M.H. , K.H. ja H-R.K. kaebus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise toimingutega viivitamisega põhjustatud kahju väljamõistmiseks summas 7957,44 eurot
Menetluse alus ringkonnakohtus
M.H. määruskaebus Tartu Halduskohtu 29. septembri 2016. a määrusele
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja M.H. Vastustajad Valga Maavanem, Otepää Vald
RESOLUTSIOON
Jätta M.H. määruskaebus rahuldamata
29.septembri 2016. a määrus muutmata
ja
Tartu
Halduskohtu
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest (HKMS § 121 lg 4).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.H.K. , H.H. ja J.H. tunnistati endises Pühajärve vallas Kääriku külas asunud XXXXXXXX talu õigusvastaselt võõrandatud maa, 30,23 ha suhtes õigustatud subjektideks 24. mail 1995. Hilisema nõudeõiguse loovutamisega 1995. aastal said XXXXXXXX talu maade tagastamise õigustatud subjektideks H.K. , M.H. ja K.H. .
2.Otepää Vallavalitsuse 24. novembri 2014 korraldusega tagastati kolmest maatükist koosnev 30,23 ha suurune maa H-R.K. , M.H. ja K.H. kaasomandisse. Kinnistusraamatu kanne tehti 29. jaanuaril 2015.
3.10. augustil 2016. a esitasid H-R. K. , M.H. ja K.H. Tartu Halduskohtule kaebuse, millega paluvad Valga Maavalitsuselt ja Otepää Vallavalitsuselt solidaarselt välja mõista Otepää vallas Kääriku külas asuva XXXXX talu (end. XXXXXXXX ) õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisega venitamisega ebamõistlikult pika aja jooksul tekitatud kahju kogusummas 7957,44 eurot.
4.Kahju, mille hüvitamist taotletakse, koosneb kaebuse kohaselt järgmistest saamata jäänud toetustest: perioodil 2008-2014 Natura 2000 metsatoetus (5165,27 eurot); perioodil 2004-2014
ühtne pindalatoetus põllumassiivi 63943143923 eest (202,02 eurot); perioodil 2004-2007 ühtne pindalatoetus põllumassiivi 63943130103 eest (1807,09 eurot) ja perioodil 2006-2007 Natura 2000 alal asuva põllumajandusmaa toetus (783,36 eurot).
5.Tartu Halduskohus tagastas kaebuse 29. septembril 2016 määrusega. Halduskohus selgitab, et omandireformi normid kaitsevad õigustatud subjektide õigust vara tagasi saada või saada selle eest kompensatsiooni, mitte aga selle varaga edaspidi teenitavat võimalikku tulu. Kohtu hinnangul ei ole toetuse taotlemise võimaluse kaotamine hõlmatud omandireformi normide kaitse-eesmärgiga. Ühtlasi ei ole võimalik omandireformi normide võimaliku rikkumise korral (nt haldusmenetluse viivitamisega) saada hüvitist saamata jäänud PRIA toetuste eest, kuna omandireformi normide kaitsealas ei ole õigustatud subjektile tagasi saadud vara kasutamisega edaspidise tulu teenimise võimaluse tagamine. Halduskohus viitab Riigikohtu lahenditele, mille kohaselt isikul puudub subjektiivne õigus toetusele, seega puudub kohtu hinnangul ka subjektiivsele õigusele vastanduv kohustus, mille täitmist kaebajal oleks võimalik nõuda. Halduskohus leiab, et toetuse saamata jätmist saab kvalifitseerida puhtmajanduslikuks kahjuks, mille hüvitamine on äärmiselt erandlik ja hüvitamisel lähtutakse normi kaitse-eesmärgi teooriast. Kuna omandireformi normide eesmärgiks ei ole kaitse tagastatava vara pealt toetuse taotlemise võimaluse kaotamise eest, on kaebuse eduväljavaated halduskohtu hinnangul olematud. Seega ei ole kaebusega võimalik saavutada kaebuse eesmärki ja halduskohus tagastab kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas 13. oktoobril 2016. a määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 29. septembri 2016 määruse ja saata asi uueks lahendamiseks määruse teinud kohtule. Määruskaebuse kohaselt on Tartu Halduskohus määruses tuginenud ebaõigesti Riigikohtu lahenditele kuna kaebuses ja lahendites toodud asjaolud ei ole vähimalgi määral sarnased ning halduskohus on lahendeid tsiteerinud mittetäielikult ja meelevaldselt. Kaebaja leiab, et ilmajäämine Natura 2000 metsatoetustest on vastustajate tegevuse ja tegevusetuse täiesti otsene tagajärg ja pidi olema selgelt ja üheselt ettenähtav, kuna nimetatud toetused makstakse eranditult vaid maa kinnistusraamatusse kantud omanikele ning vastustajate tegevusetuse tõttu ei saanud õigustatud subjektid maa omanikeks. Ühise pindalatoetuse taotlemine kaebajate poolt polnud võimalik, kuna vallavalitsus võimaldas tagastatavaid maid kasutada kolmandal isikul. Kaebaja sõnul on vallavalitsust teavitatud kahju tekkimisest juba 2011. aastal, kuid tegevusetus kestis edasi veel kolm aastat, lõppedes maade tagastamisega alles 2015. aastal.
7.Otepää vallavalitsus leiab vastuses määruskaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. septembri 2016 määrus muutmata. Määruskaebuses esitatud väidetele ja põhjendustele vastuväiteid ei esitata.
8.Valga maavanem leiab vastuses määruskaebusele, et Valga Maavalitsus on maade tagastamisel järginud kehtivat seadusandlust ning ei ole viivitanud maa tagastamisega seotud toimingute läbiviimisega. Valga maavanema hinnangul on halduskohus õigesti leidnud, et omandireformi normid ei kaitse subjektide võimalust teenida edaspidi tagastatavate maadega võimalikku tulu. Maavanem palub jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
29.septembri 2016 määrus muutmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 29. septembri 2016. a määruses esitatud seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 1 ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks kaebaja määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
10.Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, mille kohaselt võib kohus kaebuse tagastada selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Tegemist on kohtu kaalutlusõigust võimaldava normiga, mis võimaldab kohtul nii ennatlikult esitatud kui ka eduväljavaadeteta kaebused tagastada. Riigikohus on selgitanud, et Põhiseaduse § 15 lg 1 esimesest lausest tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Seda põhiõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (RKHKo 3. september 2007, 3-3-1-40-07, p 11).
11.Käesoleval juhul on esitatud kahju hüvitamise kaebus, mille kohaselt on maa õigusjärgsetel omanikel saamata jäänud erinevad PRIA toetused maa tagastamise toimingutega viivitamise tõttu. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu, et halduskohus on kaebuse tagastanud seetõttu, et saamata jäänud PRIA toetuste puhul ei ole tegemist kahjuga, mille hüvitamist saaks nõuda. Käesoleva kaebuse tagastamisega ei anta hinnangut sellele, kas Otepää vallavalitsuse ja Valga maavanema tegevus või tegevusetus maade tagastamisel on olnud õiguspärane või mitte, nagu märgib kaebaja määruskaebuses.
12.Iseenesest on võimalik, et maade tagastamisega õigusvastaselt viivitamisega võib õigustatud subjektile kahju tekkida ning sellele viitab ka Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 18 lg 2, mis kohustab omanikke ja valdajaid tagama vara säilimise ja näeb ette kahju hüvitamise nõude esitamise võimaluse selle kohustuse rikkumisel. Halduskohus on õigesti märkinud, et riigivastutuse seaduse alusel kahju hüvitamisel on kohaldatav tsiviilõiguslik normi kaitse-eesmärgi teooria, nagu see on sätestatud võlaõigusseaduse § 127 lg-s 2. Eraõiguslike kahju hüvitamise sätete kohaldamine oleks välistatud juhul, kui see oleks vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega. Käesoleval juhul see nii ei ole. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks ORAS § 18 lg 2 kõrval näha ette omandireformi läbiviimisel tekkida võivate muude kahjulike tagajärgede hüvitamise kohustust. Isegi kui asuda seisukohale, et ORAS § 18 lg 2 ei välista omandireformi läbiviimise tõttu tekkinud muu kahju hüvitamist, on sellega siiski üldjuhul määratletud omandireformi läbiviimist reguleerivate normide ulatus õigustatud subjektide varaliste õiguste kaitsel. Muu kahju hüvitamise nõudmisel tuleb kohtul seega igakordselt tuvastada, et säte, mille rikkumisest kahju hüvitamise kohustus tekkis, on suunatud konkreetse kahjuliku tagajärje ärahoidmisele.
13.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 3 kohaselt kuulub sama paragrahvi esimeste lõigete alusel hüvitamisele nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu. RVastS § 7 lg 2 järgi võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Seega on kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks haldusorgani õigusvastane tegevus või tegevusetus, mis on toonud kaasa isiku subjektiivse õiguse rikkumise. Siinkohal märgib ringkonnakohus esiteks, et halduskohus on viidetega Riigikohtu praktikale õigesti selgitanud, et taotlejal ei ole subjektiivset õigust toetusele. Toetuse taotlemisel on isikul õigus sellele, et tema taotlus lahendatakse õiguspäraselt. Viimane kehtib nii hindepunktide alusel koostatud pingerea põhjal makstava toetuse kui ka ühikupõhise toetuse kohta. Ainuüksi taotluse esitamine või maa omanikuks olemine ei anna õigust pindalapõhiste toetuste saamiseks. Halduskohus on õigesti märkinud, et toetuse puhul puudub subjektiivsele õigusele vastanduv haldusorgani kohustus, mille täitmist isikul on õigus nõuda s.t toetustaotluse esitanud isikul ei
ole õigust nõuda toetustaotluse rahuldamist ja positiivset rahastamisotsust. Õigus toetusele tekib toetuse taotluse lahendamisel antava soodustava haldusaktiga. Sellise haldusakti andmist kaebajad ei väida.
14.Teiseks tuleb kahju hüvitamine vastavalt RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 127 lg 2 järgi kõne alla juhul, kui haldusorganile kohustusi paneva normi, mille rikkumine on kaasa toonud kahjuliku mõju isiku varalisele sfäärile, otstarbeks on sellise kahjuliku mõju ärahoidmine. Võimalus taotleda erinevaid põllumajandustootmise või muid toetusi tagastatud maa omanikuna ei kuulu aga maareformi reguleerivate normide kaitsealasse. Halduskohus on põhjendatult tuginenud Riigikohtu 3. märtsi 2014 otsuses asjas nr 3-3-1-63-14 (p 35) väljendatud seisukohale, et omandireformi normid kaitsevad õigustatud subjektide õigust vara tagasi saada või saada selle eest kompensatsiooni, mitte aga selle varaga edaspidi teenitavat võimalikku tulu. Ka taotluste lahendamiseks ettenähtud tähtaegade eesmärgiks on tagada taotlejatele võimalikult kiire ja efektiivne haldusmenetlus. Need pole kehtestatud selleks, et kindlustada taotlejate võimalusi teenida tagasi saadud vara kasutamisega edaspidi tulu. Kuigi käesoleva vaidluse ja asja nr 3-3-1-63-14 asjaolud ei kattu, on need piisavalt sarnased ühetaolise õiguskäsitluse jaatamiseks. Ringkonnakohus ei näe põhjust, mis vastavat erisust ettenägeva normi puudumisel asetaks omandireformi sätete kaitsealasse õiguse toetuse taotlemiseks, kui üüritulu saamise võimalus samade sätete kaitsealasse ei kuulu.
15.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et halduskohus on põhjendatult asunud seisukohale, et saamata jäänud toetused ei ole kahjuks, mille hüvitamine oleks lubatav RVastS § 7 lg-te 1, 2 ja 4 koostoimes VÕS § 127 lg-ga 2. Seetõttu on ilmne, et M.H. , K.H. ja H.-R.K. nõuet ei saa rahuldada. Vastavalt on halduskohus õiguspäraselt kaebuse tagastanud.
16.Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus
29.septembri 2016 määrus muutmata. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/
rahuldamata
Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/
ja
Tartu
Halduskohtu
Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.