Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. november 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-15-1407
Haldusasi
Selver AS kaebus Tööinspektsiooni 30. märtsi 2015. a ettekirjutuse nr 3-1/2700-4 p 1, nr 3-1/2704-3 p 3 ja nr 3-1/3482-4 p 1 ning 30. aprilli 2015. a vaideotsuse nr 1.4-1/893-1 p 3 tühistamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 6. novembri 2015. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – Selver AS, esindaja Katrin Truve Vastustaja – Tööinspektsioon, esindaja Maret Maripuu
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tööinspektsiooni apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta apellatsioonkaebusega esitatud tõendid kohtuasja materjalide juurde.
2.Jätta Tööinspektsiooni apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 6. novembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-15-1407 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29. detsembril 2016 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tööinspektsioon viis ajavahemikul 26.02.2015–31.03.2015 läbi kaubanduskettide sihtkontrolli Selver AS kauplustes. Tööinspektsioon tegi kontrolli tulemusel Selver AS-le 30.03.2015 muu hulgas ettekirjutused nr 3-1/2700-4, 3-1/2704-3 ja 3482-4 vastavalt Jõgeva, Põltsamaa ja Krooni Selveri kohta, mille p-dega vastavalt 1, 3 ja 1 kohustati adressaati korrakaitseseaduse (KorS) § 28 alusel järgima kehtestatud nõudeid. Ettekirjutuse põhjendustest nähtub, et kaupluse töötajate töö on seotud pideva seismisega ja käimisega. Jalats võib põhjustada muutusi pöialuudes ning tuua kaasa pöia risti- ja pikivõlvi lamenemise, mis võib kaasa tuua selja- ja jalavalud ning põhjustada selgroo kõverusi ja nõgusust. Tööandja on väljastanud töötajatele tööjalatsid, mille maksumusest poole peavad maksma töötajad. Selver AS tööriietus näeb töötajatele ette musta värvi jalanõude kandmist. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 11 kohaselt on tööandja kohustatud oma kulul andma töötajatele isikukaitsevahendid, tööriietuse ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab, ning korraldama töötajale isikukaitsevahendi kasutamise väljaõppe. Tööjalatsite valimisel tuleb lähtuda individuaalsest sobivusest töötajale ning TTOS § 121 lg-st 3, mille kohaselt töötervishoidu, tööohutust ja -hügieeni käsitlevate meetmete kavandamine ja rakendamine ei tohi tuua töötajatele kaasa rahalisi kulutusi.
2.Selver AS esitas Tööinspektsioonile vaide, taotledes ettekirjutuste osalist kehtetuks tunnistamist. Tööinspektsioon rahuldas 30.04.2015 vaideotsusega vaide osaliselt, jättes rahuldamata vaide Tööinspektsiooni 30.03.2015 ettekirjutuse nr 3-1/2700-4 p 1, nr 3-1/2704-3 p 3 ja nr 3-1/3482-4 p 1 kehtetuks tunnistamiseks. Vaideotsuse kohaselt ei saa tööjalanõusid käsitada isikukaitsevahendina Vabariigi Valitsuse 29.09.2010 määruse nr 64 „Isikukaitsevahendi ohutusnõuded ja nõuetele vastavuse tõendamise kord“ § 1 lg 3 mõttes. Eristada ei ole võimalik neid töötajaid, kes ei pea igapäevaselt seisma ja käima terve töövahetuse jooksul. On asjakohane, et tööandja tagab ennetusmeetmena ettekirjutuses käsitletud tervisekahjustuste ärahoidmiseks töötajatele tööjalanõud. Nende valimisel tuleb lähtuda individuaalsest sobivusest töötajale. Selver AS tähelepanu on juba enne 2015. a sihtkontrolli juhitud töötajate tervise ja tööjalanõudega seotud probleemile (18.06.2014 kutsehaigestumise uurimiskokkuvõte). Samuti on seda tehtud 27.04.2015 väljastatud sihtkontrolli kokkuvõttes. Kokkuvõttes on tuvastatud ühe puudusena töötajatele tööjalatsite väljastamine ülekoormuse vältimiseks ja tehtud ettepanek väljastada tööjalatsid neile töötajatele, kelle töö näeb ette pidevat seismist ja kõndimist. Samuti on vaide esitaja tähelepanu sellele probleemile juhitud 17.07.2014 vaideotsuses nr 1.4-1/999, kus on tuvastatud TTOS § 13 lg 1 p 11 rikkumine.
3.Selver AS esitas 03.05.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tööinspektsiooni 30.03.2015 ettekirjutuse nr 3-1/2700-4 p 1, nr 3-1/2704-3 p 3 ja nr 3-1/3482-4 p 1 ning 30.04.2015 vaideotsuse nr 1.4-1/893-1 p 3 tühistamise nõudes. 1) Töö laad ei nõua töötajatele tööjalanõude andmist. Tööriietuse eesmärk on tagada töötajate eristumine klientidest. Kaebaja ei ole teinud selliste jalanõude kandmist kohustuslikuks. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks on vajalik väljastada tööjalatsid. Puuduvad andmed, et töötajatele soodushinnaga pakutavad jalatsid oleks omadustega, mille tõttu neid saaks vaadelda ennetusmeetmena pöialuude, jalatalla rist- või pikivõlvi lamenemiste ja sellest tingitud selgroo füsioloogiliste kõveruste ärahoidmiseks. Jalatsite müüja veebilehelt selliseid jalatsite omadusi ei nähtu. Transporditöötajatele väljastatavad jalatsid on turvajalanõud, mida kaebaja väljastab tasuta. 2) Kaebaja võimaldab töötajatel teha päeva jooksul erinevat tööd müügisaalis, kassas ja laos, mistõttu on vähendatud jalgadele langevat koormust. Alates 2006. aastast on vaid ühel Järve 2(7)
3-15-1407 Selveri töötajal tuvastatud jalgadele tekkinud koormuse tõttu kutsehaigus. See kauplus on oluliselt suurem ning haigestunud töötaja kandis tööandja pakutud jalatseid. Tasuta tööjalanõude andmise kohustus on ebamõistlikult koormav. 3) Ettekirjutused ei ole selged, sest ei nähtu, milliseks tegevuseks kaebajat kohustatakse.
Tööinspektsioon palus jätta kaebuse rahuldamata.
5.Tallinna Halduskohtu 06.11.2015 otsusega rahuldati kaebus, tühistati Tööinspektsiooni 30.03.2015 ettekirjutuse nr 3-1/2700-4 p 1, nr 3-1/2704-3 p 3 ja nr 3-1/3482-4 p 1 ning 30.04.2015 vaideotsuse nr 1.4-1/893-1 p 3 ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu summas 15 eurot. 1) KorS § 28 lg-st 1 koosmõjus riikliku järelevalve üldpõhimõtetega tuleneb mitte üksnes vastustaja volitus ettekirjutuse tegemiseks, vaid ka diskretsioonivolitus. Vaidlustatud haldusaktid, mis on antud kaalutlusõiguse alusel, ei ole sisuliselt kontrollitavad, sest need ei vasta haldusakti põhjendamise nõuetele. Ettekirjutustest ei tulene, millisele kontrollimisele tuginevalt on need tehtud. Kohtumenetluses väitis vastustaja, et tugines ettekirjutuste tegemisel sihtkontrolli tulemustele, mille kokkuvõte esitati kaebajale 27.07.2015. Samuti viitas vastustaja kohtumenetluses ka 20.06.2014 kaebajale väljastatud kutsehaigestumiste uurimiskokkuvõttele ja 17.07.2014 vaideotsusele. Need dokumendid pigem suurendavad ettekirjutuse ebaselgust. Ebapiisav on faktiliste asjaolude kirjeldus ja ettekirjutustest ei selgu, millised rikkumised järelevalve teostamisel tuvastati. Kohtumenetluses ei saa asuda ettekirjutust täiendama. Haldusakti põhjenduste hilisem esitamine ei muuda haldusakti tagantjärele kontrollitavaks ning pole võimalik veenduda, et kohtumenetluse käigus esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. 2) Kaebajale ei ole antud võimalust arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Sealjuures on kontrollitulemuste kokkuvõte esitatud kaebajale alles pärast vaidemenetluse läbimist. Kuna kaebajale vastuväidete esitamiseks võimalust ei antud, ei saanud vastuväidetega ka arvestada. Vastustaja rikkus HMS §-st 40 tulenevat kohustust kaebaja ära kuulata. 3) Ettekirjutused vajanuks põhjalikku motiveerimist osas, mis puudutab töö laadist tulenevat vajadust tagada tööandja kulul töötajale tööriietus. Vajalik põhjendus ei sisaldu kutsehaigestumiste uurimiskokkuvõttes ega 17.07.2014 vaideotsuses. 4) Ettekirjutustes antud käitumisjuhis ei saa olla sedavõrd üldine, nagu on toodud vaidlustatud haldusaktides. Järelevalve teostaja peab näitama, millise õigusnormi või õigusnormiga kaitstava hüve rikkumisega on tegemist ja mida tuleb adressaadil ette võtta.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Tööinspektsiooni apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 06.11.2015 otsus tühistada ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. 1) Halduskohus leidis ekslikult, et vastustaja ei ole välja selgitanud haldusakti andmise aluseks olnud asjaolusid ega kaebajat ära kuulanud. Halduskohus ei ole vastustajale andnud võimalust sellekohaste tõendite esitamiseks ega rakendanud uurimispõhimõtet, et neid asjaolusid õigesti välja selgitada. Vastustaja protokollis ettekirjutustele eelnenud menetluse käigus läbi viidud menetlustoimingud ning protokollis on kajastatud ettevõtte külastuse käigus tuvastatud rikkumised. Kaebajale anti võimalus esitada vastuväiteid tuvastatud rikkumise 3(7)
3-15-1407 kohta. Kaebaja esindajad tutvusid protokollidega ja kinnitasid, et neil ei ole tuvastatu kohta vastuväiteid. 2) Protokolli põhjal pidi kaebajale olema arusaadav, milliste rikkumiste kõrvaldamist temalt ettekirjutusega nõutakse. Halduskohus on jätnud sellekohased tõendid hindamata. Ettekirjutustest selgub, millised rikkumised tuvastati järelevalve teostamisel. Faktiliste asjaolude kirjeldus on piisav. 3) Halduskohus ei ole kohtumenetluses esitatud tõendeid hinnanud. Kohtumenetluse käigus tõenditena esitatud uurimiskokkuvõte ja vaideotsus ilmsetavad selgelt kaebaja käitumist ning asjaolu, et tööandja oli juba varem teadlik ettevõtte töökeskkonnaga seotud kitsaskohtadest ning töötajate terviseprobleemide ennetamise võimalustest. Seega ei saanud Tööinspektsiooni ettekirjutused olla talle mõistetamatud või põhjendamatud. Juba enne 2015. a sihtkontrolli on juhitud kaebaja tähelepanu töötajate tervise ja tööjalanõudega seotud probleemile, kus kaebaja on väljendanud teistsugust lähenemist füsioloogiliste ohutegurite vähendamisel, sh spetsiaalsete tööjalanõudega kindlustamisel. 18.06.2014 kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes nr 3-7/4246-7 keskenduti just füsioloogilise ohuteguri hindamisele riskianalüüsis, milleks oli ka pidev töö jalgadel. Uurimiskokkuvõttes on tuvastatud, et kuna töö on intensiivne (töö on püsti seistes, inimestega suhtlemine, kauba väljapanemine, töötamine varieerub külmas ja soojas keskkonnas, raskuste käsitsi teisaldamine), ei ole puhkepausid olnud piisavad, et tööga seotud haigestumist ennetada. Lisaks eeltoodule on kaebaja tähelepanu juhitud tööjalatsite probleemile ka 17.07.2014 vaideotsuses nr 1.4-1/999, mille p-s 3.3 on välja toodud, et 26.05.2014 Järve Selveris läbi viidud töökeskkonna kontrolli käigus tuvastas tööinspektor, et vaide esitaja ettevõttes kehtib kord, mille kohaselt need töötajad, kes on avaldanud soovi tööjalanõude saamiseks, peavad tasuma 50% jalanõude hinnast. Toona vaidles kaebaja lihaleti töötajatele jalgu kaitsvate ühiskaitsevahendite (matid) paigaldamise kohustuse vastu. Kaebuse esitaja tõi vaides välja, et Selver AS lahendab olukorda mitte ühiskaitsevahendite tagamisega, vaid kasutab Reester AS tööjalanõusid. Jalanõud on seest kergelt ortopeedilise võlviga, mis on mõeldud jalga toestama ja kaitsma liigse koormuse eest. Sellised tööjalanõud vähendavad õnnetuse ja haigestumise ohtu töökohal. Ühtlasi on tööjalanõud kui isikukaitsevahendid ka efektiivsemaks abinõuks õnnetuse ja haigestumise ohu vähendamiseks, kui seda on matt ühiskaitsevahendina. 4) Riigi, tööandjate ja töötajate ühine eesmärk peaks olema olukord, kus töö tagab inimeste heaolu ja tervise, töökoht on aga heaks vahendiks tervisega seotud ennetavate ja edendavate tegevuste jaoks. Tihedamas koostöös töötervishoiuarstiga on võimalik jõuda järelduseni, millised tööjalanõude omadused vähendavad riski haigestuda ning milliseid tööjalanõusid tuleb töötajale tagada konkreetseid töötingimusi silmas pidades. Tööde puhul, kus tuleb palju seista või liikuda, on oluline varustada töötaja sobivate jalanõudega. Need peaksid olema madala kontsaga ja paraja suurusega. Vastasel juhul ei ole jalad toestatud ning tekib väsimus nii jalgades kui ka seljas. Kui töö on seotud vähimagi ohuga jalgadele, näiteks võib mõni raskus jala peale kukkuda, tuleb kanda tugevdatud ninaosaga kaitsejalanõusid (Sotsiaalministeerium. Töökeskkonna käsiraamat 2009. Arvutivõrgus kättesaadav: http://ppk.edu.ee:82/wpcontent/uploads/2010/12/Tookeskkonna-kasiraamat.pdf).
Selver AS palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
1) Vastustaja ei ole selgitanud, millised olid kutsehaigestumiste ja tööst põhjustatud haiguste tekkimise põhjused. Haigestumiste arvule tuginemine ei anna alust pidada haigestumist seotuks tööjalanõude olemasoluga. Haigestumine ei ole valdavalt seotud jalgadega.
4(7)
3-15-1407 2) Kaebaja tugines kaebuses ärakuulamisõiguse rikkumisele. Vastustajal oli võimalik esitada ärakuulamise kohta tõendid halduskohtus. Seetõttu puudub vajadus uute tõendite asja juurde võtmiseks. Ärakuulamisõiguse tõhusat kasutamist ei võimalda apellatsioonimenetluses esitatud protokollides rikkumiste tuvastamine, sest vastustaja kaalutlusi ega põhjendusi neist protokollidest ei nähtu. 3) Ettekirjutused ei ole üheselt mõistetavad ega selged. Ettekirjutuse tekstist ei ole võimalik aru saada, milliseid seadusest tulenevaid nõudeid kaebaja ei täida ja milliseks tegevuseks teda kohustatakse. 4) Ekslik on apellandi arusaam, et kaebaja mõistis ettekirjutuse sisu ja eesmärki. Tõendatud ei ole, et Selveri kaupluste töötajad vajaksid lisameetmena tasuta tööjalanõusid esmavajaliku meetmena tööõnnetuste ja kutsehaiguste ennetamisel. Kutsehaigused ja tööst põhjustatud haigused, mis ei tulenenud jalgade probleemist, ei saa olla aluseks tööandjale sedavõrd suure kohustuse panemiseks. 5) Halduskohus selgitas õigesti haldusakti põhjenduste esitamise keeldu kohtumenetluses.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks alust. Ringkonnakohus, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea vajalikuks neid HKMS § 201 lg 4 alusel korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus järgmist.
9.Halduskohus kohustas 09.06.2015 määrusega vastustajat esitama kohtule haldusaktide aluseks olnud ja muud vastuväiteid kinnitavad dokumendid ja andis selleks vastustajale tähtaja. Vastustaja ei esitanud halduskohtule haldusmenetluses kaebaja ärakuulamist kinnitavaid tõendeid, mis tuli HMS § 19 lg 1 kohaselt dokumenteerida ja säilitada. HKMS § 28 lg 4 kohustab menetlusosalist esitama kohtule tähtaegselt ja kohtu poolt määratud vormis kohtu nõutud arvamused ja tõendid. Halduskohtule ei saa seetõttu ette heita uurimispõhimõtte rikkumist. Apellatsioonimenetluses esitatud täiendavate tõendite arvestamine on piiratud HKMS § 198 lg-s 2 sätestatud alustega. Selliseid aluseid praegusel juhul ei esine, sest vastustajal puudus takistus apellatsioonimenetlusele lisatud protokolle esitada esimese astme kohtus toimunud menetluses, need tõendid olid talle teada ning halduskohus ei ole menetlusnorme rikkunud. Uurimispõhimõttest lähtuvalt saab ringkonnakohus koguda tõendeid siiski ka omal algatusel. Puuduvad mõjuvad põhjused uute tõendite hilinenult esitamiseks. HKMS § 198 lg 3 ls 2 võimaldab uut tõendit siiski arvesse võtta, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Sellel alusel tuleb apellatsioonkaebusele lisatud tõendid võtta asja materjalide juurde.
10.Kontrolli protokollidest ei saa järeldada ärakuulamiskohustuse piisavat täitmist. Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on arusaadav, millises küsimuses, st millise asjaolu kohta, on tal võimalik vastuväiteid esitada. Asja kohta arvamuse ja vastuväidete esitamine eeldab, et menetlusosalisele on arusaadav haldusorgani esialgne seisukoht tähtsust omavates küsimustes. Vastuväidete esitamiseks tuleb anda menetlusosalisele piisav tähtaeg. Ainus, mis protokollis viitab jalanõude maksumuse kohustuse jaotamisega seonduvale, on protokollide lahtris „Avastatud rikkumised“ märgitud rikkumine „50% jalanõude maksumusest tasub töötaja“, „jalanõud 50% maksumusega“ ja „jalanõud ise maksavad poole“. Protokollist ei nähtu, et kaebajale oleks antud sedavõrd üldsõnalise etteheitega seotu väljaselgitamiseks ja selle kohta arvamuse kujundamiseks piisav aeg. Kaebaja 5(7)
3-15-1407 ärakuulamisele eelnevalt pole selgitatud vastustaja hinnangut sellise rikkumise faktiliste ega õiguslike asjaolude kohta. Seetõttu ei võimaldanud vastuväidete esitamiseks võimaluste andmine kaebajale kaalutletud hinnangu andmist ja seisukoha esitamist.
11.Õige on halduskohtu seisukoht, et vaidlustatud ettekirjutuste resolutsioonid ei ole selged. HMS § 55 lg 1 nõuab, et haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Resolutsioon „järgida kehtestatud nõudeid“ sellele nõudele ei vasta. Kehtestatud nõuded näevad äriühingule ette arvukalt erinevaid kohustusi, mis võivad olla mitmeti mõistetavad. Haldusakt kui avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt peab ära näitama, milline kohustus sellest haldusaktist isikule tuleneb, millise täpsema kohustuse haldusakti andja võrreldes seadusest tuleneva üldisel viisil sõnastatud käitumisjuhisega adressaadile paneb.
12.See ei nähtu ka ettekirjutuste põhjendustest. Neist ei ole võimalik järeldada – ja seda ka kohtumenetluses esitatud täiendavate tõendite valguses –, kas kaebajal tuleb kaupluse töötajatele väljastada mingit kindlat liiki jalatsid, mis ei võimalda pöialuudes muutusi tekkida, või mistahes musta värvi jalatsid, mida ettekirjutuse põhjenduste kohaselt tööriietusena nõutakse. On ilmselge, et kaupluse töötajad ei viibi tööl paljajalu. Kui mõne jalatsi kandmise tulemusel võivad kaupluse töötajatel pöialuudes tekkida muutused, tuleks asuda seisukohale, et töötajad vajavad spetsiaalseid jalatseid. Sellist ettekirjutust kaebajale tehtud ei ole.
13.Tööriietusena saab TTOS § 13 lg 1 p 11 tähenduses mõista vaid sellist riietust (sh jalatseid), mille kandmine on töötajatele kohustuslik, seda muu hulgas töötaja tervise kaitsmise vajaduse tõttu. Kaebaja väitel ei ole ta töötajaid kohustanud mingeid kindlaid jalatseid kandma. Kaebusest nähtub, et ekslik on vastustaja väide, et tööandja nõuab musta värvi jalatsite kandmist. Haldusorgan ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks kaebaja väite ekslikkus.
14.TTOS § 13 lg 1 p 11 ja § 121 lg 3 eesmärk on, et töötamise vajaliku riietuse soetamise kulud ei jääks mitte töötaja, vaid tööandja kanda. Neid sätteid ei saa mõista nii, et kui töötamine eeldab mistahes riietuse kandmist, siis tuleb sellega seotud kulud tasuda tööandjal. Ettekirjutustest ei ole võimalik selgelt aru saada, kas vastustaja nõuab, et kaebaja kohustaks nõudma töötajatelt spetsiaalsete jalanõude kandmist või mitte. Kontrolli protokollidest võib pigem järeldada, et vastus sellele küsimusele on eitav. Kui tööandjal ei ole kohustust mingit tööriietust töötajatele anda, saab ta töötajatele anda tööks sobilikke riideesemeid ja jalatseid sellegipoolest. Sellisel juhul ei lasu aga tööandjal kohustust neid riideid töötajatele tasuda anda ning soodustuste tegemise ulatus ei ole õigusnormidega kindlaks määratud. Tööandja võib töötajatele müüa riideid, mille kandmine tööl on lubatud, ka tavapärase hinnaga soodustusi tegemata. Kaebaja tegevusvaldkonnas võib selliste ostu-müügitehingute olemasolu pidada tavapäraseks.
15.17.07.2014 vaideotsusest saab järeldada, et kaebaja arvates on lihaleti töötajatel vajalik spetsiaalsete tööjalanõude kandmine. Sellest ei saa teha järeldust, et erijalanõud peaksid olema tagatud kõigile kaupluste töötajatele, sest ülejäänud töötajate töö on varieeruvam – võimalik on viibida osa päevast kassas, kus töö on istuv, ja osa päevast suuremal määral ringi liikuda. Selveri tööst põhjustatud haigestumistest, mida oli kokku 23, nähtub, et haigestumised on valdavalt seotud füüsilise ülekoormusega või korduvate ühetaoliste liigutustega ja raskuste tõstmise ning teisaldamisega, samuti koormusega kätele. Sellise loeteluga ei saa piisavalt põhjendada ettekirjutuse tegemist tööjalanõude kohustuslikkusele.
6(7)
3-15-1407
16.Ettekirjutuse aluseks olevate asjaolude näitamine ja põhjenduste esitamine vaide- või kohtumenetluses ei võimalda asuda seisukohale, et ettekirjutuse andmisel neist asjaoludest ja põhjendustest tegelikult lähtuti. Vastustajal ei ole ka ettekirjutuse tühistamise järel takistatud uue, selget käitumisjuhist sisaldava ja vormi-, eelkõige põhjendamise nõuetele vastava uue haldusakti andmine, kus samadele asjaoludele tuginedes kohustatakse kaebajat käituma viisil, mis kõrvaldaks mõne TTOS nõude rikkumise.
17.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Pooled ei ole väitnud apellatsioonimenetluses menetluskulude kandmist.
(allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask
(allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pikamäe
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.