01.09.2014–19.10.2014; - kamber 455 perioodil 20.10.2014–30.11.2014; - kamber 417 perioodil 01.12.2014–02.12.2014; - kamber 455 perioodil 03.12.2014–08.01.2015;
kamber 339 perioodil 09.01.2015–22.01.2015; kamber 141 perioodil 23.01.2015–10.02.2015; kamber 353 perioodil 11.02.2015–17.04.2015; kamber 136 perioodil 18.04.2015–27.04.2015; kamber 86 perioodil 28.04.2015–29.04.2015.
3.Kaebaja esitas Tallinna Vanglale 02.12.2015 kahju hüvitamise taotluse (tl 20-21p) seoses inimväärikuse alandavate ja tervist kahjustavate kinnipidamistingimustega (hallitus; hiired; katkised ja isoleerimata juhtmed; halvad sanitaartingimused – WC, külm vesi, vähesed pesemisvõimalused; tagamata privaatsus arsti vastuvõtul; vähesed helistamisvõimalused; pidev ümberkolimine; vähene põrandapind kambris) Tallinna Vanglas.
4.Tallinna Vangla jättis 19.01.2016. a vastusega nr 5-37/15/339-2 (tl 8-12p) kahju hüvitamise nõude rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 28.01.2016 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 1-3p, 5053), milles palus kohtul Tallinna Vanglalt välja mõista mittevaraline kahju summas 5000 eurot. Kaebaja väitis, et liikumispiirangud vanglas alandasid kaebaja inimväärikust ja kahjustasid tervist. Lühiajalised kokkusaamised ei saa kompenseerida vähest liikumisvõimalust, sest lühiajalisele kokkusaamisele mineku ja tuleku peale kulub 10 minutit. Kambrites ei olnud tagatud piisavalt põrandapinda. Kambri põrandapinnast tuleb maha arvata nii WC kui ka mööblialune pind. Kambrites vohas must hallitus, mida võivad kinnitada paljud kinnipeetavad. Remontimata kambrite tõttu oli palju hiiri. Paljudes kambrites olid katkised ja isoleerimata juhtmed. Kambrites puudus WC-pott, oli vaid auk põrandas. Kambrites puudus soe vesi. Arsti ja psühhiaatri vastuvõtul oli kaasas ka valvur, mis on seaduse kohaselt keelatud. Helistada sai vaid korra nädalas ja vaid viis minutit korraga. Lisaks paigutati kaebajat 9 kuu jooksul 11 korda ümber teise kambrisse. Dušši all sai käia vaid kord nädalas. Kambrites puudus ka igasugune ventilatsioon, akende ees olid metallplaadid, mis takistasid õhu juurdepääsu ning sanitaarsüsteem lekkis ja levitas haisu.
6.Tallinna Vangla palus kaebusele esitatud ja hiljem täiendatud vastuses (tl 29-30p, 57-57p) jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja sai igapäevaselt liikuda värskes õhus vähemalt tunniajase jalutuskäigu ajal. Kaebaja liikumispiirang tulenes asjaolust, et ta viibis vanglas vahistatuna. Kaebajale oli tagatud kogu vaidlustuse aja lukustatud kambris üle 3 m2 põrandapinda, seega oli põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. Põrandapinnast ei tule maha arvata WC-d ja mööblialust pinda. Arvestades vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleks kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Olukorras, kus kaebaja jättis esialgsed õiguskaitsevahendid kasutamata, puudub tal õigus nõuda kahju hüvitamist. Tallinna Vangla teises üksuses, kuhu oli paigutatud ka kaebaja, võimaldati perioodil 02.06.2014–31.08.2014 üks kord nädalas kaebajale hommikul või õhtupoolikul täiendav tunniajaline viibimine värskes õhus ning anti perioodil 25.06.2014–22.08.2014 üks kord nädalas igale kinnise kambri vangile 1,5 liitrit mineraalvett. Kuna vangla erinevates kambrites pisteliselt teostatud õhuniiskuse mõõtmised ei ole kambrites ülemäärase õhuniiskuse taset näidanud, saab asuda seisukohale, et õhuniiskuse tase ei ole olnud selline, mis põhjustaks hallituse teket. Isoleerimata juhtmete osas märkis vangla, et vanglas on elektriohutuse nõuded tagatud ning vastupidine olukord võib osutuda lühiajaliselt võimalikuks vaid juhul kui kinnipeetavad ise on sihilikult rikkunud kambri elektrisüsteemi.
WC osas märkis vangla, et seadus ei ole täpseid nõudeid vanglate WC-le kehtestanud. WC poti puudumine kambris ei ole käsitletav inimväärikuse alandamisena. Hiirte osas selgitas vastustaja, et juhul kui mõni näriline tõepoolest peaks kambrisse pääsema, on kambris viibival isikul võimalik juhtida probleemile vanglateenistujate tähelepanu, kes korraldaksid vajadusel kahjuritõrje läbiviimise, mis probleemi kõrvaldaks. Tallinna Vangla selgitas, et enam ei ole võimalik kindlaks teha, kas ca 1-2 aastat tagasi viibis kaebaja kambrite läheduses mõni näriline ning kuna kaebaja ei ole Tallinna Vanglas viibides nimetatud probleemile tähelepanu juhtinud, ei ole Tallinna Vanglal põhjust uskuda, et närilistega probleeme esinenud oleks. Tõele ei vasta kaebaja väited, et ta sai vanglaametnikelt sooja vett maksimaalselt kord nädalas. 2014. a väljastati vanglaametnike poolt Tallinna Vangla teises üksuses nõude pesemiseks sooja vett kambritesse soovi avaldamisel ja nii sageli kui sooviti. Kui kaebaja pidas põhjendatuks sooja vett küsida ühel korral nädalas, oli see tema subjektiivne valik. Kord nädalas võimaldati kaebajale dušši kasutamist. Telefonikõnede osas märkis vangla, et kaebaja ei ole kordagi enne 05.03.2015 telefonikõnesid teostanud. 16.04.2015 teostatud telefonikõne pikkus oli tal aga näiteks 474 sekundit (7,9 minutit). Vanglal on kohustus teostada kinnipeetava üle järelevalvet ja tagada vanglas töötavate isikute julgeolek ka meditsiinitöötaja vastuvõtu ajal. Meditsiinitöötajad soovivad enamasti, et valvur kinnipeetava vastuvõtu juures viibiks. Kinnipeetava vanglasisene paigutamine on vangla otsus, mis tehakse lähtuvalt vangla vajadustest. Ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetavale õigust viibida kogu aeg ühes kambris.
7.Tartu Halduskohus tagastas 01.06.2016. a otsusega (tl 60-64p) kaebuse osas, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seoses ventilatsiooniga; akende ees olevate metallplaatidega, mis takistasid õhu juurdepääsu; sanitaarsüsteemiga, mis pidevalt lekkis ja levitas haisu, ning jättis kaebuse ülejäänud osas rahuldamata. Halduskohus selgitas, et olenemata sellest, kas arvestada WC pind põrandapinna hulka või mitte, on kaebajale kogu perioodi vältel tagatud üle 3 m 2 põrandapinda. Kaebaja võrdlemisi piiratud võimalus viibida väljaspool kambrit oli tingitud tema vahistatu staatusest ning seda saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Asja materjalidest nähtub, et perioodil 02.06.2014–31.08.2014 võimaldati Tallinna Vangla teise üksuse kinnipeetavatele, sh kaebajale, üks kord nädalas hommikul või õhtupoolikul täiendav tunniajaline viibimine värskes õhus. Arvestades kõnealustes tingimustes viibimise kestust, ei pidanud halduskohus kaebaja kannatusi ja ebameeldivusi sellisteks, et need ületaks inimväärikuse alandamise künnise. Halduskohus selgitas, et kinnipidamistingimuste kogumi hindamisel on oluline arvestada ka erinevaid suhtlus- ja tegevusvõimalusi. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja ka suhtlemisvõimalus lähedastega. Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute ja süüdimõistetute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Kaebaja on napile kambripinnale lisaks viidanud erinevatele probleemidele seoses kinnipidamistingimustega (kambrites vohas must hallitus; remontimata kambrite tõttu oli palju hiiri; paljudes kambrites olid katkised ja isoleerimata juhtmed; kambrites puudus WC3
pott, oli vaid auk põrandas; kambrites puudus soe vesi; arsti ja psühhiaatri vastuvõtul oli alati kaasas valvur, mis on seaduse järgi keelatud; helistada sai ainult korra nädalas ja vaid 5 minutit korraga; kaebaja paigutati 9 kuu jooksul 11 korda ümber teise kambrisse). Halduskohus nõustus vastustaja seisukohtadega nende kinnipidamistingimustega seoses ega pidanud vajalikuks kõiki vastustaja seisukohti üle korrata. Täiendavalt märkis halduskohus, et halduskohtul pole põhjust kahelda vastustaja väidetes, et Tallinna Vangla kambrites on osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon. Samuti selles, et kambrites on keskküte, mis tagab kütteperioodi ajal, kui niiskus võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Kuna hallitus tekib niiskuse mõjul, kuid kambrites on piisav ventilatsioon ning ka vangla poolt erinevates kambrites pisteliselt teostatud õhuniiskuse mõõtmised ei ole kambrites ülemäärase õhuniiskuse taset näidanud, saab asuda seisukohale, et õhuniiskuse tase ei ole olnud selline, mis põhjustaks hallituse teket. Duši kasutamise võimaluse kohta sätestab vangistusseaduse (VangS) § 50 lg 2, et vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud, et talle poleks võimaldatud kehtiva õigusega ettenähtud dušikorda. Kehtiv õigus ei näe ette, et kambrites peaks ilmtingimata olema juurdepääs soojale veele. Kuna vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinni peetavale isikule iga päev pesemiseks sooja vett, siis kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta vajab tervisliku seisundi tõttu eritingimusi või erikohtlemist. Vastavalt VangS § 31 lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetavatele isiklike elektriseadmete kasutamine, sh veekeetjate kasutamine. Eelnevaga on loodud võimalused sooja vee saamiseks, kuna kinnipeetavatele on tagatud juurdepääs voolavale veele. Asja materjalidest nähtuvalt väljastati 2014. a vanglaametnike poolt Tallinna Vangla teises üksuses nõude pesemiseks sooja vett kambritesse soovi avaldamisel ja nii sageli kui sooviti. Kui kaebaja pidas põhjendatuks sooja vett küsida ühel korral nädalas, oli see tema subjektiivne valik. Halduskohus selgitas, et kehtiv õigus ei sätesta, milline peab olema tualett kinnipeetava kambris. Kaebaja ei ole väitnud, et tal ei olnud tervislikel või muudel põhjustel võimalik kasutada nn Aasia tüüpi tualetti, millel ei ole istepotti. Istepoti puudumine ei ole käsitletav kinnipeetava väärikuse alandamisena. Kaebaja on väitnud, et mittevaraline kahju tekkis tal ka seetõttu, et ta sai helistada ainult korra nädalas ja vaid 5 minutit korraga. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja ei ole kordagi enne 05.03.2015 telefonikõnesid teostanud (tl 42). Pärast seda on vangla aga kaebajal võimaldanud ka pikemaid telefonikõnesid kui viis minutit. Nii näiteks oli 16.04.2015 telefonikõne pikkus 474 sekundit (7,9 minutit) ja 06.05.2015 telefonikõne kestis 411 sekundit (6,85 minutit). Samuti on vanglal võimaldanud kaebajal tihedamini kui kord nädalas helistada. Näiteks on saanud kaebaja helistada 12.03, 16.03 ja 19.03. Seega jõudis halduskohus järeldusele, et kaebajale ei ole mittevaralist kahju tekkinud. Halduskohus nõustus vastustajaga, et kinnipeetava vanglasisene paigutamine on vangla otsus, mis tehakse lähtuvalt vangla vajadustest. Vanglasisesed ümberpaigutamise otsused on vangla diskretsiooniotsused, mis toimuvad vastavalt julgeolekukaalutlustele ja muudele asjaoludele. Ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetavale õigust viibida kogu aeg ühes kambris. Vangla tegevus kinnipeetava vanglasisesel ümberpaigutamisel ei ole olnud õigusvastane. Halduskohus leidis, et kinnipeetava arsti kabinetis viibides lasub vanglal aga kohustus tagada meditsiinipersonali turvalisus ja julgeolek, samuti järelevalve kinnipeetava üle. Seetõttu oli vanglaametniku arsti vastuvõttude juures viibimine õiguspärane. Ka ei ole kaebaja kordagi avaldanud, et ei soovi valvuri viibimist arsti vastuvõtu juures. Halduskohus selgitas, et selleks, et saavutada häirivate olmeprobleemide kõrvaldamine või leevendamine, on kohene õiguskaitsevahend pöördumine vanglaametniku poole. Vastustaja on kinnitanud, et kaebaja pole seoses väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega kunagi
vangla poole pöördunud (tl 30). Seda on kinnitanud ka kaebaja, väites, et ei soovinud iga probleemiga ametniku poolt pöörduda, kuna ei soovinud järjekordset ümberpaigutamist. Asjaolu, et kaebaja pole neis küsimustes vangla poole pöördunud, viitab, et õiguste väidetav riive polnud märkimisväärne ning kaebaja ei tajunud võimalikke ebamugavusi väärikust alandavatena. Riigivastutusseaduse (RVastS) § 7 lg 1 eesmärgiks ei ole perspektiivitute taotluste esitamiseks kohustamine, vaid üksnes selliste õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtu kohustus on seda hüvitusnõude lahendamise käigus kontrollida. Kui esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud, ei ole alust kahjunõude rahuldamist välistada või kahjuhüvitist vähendada. Vastustaja on vastuses kahju hüvitamise taotlusele selgitanud, et juhul, kui mõni näriline tõepoolest peaks olema kambrisse pääsenud, oleks kambris viibival isikul võimalik juhtida probleemile vanglateenistujate tähelepanu, kes korraldaksid vajadusel kahjuritõrje läbiviimise, mis probleemi kõrvaldaks. Halduskohus pidas seda vastustaja seisukohta usutavaks. Ka katkiste ja isoleerimata juhtmetega seoses on vastustaja leidnud, et kuigi Tallinna Vangla hooned on vanad, võtab vangla kasutusele kõik meetmed, et kambrites kinnipeetavate ohutus tagada. Usutavaks saab pidada vastustaja väiteid, et juhul, kui vanglale saab teatavaks asjaolu, mis võib kinnipeetavate elu ja tervist ohustada, reageerib vangla sellele koheselt ja kõrvaldab ohuallika. Eeltoodut arvestades oleks halduskohtu hinnangul esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine aidanud kaebajal tõenäoliselt kahju tekkimist ära hoida. Halduskohus jõudis järeldusele, et kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ja halduskohtule esitatud hüvitamiskaebuse täienduste kõrvutamisel ilmneb, et kaebaja ei ole kohtueelses menetluses nõudnud kahju hüvitamist selle eest, et Tallinna Vanglas puudus ventilatsioon; akende ees olid metallplaadid, mis takistasid õhu juurdepääsu; sanitaarsüsteem lekkis ja levitas haisu. Kuna kaebajal oli vastavas osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, tagastas halduskohus kaebuse selles osas kaebajale halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 6874), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldatakse. Kaebaja väidab, et kohus on kohustatud läbi vaatama ka kahjunõude ventilatsiooni, akende ees olevate õhuliikumist takistavate plaatide, lekkiva sanitaarsüsteemi ja rõveda haisu osas. Igapäevaselt vaid 1 tund jalutuskäiku värskes õhus ei kompenseeri väärikust alandavaid ja ebainimlikke tingimusi. Perioodil 02.06.2014–31.08.2014 üks tund täiendavat liikumist nädalas ei õigusta väärikust alandavaid tingimusi. Akendest oli piiratud õhu juurdepääs, kuna akna ette oli paigaldatud metallplaat. Tallinna Vangla valetab hiirte olemasolu kohta. Arusaamatuks jääb, milliseid eesmärke on tahetud saavutada kaebaja pideva ümberpaigutamisega Tallinna Vanglas. Aasia tüüpi WC-potti ei saa kuidagi inimväärseks pidada, eriti kui inimene peab seada kuude viisi kasutama. Kaebaja viibis 23 tundi ööpäevas kambris, kus oli umbne, õhk ei liikunud, liikumisruum oli piiratud, privaatsus puudus, valgus oli ebapiisav, olid närilised, vohas niiskus ning must hallitus jne. Kaebaja pidi sellistes tingimustes viibima 9 kuud. Üks kord nädalas 20 minutit dušši ei saa lugeda piisavaks. Kaheldav on see, et oleks saanud nõuda sooja vett soovi avaldamisel. Veekannu saamiseks tuli täita avaldus. Tallinna Vangla ei ole leidnud moodust arstidel ja psühhiaatritel viia läbi ainult arsti ja patsiendi vahelist konfidentsiaalset kohtumist. Halduskohus asus seisukohale, et õhuniiskuse tase ei ole olnud selline, et saaks tekkida hallitus. Otsustades vaid vangla poolt pisteliselt erinevates kambrites tehtud õhuniiskuse mõõtmise järgi, on tegemist õiglase kohtupidamise rikkumisega.
Kaebaja on pöördunud suuliselt vangla töötajate poole. Tallinna Vangla on juba aastaid olnud teadlik inimväärikust alandavatest tingimustest, aga ei ole nende kõrvaldamiseks midagi teinud. Seega poleks vangla ka kahju tekitamist kaebuse esitamisel lõpetanud.
9.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 86-87p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Vangla kambrites, kuhu kaebaja paigutatud oli, asus WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. Vastustaja peab perioodil 02.06.2014– 31.08.2014 kaebajale iganädalase täiendava jalutuskäigu välja toomist põhjendatuks, kuna nimetatu andis kaebajale täiendava liikumisvõimaluse. Kaebaja ei ole kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud seoses Tallinna Vangla valgustusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebaja toob taaskord välja võimalike näriliste esinemise Tallinna Vanglas, samuti tema vanglasisese ümberpaigutamise temaatika. Tallinna Vangla jääb enda varem öeldud seisukoha juurde. Kaebaja oli Tallinna Vanglasse paigutatud perioodil 23.07.2014 – 29.04.2015, seega suuremas osas ajal, mil vanglas oli kütteperiood ja kambreid köeti. Kõigis Tallinna Vangla kambrites on keskküte, mis tagab kütteperioodi ajal, mil niiskus võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Keskkütte olemasolu üle vaidlust ei ole ning vastustajale teadaolevalt ei ole kaebaja üheski vanglale esitatud pöördumises katlamaja töö häiretele viidanud, mis võiks kuidagi tingida kambri niiskustingimuste muutumise (eriti talvisel ajal). Tallinna Vanglasse on korduvalt erinevaid kontrollkäike teinud õiguskantsler, kes ei ole mitte üheski vastuses puudustena välja toonud ebapiisavat küttesüsteemi või ette heitnud lubamatu niiskuse olemasolu. Tallinna Vangla teostab hoonete temperatuuri ja õhuniiskuse mõõtmisi ja teeb seda regulaarselt, seega on vastustaja hinnangul kasutusele võetud ka piisavad kontrollmeetmed. Kaebaja pole seoses väidetava liigniiskusega kambrites kunagi vangla poole pöördunud. Apellatsioonkaebusest saab järeldada, et kaebaja isegi ei tea, kuidas Tallinna Vanglas kinnipeetavatele sooja vee andmine käis. Kaebaja ei ole selle küsimist vanglalt üleüldse vajalikuks pidanud. Samas vanglale on teada, kuidas kinnipeetavatele sooja vee andmise protsess välja näeb ja on seda adekvaatselt ka kohtule kirjeldanud. Kuna vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinni peetavale isikule iga päev pesemiseks sooja vett, siis kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. Täpsemaid nõuded WC-le ei ole vanglate osas kehtestatud, mistõttu ei näe kehtiv õigus ette, milline peab tualett olema. Kõigis kambrites, kuhu kaebaja on olnud paigutatud, ei ole küll tualettpotti, kuid ihulisi vajadusi oli kaebajal võimalik rahuldada nn aasia-tüüpi tualetis. Tualetil on vee kasutamise võimalus, lisaks asub tualett eraldi ruumis, mis on muust kambrist uksega eraldatud. Tallinna Vangla on seisukohal, et on kaebajale nõuetele vastava tualeti võimaldanud. Vastustaja hinnangul on kaebaja väide suuliselt vangla poole pöördumiste kohta paljasõnaline. Kaebaja ei ole välja toonud ühegi ametniku nime, kelle poole ta väidetavalt pöördus, aega, millal ta seda tegi ega ka probleemi, mille osas väidetav suuline avaldus tehtud on. Arvestades, et kaebaja on vangla poole pöördunud kirjalikult ka vähemoluliste pöördumistega, ei ole usutav, et olukorras, kus väidetav ebapiisav põrandapind kaebajale mittevaralist kahju tekitas või kinnipidamistingimused olid sedavõrd halvad nagu kaebaja seda kirjeldab, ta sellest vanglat kirjalikult teavitanud oleks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus seonduvalt väitega ebapiisava valguse kohta tuleb jätta läbi vaatamata. Ülejäänud osas tuleb kaebaja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
11.Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha halduskohtu poolt kaebajale osaliselt tagastatud kaebuse osas ja apellatsioonkaebuses esitatud ebapiisavat valgust puudutava väite osas (I); seejärel hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad (II); ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (III). I
12.Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses nõus sellega, et halduskohus tagastas kaebaja kaebuse osas, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seoses puuduva ventilatsiooniga; akende ees olevate metallplaatidega, mis takistasid õhu juurdepääsu; sanitaarsüsteemiga, mis pidevalt lekkis ja levitas haisu.
13.HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS, mille § 11 lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-s sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjuhüvitise nõude vastavust. Halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (RKHKm 11.11.2008, 3-3-1-68-08, p 9; RKHKo 17.06.2010, 3-3-1-41-10, p 12). Järelikult ei saanud kaebaja halduskohtule esitatud kaebusega enda nõuet laiendada ega sisustada nende asjaoludega, mis ei olnud vanglale kahju hüvitamise nõude esitamise aluseks. HKMS § 151 lg 1 p 1 järgi jätab kohus kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud. Seega toimis halduskohus õiguspäraselt, tagastades HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel kaebuse osas, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seoses puuduva ventilatsiooniga; akende ees olevate metallplaatidega, mis takistasid õhu juurdepääsu; sanitaarsüsteemiga, mis pidevalt lekkis ja levitas haisu.
14.Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, et ta pidi viibima kambrites, kus valgust ei olnud piisavalt (tl 72). Ringkonnakohus märgib, et HKMS § 182 lg 3 kohaselt ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei ole esitatud. HKMS § 187 lg 3 p 7 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebus, kui see ei vasta HKMS §-s 182 sätestatud nõuetele. HKMS § 190 sätestab, et kui HKMS § 187 lg-s 3 sätestatud asjaolud ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist apellatsioonimenetluse käigus, jäetakse apellatsioonkaebus HKMS § 187 lg-tes 4-7 sätestatut arvestades läbi vaatamata. Tartu Ringkonnakohus on võtnud 02.08.2016. a määrusega (tl 81-82) kaebaja apellatsioonkaebuse menetlusse. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse HKMS §le 190 ja § 187 lg 3 p-le 7 tuginedes läbi vaatamata seonduvalt väidetava ebapiisava valguse kohta.
II
15.Ringkonnakohus hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid perioodidel 16.07.2014–29.04.2015 kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad.
16.Alates 01.01.2014 kehtib riigisiseselt VSkE § 6 lg 6, mille kohaselt tuleb kambris tagada kinnipeetavale vähemalt 3 m2 põrandapinda. Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda nii VSkE § 6 lgst 6 kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest.
17.EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). Kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on alla 3 m2, siis võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on kinni peetud inimväärikust rikkuvates tingimustes, kuid kinnipidamistingimused kogumis võivad selle eelduse siiski kummutada (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 123-124). Samas on aga eeldusi keeruline ümber lükata, kui põrandapinda on märkimisväärselt vähem kui 3 m 2 ja inimest on neis tingimustes kinni peetud pikka aega (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, pd 151153). 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 17.10.2013, 9967/06 – Belyayev vs. Venemaa, p-d 3336; 06.02.2014, 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138139). Ruumi kitsikust kompenseerivad asjaolud peavad üldjuhul esinema aga kumulatiivselt ja aktsepteeritavad võivad olla vaid lühikesed, harva esinevad ja ebaolulised kõrvalekalded (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 130, 138). Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Riigikohus on leidnud, kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Väiksemast kui 3 m 2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestus (RKHKo 27.05.2016, 331-21-16, p 9). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m 2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule,
ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 149; 05.04.2012, 8968/08 – Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 139).
18.Riigikohus on hiljutistes lahendites leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vanglas tuleb kambris oleva WC alune ja mööblialune pind arvesse võtta (RKHKo 06.10.2016, 3-3-1-43-16, p 10; 15.06.2016, 3-3-1-16-16, p 10; 27.05.2016, 3312116, p 8). EIK aga on viimases kambripinda puudutavas suurkoja otsuses selgelt öelnud, et kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi pindala (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 114, 149). Ringkonnakohus lähtub EIK lahendist ja jätab minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel arvestamata kambris oleva WC aluse pinna.
19.Eelnevat aluseks võttes esitab ringkonnakohus kaebaja käsutuses olnud pinna arvestuse kambrite ja perioodide kaupa ülevaatlikkuse huvides järgnevas tabelis: kambri arvestuslik pind kambri päevade kambri alguskuupäev lõppkuupäev pindala isiku kohta WCnr arv täituvus (m2) ta
20.Eelnevas tabelis on kambri põrandapinna arvutamisel aluseks võetud vastustaja poolt esitatud kambri ruutmeetrite arv WC-ta. Kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil vanglas vahistatu staatuses. Seega hoiti kaebajat VangS § 90 lg 3 alusel ööpäev läbi lukustatud kambris. Kaebajale võimaldati ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus ja kokkusaamisi. Tallinna Vangla esitatud tabelitest nähtub, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas kokku 281 kalendripäeva, millest 3–3,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta oli 205-l päeval ja üle 4 m 2 kokku 76-l päeval. Riigikohtu otsuse järgi saab väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 15.03.2010, 33193-09, p 11). Kaebaja ei ole pidanud viibima kambris, kus põrandapinda kinni peetava isiku kohta oleks olnud alla 3 m2. VSkE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtiva regulatsiooni järgi on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda, ehk siis sellist kambri suurust peetakse tänapäeval õiguspäraseks. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi, on tegemist küll kitsaste oludega, kuid ei pea seda väärikust alandavaks. Ka EIK praktikast ei nähtu teistsugust hinnangut, juhul kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi.
21.Ruumikitsikule lisaks väitis kaebaja, et kambrites vohas must hallitus, remontimata kambrite tõttu oli palju hiiri, paljudes kambrites olid katkised ja isoleerimata juhtmed, kambrites puudus WC-pott, kambrites puudus soe vesi, arsti- ja psühhiaatri vastuvõtul oli kaasas valvur, helistada sai vaid kord nädalas, kaebajat paigutati tihti ümber teise kambrisse. Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, et tal pole olnud võimalust neid tingimusi vältida ja/või kõrvaldada (tl 71p). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega osas, mis käsitles eeltoodud väidetavaid probleeme seoses kinnipidamistingimustega ja ka probleemide esinemise korral kohaste õiguskaitsevahendite kasutamist, ega pea vajalikuks neid põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4). Ükski kaebaja apellatsoonkaebuses esitatud väide ei anna alust halduskohtu järelduste ümbervaatamiseks.
22.Halduskohus on ka ülejäänud osas põhjendanud kinnipidamistingimustega seonduvat ammendavalt ning ringkonnakohus tugineb ka nendele halduskohtu otsuse põhjendustele (HKMS § 201 lg 4). III
23.Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse seonduvalt väitega ebapiisava valguse kohta läbi vaatamata. Ülejäänud osas jätab kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 01.06.2016. a otsuse muutmata.
24.Kuna ringkonnakohus jätkas 02.08.2016. a määrusega (tl 81-82) kaebajale Tartu Halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks, jääb apellatsioonkaebuse riigilõiv riigi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3).
Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/
Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.