Korrakaitse › Politsei toimingud

Mbalt Trading OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse RAB-i ettekirjutuse nr 1-7/732 tühistamiseks. 14.10.2011 rahuldas Tallinna Halduskohus Mbalt Trading OÜ kaebuse ning tühistas RAB-i ettekirjutuse. 13.03.2012 jättis Tallinna Ringkonnakohus RAB-i apellatsioonkaebuse rahuldamata. 05.02.2013 jättis Riigikohus RAB-i kassatsioonkaebuse rahuldamata. 25.10.2013 esitas Mbalt Trading OÜ Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) nõude ettekirjutusega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 867 285 eurot. Nõudes väidab Mbalt Trading OÜ, et õigusvastaselt pangakontole seatud piirangu tõttu tekkis Mbalt Trading OÜle kahju, sest puudus võimalus täita enda kohustusi partnerite Galafin OÜ ja Alteza OÜ ees, kes esitasid Mbalt Trading OÜ vastu viivise ja intresside nõuded summas 1 363 498,23 USD. Politsei- ja Piirivalveameti 04.03.2014 otsusega nr 1.2-3/39468-1 jäeti Mbalt Trading OÜ kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. 04.04.2014 esitas Mbalt Trading OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse RAB 04.02.2011 ettekirjutusega nr 1-7/732 tekitatud kahju hüvitamiseks summas 812 547,40 eurot. Lisaks palub kaebaja välja mõista viivise nõude kohase täitmiseni.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: 05.02.2015 esitas kaebaja parandatud ja täpsustatud kahjunõude, mis põhineb kaebaja kohustustel Galafin OÜ ees ja mis tulenes ebaseaduslikust vahenditele piirangu seadmisest. Nõue koosnes krediidiintressist ja viivisest krediidi tagastamisega hilinemise eest. Kaebaja poolt esitatud laenu intresside nõue on 227 498,27 eurot ja viivise nõue on 547 037,82 eurot. Kohtumenetluse käigus võttis kaebaja tagasi nõude, mis tuleneb kohustustustest Galafin OÜ ees ja mille põhjustas ebaseaduslik vahenditele piirangu seadmine. 28.04.2015 kaebaja esitas kahjunõude, mis tulenes kaebaja viiviste kinnipidamisest, mida arvestati hilinenud makse eest vastavalt lepingule „Tarneleping nr 014/18, Philadelphia, PA 19115 Ameerika Ühendriigid, 12. september 2010” ja 12/09/2010 arvest nr 72., nõude summa on 657415,58 eurot. 05.02.2016 lisaks lepingulistele kinnipeetava viivise kahjunõuetele kaebaja esitas saamata jäänud tulu nõude nõude summas 908512,76 eurot. Kaebaja kahjunõue kokku on 1565928,34 eurot. Kaebaja on seiskohal, et vastustaja vastuväited on põhjendamatud, paljasõnalised ja tõendamata, samuti ebaloogilised. Ainuke vastuväide, millega kaebaja võib nõustada, on see, et muudetud leping MBalt Trading OÜ ja Lenmark Trading'u vahel („Tarneleping nr 014/18, Philadelphia, PA 19115 Ameerika Ühendriigid, 12. september 2010” ja 12/09/2010 arvest nr 72.,) rakendab suurema viivise piirmäära, kui eelnevalt sõlmitud lepingus. Kui kohus nõustub vastustaja seisikohaga selles küsimuses, siis kaebaja on nõus vastustaja poolt tehtud arvestusega, et sellisel juhul on viivise summaks 79208 USD, vastavalt euro kursile 1 EUR = 1,0998 USD (28.06.2016) s.t 72020,36 eurot ning saamata jäänud tulu summaks on 94216,18 USD vastavalt euro kursile 1 EUR = 1,0998 USD (28.06.2016) s.t 85666,64 eurot. Sellisel juhul viivise piirmära kehtestamisel on kahjunõude summa kokku 157687 eurot. MBalt Trading OÜ ja Lenmark Trading Group Inc. vahel sõlmiti „Tarneleping nr 014/18, Philadelphia, PA 19115 Ameerika Ühendriigid, 12. september 2010”, mille kohaselt pidi Lenmark Trading Group Inc. kaebajale autod tarnima. Kaebaja teostas autode tarne ettemaksu vastavalt 12/09/2010 tarnelepingule nr 014/18 ja 16/09/2010 arvele nr 72. Vastavalt 16/09/2010 arvele nr 72 oli makse summa 4 425 000 USD. 16/09/2010 arve nr 72 tähtaeg oli 30.11.2010. 08.11.2010 tegi RAB ettekirjutuse, millega seadis MBALT Trading OÜ pangakontole piirangu 30 päevaks seoses Galafin OÜ-lt laekunud 4 713 000 USD legaalse päritolu kindlakstegemisega. 08.12.2010 tegi RAB ettekirjutuse nr 1-7/4201, millega seadis MBALT Trading OÜ pangakontole piirangu 60 päevaks seoses Galafin OÜ-lt laekunud 4 713 000 USD legaalse päritolu kindlakstegemisega. 04.02.2011 kohustas RAB ettekirjutusega nr 1-7/732 Marfin Pank Eesti AS-i

kehtestama Mbalt Trading OÜ arvelduskontole piirangu summas 4 713 000 USD (reaalselt oli pangakontol 4 425 000 USD) kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni. Vahendite kasutamise ebaseaduslik piirang lõpetati 05.02.2013. Perioodil 05.02.2013 kuni 28.02.2013 keelas Versobank omal initsiatiivil maksete teostamise. Pank lubas vahendeid kasutada alles siis, kui MBalt Trading OÜ hoiatas, et panga suhtes võidakse rakendada moratooriumi. 28.02.2013 teostas MBalt Trading OÜ vastavalt 16/09/2010 arvele nr 72 makse summas 4 425 000 USD. Vastavalt „12/09/2010 Tarnelepingu nr 014/18“ 15.10.2010 lisa punktile 3 on ostja (MBalt Trading OÜ) vastavalt VÕS §-le 113 kohustatud tasuma viivitatud makse eest viivistTarnelepingu muutmise eesmärk ei olnud võlgnikule uute trahvinõuete esitamine, kuna vastavalt 12/09/2010 Tarnelepingu nr 014/18 p-le 6.2 esialgse tarnelepinguga ettenähtud trahvisanktsiooni määrad olid veel suuremad ( 0,1% võlasummast) kui uues redaktsioonis (viivis vastab VÕS-i nõuetele). Samuti tõid pooled vaidluste kohtualluvuse Šveitsist Eestisse, seejuures muutsid vastavalt Eesti seadusandlusele viivise suurust. 22.03.2013 pidas Lenmark Trading Group Inc. hilinenud makse eest kinni MBalt Trading OÜ viivise. Kinnipidanud viivise summa oli 733277.05 USD. Ülejäänud summa osas, mis jäi alles peale viivise kinnipidamist, teostas Lenmark Trading Group Inc. autode tarne. Autode tarnimise tõendamiseks piisab konossemendist. Tollimaksude vähendamiseks läbisid autod tollivormistuse Kasahstanis, kus tollimaksud olid 2,5 korda väiksemad kui Venemaa Föderatsioonis. Konossement oli tellimuslik (to order bill of lading), s.t et üleveo ja tollivormistuse käigus müüs ülevedaja autosid korduvalt tollimaakleritele. Autod läbisid transiidina Euroopa Liidu, Ukraina, Venemaa ja Kasahstani. Transiidideklaratsioonid jäid transpordiettevõtete ja tollimaaklerite kätte. Sisseveo deklaratsioonid jäid Kasahstani tollimaakleri kätte. Kriisi tõttu lõpetas Kasahstani tollimaakler tegevuse. Samas on konossementidel USA tolli märge. Konossemendil on autode VIN-koodid ja seega ei ole põhjust seada tarnimise fakti kahtluse alla. Samuti autode tarne tõendatakse järgnevate dokumentidega: autode tarne teade 19.07.2013; tarneleping nr.17/004-2013; kauba vastuvõtmise akt vastavalt 14.04.2013 tarnelepingule nr 0414/12; tarnelepinguga /t.l.80-83/; tarnelepinguga /t.l- 106-110/; Mark Nichinsoni ütlustega. Eelnimetatud tõendid oma kogumis tõenadvad, et autode tarne toimus ning Lenmark Trading Group Inc. pidas kinni kaebajalt viivise seoses kohustusega maksta raha vastavalt lepingule. Omakorda kaebaja ei ole täitnud oma kohustuse maksta raha seoses õigusvastase rahalisete vahendite kasutamise keelumärkega. Vastustaja väitis, et eelnimetatud lepingud on fabritseeritud ning tagaselja tehtud, kuid vastustaja ei ole tõendanud, et kaebaja esitatud tõendid ning lepingud on tagaselja tehtud või fabritseeritud, kuigi nende tõendite leidmiseks oli vastustajal rohkem kui üks aasta aega. Iga menetlusosalise poolt esitatud väide peab olema tõendatud selle menetlusosalise poolt vastavalt HKMS § 59 lg-le 1. Lenmark Trading Group Inc. pidas Mbalt Trading OÜ-lt viivise kinni esiteks sellepärast, et omas selleks õigust vastavalt tarnelepingule. Tarnelepingu muutmise eesmärk ei olnud võlgnikule uute trahvinõuete esitamine, kuna vastavalt tarnelepingu p-le 6.2 esialgse tarnelepinguga ettenähtud trahvisanktsiooni määrad olid veel suuremad ( 0,1% võlasummast), kui uues redaktsioonis (viivis vastab VÕS-i nõuetele). Tarnelepingu muutmisega tõid pooled vaidluste kohtualluvuse Šveitsist Eestisse, seejuures muutsid vastavalt Eesti seadusandlusele viivise suurust. Lenmark Trading Group Inc oli sunnitud kaebajalt viivise kinni pidama, kuna omakorda kandis kahju Mbalt Trading OÜ poolt tarnelepingule vastava ostu tegemiseset keeldumise tõttu. Kahju oli autode tarnijale makstud lepingulise trahvi vormis. Kaebajale autode tarnimiseks sõlmis Lenmark Trading Group Inc. omakorda tarnelepingu nr 014/21 30.09.2010 autode tarnijaga Ennex Invest Inc. Vastavalt tarnelepingu 014/21 p-le 6.3 trahv keeldumise korral oli 10% lepingu summast. Seoses vahendite kasutamise keeluga palus Lenmark Trading Group Inc. oma maksekohustuste pikendamist autode osas kuni 04.02.2011, st tähtajani, mil RAB omas vahendite kasutamise keelamise seaduslikku õigust. Ennex Invest Inc. andis loa maksetähtaja edasilükkamiseks. Pärast 04.02.2011 pikendas RAB õigusvastaselt vahendite kasutamise

keeldu. Seoses sellega ei saanud kaebaja vastavalt tarnelepingule vahendeid üle kanda. Lenmark Trading Group Inc. ei saanud omakorda autode tarnijale Ennex Invest Inc. makset teostada, mida vastavalt tarnelepinguga p-le 6.3 loeti lepingust ülesütlemiseks ja karistati trahviga, mis oli 10% tehingu summast. Ennex Invest Inc. esitas trahvinõude Lenmark Trading Group Inc-le ja arved trahvi maksmise osas. Lenmark Trading Group Inc. tasus selle trahvi. Trahvi maksmine on tõendatav panga tõenditega. Ennex Invest Inc kinnitas trahvi makset. Kokku maksis Lenmark Trading Group Inc Ennex Invest Inc-le 535000 EUR leppetrahvi (728150 USD). Pärast 05.02.2013 kohtu poolt vahendite kasutamise keelu lõppemist esitas Lenmark Trading Group Inc. kahju hüvitamiseks kaebajale viivisnõude seoses lepingujärgse trahvi tasumisega. Vaatamata sellele, et Mark Nichinsoni oli Mbalt Trading OÜ ja Lenmark Trading Group Inc. juhatuse liige, ei saanud ta järgmistel põhjustel kaebajale nõuet esitamata jätta: 1. Lenmark Trading Group Inc. kandis leppetrahvi kujul tegelikku kahju ja see oli vaja hüvitada. 2. Mark Nichinson ei ole ainus Lenmark Trading Group Inc-i omanik ja juhatuse liige, mida tõendavad Mark Nichinsoni ütlused ja äriregistri väljavõtted. Seega pole küsimus iseendaga tehingute tegemises. Lisaks võisid investorid ja kaasomanikud süüdistada Mark Nichinsoni ametiõiguste kuritarvitamises ja vara pillamises. Sellisel viisil kandis kaebaja RAB õigusvastase ettekirjutuse nr 1-7/732 tõttu kulusid (Lenmark Trading Group Inc.-le viivise väljamakse), mida kaebaja ei oleks pidanud kandma, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Seoses sellega, et perioodil 05.02.2013 kuni 28.02.2013, ei ole RAB süüdi MBalt Trading OÜ rahaliste vahendite arvel kinnipidamises, ei saa vastustajale selle perioodi eest viivisenõuet esitada. Pannes MBalt Trading OÜ varalisse situatsiooni, milles kannatanu oleks olnud, kui tema õigusi ei oleks rikutud (RVastS § 8 lg1), on süüdiolev isik (vastustaja) kohustatud tasuma kannatanule (MBalt Trading OÜ) viivised arvestatud perioodi eest, mil toimus vahendite kasutamise õigusvastane piirang, mille hoidis kaebajal kinni lepingupartner, st viivis vastavalt VÕS § 113 lg 1 nõuetele perioodi 04.02.2011 kuni 04.02.2013 eest. Kuna kahju kanti Ameerika Ühendriigi dollarites, siis täpsemaks kannatanu varalise seisundi taastamiseks ja kaebaja rikastumise vältimiseks kursi muutmise arvelt on vajalik kasutada Ameerika Ühendriikide dollari kursi seisu eurole, mis on maksimaalselt lähedane kohtuotsuse kuupäevale. Kaebaja kasutab käesoleva 28.04.2015 kaebuse esitamise aja kurssi. Kaebaja nõustub sellega, kui kohus kasutab kurssi vastavalt kohtuotsuse kuupäevale (Riigikohtu lahend 24.05.2010 3-3-1-23-10 „Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt ei tohi kahju hüvitamine viia olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta (alusetu rikastumine), ja seetõttu tuleb pärast kahju suuruse kindlaksmääramist kahjusummast maha arvata igasugune kasu, mida kannatanu sai kahju tekitamise tagajärjel (vt nt 30.11.2004 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-56-04 p-e 22-24). Kahju suurus tehakse kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga.“). Viivise arvestus: Periood 05.02.2011-30.06.2011-146 päeva, aasta intress 7% + võlasuhete intressimäär 1% = 8%, päeva intressimäär 0,0219% päevas, päeva viivis 969,863 USD, perioodi viivis 141600 USD; Periood 01.07.2011-31.12.2011-184 päeva, aasta intress 7% + võlasuhete intressimäär 1,25% = 8,25%, päeva intressimäär 0,026% päevas, päeva viivis 1000,171 USD, perioodi viivis 184031,51 USD; Periood 01.01.2012-30.06.2012-182 päeva, aasta intress 7% + võlasuhete intressimäär 1 % = 8%, päeva intressimäär 0,0218% päevas, päeva viivis 967,213 USD, perioodi viivis 176032,79 USD; Periood 01.07.2012-31.12.2012-184 päeva, aasta intress 7% +võlasuhete intressimäär 1 % = 8%, päeva intressimäär 0,0218% päevas, päeva viivis 967,213 USD, perioodi viivis 177967,21 USD; Periood 01.01.2013-04.02.2013-35 päeva, aasta intress 7% + võlasuhete intressimäär 0,5 % = 7,5%, päeva intressimäär 0,02% päevas, päeva viivis 909,246 USD, perioodi viivis 31823,63USD. Viivis kokku 711455,14 USD. Eurodes (kurss seisuga 28.04.2015 1 EUR = 1,0822 USD) 657415,58 EUR. Kaebaja vastustaja süül kandis kahju, millist ta ei peaks kandma, kui kaebaja õigusi ei oleks rikutud ning kaebaja suhtes tuleb luua selline varaline olukord, millises kaebaja oleks, kui tema suhtes ei oleks rakendatud õigusvastaseks tunnistatud RAB-i ettekirjutus nr. 1-7/732 04.02.2011. Sellise olukorra

loomiseks tuleb hüvatada kaebajale temalt kinnihotud viivis õigusvastase RAB-i ettekirjutuse nr. 17/732 04.02.2011 kehtivuse perioodi eest (04.02.2011-04.02.2013). Lisaks lepingulistele kinni peetava viivise kahjunõuetele esitab kaebaja ka saamata jäänud tulu nõude. Vahendid, millele kohaldati ebaseaduslikku vahendite kasutamise piirangut, olid suunatud „Tarnelepingu nr 014/18, Philadelphia, PA 19115 Ameerika Ühendriigid, 12. september 2010” ettemaksuks. Tehingu koguhind on 7920800 USD. Vastavalt ostu-müügilepingu nr 003-11,Tallinn 10.09.2010 tehingusummas 9742584.00 USA dollarit, oli nimetatud autode partii omakorda mõeldud tarnimiseks Venemaa ettevõttele ALTEZA LLC. Ebaseausliku vahendite kasutamise piirangu tõttu tehingut ei toimunud. Seetõttu ei saanud kaebaja auto ostu ja müügi hinna vahelist marginaali, mis on 9742584.00 USD-7920800.00 USD=1821724 USD. Tehingu kasumlikkus oli 22,9%, st ebaseaduslikult vastustaja poolt kinni peetud summast 4725000 USD, 22,9%-lise tulu juures kaebaja oleks pidanud saama tulu summas 4425000 USD x 0,229 = 1017716 USD. Pärast kaebajalt viivise kinnihoidmist tarnis Lenmark Trading INC kaebajale autod summas USD 39917 22.95, mida kaebaja omakorda tarnis Venemaa ettevõttele ALTEZA LLC- tarneleping nr17/004-2013. ALTEZA LLC-le teostatud tarne summa oli USD 4425000. Sellisel viisil oli ebaseaduslikult kinni hoitud vahendite puhul summas 4425000 USD kasutamise kasumlikkus 0%. Sellisel viisil ebaseadusliku vahendite kasutamise piirangu tõttu peeti kaebajalt kinni viivis ja kaebaja ei saanud tehingut läbi viia kasumlikkusega 22,9%. Ebaseaduslikult kinni peetud vahendite kasutamisel tulususega, mis oli varasemalt autode müügi tehingusse lülitatud, st kasumlikkusega 22,9 %, pidi saama kaebaja tulu summas 1017716 USD. See summa moodustabki saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tulu on puhtmajanduslik kahju, mille hüvitamist tsiviilõiguses peetakse deliktiõiguse järgi erandlikuks. Puhtmajanduslikku kahju on võimalik hüvitada vaid siis, kui sellise kahju tekkimine oli võlgnikule ettenähtav, rikutud normi või kohustuse eesmärk oli kaitsta isikut sellise kahju tekkimise eest või kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega, eelkõige kui kahju tekitaja tegevuse eesmärgiks oligi kannatanule sellise kahju tekitamine (Riigikohtu lahendid asjas nr 3-2-1-64-05; asjas nr 3-2-1123-05; asjas nr 3-2-1-7-10). Vastustajale anti autode tarnelepingud üle, st vastustaja teadis, et vahendid on kaebaja majandustegevuse raames suunatud konkreetsele tehingule. Rohkem kui 90päevane vahendite kinnipidamise õigusvastavus on ilmne, kuna vastustaja ei alustanud kriminaalmenetlust keelu pikendamise ajal, mis oli vahendite kasutamise piirangu pikendamise ainus alus. Vastavalt RvastS § 7 lg-le 3 võib nõuda saamata jäänud tulu. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt kahju tekkitamine on õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Vastustaja teadis ja sai aru, et vahendite kasutamise ebaseaduslik piirang kahjustab kaebaja majanduslikke huve, st ta tegutses tahtlikult. Vastavalt Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-132-04: "Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega kaasneb VÕS § 113 kohaselt eelduslikult alati kohustus maksta viivitamise aja eest viivist. Seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist." Otsuses asjas nr 3-2-1-66-05 asus Riigikohtu tsiviilkolleegium seisukohale, et viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Sellest tulenevalt on viivisel lisaks eeldatavale kompensatsioonilisele iseloomule ka teatud sanktsiooniline iseloom. Seega on viivis hüvitis selle kahju eest, mis eeldatavalt tekib raha maksmisega viivitamise korral. Samas on viivis suunatud ka sellele, et tagada rahaliste kohustuste nõuetekohast täitmist. Vastustaja teadis ja nägi ette või oleks pidanud teadma ja ette nägema, et vahendite ebaseaduslik piiramine tekitab kannatanule suurt kahju. Samuti teadis vastustaja või pidi teadma, et ta võtab vastu vahendite kasutamise piiramise ebaseadusliku otsuse. Seega põhjustati kaebajale ebaseadusliku otsuse vastuvõtmisega kahju saamata jäänud tulu näol summas 1017716 USA dollarit. Nõude esitamise ajal 05.02.2016 on euro kurss dollari suhtes 1 EUR = 1,1202 USD saamata jäänud tulu kahjusumma on 1017716 USA dollarit, mis on 908512,76 eurot. Kaebaja soovib saamata jäänud tulu hüvitamist summas 908512,76 eurot.

Kaebaja poolt ei muudetud kahjunõuete alust mitte seetõttu, et tõestusbaas oli selleks nõrk, vaid seepärast, et nõustuti kohtu seisukohaga selles, et kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tegelik, mitte tulevikus tekkida võiv. See tähendab, et nõuete muutmise aluseks ei olnud nõrgad tõendid, vaid ebaõige juriidiline hinnang, mida tegi kaebaja nõudmiste koostamisel. Kaebaja on seisukohal, et antud asjas dokumente ei ole võltsitud ega fabritseeritud. Kaebaja märgib, et vastustaja sihilikult takistas rahalisi vahendeid kasutada, millega tahtlikult tekitas raha omanikule kahjumi. Kõik selle asjaga seotud dokumendid on kaebaja poolt esitatud. Vastustaja väide selle kohta, et PPA süü on väike sellepärast, et puudus vastav kohtupraktika on eksitav. Seaduses on toodud täpne imperatiivne nõue rahaliste vahendite kasutamise keeldude rakendamise kohta. Kaebaja on esitanud vajalikud tõendid kahju tekitamise kohta ning vastustaja ei ole neid ümber lükanud.

Vastustaja: Kaebaja väitel soovis Venemaal registreeritud ettevõte OOO Alteza osta 2010. aastal suure summa (ligi 10 miljonit USD) eest Premium-klassi sõiduautosid. Sõidukite ostmiseks sõlmiti leping kaebajaga, tehingut pidi finantseerima Eesti Vabariigis tegutsev Galafin OÜ, mille juhatuse liikmeks oli kaebaja praegune juhatuse liige Nikolai Lõssov. Kaebaja omakorda pidi sõidukid ostma USA-s registreeritud ettevõttelt Lenmark Trading Group Inc, mille juhatuse liikmeks oli Mark Nichinson, kes 2010 oli ka kaebaja juhatuse liikmeks. Kavandatud tehingud jäid ära, kuna vastustaja keelas Galafin OÜ poolt kaebaja arvele üle kantud raha kasutamise. Esmalt väitis kaebaja, et sai kahju, kuna pidi Galafin OÜ-le OOO Alteza eest tasuma leppetrahvid ja viivised, seejärel kaebaja loobus nimetatud nõudest ning väitis, et sai kahju, kuna pidi maksma Lenmark Trading ́le viiviseid sõidukite ostusumma tasumisega viivitamise tõttu. Kahju hüvitamise nõude esitamisel on kaebaja kohustatud tõendama kahju tekkimist ja selle suurust. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ei ole tõendanud kumbagi. Kaebaja on korduvalt esitanud erinevaid versioone sellest, kuidas talle kahju tekkis ja muutnud neid peale seda, kui vastustaja on need veenvalt ümber lükanud. Kaebaja on esitanud oma seisukohtade tõendamiseks hulgaliselt dokumente, millest paljude puhul on tõendamist leidnud, et need on hiljem fabritseeritud. Mitmed kaebaja poolt esitatud dokumendid ei tõenda seda, mida kaebaja väidab. Kaebaja on korduvalt oma nõudeid muutnud, mis viitab sellele, et tal ei ole ka endal selge, kas ja kuidas talle kahju tekkis. Käesolevas haldusasjas esitatud algses kaebuses väitis kaebaja, et on saanud kahju, kuna oli väidetavalt sunnitud sõlmima kokkuleppe Venemaa ettevõttega OOO Alteza ning võtma endale kohustuse tasuda OOO Alteza eest Galafin OÜ-le krediteerimislepingust tulenevad nõuded. Vastustaja esitas vastuväited, milles tõestas veenvalt, et dokumendid, millele kaebaja tugines, on fabritseeritud. Kaebaja väited olid aga vastuolus isegi tema enda poolt esitatud fabritseeritud dokumentidega. Kaebaja on esitanud Galafin OÜ ja OOO Alteza vahel sõlmitud makseteenuste lepingu, mis on dateeritud kuupäevaga „1. september 2010“ ning OOO Alteza ja kaebaja vahel sõlmitud müügilepingu, mis on dateeritud kuupäevaga „10. september 2010“. Allkiri kõnealustel lepingul ei ole OOO Alteza esindaja poolt omakäeliselt kirjutatud, vaid kopeeritud alles 22.09.2014 Galafin OÜ juhatuse liikmele Nikolai Lõssovile OOO Alteza poolt väljastatud volikirjalt. OOO Alteza ja Galafin OÜ vahel sõlmitud makseteenuste osutamise lepingu alusel andis Galafin OÜ väidetavalt OOO-le Alteza krediiti ligi 5 miljonit dollarit. Tegemist oli väga suure summaga, mistõttu on enam kui kummaline, et Galafin OÜ leppis sellega, et krediidi saaja allkiri krediteerimislepingul oli kopeeritud teiselt dokumendilt. Arvestades seda, et laenu ei kantud OOO Alteza kontole ning mitte ühelgi dokumendil ei olnud OOO Alteza esindaja originaalallkirja, siis oleks Galafin OÜ-l olnud sisuliselt võimatu vaidluse korral oma nõuet maksma panna. Ettevõtte poolt, kellele finantseerimine on põhitegevuseks, ei ole taoline käitumine eluliselt usutav. Eeltoodust lähtuvalt on üheselt selge, et kaebaja ei ole kunagi sõlminud

OOO-ga Alteza lepingut sõidukite müügiks, seega puudus tal vajadus neid omakorda osta Lenmark Trading ́lt. Kaebaja on esitanud 05.11.2010 kuupäevaga dateeritud korralduse OOO-lt Alteza Galafin OÜ-le, millega OOO Alteza annab korralduse tasuda kaebaja arve summas 4 713 000 USD. Nimetatud korraldusel olev OOO Alteza esindaja allkiri on samuti kopeeritud 22.09.2010 OOO Alteza poolt N. Lõssovile väljastatud volikirjalt. Ei ole kuidagi usutav, et taolises summas ülekanne tehakse korralduse alusel, millel puudub korralduse andja originaalallkiri. Väidetavalt nimetatud korralduse alusel tehtud ülekandes Galafin OÜ-lt kaebajale on selgituses kirjas „Pmnt for technological equipment according to contract 178 dd 06.10.2010“, mille tõlge on „Makse tehnoloogiliste seadmete eest vastavalt lepingule nr 178 06.10.2010“, millel ei ole vähimatki puutumust 10.09.2010 dateeringut kandva sõidukite müügilepinguga, mille alusel ülekanne väidetavalt tehti. Seega on üheselt selge, et kaebaja arvel kinni peetud summa ei ole kuidagi seotud väidetava sõidukite ostu kavatsusega Lenmark Trading ́lt. Saades aru, et tema nõue on perspektiivitu, esitas kaebaja 28.04.2015 uue kaebuse koos täiendavate tõenditega. Uues kaebuses väitis kaebaja, et sai kahju seetõttu, et oli sunnitud tasuma viiviseid USA ettevõttele, kuna ei suutnud raha arestimise tõttu täita õigeaegselt maksekohustust. 19.06.2015 esitas vastustaja vastuväited uuele kaebusele, milles tõendas, et ka kaebaja uus nõue on alusetu ega vasta tegelikkusele. Samuti on fabritseeritud kaebaja uued tõendid. 05.02.2016 muutis kaebaja veelkord oma nõuet ning väitis, et lisaks sellele kahjule, mis tekkis Lenmark Trading ́le tasutud viivistest, jäi kaebajal saamata ka sõidukite müügitehingust planeeritud kasum. Kaebaja väitel jäi tal saamata tulu summas 908 512.76 eurot. Igaühel, kellele on õigusvastaselt kahju tekitatud, on õigus nõuda kahju hüvitamist. Nõuda saab aga tegelikult tekkinud kahju hüvitamist. On ilmselge, et antud juhul ei ole kaebajale mingisugust kahju tekkinud, kuna sellisel juhul oleks tal ka teada, kuidas talle kahju tekkis. Käesolevas kohtuasjas on kaebaja aga kohtule järjepidevalt esitanud erinevaid võimalusi, kuidas ta oleks võinud kahju saada ning seda lootuses, et ehk kohus nõustub mõne versiooniga ja mõistab mingigi summa hüvitisena välja. Kaebaja taoline käitumine on kohut eksitav, pahatahtlik ja täielikult lubamatu. Kaebuse kohaselt sai kaebaja viiviste tasumisest tulenevat kahju järgnevalt: 10.09.2010 sõlmisid kaebaja ja OOO Alteza lepingu, mille kohaselt pidi kaebaja müüma OOO-le Alteza sõiduautosid; 12.09.2010 sõlmisid kaebaja ja Lenmark Trading lepingu, millega kaebaja soovis OOO-le Alteza müüdavad sõidukid osta Lenmark Trading ́lt; vastavalt 16.09.2010 esitatud arvele nr 72 pidi kaebaja tasuma sõidukite eest 30.11.2010 ettemaksu 4 425 000 USD; kaebaja ei saanud ülekannet teha, kuna Rahapesu andmebüroo korraldusel seati 08.11.2010 kaebaja pangakontole piirang 30 päevaks seoses Galafin OÜ-lt laekunud 4 713 000 USD legaalse päritolu kindlakstegemisega. Piirangut pikendati 08.12.2010 60 päevaks ning 04.02.2011 kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni. Piirang lõpetati 05.02.2013. Vastavalt kaebaja ja Lenmark Trading vahel 12.09.2010 sõlmitud lepingule kohustus kaebaja tasuma Lenmark Trading ́le viivist arve tasumisega viivitamisel Võlaõigusseaduses sätestatud määras. Seega pidi kaebaja tasuma Lenmark Trading ́le viivist summas 733 277.05 USD, mida kaebaja loeb vastustaja poolt tekitatud kahjuks. Esmalt jääb arusaamatuks, miks taolise nõude esitas kaebaja alles 28.04.2015, mitte aga kohtueelses menetluses või kohtule esitatud esialgses kaebuses. Arvestades seda, et kohtuvälises menetluses ei kaasne nõude esitamisega mingeid kulusid, samuti seda, et tegemist on väidetavalt väga suure kahjuga, siis on ilmne, et kaebaja nõue ei vasta tegelikkusele ning on alles peale esialgse kaebuse esitamist välja mõeldud. Vastustaja on varasemalt juba esitanud seisukohad ja tõendanud, et kaebaja väited müügilepingu sõlmimise kohta OOO Alteza ja Lenmark Trading ́ga ei vasta tõele. Kaebaja väiteid kinnitavad dokumendid on fabritseeritud. Kuivõrd lepinguid tegelikkuses ei sõlmitud ja müügitehinguid ei toimunud, siis järelikult ei saanud kaebajal tekkida ka viiviste tasumisest tulenevat kahju. Kaebaja väitel on ta tõendanud tehingu toimumist 2013. aastal ja sõidukite üleandmist Lenmark Trading ́i poolt. Nimetatud väide ei vasta tõele. Esitatud dokumentide kohaselt tarniti kaebajale sõidukeid ca 4 miljoni dollari eest. Samas on kaebaja 2013 majandusaasta aruandes müügituluks

märgitud vaid 1500 eurot. Samasugused vastuolud esinevad ka teistes majandusaasta aruannetes, mida vastustaja on juba varem kirjeldanud ning millest ei nähtu, et kaebaja arvel oleks arestituna OOO-lt Alteza saadud sõidukite ostu ettemaks summas 4 425 000 USD. Kaebaja alustas tegevust 2010 augustis ning oleks seetõttu pidanud esimese majandusaasta aruande esitama äriregistrile 2012. Tegelikult esitas kaebaja majandusaasta aruanded 2011 ja 2012 aastate kohta suure hilinemisega 2014. aastal. Nimetatud aruannetest ei nähtu, et kaebajal oleks tekkinud kaebuses nimetatud kahju. Kuigi kaebaja väitel oli nende arvel kinni peetud summa näol (ca 3,2 miljonit eurot) tegemist ettemaksuga sõidukite ostmiseks, on ettemaksu suuruseks majandusaasta aruande kohaselt vaid 1,47 miljonit eurot. Samuti on kaebaja väitnud, et 17.01.2011 sõlmitud kolmepoolse kokkuleppe kohaselt võttis ta endale kohustuse tasuda OOO Alteza eest Galafin OÜ-le intressi ja viiviseid. Taolist kohustust aga majandusaasta aruannetest ei nähtu. 25.03.2013 tarneleping nr 17/004-2013 kaebaja ja Lenmark Trading ́i vahel on sisuliselt eelleping, mille sõlmimise ajal ei olnud teada, milliseid autosid tahtis OOO Alteza osta. Alles 14.04.2013 St.-Peterburis kaebaja ja OOO Alteza vahel sõlmitud tarnelepinguga nr 0414/12 sai kaebaja teada, milliseid autosid OOO Alteza osta soovis. Esimene „Bill of lading“ on dateeritud aga juba kuupäevaga 11.04.2013, s.o 3 päeva varem. Jääb täiesti arusaamatuks, kuidas saab olla võimalik, et konkreetse auto transpordiga hakati tegelema enne, kui oli kokku lepitud selles, et just seda autot üldse osta soovitakse. Dokumentide blanketid „Bill of lading“ on küll täidetud, kuid neil ei ole USA tolli märkeid. Selliste numbritega dokumente ei ole võimalik leida ka USA tolli andmebaasist http://customs.bizdirlib.com/. Samuti ei ole Lenmark Trading Group märgitud selles andmebaasis kauba saatjaks. Kui autod oleks eelnimetatud dokumentidele vastavalt olnud USA-st välja tollitud, ei oleks kaebajal mingeid raskusi esitada kohtule vastavad USA tollidokumendid. Vajaduse korral oli kaebajal võimalik need USA ametiasutuselt välja nõuda. Kaebaja väide nagu oleks Vene Föderatsioonis võimalik autode registreerimist kontrollida, ei ole õige, kuna ei ole teada, millises Vene Föderatsiooni piirkonnas sõidukid registreeriti. Venemaal puudub ühtne autoregister. 05.02.2016 esitas kaebaja täiendava nõude, mille kohaselt jäi tal vastustaja süül saamata tulu summas 1 017 716 USD. Kuidas täpselt see juhtus, sellest ei ole võimalik aru saada. Väidetavalt plaaniti algselt sõidukeid osta 7 920 800 USD eest, peale seda aga kui Lenmark Trading nõudis sisse viivised summas 733 277.05 USD osteti sõidukeid vaid summas 3 991 722.95 USD. Jääb arusaamatuks, miks sellisel juhul kaebaja kasumit ei saanud 22,9%. Samuti jääb arusaamatuks, miks peale viivise kinnipidamist summas 733 277.05 USD ei vähenenud ostusumma mitte viiviste võrra, vaid koguni 3 929 077.10 USD võrra. On selge, et kaebaja väited suurest sõidukite müügitehingust ei vasta tegelikkusele. Isegi siis, kui see oleks tegelikkusele vastanud, oleks viiviste kinnipidamise tõttu saamata jäänud tulu olnud oluliselt väiksem – 94 216.18 USD. Kui kohus peab nõuet mingis osas põhjendatuks, siis tuleb seda vähendada VÕS § 139 alusel. Kaebaja oleks pidanud lepingu Lenmark Trading ́ga lõpetama. Kaebaja on täiesti põhjendamatult võtnud enda kanda viivise maksmise kohustuse ning täiesti ebamõistlikult jätnud lepingu lõpetamata, kuigi hiljemalt 04.02.2011 pidi kaebajale olema selge, et ülekande tegemise aeg ja selle võimalikkus lähitulevikus on vähetõenäoline. Selle asemel lasi kaebaja viivistel kasvada veelgi enam kui 2 aasta jooksul, kuigi tal oli võimalik leping lõpetada. Kaebajal oli võimalik tugineda ka vääramatu jõu alusele ning keelduda viiviste tasumisest Lenmark Trading ́le. Kaebaja ei saanud näha ette müüjaga autode tarnimiseks lepingu sõlmimisel, et lepingu täitmist hakkab takistama sellele järgnev riigi õigusvastane tegevus. VÕS § 103 lg 2 kohaselt on vääramatu jõud asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Sama sätte esimese lause kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vaieldamatult ei saanud kaebaja mõjutada seda, et riik tema õigusi rikub. Riigi õigusvastane tegevus omab kaebaja suhtes vääramatut jõudu, mida kaebaja ei saanud vältida ega ette näha. Seega pidanuks võlgnik tuginema rikkumise vabandatavusele ning keelduma viiviste tasumisest. Kaebaja on aga vabatahtlikult võtnud endale kahjuliku kohustuse ning

sellistel asjaoludel puudub riigi õigusvastase teo ja kaebaja kahju vahel põhjuslik seos. Viiviste maksimaalne summa oli piiratud 79 208 USD. Viiviste nõue tugineb kaebaja ja Lenmark Trading ́i vahel 12.09.2010 sõlmitud tarnelepingule. Vastustaja hinnangul on nimetatud leping hilisemalt fabritseeritud, kuid juhul, kui kohus asub seisukohale, et tegemist on õiguspärase dokumendiga, siis tuleb arvesse võtta, et lepingu p 6.2 kohaselt pidi müüja tasuma maksetega viivitamisel trahvi 0,1% tasumata summalt, kuid mitte rohkem kui 1% kogusummalt. 15.10.2010 nimetatud punkti muudeti ja lisati säte, mille kohaselt tuleb viivist maksta vastavalt VÕS § 113 lg 1, kuid viivise maksimaalset määra ei muudetud. Seega sai lepingust tulenevalt viivise maksimaalne summa olla vaid 79 208 USD. Võimalikust kahjuhüvitisest tuleb maha arvata teenitud pangaintressid. VÕS § 127 lg 5 sätestab, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Seega juhul, kui kohus peaks kaebaja kasuks hüvitise välja mõistma, tuleb sellest maha arvata panga poolt kaebajale tasutud intressid selle kahe aasta eest, mil kaebaja pangakontol oleva raha kasutamine oli õigusvastaselt piiratud. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, kui palju ta intresse teenis. Viivistenõue on osaliselt aegunud. Nimelt esitas Lenmark Trading kaebajale viivisnõude 05.12.2010. Kaebaja loogikat järgides hakkas sellest hetkest talle tekkima kahju. Kahjunõude esitamiseks on aega 3 aastat. Nimetatud alusel esitas kaebaja nõude alles 28.04.2015. Seega on aegunud viivised, mis tekkisid enne 28.04.2012 ning vastustaja taotleb selles osas aegumise kohaldamist juhul, kui kohus leiab, et nõue iseenesest on õiguslikult põhjendatud ja tõendatud. Kaebaja ise soodustas vahendite kinnihoidmist. Põhjus, miks kaebaja rahale sedavõrd kaua piiranguid rakendati, oli selles, et Mbalt Trading OÜ ja Galafin OÜ (mille omanikuks ja juhatuse liikmeks on kaebaja juhatuse liige Nikolai Lõssov) andsid RAB-ile ebaõiget informatsiooni ja tegutsesid pahatahtlikult, mis soodustas vahendite kinnihoidmist (RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139 lg 1). Kuigi Rahapesu andmebüroo nõudis finantseerimisasutusena töötanud Galafin OÜ-lt andmeid vaidlusaluse raha tegelike saatjate ning nende esindajate kohta, ei rutanud Galafin OÜ seda täitma. Selle asemel küsis Galafin OÜ alguses täiendavat aega ning lõpuks tunnistas, et ei suuda andmeid esitada. Vastustaja süü on vähene. RVastS § 13 lg 1 p 3 sätestab, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse ka rikkumise raskust. Vastustaja hinnangul on vastustaja süü antud juhul väike, kuna eksiti õiguse tõlgendamise vastu olukorras, kus puudus varasem kohtupraktika. Kahju tekkimine ei olnud vastustajale ettenähtav. RVastS § 13 lg 1 p 1 sätestab, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse ka kahju tekkimise ettenägematust. Kuivõrd raha kinnipidamisel oli kahtlus, et raha kuulub nn riiulifirmale, kellel puudub reaalne majandustegevus, siis ei olnud kahju tekkimine riigi jaoks ettenähtav. Seda, et kaebajal tegelikult oleks reaalne majandustegevus eksisteerinud, ei ole kaebaja tõendanud. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilkohtumenetluses tõendamiskoormuse ümberpöördumise küsimuses täpsustanud, et hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui hageja on sellise asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab kostja tõendama asjaolu esinemise puudumist (RKL 3-2-1 -129-13, p 25 ja RKL 3-2-1 -173-12, p 17). Ka Riigikohtu halduskolleegium on jaatanud tõendamiskoormuse ümberpöördumist sõltuvalt sellest, millisel menetlusosalisel on vastavatele tõenditele ligipääs (RKL 3-3-1 -13-13, p 17). Vaidlus puudub selles, et tegemist oli alles augustis 2010 registreeritud firmaga. Peale kõnealuse piirangu seadmist lõppes kaebaja tegevus täielikult, kaebaja ei esitanud aastaid isegi majandusaasta aruandeid. Kaebaja ei teavitanud vastustajat ebatavaliselt suure kahju tekkimise ohust. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi lõige 2 täpsustab, et lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka

juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Antud juhul väidab kaebaja, et juba detsembris 2010 esitas Lenmark Trading talle viiviste tasumise nõude. Hiljemalt 04.02.2011, mil piirangut pikendati tähtajatult (kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni), pidi kaebajal olema selge, et ülekande tegemise aeg ja selle võimalikkus lähitulevikus on vähetõenäoline ning seega võib viivise summ kasvada suureks. Sellest hoolimata ei teavitanud kaebaja sellest vastustajat, mis võttis vastustajalt võimaluse kaaluda võimalusi kaaluda menetluse jätkamisel teisi võimalusi, mis oleks kaebajat vähem koormanud. Vastustaja arvates kaebuse rahuldamisel tuleb hüvitist vähendada. Isegi juhul, kui kohus peab kahju tekitamist osaliselt tõendatuks, siis kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb kahju hüvitist vähendada kuni nullini. Halduskohtu praktika kohaselt peetakse oluliseks avalike ressursside mõistlikku kasutamist ning arvestatakse põhimõtet, et kahju hüvitamine ei tohi viia kannatanu rikastumiseni. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kahju hüvitamisel ei saa piirduda õigusvastasuse tuvastamisega, vaid tuleb analüüsida ka kujunenud olukorra majanduslikku külge laiemalt. Vastustaja leiab, et antud juhul ei ole tõendatud kaebajal varalise kahju olemasolu, mistõttu ei ole riigivastutuse kohaldamise eeldused täidetud ning puudub alus kaebuse rahuldamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Pooled vaidlevad selle üle, kas Mbalt OÜ-le on tekitatud varaline kahju, sh saamata jäänud tulu, ning millises ulatuses. Kaebaja on kahjunõude esitanud Riigivastutuse seaduse (RvastS) alusel. RvastS §-s 7 on sätestatud riigivastutuse alused, mille lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kohus, uurinud ja hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, on jõudnud järeldusele, et kaebuse esitaja kahju hüvitamise nõue on alusetu. Kaebaja ei ole eluliselt usutavalt põhjendanud ega tõendanud väidetava kahju tekkimist, sh selle suurust, ning saamata jäänud tulu. Kohus on korduvalt kaebajale vastu tulles võimaldanud esitada tõendeid kahju tekkimise ja selle suuruse tõendamiseks. Seda on võimaldanud ka PPA haldusmenetluses. PPA 04.03.2014 otsuses kahju hüvitamisest keeldumise kohta nr 1.2-3/39468-1 selgitatakse keelduva otsuse asjaolusid. Vastustaja on jõudnud haldusmenetluses järeldusele, et avaldaja ei ole tõendanud kahju olemasolu, kuigi talle on korduvalt antud võimalus täiendavate tõendite esitamiseks, kuid oma väidete kinnitamiseks ei esitanud avaldaja PPA-le ühtegi dokumenti, mistõttu ei olnud PPA-le selge, kas üldse ja millises ulatuses on Mbalt Trading OÜ-le kahju tekkinud. Mbalt Trading OÜ esitas PPA-le kahju hüvitamise nõude, väites, et Galafin OÜ ja OOO Alteza on nõudnud Mbalt Trading OÜ-lt 363 498,23 USD tasumist tulenevalt Mbalt Trading OÜ poolt kohustuste mittetäitmisest. OOO Alteza ja Mbalt Trading OÜ sõlmisid lepinguga seotud võla üleandmise ja intresside ning viiviste nõuete loovutamise kokkuleppe 17.01.2011, millele kirjutas alla ka Galafin OÜ seaduslik esindaja Nikolai Lõssov. Eelnevalt RAB tegi 08.12.2010 ettekirjutuse nr 1-7/4201, millega seadis Mbalt Trading OÜ pangakontole piirangu 60 ööpäevaks seoses Galafin OÜ-lt laekunud 4 713 000 USD legaalse päritolu kindlakstegemisega. Mbalt OÜ eelnimetatud kokkulepet sõlmides oli teadlik sellest, et äriühingu pangakontole on seatud piirang 60-ks ööpäevaks. Kokkuleppe kohaselt leppe

aluseks on Makseteenuse osutamise leping, mis on sõlmitud Galafin OÜ ja OOO Alteza vahel 01.09.2010 ning OOO Alteza poolt Galafin OÜ-le väljastatud korraldus arve tasumise kohta 05.11.2010 summale 4 713 000 USD, mille aluseks on Makseteenuste osutamise leping 01.10.2010. Nagu eelnevast nähtub Mbalt Trading OÜ eelviidatud lepingu pooleks ei ole ning temale ei ole väljastatud ka arve tasumise korraldust. Kaebaja väitel 17.01.2011 sõlmitud kolmepoolse kokkuleppe kohaselt võttis Mbalt Trading OÜ endale kohustuse tasuda Venemaal asuva firma OOO Alteza eest Galafin OÜ-le intressi ja viiviseid, mis kõigi eelduste kohaselt pidi Mbalt Trading OÜ jaoks olema koormav/kahjulik kohustus, mille ta aga vaatamata sellele teadlikult ja vabatahtlikult enda kanda võttis. Samas kohus märgib, et taolist kohustust majandusaasta aruannetest ei nähtu. Vastustaja on piisavalt põhjalikult analüüsinud kaebaja poolt esitatud tõendeid ning teinud õiged järeldused, millega nõustub ka kohus, neid üle kordamata. Kohus märgib, et nõustub vastustaja põhjendustega ega korda neid üle tulenevalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-st 2, mille kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et kaebaja on ebamõistlikult tegutsedes võtnud enda kanda viivise maksmise kohustuse ning jätnud 25.03.2013 sõlmitud tarnelepingu nr 17/004-2013, mis oma sisult on eelleping, nagu väidab vastustaja ning millega nõustub ka kohus, Lenmark Trading ́ga lõpetamata. Nimetatud lepingu sõlmimise ajal ei olnud teada, milliseid autosid soovis OOO Alteza osta. Alles 14.04.2013 kaebaja ja OOO Alteza vahel sõlmitud tarnelepingust nr 0414/12 selgus, milliseid autosid Venemaa firma osta soovis. Vastustaja märgib, et kaebaja lasi viivistel kasvada enam kui 2 aasta jooksul, selle asemel, et temale koormav leping lõpetada. Vastustaja täiendavalt uuris tehingutega seonduvat ning tuvastas, et dokumentide blanketid „Bill of lading“ on küll täidetud, kuid neil puuduvad USA tolli märked. Samuti vastavate numbritega dokumente ei olnud võimalik leida ka USA tolli andmebaasist. USA tollidokumente kaebaja ei ole PPA-le ega kohtule esitanud. Vene Föderatsioonis autode registreerimist ei olnud samuti võimalik kontrollida, kuna ei ole teada, millises Venemaa piirkonnas sõidukid registreeriti, Venemaal puudub ühtne autoregister. Kohus on seisukohal, et vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja ei ole tõendanud tehingu toimumist 2013. aastal ning sõidukite üleandmist Lenmark Trading poolt. Kaebaja poolt esitatud dokumentides sisalduvad andmed on vastuolus majandusaasta aruannetes sisalduvate andmetega, mille vastustaja on selgelt lahti kirjutanud ja mida kohus ei hakka üle kordama. Vastustaja väitel kaebaja ise soodustas vahendite kinnihoidmist ning põhjus, miks kaebaja rahale sedavõrd kaua piiranguid rakendati, oli selles, et Mbalt Trading OÜ ja Galafin OÜ (mille omanikuks ja juhatuse liikmeks on kaebaja juhatuse liige Nikolai Lõssov) andsid RAB-ile ebaõiget informatsiooni ja tegutsesid pahatahtlikult, mis soodustas vahendite kinnihoidmist (RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139 lg 1). Kuigi Rahapesu andmebüroo nõudis finantseerimisasutusena töötanud Galafin OÜ-lt andmeid vaidlusaluse raha tegelike saatjate ning nende esindajate kohta, ei rutanud Galafin OÜ seda täitma, selle asemel küsis Galafin OÜ alguses täiendavat aega ning lõpuks tunnistas, et ei suuda andmeid esitada. RVastS § 13 lg 1 p 3 sätestab, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse ka rikkumise raskust. Vastustaja hinnangul on PPA süü antud juhul väike, kuna eksiti õiguse tõlgendamise vastu olukorras, kus puudus varasem kohtupraktika. Vastustaja kinnitusel kahju tekkimine ei olnud PPA-le ettenähtav. RVastS § 13 lg 1 p 1 sätestab, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse ka kahju tekkimise ettenägematust. Vastustaja väidab, et kuivõrd RAB-il raha

kinnipidamisel oli kahtlus, et raha kuulub nn riiulifirmale, kellel puudub reaalne majandustegevus, siis ei olnud kahju tekkimine riigi jaoks ettenähtav, millega nõustub ka kohus. Vastustaja väitel kaebaja ei ole tõendanud, et tal tegelikult oleks reaalne majandustegevus eksisteerinud. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja vastuväited on põhjendamatud, paljasõnalised ja tõendamata. Kohus leiab, et vastustaja väited on põhjendatud ning tuginevad haldusasjas kogutud tõenditele. Kaebuse esitaja ei osanud kohtule veenvalt selgitada, miks kaebaja haldusmenetluses (kahju hüvitamise taotlemisel) ei esitanud PPA-le neid dokumente, mis ta esitas kohtule. HKMS § 59 lg 1 kohaselt menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kohus on korduvalt võimaldanud kaebajale kahjuga seonduvate tõendite esitamist, millele juurdepääs on ainult kaebajal endal. Kahju hüvitamise nõude esitamisel on isik kohustatud tõendama kahju tekkimist ja selle suurust. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ei ole tõendanud kumbagi, millega nõustub ka kohus. Kaebaja on korduvalt esitanud erinevaid versioone sellest, kuidas talle kahju tekkis ja muutnud neid. Kaebaja on esitanud oma seisukohtade tõendamiseks hulgaliselt dokumente, mis aga ei kinnita kaebaja poolt väidetut või seavad selle kahtluse alla. Kaebaja on kohtumenetluse käigus korduvalt oma nõudeid muutnud, millest võib järeldada, et tal endalgi ei ole selge, kas ja kuidas talle kahju tekkis. 28.04.2015 esitas kaebaja kaebuse uue versiooni, koos täiendavate tõenditega, milles seekord väitis, et sai kahju seetõttu, et oli sunnitud tasuma viiviseid USA ettevõttele, kuna ei suutnud raha arestimise tõttu täita õigeaegselt maksekohustust. Vastustaja leidis, et ka kaebaja uus nõue on alusetu ega vasta tegelikkusele. Kohus nõustub vastustajaga ning märgib, et ka täiendavad tõendid ei lükka seda ümber. 05.02.2016 muutis kaebaja veelkord oma nõuet ning väitis, et lisaks sellele kahjule, mis tekkis Lenmark Trading ́le tasutud viivistest, jäi kaebajal saamata ka sõidukite müügitehingust planeeritud kasum. Kaebaja väitel jäi tal saamata tulu summas 908 512.76 eurot. Kohus rõhutab, et nõuda saab üksnes tegelikult tekkinud kahju hüvitamist. Kohus nõustub vastustajaga, et antud juhul ei ole kaebajale kahju tekkimine tõendatud. Kohus leiab, et kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud tõendid ei lükka ümber seda seisukohta. Käesolevas kohtumenetluses kaebaja on korduvalt muutnud kahjunõude suurust ja põhjendusi, kuna ei olnud kindel kahjuna nõutava summa õigsuses ja oma väidete paikapidavuses/tõendatuses. Kohtu hinnangul kaebajale kahju tekkimine, sh saamata jäänud tulu, on tõendamata. Kaebaja poolt esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik üheselt tuvastada kahju tekkimist, sh selle suurust. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus tehti kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.