3-16-1381 09. detsember 2016 Eda Muts Tühikargaja OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 01.02.2016. a otsuste nr 136/48 ja 12-6/68 ja 10.02.2016 otsuse nr 2-6/181 osaliseks tühistamiseks ning pindalatoetuste- ja maksetaotluse rahuldamise kohustamiseks. Kirjalik menetlus Kaebaja – Tühikargajaja OÜ Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
Resolutsioon
1.Rahuldada Tühikargaja OÜ kaebus osaliselt.
2.Tühistada PRIA 10.02.2016 otsus nr 2-6/181 (alapunkt 354) ja kohustada PRIA-t kaebaja taotlus mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamiseks uuesti läbi vaadata. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Mõista PRIA-lt Tühikargaja OÜ kasuks välja menetluskulud 5,00 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 09.01.2017. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
1.Tühikargaja OÜ (esindaja Hannes Urbanik) esitas 25.05.2015.a PRIA-le pindalatoetuste- ja maksetaotluse (taotlus nr 12832237), taotledes mahepõllumajandusliku tootmise toetust, ühtset pindalatoetust ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetust 30,84 ha põllumajandusmaa harimise eest.
2.01.02.2016 otsusega nr 12-6/48 (alapunkt 2) jättis PRIA Tühikargaja OÜ ühtse pindalatoetuse taotluse täies ulatuses rahuldamata ning 01.02.2016 otsusega nr 12-6/68 (alapunkt 5) rahuldati osaliselt kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetus ning 10.02.2016 otsusega nr 12-6/181 (alapunkt 354) rahuldati osaliselt mahepõllumajandusega jätkamise toetus. Taotluste kas rahuldamata jätmise või osalise rahuldamise peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et Tühikargaja OÜ-l puudub põllu nr 110-1 osas kasutusõigus.
3.Tühikargaja OÜ esitas 01.03.2016 vaide PRIA-le, taotledes otsuste kehtetuks tunnistamist ja toetuste maksmist vastavalt taotlustele. PRIA teavitas kaebajat 02.05.2016 ja 04.05.2016 vaide läbivaatamise tähtaja pikendamisest kuni 30.06.2016.a. PRIA 10.08.2016 vaideotsusega nr 12-4/16/163-5 jäeti vaie rahuldamata.
4.Tühikargaja OÜ esitas Tartu Halduskohtule 08.07.2016 kaebuse ja 25.08.2016 kaebuse täienduse Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 01.02.2016. a otsuste nr 13-6/48 ja 12-6/68 ja 10.02.2016 otsuse nr 2-6/181 osaliseks tühistamiseks ning pindalatoetuste- ja maksetaotluse rahuldamise kohustamiseks. Kaebuse esitaja põhjendused
5.Kaebaja märgib, et ta ei ole põllu nr 110-1 kasutusõiguse puudumisega nõus, kuna kasutab kõnealust maatükki Alamõisa Farm OÜ-ga sõlmitud suulise tasuta kasutamise lepingu alusel. Vastustaja poolt osundatud Alamõisa Farm OÜ ja Eesti Vabariigi vahel on sõlmitud maatükile kasutusvalduse seadmise leping R-56, mis ei ole aga notariaalselt kinnitatud ehk on lihtkirjalik, seega tühine (TsÜS § 83 lg 1). Kinnistusraamatu kandest on näha, et kasutusvaldus on seatud kinnistamisavalduse alusel. Seega ei ole kasutusvalduse seadmise leping kasutusvalduse tekkimise aluseks ja õigus kasutusvaldusest tulenevaid õigusi ja kohustusi edasi anda kehtib. Isegi kui kasutusvaldajal (Alamõisa Farm OÜ) puuduks õigus kaebajaga tasuta kasutamise lepingu sõlmimiseks, aga ta on vaatamata sellele siiski sellise lepingu sõlminud, ei muuda see sõlmitud lepingut kehtetuks (VÕS § 12 lg 1). Seega on kaebajal lepingujärgne õigus kõnealuse maatüki/põllu kasutamiseks ja PRIA on alusetult jätnud selle põllu osas pindalapõhised toetused määramata.
6.PRIA on kaebajale määranud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse, kuigi oleks pidanud määrama mahepõllumajandusele ülemineku toetuse. Maaeluministri 30.04.2015 määruses nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ ega selle seletuskirjas ei ole nõuet, et mahepõllumajandusele ülemineku toetuse saamiseks peavad kõik taotleja põllud olema staatusega 1A, 2A, 3A või MM ehk vastavalt mahetunnustatusele ülemineku esimesel, teisel, kolmandal aastal või mittemahedad. Asjaolu, et kaebaja põldude hulgas on üks lepingu alusel kasutatav põld, mis on varem mahetunnustatud, ei ole takistuseks mahepõllumajandusliku tootmisega alustavale ettevõttele mahepõllumajandusele ülemineku toetuse määramisel. Kaebaja on seisukohal, et kusagil pole kirjas, et mahepõllumajandusele ülemineku toetuse saamiseks peavad kõik taotleja põllud olema mahetunnustatusele ülemineku esimesel, teisel, kolmandal aastal või mittemahedad. Samuti on kaebaja seisukohal, et asjaolu, et üks põldudest on varem mahetunnustatud, ei ole takistuseks mahepõllumajandusliku tootmisega alustavale ettevõttele mahepõllumajandusele ülemineku toetuse määramisel. Vastustaja vastuväited
7.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, järgmistel põhjustel.
8.Toetust võib taotleda põllumajandusmaa kohta, mida taotlejal on õigus kasutada. Kaebajal puudub vaidlusaluse maa osas kasutusõigus. Kinnistusraamatu ja Riigi Kinnisvara andmete alusel on Tühikargaja OÜ 2015 taotlusel märgitud põld nr 110-1 Eesti Vabariigi omandis ja antud OÜ Alamõisa Farm kasutusvaldusesse. Seda kinnitab ka Valga Maavalitsuse 11.01.2016.a kiri. Kuna maatüki kasutusvalduse saamise lepinguga on keelatud edasine maa rendile või teisele isikule kasutamiseks andmine, ei saa kaebajal olla kehtivat lepingut põllu kasutusõiguse tõendamiseks.
9.Mahepõllumajandusele ülemineku toetus on ette nähtud tavatootjatele, kes soovivad mahepõllumajandusliku tootmisega alustada. Nõue on sätestatud selleks, et välistada kõrgema ühikumääraga mahepõlumajandusele ülemineku toetuse taotlejate hulgast need, kes korduvalt alustavad üleminekut mahetootmisele ega ole tegelikult huvitatud mahetoodete tootmisest. Mahepõllumajandusele üleminekut saab taotleda taotleja, kelle kõik põllud on üleminekus. Põllumajandusameti andmetel ei ole kaebaja üleminekuga taotlejate nimekirjas, kuna vaidlusalune põld on juba mahetunnustatud. Kohtu põhjendused
10.Tühikargaja OÜ on vaidlustanud kolm PRIA otsust, millega on jäetud kas täielikult toetuste taotlused rahuldamata või rahuldatud osaliselt. Kaebaja on taotlenud pindalatoetusi, ehk täpsemalt ühtset pindalatoetust, kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetust ja mahepõllumajandusliku tootmise toetust 30,84 hektari põllumajandusmaa eest. Seejuures on üheks asjaoluks, mis on kõikides otsustes taotluse rahuldamata või osaliselt rahuldamata jätmise kaasa toonud, erinevus taotletud pinna ja kindlaks tehtud pinna vahel. PRIA on kindlaks teinud, et kaebajal puudus kasutusõigus taotluses näidatud põllu nr 110-1 osas, mille suurus on 6,26 ha. Kaebaja on seisukohal, et ka seda põldu tuleb toetuse määramisel arvestada, kuna ta kasutab põldu Alamõisa OÜ-ga sõlmitud suulise lepingu alusel.
11.Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 13 lg 1 sätestab, et otsetoetust võib taotleda vähemalt ühe hektari põllumajandusmaa kohta, millel tegeletakse põllumajandusliku tegevusega või mis on karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras ning mida taotleja kasutab taotluse esitamise aasta 15. juuni seisuga. Ka maaeluministri 17.04.2015 määruse nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning põllumajandustootja toetus“ § 3 lg 1 (määrus nr 32) sätestab, et otsetoetust, (milleks antud asjas on ühtne pindalatoetus ning kliima- ja keskkonnatoetus), võib taotleda ühe hektari põllumajandusmaa kohta, millel tegeletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis c nimetatud põllumajandusliku tegevusega ning mida taotleja kasutab taotluse esitamise aasta 15. juuni seisuga. Sama põhimõte on toodud ka mahepõllumajandusele ülemineku toetuse ja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse andmist reguleeriva maaeluministri 30.04.2015 määruse nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ § 3 lõikes 1 (määrus nr 53). Samas täpsustavad määruse nr 32 § 15 lg 1 p 2 ja määruse nr 53 § 22 lg 1 p 2 , millise maa osas on õigus taotlust esitada. Toetuse saamiseks tuleb taotlejal esitada PRIA-le põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registrisse kantud põllumajandusmaa kohta, mida tal on õigus kasutada, põllumassiivi kaart, millele on märgitud taotluse lisas loetletud kasvatatavate põllumajanduskultuuride ja püsirohumaa põldude numbrid ja põldude piirid. Seega on
maaeluministri määrustes selgelt välja toodud, et toetust saab taotleda ainult põllumajandusmaa osas, mida taotlejal on õigus kasutada, ehk selle maa osas peab taotlejal olema kasutusõigus. Igasuguse maa osas, mida taotleja kasutab, ei saa vaidlusaluseid toetusi taotleda. PRIA on vaideotsuses õiguspäraselt märkinud, et kasutusõigus on maa omanikul, maa rentnikul (põllumajandusliku rendilepingu alusel) või muul õiguslikul alusel maa kasutajal (kasutusvaldus, maa tasuta kasutamise leping) ning et kui taotleja harib maad, mille kasutamiseks tal õigus puudub, jäetakse taotlus rahuldamata.
12.Antud juhul on vaidluse all taotleja poolt taotluses märgitud põld nr 110-1. Selles osas, et see maa kuulub riigile, vaidlust ei ole. PRIA on samas Kinnistusraamatu ja Riigi kinnisvara andmete alusel kindlaks teinud, et nimetatud maatükk on Eesti Vabariigi poolt antud Alamõisa Farm OÜ kasutusse 15 aastaks. Vastustaja on kohtule esitanud ka koopia Eesti Vabariigi (esindaja Valga maavanem) ja Alamõisa Farm OÜ vahel 09.05.2007 sõlmitud kasutusvalduse lepingust nr R-56 koos kinnistamisavalduse ja asjaõiguslepinguga (tlk.36-37). Vastuväiteid sellele, et nimetatud kasutusvalduse leping hõlmab vaidlusalust maatükki nr 110-1, esitatud ei ole. Kasutusvalduse lepingu p 5.4 kohaselt on kasutusvalduse saaja (Alamõisa Farm OÜ) võtnud kohustuse mitte anda maad rendile või teisele isikule kasutamiseks. Seega oli maatüki nr 110-1 kasutusõigus ainult Alamõisa Farm OÜ-l, kusjuures viimasel ei olnud lepingu järgi õigust anda maad edasi rendile. Kaebaja on ise kaebuse täienduses viidanud asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 215 ning märkinud, et see säte lubab kasutusvaldusest tulenevaid õigusi ja kohustusi edasi anda, kui kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Tegelikult sätestab AÕS § 215 teine lause, et kasutusvaldusest tulenevaid õigusi ja kohustusi võib teostada teine isik, kui kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Antud juhul on just tehingu ehk Eesti Vabariigi ja Alamõisa Farm OÜ vahel sõlmitud lepinguga ehk tehinguga kokku lepitud, et kasutusvalduse saajal ei olnud õigust seda maad edasi rendile või kasutusse anda. Ka seaduse järgi ei olnud Alamõisa Farm OÜ-l õigus maad edasi rentida, sest maareformi seaduse § 341 lg 51 p 5, millele on põhjendatult osundanud ka vastustaja, sätestab maa kasutusvaldusesse andmise ühe tingimusena keelu maa edasi rendile andmiseks. Kui kaebaja tahab seejuures väita, et Eesti Vabariigi ja Alamõisa Farm OÜ vahel sõlmitud leping on tühine, siis puudus Alamõisa Farm OÜ-l igasugune õiguslik suhe selle maaga ja tal ei saanud kuidagi olla võimalik seda maad edasi rendile anda, ei suulise ega kirjaliku lepinguga. Vastupidiselt kaebaja seisukohale lepingu vormi osas, sätestab Vabariigi Valitsuse 31.01.2005 määrus nr 24 „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaa kasutusvalduse seadmise kord“ selgelt, et maa kasutusvalduse seadmise leping vormistatakse lihtkirjalikult (§ 17). Õigus maatükki edasi rentida ei saanud tuleneda ka sellest, et nii Alamõisa Farm OÜ kui Tühikargaja OÜ osanikuks ja juhatuse liikmeks on Hannes Urbanik. Hannes Urbanik on olnud ka kasutusvalduse lepingu sõlmimisel 2007 aastal Alamõisa Farm OÜ esindaja.
13.Arvestades eeltoodut, jätab kohus kaebuse taotletud pinna ja vastustaja poolt kindlaks tehtud pinna erinevusest tulenevas vaidlustuses rahuldamata. Kuna Tühikargaja OÜ-l puudus õigus maatükki nr 110-1 kasutada, siis puudus tal ka õigus selle maa osas ühtsele pindalatoetusele, kliima ja keskkonnatoetusele ja mahepõllumajandusliku tootmise toetusele. Vaidlustatud otsused on selles osas õiguspärased ja põhjendatud. Kuna asja sisulist tulemust ega menetlust ei mõjuta ka kaebaja poolt kohtule esitatud vastustajaga peetud kirjavahetus ja selle vastuskirja (tlk.15) erinevus vastustaja poolt esitatud vastuskirjast (tlk38-39), siis kohus nendel tõenditel ei peatu.
14.Lisaks eelnevale on kaebaja märkinud, et PRIA on talle määranud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse, kuigi oleks pidanud määrama mahepõllumajandusele ülemineku toetuse. PRIA vaidleb kaebaja väitele vastu, märkides, et mahepõllumajandusele ülemineku toetust saab taotleda taotleja, kelle kõik põllud on üleminekus, kaebaja on aga ise pindalatoetuste- ja maksetaotluses märkinud põllu nr 110-1 mahepõllumajanduslikuks maaks (M), mis on üleminekuaja läbinud. Seega on siin vaidlus PRIA 10.02.2016 otsuse nr 12-6/181 „2015. aastal taotletud mahepõllumajandusele ülemineku toetuse ja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse osaline määramine“ osas (tlk.20-21). PRIA on vaidlusaluses otsuses määranud kaebajale köögiviljade, maasika ning ravim- ja maitsetaimede kasvatamise eest mahepõllumajandusega jätkamise toetust 24,58 ha osas, ühikumääraga 600 ühe hektari kohta (määrus nr 53 § 4 lg 1 p 3). Põllu nr 110-1 osas (6,25 ha) on otsus toetust mitte arvestada, kuna selle kasutamiseks puudub taotlejal õiguslik alus. Kaebaja leiab selles vaidluses, et talle oleks tulnud määrata maa osas (toetusõiguslik maa) mahepõllumajandusele ülemineku toetus. Sel juhul oleks ühikumääraks 660 eurot hektari kohta (määrus nr 53 § 3 lg 1 p 3). Seega on hektari eest makstava toetuse suurus sõltuvuses, kas tegemist on mahepõllumajandusliku tootmise jätkamisega või uue taotlejaga.
15.Kohus on seisukohal, et kaebus selles osas on põhjendatud. Kohus leiab, et olukorras, kus vastustaja ei ole põldu 110-1 lugenud pindalatoetuste määramisel toetusõiguslikuks ja kohus luges eelnevalt vastustaja seisukoha õiguspäraseks, on põhjendamatu ja ebaloogiline sama põllu alusel seada sõltuvusse ülejäänud osas toetusest, seda nii toetuse liigi kui toetuse suuruse osas. Asjaolu, et põld nr 110-1 oli põllumajandusametis mahetunnustatud põldude registris ega ka see, et kaebaja märkis taotluses selle põllu samuti mahetunnustatuna, ei saa automaatselt mõjutada toetuse liiki, kui taotluse lahendamisel ja toetuse määramisel selguvad uued asjaolud. Kohus on seisukohal, et põld nr 110-1, mille kasutamiseks kaebajal õiguslik alus puudus ja mille osas kaebajale pindalatoetusi, sealhulgas mahepõllumajandusele jätkamise toetust ei antud, ei saa olla aluseks mahepõllumajandusega jätkamise toetuse määramisele. Seega nõustub kohus kaebajaga, et talle oleks tulnud määrata mahepõllumajandusele ülemineku toetus, mitte mahepõllumajandusega jätkamise toetus. Eelneva alusel kohus tühistab 10.02.2016 otsuse nr 12-6/181 kaebajat puuduvas osas (otsuse alapunktis 354).
16.Kaebaja on kohtule esitanud ka kohustamiskaebuse, taotledes pindalatoetuste määramist kogu taotletud pinna eest. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusakti või toimingu õigusvastasus. Kohus leidis eelnevalt, et PRIA 01.02.2016. a otsused nr 13-6/48 ja 12-6/68 ei olnud kaebajat puudutavas punktides õigusvastased. Kaebaja kohustamiskaebus jääb nende haldusaktide osas seetõttu rahuldamata. PRIA 10.02.2016 otsuse nr 2-6/181 tunnistas kohus otsuse punktis 15 õigusvastaseks ja tühistamisele kuuluvaks. Seega tuleb vastustajal uuesti lahendada OÜ Tühikargaja taotlus mahepõllumajandusliku tootmise toetuse osas. Kaebaja on taotlenud kohustamisnõudes, et kohus kohustaks vastustajat tegema uue otsuse, millega määrata kaebajale mahepõllumajandusele ülemineku toetus kogu taotletud pinna osas. Kohus saab vastustajat kohustada ainult taotlust uuesti läbivaadata. Kuna vastustaja toimis õiguspäraselt, jättes põllu nr 110-1 pinna toetusõigusliku maa osast välja, saab vastustaja kaebaja toetuse taotlust lahendada ainult selle maa osas, mis oli kaebaja õiguslikus kasutuses.
17.Kaebaja väited vaidlustatud haldusaktide motiveerimatusele on põhjendamatud. Vaidlustatud otsuses on välja toodud lühidalt nii otsuste õiguslik alus kui faktilised asjaolud. Põhjalikum motiveering on esitatud vaideotsuses. Kaebajal on olnud võimalus vaidlustada haldusakte nii vaidemenetluses kui kohtumenetluses, seega ei ole jäänud tema õigused kaitseta. Asjaolu, et vastustaja ei ole kaebaja vaideid lahendanud seadusega ettenähtud tähtaja jooksul, ei mõjuta otsuste õiguspärasust.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega HKMS § 108 lg 2). Antud juhul vaidlustas kaebaja kolme PRIA otsust, millest kohus rahuldab kaebuse ühe otsuse osas ehk ühe kolmandiku kaebuse osas. Kaebaja on menetluskuludena tasunud riigilõivu 15,0 eurot, seega kuulub vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistmisele 5,0 eurot. Vastustaja ei ole menetluskulude taotlust esitanud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.