Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. oktoober 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-15-702
Haldusasi
AV (AF) kaebus Tallinna mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24. novembri 2015. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – AV (varasem nimi AF)
Vangla
tekitatud
Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik Menetluse alus ringkonnakohtus
AV ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
Jätta AV apellatsioonkaebus rahuldamata.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 24. novembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-15702 ajavahemikku 21. juuli 2010 kuni 19. jaanuar 2012 puudutavas osas, samuti osas, milles halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt AV kasuks välja hüvitise 700 eurot ja menetluskulud 0,45 eurot. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta AV kaebus ajavahemikku 21. juuli 2010 kuni 19. jaanuar 2012 puudutavas osas läbi vaatamata ning ülejäänud ajavahemiku eest mõista Tallinna Vanglalt AV (isikukood XXXXXXXXXXX) kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest summas 400 (nelisada) eurot. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
Mõista Tallinna Vanglalt AV esimeses ja teises kohtuastmes kantud menetluskulude katteks välja 0,60 eurot (60 senti) ning AV-le antud menetlusabiga seonduvad kulud jätta riigi kanda. Menetlusosaliste võimalikud muud menetluskulud jätta nende endi kanda.
Kohustada Tallinna Vanglat kandma käesoleva otsusega AV kasuks välja mõistetud rahasumma MF (isikukood XXXXXXXXXXX) arveldusarvele AS-s SEB Pank nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.
3-15-702 Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 21. novembril 2016 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AV (varasema nimega AF) esitas Tallinna Vanglale 20.01.2015 (registreeritud 22.01.2015) taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas perioodil 21.07.2010–15.12.2014 summas 14 eurot päeva kohta. Taotluse kohaselt alandasid AV inimväärikust järgmised kinnipidamistingimused: 1) kambrites ei olnud tagatud isiklikku ruumi vähemalt 4 m2; 2) puudus privaatsus; 3) puudus sportimisvõimalus; 4) kambris ja jalutusboksis kostusid valjuhäälditest valjud raadiosaated ja muusika; 5) kambri valgustus (2×75W pirnid) ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 nõuetele; 6) nädalas võimaldati ainult üks 10minutiline dušikord ja kambris puudus soe vesi; 7) kambrid olid niisked, rõsked ja hallitasid, sest riideid pesti ja kuivatati kambrites; 8) ventilatsioon oli puudulik, õhuakende ette olid paigaldatud perforeeritud metallist plaadid; 9) väljaspool kambrit võimaldati viibida vaid üks tund päevas jalutuskäigu ajal 2,4×4,7 m suuruses jalutusboksis koos teiste kinnipeetavatega.
2.AV esitas Tallinna Halduskohtule 19.03.2015 kaebuse (täpsustatud 15.06.2015) Tallinna Vangla poolt perioodil 21.07.2010–15.12.2014 põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 14 eurot päeva kohta (s.o kokku 22 512 eurot). Vangla on jätnud kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata. Igal kinnipeetaval on õigus isiklikule ruumile (ilma mööblit arvestamata) vähemalt 4 m2. Kambris puudusid tingimused füüsiliseks koormamiseks ja jalutusboksis viibis kaebaja koos teiste vahistatutega. See põhjustas kaebajale muu hulgas ängistust, alandust ja närvilisust. Kaebaja olukord ja tingimused olid sarnased Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 19.12.2013 otsuses nr 429/12: Tunis vs. Eesti kirjeldatutega. Kinnipidamistingimused ületasid kinnipidamisega vältimatult kaasnevate kannatuste taseme ning tegemist oli Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumisega. Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) 2011. a raporti kohaselt ei ole justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 6 lg-s 6 sätestatud põrandapinna miinimum vastuvõetav. Inimväärikust alandav kohtlemine leidis aset ajal, kui kaebaja oli eeluuritav ning ta vajas seetõttu kõige rohkem keskendumisvõimalust jms (vt EIK 31.07.2008 otsus nr 42239/02: Starokadomskiy vs. Venemaa, p 60). Muude 2(11)
3-15-702 kinnipidamistingimuste (privaatsuse ja sportimisvõimaluste puudumine, valjuhääldist kostuv müra, puudulik valgustus ja ventilatsioon, puudulikud pesemisvõimalused, hallitus kambrites ja puudulikud jalutustingimused) osas jääb kaebaja vanglale esitatud taotluses toodud väidete juurde.
3.Tallinna Vangla tagastas 08.04.2015 vastusega nr 5-37/15/24-3 kahju hüvitamise nõude perioodi 21.07.2010–19.01.2012 osas riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja rikkumise tõttu läbivaatamatult ja jättis kahju hüvitamise nõude perioodi 20.01.2012– 15.12.2014 osas rahuldamata.
4.Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Perioodi osas enne 20.01.2012 on kahjunõude esitamise tähtaeg RVastS § 17 lg 3 kohaselt möödunud, sest mittevaralise kahju tekkimisest oleks isik pidanud aru saama kohe. Kaebaja oli 20.01.2012–13.05.2013 vahistatu staatuses ja viibis VangS § 90 lg 3 kohaselt ööpäevaringselt lukustatud kambris, kuid talle oli igapäevaselt tagatud vähemalt ühe tunni pikkune jalutuskäik värskes õhus. Kaebaja viibis 20.01.2012–19.06.2013 kambrites, kus põrandapinda oli tagatud vähemalt 2,7 m2, mis vastas kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lgs 6 ettenähtule. Spordiga oli kaebajal võimalik sellel perioodil tegeleda temale sobival ajal kambris või jalutuskäigu ajal. Alates 30.05.2013 viibis kaebaja avatud osakonnas, kus ta sai kord nädalas kasutada spordisaali (spordisaali kasutamise piirang on üksnes vahistatutel ja vastuvõturežiimil viibijatel). VangS § 31 lg-s 1 sätestatud raadiosaadete jälgimise võimaldamiseks ja kinnipeetavate omavahelise suhtlemise takistamiseks on põhjendatud valjuhäälditest muusika ja raadiosaadete valjuhäälne mängimine. Kõikides Tallinna Vangla kambrites oli loomuliku valguse saamiseks aken ja kunstliku valguse jaoks lambid (laes kaks valgustit, tualetis seinalamp ja kambriukse kohal öövalgusti), mis on igapäevasteks tegevusteks piisavad. Kaebajale olid tagatud VangS § 50 lg-s 2 sätestatud pesemisvõimalused, lisaks oli kambris voolav vesi ja seep elementaarse hügieeni tagamiseks. Kambris sooja vee saamiseks võimaldatakse kinnipeetavatele VangS § 31 lg 2 kohaselt elektriseadmeid (sh veekeetjad). Tallinna Vangla kambrites on osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning kambri õhuhulka on võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Tagantjärele esitatud väited niiskuse ja hallituse kohta on paljasõnalised. Akende ees olevad metallist piirded (perforeeritud plaadid) ei takista õhuliikumist ja on paigaldatud julgeoleku tagamiseks (eesmärgiga välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine akna kaudu). Ruumikitsikusest tingitud ebamugavust leevendas võimalus jalutada iga päev vähemalt 1 tunni jooksul värskes õhus. Samuti osales kaebaja mitmes sotsiaalprogrammis, erineva taseme riigikeele õppes ning tal olid kokkusaamised lähedastega. Kokkuvõttes olid vangistustingimused Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Põrandapinna hulka tuleb arvestada ka WC ja mööbli alune pind ning eristada tuleb kambri soovituslikke mõõtmeid ja minimaalmäära. Kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid ega püüdnud väidetud kahju tekkimist ära hoida.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 24.11.2015 otsusega AV kaebuse osaliselt ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise mittevaralise kahju eest summas 700 eurot ja menetluskulude katteks 0,45 eurot. Kaebaja viibis Tallinna Vangla kambrites perioodil 21.07.2010–15.12.2014 kokku 1608 päeva. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis 21.07.2010–13.05.2013 ööpäevaringselt lukustatud kambris ning 14.05.2013–15.12.2014 avatud osakonnas. Kambri põrandapinnast ei tule maha arvata mööbli alla jäävat pinda, kuid kambris olevat tualetti ei saa võtta arvesse kasvõi seetõttu, et WC on kambrist uksega eraldatud teine ruum. Isegi kui kaebajale oli tagatud kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud põrandapinna miinimumsuurus, viibis ta vaadeldaval perioodil kokku 880 päeva kambrites, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli alla 3 m2. Selline ülerahvastatus õigustab 3(11)
3-15-702 juba iseenesest EIÕK art 3 rikkumise tuvastamist (vt EIK 01.03.2012 otsus nr 30268/03: Dmitriy Sazonov vs. Venemaa, p-d 31-32; 04.12.2012 otsus nr 11677/11: Nieciecki vs. Kreeka, p-d 49-51; 08.01.2013 otsus nr 43517/09, 46882/09, 55400/09, 57875/09, 61535/09, 35315/10 ja 37818/10: Torreggiani jt vs. Itaalia, p 77; 12.12.2013 otsus nr 40146/11: Kanakis vs. Kreeka (nr 2), p-d 106-107; 31.07.2014 otsus nr 26452/11: Tatishvili vs. Kreeka, p 43; 05.06.2014 otsus nr 33761/05: Tereshchenko vs. Venemaa, p-d 83-84; 22.07.2014 otsus nr 67320/10: Bulatović vs. Montenegro, p-d 123-127; 21.10.2014 otsus nr 47146/11: T. ja A. vs. Türgi, p 96). Alla 3 m2 isikliku ruumiga kambris viibimisel tuleb arvestada ka vangistustingimuste kumuleerivat mõju ning 880 päeva ei ole lühike periood. VangS ei täpsusta, millises mahus ja tingimustes tuleb kinnipeetavatele tagada võimalus tegeleda kehakultuuriga. Tund aega jalutusboksis viibimist koos teiste kinnipeetavatega ei taganud kaebajale piisavat füüsilist koormust. Kaebaja kinnipidamise kestust ja eelnevaid seisukohti arvestades ei ole välistatud stressi tekkimine seoses kambris ja jalutuskäigul viibides valjuhääldist raadiosaadete valjuhäälse kõlamisega (vt Riigikohtu 21.04.2014 otsus nr 3-3-1-17-14, p-d 11.1 ja 12.2). Kaebaja ei ole tõendanud väidet, et vaatamata loomulikule ja kunstlikule valgustusele ei olnud kambri valgustatus igapäevasteks tegevusteks piisav. Samuti on tõendamata väidetav tervisekahju (silmade ärrituvus, kuivus ja punetus). Puuduliku ventilatsiooniga seonduvalt on usutav, et pesu kuivatamisest võis kambrites tekkida rõskus, kuid väited hallitusest on tõendamata. Kinnipeetavatel oli võimalik olukorda leevendada akna õhutusava avamisega ning tõenäoline ei ole, et akendele paigaldatud metallist plaadid takistasid märkimisväärselt kambrisse sisenevat õhuhulka. Kaebajale võimaldati VangS § 50 lg 2 kohane pesemisvõimalus kord nädalas ning kambris oli kraanikauss voolava külma veega ja seep, mis andis võimaluse hoolitseda hügieeni eest. VangS-st ega VSKE-st ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud sooja veega. Euroopa vanglareeglistiku normid on soovitusliku iseloomuga ega ole õiguslikult siduvad (vt Riigikohtu 05.05.2009 määrus nr 3-31-95-08, p 9). Kaebaja osalemine sotsiaalprogrammides ajavahemikul 09.07.2012–18.07.2012 ja 23.04.2013–13.06.2013 ning erineva taseme riigikeele õppes perioodidel 28.11.2012– 21.12.2012, 07.01.2013–01.02.2013 ja 04.02.2013–31.05.2013, samuti korduv lähedastega kohtumine kompenseeris osaliselt ruumipuudust, kuid ei välista kinnipidamistingimuste õigusvastasust. Kaebajal oli ajavahemikul 14.05.2013–15.12.2014 Tallinna Vangla avatud osakonnas viibides võimalik liikuda kambrist väljaspool osakonna piires kell 09.15–11.15 ja 14.00–17.45 (Tallinna Vangla kodukorra lisa 1.1), mis leevendas tema olukorda oluliselt ka juhul, kui põrandapinda isiku kohta oli alla 3 m2. Sealjuures sai kaebaja avatud osakonnas kasutada spordisaali ja vältida valjuhäälditest tulenevat häirivat heli. Seadusest ei tulene kohustust võimaldada kaebajale privaatsuse tagamiseks kamber, milles ta saaks viibida üksi. Avatud osakonnas viibimise periood erines oluliselt viibimisest lukustatud kambris ja kaebuses kirjeldatud õigusvastased tingimused ei saanud sellel perioodil avaldada varasemaga võrdset mõju. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused on ületanud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme 880 päeva osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2. Tuvastatav on haldusorgani süü hooletuse vormis, sest ei ole usutav, et tegemist oli vanglateenistuse sooviga põhjustada kaebajale kannatusi ning ruumikitsikus oli tingitud vangla üldisest ruumipuudusest. Kohus võttis kahjuhüvitise määramisel arvesse, et tuvastatud ei ole kitsaid elutingimusi täiendavalt raskendavaid asjaolusid ning kaebaja pidas talle kaasnenud kannatusi vangistusega paratamatult kaasnevateks ega võtnud ise midagi ette selleks, et kahju vähendada. Kaebajale ei tagatud 880 päeval piisavat liikumisvõimalust ning välistada ei saa valjuhääldist kostuva müra kahjulikku 4(11)
3-15-702 mõju. Neil asjaoludel on kohaseks hüvitiseks 700 eurot. Vastavalt kaebuse rahuldamise proportsioonile (3%) tuleb vastustajalt välja mõista ka riigilõiv (s.o 0,45 euro ulatuses).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles AV kaebus rahuldati, ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Kahju hüvitamise nõue on perioodi 21.07.2010–19.01.2012 osas esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega rikkudes ning kogu kinnipidamist ei ole alust pidada jätkuvaks toiminguks (kuigi kaebaja viibis pidevalt Tallinna Vanglas), sest kambris kaebaja kasutuses olnud põrandapinna suurus muutus pidevalt ja kahju tekkimine pidi kaebajale olema tuntav alates vanglasse paigutamisest (vt Riigikohtu 15.06.2015 määrus nr 3-3-1-20-15, p 11; 18.06.2008 otsus nr 3-3-1-35-08, p 10). Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastas siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna nõuetele. Kambris paiknev WC on kambri osa ning seda tuleb võtta põrandapinna suuruse hindamisel arvesse. Kinnipidamistingimused kogumis ei olnud sellised, mis oleksid põhjustanud kaebuses märgitud kannatusi. Kambrites oli osaliselt avatav aken ruumi loomulikuks ventileerimiseks, sundventilatsioon, valgustatuse tagasid aken ja laevalgustid ning enamasti kaks seinalampi (üks tualetis, teine kambriukse kohal), nõutava temperatuuri kindlustas keskküttesüsteem, võimaldati duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus, igal kinnipeetaval oli voodikoht ja oma voodivarustus ning öörahu tagas võimaluse välja puhata. Vahistatutele ja kinnipeetavatele oli tagatud mõningane meelelahutus (isiklike raadiote ja muude elektriseadmete võimalus), infovajaduse rahuldamine (ajalehtede väljastamine, iga kahe nädala tagant võimalus laenutada raamatukogust raamatuid) ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine ja lühiajalised kokkusaamised). Spordisaali ei olnud kaebajal võimalik külastada ajal, kui ta oli vahistatu staatuses ja vastuvõturežiimil, kuid kehakultuuriga tegelemine on lubatud isikule sobival ajal ka kambris ja jalutuskäigul. Valjuhääldist kostuva raadioga tagab vangla VangS § 31 lg-st 1 tuleneva kohustuse, mis võib olla kinnipeetavale ebamugav, kuid selle kaalub üles vajadus tagada vanglas julgeolek. Kehakultuuriga tegelemise võimaluse ebapiisavuse ja valjuhääldist kostuva müra ülemäärasuse kohta ei ole kaebaja esitanud tõendeid. Isegi juhul, kui kaebajale olnuks pidevalt tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda, ei oleks see andnud talle märkimisväärseid lisavõimalusi või parandanud oluliselt tema heaolu ja elukvaliteeti. Kaebaja ei ole kahju ärahoidmiseks kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (vt Riigikohtu 20.11.2008 otsus nr 3-3-1-47-08, p 22). Riik ei saa tagantjärele muuta varasemat praktikat ja kohtuotsuses toodud seisukohtadel ei saa olla tagasiulatuvat mõju. Tallinna Vangla tegevust ei ole alust pidada süüliseks, sest Eesti riik sai alles 2013. aastal teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIÕK art 3 rikkumiseks ning astus koheselt samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks.
7.AV leiab kirjalikus vastuses, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
8.AV palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebus jäeti rahuldamata, ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus täies ulatuses. Apellant jääb esimese astme kohtumenetluses esitatud väidete juurde. Kinnipeetava isiklikust ruumist tuleb arvata maha mööblialune pind, mida kinnitab ka vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne (2014). Kunstlik valgustus kambrites ei olnud piisav. Mõõtmistest on selgunud, et 150 W pirni sisselülitamisel on keskmine valgustatus ca 100 luksi, kuid kinnipeetavatel on kambris lugemise, kirjutamise ja rõivaste hooldamiseks vajalik valgustatus 400 luksi (vt 5(11)
3-15-702 Tallinna Halduskohtu 20.11.2007 otsus nr 3-06-294). Praegusel juhul kasutati kambrite valgustamiseks aga kahte 75 W elektripirni. CPT 2012. aasta raporti (lk 24) kohaselt on paljud Tallinna Vangla kambrid halvas seisukorras, sh puudulik ventilatsioon ja hallitus kambrinurkades, mistõttu saab neid asjaolusid pidada tõendatuks. Kaebajale võimaldati dušši ainult üks kord nädalas ja jääkülma veega ei ole kambris võimalik ennast ka elementaarsel viisil pesta. Raskendava asjaoluna tuleb arvestada, et kaebaja pidi kambris viibima 23 tundi päevas ja väljaspool kambrit sai liikuda 1 tund päevas ca 15 m2 suuruses jalutusboksis koos 5 teise kinnipeetavaga. Sotsiaalprogrammides või riigikeeleõppes osalemise võimalused ning kokkusaamised lähedastega ei seondu kinnipidamistingimustega, pigem tuleks kokkusaamisvõimaluste vähesust arvestada raskendava asjaoluna. Ebapiisava põrandapinnaga seonduv rikkumine leidis aset ka avatud osakonnas ning leevendavaid meetmeid tuleks arvestada ainult ajal, mil kaebaja isiklik ruum oli 3-4 m2. Arusaamatuks jääb, miks on kohus kinnipidamistingimuste „mõningase“ leevendamise argumendil vähendanud hüvitise summat „oluliselt“. Kaebajal puudus tõhus vahend kahju tekkimise ärahoidmiseks või selle vähendamiseks. Väljamõistetud hüvitis on ebaproportsionaalselt madal, kohtupraktikas on hüvitiste suurus varieerunud 3–14 eurot päeva kohta (vt lahendid nr 3-14-51027; 3-13-1885; 3-11-700, p 32; Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 22). Sarnastel asjaoludel mõistis EIK T. Tunisele välja kahjuhüvitise 500 eurot kuu kohta. Kaebaja suhtes on EIÕK art 3 rikkumine toimunud kogu perioodi 21.07.2010–15.12.2014 jooksul, sh koosmõjus muude kinnipidamistingimustega ka ajal, kui talle oli tagatud isiklikku ruumi vähemalt 3 m2 (vt EIK 13.03.2014 otsus nr 63763/11: Zinchenko vs. Ukraina).
9.Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses AV apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. VSKE § 7 lg 1 kohaselt on mööbel kambri osa ning seda tuleb põrandapinna suuruse määramisel arvestada. Väited muude kinnipidamistingimuste (valgustus, ventilatsioon, pesemisvõimalus) ebakohasusest on üldsõnalised. Kaebaja sai avatud osakonnas liikuda väljaspool elukambrit vähemalt 4 tundi päevas, millele lisandus jalutuskäik värskes õhus. See vähendas oluliselt ebapiisavast põrandapinnast tulenevat ebamugavustunnet. Kaebaja liikumisvabadust piirati vahistatu staatuses olles VangS § 14 lg 3 ja VSKE § 8 lg 4 alusel ning sellega ei ole täiendavalt piiratud isiku õigusi (vt Tartu Ringkonnakohtu 26.11.2015 otsus nr 3-14-51196). Kaebaja olukorda leevendasid oluliselt ka väljaspool kambrit toimunud kokkusaamised ja osalemine sotsiaalprogrammides. Kaebaja ei esitanud varasemalt vanglale taotlusi oma elutingimuste parandamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
10.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.
11.Tallinna Vangla hinnangul on kahju hüvitamise nõue perioodi 21.07.2010–19.01.2012 osas esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega rikkudes ja tuleb seetõttu jätta läbi vaatamata. RVastS § 17 lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Seejuures on RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3-aastane hüvitamisnõude esitamise tähtaeg seotud nimelt kahjust ja selle
6(11)
3-15-702 põhjustajast teadasaamisega, mitte aga kahju tekitamise või selle põhjustanud sündmuse õigusvastasusest teadasaamisega.
12.Jätkuva toiminguga (sh inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamisega) tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg hakkab üldjuhul kulgema siis, kui lõppes toiming, millega kahju tekitati (vt Riigikohtu 27.04.2016 otsus nr 3-3-1-68-15, p 11; 15.06.2015 määrus nr 3-3-1-20-15, p 12; 06.03.2014 otsus nr 3-3-1-93-13, p 14). Lisaks võib hüvitusnõude esitamise tähtaeg hakata kulgema siis, kui kinnipidamistingimused kinnipidamise kestel oluliselt muutuvad (vt Riigikohtu 15.06.2015 määrus nr 3-3-1-20-15, p 13). Seega tuleb jätkuvalt kahju tekitavates tingimustes viibimise korral hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isikul olema piisavalt informatsiooni kahjunõuet õigustavatest asjaoludest. Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest (vt Riigikohtu 15.06.2015 määrus nr 3-3-1-20-15, p 15). Mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist (vt Riigikohtu 27.04.2016 otsus nr 3-3-1-68-15, p 12).
13.AV on viibinud Tallinna Vanglas katkematult alates 21.07.2010 ning taotlus ebainimlikes kinnipidamistingimustes pidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks esitati Tallinna Vanglale 20.01.2015. Vastustaja on möönnud, et AV kinnipidamistingimused ei ole enne tema avatud eluosakonda paigutamist (30.05.2013) oluliselt muutunud (sh ei ole isikut paigutatud vahepeal ümber mõnda teise vanglasse). Seetõttu tuleb AV kinnipidamist perioodil 21.07.2010–29.05.2013 käsitada jätkuva toiminguna. Lahendis nr 3-3-1-20-15 (p 15) esitatud seisukohti arvestades pidi kaebaja siiski mõistliku aja jooksul aduma, et tema kinnipidamise tingimused rikuvad inimväärikust. Selliseks mõistlikuks ajaks ei saa pidada ligikaudu 4,5 aastat, mis jäi väidetavalt õigusvastastesse kinnipidamistingimustesse paigutamise ja kahju hüvitamise taotluse esitamise vahele (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2016 määrus nr 3-14-51646, p 10). Pidades silmas, et AV viibis 21.07.2010–19.01.2012 tingimustes, kus kinnipeetava kohta oli praktiliselt pidevalt (s.o harvade lühiajaliste katkestustega) kambris koos tualettruumi aluse pinna arvestamisega tagatud vaba põrandapinda üksnes 2,7–2,8 m2 (tl 128-132p), ei saa pidada eluliselt usutavaks, et kaebaja mõistis sellel ajavahemikul põrandapinna vähesusest tulenenud negatiivseid mõjutusi ja kahju tekkimist alles 29.05.2013 ehk pärast jätkuva toimingu lõppemist. Arvestades kahjunõude esitamise tähtaja pikkust ja kaebaja pikaajalist viibimist sarnastes kinnipidamistingimustes, ei saa asjas esineda ka selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis võiksid tingida kaebetähtaja ennistamise (vt ka lahend nr 3-3-1-68-15, p 14). Seetõttu on halduskohus kaebuse perioodi 21.07.2010–19.01.2012 osas ebaõigesti sisuliselt läbi vaadanud. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse nimetatud ajavahemikku puudutavas osas ning jätab AV kaebuse selles osas HKMS § 121 lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. AV kasuks halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise suuruse põhjendatust, arvestades kaebuse osalise läbi vaatamata jätmisega, hindab ringkonnakohus allpool AV apellatsioonkaebuse juures.
14.Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse ülejäänud väited ei anna halduskohtu otsuse muutmiseks alust. Ringkonnakohus nõustub iseenesest vastustajaga, et halduskohus on ebaõigesti arvutanud põrandapinnast maha kambris paikneva WC aluse pinna (nt Riigikohtu 06.10.2016 otsus nr 3-3-1-43-16, p 10). See ei mõjuta siiski halduskohtu otsuse lõppjäreldusi, sest ka tualettruumi pinda arvestades ei olnud kaebajale väga pika ajavahemiku vältel tagatud 7(11)
3-15-702 kambris vähemalt 3 m2 suurust põrandapinda. Üldiste kinnipidamistingimuste (nt valgustus, ventilatsioon, pesemis- ja suhtlusvõimalused) osas ei ole halduskohus minetusi tuvastanud, v.a seoses valjuhäälditest kostunud müra eeldatava negatiivse mõjuga ja sportimisvõimaluste piiratusega.
15.Ringkonnakohus jagab seisukohta, et jalutusboksis raadio või muusika ülemäära valjuhäälselt mängimine (mis kostus väidetavalt ka kambrisse) võib kujutada endast kinnipidamistingimusi raskendavat asjaolu, eriti olukorras, kus tunniajane jalutuskäik värskes õhus on kinnipeetava ainus võimalus viibida päevas väljaspool ülerahvastatud elukambrit (vt ka Riigikohtu 21.04.2014 otsus nr 3-3-1-17-14). Samas on mürataluvus individuaalne ning praegusel juhul puuduvad väited ja andmed, mille põhjal oleks alust hinnata, et AV oleks valjuhäälditest kostuva heli tugevuse tõttu eriliselt kannatanud. Mõistlikku kahtlust ei saa olla ka selles, et ca 15 m2 suuruses jalutusboksis, kus viibib korraga kuus kinnipeetavat, on kehakultuuriga tegelemise võimalused piiratud. Samuti ei olnud ruumikitsikust arvestades piisav harjutuste tegemine kambris. Küll aga puuduvad ka sportimisvõimaluste osas andmed, et AV-l oleks vähesest liikumisvõimalusest tekkinud mingeid vaevusi või poleks tal olnud võimalik sooritada näiteks tervishoiutöötaja poolt ettekirjutatud harjutusi. Seega ei ole alust järeldada, et vali müra või piiratud sportimisvõimalused oleksid märkimisväärselt süvendanud kaebaja kannatusi ning halduskohus ei ole nende asjaolude tõttu ka väljamõistetavat kahjuhüvitist oluliselt suurendanud.
16.Vastuseks Tallinna Vangla väitele, et kahju hüvitamine ei ole põhjendatud, sest AV ei ole kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid, märgib ringkonnakohus, et kaebajale ei saa heita ette esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, sest kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest ja teisalt ei peetud alla 3 m 2 jäävat põrandapinda varem õigusvastaseks, mistõttu ei oleks kaebaja käsutuses olnud õiguskaitsevahendite kasutamine saanud kahju tekkimist ära hoida, kahju kõrvaldada ega selle ulatust vähendada (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p-d 10.1-10.2). Vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel ja RVastS § 9 lg 1 alusel kahju hüvitamise otsustamisel ei ole põhjendatud tugineda üksnes VSKE § 6 lg-s 6 sätestatule, vaid kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel on asjakohased ka välislepingu sätted, mis võisid kohustada tagama VSKE § 6 lg-s 6 ettenähtust suuremat põrandapinda ja millega vangla pidi põhiseaduse § 123 lg-st 2 tulenevalt arvestama, olenemata riigisisese õiguse kehtivusest (vt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 10-11; 27.04.2016 otsus nr 3-3-1-68-15, p 15). Tegemist ei ole olukorraga, kus EIK praktikat oleks rakendatud tagasiulatuvalt, olenemata sellest, et Eestis teadvustati vanglate ülerahvastatuse probleemi tõsisemalt alles pärast EIK 19.12.2013 otsust asjas Tunis vs. Eesti. II AV apellatsioonkaebus
17.Ringkonnakohus leiab, et AV apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
18.EIK praktikast tulenevalt juhul, kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on inimväärikust alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, kuid sellest tulenevaid negatiivseid asjaolusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, samuti on oluline kohtlemise kestus (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 9; 15.06.2016 otsus nr 3-3-1-16-16, p 11; 27.04.2016 otsus nr 3-3-1-68-15, p 18; 09.12.2015 8(11)
3-15-702 otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 14, 15, 21). Kui kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3‒4 m2, saab rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui kinnipidamisega paratamatult seotud kannatusi raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt Riigikohtu 15.06.2016 otsus nr 3-3-1-16-16, p 11; 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 1415). Seega on alla 3 m2 isikliku ruumiga kambris viibimise ajal asjakohane tuvastada, kas esines rikkumist leevendavaid või välistavaid asjaolusid, ning 3–4 m2 suuruse isikliku ruumi tagatuse korral tuleb hinnata, kas esinesid kinnipidamistingimusi raskendavad asjaolud.
19.Nagu eelnevalt märgitud, on halduskohus jätnud kambripinna arvutamisel ebaõigesti välja tualettruumi aluse pinna. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb kambri põrandapinna hulka arvestada nii kambri sisustus (mööbel) kui ka kambris asuv WC (nt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 8; 15.06.2016 otsus nr 3-3-1-16-16, p 10) ning mööblialuse pinna mahaarvamine saaks olla põhjendatud vaid erandina, kui kambri sisustus takistab liikumist väga olulisel määral (nt kambris asuv magamislavats ulatub sisuliselt seinast seina ning liikumiseks tuleb sellest üle ronida vmt – nt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 14). Selliste erandlike asjaolude esinemist praegusel juhul ei nähtu.
20.AV viibis Tallinna Vanglas 21.07.2010–13.05.2013 (eespool p-s 13 sätestatust lähtudes saab seda ajavahemikku arvestada siiski vaid 20.01.2012–13.05.2013 ulatuses) vahistatu staatuses, 14.05.2013–29.05.2013 vastuvõtuosakonnas ja 30.05.2013–15.12.2014 avatud osakonnas (tl 54). VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatule tema soovil päevas 1-tunnine viibimine vabas õhus. Vastuvõtuosakonnas viibiv kinnipeetav on VSKE § 8 lg-st 4 tulenevalt kohustatud viibima kambris (välja arvatud ajal, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega) ja tal puudub õigus liikuda väljaspool kambrit oma osakonna piires kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Spordisaali kasutamise õigus vahistatul ja vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval puudub. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud pidada kaebaja kinnipidamistingimusi sarnasteks nii vahistatu kui ka vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetava režiimil oldud perioodidel (s.o 20.01.2012–29.05.2013), sest tajutavat muutust see tema jaoks kaasa ei toonud.
21.AV ei viibinud ajavahemikul 20.01.2012–29.05.2013 (kokku 497 päeva) ühtegi päeva kambris, kus isiku kohta olnuks põrandapinda (koos mööbli ja tualettruumi aluse pinnaga) vähem kui 2,5 m2 (s.o alla kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud miinimumnõude). Kõnealusel perioodil jäi kaebajale tagatud põrandapind alla 3 m2 (enamasti 2,7–2,8 m2) kokku 212 päeval ning üle 3 m2 isiklikku ruumi oli talle tagatud kokku 285 päeval (sh 46 päeval üle 4 m2). Vangla esitatud andmetest (tl 54 ja pöördel) nähtuvalt jäi kaebajale ajavahemikul 19.01.2012–13.06.2012 tagatud isiklik ruum vaid lühiajaliste katkestustega alla 3 m2 (kokku 123 päeva), kuid sellele järgnenud 4,5 kuu pikkusel perioodil (14.06.2012–01.11.2012, kokku 141 päeva) oli kinnipeetava kohta põrandapinda seevastu ühegi erandita rohkem kui 3 m2. Ülejäänud perioodidel (vahemikus 02.11.2012–29.05.2013) oli kambrites vahelduvalt tagatud alla 3 m2 ja üle 3 m2 põrandapinda ühe kinnipeetava kohta (kokku vastavalt 89 ja 120 päeval). Kokkuvõttes jäi AV lukustatud kambri režiimil viibitud ajal kambris tagatud põrandapind ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2 kokku 212 päeval ning kaebajale oli alati tagatud isiklikku ruumi vähemalt 2,7 m2 ja ruumikitsikuses järjest viibitud perioodid ei olnud väga pikad.
22.Kohtupraktikast tulenevalt ei ole võimalus viibida üks tund päevas väljaspool kambrit ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 9(11)
3-15-702 10.3). Seejuures toimus igapäevane 1-tunnine jalutuskäik ca 15 m2 suuruses jalutusboksis, kus viibis sageli korraga kuus inimest. Lühiajalised kokkusaamised lähedastega (tl 57-61) ning osalemine suitsetamisest loobumise treeningul (09.07.2012–18.07.2012), eesti keele õppes (28.11.2012–21.11.2012, 07.01.2013–01.02.2013 ja 04.02.2013–31.05.2013) ja sotsiaalsete oskuste treeningul (23.04.2013–13.06.2013) ei saanud nende ajalist kestust arvestades samuti omada ruumikitsikust märkimisväärselt leevendavat mõju (vt Riigikohtu 06.10.2016 otsus nr 3-3-1-43-16, p 12). Muid vangla viidatud lisavõimalusi vaba aja sisustamiseks (lähedastega suhtlemine, ajalehtede lugemine, raamatute ja ajakirjade laenutamine, meelelahutuslike esemete kasutamine, sisseostude tegemine jmt) ei ole võimalik arvestada kinnipidamistingimusi leevendava asjaoluna, sest need ei ole ruumipuudust vähendava iseloomuga. Kuivõrd olulisi leevendavaid meetmeid ei esinenud, tuleb kaebaja kinnipidamistingimused tunnistada õigusvastasteks ja kaebaja väärikust alandavateks kogu perioodi osas, kus talle oli kinnises kambris tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m2 (kokku 212 päeva).
23.AV viibis ajavahemikul 30.05.2013–15.12.2014 (kokku 565 päeva) Tallinna Vangla avatud osakonnas. VSKE § 8 lg-te 1 ja 11 kohaselt on avatud eluosakonnas viibival kinnipeetaval võimalik igapäevaselt liikuda vähemalt nelja tunni ulatuses ringi osakonna piires (lisaks jalutuskäikudele värskes õhus) ning kasutada graafiku alusel ka spordisaali. Kõnealusel perioodil (millest AV viibis 30 päeva ajavahemikul 09.02.2014–10.03.2014 kartserikambris) oli kaebajale kogu aeg tagatud isiklikku ruumi enam kui 3 m2 (täpsemalt vahemikus 3,2–4,8 m2). Samuti oli kaebaja arvestatava osa avatud eluosakonnas viibimise ajast hõivatud õppimisega (tl 58) ning tal on olnud kaks ööpäevast pikaajalist kokkusaamist (26.10.2013, 18.01.2014) ja kolm päevase kestusega pikaajalist kokkusaamist (26.07.2014, 11.02.2014, 23.09.2014) (tl 54 pöördel), mis tema kinnipidamistingimusi veelgi leevendasid. Seega puudub üksnes põrandapinnast lähtuvalt alus pidada kaebaja kinnipidamistingimusi õigusvastasteks ja tema inimväärikust alandavateks.
24.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et muid olulisi puudusi kaebaja kinnipidamistingimustes ei esinenud. VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta õigust kasutada dušši rohkem kui kord nädalas (vt Riigikohtu 31.12.2014 otsus nr 3-4-1-5014, p 34.1). Kaebajale oli kambris tagatud juurdepääs voolavale veele ning sellega oli tal võimalik sooritada elementaarseid hügieenitoiminguid, sooja vett oli kaebajal võimalik keeta kas isikliku või vanglalt laenatud keedukannuga. Kambrite valgustatuse osas ei ole kehtestatud konkreetseid standardeid, kuid kohtupraktikast ja erialakirjandusest tulenevalt saab eluruumis igapäevatoimetusteks soovituslikuks minimaalseks valgustustiheduseks pidada 200 luksi (nt Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2016 otsus nr 3-14-53031, p 10; Tartu Ringkonnakohtu 13.02.2015 otsus nr 3-11-2724, p 12). Kaebaja ei ole usutavalt põhistanud, et kambri väidetavalt ebapiisav valgustatus on põhjustanud talle kannatusi või kahjustanud tema tervist, mistõttu puudub alus lugeda ebapiisavat valgustatust kinnipidamistingimusi raskendanud asjaoluks. Halduskohus on lisaks põhjendatult märkinud, et avatud osakonnas ei tulnud kaebajal taluda ka ülemäärast müra ning tal oli võimalus kasutada spordisaali. Kuivõrd kinnipidamistingimusi raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud, ei saa kaebaja kinnipidamistingimusi kogu avatud osakonnas viibitud aja ulatuses pidada õigusvastasteks.
25.RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega (nt Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Ringkonnakohus võtab arvesse, et AV viibis Tallinna Vanglas niigi piiratud liikumisvõimalustega vahistatu ja vastuvõtuosakonna kinnipeetava staatuses kokkuvõttes küllaltki pikaajaliselt (212 päeva), kuigi mitte järjestikku. Arvestades kaebaja õiguste riive intensiivsust ja senises kohtupraktikas väljamõistetud hüvitiste suurusi (nt lahendid nr 3-3-110(11)
3-15-702 43-16, p 13; nr 3-3-1-21-16, p 12; nr 3-3-1-16-16, p 15; nr 3-3-1-42-15), on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud määrata kahjuhüvitise suuruseks 400 eurot. III Menetlusosaliste taotlused
26.Eelneva põhjal ning HKMS § 200 p-d 3 ja 5 alusel rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt ja jätab AV apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 24.11.2015 otsuse ajavahemikku 21.07.2010– 19.01.2012 puudutavas osas ning samuti osas, milles halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt AV kasuks välja hüvitise 700 eurot ja menetluskulud 0,45 eurot. Ringkonnakohus jätab AV kaebuse ajavahemikku 21.07.2010–19.01.2012 puudutavas osas läbi vaatamata ning mõistab ülejäänud ajavahemiku eest Tallinna Vanglalt AV kasuks välja kahjuhüvitise 400 eurot. Vastavalt AV apellatsioonkaebuses taotletule (tl 165) tuleb kohtuotsusega väljamõistetud rahasumma kanda MF arveldusarvele. Ülejäänud osas jääb halduskohtu otsus muutmata.
27.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Arvestades kaebaja nõude suurust (22 512 eurot) ja väljamõistetavat hüvitist (400 eurot), on kaebus rahuldatud ca 2% ulatuses. AV oli esimese ja teise astme kohtus riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud üksnes osaliselt ning on asjas tasunud riigilõivu kokku 30 eurot (tl 37; tl 195). Kaebuse osalise rahuldamise proportsiooni arvestades tuleb vastustajalt kaebaja kasuks mõista riigilõivu katteks välja 0,60 eurot. Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole kohtutele andmeid esitatud. Kuna AV on Tallinna Halduskohtu 07.04.2015 määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 02.02.2016 määruse alusel olnud menetlusabi korras vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest 15 eurot ületavas osas, jäävad temale antud menetlusabiga seonduvad kulud HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Tallinna Vangla on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest ning ei ole taotlenud ka muude menetluskulude väljamõistmist. HKMS § 109 lg 1 alusel jäävad menetlusosaliste võimalikud muud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Oliver Kask
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.