Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits ja Agu Timmi 08.12.2016, Tartu 3-14-51276 Karel Kalviku kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 2000 eurot väljamõistmiseks seoses saatmistega 23.01.2013, 15.03.2013 ja 22.03.2013 Tartu Halduskohtu 12.03.2015. a otsus Karel Kalviku apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Karel Kalvik Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Karel Kalviku apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12.03.2015. a otsus muutmata.
2.Kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 09.01.2017 (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Karel Kalvik esitas Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, mille kohaselt on vangla teda kolmel korral transportinud ebainimlikes tingimustes. Taotluse kohaselt puudus saatebussis võimalus end sirutada, kuna kambri pinda oli 0,51 m 2. Kambri plastikust väljavaatesein ja teised seinad oli väga määrdunud. Vähemalt ühe transportimise ajal istus K. Kalviku ees kinnipeetav, kes haises. Kõigi kolme transportimise ajal puudusid turvavööd, mis pani ohtu K. Kalviku elu ja tervise. Sellega kohtles Tartu Vangla K. Kalvikut väärikust alandavalt ja rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t
3.K. Kalvik taotles nimetatud tingimustes etapeerimise eest õiglast kahjutasu, kuid mitte vähem kui 3000 eurot.
2.Tartu Vangla jättis 21.05.2014. a otsusega nr 1-13/306-2 K. Kalviku kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.K. Kalvik esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 2000 eurot väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt etapeeriti kaebajat Tartu Vanglale kuuluva saatemasinaga kolmel korral järgmiselt: 23.01.2013 2 tundi ja 35 minutit, 15.03.2013 3 tundi ja 24 minutit ja 22.03.2013 2 tundi ja 16 minutit Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse ning Tartu Vanglast Pärnu arestimajja ja tagasi. Kõikidel kordadel kui kaebajat etapeeriti, alandati tema inimväärikust ning põhjustati talle kannatusi. Kannatused seisnesid selles, et ühekohalise kambri pindala oli 0,51 m2, mistõttu ei saanud kaebaja end reisi vältel sirutada. Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohtade kohaselt on sõltumata reisi kestvusest transporditingimused ebainimlikud kui saatebussi kambris on pinda alla 0,8 m 2. Samuti oli saateauto kambri plastikust väljavaatesein väga määrdunud, mistõttu pääses kambrisse loomulikku valgust minimaalselt ning puudus kunstlik valgustus. Transportimise ajal oli tunda ebameeldivat lõhna, mis võis tulla kaaskinnipeetavatelt. Sellest saab järeldada, et saatemasinas puudus või oli puudulik ventilatsioon. Saatemasinas puudusid turvavööd ja lingid, millest oleks saanud tasakaalukaotuse korral kinni hoida. Eeltoodu põhjal saab tuvastada vangla poolt EIÕK art 3 rikkumise.
HALDUSKOHTU LAHEND
4.Tartu Halduskohus jättis 12.03.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Halduskohtu otsuse kohaselt on üldteada olevaks asjaoluks, et 2010. a Eestis esmaselt registreeritud reisijate veoks mõeldud transpordivahendid, mis peavad mh vastama alarmsõiduki nõuetele, vastavad tehnilistelt tingimustelt kõigile siseriiklikele ja Euroopa Liidu (EL) õigusaktide normidele ning nende reisijate ohutuses kahtlemine on ainuüksi sel motiivil enam kui küsitav, et mitte öelda välistatud. Kehtivast vangistusõigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele, mistõttu tuleb kinnipeetavate saatmisel lähtuda vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-s 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kinnipeetava saatmine saatebussiga on vangistusega paratamatult kaasnev ebameeldivus. Kinnipeetavate saatmiste õiguspärasus sõltub sellest, kas saatmisega tekitati rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad karistust kandva kinnipeetava saatmisega. Niisuguseid kannatusi või ebameeldivusi saavad põhjustada saatmisel eelkõige tingimused, mis peaksid kaebuse põhjendatuse korral olema oluliselt ebamugavamad võrreldes analoogilise transpordiga vabaduses, arvestamata seejuures neid tingimusi, mis on otseselt põhjustatud asjaolust, et tegemist on kinnipeetava saatmisega. Kuigi kehtivas õiguses ei ole sätestatud miinimumnõudeid põrandapinnale saatebussis, saab asuda seisukohale, et kui saatebussis on istekohale samas suurusjärgus ruumi nagu ühistranspordis kasutatavas reisibussis minimaalselt kohustuslik, ei saa saatebussi tingimused vastavas osas rikkuda kinnipeetava õigusi. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.2011. a määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 koodi 906 punktis 1 on viidatud istmete ning nendevahelise kauguse mõõtmete osas direktiivile 2001/85/EÜ. Direktiivi 2001/85/EÜ I lisa punktis 7.7.8.1.3 on sätestatud minimaalne lubatav ühe istuja ruumi laius 400 mm. Kuigi see on lubatud üksnes alla 2,35 m laiustel bussidel, on see siiski reisijate vedamiseks lubatud, mistõttu saab sellest lähtuda. Punktis 7.7.8.4.1 on sätestatud minimaalne kaugus seljatoest
eesistuja seljatoeni 650 mm. Direktiivi 2001/85/EÜ III lisa jooniselt 13 nähtub, et istuva sõitja jalaruum peab ulatuma seljatoest vähemalt 700 mm kaugusele. Mõõtudest 400 mm ja 700 mm tekkiva ristküliku pindala on 0,28 m2. Sellisel viisil saadud ristkülik ei ole üksüheselt võrreldav saatebussi kambriga, kuna saatebussi kamber hõlmab osaliselt ka ruumi, mis jääb seljatoe esikülje ning kambri tagumise seina vahele. Puudub alus järeldada, et saatebussid ei olnud läbinud tehnoülevaatust, seega pidi ka nende bussisisene valgustus ja ventilatsioonisüsteem vastama sõitjate veole esitatavatele nõuetele. Kaaskinnipeetava iseloomuliku lõhna eest ei saa vastustaja vastutada. Halb lõhn bussis ei tõenda bussi ventilatsiooniriket. Kaebaja ei ole kirjeldanud, et bussi väidetavalt määrdunud sein sisaldas midagi sellist, mis võiks alandada inimväärikust. Kaebajat transporditi alarmsõidukitega. Käepidemed ja lingid võiksid kaebaja kasutuses olnud suhteliselt väikese ruumi puhul pigem suurendada ebaturvalisust kui turvalisust vähendada. Turvavöödega sõiduki liikumise ajal peab reisija turvavööd ka kasutama, seega ei saa ka need reisijad sõidu ajal seista, vaid peavad sõidu ajal istuma. Kuna kaebajale oli tagatud saatebussi kambris pindala, mis on võrreldav EL direktiiviga reisibussis minimaalselt nõutud ruumiga, ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Inimväärikuse alandamisena ei kvalifitseeru ka see kui inimene peab maksimaalselt ca 3,5 h kestnud saatmise ajal istuma. EIK praktikast ei tulene viidet, et kaebajale osaks saanud ruumi saatebussis tuleks sedavõrd lühikeste saatmiste puhul pidada inimväärikust alandavateks, kuna kaebaja kirjeldatud kannatused ei olnud oma loomult intensiivsed.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.K. Kalvik esitas Tartu Halduskohtu 12.03.2015. a otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada, teha uus otsus ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas halduskohus materiaalõigusnorme ebaõigesti ja jättis sisuliselt hindamata asjas olulise tähtsusega seisukohad. Halduskohus ei põhjendatud otsust piisava põhjalikkusega. Kaebajat transporditi üksikkambris, mille kõrgus oli umbes 1,6 m ja tulenevalt EIK otsusest asjas M.S. vs Russia 8589/08 on selline kõrgus ebapiisav, et keskmise kasvuga mees saaks siseneda või seista transpordivahendis ilma küürutamata. Metallboksi suurus, milles kaebajat etapeeriti oli 0,8 m2. Reisid kestsid 2-3 tundi ning kaebaja pidi viibima istuvas asendis terve etapeeritava teekonna. Kirjeldatud asjaolude pinnalt saab tuvastada EIÕK art 3 rikkumise. Õiglaseks hüvitiseks oleks 2000 eurot.
6.Tartu Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et kuigi EIK on tõepoolest oma otsustes viidanud sellele, et isiku transportimist kambris, mis jääb oma mõõtmetelt alla 0,8 m2, võib tulenevalt CPT raportites toodust käsitleda EIÕK-ga vastuolus olevana, on 0,8 m 2 puhul tegemist CPT tähelepanekuga ühe riigi suhtes ning seda standardit ei saa automaatselt tõlgendada kui minimaalset lubatud pinda, millel isikut tohib transportida. CPT ei arvesta ainult põrandapinna suurusega, vaid hindab ka teisi tingimusi, mis saatmisega kaasnevad. Tartu Vangla saatebussides on üksikkambris kinnipeetavale tagatud ruumi 0,51 m2. Bussides on piisav ventilatsioon ning valgustus. Kinnipeetaval ei ole transportimise ajal võimalik püsti tõusta või jalgu sirutada, kuid tal on võimalik oma istumispositsiooni muuta ja ennast mugavamasse asendisse nihutada. Transpordivahendeid, milles olevatele istekohtadele pääseb inimene ilma kummardamata, on vähe. Tartu Vangla saatebusside üksikkamber on kõrgusega 1,49 m ehk need on piisavalt kõrged, et kinnipeetav saaks seal istuda sirge seljaga. Pea ja kambri lae vahele jääb piisavalt vaba ruumi. Arusaamatuks jääb, miks on kaebajal vaja saatebussis olevas üksikkambris püsti tõusta ja seista. Saatekambrites püsti seismine ei ole
lubatud. 2-3 tunni pikkune teekond ei ole sellise pikkusega, mille käigus peaks inimene ennast ilmtingimata sirutama. Täiskasvanud inimesele ei valmista raskusi sellise aja vältel ühe koha peal istumine. Nimetatud tingimustes transportimisega võib kaasneda teatud ebamugavustunne, kuid kinnipeetava puhul ei ületa see kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 12.03.2015. a otsus tuleb jätta muutmata ja K. Kalviku apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
8.Kaebaja on esitanud kahju hüvitamise kaebuse, milles palub hüvitada talle Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju seoses tema transportimisega 23.01.2013, 15.03.2013 ja 22.03.2013 Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse ning Tartu Vanglast Pärnu arestimajja ja tagasi. Tegemist on kahju hüvitamise nõudega riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Vanglale esitatud kahjunõudest ning kaebusest halduskohtule saab järeldada, et mittevaraline kahju, mille hüvitamist kaebaja soovib, seisneb tema väärikuse alandamises. Ringkonnakohus leiab, et kuigi kaebaja on nii vanglale kui ka kohtule esitatud taotlustes esitanud väiteid turvavöö puudumise ning saatebussi määrdunud väljavaateseina, halva lõhna ja seetõttu puuduliku ventilatsiooni ning püsti tõusmise võimatuse kohta saatebussis, on kaebaja nende asjaolude äratoomisega soovinud pigem illustreerida seda, millisesse olukorda ta oli tema saatmise ajal asetatud ning, et asjaolude koosmõjus oli tegemist tema inimväärikuse alandamisega. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul kehtib RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud üldreegel, millest tulenevalt on kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus. Kuivõrd kinnipeetavate saatmine on vangistuse täideviimisel objektiivselt vältimatu ning iseenesest õiguspärane tegevus, saab kaebaja transportimine vangla saatebussiga olla õigusvastane üksnes juhul, kui saatmisega tekitati talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipeetava saatmisega kaasnevad. Ka EIK on asja M.S. vs Venemaa (nr 8589/08) lahendis märkinud, et seonduvalt transportimistingimustega on EIÕK art 3 rikkumisega tegemist siis, kui kannatused ületavad kinnipidamistingimustega paratamatult kaasnevaid kannatusi.
9.Halduskohus on viidetega erinevatele EIK lahenditele ja õigusaktidele põhjalikult käsitlenud saatebussi tingimuste vastavust nõuetele ja jõudnud õigele järeldusele, et saatebussi tingimused ei saanud alandada kaebaja inimväärikust. Ringkonnakohus nõustub taoliste põhjendustega ja leiab, et sellist seisukohta kinnitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi 30.11.2015. a otsus nr 3-3-1-56-15, mille punktides 21-22 on Riigikohus leidnud, et
0,45 m pindalaga bussikong ei ole eraldivõetuna inimväärikust alandav. Praegusel juhul oli kaebaja kasutuses saatebussi kambris rohkem pinda kui 0,45 m2 ja seega ka antud vaidluse puhul on kohaldatavad Riigikohtu nimetatud seisukohad. Kuna asja materjalidest nähtub, et kaebaja kasutada oli saatebussis ruumi 0,51 m2, siis sellise pindalaga ruumis saatmine ei saa tekitada kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Oluline on see, et kaebajale tagatud isiklik ruum bussis ei erinenud Euroopa Liidu direktiiviga sätestatud reisijateveo miinimumtingimustest vabaduses. See kinnitab, et EIK lahenditest ei
saa teha järeldust, et on olemas mingisugune absoluutse pindala määratlus, millest väiksemal on kinnipeetava transportimine õigusvastane. Ringkonnakohus leiab, et sellisel juhul võiks tekkida olukord, kus vabaduses viibivate isikute reisimisel bussis oleksid tagatud väiksemad õigused isiklikule pinnale kui kinnipeetavatele. Kindlasti ei ole see EIK lahendite puhul eesmärgiks. Seega on halduskohus lõppkokkuvõttes õigustatult leidnud, et kaebaja suhtes ei ole toime pandud õigusvastast tegu. Seetõttu ei ole kaebajale ka kahju tekitatud ning puudub alus hüvitise väljamõistmiseks.
10.Seoses kaebaja väitega, et Euroopas on saatebussis minimaalne ruum ühe kinnipeetava kohta 0,8 m2, tuleb selgitada, et olenemata CPT poolt soovitatud standardite olemasolust, ei saa EIK-i seisukohtadest tulenevalt need standardid olla otsustava kaaluga (EIK otsus asjas Trepashkin vs Venemaa, nr 36898/03). Ka Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas kinnitanud, et CPT aruannetes esitatud ettepanekud ei ole siduvad (RKHKo 07.04.2010, nr 3-3-1-5-10, p 19). Seega ei saa ringkonnakohtu hinnangul ka ainuüksi CPT soovitustele mittevastava kambri kasutamisest kinnipeetava saatmisel järeldada saatmistingimuste õigusvastasust.
11.Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad tema poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv 60 eurot) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, mistõttu puudub vajadus selles osas seisukoha võtmiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.