Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
3-16-1164 23. november 2016 Kadri Palm Kullaketraja OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 1. veebruari 2016. a otsuse nr 12-6/94 osaliseks tühistamiseks, 5. mai 2016. a vaideotsuse nr 12-4/16/157-3 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Kullaketraja OÜ, seaduslik esindaja XX Vastustaja − Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Angelika Tõnsing Kirjalik menetlus
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta Kullaketraja OÜ kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23. detsembril 2016. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Kullaketraja OÜ esitas 7. mail 2015 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) loomakasvatuse toetuse taotluse, milles taotles ute ja kitse kasvatamise toetust 100-le loomale (tl 7).
2.PRIA jättis 1. veebruari 2016. a otsusega nr 12-6/94 Kullaketraja OÜ taotluse rahuldamata võttes aluseks maaeluministri 24. aprilli 2015. a määruse nr 34 „Piimalehma, ammlehma ning ute ja kitse kasvatamise otsetoetus“ (määrus nr 34) § 11 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 (määrus nr 1306/2013) art 60. PRIA asus seisukohale, et toetuse saamiseks vajalikud tingimused olid loodud kunstlikult (tl 15p-16).
3.Kullaketraja OÜ esitas 1. märtsil 2016 PRIA 1. veebruari 2016. a otsuse peale vaide (tl 18).
4.PRIA jättis 5. mai 2016. a vaideotsusega nr 12-4/16/157-3 Kullaketraja OÜ vaide rahuldamata, võttes aluseks määruse nr 34 § 2 lg 4, määruse nr 1306/2013 art 60, komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 809/2014 art 12 lg 2 ning haldusmenetluse seaduse (HMS) § 83, § 85 p 4, § 86 lg-d 1, 2 ja § 87 (tl-d 19-21). PRIA tuvastas, et loomapidaja XX on esitanud PRIA põllumajandusloomade registrile põllumajandusloomade liikumise vormid, millega OÜ ALAMÕISA FARM nimelt on liikunud 100 lammast RePa15 OÜ-le, 100 lammast Kullaketraja OÜ-le, 99 lammast Tühikargaja OÜ-le ja 96 lammast Suurmõmmik OÜ-le, kusjuures loomapidamishoone EE14064 on jäänud samaks ning lambad omandanud äriühingute juhatuse liige ja osanik on XX. OÜ ALAMÕISA FARM (juhatuse liige ja osanik on XX) nimele jäi pärast loomade liikumist 98 utte. PRIA jäi seisukohale, et Kullaketraja OÜ esindaja XX on püüdnud luua kunstlikud tingimused ute ja kitse kasvatamise toetuse saamiseks. Juhul kui eelpool toodud loomade liikumisi OÜ-lt ALAMÕISA FARM eelpool märgitud ettevõtetele ei oleks toimunud, ei oleks OÜ ALAMÕISA FARM ute ja kitse kasvatamise otsetoetust taotleda saanudki, kuna ettevõttes oleks uttesid olnud rohkem kui 100. PRIA leiab, et tegemist on ühtse põllumajandusliku majapidamisega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 art 4 lg 1 p b mõttes. Kui lugeda XXu poolt juhitavad äriühingud ute ja kitse kasvatamise toetuse saamise toetusõiguslikuks, jääb õigusnormidega taotletav eesmärk saavutamata. Määruse nr 34 alusel taotletava ute ja kitse kasvatamise otsetoetus on mõeldud loomapidajatele, kes jäävad majapidamiste gruppi, mis on enim haavatavamad ning seetõttu vajavad kindlustunde saavutamiseks ja põllumajandustootmise taseme säilitamiseks toetust, ning kelle karjades on 10 kuni 100 utte või emakitse. Asjaolu, et XX on esitanud põllumajandusloomade registrile põllumajandusloomade liikumise vormi muutmaks põllumajandusloomade registris loomade kohta esitatud andmeid, ei tähenda, et XX pole eelpool nimetatud äriühingutesse liikunud loomade loomapidajaks loomatauditõrje seaduse (LTTS) § 4 mõistes.
5.Kullaketraja OÜ esitas 9. juunil 2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus osaliselt tühistada PRIA 1. veebruari 2016. a otsuse nr 12-6/94 ja 5. mai 2016. a vaideotsuse nr 124/16/157-3 ning kohustada PRIA-t tegema uus otsus, millega kaebajale määrata ute ja kitse kasvatamise otsetoetus vastavalt esitatud taotlusele (tl-d 1-5).
6.Tartu Halduskohus võttis 27. juuni 2016. a määrusega Kullaketraja OÜ kaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks (tl 22).
7.PRIA esitas 12. augustil 2016 kohtule vastuse kaebusele (tl-d 34-37).
3-16-1164
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja taotleb PRIA 1. veebruari 2016. a otsuse nr 12-6/94 osalist tühistamist, PRIA 5. mai 2016. a vaideotsuse nr 12-4/16/157-3 tühistamist ning PRIA kohustamist uue otsuse tegemiseks, põhjendades oma kaebust järgmiselt. 1) Vaidlusalune PRIA otsus nr 12-6/94 on põhjendamata. Ute ja kitse kasvatamise toetuse seisukohast ei oma tähtsust asjaolu, kes on toetuse taotleja omanik, juhatuse liige, esindaja või kuidas nad omavahel seotud on. 2) Samuti ei oma toetuse seisukohast tähtsust loomapidamishoone või ala. Määruse nr 34 § 2 lg-s 4 on silmas peetud loomade omandilist kuuluvust, mitte ühes või teises karjas või koplis asumist. Lammaste ühes karjas viibimine ei tähenda, et loomad kuuluksid samadele omanikele. 3) XX ei ole loomapidaja, loomade omanik, hooldaja ega põllumajandustootja ja ei ole enda nimel esitanud PRIA põllumajandusloomade registrile mitte ühtegi liikumise vormi ega toetuse taotlust. Vastavad vormid on esitanud ja toetusi on taotlenud juriidilised isikud, kelle esindaja on XX. Kuna XX küll juhtis toetuse taotlemise ajal kõiki kõnealuseid äriühinguid, aga ei ole ise põllumajandustootja, ei ole komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 40/2014 kohaldamine asjakohane ja kõnealuseid äriühinguid ei saa pidada ühtseks põllumajanduslikuks majapidamiseks (EL) nr 1307/2013 mõttes. Isegi, kui XX oleks loomapidaja LTTS mõistes, kehtiks selline määratlus vaid nimetatud seaduse mõistes ja kontekstis. 4) Loomade ostmine oli tingitud soovist tegeleda lambaliha tootmisega ja oleks toimunud ka ilma vajaduseta vastata konkreetse toetuse saamise nõuetele. Kuna viimasel ajal on tehtud aktiivselt kampaaniat „maale elama”, siis tekkis mõte lihakombinaati saatmise asemel üleliigsete lammaste ja maade baasil moodustada ettevõtted ja need müüa. Kui kaebaja oleks tekitanud toetusnõuetele vastavuse kunstlikult, oleks sellise olukorra tekitamiseks tehtud kulutused kordades (kuni 10 korda) ületanud toetusest saadava tulu. Majanduslikult oleks selline tegevus selgelt kahjulik. Järelikult pidi kaebajal olema ka muid motiive ettevõtte loomisel ja lammaste ostul, mis selgelt näitab, et tingimused ei olnud toetuse taotlemiseks kunstlikult tekitatud. Toimingud oleks tehtud ka ilma vajaduseta vastata toetuse tingimustele. 5) Eeliste andmine ei ole vastuolus määruse nr 34 eesmärkidega. Kaebaja vastab täpselt sihtrühma määratlusele ehk on peretalu ja tegutseb sektoris, mis määruse nr 34 seletuskirja järgi on tähtis sotsiaalsetel või keskkonnapõhjustel.
9.Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Kaebaja on küll formaalselt täitnud toetuse saamise nõudeid, kuid on nõuetele vastavuse tekitanud kunstlikult, mistõttu ei või Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse nr 3-3-1-38-07 (p 19) ja määruse nr 1306/2013 art 60 kohaselt kaebajale toetust anda. Olukorras, kus kõigi kõnealuste äriühingute omanik on üks ja sama isik, kelle huvides juriidilised isikud on asutatud ja tegutsevad, on käesolevas asjas selliste äriühingute vahel loomade liikumised toimunud eesmärgiga vältida taotleja kohta seatud karja suurusepiirangut ning saada seeläbi ute ja kitse kasvatamise otsetoetust.
3-16-1164 2) Määruse nr 34 § 2 lg 4 eesmärk on toetada väiketootjaid ehk neid taotlejaid, kelle peetavas karjas on kuni 100 looma. Kindlasti ei ole maaeluministeerium soovinud määruse nr 34 § 2 lg-s 4 kehtestatud karja suurusele seatud piiranguga toetada taotlejate sellist tegevust, kus isik loob toetuse saamiseks erinevaid uusi enda poolt juhitavaid äriühinguid, ent sellistele äriühingutele määratav toetus läheb reaalselt siiski ühele ja samale kasusaajale. Seega asjaolu, et kaebaja esindaja XX on asutanud äriühingu Kullaketraja OÜ, samuti teisi kõnesolevaid uusi äriühinguid, jäädes samas ka kõikide äriühingute tegevust reaalselt korraldavaks isikuks, ei muuda kaebajat ute ja kitse kasvatamise toetuse sisulises tähenduses väiketootjaks. 3) Et XX on Kullaketraja OÜ, samuti teiste kõnesolevate äriühingute asutaja, ainuosanik ja ainus juhatuse liige, korraldades ja juhtides nende äriühingute tegevust, mis kõik tegelevad põllumajandustegevusega ning asuvad Eesti territooriumil, on tegemist ühtse põllumajandusliku majapidamisega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 artikkel 4 p b mõttes, samuti konkurentsiseaduse § 2 lg 4 mõttes, mis hõlmab ka nimetatud sättest tulenevalt 2. mai 2015. a seisuga rohkem kui 100 utte. 4) Asjaolu, et XX kui füüsiline isik ei ole toetust taotlenud, ei ole loomapidaja ja ei ole enda nimel põllumajandusloomade registrile esitanud loomade liikumise vorme, ei tähenda, et XX ei ole kunstlikke tingimusi loonud juriidilise isiku tegevusega seonduvalt ja tema huvides. Kuivõrd kaebaja kui juriidiline isik ei loo kunstlikke tingimusi ise, saab kunstlikke tingimusi kaebaja huvides luua selle juhtimist ja toimimist teostav juhatuse liige ja ainuosanik XX. 5) Taotleja poolt peetavate ute ja kitsedena on määruse nr 34 § 2 lg 4, § 6 lg 1 p 3 mõttes käsitletavad loomad, kelle osas on taotleja loomapidajaks, mille staatus nähtub põllumajandusloomade registrist. LTTS §-st 4 ja Vabariigi Valitsuse 26. juuni 2014. a määruse nr 103 „Põllumajandusloomade register“ § 7 lg-st 5 tulenevalt võib põllumajandusloomade registris registreeritud loomade loomapidajaks olla loomaomanik, samuti isik, kes tegeleb looma pidamisega rendi- või muu selletaolise suhte alusel loomaomanikuga, mistõttu on väär kaebuses esitatud väide, justkui saaks toetust taotleda üksnes loomade omanik, sest määruse nr 34 § 2 lg-s 4 on silmas peetud loomade omandilist kuuluvust. 6) Vaidlusalused loomad on olnud kogu määruse nr 34 § 4 lg-s 3 sätestatud perioodi vältel samas, XXu poolt asutatud äriühingutega ühes karjas, mis omakorda kinnitab fakti, et OÜ ALAMÕISA FARM karjast põllumajandusloomade registri andmetel välja läinud loomade pidamine toimub edasi samadel alustel ning neid peetakse edasi samas loomapidamishoones, ning on tegelikkuses ka sama loomapidaja hooldada.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Kullaketraja OÜ esitas kaebuse PRIA 1. veebruari 2016. a otsuse nr 12-6/94 osaliseks tühistamiseks, PRIA 5. mai 2016. a vaideotsuse nr 12-4/16/157-3 tühistamiseks ning PRIA kohustamiseks uue otsuse tegemiseks. Seega on kaebaja esitanud haldusaktide tühistamisnõude, mille kohus saab rahuldada, kui tuvastatakse, et kaevatavad otsused on õigusvastased ja rikuvad kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Kui PRIA otsused tuleb tühistada, siis on õigustatud ka kaebaja nõue kohustada PRIA-t uue otsuse tegemiseks.
11.Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
3-16-1164
12.Asja materjalidest nähtub, et 10. veebruari 2015. a seisuga oli OÜ ALAMÕISA FARM nimel põllumajandusloomade registris 545 lammast. Põllumajandusloomade registri andmetel liikus: - 11. veebruaril 2015 OÜ-lt ALAMÕISA FARM 100 lammast RePa15 OÜ-le, kusjuures loomapidamishoone nr EE14064 jäi samaks (tl-d 43-46); - 13. aprillil 2015 liikus OÜ-lt ALAMÕISA FARM 100 lammast Kullaketraja OÜ-le, loomapidamishoone EE14064 jäi samaks (tl-d 47-50); - 13. aprillil 2015 liikus OÜ-lt ALAMÕISA FARM 99 lammast Tühikargaja OÜ-le, loomapidamishoone EE14064 jäi samaks (tl-d 51-54); - 27. aprilli 2015 liikus OÜ-lt ALAMÕISA FARM 96 lammast Suurmõmmik OÜ-le, loomapidamishoone EE14064 jäi samaks (tl-d 55-58).
13.Äriregistri teabesüsteemi andmetel on esmakande aeg RePa15 OÜ-l 15. detsember 2014, Kullaketraja OÜ-l 24. märts 2015, Tühikargaja OÜ-l 10. aprill 2015 ja Suurmõmmik OÜ-l 14. aprill 2015. Nii OÜ ALAMÕISA FARM, RePa15 OÜ, Kullaketraja OÜ, Tühikargaja OÜ kui ka Suurmõmmik OÜ asuvad ühel aadressil – Alamõisa küla, Hummuli vald, Valga maakond, 68403. Ettevõtete esindusõigus on olnud XXul. Nii RePa15 OÜ, Kullaketraja OÜ, Tühikargaja OÜ ja Suurmõmmik OÜ on loodud vahetult enne taotluse esitamist põllumajandusloomade registrile andmete registrisse kandmise kohta. Kõik loomad on asunud ühes ehitises. Ka on lammaste liikumisel märgitud ehitise registreerimise numbriks kõigi loomade puhul EE14064.
14.Asja materjalidest nähtuvalt on PRIA-l 2015. a pindala- ja loomatoetuste taotluste halduskontrolle läbi viies tekkinud kahtlus, et taotlusalused põllud ja loomad on erinevate juriidiliste isikute vahel jagatud teatud toetusnõuete täitmiseks ja seega on tekitatud 2015. aastal toetuste saamisega seotud eeliste saamiseks kunstlikud tingimused (tl 8). Sellise kahtluse tekitasid PRIA 24. augusti 2015. a järelepärimise nr 12-1/15/3155 kohaselt järgmised asjaolud: 1) 2014. aastal OÜ ALAMÕISA FARM pindalatoetuste taotlusel olnud põllumassiivid on 2015. aastal lisas 1 loetletud äriühingute pindalatoetuste- ja maksetaotlustel; 2) OÜ ALAMÕISA FARM põldude 106, 107 ja 109, Tühikargaja OÜ põllu 110-1, Kullaketraja OÜ põllu 110-2, RePa15 OÜ põldude 3014 ja 111 ning Suurmõmmik OÜ põldude 305 ja 310 puhul on tegemist püsirohumaaga; 3) OÜ ALAMÕISA FARM nimelt on liigutatud lisas 2 loetletud äriühingutele lambaid, kusjuures loomapidamishoone (EE14064) on jäänud samaks; 4) XX on OÜ ALAMÕISA FARM, RePa15 OÜ, Kullaketraja OÜ, Tühikargaja OÜ ja Suurmõmmik OÜ osanikuks ja juhatuse liikmeks. Kohus leiab, et nimetatud asjaolud kogumis võisid PRIA-l tekitada põhjendatud kahtluse, et kaebaja on tekitanud toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult.
15.Kaebaja on saanud PRIA 24. augusti 2015. a järelepärimisele esitada oma vastuväited, kinnitades 7. septembri 2015. a vastuses muuhulgas, et uued ettevõtted ei ole loodud pelgalt toetusnõuete täitmiseks ning mingeid eeliseid või kunstlikke tingimusi ei ole kaebaja teadlikult loonud. Peamine eesmärk uute ettevõtete puhul on läbi majandustegevuse kasumi teenimine (tl 11). Vaatamata kaebaja vastuväidetele jäi PRIA vastupidisele seisukohale (tl-d 12-13). Vaideotsuses on PRIA selgitanud, et isegi juhul, kui äriühingute asutamiste ja loomade liikumiste toimingute tegemiseks äriühingute vahel oli olemas vähegi mõistlik majanduslik/äriline põhjus, ei vasta vaide esitaja toetuse saamise nõuetele ega eesmärkidele, kuivõrd määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 p b mõttes on XXu poolt juhitavate äriühingute näol tegemist ühtse põllumajandusliku majapidamisega, kus karja suurus ületab määrusega sätestatud maksimaalset loomade arvu taotleja poolt peetava karja suuruse kohta (tl 20p). Kohus nõustub vastustajaga, et see kui isik soovib tegeleda ettevõtlusega ja omab õigust asutada
3-16-1164 juriidilisi isikuid, ei tähenda ühelgi juhul seda, et PRIA peaks andma ute ja kitse kasvatamise otsetoetust, kui toetuse andmine läheb vastuollu meetme eesmärkidega.
16.Maaeluministri 24. aprilli 2015. a määruse nr 34 „Piimalehma, ammlehma ning ute ja kitse kasvatamise otsetoetus“ § 2 lg 4 sätestab, et ute ja kitse kasvatamise otsetoetust võib taotleda taotleja, kes põllumajandusloomade registri andmete kohaselt kasvatab taotluse esitamise aasta
2.märtsi seisuga vähemalt kümmet, kuid mitte rohkem kui 100 utte või emakitse. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 60 kohaselt ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele. Lähtudes eelviidatud määruste sätetest on toetuse saamisel oluline, et ettevõtja kasvataks põllumajandusloomade registri andmete kohaselt taotluse esitamise aasta 2. märtsi seisuga vähemalt kümmet, kuid mitte rohkem kui 100 utte või emakitse, ning et ettevõtja poleks loonud toetuse saamise tingimusi kunstlikult. Kuivõrd kaebaja on taotlenud 100 ute osas toetust, mille on PRIA otsuses märkinud nõuetekohaseks loomade arvuks, on käesoleval juhul vaidluse all kaebaja poolt toetuse saamise tingimuste kunstlik loomine.
17.Riigikohtu halduskolleegium on 8. novembri 2007. a otsuse nr 3-3-1-38-07 p-s 19 rõhutanud, et EL fondidest toetuse väära jaotamise vältimiseks ei saa lugeda õiguspäraseks toetuse maksmist neile, kes on tekitanud toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult. Kahtluse korral tuleb haldusorganil olulisi asjaolusid kontrollida. Samuti märkis kolleegium järgmist: "Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb siseriiklikul kohtul õiguse võimaliku kuritarvitamise kindlakstegemiseks tuvastada esmalt objektiivsed asjaolud, mis ei vasta EL-i õiguse eesmärgi saavutamisele, isegi kui EL-i õiguses kehtestatud vormilisi tingimusi on järgitud, ja seejärel tuvastada subjektiivne aspekt, mis tähendab kavatsust saada EL-i õiguse vastavate sätete alusel põhjendamatut kasu, luues selleks kunstlikult vajalikud tingimused (vt Euroopa Kohtu 14. detsembri 2000. a otsus kohtuasjas C-110/99: Emsland-Stärke GmbH vs Hauptzollamt Hamburg-Jonas, EKL 2000, lk I-11569, p-d 52 ja 53". Samas viitas kolleegium ka 19. detsembri 2006. a otsusele asjas nr 3-3-1-80-06, p 23. Neis lahendites rõhutas kolleegium PRIA kohustust kahtluse korral analüüsida nii asjassepuutuvate Euroopa Liidu normide tähendust ja eesmärki kui taotleja tegevusviisi.
18.Määruse nr 34 § 2 lg-d 1 ja 4 sätestavad nõuded ute ja kitse kasvatamise otsetoetuse taotlejale. Nimetatud sätete kohaselt võib ute ja kitse kasvatamise otsetoetust taotleda füüsiline või juriidiline isik või juriidilise isiku staatuseta isikute ühendus, kes vastab maaeluministri
17.aprilli 2015. a määruse nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus” §-s 2 sätestatud nõuetele, ning kes põllumajandusloomade registri andmete kohaselt kasvatab taotluse esitamise aasta
2.märtsi seisuga vähemalt kümmet, kuid mitte rohkem kui 100 utte või emakitse.
19.Kuivõrd määruse nr 34 § 2 lg 4 kohaselt on ute ja kitse kasvatamise otsetoetuse saamise õigus 2015. aasta eest vaid sellistel taotlejatel, kes põllumajandusloomade registri andmete kohaselt kasvatavad taotluse esitamise aasta 2. märtsi seisuga vähemalt kümmet, kuid mitte rohkem kui 100 utte või emakitse, nõustub kohus PRIA vaideotsuse p-s 4 väljatooduga, et kui loomade liikumisi OÜ-lt ALAMÕISA FARM ei oleks toimunud (vt käesoleva otsuse p-i 12), ei oleks OÜ ALAMÕISA FARM, kuid ka kaebaja Kullaketraja OÜ ute ja kitse kasvatamise otsetoetust üldse taotleda saanudki.
3-16-1164
20.Määruse nr 34 § 2 lg 4 tähendus ja eesmärk määruse nr 34 eelnõu seletuskirja kohaselt on toetada majanduslikel, sotsiaalsetel või keskkonnapõhjustel tähtsat sektorit või sektorit, kus esineb teatud raskusi ning ute ja kitse kasvatamise otsetoetusega soovitakse toetada peamiselt peretalusid, et säiliksid talumajapidamised, mis annavad vähemalt ühe täistöökoha. Seega on PRIA määruse nr 34 lg 2 p 4 eesmärki tõlgendanud õigesti, selgitades, et vaidlusaluse normi eesmärk on toetada väiketootjaid ehk neid taotlejaid, kelle peetavas karjas on kuni 100 looma.
21.PRIA on põhjendanud toetuse vastuolu määruse nr 34 § 2 lg-ga 4 selliselt, et OÜ ALAMÕISA FARM, RePa15 OÜ, Kullaketraja OÜ, Tühikargaja OÜ ja Suurmõmmik OÜ näol on toetuste mõttes tegemist ühtse põllumajandusliku majapidamisega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 (määrus nr 1307/2013) art 4 lg 1 p b tähenduses, mistõttu jääks olukorras, kui lugeda XXu poolt juhitavad äriühingud ute ja kitse kasvatamise toetuse saamise toetusõiguslikuks, õigusnormidega taotletav eesmärk saavutamata, kuivõrd sellisel juhul oleksid toetusõiguslikud ka karjad, mille suurus ületab 100 looma. PRIA tugineb oma seisukoha kujundamisel määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 p-dele a ja b. PRIA leiab, et ühe isiku poolt juhitavad, põllumajandusliku tegevusega seotud üksused, mis asuvad Eesti territooriumil, moodustavad ühtse põllumajandusliku majapidamise.
22.Määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkti a kohaselt on põllumajandustootja füüsiline või juriidiline isik või selliste isikute rühm, olenemata sellest, milline on selle rühma ja rühma liikmete õiguslik seisund siseriikliku õiguse järgi, kelle põllumajanduslik majapidamine asub aluslepingute territoriaalses kohaldamisalas, nagu on määratletud ELi lepingu artiklis 52 koostoimes ELi toimimise lepingu artiklitega 349 ja 355, ning kes tegeleb põllumajandusliku tegevusega. Sama lõike punkt b sätestab, et põllumajanduslik majapidamine on kõik põllumajandustootja poolt juhitavad ja põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad üksused, mis asuvad sama liikmesriigi territooriumil.
23.Vaidlust ei ole selles, et XX on Kullaketraja OÜ ning teiste kõnesolevate äriühingute ainuosanik ja juhatuse liige, kusjuures kõik nimetatud äriühingud taotlesid määruse nr 34 alusel ute ja kitse kasvatamise otsetoetust. Samuti ei ole vaidlust asjaolus, et kõikide äriühingutele kuuluvad lambad asusid ühes loomapidamishoones. XX korraldas ja juhtis eelpoolnimetatud äriühingute tegevust, mis kõik tegelevad põllumajandustegevusega ning asuvad ühel aadressil. Kohus nõustub vastustajaga, et kuivõrd põllumajandusloomade registri andmete kohaselt peetakse kõikide äriühingute loomi ühes loomapidamishoones ja on ka sama loomapidaja XX hooldada, on tegemist ühtse põllumajandusliku majapidamisega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 art 4 lg 1 p b mõttes.
24.Kohus nõustub vastustajaga, et arvestades, et põllumajandusloomade registris on toimunud märkimisväärsed loomade liikumised kaebaja esindaja poolt loodud äriühingutele, kusjuures loomad on kaebaja esindajale kuuluva äriühingu OÜ ALAMÕISA FARM nimelt liikunud kaebaja esindaja poolt loodud teiste äriühingute, sh Kullaketraja OÜ, nimele täpselt sellisel arvul, et kõik loomakasvatuse toetuste taotluse esitanud viis äriühingut vastaksid ute ja kitse kasvatamise toetuse saamise nõuetele, viitab sellele, et kaebaja kui juriidiline isik oligi selleks loodud. Hinnates loomade liikumisi kaebaja esindaja poolt asutatud äriühingutele, mis on asutatud vahetult enne loomakasvatuse toetuse taotluste esitamist, ning taotluste menetlemisel ja vaidemenetluses kogutud andmeid, nõustub kohus vastustajaga, et toetuse saamiseks vajalikud tingimused on loodud kunstlikult vastamaks toetuse saamise nõuetele ja saamaks kasu määruse eesmärkide vastaselt, ilma muu tegeliku või sisulise vajaduseta.
3-16-1164
25.Kaebaja on selgitanud, et vaidlusalune PRIA otsus, millega PRIA on jätnud taotluse rahuldamata, on põhjendamata. Kohus märgib, et PRIA 1. veebruari 2016. a otsus nr 12-6/94 kajastab märkuste lahtris nõuetekohaste loomade arvu ja summat ning õiguslikke aluseid, millest tulenevalt otsustas PRIA jätta toetuse taotlus rahuldamata. Kohus nendib, et PRIA
1.veebruari 2016. a otsuses puuduvad täpsemad põhjendused, miks PRIA leidis, et toetuse saamiseks vajalikud tingimused on loodud kunstlikult, küll aga sisalduvad vastavad põhjendused PRIA 5. mai 2016. a vaideotsuses. Tuginedes eeltoodule ning Riigikohtu seisukohale (halduskolleegiumi 30. juuli 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-39-14, p 10), et PRIA läbiviidavate haldusmenetluse erisuse tõttu on piisav, kui haldusaktis esitatakse üksnes konkreetsed asjaolud, mis on viinud otsuse tegemiseni ning asjakohased kaalutlused tuuakse välja vaideotsuses, ei esine kohtu hinnangul PRIA 1. veebruari 2016. a otsustes ega ka 5. mai 2016. a vaideotsuses selliseid põhjendamisvigu, mille tõttu peaks haldusakti tühistama.
26.Kaebaja on kohtule esitanud ka kohustamiskaebuse. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusakti või toimingu õigusvastasus (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-62-09, p 11). Seega peaks kohustamiskaebuse rahuldamiseks olema PRIA 1. veebruari 2016. a otsus nr 12-6/94 ja 5. mai 2016. a vaideotsus nr 12-4/16/157-3 õigusvastane. Kohus leidis eelnevalt, et PRIA 1. veebruari 2016. a otsus nr 12-6/94 ja 5. mai 2016. a vaideotsus nr 12-4/16/157-3 ei olnud õigusvastane. Kaebaja kohustamiskaebus jääb seetõttu rahuldamata.
27.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ega dokumente nende kandmise kohta, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.