Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 24. november 2016, Tartu 3-15-1831
Haldusasi
OÜ Pärnamesi kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 5. märts 2015. a otsuse nr 13-6/291 ja 29. mai 2015. a vaideotsuse nr 13-4/15/33-1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 10. märtsi 2016 otsus OÜ Pärnamesi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja OÜ Pärnamesi, Esindaja v.adv Hillar Villers Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet Esindaja Anne Lepik
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. detsember 2016.
Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 5. detsembri 2011 käskkirjaga nr 13-6/2694 rahuldati OÜ Pärnamesi taotlus põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse saamiseks ja taotlejale maksti toetust 40 000 eurot mesilasperede, korpustarude, meekäitlemisseadmete, mesilasemade kasvatamisseadmete, tarude hooldamise seadmete, merekonteinerite ning kasutatud kaubiku ostmiseks.
Tartu Halduskohtu 10. märtsi 2016 otsusega jäeti OÜ Pärnamesi kaebus rahuldamata.
Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt luges PRIA kaebaja poolt investeeringute tegemise tõendatuks ja abikõlblikuks 13 567,77 euro ulatuses (peaks olema vähemalt 20 000 eurot ehk vähemalt 50% taotletava mahu summast) ja käibevara ostmise tõendatuks 10 013,29 euro eest ning tagasinõutavaks summaks oli seega 16 418,94 eurot, kuna kaebajale oli määratud ja välja makstud toetus summas 40 000 eurot. Vaidlustatud otsuse tegemisel ei võtnud PRIA arvesse kulutusi abihoone ehitamiseks, kaubiku ostmiseks, tööjõukulu, käibevara osas jäi tõendamata käibevara ostmine 9986,71 euro ulatuses.
Kuna toetust taotleti ja maksti välja 2011 aastal, oli kaebajal investeeringu tegemise lõpptähtajaks 31. detsember 2013. Vaidlust ei saa kuidagi olla selles, et kaebaja kulutused abihoone ehitamisse on tehtud väljaspool abikõlblikkuse perioodi. Hinnapakkumine abihoone ehitamiseks tehtud 15. jaanuaril 2014, ja ehitusarve 21. jaanuaril 2014. Kohtumenetluses on vastustaja täiendavalt osutanud, et ehitusregistri andmetel väljastati kirjalik nõusolek väikeehituse püstitamiseks alles 22. aprillil 2014. Asjaolu, et kohapealse kontrolli teostamisel 7. juulil 2014 puudus ehitisel kasutusluba ilmestab seda, et ehitis ei olnud ka selleks ajaks valmis ega sihtotstarbeliselt kasutuses, kuid oma asjas määravat tähendust. Samuti ei sõltu asja lahendamine sellest, kas kaebaja oli PRIA-le teatamata õigustatud asendama algselt hoiuruumina kavandatud merekonteinerite soetamise abihoone ehitamisega.
Kuigi kaebaja ühelt poolt väidab abihoone ehitamise kulude abikõlbulikkust, siis teisalt taotleb ta kaebusega PRIA 5. märtsi 2015 otsuse nr 13-6/291 täielikku tühistamist. See tooks kaasa PRIA
kasutatud kaubiku ostmine, siis ei ole hea haldusega kooskõlas samadel asjaoludel toetus tagasi nõuda. Põllumajandusministri 8. juuni 2010 määruse nr 68 „Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 68) § 13 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt tuli toetuse saajal investeeringutega seotud kulude tegemise kohta muu hulgas esitada tasumist tõendava maksekorralduse ärakiri või väljatrükk või arvelduskonto väljavõte. Seega sai kauba ostmise eest tasuda maksekorraldusega ehk ülekande teel, sularahas tasumine ei ole lubatud. Kuna kaebaja tasus sõiduki müügihinna sularahas, siis on toetuse tagasinõudmine selles osas siiski õigustatud. Korpustarude soetamiseks tehtud kulutusi on PRIA arvestanud ja selles osas ei ole kaebajalt toetust tagasi nõutud.
vastustaja kinnitusel
Toetuse saaja on esitanud käibevara tõendamiseks ka iseenda palgakulu, mis ei ole abikõlbulik. Halduskohus nõustus, et meetme põhimõttega ei ole kooskõlas, kui ettevõtja maksab toetuse arvelt endale või oma ettevõtte juhatusele palka või tasub riiklikke makse. Vastustaja on märkinud, et palgakulu ei ole ka teistes investeeringumeetmetes abikõlbulik. Seega on PRIA otsus ka selles osas õiguspärane.
PRIA 27. veebruari 2015 otsuse kehtetuks tunnistamine ja uue, kaebaja jaoks koormavama otsuse tegemine ei muuda vastustaja tegevust õigusvastaseks. Kuigi PRIA
OÜ Pärnamesi esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus jõudnud ebaõigele järeldusele, et abihoone ehitamise kulu mitteabikõlblikuna määratlemisel ei ole PRIA tuginenud hoone kasutusloa puudumisele. PRIA on enne otsuse andmist nõudnud kaebajalt kasutusloa esitamist ja kasutusloa puudumisele korduvalt otsuses viidanud. Samaaegselt ehitusseadus ei nõu vaidlusaluse hoone kohta kasutusloa olemasolu. Abihoone on valmis ehitatud ja sellega äriplaanis seatud eesmärk – mesindusinventari hoidmise koht ja mesindusruumid – täidetud. Meelevaldne on halduskohtu seisukoht nagu oleks kaebaja PRIA 27. veebruari 2015 otsuse vaidlustamata jätmisega kaudselt tunnistanud, et abihoone ehitamise kulud ei ole abikõlblikud.
Kuigi halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja oli õigustatud soetama kasutatud kaubiku ja kuludokumentide alusel peab olema võimalik kindlaks teha, kui palju ja mille eest tasuti, on ta seejärel teinud põhjendamatu järelduse, et määruse nr 68 § 13 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi on lubatud tasuda üksnes sularahata ülekandega. Ilmselgelt saab kuludokumentidega tõendada ka sularahamakseid. Puudub vaidlus selles, et kaebaja on kaubiku eest sularahas tasunud.
PRIA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on põhjendatult leidnud, et toetust ei nõuta tagasi sel põhjusel, et abihoonel puudub kasutusluba. Toetuse tagasinõudmise põhjuseks on asjaolu, et investeeringut ei ole ellu viidud selleks ettenähtud tähtaja jooksul. Lisaks eelnevale ei teavitanud toetuse saaja PRIA-t vastavalt määrusele
äriplaanis kavandatavast muudatusest. Määruse nr 68 § 12 lg 2 p 1 kohaselt tuleb äriplaanis tehtavaks muudatuseks taotleda eelnevalt PRIA nõusolekut. Komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 55 p 1 b kohaselt piirduvad investeeringute puhul abikõlblikud kulutused uute masinate ja seadmete ostmisega. Erandina punktist b võivad liikmesriigid vaid mikroettevõtete väikese ja keskmise suurusega ettevõtete puhul komisjoni soovituse 2003/361/EÜ (16) tähenduses kehtestada põhjendatud juhtudel tingimused, mille kohaselt võivad kasutatud tehnika kulud olla abikõlblikud. Määrus nr 68 § 3 lg 3 kohaselt võib toetatavaks tegevuseks teatud tingimustel olla kasutatud seadme ostmise kulu, kuid toetatav ei ole kasutatud masina ostmise kulu. Kaubik ei ole seade, vaid masin. Toetuse määramisel ei pidanud PRIA teadma kaubiku vanust. Juhul kui olekski võimalik lugeda kaubiku ostmist toetuse saaja jaoks soodsamalt abikõlblikuks (loeme tehnikaks ja arvestame toetuse saaja õiguspärast ootust), siis ei vasta investeeringuobjekti vanus ikkagi määruses sätestatule ja pole seetõttu ka abikõlblik. Investeeringute teostamise tõendamiseks tuleb kuludokumentidena esitada muu hulgas arve-saatelehel või arvel märgitud rahalise kohustuse tasumist tõendava maksekorralduse ärakiri või väljatrükk või arvelduskonto väljavõte. Kaubiku eest on makstud sularahas. Sularahamaksed ei ole abikõlblikud.
Meetme põhimõttega ei ole kooskõlas, kui ettevõtja maksab saadud toetuse arvel endale (või osade omanikele) või oma ettevõtte juhatusele palka või maksab toetuse rahadest riiklikke makse (sotsiaalmaks jne), sest toetus on eelkõige suunatud ettevõtluse arendamisele ja teadmiste suurendamisele ning ettevõtluskogemuste saamisele (määruse seletuskirjast).
Kaevatav otsus on piisavalt põhjendatud. Vajalikud arvandmed otsuses toodu põhjenduste juurde on esitatud vaideotsuses.
Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 10. märtsi 2016 otsus tuleb jätta muutmata ja OÜ Pärnamesi apellatsioonkaebus rahuldamata.
Apellatsioonkaebuses leiab OÜ Pärnamesi jätkuvalt, et 2014. aasta alguses PRIAle esitatud kuluteatise ja dokumentide alusel saab järeldada, et kaebaja PRIA 5. detsembri 2011 otsuse nr 136/2694 alusel talle makstud 40 000 eurose toetuse arvel tehtud kulutused on täies ulatuses abikõlblikud ja tõendatud ning isegi kui esineb väiksemaid vastuolusid kehtivate nõuetega, on PRIA toetuse tagasinõudmisel jätnud kaalutlusõiguse teostamata.
Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Kaebaja ja vastustaja on eri meelt selles, kas kuluteatises märgitud abihoone ehituse, kasutatud kaubiku soetamise ning palgakulu on toetusmeetme raames abikõlblikud kulud.
Pooled ei vaidle selle üle, et kuna kaebaja taotles ja sai toetuse 2011. aastal, siis 8. juuni 2010 põllumajandusministri määrusega vastu võetud „Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 68) § 4 p 2 kohaselt pidi OÜ Pärnamesi toetuse taotlemisel äriplaanis näidatud tegevused ellu viima hiljemalt 31. detsembriks 2013.
Toetuse taotlemisel on OÜ Pärnamesi toetusega kavandatud investeeringutena nimetanud mesilasperede, korpustarude, meekäitlusseadmete, mesilasemade kasvatamise seadmete, kasutatud kaubiku ja merekonteinerite ostmise. Merekonteinereid soovis kaebaja kasutada lao- ja mesinduspinnana.
Haldusmenetluse toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja loobus merekonteinerite soetamist ning korraldas selle asemel abihoone ehitamise. Määruse nr 68 § 12 lg 2 p 1 kohast teavitust äriplaani muutmisest kaebaja PRIA-le ei saatnud, mistõttu ei ole vastustaja äriplaani muudatust ka heaks kiitnud. Abihoone ehitanud OÜ Consto on tööde kohta hinnapakkumise esitanud
Ringkonnakohus nõustub, et isegi kui möönda, et abihoone ehitamise kulu nn asendab äriplaanis nimetatud merekonteinerite ostmise kulu, ei ole kaebaja esile toonud selliseid argumente, mis õigustaksid investeeringu tegemise tähtaja ületamise. Toetuse taotlemisel kinnitas kaebaja, et teeb äriplaanis nimetatud investeeringud taotluse esitamise aastale järgneva kahe majandusaasta jooksul. Seetõttu ei saanud tähtaega kaebajale üllatuslik olla ning kaebaja pidi sellega arvestama. Ringkonnakohus peab siinjuures oluliseks, et otsustused investeeringu elluviimiseks sõltusid kaebajast endast, kuna toetuse kogu summa maksti talle välja juba 2011. aasta lõpul. Arvestades et kaebaja jättis täitmata kohustuse teavitada vastustajat äriplaani muutmisest ning ka hiljem ei ole täpsemalt selgitanud, mida ta on teinud selleks, et teostada investeering kaheaastase tähtaja jooksul, ei saa pidada õigusvastaseks PRIA seisukohta, et abihoone ehitamise kulu osas kuulub kaebajale makstud toetus tagasinõudmisele määruse nr 68 § 13 lg 1 p 6 ja § 4 p 2 alusel.
Samuti on vastustaja põhjendatult lugenud kaubiku soetamise kulu abikõlbmatuks.
Määruse nr 68 § 3 lg 3 sätestab, et toetatavaks tegevuseks võib olla kasutatud seadme ostmise kulu, kui kasutatud seadme ostab taotleja, kes on komisjoni määruse (EÜ) nr 800/2008 EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus) (ELT L 214, 09.08.2008, lk 3–47), artikli 2 punkti 7 tähenduses mikro-, väikese või keskmise suurusega ettevõtja, ja kui nimetatud seade ei ole toodetud rohkem kui kolm aastat tagasi, selle ostmiseks ei ole kasutatud toetust riigieelarvelistest või muudest Euroopa Liidu või välisvahenditest või muud tagastamatut riigiabi ning nimetatud seadme hind ei ületa selle turuväärtust ega ole uue samaväärse seadme hinnaga võrdne või sellest kõrgem. Toodud norm lähtub vahetult Komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 55 lg-st 1, milles sätestatakse, et investeeringute puhul piirduvad abikõlblikud kulutused a) kinnisvara ehitamise, omandamise, sealhulgas rentimise või parendamisega; b) uute masinate ja seadmete (sh tarkvara) ostmise või liisimisega; c) punktides a ja b osutatud kulutustega seotud üldkuludega. Erandina esimese lõike punktist b võivad liikmesriigid vaid mikroettevõtete, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete puhul komisjoni soovituse 2003/361/EÜ (16) tähenduses kehtestada
põhjendatud juhtudel tingimused, mille kohaselt võivad kasutatud tehnika ostmise kulud olla abikõlblikud. Seega on määruse nr 68 § 3 lg-ga 3 kehtestatud siseriiklik erand Komisjoni määruse nr 1974/2006 art 55 lg 1 punkti b suhtes, millega siiski loetakse abikõlblikuks ka kuni kolme aasta vanuste seadmete soetamise kulu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sõltumata sellest, et põhjendatud võib olla kaebaja äriplaanis nimetatud kaubiku liigitamine masinaks, mitte seadmeks Komisjoni määruse nr 1974/2006 art 55 lg 1 p b ja määruse nr 68 § 3 lg 3 tähenduses, tekkis kaebajal õiguspärane ootus, et kaubiku soetamise kulu kvalifitseerub abikõlblikuna olukorras, kus PRIA toetuse taotluse rahuldamisel aktsepteeris kaebaja äriplaanis nimetatud investeeringu tegemist toetatava tegevusena. Äriplaani aktsepteerimisega vastustaja vähemalt möönis, et kaubiku soetamine toetuse arvel on lubatav määruse nr 68 § 3 lg 3 alusel.
Samas ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et seetõttu tuleb kaubiku soetamise kulu pidada abikõlblikuks sõltumata soetatud kaubiku vanusest. Kuna määrus nr 68 § 3 lg 3 näeb ette erandi Komisjoni määruse nr 1974/2006 art 55 lg 1 p-ga b kehtestatud reeglist, et abikõlblik on üksnes uute masinate ja seadmete soetamise kulu, siis kaebaja äriplaani aktsepteerimise kaudu ei saanud kaebajal siiski tekkida ootust, et abikõlblik on kuitahes vana sõiduki soetamine.
Kaebaja enda 4. novembril 2014 vastustajale esitatud selgituse kohaselt oli kaubiku vanuseks selle ostmise ajal oli kolm aastat, kuus kuud ja neliteist päeva. Vastavalt on kaubiku soetamine vastuolus abikõlblikkuse objektiivse kriteeriumiga ning PRIA-l puudus alus kulu abikõlblikuks lugemiseks.
Ringkonnakohus nõustub siinjuures halduskohtu seisukohaga, et abikõlblikuna saab arvesse võtta üksnes sularahata arveldusega tehtud kulutusi. Määruse nr 68 § 13 lg 2 p-s 2 nimetatud maksekorralduse või arvelduskonto väljavõttena ei saa mõista sularahamakse kviitungit või sularaha üleandmise tõendavat muud dokumenti
Nõustuda ei saa vastustajaga selles, et põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse raames ei saa palgakulu mingil juhul olla abikõlblik kulu. Määruse nr 68 § 4 p 1 järgi peab toetuse taotlemisel esitatud äriplaanist selguma, et põllumajandusliku tegevuse alustamiseks või arendamiseks kavandatud investeeringute rahaline maht kokku peab olema vähemalt 50% taotletava toetuse mahust. Määruse nr 68 § 3 lg-s 5 on sätestatud, et äriplaanis kavandatavad tegevused ei tohi olla vastuolus nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikliga 71. Viimane omakorda näeb ette, et kulutuste abikõlblikkuse eeskirjad sätestatakse riiklikul tasandil vastavalt teatavate maaelu arengu meetmete jaoks sätestatud eritingimustele. EAFRD toetuste osas ei ole abikõlblikud a) käibemaks, välja arvatud tagastamatu käibemaks; b) võlaintress; ja c) maaost, mille maksumus ületab 10 % kõikidest asjaomase tegevuse abikõlblikest kulutustest.
Eesti seisriiklikust õiguses ei ole sätestatud täiendavaid abikõlblikkuse kriteeriume kõnealuse toetuse liigi kohta. Seetõttu ei saa välistada, et määruse nr 68 § 4 p-s 1 toodud 50% nõude täitmisel võib ülejäänud osas olla abikõlblikuks ka palgakulu. Ringkonnakohtu hinnangul on selles osas tegemist vastustaja kaalutlusotsusega, kus tuleb hinnata kulu majanduslikku otstarbekust ja vajalikkust toetuse eesmärgi saavutamiseks, ühes toetusraha otstarbeka ja säästliku kasutamise hindamisega (määruse nr 68 § 3 lg 2). Kõne alla võib tulla näiteks ettevõtte arendamiseks vajaliku tegevuse teostamine palgatööjõudu kasutades, kui see on otstarbekam sama tulemuse saavutamiseks muu tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise kaudu.
Käesoleval juhul ei ole kaebaja äriplaanis ette näinud toetuse kasutamist palgakulu kandmiseks. Samuti ei ole OÜ Pärnamesi teavitanud vastustajat sellisest kavatsusest ega saanud selleks heakskiitu. Toetuse tagasinõudmise otsuse tegemisele eelnenud haldusmenetluses ega kohtumenetluses ei ole kaebaja esile toonud, mis eesmärgi saavutamiseks konkreetne kulutus tehti või miks oli see eesmärgi saavutamiseks otstarbekam viis.
Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et PRIA on vaidlusaluse palgakulu mitteabikõlblikuks lugemisel tuginenud ebakohasele põhjendusele, kuid see ei too kaasa kaevatava otsuse tühistamist nimetatud osas, kuna ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kujunenud olukorras ei ole PRIA-l võimalik teha teistsugust otsust. Komisjoni määrus (EÜ) nr 1975/2006 art 31 p 1 kohaselt arvutatakse väljamaksed selle põhjal, mis leitakse olevat abikõlblik, kusjuures toetuse summa vähendamise aluseks on abikõlblikkuse kontrollimisel ilmnenud andmed. Vähendamist ei rakendata, kui toetusesaaja suudab näidata, et ta ei ole süüdi mitteabikõlblike summade kaasamisel. Järelkontrolli käigus avastatud mitteabikõlblikele kuludele kohaldatakse vähendamist mutatis mutandis.
Määruse nr 68 § 13 lg 1 p 6 näeb sarnaselt ette toetuse saaja kohustuste maksta toetusraha PRIA nõudmisel osaliselt tagasi, kui toetuse saaja on osaliselt täitnud määruse nr 68 § 4 p-des 1, 2 ja 5 sätestatud nõuded. Määruse nr 68 § 4 p 2 omakorda seob toetuse kasutamise äriplaanis kavandatud tegevuste elluviimisega. Seega äriplaanis kavandamata tegevuse kulu ei ole abikõlblik, isegi kui tegemist ei ole investeeringuga. Vastavalt on toetuse tagasinõudmine selles osa põhjendatud, kui taotleja ei tõenda, et ta ei ole süüdi mitteabikõlblike kulude kaasamisel. Käesoleval juhul ei ole OÜ Pärnamesi seda suutnud. Ringkonnakohus nõustub kaebaja etteheidete ja halduskohtu seisukohtadega vastustaja haldusmenetluse läbiviimise ja põhjendamisekohustuse täitmise kohta. Sarnaselt halduskohtuga tuleb aga asuda seisukohale, et menetluslikud minetused ei anna alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Kohtumenetluses ei ole ilmnenud, et kaebaja ei oleks saanud haldusmenetluses esitada seisukohta ja tõendeid asja otsustamiseks oluliste asjaolude kohta või haldusakti põhjenduste puudulikkus oleks tegelikult takistanud kaebeõiguse teostamist. Kaebajat koormava otsustus on asjas kogutud materjalide pinnal kontrollitav. Kuna kohus on jõudnud järeldusele, et vastustaja ei oleks saanud teistsugust otsustust teha, siis ei too ka vastustaja osaliselt ebakohastele põhjendustele tuginemine kaasa kaebuse rahuldamist.
Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Tartu Halduskohtu 10. märtsi 2016 otsuse tühistamiseks.
Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.
Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt
Einar Vene allkirjastatud digitaalselt
Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.