Majandushaldusõigus › Tervisekaitse ja toidujärelevalve

26 augusti 2015 kirjaga nr 1.1-22/6258-2 tagastas VTA MTÜ Alaveski Loomapark vaide 29. juuni 2015 ettekirjutuste kehtetuks tunnistamiseks.

Pärast kaebuse käiguta jätmist täpsustas MTÜ Alaveski Loomapark kaebuse nõuet loobudes vaide tagastamise tühistamise nõudest nii, et kaebuse taotluseks jäi tühistada VTA 9. juuni 2015 kontrollakt nr 15-321-15/27. Kaebuse kohaselt vastab aedik määruse nr 245 § 5 lg 5 ja § 6 lg 4 nõuetele ning karude põgenemine on efektiivselt takistatud. Tarastus ja sellega seotud konstruktsioonid on heas seisukorras, aediku kõrgus on 2,4 m, mis on karupoegade pidamiseks ja nende põgenemise takistamiseks piisav. Lisaks on aediku külge poolele kõrgusele (1,2 m) paigaldatud elektrikarjus. Samuti on aediku siseküljel (poole meetri kaugusel) teine elektrikarjus, mis takistab ja hoiab ära võimaluse, et karud saaksid aedikule üldse läheneda. Väär on paikvaatluse protokollis toodu, et puudub maasse paigaldatud võrk – maa sisse 1,5 m sügavusele on kaevatud ja paigaldatud võrk, mis takistab karupoegade põgenemise võimaluse ka kaevamise läbi. Seega on kaebaja igati taganud, et karupojad aiast välja ei pääseks. Tarastuse ümber puuduvad sellised puud, mis oma halva seisukorra tõttu võiksid tarastusele kukkuda ja selle lõhkuda.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

Tartu Halduskohtu 15. veebruari 2016 otsusega jäeti MTÜ Alaveski Loomapark kaebus rahuldamata.

Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt VTA teostas 12. veebruaril 2015 kontrolli MTÜ Alaveski Loomapark loomapargi territooriumil, mille käigus kontrolliti ka karupoegade pidamiseks mõeldud ajutise aediku tarastust ning leiti, et tarastus ei ole piisava tugevusega. Kontrolli tulemusena andis VTA 26. veebruaril 2015 kontrollakti nr 15-321-15/02, millega tehti kaebajale ettekirjutused karupoegade väliaedikute nõuetekohasuse tagamiseks.

Neid asjaolusid ei väära fakt, et põgenemise võimalus pole siiani realiseerunud ega ka see, et karude pidamiseks määratud aediku aia kõrguse ja konstruktsiooni iseärasuste osas ei ole sätestatud konkreetseid norme. Kohaldatud normid näevad ette üldised nõuded ning antud juhul on vaidlustatud kontrollaktis põhjendatud mh seda, kuidas vastustaja on need nõuded konkreetsel juhul sisustanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

MTÜ Alaveski Loomapark esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 15. veebruari 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt vastab vaidlusalune aedik määruse nr 245 § 5 lg 5 ja § 6 lg 4 nõuetele ning karude põgenemine on efektiivselt takistatud. Tarastus ja sellega seotud konstruktsioonid on heas seisukorras, aediku kõrgus on 2,4 m, mis on karupoegade pidamiseks ja nende põgenemise takistamiseks piisav. Vaidlustatud ettekirjutuses puuduvad põhjendused, millest nähtuks, et aia kõrgus peab olema 3,5-4 m.

Kohus ja vastustaja ei ole arvestanud, et karupoegadel puudub võimalus aiale üldse läheneda seespool asuva elektrikarjuse tõttu ja aiast üleronimist takistab poolel kõrgusel paiknev elektrikarjus. Isegi juhul, kui tekiks ajutine voolukatkestus, ei julgeks karupojad aiale läheneda, kuna nad kardavad aias seespool asuvat voolutraati. Isegi kui karud saaksid aiale lähedale, on aedik piisavalt tugeva konstruktsiooniga ning aediku ülaserva, suunaga sissepoole on paigaldatud 90 kraadise nurga all 1,0 m võrk. Kõiki põgenemist takistavaid abivahendeid tuleb põhjendatult kaaluda ning pidada võimalikuks, et aedik on elektrikarjuste olemasolul väidetavast soovituslikust aia kõrgusest madalam. Ka väljapoole poste paigaldatud võrk takistab karude põgenemist efektiivselt. Apellant on kohtumenetluses kinnitanud, et aiavõrk on postidele kinnitatud piisavalt tugevalt, et loom võrgule surudes sellest välja ei pääse. Pelgalt väide, et väljapoole paigaldatud võrk on ebaturvaline, ei ole piisav sellisele seisukohale asumiseks. Apellant kinnitab, et hundiaediku seisukord on pärast 2014 kevadet oluliselt parandatud ning põgenemiskindlaks tehtud, mistõttu ei ole asjakohane arvestada sellega, et samast aedikust õnnestus huntidel põgeneda. Kuna ettekirjutuses ei ole nimetatud asjaolule tuginetud, siis ei olnud ka halduskohtul alust sellest argumendist lähtuda. Asjaolu, et paikvaatluse läbiviija ei tuvastanud 1,5 meetri sügavusele horisontaalselt paigaldatud võrku, ei tähenda, et seda seal ei olnud. Paikvaatluse läbiviijad oleks saanud apellandi käest võrgu olemasolu ja asukoha kohta küsida. Seda tegemata jättes on VTA rikkunud uurimispõhimõtet. Veterinaar- ja Toiduamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Vastustaja hinnangul on ettekirjutus põhjendatud, arvestades nii ettekirjutuses endas kui selles viidatud paikvaatluse protokollis kajastatud asjaolusid ja põhistusi. Elektrikarjuse olemasolu ei anna alust seisukohaks, et tarastus pole vajalik või tarastus võib olla oluliselt erinev (madalam, nõrgema konstruktsiooniga vms) kui muidu vastava looma puhul nõutav - elektrikarjus ei saa looma liikumist füüsiliselt takistada ning olukorras, kus see mingil põhjusel lakkab töötamast (sh juhul kui stressisituatsioonis loom valule ja hirmule vaatamata elektrikarjust ründab ja selle lõhub), ei ole sellest abi. Apellandi väited tara konstruktsiooni piisava tugevuse kohta ei ole põhjendatud. VVK ja Keskkonnaameti pädevad spetsialistid on leidnud, et aia konstruktsioon ei ole piisavalt tugev ning on vastustaja on seda seisukohta ka kohtumenetluses põhistanud. Asjaolu, et varem olid apellandi aedikust hundid välja pääsenud näitab, et ainuüksi apellandi enda arvamus aedikute konstruktsiooni nõuetele vastavuse osas ei saa olla ainus kriteerium selle üle otsustamisel, kas aed vastab nõuetele. Asjaolu, et kontrolli teostamise ajal ei olnud kohapeal tuvastatav kaevamist takistava horisontaalvõrgu olemasolu, on menetluses tõendatud dokumentaalselt, kontrollaktile lisatud paikvaatluse protokollis. Apellant ei esitanud tõendeid, mis selle asjaolu fikseerimise õigsuse kahtluse alla seaks, mh ei taotlenud apellant halduskohtus paikvaatluse teostamist vms. Selles

olukorras käsitles halduskohus vastustaja hinnangul horisontaalvõrgu olemasolu kohta kui paljasõnalist.

põhjendatult

apellandi

väidet

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et MTÜ Alaveski Loomapark apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et olukorras, kus kehtivas õiguses puuduvad konkreetsed nõuded karude pidamiseks välisruumides on VTA pädev sisustama määruses nr 245 kehtestatud üldisi nõudeid ning tegema ettekirjutusi nende täitmiseks. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgnevat. Apellatsioonimenetluses on MTÜ Alaveski Loomapark jätkuvalt seisukohal, et vaidlusalune aedik, milles peetakse kolme karu(poega), vastab määruse nõuetele ning on piisav loomade põgenemise takistamiseks. Samas ei nähtu kaevatavast ettekirjutusest, miks on jäetud arvestamata aediku karude pidamiseks kohaldamisel kasutusele võetud meetmed ning kohustatud kaebajat just ettekirjutuses nimetatud meetmete rakendamiseks.

Loomakaitseseaduse (LoKS) § 28 lg-te 1 ja 2 järgi on loomaaed koht, kus loomi alaliselt peetakse avalikuks näitamiseks seitse või enam päeva aastas. Loomaaed peab olema planeeritud ja ehitatud selliselt, et oleks tagatud loomade tervis ja heaolu ning välditud loomade põgenemine.

Sama paragrahvi kolmas lõige näeb ette, et loomaaia planeering ja ehitised peavad vastama Vabariigi Valitsuse kehtestatud nõuetele, mis selliselt ongi sätestatud määruses nr 245. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja peetav Alaveski loomapark on loomaaed LoKS § 28 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus järeldab eelnevast, et oma tegevuses on kaebaja muu hulgas kohustatud täitma määruse nr 245 nõudeid. Seejuures on kaebajal LoKS § 28 lg 2 kohaselt loomade tervise ja heaolu tagamise kohustuse kõrval ühtlasi kohustus planeerida ja ehitada loomaaed selliselt, et see välistab loomade põgenemise. Ringkonnakohus mõistab LoKS § 28 lgs 2 sätestatud kohustust selliselt, et loomaaia planeerimisel ja ehitamisel tuleb luua tingimused, mis takistavad loomade põgenemise nii tavaolukorras, kui ka ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel, s.t igal juhul. Eriti oluliseks tuleb selle nõude täitmist pidada suurte kiskjate elupaikadel planeerimisel ja ehitamisel, kuna nende põgenemine võib tekitada vahetu ohus loomaaia töötajate ja külastajate elule ja tervisele. Määruse nr 245 § 5 lg 5 sätestab, et loomade pidamise välisruumil peab olema piisavalt tugev ja kõrge tarastus või muu sarnane tõke, mis igal aastaajal tõkestab efektiivselt loomade põgenemise. Vajaduse korral tuleb välisruum pealt katta. Määruse nr 245 § 6 lg 4 järgi tuleb tarastus ning sellega seotud konstruktsioonid hoida heas seisukorras. Tarastuse korrasolekut tuleb regulaarselt, mitte vähem kui üks kord päevas, kontrollida ja leitud vead kohe parandada. Tarastuse lähikonnas asuvad puud, mis võivad oma halva seisukorra tõttu tarastusele kukkuda ja selle lõhkuda, tuleb eemaldada.

Käesolevas asjas on pooled eri meelt selles, kas 13. mai 2015 paikvaatluse protokolliga (tl 7p, 8) tuvastatud asjaolude tõttu on kaebaja rikkunud viidatud normides sätestatud kohustusi. Esmalt nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et paikvaatluse protokollis ja kaevatavas ettekirjutuses esitatud teave vaidlusaluse aediku kohta on napp ja vastustaja oleks saanud vaatlusel ilmnenud olukorda selgemini kirjeldada. Siiski on paikvaatluse protokollist selgesti nähtuv, et vastustaja heidab kaebajale ette, et karude aedikut ümbritseva aia kõrgus ja konstruktsioon ei ole piisavad loomade põgenemise vältimiseks. Konstruktsiooni osas on välja toodud, et aia võrk on paigutatud aiapostidest väljapoole,

andes võimaluse see seestpoolt lükates postide küljest lahti suruda ning osa varasemalt hundiaedikuna kasutatud väliruumi poste on parandatud plekiga katmise teel, kusjuures üks katkine aiapost on täielikult asendamata. Lisaks puudub aedikul alarmsüsteem ja tuvastatav ei ole aiast väljakaevamist takistava horisontaalvõrgu olemasolu. Kaebaja kohustusest planeerida ja ehitada loomaia välisruumid selliselt, et see välistab loomade põgenemise, tuleneb ühtlasi kohustus loomaia pidamisel jätkuvalt tagada, et loomadel ei oleks võimalik põgeneda. Seetõttu ringkonnakohtu hinnangul on paikvaatluse protokollis tuvastatu piisav määruse nr 245 § 5 lg 5 ja § 6 lg 4 nõuete rikkumise sedastamiseks.

Väljaspool vaidlust on, et vaidlusalune aedik rajati algselt huntide pidamiseks. Paikvaatluse protokollile lisatud fotodelt nähtub, et Alaveski loomapargis peetavate ülejäänud karude aedik erineb oluliselt vaidlusalusest aedikust nii konstruktsiooni (betoonvundamendiga maasse ankurdatud metallpostid, metallvarbadest põikilattidega aed) kui ka kõrguse poolest. Kaebaja on väitnud hundiaediku täiendavat kindlustamist enne sellesse karude paigutamist. Samas saab järeldada, et täiendav kindlustamine puudutab puidust aiapostide osaliselt plekiga katmist, elektrikarjuse ja aia ülemisele osale horisontaalvõrgu paigaldamist. Asjaolu, et kaebaja ise on karudest väiksemate, ronimisoskuseta, kiskjate pidamiseks rajanud 2,4 meetri kõrguse aediku, kui juba algselt karude pidamiseks rajatud aedikut ümbritseva aia kõrgus on suurem, viitab sellele, et ka kaebaja ise vähemalt möönab, et karude põgenemise vältimise tagab vaidlusalusest kõrgem aed. Tulenevalt LoKS § 60 lg-st 1 on VTA järelevalvet teostava haldusorganina ühtlasi pädev sisustama määruse nr 245 nõuete täitmiseks vajalikud tingimused igal konkreetselt juhul. Seejuures peab ka VTA tarastuse nõutava kõrguse määratlemisel lähtuma sellest, et tarastuse kõrgus peab olema selline, et mingil juhul ei võimalda loomade põgenemist. Olukorras, kus konkreetseid nõudeid karude pidamisele ei ole kehtestatud saab VTA tugineda üksnes hinnangule, milline aia kõrgus peab olema, arvestades konkreetse liigi suurust ja omadusi. Käesoleval juhul ongi VTA lähtunud sellest, et karud on suured kiskjad, kes oskavad ronida. Seejuures ei ole nõutav, et VTA tõendaks, et madalama tarastuse korral loomade põgenemine ei ole välistatud. Kuna kaebaja kohustuseks on loomade põgenemise vältimine, siis piisab rikkumise sedastamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks, kui kindlaks tehtud asjaoludel mõistlikult võttes ei saa välistada loomade põgenemise võimalust. Kaebaja kohustuseks ettekirjutuse vaidlustamisel on sel juhul tõendada, et rakendatud meetmed on piisavad ja loomade põgenemisvõimaluse puudumine on väljaspool kahtlust.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et elektrikarjuse olemasolu maapinna lähedal ja aia poolel kõrgusel ei anna alust teha järeleandmisi tarastuse kõrguse või konstruktsiooni osas, kuna meetme olemusest tulenevalt on selle mõju tingimuslik – see toimib elektrivoolu olemasolus ja/või juhul, kui püsib loomade kartus karjusele läheneda – ega ole tagatud iga ajahetkel. Seega saab elektrikarjus olla üksnes abistavaks meetmeks, sest ei täida LoKS § 28 lg 2 nõuet igal juhul takistada loomade põgenemist. Ka aia ülaossa horisontaalvõrgu paigaldamine on täiendavaks meetmeks ega anna alust teha järeleandmise aia kõrguse osas. Käesoleval juhul nähtub juba ainuüksi paikvaatluse protokollile lisatud fotolt, et horisontaalvõrgu toetus võib olla mittepiisav karu raskuse toetamiseks, mistõttu ei saa välistada, et selleni ulatumisel võiks loom selle alla tõmmata.

Kuna kaebaja ei ole esile toonud muid asjaolusid ega viidanud andmetele, millest nähtuks, et olemasolev aed on piisava kõrgusega, siis leiab ringkonnakohus, et VTA etteheide ja sellest tõukuv ettekirjutus kaebajale aia kõrguse kohta on põhjendatud. Sarnasel seisukohal on ringkonnakohus ka aia konstruktsiooni ja heas korras olemise nõude rikkumise tuvastamise suhtes. Aiapostide seisukorra ja aiavõrgu

paigaldamise kohta paikvaatluse protokollis esile toodud asjaolud on piisavad selleks, et luua kahtlus, et karude pidamiseks kasutatava välisruumi tarastus ei ole piisav karude põgenemise vältimiseks igal juhul. On selge, et puidust aiapostide tugevus ei ole metallist aiapostidega samal tasemel. Olukorras, kus seestpoolt tuleva surve korral sõltub aiavõrgu püsimine aiavõrgu enda tugevusest ning aiavõrgu ja postide kinnituse tugevusest, on puidust aiapostide, millest vähemalt osa ei ole laitmatus korras, mõistlikult võttes olemas vähemalt võimalus, et karud üksi või ühiselt tegutsedes on piisavalt tugevad aia postide küljest lahti surumiseks. Ainuüksi kaebaja kinnitus, et kinnitused on piisavalt tugevad, ei lükka tekkinud kahtlust ümber. Siinjuures on oluline nii see, et võrgu aiapostidest sissepoole paigaldamine iseenesest takistaks efektiivsemalt loomade põgenemist, aga ka see, et loomade põgenemise võimaluse tekkimisele aitab kaasa juba ühe aiaposti halb olukord. Kaevamist takistava maa sisse paigutatud horisontaalvõrgu olemasolu on objektiivne asjaolu, mille vastustaja oleks saanud paikvaatlusel tuvastada. Samas, kuigi kaebaja on kohtumenetluses kinnitanud, et võrk 1,5 meetri sügavusel on paigaldatud, ei ole ta esitanud tõendeid selle kinnituseks. Eeldatavalt on vastav töö dokumenteeritud ja kaebajal olnuks võimalik sellekohased tõendid esitada. Teisalt ei muuda võrgu olemasolu ettekirjutust õigusvastaseks. Sel juhul ei pane ettekirjutus kaebajale täiendavat kohustust ega saa seega ka tema õigusi rikkuda. Sama kehtib väidetavalt aeda ümbritsevate ja seda ohustavate puude kohta. Kui tegelikkuses puud aeda ei ohusta, siis ei saa ettekirjutusest tuleneda kaebajale kohustust puude kõrvaldamiseks.

Ringkonnakohus on seisukohal, et ettekirjutusega ei ole kaebajale pandud kohustust paigaldada vaidlusalusele aedikule alarmsüsteem, mis annaks teada loomade põgenemisest. LoKS§ 28 lg 2 ja määruse nr 245 § 5 lg 5 või § 6 lg 4 sätestavad kaebaja kohustuse võtta ehituslikke meetmeid loomade põgenemise vältimiseks, kuid ei näe ette kohustusi olukorraks, kui põgenemine on juba aset leidnud. Ettekirjutuses on tehtud viide 13. mai 2015 paikvaatluse protokollile, milles on kaebajale ette heidetud muu hulgas ka alarmsüsteemi puudumist. Samas on vastustaja piiranud ettekirjutuse tätmiseks nõutavate meetmete ringi viidates ettekirjutuse nr 1 juures määruse nr 245 § 5 lg-le 5 ja ettekirjutuse nr 2 juures § 6 lg-le 4. Kuna viidatud sätted ei puuduta loomaaia pidaja kohustusi põgenemisohu realiseerumise korral, siis ei saa ettekirjutused puudutada meetmeid põgenemisest teadasaamiseks.

Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus seisukohal, et MTÜ Alaveski Loomapark apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Tartu Halduskohtu 15. veebruari 2016 otsuse tühistamiseks. VTA 1. juuli 2015 kontrollaktis nr 15-321-15/27 sisalduvad ettekirjutused, ühes viitega 13. mai 2015 paikvaatluse protokollile, on piisavalt selged kaebajalt ettekirjutuse täitmiseks nõutava tegevuse osas. Ringkonnakohus ei sedasta ettekirjutuse andmisel haldusorgani uurimiskohustuse sedavõrd olulist rikkumist, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist. Kaebajal on ettekirjutuse täitmise kontrolli ajal võimalik tõendada, et juba olemasolev aedik on piisav, et välistada loomade põgenemine igal juhul või et, selleks on piisav ettekirjutuses nimetatutest erinevate meetmete rakendamine.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Apellandi menetluskulud apellatsioonimenetluses jäävad tema enda kanda.

Madis Ernits allkirjastatud digitaalselt

Agu Timmi allkirjastatud digitaalselt

Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.