Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Maili Lokk, Tiina Pappel 18.10.2016, Tartu 3-15-1345 Aleksei Pokrase kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 4000 eurot Tartu Halduskohtu 26.02.2016. a otsus Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Aleksei Pokras Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26.02.2016. a otsus muutmata.
2.Jätta Aleksei Pokrase menetluskulud (riigilõiv summas 120 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 17.11.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla registreeris 10.03.2015 A. Pokrase kahju hüvitamise taotluse, milles ta selgitas, et ta on esitanud 16.06.2014 Tallinna Vangla direktori nimele eestikeelse kaebuskahjunõude, mis registreeriti numbriga 5-18/14/17693-1, kuid ta sai alles 06.11.2014 Tallinna Vanglalt 04.11.2014. a vastuse nr 5-18/14/17693-2, seega vangla saatis vastuse rohkem kui 4 kuud ja 20 päeva hiljem, millega rikkus jämedalt tema õigusi ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg-t 1. A. Pokras leidis, et Tallinna Vangla tekitas talle kahju seoses
sellega, et haldusakti ei antud välja õigeaegselt. A. Pokras taotles kahju hüvitamist summas 4000 eurot.
2.Tallinna Vangla jättis 12.06.2015. a vastusega nr 5-37/15/79-4 A. Pokrase kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla möönis, et ta on õigusvastaselt käitunud, jättes taotluse tähtaegselt lahendamata, ning vabandas seetõttu A. Pokrase ees.
3.A. Pokras esitas 24.05.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus ja tegevusetus ning mõista Tallinna Vangalt välja mittevaralise kahju hüvitis summas 4000 eurot. Kaebaja märkis, et Tallinna Vangla saatis vastuse tema 16.04.2014. a kahju hüvitamise taotlusele rohkem kui 4 kuud ja 20 päeva hiljem, millega rikkus tema õigusi ja RVastS § 18 lg-t 1 ning tekitas talle mittevaralist kahju.
4.A. Pokras esitas 30.09.2015 Tartu Halduskohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, milles ta märkis, et Tallinna Vangla alandas oma tegevusega tema inimväärikust ja tekitas kahju tema psüühilisele tervisele ning vangla venitas tahtlikult kaebuse menetlemist, kavatsedes juhtida ta eksitusse ja sundida teda mööda laskma tähtaega kaebuse esitamiseks halduskohtule.
5.A. Pokras esitas 19.12.2015 vastuväited, milles ta leidis, et vangla peab kandma teenitud karistust seaduse rikkumise eest ja maksma talle kompensatsiooni, mis on põhjendatud, sest vangla tunnistas oma tegevuse õigusvastasust.
6.Tartu Halduskohus võttis 28.10.2015. a määrusega kaebuse menetlusse, märkides, et kuna kaebaja lõppeesmärgiks on talle tekitatud kahju hüvitamine ning kahjunõude lahendamine eeldab ka kahju tekitanud tegevuse õiguspärasuse hindamist, puudub vajadus eraldiseisva tuvastamisnõude esitamiseks, mistõttu käsitas kohus kaebust tervikuna kahju hüvitamise kaebusena.
7.Tartu Halduskohus rahuldas 26.02.2016. a otsusega A. Pokrase kaebuse osaliselt; tuvastas, et Tallinna Vangla tegevus, mis seisnes kaebaja taotluse hilinenult läbivaatamises, oli õigusvastane; mõistis Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja menetluskulud (riigilõiv) summas 12 eurot ning ülejäänud riigilõivu summas 108 eurot jättis Eesti Vabariigi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Kinnipeetav saab hüvitamiskaebusega kohtu poole pöörduda ka siis, kui vangla on jätnud kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt läbi vaatamata. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja nii toiminud, esitades 24.08.2014 kaebuse Tartu Halduskohtule, milles ta palus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks, kehtetuks ja jätta kohaldamata vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 ning mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitisena 9000 eurot seoses ebapiisava elamispinna tagamisega kambrites perioodidel 30.05.2008-17.03.2009 ja 30.04.2012-11.06.2013 (haldusasi nr 3-14-51882). Ringkonnakohus nõustus 26.11.2015. a otsuses halduskohtu põhjendustega, et kahjuhüvitise taotlus vanglale perioodi 30.05.2008-17.03.2009 osas ei olnud tähtaegselt esitatud, ning leidis, et osaliselt tuleb rahuldada A. Pokrase kaebus perioodi 30.04.201211.06.2013 osas kahjuhüvitise väljamõistmiseks ning mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis summas 335 eurot (otsus jõustus 08.02.2016). 2) Ei nõustu kaebajaga, et hüvitise maksmine on põhjendatud, kuna vangla tunnistas oma tegevuse õigusvastasust. Riigikohus selgitas 20.10.2011. a määruse nr 3-3-1-43-11 p-s 18, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kuigi RVastS § 9 lg 1 näeb ette mittevaralise kahju hüvitamise rahas, on Riigikohtu praktikas (11.12.2009. a otsus nr 33-1-80-09, p 12; 05.10.2006. a otsus nr 3-3-1-44-06, p 14) kahjunõude rahuldamise ulatuse osas leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega
kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 5 näeb sellise võimaluse ette.
3) Mittevaralise kahju rahaline hüvitis ei ole käesoleva asja asjaoludest tulenevalt adekvaatne hüvitise viis – Tallinna Vangla poolt kaebaja õiguste rikkumise tunnistamise ja tema ees vabandamisega on kaebajale tekkinud mittevaraline kahju kohaselt hüvitatud. Vaatamata asjaolule, et haldusorgan ei lahendanud kaebaja taotlust tähtaegselt, esitas kaebaja kohtule hüvitamiskaebuse tähtaegselt. Usutav ei ole, et vastustaja poolt kaebaja taotluse mittelahendamine põhjustas kaebajale kannatusi, mis on käsitatavad väärikuse alandamisena tasemel, mida tuleb hüvitada rahas. Samuti ei ole tõendatud, et vangla tekitas kahju kaebaja psüühilisele tervisele. Kaebaja õiguste rikkumine ei olnud sedavõrd raske, et õigustaks RVastS § 9 lg 2 kohaselt mittevaralise kahju hüvitamist rahas.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
8.A. Pokras esitas 28.03.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta taotleb Tartu Halduskohtu 26.02.2016. a otsuse tühistamist ja tema kaebuse rahuldamist täies ulatuses. Kaebaja leiab, et kohus hindas tõendeid ebaõigesti ja rikkus oluliselt kohtumenetluse normi, mis tingis ebaõige otsuse tegemise. Kaebaja on seisukohal, et kohus, jättes vangla täielikult karistamata, lõi eeldused, et tundes oma täielikku karistamatust hakkab vangla ka edaspidi rikkuma kinnipeetavate õigusi. Kaebaja märgib, et vangla ei ole pidanud vajalikuks juba üle aasta vastata 09.03.2015 registreeritud kaebusele nr 5-37/15/75, millises vangla käitumises on süüdi Eesti kohtud. Kaebaja leiab, et otsust ei teinud sõltumatu ja õiglane kohus, rikkudes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) § 6, § 1 ning vangla rikkus A. Pokrase õigusi ja EIÕK §-i 14. Veel leiab kaebaja, et Eesti seadused, millele kohus otsuses viitab, on mittevastavuses Euroopa seadustega ja EIÕK-ga.
9.Tallinna Vangla esitas 21.04.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja hinnangul on alusetu väita, et kohus vangla tehtud vigu varjata püüab, vaid Riigikohtu praktikast tulenevalt ei pea kahju alati rahas hüvitama ning piisavaks hüvitiseks võib olla ka vabandamine, õigusvastasuse tuvastamine ja kohtumenetlus iseenesest. Vastustaja on seisukohal, et halduskohtu otsus on õiguspärane ning EIÕK art-tega 1, 6 ja 14 vastuolu ei esine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et A. Pokrase apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
11.Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et halduskohus oleks hinnanud tõendeid ebaõigesti või rikkunud kohtumenetluse norme kaebaja kahjuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
12.HKMS § 61 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu ning kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses (HKMS § 61 lg 2). Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses täpsemalt märkinud, milliseid tõendeid on halduskohus ebaõigesti hinnanud. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus uurinud piisava põhjalikkusega tõendeid ja on kaebuses esitatud väidete osas võtnud seisukoha vaidlustatud otsuse p-des 12-18.
13.Kaebaja poolt on ainetu väita vangla karistamata jätmist, kuna käesolevas asjas on kaebuse aluseks kaebajale kahju tekitamine seoses väärikuse alandamisega, millise nõude lahendamisel tuleb juhinduda RVastS-i sätetest. Kahju hüvitamise nõude osas on halduskohus asjakohaselt otsuse p-s 17 Riigikohtu praktikale tuginedes märkinud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Ka toetab kohtupraktika seda, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Nii on Riigikohus korduvalt leidnud, et mittevaralise kahju hüvitamiseks võib olla piisav ka ainuüksi õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine (vt halduskohtu poolt viidatud RKHK 11.12.2009. a otsus asjas nr 3-3-1-80-09, p 12 ja 05.10.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-44-06, p 14). Ringkonnakohus lisab, et rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu (RKHK 15.03.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-9309, p 13). Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja rikkumine ei olnud suunatud kaebaja jaoks olulise õiguse vastu.
14.Ringkonnakohus peab täiendavalt vajalikuks märkida, et Riigikohus on käesoleva juhtumiga sarnastes asjades selgelt välistanud kahjuhüvitise väljamõistmise. Nii on Riigikohus leidnud, et „vaide edastamisega viivitamine ning sellest tulenev ligi kuu aja pikkune täiendav vaide lahendamise ootamine ei saanud kaebajale tekitada sellist mittevaralist kahju, millega kaasneks kahju hüvitise väljamõistmine“ (RKHK 21.06.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-24-10 p 17). Samas lahendis leidis Riigikohus ka seda, et vaide edastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamine ei kõrvalda iseenesest kahjulikke tagajärgi, tagajärgede kõrvaldamiseks (viivituse kõrvaldamine) oleks võinud viia tähtaegselt esitatud kohustamiskaebus, mida kaebaja Justiitsministeeriumile ega kohtule esitanud aga ei ole (p 19). Seega on ringkonnakohtu jaoks käesolevas asjas vaieldav ka kaebaja kahjuhüvitise nõude rahuldamine viisil, kus halduskohus tuvastab Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse.
15.Ka teises käesolevaga sarnases asjas leidis Riigikohus, et vaide edastamisega viivitamine ning sellest tulenev täiendav ootamine ei saanud tekitada isikule sellist mittevaralist kahju, millega kaasneks kahju hüvitise väljamõistmine. Riigikohus selgitas ühtlasi, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib põhjendatud huvina kõrvale jätta, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (RKHK 19.04.2011. a otsus asjas nr 331811, p 9). Ringkonnakohus sedastab, et kui haldusasjas nr 3-3-1-24-10 pidas Riigikohus veel võimalikuks Viru Vangla viivituse õigusvastasuse tuvastamist preventiivse huvi alusel, siis haldusasjas nr 3-3-1-8-11 ei pidanud Riigikohus ka seda võimalikuks, kuna leidis, et kaebaja preventiivne huvi ei olnud ilmselgelt suunatud vaiete õigeaegse edastamise tagamisele või taotlustele vastamisele, vaid tervise kaitsmisele ja soovitud riietusesemete saamisele. Käesolevas asjas ei ole kaebaja oma preventiivset huvi vangla toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks aga üldse väljendanud, vaid soovinud üksnes kahju hüvitamist rahas. Ringkonnakohus märgib, et kuigi vangla hilines kaebaja kahju hüvitamise taotluse lahendamisega, on vangla seda enda 12.06.2015. a vastuses tunnistanud, möönnud enda käitumise õigusvastasust ja kaebaja ees vabandanud, millest võib järeldada, et vangla tegi oma õigusvastasest käitumisest kohased järeldused ning soovib edaspidi vältida sarnase olukorra kordumist.
16.Ringkonnakohus on ühtlasi seisukohal, et ainuüksi vangla poolsest rikkumisest ei piisa mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Halduskohus asus otsuses seisukohale, et „[u]sutav ei ole, et vastustaja poolt kaebaja taotluse mittelahendamine põhjustas kaebajale kannatusi, mis on käsitatavad väärikuse alandamisena tasemel, mida tuleb hüvitada rahas.
Samuti ei ole tõendatud see, et Tallinna Vangla tekitas kahju kaebaja psüühilisele tervisele“ (otsuse p 18). Kuna halduskohus kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude kokkuvõttes siiski rahuldas, saab sellest koosmõjus halduskohtu eelneva seisukohaga järeldada, et halduskohus pidas kaebajale mittevaralise kahju tekkimist väärikuse alandamise näol siiski võimalikuks, kuid leidis, et seda ei peaks hüvitama rahas, vaid vastustaja toimingu õigusvastasuse tuvastamisega. Riigikohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK 02.10.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-47-14, p 21; 15.03.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11 ja 19.06.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 25). Ringkonnakohus peab kaheldavaks, kas taotluse lahendamise viibimine sai kaebajale selliseid kannatusi põhjustada. Eeltoodust tulenevalt ei anna kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väited alust asuda seisukohale, et halduskohus pidanuks kaebajale väidetava inimväärikuse alandamise eest kahjuhüvitise välja mõistma. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjakohane kaebaja väide seonduvalt 09.03.2015 registreeritud kaebusele mittevastamisega vangla poolt, kuivõrd see ei puuduta käesoleva vaidluse eset, mistõttu ringkonnakohus jätab selle kaebaja väite tähelepanuta.
17.Kaebaja väitel ei teinud otsust sõltumatu ja õiglane kohus, millega rikuti EIÕK § 6, § 1. Kuna EIÕK ei sisalda paragrahve, vaid artikleid, siis peab kaebaja ringkonnakohtu hinnangul silmas EIÕK art 6 lg-t 1, mis sätestab, et igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. Kohtuotsus kuulutatakse avalikult, kuid istungi võib ajakirjanikele ja üldsusele täielikult või osaliselt kinniseks kuulutada demokraatliku ühiskonna kõlbluse, avaliku korra või riigi julgeoleku huvides, alaealise huvides või poolte eraelu kaitseks või kohtu määratud ulatuses erijuhtudel, kui avalikkus kahjustaks õigusemõistmist. Ringkonnakohus leiab, et eelviidatud õigust ei ole kaebaja suhtes rikutud. Apellatsioonkaebuses pole toodud asjaolusid, mis annaks ringkonnakohtule alust kaebajaga nõustuda. Seega on kaebaja väited kohtu erapoolikuse kohta põhjendamata ja paljasõnalised. Ringkonnakohus peab ka vajalikuks märkida, et üksnes asjaolust, et halduskohus ei teinud otsust kaebaja kasuks, ei saa järeldada kohtu erapoolikust. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus otsuses viidanud asjakohastele RVastS-i ja HKMSi sätetele. Kaebaja on apellatsioonkaebuses üldsõnaliselt väitnud, et Eesti seadused, millele kohus otsuses viitab, on mittevastavuses Euroopa seadustega ja EIÕK-ga. Kaebaja väited on põhjendamata ning kohtule ei ole äratuntav võimalike väidetavate mittevastavuste esinemine Eesti seaduste ning Euroopa seaduste ja EIÕK vahel.
18.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus A. Pokrase apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 26.02.2016. a otsuse muutmata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tartu Ringkonnakohus jätkas 05.04.2016. a määrusega (tl 96-97p) kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis lähtuvalt HKMS § 118 lg-st 3 jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv summas 120 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.