Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 08.12.2016, Tartu 3-15-2130 Dmitri Aniskini kaebus Tartu Vangla 19.08.2015. a otsuse nr 1-13/219-2 tühistamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3000 eurot Tartu Halduskohtu 24.03.2016. a otsus Dmitri Aniskini apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – Dmitri Aniskin Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta Dmitri Aniskini apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24.03.2016. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 08.12.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Dmitri Aniskin esitas 15.07.2015 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl-d 15-20), milles taotles talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 3000 eurot. D. Aniskin selgitas, et esitab hüvitamistaotluse seoses tema etapeerimisega inimväärikust alandavates tingimustes Viru Vanglast Ida Prefektuuri Narva arestimajja ja Ida Prefektuuri Narva arestimajast Viru Vanglasse kuupäevadel 25.02.2013, 28.02.2013, 19.05.2014, 22.05.2014, 29.05.2014 ja 02.06.2014.
2.Tartu Vangla jättis 18.08.2015. a otsusega nr 1-13/219-2 (tl 21-22) D. Aniskini kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
D. Aniskin esitas 23.08.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tartu Vangla 18.08.2015. a otsuse nr 1-13/219-2 ja vanglal hüvitada mittevaraline kahju summas 3000 eurot. Kaebuse kohaselt on etapeerimisbussi tingimused inimväärikust alandavad, sest bussi sisse ehitatud boksid on kitsad, pimedad, rusuvad ja piinavad ning ei võimalda reisijal liigutada. Selline olukord tekitas kaebajale otseseid füüsilisi kannatusi seljavalude näol, mis omakorda tekitas vaimseid kannatusi. Samuti ei ole bussides kinnipeetavate jaoks turvavöid. Turvavööd on ette nähtud üksnes bussijuhile ja tema saatjale. Sellega seatakse ohtu kinnipeetavate elu ja tervis. Kaebaja tundis hirmu oma elu ja tervise pärast. Euroopa
Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on alla 0,8 m2 inimese kohta liiga väike pind. Kaebaja leidis, et etapeerimistingimused kogumis olid inimväärikust alandavad ning palus välja mõista mittevaralise kahju hüvitisena 3000 eurot.
4.Tartu Halduskohus jättis 24.03.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et kuigi kaebaja hüvitamiskaebuse menetlemine on võimalik ka ilma Tartu Vangla 18.08.2015. a otsuse nr 1-13/219-2 vaidlustamiseta, ei tähenda see, et tühistamisnõuet ei saaks esitada, sest nimetatud vangla otsuse puhul on tegemist haldusaktiga. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale mittevaralist kahju inimväärikuse alandamisega etapeerimistel, mis toimusid 25.02.2013, 28.02.2013, 19.05.2014, 22.05.2014, 29.05.2014 ja 02.06.2014. Väärikuse alandamine tulenes kaebaja arvates tema etapeerimisel kasutatud ruumi kitsikusest, ebapiisavast valgustusest ja turvavööde puudumisest. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja etapeerimise õiguspärasus sõltub sellest, kas etapeerimisega tekitati kaebajale rohkem kannatusi, kui need, mis paratamatult etapeerimisega kaasnevad. Halduskohus tõi välja, et 25.02.2013 toimunud saatmine kestis 47 minutit ning kaebaja paiknes saatemasina ühekohalises kambris. 28.02.2013 toimunud saatmine kestis 32 minutit ning kaebaja paiknes taaskord saatemasina ühekohalises kambris. 19.05.2014 ja 22.05.2014 toimunud saatmine kestis 35 minutit ning kaebaja paiknes saatemasina neljakohalises kambris koos kolme teise kinnipeetavaga. 29.05.2014 toimunud saatmine kestis 34 minutit ja kaebaja paiknes saatemasina ühekohalises kambris. 02.06.2014 toimunud saatmine kestis 41 minutit ning kaebaja paiknes saatemasin neljakohalises kambris koos ühe kinnipeetavaga. Saatemasina neljakohalise kambri mõõtmed olid 90×176 cm ehk selle pindala oli 1,584 m2, mis teeb isiku kohta 0,396 m2. Saatemasina ühekohalise kambri mõõtmed olid 85×60 cm ehk pindalaga 0,51 m2. Halduskohus märkis, et vaidlust ei ole ka selles, et saateautos oli kinnipidamiskambri suurus isiku kohta alla 0,8 m2 ja puudus kinnipeetava jaoks turvavöö. Halduskohus nõustus vastustajaga, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2001/85/EÜ miinimumnõuetena sätestatud istekoha ja reisija jalaruumi mõõtmed on ligikaudu samad, kui kaebaja istekoha mõõtmed toimunud etapeerimistel. Direktiivi kohaselt peab reisijal olema jalaruumi istme seljatoest arvates 70 cm, kaebaja ühekohalise kongi pikkus oli 85 cm ja neljakohalise kongi pikkus 90 cm. Istme laiuse miinimumnõudeks on direktiivis sätestatud väikebusside puhul 40 cm ja tavabussides 50 cm. Kaebaja ühekohalise bussikongi laius oli 60 cm. Neljakohalise bussikongi laius on 176 cm, mis teeb ühe isiku kohta istekoha laiuseks ca 44 cm. Kaebaja väitel põhjustas vaba ruumi vähesuse kaebajale seljavalusid. Halduskohus leidis, et kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et kaebaja oleks arsti teavitanud seljavaludest. Et etapeerimised kestsid 32-47 minutit, asus halduskohus seisukohale, et ei ole eluliselt usutav, et sellised lühikesed sõidud saateauto ükskambris suurusega 0,51 m2 võisid kaebaja väärikust alandada või põhjustada kaebajale mingeid kannatusi. Samuti leidis halduskohus, et vastustaja esitatud andmete kohaselt oli piisav valgustus saatemasina kambris loomuliku ja kunstliku valgustuse koosmõjus tagatud. Turvavöö puudumise osas märkis halduskohus, et kaebusest ei nähtu, et turvavöö puudumine oleks seadnud kaebaja elu ohtu. Õigusaktidest ei tulene nõuet, et kinnipeetava saatmisel kasutatavatel erisõidukitel peavad sõitjate ruumis olema turvavööd. Teoreetiline oht sattuda liiklusõnnetusse ei saa olla kahju hüvitamise taotluse rahuldamise aluseks. Kokkuvõttes asus halduskohus seisukohale, et kolm etapeerimist neljakohalises kambris mõõtmetega 90×176 cm kestusega 35-41 minutit ning kolm etapeerimist ühekohalises kambris mõõtmetega 85×60 cm kestusega 32-47 minutit, arvestades tagatud valgustust, isikule tagatud istekoha olemasolu ja sõidu kestust, ei ületanud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset ning seetõttu on vaidlustatud otsus õiguspärane ning puudub alus mittevaralise kahju hüvitamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas 19.04.2016 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 24.03.2016. a otsuse peale, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja palub arvestada oma varasemate seisukohtadega. Kaebaja leiab, et halduskohus on jätnud täitmata uurimispõhimõtte, kuna leidis, et õigusaktidest ei tulene saateautodele turvavööde nõuet, kuid alates 01.01.2016 vahetati kõik etapeerimise sõidukid välja ning uutel sõidukitel on suuremad boksid ja turvavööd. Kaebaja on seisukohal, et kamber mõõtmetega 0,396 m2 ei ole kooskõlas EIK praktikaga ning tema etapeerimine nendes tingimustes oli õigusvastane.
6.Vastustaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24.03.2016. a otsus muutmata. Vastustaja hinnangul ei anna apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Kohtuotsuses on piisaval määral viidatud saatmisbussidega seonduvale kohtupraktikale ning kohtu seisukohad ja põhjendused on selged ja arusaadavad.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et ükski kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul vaidlustatud otsusest ega ka asja materjalidest, et halduskohus oleks kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt, hinnanud ebaõigesti olemasolevaid tõendeid või rikkunud kohtumenetluse norme. Vastuseks apellatsioonkaebuses toodule märgib ringkonnakohus siiski järgmist.
8.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajat etapeeriti Tartu Vangla alarmsõidukiga järgnevalt: 1) 25. veebruaril 2013 etapeeriti kaebaja Viru Vanglast Ida Prefektuuri Narva kambrisse. Saatmine kestis 47 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina ühekohalises kambris. 2) 28. veebruaril 2013 etapeeriti kaebaja Ida Prefektuuri Narva kambrist Viru Vanglasse. Saatmine kestis 32 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina ühekohalises kambris. 3) 19. mail 2014 etapeeriti kaebaja Viru Vanglast Ida Prefektuuri Narva kambrisse. Saatmine kestis 35 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina neljakohalises kambris koos kolme teise kinnipeetavaga. 4) 22. mail 2014 etapeeriti kaebaja Ida Prefektuuri Narva kambrist Viru Vanglasse. Saatmine kestis 35 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina neljakohalises kambris koos kolme teise kinnipeetavaga. 5) 29. mail 2014 etapeeriti kaebaja Viru Vanglast Ida Prefektuuri Narva kambrisse. Saatmine kestis 34 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina ühekohalises kambris. 6) 2. juunil 2014 etapeeriti kaebaja Ida Prefektuuri Narva kambrist Viru Vanglasse. Saatmine kestis 41 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina neljakohalises kambris koos ühe kinnipeetavaga. Saatemasina neljakohalise kambri mõõtmed olid 90×176 cm ehk selle pindala oli 1,584 m2, mis teeb isiku kohta 0,396 m 2. Saatemasina ühekohalise kambri mõõtmed olid 85×60 cm ehk pindalaga 0,51 m 2. Vaidlust ei ole ka selle üle, et saateautos oli kinnipidamiskambri suurus isiku kohta alla 0,8 m2 ja puudus kinnipeetava jaoks turvavöö.
9.Kaebaja heidab apellatsioonkaebuses halduskohtule ette seda, et transportimise ebainimlike tingimuste osas ei ole kohus arvestanud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mille kohaselt on isiklik ruum alla 0,8 m 2 igal juhul EIÕK art 3 rikkumine. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja sellised etteheited alusetud, sest halduskohus on otsuse p-s 17 viidanud EIK praktikale, milles valguses on kohus jõudnud järeldusele, et tegemist ei ole olnud kaebaja väärikust alandava kohtlemisega. Käesolevas asjas ei ole ka D. Aniskini viidatud EIK otsus asjas Yakovenko vs Ukraina otseselt kohaldatav kaebajaga seotud etapeerimise tingimustele ja eelkõige saatebussi põrandapinna suurusele ühe saadetava kinnipeetava kohta. Nimelt tuvastas EIK EIÕK art 3 rikkumise asjas Yakovenko vs Ukraina olukorras, kus vaatluse all oli saateautodes ja raudteevagunites saatmine siis, kui suur hulk kinnipeetavaid viibis ühiste pinkidega kambrites ning kus sellisel juhul oli kinnipeetava kohta üksnes 0,3 – 0,4 m2 ruumi. EIK on oma 25.10.2007. a otsuse punktis 108 (asi Yakovenko vs Ukraina) leidnud, et eeldades valitsuse kasuks, et kaubikus oli kinnipeetava kohta 0,3 m 2 ruumi, on see ilmselgelt vähem kui näevad ette CPT standardid. CPT on näiteks oma raportis CPT/Inf (2001) 22 teinud Leedule etteheiteid 0,4 m2 suuruse üksikkambri kasutamise eest kinnipeetavate saatmisel. Samas on EIK 19. juuli 2007. a otsuses asjas Trepashkin vs Venemaa (nr 36898/03) punktis 92 asunud seisukohale, et kuigi kohus võib võtta arvesse CPT standardeid, ei saa need olla otsustava kaaluga. Seega ei saa ka ringkonnakohtu hinnangul ainuüksi CPT soovitustele mittevastava kambri kasutamisest kinnipeetava saatmisel järeldada saatmistingimuste õigusvastasust. Samuti ei ole EIK oma otsustes üheselt määratlenud, kui palju ruumi peab kinnipeetaval saatebussis olema. Nagu juba märgitud, tuvastas EIK asjas Yakovenko vs Ukraina EIÕK art 3 rikkumise siis, kui vaatluse all oli saateautodes ja raudteevagunites saatmine olukorras, kus suur hulk kinnipeetavaid viibis ühiste pinkidega kambrites ning kus oli kinnipeetava kohta 0,3 – 0,4 m 2 ruumi. Sarnast olukorda käsitleti ka 8. jaanuari 2013. a otsuses asjas Retunscaia vs Rumeenia (nr 25251/04; asjas ei olnud tõendatud, et igale isikule oli tagatud istekoht), 22. mai 2012. a otsuses asjas Idalov vs Venemaa (nr 5826/03; kohus ei olnud veendunud, et igale isikul oli tagatud istekoht, rikkumine tuvastati kogumis) ning 9. oktoobri 2008. a otsuses asja Moiseyev vs Venemaa (nr 62936/00; bussis oli pidevalt rohkem vange kui oli ette nähtud, puudus korralik valgustus ja ventilatsioon jne). Ka kohtuasjas Retunscaia vs Rumeenia EIK üksnes viitas CPT raportides toodud arvamustele ega võtnud selget seisukohta, kui suur peab olema saatebussi kamber, kuhu on ette nähtud paigutada kinnipeetavad, keda sellega ühest kohast teise transporditakse. EIK ei ole ka kaebaja poolt viidatud teistes kohtuasjades lahendanud vaidlusküsimusi üksnes saatebussi kambri suurusele tuginedes, vaid on otsuste tegemisel hinnanud asjaolusid kogumis. Ka kohtuasjas Retunscaia vs Rumeenia võeti arvesse asjaolude kumulatiivset mõju. Samamoodi on EIK asjaolude kumulatiivset mõju arvestanud kohtulahendis M.S. vs Venemaa. EIK 31. juuli 2008. a otsuses asjas Starokadomskiy vs Venemaa (nr 42239/02) ja 08.11.2005. a otsuses asjas Khudoyorov vs Venemaa (nr 6847/02) tulenes EIÕK artikli 3 rikkumine muuhulgas sellest, et kaks kinnipeetavat pidid jagama ühele kinnipeetavale mõeldud istekohta. Selliste tingimustega kinnipeetavale tagatud ruumi osas käesoleval juhul aga tegemist ei olnud. Samuti viitas halduskohus vaidlusaluses otsuses põhjendatult Riigikohtu 30.11.2015. a lahendile asjas nr 3-3-1-56-15, kus Riigikohus leidis, et ka 0,45 m 2 pindalaga bussikong ei ole eraldivõetuna inimväärikust alandav. Riigikohtu hinnangul oli oluline ka see, et kaebajale
tagatud isiklik ruum bussis ei erinenud Euroopa Liidu direktiiviga sätestatud reisijateveo miinimumtingimustest vabaduses. Halduskohus on vaidlusaluses otsuses samuti põhjendatult selgitanud seda, et kuna siseriiklik õigus ei sätesta miinimumnõudeid saatebusside põrandapinnale, saab saatebussis saadetavale jääva ruumi hindamisel lähtuda ühistranspordis kasutatavatele reisibussidele ettenähtud ühele reisijale kohustusliku minimaalse ruumi suurusest. Halduskohus on õigesti järeldanud, et direktiivis miinimumnõuetena sätestatud istekoha ja reisija jalaruumi mõõtmed on ligikaudu samad kui kaebaja istekoha mõõtmed toimunud etapeerimistel. Direktiivi kohaselt peab reisijal olema jalaruumi istme seljatoest arvates 70 cm. Kaebaja ühekohalise kongi pikkus oli 85 cm ja neljakohalise kongi pikkus 90 cm. See hõlmas küll ka ruumi, mis jäi istme seljatoe ja ruumi tagaseina vahele, kuid võimalik erinevus ei ole sellegipoolest märkimisväärne. Istme laiuse miinimumnõudeks on direktiivis sätestatud väikebusside puhul 40 cm ja tavabussides 50 cm. Ühekohalise bussikongi laius oli 60 cm. Arvestades asjaolu, et neljakohalise bussikongi laius oli 176 cm ning neljakohalises bussikongis viibis etapeerimisel neli isikut, oli ühe isiku kohta istekoha laiust ca 44 cm. Arvestades ka sellega, et iste ei pruukinud ulatuda seinast seinani, jäi kaebajale siiski kasutada reisijateveo miinimumnõuetele vastav istmelaius. Halduskohus tuvastas seega õigesti, et kaebajale oli tagatud saatebussi kambris ruum, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis reisijale minimaalselt nõutud ruumiga, mistõttu ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale iseenesest rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad.
10.Põhjendatud ei ole ka kaebaja viide Euroopa Vanglareeglistiku p-le 32.2 (vangide transportimine halva ventilatsiooni või valgustusega veokis on keelatud) ja väide, et kuna neid nõudeid rikuti, siis tulnuks kaebus rahuldada. Asja materjalidest nähtuvalt tagati kaebajat vedanud saatemasinates piisav valgustus nii loomuliku kui ka kunstliku valgusega. Vastustaja vastuse kohaselt oli saatemasina laes kunstlik valgustus ning lisaks ka kaks läbipaistva klaasiga katuseluuki. Kahe katuseluugi ning saatemasina akna- ja ukseklaaside kaudu pääses masinasse ka päevavalgus. Saatemasinas asuvate kambrite esikülgedel olid ka aknad ja kambrite lagi oli kaetud metallist võrega. Seega pääses saatemasina kambrisse valgus nii kambri akna kui ka laes oleva võre kaudu ja etapeerimisel ei viibinud kaebaja täielikus pimeduses. Etapibussides, millega kaebajat etapeeriti, oli olemas ka ventilatsioon, pärast igakordset etapeerimist busside sisemus koristati, bussis oli olemas istekoht igale kinnipeetavale ja transporditi korraga ainult niipalju kinnipeetavaid, kui oli bussis ettenähtud kohti.
11.Halduskohus leidis vaidlusaluses otsuses põhjendatult, et turvavöö puudumine alarmsõidukis ei ole samuti käsitatav sellise asjaoluna, mis kvalifitseeruks EIÕK art 3 rikkumisena ja ka kaebuse põhjendustest ei nähtu, et just turvavöö puudumine oleks seadnud kaebaja elu ohtu. Liiklusseaduse § 30 lg 1 kohaselt peab sõitja olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud üksnes sõidukites, milles on turvavöö. Õigusaktidest ei tulene nõuet, et kinnipeetava saatmisel kasutataval erisõidukil peavad sõitjate ruumis tingimata olema turvavööd. Kuna sellist kohustuslikku nõuet ei ole, siis ei anna halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks alust ka apellatsioonkaebuses väidetu, et pärast 01.01.2016 vahetati tegelikult etapibussid välja ja sinna paigaldati ka sõitjate jaoks turvavööd.
12.Arvestades eeltoodut ja ka seda, et esitatud kaebuse aluseks olid kolm kaebaja etapeerimist neljakohalises kambris mõõtmetega 90×176 cm kestusega 35-41 minutit ning kolm kaebaja etapeerimist ühekohalises kambris mõõtmetega 85×60 cm kestustega 32-47 minutit, ei
ületanud selline olukord ka ringkonnakohtu hinnangul kaebaja suhtes kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset. Sellest lähtuvalt on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus on igati õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks ja kaebaja kasuks mittevaralise kahju väljamõistmiseks.
Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/
Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/
Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.