Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 24.11.2016, Tartu 3-15-3029 Aleksei Pokrase kaebus vee kasutamisele piirangute seadmisega Viru Vangla poolt tekitatud 15 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 18.02.2016. a otsus Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – Aleksei Pokras Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18.02.2016. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 24.11.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aleksei Pokras esitas Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti Viru Vanglas 14.08.2015. Kahju hüvitamise taotluse kohaselt keerati 15.07.2015 Viru Vangla kartserikambris, kus A. Pokras viibis, vesi kinni. Vesi keerati lahti kell 10:30 paiku üheks minutiks. A. Pokras märkis, et tal esines veepuudusest ja palavusest teadvusekaotusi, kuid vaatamata tema korduvatele palvetele meditsiiniõde ei kutsutud. 16.07.2015 tuli meditsiiniõde, kes ütles, et ta ei saa midagi teha. 15.07.2015 ja 16.07.2015 hommikuse loenduse ajal võtsid valvurid kambrist ära ka joogitopsid ja hommikuse pudru ning tee. Sellega jäeti ta ilma nii hommikusöögist kui ka nõudest, millesse oleks saanud vett varuda. 17.07.2015 anti veeandmise graafik, milles oli kirjas, et vett antakse 250 ml kaupa neli korda päevas teatud kellaajal ning hommikul ja õhtul, et saaks pesta. 23.07.2015–29.07.2015 viibis ta teises hoones, kambris nr S221, kus oli vesi olemas, kuid terve selle nädala ei viidud teda kordagi duši alla pesema ja ei võimaldatud pesu pesta pesumasinas. Seda tuleb A. Pokrase hinnangul käsitleda julma kohtlemise ja lisakaristusena ning kollektiivse karistamisena. A. Pokras leidis, et sellega alandati tema inimväärikust, solvati au, tekitati parandamatut kahju füüsilisele ja psüühilisele tervisele, rikuti jämedalt tema õigusi. A. Pokras taotles talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 15 000 eurot.
2.Viru Vangla jättis 30.10.2014. a vastusega nr 6-16/117-4 A. Pokrase kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla selgitas, et 2015. a suvel sagenes Viru Vangla kartseriosakonnas kinnipeetavate poolt veeuputuste korraldamine, mille tagajärjel kahjustus ehituskonstruktsioon, elektrikilp ja vangla vara. Veeuputuste korraldamise riski vähendamiseks otsustas vangla muuta kartseriosakonna vee kasutamise korda ning kartseriosakonnas tagatakse vesi kindlatel kellaaegadel või vastavalt kinnipeetava vajadusele. Vangla hinnangul on kinnipeetavatel hügieeni eest hoolitsemise võimalus sellega tagatud. Inspektor-kontaktisiku 29.10.2015. a õiendi kohaselt ei ole ta A. Pokrase kambris antisanitaarset olukorda täheldanud. A. Pokraselt ei võetud kambrist ära kogu vee kogumiseks kõlblikku taarat. Talle jäeti 2-3 topsi. Ainult üleliigsed võeti ära, et ei oleks võimalik koguda vett veeuputuse korraldamiseks. Kaebaja väide, et tal ei võimaldatud ajavahemikul 23.07.2015–29.07.2015 käia duši all, ei vasta tõele, sest tal võimaldati duši all käia 28.07.2015. Samuti ei vasta tõele A. Pokrase väide, et talle ei kutsutud kambrisse tervishoiutöötajat. 16.07.2015 käis medõde A. Pokrase juures kambris ning A. Pokras on käinud 08.07.2015 ja 27.07.2015 arsti vastuvõtul.
3.Aleksei Pokras esitas 27.11.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Viru Vangla ametnike tegevus ja Viru Vangla 30.10.2015. a vastus nr 6-16/117-4 õigusvastaseks ning mõista talle välja mittevaraline kahju summas 15 000 eurot. Kaebuse kohaselt palub kaebaja kohtul arvestada kõigi tema Viru Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses märgitud põhjendustega. Kaebaja märgib, et tal ei ole midagi seal esitatule lisada, sest ta ei saa aru, mis on vangla vastuses kirjas. Kaebaja leiab, et vangla diskrimineerib teda keele ja rahvusvähemuste hulka kuulumise tunnuse alusel, kui ei tõlgi talle enda vastust vene keelde.
4.Tartu Halduskohus jättis 18.02.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et seda, kuidas täpselt tuleb vanglas tagada vee olemasolu kartseri pesemiskohas ja WC-s ei ole vangistusalastes õigusaktides sätestatud. Halduskohtu hinnangul ei ole keelatud vee hulka ja ajalist kättesaadavust vangla julgeolekulistest, majanduslikest või muudest sarnastest vajadustest lähtuvalt piirata. Vastustaja selgituste kohaselt seati piirangud vee kasutamisele kartseriosakonnas selleks, et vähendada veeuputuse riski, kuna nende korraldamine kinnipeetavate poolt sagenes ja selle tagajärjel kahjustus ehituskonstruktsioon, elektrikilp ja vangla vara. Halduskohus märkis, et vastustaja on kinnitanud, et vesi tagati teatud kellaaegadel ja vastavalt kinnipeetava vajadustele. Halduskohtu hinnangul puudub alus kahelda vastustaja väidete tõesuses. Samuti ei ole halduskohtu arvates põhjust uskuda, et vanglateenistuse ametnikud võtsid kaebajalt ära hommikusöögi, ei võimaldanud tal kambri puhtuse eest hoolitseda ning kasutasid temaga suheldes ebatsensuurseid ja solvavaid väljendeid. Halduskohtu arvates ei ole kaebaja väited usutavad, sest kaebaja puhul on tegemist ametnike suhtes lugupidamatust üles näitava ning pretensioonika kinnipeetavaga. Halduskohtu hinnangul ei viita miski sellele, et kaebajal on jäänud saamata talle vangistusseaduse (VangS) § 50 lg-st 2 tulenev õigus saada vähemalt kord nädalas võimalus käia saunas, vannis või duši all. Vastustaja on eitanud ka piiranguid pesumasina kasutamisele. Halduskohus leidis, et juhul, kui need isegi seati, siis ei saaks tegemist olla kaebaja õiguste rikkumisega, sest vangistusalased õigusaktid pesumasina kasutamisega seonduvat ei reguleeri. Samuti ei olnud vangistusõiguse alase regulatsiooni kohaselt kaebajal kartseris viibimise ajal õigus omada väljaspool söögiaegu kambris nõusid ning seega ei saanud nende äravõtmine rikkuda ka kaebajale seadusest tulenevaid õigusi. Kaebaja väidete osas, et talle ei kutsutud 15.07.2015 ja 16.07.2015 vaatamata tema korduvatele palvetele halva enesetunde tõttu koheselt tervishoiutöötajat, märkis halduskohus, et VangS § 53 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringselt ainult vältimatu arstiabi kättesaadavus. Kaebaja tervisekaardi andmete kohaselt ei viita miski sellele, et tegemist oleks olnud vältimatu vajadusega. Halduskohus asus seisukohale, et vee kasutamise piiramine mitmel järjestikusel päeval võis
kartseris viibivale kinnipeetavale olla ebameeldiv, kuid kindlasti ei ole tegemist sellise kohtlemisega, mida oleks võimalik pidada inimväärikuse niisuguseks alandamiseks, mille eest on põhjust välja mõista rahaline hüvitis. Kaebaja väidete osas seoses vaidluse aluseks olevate dokumentide väljastamisega eesti keeles, leidis halduskohus, et keeleseaduse nõudeid ei ole rikutud. Samuti ei ole see takistanud kaebajal tema kaebeõiguse realiseerimist, sest halduskohus on tema kaebuse menetlusse võtnud ning läbi vaadanud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas 10.03.2016 Tartu Halduskohtu 18.02.2016. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja hinnangul on halduskohus hinnanud tõendeid ebaõigesti ning on oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Kaebaja leiab, et vastustaja ja halduskohus on diskrimineerinud teda keele ja rahvusvähemusse kuulumise tõttu, kuna ei võimaldanud talle tõlkeid vangla vastustest. Kaebaja arvates on vastustaja kuritahtlikult video- ja audiosalvestised hävitanud, et varjata oma ametnike õigusvastast tegevust. Vastustaja esitatud vee sisselülitamise graafik on võltsitud. Kuna igal kambril on eraldiseisev vee kinni- ja lahti lülitamise kraan olemas, siis puudus vajadus vee väljalülitamiseks tervel kartseriosakonnal. Kaebaja ei ole üleujutusi tekitanud. Vanglaametnikud võtsid kuritahtlikult ära vee kogumiseks kõlblikud nõud. Samal põhjusel võtsid ametnikud ära ka nõud, milles jahtus kaebaja hommikusöök, sest kaebaja ei saanud haige hamba tõttu kuuma toitu süüa. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus on rikkunud EIÕK art-t 6, kui ta keeldus kohtuistungi korraldamisest, tunnistajate ülekuulamisest ja videosalvestiste väljanõudmisest.
6.Vastustaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18.02.2016. a otsus muutmata. Vastustaja märgib, et ta jääb eelnevalt esitatud seisukohtade juurde ja palub nendega arvestada. Täiendavalt märgib vastustaja, et Viru Vangla ei koosta kinnipeetavatele vastustest tõlkeid, sest põhiseaduse §-de 5 ja 52 kohaselt on riigikeeleks ja riigiasutuste asjaajamiskeeleks eesti keel. Dokumentide sisu tõlgivad vajadusel kinnipeetavatele inspektor-kontaktisikud suuliselt. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega, et vangla on dokumente võltsinud või tõendeid sihilikult hävitanud. Vanglal ei ole võimekust säilitada kõiki salvestisi ega kambriterminalide kõnesid. Kuigi tehniliselt on võimalik vee sisse- ja väljalülitamine ka kambrite kaupa, peaksid ametnikud kambrite kaupa vee sisse- ja väljalülitamiseks jätma teostamata enda põhiülesanded, milleks on kinnipeetavate üle järelevalve teostamine. See ei ole otstarbekas vangla ressursi kasutamine. Vastustaja rõhutab, et piirates P-2 osakonnas veekasutust teatud aegadega, ei riiva vangla ülemääraselt kinnipeetavate õigusi, sest vesi tagatakse vastavalt vajadusele. Vangla tagas vee hommikul ja õhtul näo ja hammaste pesu jaoks ning sooja vee kaks korda nädalas dušši all käimiseks. Määratud kellaaegade välisel ajal sai kinnipeetav valvurit teavitada, et ta soovib vett kasutada ja seda talle ka võimaldati. Vangla hinnangul oli sellega kinnipeetavatele hügieeni eest hoolitsemise võimalus tagatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsustes toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuste tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsustest ega ka asja materjalidest, et halduskohus kohaldas materiaalõiguse norme vääralt, hindas ebaõigesti olemasolevaid tõendeid või rikkus asja lahendades kohtumenetluse norme nii, et see tõi kaasa ilmselgelt ebaõige lahendi tegemise.
Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuste põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses halduskohtu põhjendusi korrata ja kõikidele, nii haldus- kui ka kohtumenetluses sisuliselt samadele kaebaja väidetele uuesti vastata.
8.Kaebaja väide, et kuna vangla ei tõlgi talle oma vastuseid kirjalikult vene keelde ning ka halduskohus ei anna talle vangla vastuseid venekeelsetena, on tegemist tema diskrimineerimisega keele ja rahvuse pinnal, ei ole põhjendatud ning ei anna ka kuidagi alust halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks. PS §-de 6 ja 52 kohaselt on Eesti Vabariigis riigikeel eesti keel. Keeleseaduse §-dest 10 lg 1 ja 12 lg 3 tulenevalt toimub riigiasutuste asjaajamine eesti keeles ning võõrkeelsele dokumendile vastatakse samuti eesti keeles. Viru Vangla selgitas menetluse käigus, et nad ei koosta kinnipeetavatele antud vastustest venekeelseid kirjalikke tõlkeid ühelegi vene keelt emakeelena kõnelevale kinnipeetavale, mistõttu on kaebaja väited just tema diskrimineerimisest alusetud. Vastustaja selgitas samuti, et kuna Viru Vangla koosseisus ei ole tõlgi ametikohti, pole vangla teenistuses ka tõlkijaid, kes sellist tööd teeksid ja vangla koostab seadusest tulenevalt üksnes riigikeelseid dokumente ning nende sisu tõlgivad vajadusel inspektor-kontaktisikud kinnipeetavale suuliselt. Ka käesoleval juhul nähtub inspektorkontaktisiku M. Variku poolt 30.10.2015. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsusele tehtud märkest, et dokument anti kaebajale kätte ja selle sisu selgitati talle vene keeles, kuid A. Pokras keeldus seda oma allkirjaga kinnitamast (tl 22). Seega on kaebaja väide, et juba 30.10.2015. a otsuse sisu oli talle arusaamatu, tegelikkusele mittevastav. Nagu juba märgitud, toimub keeleseadusest tulenevalt riigiasutuste asjaajamine eesti keeles ja sama seaduse § 9 lg-tes 1-3 ja 3 kehtestatuga tehakse erand vaid nende vähemusrahvusest isikute suhtes, kes elavad paikkondades, kus vähemalt pooled püsielanikest on sellest vähemusrahvusest. Viru Vangla asukohaks, kus ka kaebaja käesoleval ajal viibib, on Jõhvi vald, mille kodulehel avalikult kättesaadavate andmete kohaselt moodustasid vene rahvusest elanikud 01.01.2015. a seisuga 49,77% ehk vähem kui pool selle omavalitsusüksuse rahvuslikust koosseisust. 01.01.2016. a seisuga on vene rahvusest elanike osakaal 49.67%. Vastupidiselt kaebaja arusaamale, pole Viru Vanglat võimalik pidada omavalitsusüksuseks või paikkonnaks, kus viibijate rahvust tuleks eraldi erandina kohaldamiseks arvestada. Seega polnud vanglal ka viidatud erandi alusel kohustust vastata kaebaja kahjunõudele vene keeles ega eestikeelset vastust talle omal kulul kirjalikult vene keelde tõlkida. Lisaks pole eestikeelne haldusakt siiski takistanud kaebajal kaebeõiguse realiseerimist, sest ta esitas halduskohtule vangla 30.10.2015. a otsusega seonduva hüvitamiskaebuse. Samuti nähtub asja materjalidest, et halduskohus andis kaebajale kohtumenetluse käigus menetlusabi ja tõlkis vangla 30.10.2015. a otsuse kaebaja jaoks riigi kulul vene keelde (tl 57-58, 67-69). Lisaks viidatud otsusele tõlkis halduskohus kaebaja jaoks vene keelde ka vangla 04.01.2016. a vastuse kaebusele (tl 64-65). See, et halduskohus keeldus vaidlustatud otsuses rahuldamast kaebaja 09.02.2016. a taotlust tõlkida talle vene keelde ka vastustaja 04.02.2016. a täiendav vastus, on samas täiesti põhjendatud, sest nagu halduskohus otsuses õigesti märkis, ei sisaldu selles vastustaja poolt esitatud 0,5 lk pikkuses täienduses midagi niisugust, mille suhtes oleks kaebajal olnud vajalik omapoolseid täiendavaid seisukohti avaldada, mistõttu polnud nimetatud dokumendi tõlkimine ka kaebaja õiguste kaitseks vajalik.
9.Kaebaja väited, et vangla on tõendeid võltsinud ja sihilikult hävitanud, ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ega usutavad, sest nagu vastustaja kohtumenetluses selgitas, et ei ole vanglal kohustust ega ka võimekust säilitada aastaid kõiki turvakaamerate salvestisi ning ka kambriterminalide kõnesid ei salvestata samadel põhjustel.
10.Vastustaja 30.10.2015. a otsusest ning vangla vastustest ja selgitustest nähtuvalt seati piirangud vee kasutamisele kartseriosakonnas selleks, et vähendada veeuputuste riski, kuna nende korraldamine kinnipeetavate poolt just P2 osakonnas sagenes ning kinnipeetavate endi korraldatud veeuputuste tagajärjel kahjustusid nii vangla selle osa ehituskonstruktsioon, elektrikilp kui ka muu vangla vara. Asja materjalidest nähtuvalt tagati vesi kambrites teatud kellaaegadel ja lisaks ka kinnipeetava teavituse alusel vastavalt tema vajadusele ning ka ringkonnakohtul pole alust arvata, et vastustaja valetab piirangute põhjuste kohta ning need seati hoopis kinnipeetavate piinamiseks või nende kollektiivseks karistamiseks toime pandud rikkumiste eest. Vangla peab korraldama kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab üldise julgeoleku vanglas. Elu vanglas ei ole täies ulatuses samastatav olustikuga väljaspool kinnipidamisasutust ja seepärast peavad kinnipeetavad paratamatult arvestama sellega, et neil tuleb taluda teatud piiranguid või ebamugavusi, mis tulenevad vangistuse olemusest. Samas sätestab VangS § 4 1, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Piirates P2-osakonnas veekasutust teatud aegadega, ei riivanud vangla ringkonnakohtu hinnangul ülemäära kinnipeetavate õigusi, kuna vesi tagati neile vastavalt tavapärasele vajadusele. Kartseris viibivatele kinnipeetavatele tagati duši kasutamise võimalus kaks korda nädalas, kui kinnipeetavad said pesta kartseriosakonnas eraldi selleks ettenähtud duširuumis. Vee kasutamiseks määratud kellaaegade välisel ajal sai kinnipeetav samuti vajadusel valvurit teavitada, et ta soovib vett kasutada ning seda talle ka võimaldati. Seega oli kinnipeetavatel hügieeni eest hoolitsemise võimalus piirangutest hoolimata tagatud. Mis puudutab kaebaja väidet, et vangla oleks võinud vett sulgeda ka kambrite kaupa, siis tunnistas vastustaja, et selline tehniline võimalus on vanglas ehituslikult küll olemas, kuid selgitas, et kambrite kaupa vee sisse- ja väljalülitamisel peaksid vanglaametnikud jätma teostamata enda põhiülesanded, milleks on kinnipeetavate üle järelevalve teostamine ja seeläbi vangla julgeoleku tagamine. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et selline teguviis ei oleks ilmselgelt otstarbekas vangla ressursi kasutamine.
11.VangS §-s 50 lg 2 sätestatakse, et kinnipeetavale tuleb võimaldada vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš. 30.10.2015. a otsusest nähtub, et kaebaja paigutati 23.07.2015 osakonda, kus oli ette nähtud duši kasutamine kaks korda nädalas - teisipäeviti ja neljapäeviti. Esmaspäeval, 27.07.2015, teavitas kaebaja inspektor-kontaktisikut vastavast soovist ning järgmisel päeval ehk 28.07.2015 seda talle ka võimaldati. Seega ei tõenda miski, et kaebajal jäi ajavahemikul 23.07.2015 – 29.07.2015 talle seadusega ettenähtud duši all pesemise võimalus saamata.
12.Kaebaja poolt hüvitamisnõude alusena viidatud EIÕK art 3 näeb ette, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles osas, et käesoleva asja materjalide pinnal ei ole alust asuda seisukohale, nagu oleks Viru Vangla oma tegevusega, s. h kehtestatud piirangutega, kaebajat ebainimlikult või alandavalt kohelnud või karistanud või isegi piinanud. Kinnipidamisega kaasnevad kinnipeetavale paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel piinamist, täiendavat karistamist ega inimväärikuse alandamist. Vee kasutamise piiramine mitmel järjestikusel päeval võib kartseris viibivale kinnipeetavale ebameeldiv olla ning talle ilmselt ka teatud kannatusi, solvumist, nördimust ja muid sarnaseid üleelamisi põhjustada, kuid ilmselt pole ka sellisel juhul tegemist õigusvastase kohtlemisega, mida oleks võimalik pidada kaebaja väärikuse niisuguseks alandamiseks, mille eest on põhjust vastustajalt välja mõista rahaline hüvitis.
13.Halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei anna alust ka see, et halduskohus ei rahuldanud kaebaja taotlusi video- ja audiosalvestuste väljanõudmiseks vanglalt, asjas kohtuistungi korraldamiseks ja nelja kinnipeetava tunnistajatena ülekuulamiseks, menetlusdokumentidest koopiate väljastamiseks ning kõigi asjas kogutud materjalidega tutvumiseks. Halduskohus põhjendas viidatud taotluste rahuldamata jätmist nii oma 09.12.2015. a ja 04.01.2016. a määrustes kui ka vaidlusaluses otsuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eelnimetatud kaebaja taotluste rahuldamata jätmine negatiivselt mõjutanud kaebaja põhjendatud huvisid ja õigusi kohtumenetluses ega toonud kaasa ka sisuliselt ebaõige lahendi tegemist.
14.Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmata.
Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/
Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/
Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.