Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. oktoober 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-13-2185
Haldusasi
RV kaebus Põllumajandusameti 20. juuni 2013. a ettekirjutuse nr HA-018-01/2013 ja 16. septembri 2013. a vaideotsuse nr 1-2/15 tühistamiseks; EL kaebus Põllumajandusameti 20. juuni 2013. a ettekirjutuse nr HA-018-02/2013 ja 25. septembri 2013. a vaideotsuse nr 1-2/20 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 2. oktoobri 2015. a otsus
Menetlusosalised
Kaebajad – RV ja EL, esindaja v.adv Veikko Puolakainen Vastustaja – Põllumajandusamet, esindaja v.adv Jaanus Tehver Kaasatud haldusorgan – Viimsi vald, esindajad Gunnar Kender, Alar Mik ja Taavi Valgmäe
Menetluse alus ringkonnakohtus
RV ja EL apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta RV ja EL apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 2. oktoobri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-13-2185 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 21. novembril 2016 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-13-2185 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Põllumajandusamet (PMA) tuvastas 11.06.2013 läbi viidud riikliku järelevalve käigus, et RV kinnistut (Viimsi vallas Haabneeme alevikus Nurmiku tee 5) läbivale maaparandussüsteemi (nr 4031340100010, ehitise kood 001) eesvoolule on omavoliliselt rajatud kaks truupi siseläbimõõtudega 59 cm ning pikkustega 12 m ja 6 m. Põllumajandusamet kohustas 20.06.2013 ettekirjutusega nr HA-018-01/2013 maaparandusseaduse (MaaParS) § 69 lg 1 alusel RVku hiljemalt 01.09.2013 likvideerima Nurmiku tee 5 kinnistut läbivale maaparandussüsteemi (nr 4031340100010, ehitise kood 001) eesvoolule tema poolt ebaseaduslikult (PMA väljastatud ehitusloata ehk MaaParS § 19 p-des 1 ja 2 sätestatud nõudeid rikkudes) rajatud ning veevoolu vaba kulgemist takistava (s.o MaaParS § 4 lg 2 nõudeid rikkuva) truubi siseläbimõõduga 59 cm ja pikkusega 12 m (p 1) ning truubi siseläbimõõduga 59 cm ja pikkusega 6 m (p 2). Truupide omavoliline rajamine on põhjustanud naabermaade ja -keldrite märjaksjäämist (vt Viimsi valla kommunaalameti juhataja 26.04.2012 e-kiri nr 14-15/1636). Ettekirjutus sisaldas hoiatust, et p-des 1 või 2 määratud kohustuse täitmata jätmise korral rakendab PMA MaaParS § 69 lg 4 alusel sunniraha 400 eurot (mõlema truubi eest kokku). Põllumajandusamet jättis 16.09.2013 vaideotsusega nr 1-2/15 rahuldamata RV 11.07.2013 vaide PMA 20.06.2013 ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks ning pikendas ettekirjutuse nr HA-018-01/2013 täitmise tähtaega kuni 15.10.2013. Maaparandussüsteemi eesvool kulgeb kraavina Nurmiku tee 5 ja Tuulepesa tee 2 kinnistute vahel (kujutades endast piirirajatist asjaõigusseaduse (AÕS) § 151 lg 1 tähenduses) ning registrisse kantud asukohaandmed ei oma õiguslikku tähendust. Looduses ei eksisteeri ühtegi muud rajatist (kraavi), mida saaks käsitada maaparandussüsteemi tegeliku osana. Samuti pole määrav, et kraavi kuulumist maaparandussüsteemi eesvoolu koosseisu ei ole kinnisomandi kitsendusena kajastatud detailplaneeringus ega katastriüksuse plaanil, sest kraav kui selline on nimetatud plaanidel iseenesest õigesti kajastatud. 2012. a suvel alanud haldusmenetluse käigus ei saanud vaide esitajal tekkida õigustatud ootust, et truubid on seaduslikud ja tal puuduvad nendega seonduvad kohustused. Andmed truupide ehitamise aja kohta on vastuolulised (vaide esitaja kinnitusel 2002. a oktoobris, Viimsi valla andmetel aastatel 2004–2006), kuid igal juhul pidi nende rajamiseks olema ehitusluba ja ehitusprojekt (vt varem kehtinud MaaParS § 9 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 29.12.1994 määrus nr 494) ning põhimõte, et eesvool peab tagama liigvee äravoolu kuivendusvõrgust, kehtib ka enne praeguse MaaParS jõustumist ehitatud maaparandussüsteemide suhtes (vt MaaParS § 4 lg 2 ja § 77 lg 1). Kalev Raadla 10.09.2013 ekspertarvamus (töö nr 1306) kinnitab ettekirjutuses tehtud järeldust, et vaidlusalused truubid toovad kaasa olulise paisutuse kõnealuses kraavis ehk truupide paigaldamise tagajärjel ei taga eesvool enam liigvee äravoolu. Ebaõige on vaide esitaja seisukoht, et truupide ehitamine ei ole käsitatav maaparandussüsteemi ehitamisena MaaParS § 5 lg 1 tähenduses, sest truup on 2(12)
3-13-2185 ilmselgelt rajatis ehitusseaduse (EhS) § 2 lg 3 mõttes. Kuna truubid takistavad eesvoolu toimimist, siis on välistatud nende seadustamine kasutusloa väljastamisega. Veevoolu takistavad truubid on põhimõtteliselt võimalik asendada piisavat vee vooluhulka võimaldavate truupidega, kuid see eeldab lisaks olemasolevate truupide likvideerimisele ka täiendavaid ehitustöid koos sellega kaasnevate projekteerimis- jm nõuete täitmisega.
2.PMA tuvastas 11.06.2013 läbi viidud riikliku järelevalve käigus, et EL kinnistut (Viimsi vallas Haabneeme alevikus Nurmiku tee 7) läbivale maaparandussüsteemi (nr 4031340100010, ehitise kood 001) eesvoolule on omavoliliselt rajatud kaks truupi siseläbimõõtudega 59 cm ning pikkustega 12 m ja 3,5 m. Põllumajandusamet kohustas 20.06.2013 ettekirjutusega nr HA-018-02/2013 MaaParS § 69 lg 1 alusel EL hiljemalt 01.09.2013 likvideerima Nurmiku tee 7 kinnistut läbivale maaparandussüsteemi (nr 4031340100010, ehitise kood 001) eesvoolule tema poolt ebaseaduslikult (PMA väljastatud ehitusloata ehk MaaParS § 19 p-des 1 ja 2 sätestatud nõudeid rikkudes) rajatud ning veevoolu vaba kulgemist takistava (s.o MaaParS § 4 lg 2 nõudeid rikkuva) truubi siseläbimõõduga 59 cm ja pikkusega 12 m (p 1) ning truubi siseläbimõõduga 59 cm ja pikkusega 3,5 m (p 2). Truupide omavoliline rajamine on põhjustanud naabermaade ja -keldrite märjaksjäämist (vt Viimsi valla kommunaalameti juhataja 26.04.2012 e-kiri nr 14-15/1636). Ettekirjutus sisaldas hoiatust, et p-des 1 või 2 määratud kohustuse täitmata jätmise korral rakendab PMA MaaParS § 69 lg 4 alusel sunniraha 400 eurot (mõlema truubi eest kokku). Põllumajandusamet jättis 25.09.2013 vaideotsusega nr 1-2/20 rahuldamata EL 23.07.2013 vaide PMA 20.06.2013 ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks ning pikendas ettekirjutuse nr HA-018-02/2013 täitmise tähtaega kuni 22.10.2013. Ettekirjutuse objektiks registrisse kantud maaparandussüsteem (võetud kasutusele juba 1980. aastal) ning tegemist ei ole ühisveevärki ja -kanalisatsiooni kuuluva ehitisega, mistõttu oli PMA pädev ettekirjutust tegema. Maaparandussüsteemi eesvool kulgeb kraavina Nurmiku tee 7 ja Tuulepesa tee 4 kinnistute vahel (kujutades endast piirirajatist AÕS § 151 lg 1 tähenduses) ning registrisse kantud asukohaandmed ei oma õiguslikku tähendust. Samuti pole määrav, et kraavi kuulumist maaparandussüsteemi eesvoolu koosseisu ei ole kinnisomandi kitsendusena kajastatud detailplaneeringus ega katastriüksuse plaanil, sest kraav kui selline on nimetatud plaanidel iseenesest õigesti kajastatud. 2012. a suvel alanud haldusmenetluse käigus ei saanud vaide esitajal tekkida õigustatud ootust, et truubid on seaduslikud ja tal puuduvad nendega seonduvad kohustused. Andmed truupide ehitamise aja kohta on vastuolulised (vaide esitaja kinnitusel 2000. aastal, Viimsi valla andmetel aastatel 2004–2006), kuid igal juhul pidi nende rajamiseks olema ehitusluba ja ehitusprojekt (vt varem kehtinud MaaParS § 9 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 29.12.1994 määrus nr 494) ning põhimõte, et eesvool peab tagama liigvee äravoolu kuivendusvõrgust, kehtib ka enne praeguse MaaParS jõustumist ehitatud maaparandussüsteemide suhtes (vt MaaParS § 4 lg 2 ja § 77 lg 1). Kalev Raadla 10.09.2013 ekspertarvamus (töö nr 1306) kinnitab ettekirjutuses tehtud järeldust, et vaidlusalused truubid toovad kaasa olulise paisutuse kõnealuses kraavis ehk truupide paigaldamise tagajärjel ei taga eesvool enam liigvee äravoolu. Ebaõige on vaide esitaja seisukoht, et truupide ehitamine ei ole käsitatav maaparandussüsteemi ehitamisena MaaParS § 5 lg 1 tähenduses, sest truup on ilmselgelt rajatis EhS § 2 lg 3 mõttes. Kuna truubid takistavad eesvoolu toimimist, siis on välistatud nende seadustamine kasutusloa väljastamisega. Veevoolu takistavad truubid on põhimõtteliselt võimalik asendada piisavat vee vooluhulka võimaldavate truupidega, kuid see eeldab lisaks olemasolevate truupide likvideerimisele ka täiendavaid ehitustöid koos sellega kaasnevate projekteerimis- jm nõuete täitmisega.
3(12)
3-13-2185
3.RV esitas 16.10.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Põllumajandusameti 20.06.2013 ettekirjutuse nr HA-018-01/2013 ja 16.09.2013 vaideotsuse nr 1-2/15 tühistamiseks (haldusasi nr 3-13-2185). EL esitas 11.11.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Põllumajandusameti 20.06.2013 ettekirjutuse nr HA-018-02/2013 ja 25.09.2013 vaideotsuse nr 1-2/20 tühistamiseks (haldusasi nr 3-13-70032). Tallinna Halduskohus liitis 08.09.2014 määrusega haldusasjad ühte menetlusse (liidetud haldusasi nr 3-13-2185).
4.Tallinna Halduskohus jättis 02.10.2015 otsusega RV ja EL kaebused rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Sisulist vaidlust ei ole asjaolu üle, et kaebajatele kuuluvatel Nurmiku tee 5 ja 7 kinnistutel asub osaliselt kraav, mis on maaparandussüsteemide registrisse kantud maaparandussüsteemi (nr 4031340100010, ehitise kood 001) eesvoolu K-1 osaks (asjaolu, et kraavi on hiljem juhitud ka sademevett eesvoolu ümbritsevatelt aladelt, ei muuda seda veel ühisveevärgi ja -kanalisatsioonirajatiseks) ning kulgeb mööda Nurmiku tee 5 (katastriüksus 89001:010:0290) ja Tuulepesa tee 2 (katastriüksus 89001:004:0070) ning Nurmiku tee 7 (katastriüksus 89001:010:0292) ja Tuulepesa tee 4 (katastriüksus 89001:004:0030) vahelist piiri. Maaparandussüsteemi olemasolul on selle paiknemise ja funktsioneerimise osas määrav asukoht looduses, mitte maaparandussüsteemide registrisse kantud andmed (vt ka MaaParS § 40 lg 4). Ebaõige on kaebajate väide, et tegelik maaparandussüsteem ja nende kinnistutega piirnev kraav ei ole sama rajatis. Looduses ei eksisteeri muud rajatist (kraavi), mida saaks käsitada maaparandussüsteemi tegeliku osana ning vastupidist ei anna alust väita ka maaparandussüsteemide registrisse kantud ekslikud asukohaandmed. Tähtsust ei oma seegi, et maaparandussüsteemi ei ole kajastatud kinnistusraamatus ja detailplaneeringus, sest see ei mõjuta faktiliselt ega õiguslikult maaparandussüsteemi olemasolu ja funktsioneerimist, ning kaebajate väited, et nad ei olnud kraavi olemasolust ja otstarbest teadlikud, ei ole tõsiseltvõetavad (selle lükkab ümber RV esitatud e-kirjavahetus – II kd, tl 117). Vaidlust ei ole ka selles, et mõlemad kaebajad on maaparandussüsteemi eesvooluks oleva kraavi põhja oma kinnistuga piirnevas osas asetanud 60 cm läbimõõduga truubid ning katnud need osaliselt või täielikult pinnasega. Tõendatuks saab lugeda, et RV paigaldas truubid 2002. a oktoobris ja EL 2003. a mais ning vaidlus puudub selles, et truupide ehitamiseks ei taotletud ehituslube ja truupe ei ole ka hiljem püütud seaduses ettenähtud korras seadustada. Maaparandussüsteemi omanik on AÕS § 127 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg-st 1 tulenevalt kinnistu omanik oma kinnisomandi ulatuses ning tal tuleb kraavi kasutamisel järgida MaaParS asjakohaseid sätteid. MaaParS §-st 2 ei tulene samuti, et maaparandussüsteem (sh selle eesvool) saaks paikneda ainult maatulundusmaa sihtotstarbega maal, vaid see võib osaliselt paikneda ka muu sihtotstarbega maal, kui maaparandussüsteem on määratud maatulundusmaa viljelusväärtuse suurendamiseks või keskkonnakaitseks. Ka elamumaal paiknev maaparandussüsteem ei muutu automaatselt osaks ühisveevärgist ja kanalisatsioonist. Vaidlust ei ole, et kaebajate paigaldatud truubitorud on kraavi põhja kohtkindlalt kinnitatud (kaetud sel otstarbel täielikult või osaliselt pinnase ja kividega ) ja moodustavad kindlal otstarbel funktsioneeriva tervikliku rajatise EhS § 2 lg-te 1 ja 3 tähenduses. Sellise rajatise püstitamine toimiva maaparandussüsteemi eesvoolu kraavi on ilmselgelt käsitatav rajatise ehitamisena (rekonstrueerimisena) nii kehtiva MaaParS § 5 lg 2 kui ka varasema MaaParS § 9 lg 1 ning Vabariigi Valitsuse 29.12.1994 määruse nr 494 kohaselt. Kuna tegemist oli maaparandussüsteemi ehitamisega, siis tuli selleks saada ehitusluba, mida kaebajad aga ei taotlenud. Isegi kui kaebajad ei olnud ehitusloa saamise nõudest teadlikud, ei muuda see ehitustegevust õiguspäraseks. Kuna tegemist on maaparandussüsteemi eesvooluga, siis oli vastustajal ettekirjutuste tegemise ajal kehtinud MaaParS §-dest 64 ja 65 tulenevalt õigus teostada järelevalvet MaaParS ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle. Ebaõiged on kaebajate väited, et PMA 4(12)
3-13-2185 kaotas pärast 2012. aastal teostatud järelevalvetoiminguid ja kuni 30.06.2014 kehtinud MaaParS § 69 lg-s 2 sätestatud 10-tööpäevase tähtaja möödumist õiguse truupide likvideerimiseks ettekirjutuse tegemiseks. MaaParS § 69 lg-s 2 sätestatud tähtaja eesmärgiks ei saa olla välistada ettekirjutuste hilisem tegemine, millega sisuliselt seadustataks järelevalvetoimingutega fikseeritud õigusvastane olukord, vaid see tähtaeg on seatud vältima üksnes järelevalvemenetluse põhjendamatut venitamist. Praegusel juhul ei ole haldusmenetlus piirdunud pelgalt ühe järelevalvetoiminguga ning menetlustähtaja rikkumine ei saanud ka mõjutada asja otsustamist (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58), sest õigusvastane olukord säilis kogu menetluse vältel. Kuna kaebajatele polnud varem väljastatud ka haldusmenetlust lõpetavat akti või teadet, siis on ainetud ka viited haldusmenetluse uuendamise regulatsioonile. Kaebajad ei ole suutnud veenvalt põhistada, et vastustaja oleks teinud truupide ehitamise hindamisel ning ettekirjutuse ja vaideotsuse tegemisel olulisi kaalutlusvigu. PMA on kokkuvõttes piisavalt põhjendanud, miks ei täida kraavi paigaldatud truubitorud oma otstarvet ja takistavad konkreetsel juhul vee äravoolu. Kuigi ettekirjutustes on seda selgitatud vaid lühidalt ning naabermaade ja -keldrite märjaksjäämise tõendamiseks on viidatud üksnes Viimsi valla kommunaalameti juhataja 26.04.2012 e-kirjale nr 14-15/1636 (st seda aspekti ei ole eraldi uuritud), on kaebajad ka ise esitanud selles osas üksnes paljasõnalisi vastuväiteid. PMA Harju keskuses 05.03.2013 toimunud koosoleku protokollist (II kd, tl 79-80) nähtuvalt on Tuulepesa tee 2 ja 4 kinnistute omanikud kinnitanud, et truupide ebapiisavast läbilaskevõimest tulenevalt töötab drenaaž kevadiste vihmade ajal vastupidiselt ja vesi voolab keldritesse. Veenvad ei ole kaebajate väited, et naabrite keldritesse vee valgumise põhjuseks on ainult halvasti teostatud ehitustööd. Vaidemenetluse läbiviijal on uurimisprintsiibist tulenevalt õigus koguda asja õigeks lahendamiseks vajaduse korral täiendavaid tõendeid, mistõttu ei ole eksperdiarvamuse tellimine kuidagi õigusvastane ja EL oli oma vaides eksperdi kaasamist ka ise taotlenud (I kd, tl 50). Kohus on pärast ekspertarvamuse ja selle kohta kaebajate esitatud asjatundja Toomas Timmuski 20.07.2015 arvamusega tutvumist ning ekspert KR ülekuulamist seisukohal, et ekspertarvamuse ebaõigeks lugemiseks puudub alus. Asjatundjate arvamustes on ainsaks suuremaks erinevuseks see, kas kasutada arvutustes maaparandussüsteemide projekteerimisnormides ettenähtud päevakeskmist maksimaalset vooluhulka või aasta maksimaalset hetkelist vooluhulka, mida näevad ette linnatänavate ja ühiskanalisatsioonivõrkude kohta käisvad normdokumendid. KR on piisavalt selgitanud, miks ta võttis vooluhulga arvutamisel aluseks SNiP 2.01.11-83 valemi ning lükkas ümber kaebajate väite, et ta ei ole kohapeal viibinud. Ekspertarvamustega on üheselt tõendatud, et kaebajate poolt kraavi paigutatud torudel on oluline mõju veepinna tasemele kraavis (KR selgitusel tõstavad truubid kraavi veepinda vähemalt 50 cm päevakeskmise maksimaalse vooluhulga korral ning kui võtta aluseks hetkeline maksimaalne vooluhulk, siis tõuseb veepind 80 cm) ja tekitavad maksimaalse vooluhulga korral olulise paisutuse. Kuigi paisutusele võib kahtlemata mingi mõju olla ka kaebajate viidatud Nurme tee truubil, kuid kraavi profiilist tulenevalt ei saa see ulatuda väga palju kaugemale kaebajate truupidest, mis tekitavad suurema osa ülesvoolu tekkivast paisutusest. Sisulist vaidlust ei ole selles, et seni ei ole esinenud olukordi, kus vesi oleks kaebajate kinnistutel väljunud kraavi kallastest, kuid puudub ka alus asuda seisukohale, et maaparandussüsteemi valgalasse jäävas piirkonnas ettenähtud elamuehituse edasise arendamisega ei võiks tekkida olukorda, kus veehulgad kraavis suurenevad. Seetõttu peab kohus õigustatuks KR ekspertarvamuse kokkuvõtte p-s 3 väljendatud seisukohta, et vaidlusalused truubid tuleks asendada hetkel 800 mm läbimõõduga toruga ja tulevikus vähemalt 1000 mm läbimõõduga toruga. Kaebajad ei ole suutnud tõendada, et vastustaja järeldused oleksid valed või poleks asjaolusid piisavalt kaalutud. 5(12)
3-13-2185 Kuna vastustaja tuvastas, et truupide liig väikesest siseläbimõõdust (ja sellega seotud vee läbilaskevõimest) tulenevalt ei ole õigusvastaselt püstitatud ehitiste (truupide) seadustamine kasutusloa väljastamise kaudu võimalik, siis on PMA õigesti kohustanud kaebajaid truubid likvideerima. Kohus nõustus vastustajaga, et valitud on kaebajaid kõige vähem koormav meede. Ettekirjutuse tühistamist ei too kaasa ka asjaolu, et truubid paiknevad osaliselt naaberkinnisasjal, sest tegemist on kaebajate poolt paigaldatud truupidega ning vajaduse korral on vastustajal võimalik kohustada piirinaabreid ettekirjutuste täitmist mitte takistama. Arvestades, et naaberkinnistute omanikud on kaevanud truupidest tekitatud liigniiskuse üle nende kruntidel, ei ole ka tõenäoline, et nad hakkaksid takistama truupide likvideerimist ja kraavi korrastamist või keelama uute ja piisava suurusega truupide paigaldamist. Kuigi ettekirjutuste vormistamisel on tehtud mõningaid vormivigu, ei mõjuta need haldusaktide õigsust ja HMS §-s 58 sätestatut arvestades puudub kaebuste rahuldamiseks alus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.RV ja EL paluvad apellatsioonkaebustes tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada nende kaebused. Halduskohus on ebaõigesti lugenud tuvastatuks, et kaebajate kinnistute piiril asuv kraav on ühtlasi maaparandussüsteemi eesvool. Tegemist on ühe keskse vaidlusküsimusega, sest sellest sõltub vastustaja järelevalvepädevuse olemasolu. Halduskohtu viidatud tõenditest nähtub üksnes kraavi paiknemine kinnistute piiril, kuid mitte asjaolu, et tegemist on osaga maaparandussüsteemist. See ei ole pelgalt faktiküsimus, vaid ka õiguslik hinnang. Kaebajad pole väitnud, et nad ei ole teadlikud kraavi olemasolust või see ei toimiks reaalselt sademevete ärajuhtijana, kuid leiavad, et nende kinnistutel ei paikne maaparandussüsteemi eesvoolu. Keset alevikku elamupiirkonnas paiknevat kraavi ei saa seostada PMA haldusalas oleva maaparandussüsteemi eesvooluga, sest Haabneeme alevikus olevatel elamumaadel ei tegeleta põlluharimisega ja maaparanduse vajadus on küsitav. Truubid paigaldati kraavi selleks, et sajuvesi saaks paremini ära juhitud ning ei toimuks kraavi nõlvade sissevarisemist, mis omakorda takistaks vee äravoolu. Maaparandussüsteemidele esitatavad nõuded ning sellest tulenevad kinnistuomaniku kohustused ja piirangud (nt ehitamiseks) on oluliselt suuremad, kui tavalise sademevee ärajuhtijana toimiva kraavi korral. Halduskohus on ignoreerinud kehtestatud üld- ja detailplaneeringu tegelikku tähendust, leides, et kuigi selles pole märgitud Nurmiku tee 5 ja 7 kinnistute omanike kohustust taluda maaparandussüsteemi eesvoolu, ei oma see õiguslikku tähendust. PMA ei ole kasutanud võimalust detailplaneeringut seadusega ettenähtud korras vaidlustada, mistõttu on tegemist igaühele (sh PMA-le) siduva haldusaktiga, mida saab muuta vaid seaduses ettenähtud korras. Just planeeringumenetluse tulemusena peab selguma, kas ja millised piirangud ja/või kitsendused kinnistu omanikule kaasnevad (vt planeerimisseaduse (PlanS) § 3 lg 3 p 1, § 9 lg 2 p-d 7 ja 13; samuti varasema planeerimis- ja ehitusseaduse § 9 lg 2 p 8). Vaidlust ei ole selles, et Nurmiku tee 5 ja 7 kinnistute detailplaneering ei näe ette mingeid piiranguid või kitsendusi seoses maaparandussüsteemiga ega ka maaparandussüsteemi eesvoolu olemasolu. Kui tiheasustusalal ehitustegevust üksikasjalikult reguleerivast planeeringust piiranguid või kitsendusi ei nähtu, siis neid kinnisasja omaniku jaoks õiguslikult ka ei eksisteeri. Samuti ei kajasta maaparandussüsteemi eesvoolu kui kitsendusi põhjustava rajatise olemasolu katastriüksuse plaanilt, kuigi maakatastriseaduse (MaaKatS) § 10 kohaselt peaks nende asukoht olema sellel märgitud. Kaebajate kinnistutele ei ole seatud ka ühtegi servituuti MaaParS § 13 lg 5 alusel. Väidetava eesvoolu olemasolu ei nähtu ka ühestki detailplaneeringu menetluse käigus koostatud dokumendist ja kaebajate õigusi ei saa mõjutada asjaolu, kas PMA või tema õiguseellane on olnud menetlusse kaasatud või mitte, sest vastustaja peab olema ka ise aktiivne, et planeeringute menetlemisel arvestataks ka maaparandussüsteemi 6(12)
3-13-2185 olemasoluga. Seega on apellandid jätkuvalt seisukohal, et nende kinnistutel ei paikne maaparandussüsteemi eesvoolu. Sademevete ärajuhtimisega seonduvad küsimused ei kuulu PMA pädevusse. Lisaks paigaldati truubitorud juba 2002. ja 2003. aastal, kuid PMA hakkas nende vastu huvi tundma alles 2012. aastal. Ainuüksi seetõttu on kaebajatel õiguspärane ootus, et nende kinnistutel ei eksisteeri mingeid detailplaneeringus või kinnistusraamatus kajastamata piiranguid. Nõustuda ei saa ka halduskohtu järeldusega, et truubitorude paigaldamine oli detailplaneeringu järgi õigusvastane, sest need paigaldati ehituskeelualale. Esiteks on tegemist üksnes hoonete ehitamise keeluga ning teiseks muudab selline käsitus kohtu põhjendused vastuolulisteks, sest sellisel juhul ei võiks ehituskeelualas ühelgi kujul paikneda ka väidetavat eesvoolu kui rajatist. Halduskohus ei ole põhjendanud mittenõustumist kaebajate väidetega, et nende kinnistute sihtotstarbe elamumaaks muutmise tõttu (enne planeeringu kehtestamist oli tegemist maatulundusmaaga) tuleb maaparandussüsteem lugeda MaaParS § 48 lg 5 alusel kasutusest välja langenuks ja PMA-l puudub järelevalvepädevus elamumaa suhtes (vt Riigikohtu 09.06.2009 otsuses nr 3-3-1-77-08 viidatud ekspertarvamus). Halduskohus on pelgalt leidnud, et maaparandussüsteem võib paikneda ka elamumaal, kuid jätnud tähelepanuta, et põllumaa muutumisel elamumaaks kaotabki maaparandussüsteem oma mõtte ja tähenduse, sest elamumaal ei tegeleta maaviljeluse ja põlluharimisega ning maaparanduseks (MaaParS § 2 tähenduses) puudub seetõttu vajadus. Kaebajad ei tegele maaparandusega MaaParS mõttes ning kuivõrd nende kinnistutel maaparandussüsteemi ei paikne, ei saa nad olla ka maaparandussüsteemi omanikeks ega PMA järelevalvemenetluse subjektideks ning neid pole võimalik kohustada täitma MaaParS § 19 p-de 1 ja 2 nõudeid. Ettekirjutuse täitmiseks kohustamisega sunnitakse kaebajaid tegema töid ka võõral kinnisasjal (EhS § 2 lg 6 p 5), kuid sellise ettekirjutuse tegemiseks PMA-l pädevus puudub. Seega võivad ettekirjutuse täitmiseks esineda õiguslikud takistused ja selline ettekirjutus ei saa olla õiguspärane. Nõustuda ei saa halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, et maaparandussüsteemide registri andmetel (mille kohaselt ei ole Nurmiku tee 5 ja 7 kinnistute osas maaparandussüsteemi registreeritud) puudub sisuline tähendus. Arvestades, et aja jooksul on kogu Haabneeme aleviku kõnealune piirkond muudetud põllumaast elamumaaks, on õiguslikus mõttes tegemist pigem ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajatisega (ÜVVKS § 2 lg 2), mitte maaparandussüsteemiga. Liigvee äravoolu tagamine elamualadel on kohaliku omavalitsuse kohustus. Vastustaja on lisaks põhjendanud järelevalvemenetluse alustamist sisuliselt naabrite kaebustega, kelle kinnisasjad on paigaldatud truupide tõttu väidetavalt liigniisked, kuid sellise piirirajatise (AÕS § 151) kasutamisega seotud vaidlused on olemuslikult tsiviilõiguslikud, millesse puudub PMA-l õigus sekkuda. Apellandid on jätkuvalt seisukohal, et plastmassist truubitoru paigaldamine olemasolevasse kraavi (mida kaebajad ei ole rajanud, vaid mis oli juba ammu olemas) ning selle katmine pinnasega ei ole õiguslikus mõttes käsitatav ehitamisena MaaParS § 5 lg 1 tähenduses, mistõttu on ebaõige ka vastustaja käsitus, et torude paigaldamiseks tuli koostada ehitusprojekt ja hankida ehitusluba. Maaparandussüsteemi eesvool MaaParS § 3 lg 7 tähenduses ei ole samastatav maaparandussüsteemiga MaaParS § 3 lg 1 mõttes. Lisaks vastas kaebajate tegevus torude paigaldamisel (oktoobris 2002 ja mais 2003) enne 01.07.2003 kehtinud MaaParS nõuetele (vt § 10 lg 3), mistõttu on põhjendamatu tuginemine MaaParS kehtiva redaktsiooni sätetele (vt ka MaaParS § 77 lg 1). Kehtivast seadusest tuleneb üksnes kohustus tagada faktiline liigvee äravool ja see nõue on praegusel juhul täidetud, sest kaebajate paigaldatud truubitorud üleujutusi ei põhjusta. Halduskohus nõustus iseenesest kaebajaga, et naabermaade ja -keldrite märjaksjäämise väites tugines PMA vaid Viimsi valla seisukohale ja kõnealust asjaolu eraldi ei uuritud. Samas heitis kohus kaebajatele põhjendamatult ette, et nemad pole tõendanud vastupidist, sest ettekirjutuse faktilise aluse esinemist peab tõendama haldusorgan 7(12)
3-13-2185 ja negatiivse asjaolu tõendamine on praktikas võimatu. PMA peaks tõendama, et kaebajate paigaldatud truubitorud ei taga liigvee äravoolu. Kaebajad esitasid siiski hulga fotosid, mis kinnitavad, et väidetavad uputused naabri keldris 2012. aastal ei saa olla põhjuslikus seoses truubitorude paigaldamisega aastatel 2002–2003, sest truubitorud paigaldati kraavi just vee äravoolu tagamiseks ja kaldavajumiste vältimiseks. PMA viidatud üleujutused põhjustasid ummistused samas kraavis ca 60 m allavoolu (Nurme tee all) olevates truupides, mille korrashoid on Viimsi valla ülesanne. Halduskohtu otsus on rajatud pelgalt oletustele ja hüpoteetilisele tõenäosusele. Kaebajate tellitud asjatundja TT arvamus lükkas ümber ka PMA tellitud KR ekspertarvamuses tehtud järeldused, mis põhinevad üksnes teoreetilistel arvutustel, mitte tegelikel vaatlusandmetel. Sellist maksimaalset arvestuslikku veekogust, millele ekspert oma arvutustes viitab, ei ole reaalselt kunagi ette tulnud. Halduskohus on samuti kinnitanud, et puudub sisuline vaidlus, et tegelikkuses oleks esinenud olukordi, kus vesi oleks väljunud kraavi kallaste vahelt, ning kohtu viidatud võimalik tulevikuperspektiiv (st jätkuv elamuehitus ja sajuvee juhtimine kõnealusesse kraavi) ei seondu maaparandusega. Apellandid jäävad ka muude kaebuses toodud seisukohtade juurde ega nõustu halduskohtuga, et vastustaja ei ole rikkunud menetlusnorme. Kui menetlustähtaegu saaks suvaliselt eirata, siis muutuks nende seaduses sätestamine mõttetuks. Iseenesest on õige, et MaaParS § 69 lg 2 eesmärk on vältida menetluse põhjendamatut venimist ja teha menetlus järelevalve subjektidele ajaliselt prognoositavaks, kuid PMA ongi praegusel juhul selle vastu eksinud. PMA järelevalve tulemused fikseeriti juba 06.07.2012 üldkontrollaktis, kuid ettekirjutust sellele ei järgnenud, vaid PMA informeeris 04.06.2013 kaebajaid, et „aegumisega“ seoses viiakse läbi uus järelevalvemenetlus, seega soovis haldusorgan menetlust omal algatusel uuendada, mida HMS § 44 ei võimalda. Kuna esialgsele kontrollile ei järgnenud ligi aasta jooksul mingit ettekirjutust, võisid kaebajad mõistlikult järeldada, et nende tegevuses rikkumisi ei tuvastatud ja menetlus on lõppenud. PMA ei ole põhjendanud, mis takistas samadel asjaoludel ettekirjutuse varasemat tegemist. Vaideotsuse väide, et tegelikult uut haldusmenetlust ei alustatud, vaid üksnes kontrolliti veelkordselt olukorda, on ebaveenev ning vastuolus PMA 04.06.2013 e-kirjas toodud seisukohaga. Koosoleku käigus põhjenduste esitamine ei saa asendada haldusakti motiveerimise kohustust, RV ei olnud lisaks 05.03.2013 koosolekust ka teadlik. PMA ignoreeris seejuures ka 2013. aastal seaduses sätestatud 10tööpäevast ettekirjutuse tegemise tähtaega. Pärast selle möödumist ei saa haldusorgan kaebajate suhtes enam sanktsioone rakendada (s.o tegemist on õigust lõpetava tähtajaga).
6.Põllumajandusamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebustele vastu ning palub need jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb esimese astme kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et osaliselt apellantide kinnistutel paiknev kraav on maaparandussüsteemi eesvoolu osa. Ekslik on ka apellandi väide ja kuni 30.06.2015 kehtinud PlanS § 3 lg 3 p-st 1 ei saa järeldada, et kui detailplaneeringust kinnisomandi suhtes esinevaid kitsendusi ei nähtu, siis neid kinnistuomaniku jaoks õiguslikult ei eksisteeri. Praegusel juhul vaidluse all olevad kitsendused tulenevad MaaParS-st, mitte planeeringust. Seetõttu on ainetud apellatsioonkaebuse sisalduvad väited seoses detailplaneeringu kehtestamise menetlusega. Samuti ei ole asjakohased apellantide viited MaaKatS §-le 10 (kitsenduse kehtivus ei sõltu selle kandmisest katastriplaanile) ja MaaParS § 13 lg-le 5 (vaidlusalune maaparandussüsteemi eesvool oli olemas juba enne maaüksuste kinnistamist). Asjaolust, et eesvool asus detailplaneeringu kehtestamise järgselt ehituskeelualas, ei saa järeldada, et eesvoolu kui rajatist ei eksisteeri või selle paiknemine oleks õigusvastane. Maaparanduse mõistest (MaaParS § 2) ei saa järeldada, et maaparandussüsteem (sh selle eesvool) saab paikneda vaid maatulundusmaa sihtotstarbega maal, ning on ilmselge, et maaparandussüsteemi kuuluvad rajatised võivad (osaliselt) paikneda ka muu sihtotstarbega 8(12)
3-13-2185 maal, kuigi süsteem (tervikuna) on määratud maatulundusmaa viljelusväärtuse suurendamiseks või keskkonnakaitseks. MaaParS § 48 lg 5 ei ole kohaldatav, sest kaebajate kinnistutel ei paikne maaparandussüsteemi reguleeriv võrk (MaaParS § 3 lg 6), vaid maaparandussüsteemi eesvool (MaaParS § 3 lg 7). Maaparandussüsteem, mille koosseisu kõnealune eesvool kuulub, on tervikuna jätkuvalt kasutuses maatulundusmaa kuivendamise eesmärgil. Viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-77-08 on eksitav. Vastustaja õigus järelevalve teostamiseks tuleneb selgelt MaaParS § 64 lg-st 1. Kuna eesvool asub apellantide kinnistute piiril, siis on nad oma kinnisomandi ulatusega määratud osas maaparandussüsteemi eesvoolu omanikud ning vaidlustatud ettekirjutuste õiged adressaadid. Halduskohus on ka põhjendatult leidnud, et truubitorude paigaldamine on maaparandussüsteemi ehitamine MaaParS § 5 lg 1 tähenduses ning selleks oli ehitusluba nõutav nii kehtiva kui ka varasema MaaParS järgi. Apellandid ei ole tõendanud, et paigaldatud truubid tagavad liigvee äravoolu. MaaParS § 77 lg-s 1 sätestatud nõue, et eesvool peab tagama liigvee äravoolu kuivendusvõrgust, tähendab sisuliselt seda, et eesvoolu konstruktsioon peab arvestama võimalike (sh teoreetiliste) maksimaalsete vooluhulkadega ning ainuüksi asjaolu, et teatud ajaperioodil ei ole esinenud maksimaalseid teoreetilisi vooluhulki ja eesvoolu truubid on olnud tegelike veehulkade ärajuhtimiseks piisavad, ei anna alust järeldada, et eesvool vastab MaaParS § 77 lg 1 nõuetele. Halduskohus on õigesti ümber lükanud ka apellantide etteheited haldusmenetluse läbiviimisele.
7.Kaasatud haldusorgan Viimsi vald leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vaidlusalune kraav on kindlasti maaparandussüsteem MaaParS § 3 lg 1 tähenduses ning asjaolu, et sellesse juhitakse põikkraavidest ka sademevett, ei muuda maaparandussüsteemi eesvoolukraavi sademeveesüsteemiks. Erinevus sademeveesüsteemist seisneb selles, et kõnealune kraav on rajatud eesmärgiga kuivendada 486,8 ha suurust metsaala ning see on kraavi põhiliseks ülesandeks ja eesmärgiks. Samuti ei välista kraavi kuulumist maaparandussüsteemi koosseisu asjaolu, et tegemist on ühtlasi piirirajatisega. Järelevalvet MaaParS ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle teostab MaaParS § 64 alusel PMA, mitte kohalik omavalitsus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et RV ja EL apellatsioonkaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. Apellatsioonkaebustes ei ole esitatud ühtegi sisuliselt uut väidet, millele halduskohus poleks juba piisava põhjalikkusega vastanud. Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Vaidlust ei ole selles, et kaebajad on oma kinnistute piiril kulgevasse kraavi paigaldanud 600 mm siseläbimõõduga truubitorud, kuid kaebajad leiavad, et kõnealuse kraavi näol ei ole tegemist maaparandussüsteemi eesvooluga, mistõttu puudub vastustajal järelevalvepädevus. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maa-ameti geoportaali kaudu kättesaadavast maaparandussüsteemide kaardirakendusest (vt ka I kd, tl 124; II kd, tl 104; II kd, tl 169) nähtub üheselt, et mööda Nurmiku tee 5 (katastriüksus 89001:010:0290) ja Tuulepesa tee 2 (katastriüksus 89001:004:0070) ning Nurmiku tee 7 (katastriüksus 89001:010:0292) ja Tuulepesa tee 4 (katastriüksus 89001:004:0030) vahelist piiri kulgeb maaparandussüsteemi nr 4031340100010 eesvool (ehitise nimi „VIIMSI, TT-482“, veekogu nimi „K-1“). Asjaolu, et eesvoolu tähistus ei lange kaardil päris täpselt kokku kraavi asukohaga, ei ole määrav, sest kõnealuses piirkonnas ei ole ühtegi muud rajatist, mida saaks 9(12)
3-13-2185 vaidlusaluse kraavi asemel pidada maaparandussüsteemi eesvooluks. Olenemata sellest, et Viimsi poolsaare mereäärsetel aladel (sh Haabneeme alevikus) on viimastel aasta(kümne)tel toimunud suuremahuline elamuarendus, ei ole võimalik väita, et 1980. a-l rajatud maaparandussüsteem nr 4031340100010 Viimsi poolsaare keskosas asuva 468,8 ha suuruse metsaala kuivendamiseks oleks kasutusest faktiliselt välja langenud või puuduks vastaval maa-alal paikneva kuivendusvõrguga seoses vajadus vaidlusaluse eesvoolu järele.
10.Apellantide viide MaaParS § 48 lg-le 5 ei ole asjassepuutuv, sest kaebajate kinnistul ei ole asunud maaparandussüsteemi reguleerivat võrku (s.o kuivendusvõrku – vt MaaParS § 3 lg 6), vaid üksnes selle eesvool. MaaParS § 3 lg 7 kohaselt on kuivendamise eesmärgil rajatud maaparandussüsteemi (s.o kuivendussüsteemi – vt MaaParS § 3 lg 2) eesvool kuivendusvõrgust voolava liigvee ärajuhtimiseks rajatud veejuhe või loodusliku veekogu reguleeritud lõik, mille veeseisust või toruveejuhtme vee läbilaskevõimest sõltub reguleeriva võrgu nõuetekohane toimimine. Seadusest ei tulene nõuet, et eesvool saaks asuda üksnes maatulundusmaa sihtotstarbega maaüksusel, vaid see peab üksnes olema mõeldud maatulundusmaa kuivendamiseks (vt MaaParS § 3 lg-d 1 ja 2), milline nõue on praegusel juhul täidetud. Vastupidist ei kinnita ka Riigikohtu 09.06.2009 otsuses nr 3-3-1-77-08 viidatud ekspertarvamus, sest see ei kajasta eesvoolu, vaid kuivendusvõrgu ehitamist.
11.Olenemata sellest, et kaebajad ei ole maaparandussüsteemi kui terviku omanikud ja truubitorud on paigaldatud AÕS § 151 tähenduses piirirajatisele, on ettekirjutused tehtud õigetele adressaatidele, sest asjaomane kraav asub osaliselt nende kinnistutel ning puudub vaidlus, et just kaebajad paigaldasid vaidlusalused truubid, kuigi neil puudus selleks õiguslik alus ehk seaduse kohaselt nõutav ehitusluba (kehtiva MaaParS § 19 p-d 1 ja 2; varasema MaaParS § 9 lg 1). Seejuures ei saa nõustuda, et truubitorude paigaldamise ja nende osaliselt pinnasega katmise näol ei olnud tegemist ehitamisega MaaParS § 5 lg 1 ning ettekirjutuste andmise ajal kehtinud EhS § 2 lg 8 või ehitamise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 39 p 3 tähenduses (s.o maaparandussüsteemi kui ehitiste kogumi osaks oleva rajatise rekonstrueerimise ehk selle konstruktsioonilise muutmisega). Viide varasema MaaParS § 10 lg-le 3 ei ole asjakohane, sest vaidlust ei ole selles, et vee juhtimine võib iseenesest toimuda ka toruveejuhtmega, vaid küsimus on kaebajate paigaldatud truupide ebapiisavas siseläbimõõdus. PMA on MaaParS §-st 64 tulenevalt muu hulgas pädev kohustama isikuid lõpetama MaaParS § 4 lg 2 ja § 77 lg 1 rikkumise (st likvideerima olukorra, kus eesvool ei taga enam liigvee äravoolu kuivendusvõrgust), mis on olnud tingitud nende tegevusest. Apellantide väited ettekirjutuste täitmise võimalikest takistustest on pelgalt hüpoteetilised (arvestades mh AÕS §-s 147 sätestatut) ega tingi ettekirjutuste tühistamist.
12.Halduskohus on õigesti leidnud, et maaparandussüsteemi eesvoolu olemasolu ja sellega seonduvate seadusest tulenevate piirangute (nt veeseaduse § 29 lg 2 p 3 kohaselt on alla 10 km2 suuruse valgalaga maaparandussüsteemi eesvoolu veekaitsevööndi ulatus 1 m tavalisest veepiirist; looduskaitseseaduse (LKS) § 37 lg 1 p 3 ja § 38 lg 1 p 5 kohaselt on kuni 25 km2 suuruse valgalaga maaparandussüsteemi eesvoolu kalda piiranguvööndi laius 50 meetrit ja ehituskeeluvööndi laius 25 meetrit) olemasolu või puudumine ei olene vastava rajatise kajastamisest planeeringus (II kd, tl 176) või katastriüksuste plaanidel (I kd, tl 106-107; II kd, tl 82). AÕS § 141 lg 1 kohaselt ei eelda kinnisomandi seadusjärgse kitsenduse kehtivus selle kandmist kinnistusraamatusse. Asjaolust, et üld- ja/või detailplaneeringute ülesandeks on muu hulgas maaparandussüsteemide asukoha ja nendest tekkivate kitsenduste määramine (praegu kehtiva PlanS § 75 lg 1 p 28 ja § 126 lg 1 p 13; ettekirjutuste ajal kehtinud PlanS § 9 lg 2 p 16 ning varasema PES § 9 lg 2 p 13) ei saa järeldada, et olemasoleva maaparandussüsteemiga seonduvaid kitsendusi ei eksisteeri, kui neid ei ole planeeringus n-ö seadustatud. Seadusjärgse kitsenduse planeeringus kajastamine omab õiguslikku tähendust näiteks siis, kui planeeringuga on võetud teatud objekt kaitse alla (nt LKS § 10 lg 7 p 1) või on planeeringus 10(12)
3-13-2185 kasutatud seadusega antud võimalust muuta teatud kitsenduste ulatust (nt LKS § 40 alusel suurendatud või vähendatud ranna või kalda ehituskeeluvööndit). Apellantide käsitus on ilmselgelt ebaõige juba ainuüksi põhjusel, et mitmeid seadustest tulenevaid kitsendusi ei ole üldse võimalik planeeringutes kajastada, sest nende olemasolu on ajas muutuv (nt teatud kaitsealuste liikide pesapuude kaitse vastavalt LKS § 50 lg-le 2 või pruunkaru talvituspaiga kaitse vastavalt LKS §-le 511). Eeltoodust tulenevalt on ainetud kõik apellantide väited, mis seonduvad sellega, et vastustaja ei ole teinud ise midagi selleks, et maaparandussüsteemidega arvestamiseks osaleda planeeringumenetlustes või vaidlustada kehtestatud planeeringuid. Halduskohtu ekslik viide truupide ehitamisele väljapoole detailplaneeringu ja selle alusel väljastatud projekteerimistingimustega (I kd, tl 108-110; II kd, tl 109-111) määratud hoonestusala, mis tõepoolest ei laiene vaidlusalusele kraavile kui rajatisele, ei ole toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse tegemist. PMA järelevalvepädevust ei piira seegi, et juba aastatel 2002–2003 paigaldatud truupide funktsionaalset sobivust hakati hindama alles 2012. aastal. Kaebajatel ei saanud truupide omavolilisest paigaldamisest tekkida õiguspärast ootust nende säilimise suhtes.
13.Ringkonnakohus ei nõustu ka apellantide selle väitega, et liigvee äravool on praegusel juhul tagatud. Olenemata sellest, kas tegelikkuses on maaparandussüsteemi eesvoolule omavoliliselt paigaldatud truubid põhjustanud naabermaade ja -keldrite märjaksjäämist või mitte, on vastustaja vaidemenetluses tellitud KR ekspertarvamusega (Projekteerimisbüroo Maa ja Vesi AS 09.09.2013 töö nr 1306 – I kd, tl 56-59; II kd, tl 41p-44p) tõendanud, et paigaldatud truubitorude siseläbimõõt ei oleks maksimaalse arvestusliku vooluhulga puhul piisav, vaid põhjustaks olulise paisutuse (kokku tõuseks veepind 80 cm). Kaebajate esitatud TT 16.07.2015 kommentaarid (III kd, tl 50-51) ei lükka eksperdi järeldusi ümber, sest ka nimetatud asjatundja on nõustunud KR valitud metoodikaga ega ole esitanud omapoolseid arvutusi (lisaks on KR esitanud kohtumenetluse käigus täiendused, et oluline paisutus ja kraavi veepinna tõus vähemalt 50 cm ilmneks ka teise metoodikaga tehtud arvutuste järgi – III kd, tl 60-60p). Tähtsust ei oma, et aluseks võetud maksimaalsed vooluhulgad on üksnes arvestuslikud ega põhine tegelikel vaatlusandmetel, sest ka TT kommentaarides on märgitud, et pikaajaliste (üle 40 aasta) hüdromeetriliste vaatlusandmete puudumisel (nagu ka praegusel juhul) võibki maaparandussüsteemi projekteerimisel kasutada Eesti olude jaoks kohandatud SNiP 2.01.11-83 metoodikat, millest lähtus KR. Vastustaja on õigesti rõhutanud, et ainuüksi asjaolu, et truupide paigaldamisest seniajani ei ole maksimaalseid vooluhulki esinenud, ei anna alust järeldada, et maaparandussüsteemi eesvool vastab sellisel kujul MaaParS § 77 lg 1 nõuetele.
14.Apellantide etteheited seoses vastustaja poolt menetlusnormide rikkumisega ei anna alust vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks. Kuni 30.06.2014 kehtinud MaaParS § 69 lg-s 2 sätestatud menetlustähtaeg ei olnud järelevalveasutuse ettekirjutuse tegemise õigust lõpetava toimega, sest teistsugune tõlgendus oleks ilmses vastuolus seaduse eesmärgiga tagada maaparandussüsteemide projekteerimise ja ehitamise nõuetekohasus (sh rikkumiste kõrvaldamiseks ettekirjutuste tegemisega). PMA 04.06.2013 e-kirjades (I kd, tl 37; II kd, tl 22) viidatud järelevalve toimingu aegumist ja järelevalvemenetluse uuesti algatamise soovi võib mõista selliselt, et haldusorgan ei olnud loobunud ettekirjutuse tegemise kavatsusest, kuid pidas vajalikuks viia läbi täiendavad järelevalvetoimingud (arvestades, et 06.07.2012 üldkontrollakti koostamisest oli selleks ajaks möödunud juba 11 kuud). PMA tegevus ei olnud õigusvastane ka juhul, kui tegemist oli varasema haldusmenetluse uuendamisega või päris uue haldusmenetluse alustamisega. HMS § 44 lg-s 1 loetletud alused piiravad haldusmenetluse uuendamist üksnes menetlusosalise taotlusel, kuid mitte haldusorgani enda initsiatiivil, mistõttu pole nimetatud säte asjassepuutuv. Vastustajal puudus igasugune õiguslik takistus viia kaebajate tegevuse suhtes läbi korduv kontroll ning asjaolust, et samade rikkumiste 11(12)
3-13-2185 pinnalt ei olnud ettekirjutust varasemalt tehtud, ei saanud kaebajatel tekkida õigustatud ootust, et nende tegevus oli õiguspärane. Isegi kui PMA 20.06.2013 ettekirjutustes (I kd, tl 42-43; II kd, tl 26p-27p) võisid esineda mõningad põhjendamispuudused, on need kõrvaldatud PMA 16.09.2013 ja 25.09.2013 vaideotsustega (I kd, tl 53-55p; II kd, tl 39-41).
15.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jäävad RV ja EL apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 02.10.2015 otsus muutmata.
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et nii RV kui ka EL on esitanud ringkonnakohtule andmed apellatsioonimenetlusega seoses 2071 euro suuruste menetluskulude kandmise kohta (riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud 2056 eurot, mis vastab mõlemal juhul advokaadi 11,7 töötunnile). Menetluskulude kandmine ja nende seos praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Olenemata sellest, et advokaadibüroo on mõlemale apellandile esitanud sama mahu ja sisuga arved, ei ole võimalik tehtud töid samastada (vt Riigikohtu 18.05.2009 määrus nr 3-3-1-26-09, p 13; 24.11.2005 otsus nr 3-3-1-55-05, p 8). Küll aga on vastustaja juhtinud põhjendatult tähelepanu, et menetluskulude taotlus on esitatud hilinenult. Tallinna Ringkonnakohtu 05.09.2016 määruse resolutsiooni p-st 2 tulenevalt oli menetlusosalistel kohustus esitada uusi taotlusi sisaldav avaldus kohtule nii, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada hiljemalt 29.09.2016. Määruse põhjenduste p-s 4 on üheselt viidatud, et see puudutab ka menetluskulude väljamõistmise taotluse ja kulude kandmist tõendavate dokumentide esitamist. Kuna taotlus on ringkonnakohtule edastatud alles 30.09.2016 pärast tööpäeva lõppu ehk hilinenult, siis oleks kohtul võimalik jätta menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel välja mõistmata. Samas tuleneb HKMS § 51 lg-st 4 ja kohtupraktikast, et kohus saab jätta hilinenult esitatud avalduse (sh menetluskulude väljamõistmise taotluse) tähelepanuta üksnes juhul, kui see põhjustaks menetluse viibimise (nt Riigikohtu 29.07.2014 määrus nr 3-3-1-19-14, p 4; 03.03.2014 otsus nr 3-3-1-65-13, p 33; 08.03.2012 otsus nr 3-3-1-85-11, p 25). Eelnev ei mõjuta siiski menetluskulude väljamõistmist praeguses asjas, sest kuna apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsus, millega jäeti kaebused täies ulatuses rahuldamata, jäävad apellantide menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel igal juhul nende endi kanda. Põllumajandusamet ei ole apellatsiooniastmes menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Viimsi valla kui kaasatud haldusorgani võimalikud apellatsioonimenetlusega seotud kulud jäävad HKMS 24 lg 2 alusel samuti tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.