Igor Abdulajevi (Abdulajev) kaebus Tallinna Vangla vastu talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 1740 eurot seoses ebapiisava duši kasutamise võimalusega ajavahemikul 11.07.2013– 17.03.2015
Asja läbivaatamine
kirjalikus menetluses
Menetlusosalised
Kaebaja – Igor Abdulajev Vastustaja – Tallinna Vangla
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
1.Jätta kaebus rahuldamata;
2.Jätta taotlus tunnistada VangS § 50 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks rahuldamata;
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 09. detsember 2016. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik 1.24.08.2016 laekus Tartu Halduskohtu Tartu kohtumajja Igor Abdulajevi poolt esitatud kaebus Tallinna Vangla vastu talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 1740 eurot seoses ebapiisava duši kasutamise võimalusega ajavahemikel 09.07.2010 – 01.03.2012; 17.11.2012 – 17.05.2013; 24.09.2013 – 20.11.2013; 20.11.2013 – 22.07.2014; 22.07.2014 – 17.03.2015. Kaebaja nõustus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses.
2.Tartu Halduskohus 21.09.2016 määruse resolutsiooni p-ga 1 tagastas I. Abdulajevi kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seoses ebapiisava duši kasutamise võimalusega Tallinna Vanglas ajavahemikel 09.07.2010 – 10.07.2013, 15.07.2013 – 13.08.2013, 17.08.2013
– 20.08.2013 ja 03.09.2013 – 20.11.2014, resolutsiooni p-ga 2 rahuldas I. Abdulajevi menetlusabi taotluse ning vabastas ta käesolevas haldusasjas kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest täies ulatuses, resolutsiooni p-ga 3 määras vastustajaks Tallinna Vangla ning võttis kaebuse menetlusse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas ajavahemikel 11.07.2013 – 14.07.2013, 14.08.2013 – 16.08.2013, 21.11.2014 – 06.01.2015 ja 28.01.2015 – 17.03.2015 ja resolutsiooni p-ga 4 kohustas vastustajat vastama kaebusele.
3.28.09.2016 laekus Tartu Halduskohtusse I. Abdulajevi määruskaebus Tartu Halduskohtu 21.09.2016 määruse resolutsiooni p-i 1 peale, milles ta vaidlustas tema kaebuse tagastamist vaid seoses ajavahemikuga 09.07.2010 – 10.07.2013.
4.13.10.2016 laekus kohtusse vastus kaebusele.
5.Tartu Halduskohus 19.10.2016 määrusega võttis I. Abdulajevi määruskaebuse menetlusse ning kohustas Tallinna Vanglat esitama seisukoha määruskaebuse osas.
6.24.10.2016 laekus kohtusse Tallinna Vangla vastus määruskaebusele. 09.11.2016 määrusega jättis Tartu Halduskohus I. Abdulajevi määruskaebuse rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
Kaebuse põhjendused ja taotlus
7.Kaebaja leiab, et duši võimaldamine Tallinna Vanglas üks kord nädalas vastavalt VangS § 50 lg-le 2 ei olnud piisav ja oli tema inimväärikust alandav ning tervist rikkuv tegevus. Kaebaja viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendile asjas nr 80529/13, milles EIK väidetavalt leidis, et 2 korda nädalas kinnipeetavale duši võimaldamine vanglas ei ole piisav ja inimväärikust alandav kohtlemine. Sellest tulenevalt palus kaebaja kohtul välja mõista Tartu Vanglalt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitis summas 1740 eurot ja alustada kohtuliku normikontrolli VangS § 50 lg 2 üle. Kohtule esitatud vastuväites ei nõustunud kaebaja vastustaja vastusega kaebusele, ning arvas endiselt, tuginedes eelpoolnimetatud EIK-i lahendile, et duši kasutamist võimaldati Tallinna Vanglas ebapiisavalt, mis on vastuolus VangS § 41 lg-ga 1.
Vastustaja vastuväited
8.Vastustaja ei nõustu kaebusega ning vaidleb sellele vastu.
8.1.Tallinna Vanglas on kõigile kinnipidamisasutuses viibijaile tagatud duši kasutamise võimalus ühel korral nädalas kestusega vähemalt 20 minutit. Suveperioodil võimaldatakse ka vastavalt vangla võimekusele lisapesemise kordasid, kui tegemist on tavapärasemast kõrgemate välistemperatuuridega. Lisaks on kinnipeetavatel pidev ligipääs voolavale veele kambrites või osakonna pesuruumis. Vastavalt VangS § 31 lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetavatele isiklike elektriseadmete, s.h veekeetjate, kasutamine. Seega on lubatud omada ning soetada vangla kaupluse vahendusel veekeetjaid, millega on vee soojendamine kambrites igal ajal võimalik. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et Tallinna Vanglas nimetatud õigused talle ei oleks olnud tagatud. Seega on Tallinna Vangla tegevus olnud kooskõlas kehtiva siseriikliku regulatsiooniga
ning vastustaja hinnangul ei ole võimalik asuda seisukohale, et pesemisvõimalused Tallinna Vanglas on olnud ebapiisavad või õigusvastased.
8.2.Vastustaja leiab, et kaebaja poolt lahendis nr 80529/13 võetud EIK-i seisukohtade tõlgendamine ei ole korrektne. Nimelt ei järeldu viidatud EIK lahendist, et kohus oleks pidanud igal juhul ebapiisavaks kaks korda nädalas duši kasutamise võimaldamist. Nimetatud asjas tuvastati rikkumine ülerahvastatuse tõttu elukambrites, muuhulgas võttis kohus küll arvesse pesemisvõimaluste ajalist võimaldamist, kuid hinnangu kujundamise aluseks sai asjaolu, et üheksal kinnipeetaval oli võimalik pooleteise tunni vältel kasutada sooja veega dušši, mistõttu ei olnud igaühele tagatud piisav aeg hügieenitoimingute sooritamiseks. Tallinna Vanglas analoogset olukorda esinenud ei ole. Liiatigi tuvastas EIK nimetatud asjas rikkumise kogumis, võttes arvesse kõiki konkreetse kinnipidamisasutuse olmetingimusi. Asuda ei ole võimalik seisukohale, et EIK on andnud hinnangu, kui mitu korda nädala jooksul ning millise aja vältel tuleb kinnipeetavatele pesemisvõimalus tagada. Seega ei saa EIK-i praktika alusel pidada õigusvastaseks Tallinna Vangla töökorraldust, mis lähtub siseriiklikust regulatsioonist.
8.3.Vastustaja leiab, et ühe duši võimaldamisega nädalas ei ole kaebaja inimväärikust alandatud ega tervist rikutud. Praegusel juhul on Eesti õiguses asjakohane norm - VangS § 50 lg 2, olemas ning välislepingu vahetuks kohaldamiseks puudub alus ja vajadus. Vastustaja hinnangul ei ole VangS § 50 lg 2 vastuolus Põhiseadusega.
8.4.Sellest tulenevalt palus vastustaja kohtul jätta kaebus ja taotlus normikontrolli alustamiseks rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda.
Kohtu seisukoht
9.Kohtule esitatud kaebuses palus selle esitaja talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist seoses asjaoluga, et Tallinna Vanglas viibimise ajal (ajavahemikel 11.07.2013 – 14.07.2013, 14.08.2013 – 16.08.2013, 21.11.2014 – 06.01.2015 ja 28.01.2015 – 17.03.2015) lubati tal kasutada dušši vaid üks kord nädalas, millega alandati kaebaja arvates tema inimväärikust.
10.Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 ja Põhiseaduse (PS) § 18 keelavad inimväärikust alandava kohtlemise. VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. PS § 28 sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. VangS § 50 lg 2 kohaselt vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.
11.Poolte vahel puuduv vaidlus selle üle, et eelpoolnimetatud aegadel võimaldas vastustaja kaebajale kasutada dušši üks kord nädalas vastavalt VangS § 50 lg-s 2 sätestatud miinimumile. Pooltevaheline vaidlus käib selle üle, kas EIK-i lahendist nr 80529/13 tuleneb, et kinnipidamisasutustes viibivate kinnipeetavatele peab igal juhul olema tagatud duši kasutamise võimalus enam kui 2 korda nädalas, aga samuti selle üle, et kas duši kasutamine üks kord nädalas oli kaebaja inimväärikust alandav ja kas sellega rikuti tema tervist.
12.Kohtule esitatud kaebuses peamiseks ja ainsaks põhjenduseks oli välja toodud viide EIK-i lahendile nr 80529/13, milles kaebaja arvates tuvastas kohus EIÕK art 3 rikkumise seoses asjaoluga, et vangla lubas kinnipeetaval kasutada dušši kaks korda nädalas.
13.Kohus tutvus EIK-i lahendiga asjas nr 80529/13 ning leiab, et selle lahendi faktilised asjaolud ei katu käesoleva haldusasja raames tuvastatud faktiliste asjaoludega, seetõttu ei ole antud juhul EIK-i lahend asjas nr 80529/13 kohaldatav. Nimetatud lahendis küll tuvastas EIK Euroopa inimõiguste ja vabaduste konventsiooni art 3 rikkumist muu hulgas ka seoses asjaoluga, et kinnipeetavale oli tagatud duši käsitamise võimalus 2 korda nädalas kokku 1,5 tunni jooksul, mida ta kasutas koos teiste kambris viibivate kinnipeetavatega (nende arv EIK-i lahendist ei selgu), kuid art 3 rikkumine oli tuvastatud kõikide kinnipidamistingimuste arvestades ehk kumulatiivse mõju tagajärjel. Kinnipidamistingimuste mittevastavus oli EIK-i poolt korduvalt kindlaks tehtud Rahova Vanglas. Need kinnipidamistingimused on lisaks duši kasutamise võimalusele ka kambri väike pind (alla 1,88m2 ühe kinnipeetava kohta). Seega ei võtnud EIK konkreetset seisukohta kinnipidamisasutustes duši minimaalse kasutamise osas. Sellest tulenevalt ei pea kohus õigeks käesoleva haldusasja läbivaatamisel jätta vastavalt PS §le 123 kohaldamata VangS § 50 lg 2 ja juhinduda EIK-i lahendis asjas Eze vs Rumeenia nr 80529/13 võetud seisukohtadest.
14.Haldusorgani poolt avalik-õiguslikes suhetes tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist reguleerib riigivastutuse seadus (RVastS). Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tulenevalt RVastS § 9 lg-st 1, füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral. Seega kulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui on täidetud kõik järgnevad eeldused: 1) vangla tegevus on olnud õigusvastane ja süüline, mis on kaasa toonud RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine ja talle kahju tekitamise; 2) esineb põhjuslik seos tekitatud mittevaralise kahju ja õigusvastase teo vahel 3) isik kasutas esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju tekitamise ärahoidmiseks. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud eeldusest on täitmata, ei kuulu hüvitamiskaebus rahuldamisele.
14.1.Kohus leiab, et vastustaja tegevus, millega võimaldati kaebajale duši kasutamine üks kord nädalas ajavahemikel 11.07.2013 – 14.07.2013, 14.08.2013 – 16.08.2013, 21.11.2014 – 06.01.2015 ja 28.01.2015 – 17.03.2015 tuleb kvalifitseerida eraldiseisvateks toiminguteks (RKHKm 3-3-1-20-15, p 13). Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lg 1 kohaselt peab toiming olema kooskõlas õigusaktidega. Tuvastatud on, et eelpoolnimetatud ajavahemikel tagas vastustaja kaebajale duši kasutamise võimaluse vastavalt VangS § 50 lg-s 2 sätestatud miinimumile ehk 1 kord nädalas. Riigikohtu Põhiseaduse Järelevalve Kolleegium oli seisukohal, et nii VangS § 50 lg 2 kui ka Euroopa vanglareeglistiku p 19.4. ei anna kinnipeetavale subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši nädalas rohkem kui ühe korra (RKPJK 3-4-1-50-14, p 32). Seega, vastustaja tegevus oli kooskõlas siseriiklikult kehtestatud õigusaktiga.
14.2.Kaebaja väitis, et üks kord nädalas duši kasutamine ei olnud piisav ja sellega alandas vastustaja tema inimväärikust. Kohus kaebajaga ei nõustu. VangS § 50 lg-s 2 sätestatud minimaalse dušši kasutamise võimaldamise kohta Eesti Vabariigi vanglates leidis Riigikohtu Põhiseaduse Järelevalve Kolleegium, et kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused, ei tähenda veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad
ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (RKPJK 3-4-1-5014, p 33). Kohus möönab, et VangS § 50 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmiseks (järgida isiklikku hügieeni) on ühel korral nädalas duši kasutamist vähe, eriti olukorras, kui kinnipeetav on hõivatud füüsilise tegevusega, näiteks töötab, või tervislikel põhjustel. Sellisel juhul on aga vastustajal diskretsiooni õigus, mis võimaldab kaaluda lubada kinnipeetaval kasutada dušši enam kui ühel korral nädalas. Juhul, kui kinnipeetav ei ole füüsiliselt aktiivne ja tervislikel põhjustel ei vaja täielikku või osaliselt keha pesemist mitu korda nädalas, kohtu arvates ei ületa nendel kinnipeetavatel VangS § 50 lg-s 2 sätestatud miinimum inimväärikuse tagamise künnise. Nähtuvalt kaebusest ei ole selle esitaja väitnud, et vähese duši kasutamise tõttu ei saanud ta järgida hügieeni täitmise kohustust, millega järgneksid konkreetsed ebamugavused. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et füüsilise aktiivsuse või tervisliku seisundi tõttu oli temal põhjendatud vajadus kasutada dušši enam, kui üks kord nädalas. Vastustaja kinnitusel oli kaebajal võimalus järgida isikliku hügieeni nõudeid ka kambrites, kus ta paiknes. Kambrites oli kraanikauss ja külma veega kraan. Külma vee oli kaebajal võimalik soojaks lasta, kasutades veekeedukannu. Palavatel suvepäevadel võimaldas vastustaja kaebajal kasutada dušši kaks korda nädalas. Alates 2014. a septembrist võeti Tallinna Vanglas kasutusse soojaveeboiler, seega sellest ajast saadik oli kambrites tagatud soe vesi. Kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et sellega, et vangla võimaldas kaebajal ajavahemikel 11.07.2013 – 14.07.2013, 14.08.2013 – 16.08.2013, 21.11.2014 – 06.01.2015 ja 28.01.2015 – 17.03.2015 kasutada dušši ainult üks kord nädalas vastavalt VangS § 50 lg-le 2 (palavatel suvepäevadel 2 korda nädalas), ei põhjustatud talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kaebaja võimalused elementaarse hügieeni eest hoolitsemiseks olid tagatud ja need olid piisavad.
14.3.Kokkuvõttes leiab kohus, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks puudub alus, kuna ei ole täidetud selle rahuldamise eeldusi (toimingu õigusvastasus ja isiku subjektiivsete õiguste rikkumine).
15.Kaebaja väitis, et üks kord nädalas duši kasutamise tõttu rikuti tema tervist. Kohtule esitatud kaebuses ei ole selle esitaja ei põhjendanud ega tõendanud enda väidet tervise rikkumise kohta vastavate tõenditega. Seega jäi selline kaebaja väide paljasõnaliseks.
16.Kaebaja taotles kohtult alustada normikontrolli VangS § 50 lg 2 üle. Kohus mõistab kaebaja taotlust sellisena, et tema taotles kohtult tunnistada VangS § 50 lg 2, mis sätestab duši kasutamise miinimumi, põhiseadusega vastuolus olevaks. HKMS § 158 lg 4 kohaselt jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. Kohus tuvastas, et haldusasjas nr 3-14-52259 taotles kaebaja samuti kohtult tunnistada VangS § 50 lg 2 osas, milles on sätestatud duši kasutamise miinimum (üks kord nädalas) põhiseadusega vastuolus olevaks. Tallinna Halduskohus 18.06.2015 otsuse p-s 5.6 kontrollis põhjalikult VangS § 50 lg 2 materiaalset põhiseaduspärasust ning leidis, et VangS § 50 lg-st 2 tulenev kaebaja õiguste riive on proportsionaalne (vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne) ehk põhiseaduspärane. Tallinna Halduskohtu 18.06.2015 otsus jõustus 15.12.2015. Kohus nõustub täielikult Tallinna Halduskohtu 18.06.2015 otsuse p-s 5.6 teostatud VangS § 50 lg 2 põhiseaduspärasuse kontrolliga ning ei pea vajalikuks alustada VangS § 50 lg 2 põhiseaduspärasuse kontrolli uuesti. Sellest tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse tunnistada VangS § 50 lg 2 osas, milles on sätestatud duši kasutamise miinimum (üks kord nädalas) põhiseadusega vastuolus olevaks, rahuldamata.
17.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse rahuldamata.
18.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1, kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu, tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest, vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.