Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Agu Timmi, Madis Ernits 15.12.2016, Tartu 3-15-911 Stanley Charlie Viidase kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes seoses inimväärikust alandavate kambritingimustega Tartu Halduskohtu 27.04.2016. a otsus Stanley Charlie Viidase apellatsioonkaebus ja Tallinna Vangla vastuapellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant Stanley Charlie Viidas Vastustaja/vastuapellant Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebaja apellatsioonkaebus osaliselt, rahuldada Tallinna Vangla vastuapellatsioonkaebus ning tühistada Tartu Halduskohtu 27.04.2016. a otsus osas, millega halduskohus vaatas kaebuse sisuliselt läbi hüvitamisnõude perioodi 13.09.2011– 28.01.2012 suhtes, ning resolutsiooni p-d 2 ja 3.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebaja hüvitamiskaebus läbi vaatamata perioodi 13.09.2011–28.01.2012 osas, mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis 400 eurot ja muuta sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 27.04.2015. a otsuse resolutsiooni p 4, muuta menetluskulude jaotust ja mõista Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja halduskohtus ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõivud) summas 24 eurot. Jätta halduskohtus ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõivud) summas 381,40 Eesti Vabariigi kanda. Jätta kaebaja kantud menetluskulud kaebaja enda kanda.
4.Tallinna Vanglal kanda kaebajale väljamõistetud hüvitise summa 400 eurot kaebaja vanglasisesele arveldusarvele.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 16.01.2017 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodidel 13.09.2011–03.01.2013, 09.07.2013– 06.08.2013 ja 18.08.2013–18.02.2014 (tl 55-61, 108-109p). Kaebaja viibis kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest (15.10.2012) teadasaamiseni vanglas vahistatu staatuses, seejärel perioodil 03.12.2012–03.01.2013 viibis kaebaja vastuvõtuosakonnas. Alates 09.07.2012 rakendati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise piiramist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (tl 50-51, 168).
2.Tallinna Vangla andmetel paiknes kaebaja Tallinna Vanglas viibitud ajal järgmiselt (tl 5561, 108-109p): - kamber 322 perioodil 13.09.2011; - kamber 318 perioodil 14.09.2011–28.09.2011; - kamber 433 perioodil 29.09.2011–02.10.2011; - kamber 334 perioodil 03.10.2011–23.11.2011; - kamber 429 perioodil 24.11.2011–12.12.2011; - kamber 341 perioodil 13.12.2011–09.02.2012; - kamber 418 perioodil 10.02.2012–14.03.2012; - kamber 404 perioodil 15.03.2012–16.03.2012; - kamber 418 perioodil 17.03.2012–04.04.2012; - kamber 357 perioodil 05.04.2012–13.05.2012; - kamber 356 perioodil 14.05.2012–18.05.2012; - kamber 354 perioodil 19.05.2012–13.06.2012; - kamber 356 perioodil 14.06.2012–17.06.2012; - kamber 354 perioodil 18.06.2012–23.10.2012; - kamber 132 perioodil 24.10.2012–02.12.2012; - kamber 138 perioodil 03.12.2012–20.12.2012; - kamber 145 perioodidel 21.12.2012–03.01.2013 ja 09.07.2013–24.07.2013; - kamber 1 perioodil 25.07.2013; - kamber 145 perioodil 26.07.2013–29.07.2013; - kamber 402 perioodil 30.07.2013–05.08.2013; - kamber 72 perioodil 06.08.2013; - kamber 208 perioodil 18.08.2013; - kamber 144 perioodil 19.08.2013–28.08.2013; - kamber 1 perioodil 29.09.2013; - kamber 210 perioodil 30.08.2013–31.08.2013; - kamber 613 perioodil 02.09.2013–11.09.2013; - kamber 210 perioodil 12.09.2013–09.10.2013; - kamber 1 perioodil 10.10.2013; - kamber 210 perioodil 11.10.2013–04.11.2013; - kamber 208 perioodil 05.11.2013–12.02.2014; - kamber 1 perioodil 13.02.2014; - kamber 208 perioodil 14.02.2014–18.02.2014.
3.Kaebaja esitas Tallinna Vanglale 29.01.2015 kahju hüvitamise taotluse (tl 17-19p) seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas.
4.Kaebaja esitas 07.04.2015 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 2-9, 9393p), milles palus kohtul välja mõista mittevaralise kahju eest hüvitisena 10 013,60 eurot seoses ebainimlike ja inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas perioodidel 14.05.2008–23.08.2008, 08.12.2009–04.05.2010, 13.09.2011–03.01.2013,
09.07.2013–06.08.2013 ning 18.08.2013–18.02.2014. Kaebaja väitis, et pidi Tallinna Vanglas viibides kannatama negatiivsete faktorite käes nagu ülerahvastatus, vähene ruumipuudus, halvad hügieenitingimused, pidev müra, pea täielikult piiratud kambriväline tegevus, vaesunud režiim. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma lahendites tuvastanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum on alla 3 m2, ja seda olenemata muudest asjaoludest. Ülerahvastatud kambrist väljaspool oli võimalik viibida vaid üks tund ööpäevas jalutusboksis, kus ei saanud piisvalt liigutada. Tallinna Vangla eiras minimaalseid hügieenistandardeid, kuna võimaldas ainult ühe 20minutilise dušikorra nädalas (ja seda olukorras, kus kambrites puudus soe vesi). Tallinna Vangla ventilatsioon oli puudulik. Kambrite ebasanitaarsed tingimused seisnesid ka torustike riketest tingitud kahjustustes nagu lekked, niisked laed ja seinad, hallitus- ja roostekahjustused. Ebasanitaarseid tingimusi võimendas ka asjaolu, et kambritesse tungisid närilised ning tuli ette ka olukordi, kus nad inimestele öösiti voodisse ronisid. Peavalusid ja keskendumishäireid tekitas õues karjuv raadio. Kambrites olev valgus väsitas ja ärritas silmi. Lisaks ei lastud piisavalt helistada ja ei tagatud telefonikõnede konfidentsiaalsust.
5.Tartu Halduskohus tagastas 09.09.2015. a määrusega (tl 25-26p) kaebuse perioodide 14.05.2008–23.08.2008 ja 08.12.2009–04.05.2010 osas. Kaebaja kahjunõudeks jäi 6 756,60 eurot.
6.Tallinna Vangla palus kaebusele esitatud ja hiljem täiendatud vastustes (tl 49-54p, 106110) jätta kaebus rahuldamata. Tallinna Vangla oli seisukohal, et kaebus perioodi 13.09.2011–28.01.2012 osas ei ole tähtaegne. Vaba põrandapind ruumis ei tähenda jalutamiseks vaba pinda vaid ruumi põrandapinna suurust. WC tuleb arvestada põrandapinna sisse. Kogu vangistuse ajal oli kaebajale igapäevaselt tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Kaebaja omandas perioodil 02.09.2013–18.02.2014 vanglas 9.-nda klassi haridust, viibides seega koolikohustust täites suurema osa päevast koolis ning omas seetõttu nimetatud perioodil suuremat liikumisvõimalust, kui ta seda kahjunõudes on väitnud. Samuti viibis kaebaja lühiajalistel ja pikaajalistel kokkusaamistel. Julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine ka akna kaudu, mistõttu on akendel ees piirded, mis samas ei takista õhuliikumist. Tallinna Vangla kambrites on osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Seega ei ole kaebaja väited ka kambrite niiskuse kohta usutavad. Samuti on kambrites keskküte, mis tagab kütteperioodil, kui väidetav niiskus võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Ka ei kinnita kaebaja väidet vangla poolt teostatud õhuniiskuse mõõtmised ning kuigi mõõtmisi ei teostata igapäevaselt ja kõikides kambrites, saab asuda seisukohale, et õhuniiskuse tase ei ole selline, mis võiks põhjustada mittevaralise kahju tekkimist. Kambrites, milles kaebaja Tallinna Vanglas viibis, olid olemas aken ja valgustid – seega oli olemas nii kunstlik kui ka loomulik valgus, mis kindlustas kambrite piisava valgustatuse. Lisaks oli kaebajal vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Tallinna Vangla andmetel ei ole kaebaja vangla poole pöördunud kaebusega seoses kambri vähese valgusega. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kambrites, kus taotluse esitaja viibis, asus kraanikauss koos voolava veega, mistõttu sai isik ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles, soojendades selleks vett veekeetjaga või tehes esmaseid hügieenitoiminguid soovi korral külma veega. Kaebajal oli jalutuskäigu ajal võimalik muu hulgas ka kehakultuuriga tegeleda (teha võimlemisharjutusi, venitada jne). Lisaks on ka kambris piisavalt ruumi, et enda keharaskust kasutades erinevaid võimlemisharjutusi teha. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimus vangla
sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Kaebajal oli lisaks telefonivestlustele võimalik oma lähedastega suhelda ka kirjavahetuse ning kokkusaamiste teel. Tulenevalt VangS § 31 lg-st 1 on vanglal kohustus tagada kinnipeetavatele võimalus raadiosaadete jälgimiseks, nimetamata kuidas täpselt see toimub. Kuivõrd kaebaja ei ole varem vanglale raadiosaadete jälgimist puudutavaid pöördumisi esitanud, võib järeldada, et tegelikkuses kaebajal raadiosaadete kuulamisega seonduvalt probleeme ei esinenud. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.
7.Tartu Halduskohus rahuldas 27.04.2016. a otsusega (tl 113-117p) kaebuse osaliselt. Halduskohus tunnistas õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas 201 päeva jooksul ajavahemikul 13.09.2011–03.01.2013, 09.07.2013–06.08.2013 ja 18.08.2013–18.02.2014, jättes rahuldamata kaebaja taotluse rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Halduskohus arvestas kambripinna hulka WC ja mööblialuse pinna. Sellest lähtuvalt viibis kaebaja 201 päeval kambrites, kus pinda isiku kohta oli 2,5 m2–3 m2 inimese kohta, s.t kooskõlas tol ajal kehtinud VSkE normiga. Halduskohus leidis, et kinnipidamistingimuste kogumi hindamisel on oluline arvestada ka erinevaid suhtlus- ja tegevusvõimalusi. Kaebaja omandas vaidlusalusel perioodil 02.09.2013–18.02.2014 vanglas haridust, viibides seega koolikohustust täites suurema osa päevast koolis ning omas seetõttu nimetatud perioodil suuremat liikumisvõimalust, kui ta seda kahjunõudes on väitnud (tl 81). Samuti kasutas kaebaja regulaarselt võimalust osaleda lühiajalistel kokkusaamistel ning viibis vaidlusalusel ajavahemikul korduvalt ka pikaajalistel kokkusaamistel (tl 62-63p). Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja ka suhtlemisvõimalus lähedastega, raamatukogust raamatute laenutamine Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Kaebaja pole seoses väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega varasemalt vangla poole pöördunud (vastuse p-d 6-7, 29, 35, tl-d 49-54). Asjaolu, et kaebaja pole neis küsimustes vangla poole pöördunud, viitab, et õiguste väidetav riive ei olnud märkimisväärne ning kaebaja ei tajunud võimalikke ebamugavusi väärikust alandavatena. Halduskohus leidis, et piisav hüvitis on kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamine. Seejuures arvestas halduskohus sellega, et kaebaja ei pidanud alla 3 m 2 põrandapinnal viibima järjestikku väga palju päevi ja vahepeal oli kaebajale tagatud ka üle 3 m 2 põrandapinda. Kõnealusel ajal oli kaebajale tagatud põrandapinda ulatuses, mis vastas kehtivale siseriiklikule õigusele. Samuti võttis halduskohus arvesse asjaolu, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameldivuste hulka VangS § 41 lg 1 mõttes.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 27.04.2016. a otsuse peale apellatsioonkaebuse ja Tallinna Vangla esitas sellele vastuapellatsioonkaebuse. Kaebaja apellatsioonkaebus
9.Kaebaja palub 03.05.2016 esitatud ja hiljem täiendatud apellatsioonkaebuses (tl 124125, 147-147p, 160-160p) tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldatakse. Kaebaja jääb kaebuses esitatud väidete juurde. Kaebuse tähtaegsuse osas leiab kaebaja, et riigivastutuse seadus annab tähtaja, mille jooksul peab kaebuse esitama ja kaebaja on selle nõude täitnud. Kaebaja arvates tuleb WC arvestada kambripinnast välja. Kuna perioodil
03.12.2012–03.01.2013 oli kaebaja vastuvõtuosakonnas, mitte avatud osakonnas, lähtus halduskohus valeandmetest. Hariduse omandamine vanglas ei tähendanud kaebaja jaoks täiendavat liikumisvõimalust, sest kaebaja viibis perioodil 09.09.2013–18.02.2014 lukustatud kambris ja sellest lähtuvalt toimus iseseisev õppimine kambris. Toimusid ka eratunnid, aga neid oli mõne kuu jooksul maksimaalselt viis korda. Seega ei tähendanud see täiendavat liikumisvabadust. Kaebaja olukorda raskendasid lisaks ruumi puudusele ka muud vangla tingimused. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et kaebaja oleks pidanud sanitaartingimuste ja muude etteheidete korral pöörduma oma kaebusega vangla juhtkonna poole. Lisaks jättis halduskohus alusetult käsitlemata kaebaja taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks.
10.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 150-152, 168) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kinnipidamistingimuste tõttu ei saanud kaebajale kaasneda sellisel määral kannatusi, mis põhjustaks rahalise hüvitise väljamõistmise. Kaebaja ei rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks. Perioodil 09.07.2013–18.02.2014 sai kaebaja täiendavalt liikuda seoses õppimisega. Kaebaja ei osalenud küll pidevalt õppetöös, aga vajadusel olid eratunnid ettenähtud ruumis. Tallinna Vangla täpsustas (tl 168), et perioodil 03.12.2012–03.01.2013 oli kaebaja vastuvõturežiimil ja kaebaja liikumisvõimalused olid õigusaktidest tulenevalt piiratud. Tallinna Vangla vastuapellatsioonkaebus
11.Tallinna Vangla palub vastuapellatsioonikaebuses (tl 138-139) tühistada halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus vaatas kaebuse läbi perioodi 13.09.2011–28.01.2012 osas, ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus nimetatud osas läbi vaatamata. Tallinna Vangla leiab, et kaebus perioodi 13.09.2011–03.01.2013 puudutavas osas on osaliselt (13.09.2011–28.01.2012) esitatud tähtaja rikkumisega. Sellest tulenevalt on halduskohus vääralt tuvastanud, et nimetatud perioodil viibis kaebaja õigusvastastes kinnipidamistingimustes. Arvestades kaebaja kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju avaldama koheselt vanglasse paigutamisel. Mittevaralise kahju tekkimisest saab isik üldjuhul aru kohe. Seega tuleb nõude esitamise tähtaega hakata arvestama hetkest, kui kaebaja Tallinna Vanglasse saabus.
12.Kaebaja palub vastuapellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 147p, 160-161) jätta vastuapellatsioonkaebus läbi vaatamata. Kaebaja väidab, et antud juhul on tegemist jätkuva toiminguga ja seega hakkab kaebetähtaeg kulgema jätkuva toimingu lõppemise hetkest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja Tallinna Vangla vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Tartu Halduskohtu 27.04.2016. a otsus tuleb tühistada osas, milles halduskohus vaatas kaebuse sisuliselt läbi perioodi 13.09.2011– 28.01.2012 suhtes. Peale selle tuleb tühistada resolutsiooni p 2, millega halduskohus tunnistas õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas 201 päeva jooksul ajavahemikul 13.09.2011–03.01.2013, 09.07.2013–06.08.2013 ja 18.08.2014–18.02.2014, kui kaebaja kinnipidamisel oli põrandapinda ühe inimese kohta alla 3 m2, kuid rohkem kui 2,5 m2, ning resolutsiooni p 3 ehk osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebaja hüvitamiskaebuse läbi vaatamata perioodi 13.09.2011–28.01.2012 osas, mõistab Tallinna
Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 400 eurot ning muudab sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
14.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegsuse kohta ajavahemikku 13.09.2011–28.01.2012 puudutavas osas (I); seejärel hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad (II); seejärel hindab kahjuhüvitise suurust (III) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (IV). I
15.Kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse Tallinna Vanglale 29.01.2015. Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtuga, et perioodi 13.09.2011–28.01.2012 osas on kaebus esitatud tähtaegselt. Kaebaja väitel on tegemist jätkuva toiminguga ja seega hakkas kaebetähtaeg kulgema jätkuva toimingu lõppemise hetkest (tl 147p).
16.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (RKHKm 15.06.2015, 3-3-1-20-15, p 11). Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (RKHKo 06.03.2014, 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Jätkuva toimingu puhul võib kahjunõude esitamise tähtaja kulgemine alata erineval ajal, sõltuvalt sellest, millal kannatanu sai või pidi teada saama kahjust ja seda tekitanud isikust (RKHKm 15.06.2015, 33-1-20-15, p 13). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (samas, p 12). Ringkonnakohus leiab, et isik, kes viibib vangistuses väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes pikema perioodi vältel, peab juba vastavatesse tingimustesse sattudes aru saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest. Kui isik viibib pikemat aega vanglas, siis mingil hetkel peab talle selguma, et talle on tekitatud kahju ja lähtuvalt sellest hakkab kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju tekitanud teoga ning isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda.
17.Asja materjalidest nähtuvalt registreeris Tallinna Vangla kaebaja kahju hüvitamise taotluse 29.01.2015. Haldusorganile kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on RVastS § 17 lg 3 kohaselt kolm aastat kahjust või selle põhjustanud isikust teada saamisest või ajast, mil isik pidi sellest teada saama. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja välja toonud ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal pöörduda väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem kui 2015. aasta jaanuaris. Tallinna Vangla
paigutas kaebaja kambritesse, kus viibis erinevatel aegadel erinev arv kinnipeetavaid ja seega pidi kaebaja koheselt hakkama tajuma ruumipuudust ja tunnetama sellega kaasnevat mõju. Arvestades eelnevat ja kaebaja poolt kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need tingimused kaebajale mõju avaldama hakkama juba perioodi 13.09.2011–03.01.2013 esimestel päevadel. Seega on õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaeg RVastS § 17 lg 3 alusel kolme aastaga.
18.Tähtaegseks saab seega lugeda kahju hüvitamise nõude alates 29.01.2012. Ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-st 1 tulenevalt on kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (RKHKm 28.04.2014, 3-3-1-78-13, p 19).
19.Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, mis puudutas hüvitamisnõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi 13.09.2011–28.01.2012 eest, ja jätab kaebuse nimetatud osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. II
20.Ringkonnakohus hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid perioodidel 29.01.2012–03.01.2013, 09.07.2013–06.08.2013 ja 18.08.2014–18.02.2014 kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad.
21.Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Riigikohus on selgitanud: „Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (...). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. (...) Riigisiseselt kehtis kuni 31.12.2013 VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda. (...) Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (...). Seepärast ei eelda EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist“ (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, pd 1011). Alates 01.01.2014 kehtib riigisiseselt VSkE § 6 lg 6, mille kohaselt tuleb kambris tagada kinnipeetavale vähemalt 3 m 2 põrandapinda. Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb niisiis lähtuda nii VSkE § 6 lgst 6 (sh v.r) kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest.
22.EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi
ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). Kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on alla 3 m2, siis võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on kinni peetud inimväärikust rikkuvates tingimustes, kuid kinnipidamistingimused kogumis võivad selle eelduse siiski kummutada. (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 123-124). Samas on aga eeldusi keeruline ümber lükata, kui põrandapinda on märkimisväärselt vähem kui 3 m 2 ja inimest on neis tingimustes kinni peetud pikka aega (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, pd 151153). 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 17.10.2013, 9967/06 – Belyayev vs. Venemaa, p-d 3336; 06.02.2014, 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138139). Ruumi kitsikust kompenseerivad asjaolud peavad üldjuhul esinema aga kumulatiivselt ja aktsepteeritavad võivad olla vaid lühikesed, harva esinevad ja ebaolulised kõrvalekalded (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 130, 138). Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Riigikohus on leidnud, kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Väiksemast kui 3 m 2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestus (RKHKo 27.05.2016, 331-21-16, p 9). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m 2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 149; 05.04.2012, 8968/08 – Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 139).
23.Riigikohus on hiljutistes lahendites leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vanglas tuleb kambris oleva WC alune ja mööblialune pind arvesse võtta (RKHKo 06.10.2016, 3-3-1-43-16, p 10; 15.06.2016, 3-3-1-16-16, p 10; 27.05.2016, 3312116, p 8). EIK aga on viimases kambripinda puudutavas suurkoja otsuses selgelt öelnud, et kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi pindala (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 114, 149). Ringkonnakohus lähtub EIK lahendist ja jätab minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel arvestamata kambris oleva WC aluse pinna.
24.Eelnevat aluseks võttes esitab ringkonnakohus kaebaja käsutuses olnud pinna arvestuse kambrite ja perioodide kaupa ülevaatlikkuse huvides järgnevas tabelis:
kambri nr
alguskuupäe v
kambri päevade lõppkuupäev pindala arv (m2)
arvestuslik kambri pind isiku täituvus kohta WC-ta
25.Eelnevas tabelis on kambri põrandapinna arvutamisel aluseks võetud vastustaja poolt esitatud kambri ruutmeetrite arv WC-ta. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodidel 29.01.2012–03.01.2013, 09.07.2013–06.08.2013 ja 18.08.2013–18.02.2014. Kaebaja viibis kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest (15.10.2012) teadasaamiseni vanglas vahistatu staatuses ja seejärel perioodil 03.12.2012–03.01.2013 vastuvõtuosakonnas. Alates 09.07.2012 rakendati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise piiramist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (tl 51). Kogu vangistuse aja oli kaebajale igapäevaselt tagatud 1tunnine jalutuskäik värskes õhus (tl 51). Tallinna Vangla esitatud tabelist nähtub, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas eelnimetatud perioodidel kokku 554 kalendripäeva, millest alla 2,5 m 2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta oli kokku 49 päeva, 2,55–2,99 m 2 kokku 133 päeva ja 3–3,99 m2 kokku 315 päeva ning üle 4 m2 kokku 57 päeva. Ringkonnakohus leiab, et 49 päeva, mil kaebaja veetis kambrites, kus kinni peetava isiku kohta oli alla 2,5 m 2 põrandapinda, olid õigusvastased juba vastuolu tõttu siseriikliku VSkE § 6 lgga 6 v.r. Riigikohtu otsuse järgi saab väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 15.03.2010, 33193-09, p 11). Kaebajale võimaldati perioodil 09.07.2013–18.02.2014 täiendavad liikumisvõimalusi seoses koolis õppimisega (tl 51, 151p). Asja materjalidest nähtub, et õppetegevus toimus nii kambris kui ka kambriväliselt. Lisaks võimaldati kaebajale lühiajalisi ja pikaajalisi kokkusaamisi (tl 62-63p). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga see piisav, et tasanda ruumikitsikusest tulenevaid mõjutusi. Seega leiab ringkonnakohus, et hoolimata kaebaja õppeprotsessis osalemisest ja kokkusaamistest, ületati kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase 133-l päeval, kus oli alla 3 m 2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kinni peetava isiku käsutuses on 3– 3,99 m2 ruumi, on tegemist küll kitsaste oludega, kuid ei pea seda enam väärikust alandavaks. Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse ka seda, et VSkE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtiva regulatsiooni järgi on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda, ehk siis sellist kambri suurust peetakse tänase arusaama järgi õiguspäraseks. Ka EIK praktikast ei nähtu, et ülejäänud eelnimetatud tingimused tingiksid vältimatult teistsuguse hinnangu, juhul kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus väärikust alandavaks kokku 49 päeva kambris, kus oli alla 2,5 m 2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta ja 133 päeval kambris, kus oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta.
26.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, et puuduliku pesemisvõimaluste, ventilatsiooni, kambrite ebasanitaarsete tingimuste, raadio, valgustuse ja helistamise korral on kohane õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametniku poole, et saavutada häirivate olmeprobleemide kõrvaldamine või leevendamine. Asjaolu, et kaebaja ei ole neis küsimustes vangla poole varasemalt pöördunud, viitab asjaolule, et õiguste väidetav riive ei olnud märkimisväärne. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Tallinna Vangla on kohtule esitanud põhjaliku ülevaate vangla tingimustest (tl 51p-52). Ringkonnakohtul ei ole põhjust kahelda vastustaja seisukohtades nende kinnipidamistingimustega seoses. Ringkonnakohtu hinnangul olid kaebajale tagatud vanglas elementaarsed tingimused, välja arvatud ruumikitsikus. III
27.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus väljamõistetava hüvitise suurust.
28.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on märkinud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (RKHKo 09.12.2015, 3314215, p 24). Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15). EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIKo 07.05.2013, 38967/10 – Mets vs. Eesti, p 31).
29.Kaebaja on kaebuses halduskohtule taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist kokku 6756,60 eurot. Halduskohus arvestas hüvitise määramisel ka perioodi 13.09.2011–28.02.2012 ja tunnistas kinnipidamistingimused õigusvastaseks kokku 201 päeva jooksul ning jättis rahuldamata kaebaja taotluse rahalise hüvitise väljamõistmiseks.
30.Ringkonnakohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 2,5 m2 kokku 49 päeval ja 2,5–2,99 m2 kokku 133 päeval.
31.Riigikohus on leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3 rikkumise eelduse alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 21). Ringkonnakohus leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 isiku kohta, järgis vastustaja siseriiklikku õigust, mistõttu tuleb vastustaja süü lugeda selles osas kergemaks. Ringkonnakohus arvestab ka asjaolu, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 41 lg 1 mõttes. Samas tuleb arvesse võtta ka vastustaja 30.09.2015. a vastuses (tl 51) nimetatud vangla tingimusi kogumis. Ringkonnakohus arvestab RVastS § 9 lg-t 2, mille kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ringkonnakohtul hinnangul ei tohiks üldjuhul olla õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetava hüvitise päevamäär, sest eeldatavasti on mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral isiku õiguste riive väiksem. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju
hüvitiseks määratud summa on kohane arvestades riigi olusid, s.o ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja õiglustunnet ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Ringkonnakohus arvestab rikkumise kestust ja ulatust ning leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda alla 2,5 m 2 isiku kohta, on põhjendatud määrata kõrgem hüvitis, kui nende päevade osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 kinni peetava isiku kohta.
32.Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust, kestusest ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist, tervise kahjustamist kinnipidamistingimuste tõttu ei ole asjas tuvastatud, peab ringkonnakohus piisavaks hüvitise suuruseks 400 eurot.
33.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse riigivastutusnõuet puudutavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). IV
34.Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt ja rahuldab Tallinna Vangla vastuapellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 27.04.2016. a otsuse osas, milles halduskohus vaatas kaebuse sisuliselt läbi perioodi 13.09.2011–28.01.2012 suhtes. Peale selle tühistab ringkonnakohus resolutsiooni p 2, millega halduskohus tunnistas õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas 201 päeva jooksul ajavahemikul 13.09.2011–03.01.2013, 09.07.2013–06.08.2013 ja 18.08.2014–18.02.2014, kui kaebaja kinnipidamisel oli põrandapinda ühe inimese kohta alla 3 m2, kuid rohkem kui 2,5 m2, ning resolutsiooni p 3 ehk osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebaja hüvitamiskaebuse läbi vaatamata perioodi 13.09.2011– 28.01.2012 osas, mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 400 eurot ning muudab sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
35.Kaebaja nõudis halduskohtule esitatud kaebuses Tallinna Vanglalt hüvitist 6756,60 eurot, millelt kuulus tasumisele riigilõiv 202,70 eurot (tl 26). Halduskohus vabastas 09.09.2015. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest summas 202,70 eurot (tl 25-26p). Halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt riigituludesse välja 10,14 eurot ja jättis kaebaja menetluskulu (riigilõiv) summas 192,56 eurot Eesti Vabariigi kanda. Ringkonnakohus jätkas 11.05.2016. a määrusega (tl 132-133) kaebajale halduskohtu antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja seega vabastati kaebaja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 202,70 euro tasumisest.
36.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus rahuldas nõude 400 euro ulatuses, mis vastab 5,92%-le. HKMS § 118 järgi
tuleb 5,92% menetluskuludest mõista vastustajalt välja riigituludesse ja riigi kanda jätta 94,08%. Eeltoodud sätetest juhindudes tuleb mõista Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja esimese astme ja apellatsiooniastme menetluskulud summas 24 eurot ((=2x(202,70x0,0592)). Ülejäänud menetluskulud summas 381,40 ((=2x(202,70-12)) tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda.
37.Halduskohus jättis käsitlemata kaebaja taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks Tallinna Vanglalt. Kaebaja on taotlenud halduskohtus kohtuväliste kulude hüvitamist 560 euro ulatuses (tl 100). Nimetatud kulude põhjendamiseks on kaebaja esitanud 06.04.2015. a arve summas 560 eurot (tl 101), millel on märgitud teenuseks „Nõustamine halduskohtusse kaebuse koostamiseks seoses kinnipidamisega ebainimlikes tingimustes“ ja koguseks 8 tundi. Arvel on kirjas, et arve on tasutud sularahas. Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Riigikohus on järjepidevalt leidnud, et kirjaliku menetluse puhul ei ole seadustikes ette nähtud võimalust kasutada nõustajat (nt RKHKo 03.03.2009, 3-3-1-93-08, p 16; 22.04.2010, 33-1-92-09, p 50; 21.03.2012, 331512, p 15; 27.01.2014, 3-3-1-84-13, p 16; 18.11.2014, 33-1-58-14, p 26). Ringkonnakohus märgib, et kuigi erinevalt 01.01.2012 jõustunud HKMS-st, viitas varem kehtinud HKMS § 5 lg 1 tsiviilkohtumenetluse seadustikule (TsMS) HKMSs reguleerimata küsimustes. 2012. a jõustunud HKMS § 1 lg 3 viitab TsMS-le, aga ainult selles ulatuses, milles HKMS sisaldab sõnaselgeid viiteid. TsMS § 228 lg-s 2 sätestatakse nõustaja kohtumenetluses osalemise viis – nõustaja võib esineda kohtuistungil koos menetlusosalisega ja anda selgitusi, kuid sellele sättele HKMS ei viita. Halduskohtumenetluses on enamik menetlusi kirjalikud ja menetluse liigi valik sõltub sellest, kas on vaja koguda tõendeid või on vaieldavad üksnes õigusküsimused. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa õigusküsimuste vaidluse puhul täielikult välistada nõustaja vajalikkust. Lisaks annab HKMS § 109 lg 6 aluse mõista välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud, võimaldades põhjendamatuid kulutusi mitte hüvitada. Siiski ei kuulu käesoleval juhul kaebaja taotlus rahuldamisele. Esiteks ei selgu kohtule esitatud arvelt teenuse osutamise kuupäev. Kuigi ajaliselt on esitatud arve ja halduskohtule kaebuse esitamine lähestikku, puudub otsene side arve ja kaebuse vahel. Teiseks ei ole tõendatud see, et arvel märgitud teenust arvel märgitud õigusbüroo poolt ka tegelikult osutati. Riigikohus on juhtinud tähelepanu sellele, et kui kõik dokumendid on allkirjastanud kaebaja ja toimikust ei nähtu nõustajale antud volikirja kaebaja esindamiseks, ei saa kaebuste koostamisel tehtud kulusid välja mõista esindaja kuludena (RKHKo 18.11.2014, 33-1-58-14, p 26). Kuigi volituse andmisega muutuks nõustaja esindajaks, on volitus üks võimalus tõendada, et õigusabi on arve esitaja poolt tegelikult osutatud. Nimetatud puuduste tõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks peatuda küsimusel, kas osutatud teenus oli deklareeritud ulatuses vajalik ja põhjendatud. Taotlus õigusabikulude väljamõistmiseks jääb täies ulatuses rahuldamata.
38.Kaebaja on taotlenud kahjuhüvitise kandmist kaebaja enda vanglasisesele arveldusarvele (tl 125). Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (s.h menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (RKHKo 08.01.2009, 33186-06, p 16) ning kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (RKHKo 10.10.2013, 3313813, p 24). Eelnevast juhinduvalt kohustab ringkonnakohus vastustajat väljamõistetava kahjuhüvitise ja menetluskulude summad kandma kaebaja näidatud arvelduskontole.
39.Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/
Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.