Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Tiina Pappel 13.10.2016, Tartu 3-15-2916 Aleksei Pokrase kaebus Viru Vangla 06.08.2015. a käskkirja nr 6-4/445-KP, 31.08.2015. a käskkirja nr 64/480-KP ja 22.10.2015. a vaideotsuse nr 612/2762 tühistamiseks ning 20 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 04.02.2016. a otsus Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Aleksei Pokras Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Aleksei Pokrase taotlus kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 04.02.2016. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Jätta Aleksei Pokrase menetluskulud (riigilõiv apellatsiooniastmes) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 14.11.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
Viru Vangla kohaldas 06.08.2015. a käskkirjaga nr 6-4/445-KP, juhindudes vangla sisekorraeeskirja (VSkE) §-st 12 ja vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-test 1 ja 2, alates 06.08.2015 A. Pokrase suhtes edaspidiste õigusrikkumiste ennetamiseks ning kinnipeetavate ja vangla üldise julgeoleku tagamiseks: 1) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, et teostada tõhusamat järelevalvet kinnipeetava üle ja samas
ennetada tema rünnakuid vanglaametnike vastu (§ 69 lg 2 p 4); 2) isiklike riiete ja esemete kasutamise keelamist (§ 69 lg 2 p 2); kõikide esemete, millega on võimalik kahjustada vangla vara, keelamist; 3) vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist (§ 69 lg 2 p 1); 4) kehakultuuriga tegelemise keelamist (§ 69 lg 2 p 3); 5) ohjeldusmeetmete kasutamist, mis olenemata asjaolust, kas toimub kinnipeetava saatmine või mitte, seisneb iga kord enne kambrisse sisenemist kinnipeetava kätele läbi kambri toiduluugi ohjeldusmeetmena käeraudade peale panemises (§ 69 lg 2 p 5). Käskkirja kohaselt V üksuse valvuri J. Korikovi 06.08.2015. a ettekande kohaselt 06.08.2015 kell 8 andis ta A. Pokrasele korduvalt seadusliku korralduse tõusta loenduse ajal voodi kõrvale püsti, millele kinnipeetav ei allunud, misjärel kasutati füüsilist jõudu kinnipeetava voodist tõstmiseks, mille käigus kinnipeetav osutas vastupanu, kinnipeetav suruti põrandale maha ja paigaldati käerauad ning teostati kambri tehniline kontroll, kuid peale seda, kui oodati meedikut vigastuste fikseerimiseks, hakkas kinnipeetav aknaklaasi lõhkuma, ning ametnikud olid sunnitud jälle kasutama füüsilist jõudu. Vangla leidis, et kuna A. Pokras on süstemaatiline õigusrikkuja ning on alust arvata, et ta võib olla ohuks vanglateenistuse ametnike tervisele, on eesmärgipärane ja proportsionaalne rakendada täiendavaid julgeolekuabinõusid.
2.Viru Vangla kohaldas 31.08.2015. a käskkirjaga nr 6-4/489-KP, juhindudes VSkE §-st 12 ja VangS § 69 lg-test 1 ja 2, tagasiulatuvalt alates 28.08.2015 A. Pokrase suhtes edaspidiste õigusrikkumiste ennetamiseks ning kinnipeetavate ja vangla üldise julgeoleku tagamiseks täiendavata julgeolekuabinõudena: 1) vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist (§ 69 lg 2 p 1); 2) isiklike riiete ja esemete kasutamise keelamist (§ 69 lg 2 p 2); kõikide esemete, millega on võimalik kahjustada vangla vara, keelamist; 3) kehakultuuriga tegelemise keelamist (§ 69 lg 2 p 3); 4) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, et teostada tõhusamat järelevalvet kinnipeetava üle ja samas ennetada tema rünnakuid vanglaametnike vastu (§ 69 lg 2 p 4); 5) ohjeldusmeetmete kasutamist, mis olenemata asjaolust, kas toimub kinnipeetava saatmine või mitte, seisneb iga kord enne kambrisse sisenemist kinnipeetava kätele läbi kambri toiduluugi ohjeldusmeetmena käeraudade peale panemises (§ 69 lg 2 p 5). Käskkirja kohaselt on viimase kolme kuu jooksul A. Pokrase suhtes koostatud üle 160 ettekande seoses ametnike korralduste eiramise ja ametnike solvamisega. Vangla leidis, et kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist tuleb jätkata selleks, et välistada kokkupuudet teiste isikutega, kelle elu ja tervist kinnipeetav võib ohustada; jätkata tuleb kehakultuuriga tegelemise keelamist, mis seisneb spordivahendite, -saali ja -väljakute kasutamise keelamises, kuna seal ja sinna saatmisel ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ning mille vajaduse tingib ka lukustatud kambri eripära; kinnipeetav tuleb ka edaspidi paigutada eraldatud lukustatud kambrisse, et teostada tõhusamat järelevalvet tema üle; vajalik on kohaldada jätkuvalt isiklike asjade keeldu, et vältida vangla vara edaspidist lõhkumise võimalust ning kohaldada ohjeldusmeetmetena käeraudade paigutamist, et minimaliseerida ohtu vanglateenistuse ametnikele, kuna kinnipeetav süstemaatiliselt eirab vanglateenistuse ametnike korraldusi ning on lõhkunud ka vangla vara.
3.A. Pokras esitas 03.09.2015 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta taotles temale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 20 000 eurot seoses põhjendamatu füüsilise jõu kasutamise, inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega. Samas taotles ta ka Viru Vangla 06.08.2015. a ja 31.08.2015. a käskkirjade kehtetuks tunnistamist.
4.Viru Vangla jättis 22.10.2015. a vaideotsusega nr 6-12/276-2 rahuldamata A. Pokrase vaide Viru Vangla 06.08.2015. a ja 31.08.2015. a käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks. Vaideotsuse kohaselt A. Pokrase suhtes täiendati täiendavat julgeolekuabinõude kohaldamist 06.08.2015. a käskkirjaga, kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused ei olnud ära langenud ning 31.08.2015. a käskkirjaga jätkati A. Pokrase suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, kuna VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolud ei olnud ära langenud. Vangla märkis, et täiendavate julgeolekuabinõude näol ei ole tegemist karistuse või süüdimõistva otsusega, vaid vangla julgeolekut kaitsva meetmega, mis ei ole seotud kartserikaristusega, seega ei ole vangla kohaldanud A. Pokrase suhtes kahekordset karistamist, vaid tegemist on kahe eraldiseisva, teineteisest sõltumatu ja erinevatel alustel kohaldatava piiranguga. Vangla tõi välja, et A. Pokras ei soovinud vastuväiteid kirjalikult esitada, kuid suuliselt ütles, et ei soovi vastuväiteid esitada, kuna tal käsi valutab ning võimalikke muid terviseprobleeme ta ei avaldanud, vaid tõi need välja alles vaides. Vangla märkis, et meditsiiniosakonna poolt ei ole A. Pokrasel astmat diagnoositud ning väide, et talle ei võimaldatud arstiabi, on alusetu, kuna vangla meditsiiniosakonna poolt väljastatud tõendite alusel on 06.08.2015 A. Pokrase tervislikku seisundit kontrollitud.
5.Viru Vangla jättis 09.11.2015 vastusega nr 6-16/123-4 rahuldamata A. Pokrase taotluse kahju hüvitamiseks. Vangla hinnangul on füüsilist jõudu intsidendi lahendamisel kasutatud proportsionaalselt, võimalikult minimaalsel määral ja lähtudes kinnipeetava osas kehtinud VangS §-s 69 kohaldatud sätetest ning peale füüsilise jõu kasutamist on teostatud kinnipeetavale terviseseisundi kontroll, meditsiiniline abi oli kättesaadav ja kinnipeetava tervist kahjustatud ei ole.
6.A. Pokras esitas 18.11.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla 06.08.2015. a käskkiri nr 6-4/445-KP ja 31.08.2015. a käskkiri nr 64/489-KP ja ametnike tegevus kahekordse karistuse kohaldamisel ning välja mõista 20 000 euro suurune hüvitis. Kaebaja märkis, et vanglaametnikud võtsid käskkirjade ja vastuse tõlkimisest keeldumise ja karistuse kohese kohaldamisega temalt võimaluse end efektiivselt kaitsta ja diskrimineerisid teda rahvusvähemusse kuulumise tunnustel, millega rikkusid Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) § 13-15.
7.Tartu Halduskohus võttis 30.11.2015. a määrusega kaebuse tühistamis- ja hüvitamiskaebusena menetlusse ning andis kaebajale menetlusabi Viru Vangla vaideotsuse tõlkimiseks vene keelde.
8.A. Pokras esitas 18.01.2016 täiendavad vastuväited vaideotsusele, millest ta palus muu hulgas koopiat vastuväidetest enda õiguste kaitsmiseks kõrgemalseisvates organites ja Euroopa kohtus. Põhjendused: 1) Ebaselge on, kuidas kannatab vangla julgeolek, kui kaebaja keeldub talle antud korraldusi täitmast. 06.08.2015 väärikust alandavate korralduste mittetäitmise eest kästi valvuritel teda peksta, kuigi ta ei ilmutanud mingit agressiooni. Astma tõttu ja närvidest tingituna hakkas ta lämbuma, mistõttu palus meditsiinitöötajalt abi, kuid abi ei osutatud. Haigushoo ajal püüdis ta teadvust kaotades lüüa katki klaasi, mis oli juba varem kellegi teise poolt katki löödud, millest valvurid oli teadlikud. Ta ei suutnud akent katki lüüa, kaotas teadvuse ja lõi kukkudes peaga vastu tualetipoti kaant, mis pragunes. Kaebaja on 2015. a jooksul korduvalt pöördunud perearsti poole kaebustega, et kui ta närveerib või keegi tema kõrval suitsetab, hakkab ta lämbuma, kuid vangla meditsiiniosakond ei ole tänaseni läbi viinud uuringut astma kindlakstegemiseks. 2) Vangla, kasutades käeraudu, võttes ära prillid ja ravimid, rikkus kaebaja õigusi ning pani ohtu tema julgeoleku ja tervise (Kaverzin vs Ukraina, nr 23893/03). VangS § 69 ja VSkE ei
vasta Euroopa seadustele ja EIÕK-le ning neid kohaldatakse alusetult ja õigusvastaselt, rikkudes EIÕK § 3 (Romaniuk vs Poola, nr 59285/12). Kaebaja kriminaalne minevik ei anna alust kvalifitseerida teda eriti ohtliku kurjategijana ning miski ei osuta sellele, et ta püüdis põgeneda või oli agressiivne. Kohaldades kaebaja suhtes käeraudasid, asjadest ilmajätmist ja ka teisi § 69 punkte, jättis vangla ta ilma võimalusest kasutada esmalt efektiivseid kaitsevahendeid, millega rikkus EIÕK § 13. Kaebaja ei andnud käevalu tõttu kirjalikke ütlusi, mitte soovimatusest kirjutada.
9.Tartu Halduskohus jättis 04.02.2016. a otsusega A. Pokrase kaebuse täies ulatuses rahuldamata; jättis taotluse kaebaja vastuväitest koopia saamiseks rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) Kohus saab hinnata üksnes, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustamisel või meetme valikul esines kaalumisvigu, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust ega hinnata, millist meedet tuli kohaldada ja kas konkreetse meetme rakendamine oli otstarbekas. Kaebaja puhul on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja pikendamise tinginud ta enda allumatus ja agressiivne käitumine ning vangla veendumus, et sarnasest käitumisest tulenev oht vangla üldisele julgeolekule ei ole möödas. Vastustaja on enne otsustuste tegemist andnud kaebajale võimaluse vastuväiteid esitada ning käskkirjadest nähtuv kinnitab, et otsustamise käigus kaaluti piisava ulatusega nii tema varasema käitumisega seonduvat kui selle mõju teistele vanglas viibivatele isikutele. 2) Miski ei tõenda, et vaatamata mõnda aega kestnud piirangutele, oli kaebajast tulenev oht
vangla üldisele julgeolekule ning vanglaametnike elule ja tervisele vaidlusaluste käskkirjade andmise ajaks ära langenud või vähemalt olulisel määral vähenenud. Kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärk seisneb vangla üldise julgeoleku tagamises ja seal viibivate isikute või kinnipeetava enda kaitsmises, ei ole tegemist karistusliku meetmega, mistõttu on kaebaja viide teistkordsele karistamisele asjakohatu. 3) Käskkirjad on õiguspärased ega saanud kaasa tuua riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel hüvitamisele kuuluvat kahju. Alust kahju hüvitamiseks ei tulene ka ametnike poolse vägivalla ja arstiabi osutamata jätmise ning nende tagajärjel tekkinud tervisekahjude kohta esitatud väidetest. Nii 06.08.2015 kui 31.08.2015 on tervishoiutöötaja käinud kaebaja juures. 06.08.2015 kahel korral, sest esmalt polnud kaebaja käitumise tõttu võimalik läbivaatust toimetada ega abi osutada. 31.08.2015 on kaebaja läbivaatusest keeldunud. Puudub alus mitte uskuda tervisekaardi kandeid, ka pole põhjust kahelda ettekannete ning füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokollide tõepäras. Küll annab distsiplinaarkaristuste rohkus tunnistust sellest, et tegemist on kinnipeetavaga, kes ei taha alluda vanglas kehtivale korrale ega ametnike korraldustele. See ei luba uskuda tema väiteid enda korralikust ja viisakast käitumisest ning ametnike poolsest põhjendamatu jõu kasutamisest. Seda ei võimalda teha ka kaebaja kohtueelse nõude väited. Tervisekaardi andmed kinnitavad vaid minimaalse füüsilise jõu kasutamisele viitavaid vigastusi ning sellest ei nähtu vigastusi pea piirkonnas. Samuti ei kinnita tervisekaardi kanded väiteid teadvuse kaotuse või astmast tuleneda võiva õhupuuduse kohta. Korra on kaebaja kurtnud õele, et unustas mainida arstile raskusi hingamisel ja teadvuse kaotust, kui ta ärritub ning kartust, et tal on astma, kuid sellekohane raviloo kanne nr 419 on tehtud 09.09.2015, seega enam kui kuu aega peale vaidluse põhjustanud sündmust. 4) Vastustajal polnud kohustust vastata kaebaja vaie-kahjunõudele vene keeles ega eestikeelset vastust talle omal kulul tõlkida. Kaebusele antud vastuse väidetel on dokumentide sisu kaebajale kätteandmisel tutvustatud. Isegi kui venekeelset selgitamist ei toimunud, pole see takistanud kaebajal kaebeõiguse realiseerimist. 5) 18.01.2016. a vastuväide saab olla asjakohane üksnes käesolevas menetluses. Vajadust koopia saamiseks ei anna viide Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumise soovile. Selle realiseerimise eelduseks on siseriikliku kohtumenetluse võimaluste ammendumine. Taotlus on ennatlik ja põhjendamatu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10.A. Pokras esitas 07.03.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 04.02.2016. a otsus ja rahuldada tema kaebus täies mahus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus jättis vangla vastused tõlkimata, millega võttis kaebajalt võimaluse esitada arvamus vangla vastuse kohta, rikkudes EIÕK art 13 ja 14. Kuna kohus tegi otsuse vaid lähtudes vangla vastusest kaebusele ja vanglaametnike ettekannetest, siis rikkus kohus EIÕK art 6 § 1. 2) Kohtu ja vastustaja viidatud VangS-i paragrahvid on vastuolus EIÕK-ga. Need on õigusvastased, sest karistust kohaldatakse koheselt, rikkudes EIÕK art-t 13 (Payet vs Prantsusmaa, nr 19606/08). VangS-i kohaldamine kaebaja suhtes oli alusetu, kuna kõik (kriminaal)asjad on tema suhtes lõpetatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu ning miski ei tõenda, et kaebaja kavatseb põgeneda, osutas vastupanu või käitus agressiivselt. Kaebaja inimväärikust alandavate ja tema julgeoleku jaoks ohtlike käskude täitmisest keeldumist ei saa pidada agressiooni ilminguks. Kaebajat piinati, et ta täidaks vanglaametnike käske, millega rikuti EIÕK art-t 3. Kaebaja on olnud kartseris 1,5 aastat, tema suhtes kohaldatakse VangS § 69 mingisuguste alusteta, millega rikutakse tema õigusi ja EIÕK art-t 3 (Romanjuk vs Poola, nr 59285/12). Valvurite käskude täitmata jätmise eest määrati kaebajale kartserikaristus, kuid lisaks kohaldati VangS § 69, seega karistati kaebajat topelt. 3) Kasutades kaebaja suhtes vanglas liikumise ajal käeraudu VangS § 69 alusel, seadis vangla ohtu tema julgeoleku, kuna tal on halb nägemine, müoopia, glaukoom, silmamuna degeneratsioon ja osaliselt kahjustatud nägemisnärv (RLV nr 519). Kohus ja vastustaja on jätnud märkimata, millega ja kuidas ohustas ta vangla julgeolekut, kui teda hoiti pidevalt kartseris enam kui 1,5 aastat ja mida sõnadega „vangla julgeolek“ silmas peetakse. Kohus toetab kinnipeetavate piinamist ja peksmist vanglaametnike poolt, millega rikub EIÕK art-t 3. Puudub põhjus uskuda ettekannetes ja protokollides kirjutatut, kuna vangla ja ametnikud kaitsevad end ja püüavad vältida karistust, mis puudutab ka meditsiinitöötajaid. 4) Kohus jättis videosalvestised välja nõudmata ja kaebaja taotluse kohtuistungi läbiviimiseks rahuldamata. Kohus jättis kaebaja ilma võimalusest omada istungil kaitsjat. Olemas on fotod kaebaja 06.08.2015 saadud traumadest, kuid kohus jättis need välja nõudmata ja tõenditena läbi vaatamata, millega rikkus EIÕK art-t 6 § 1. 5) 2015. a augustini rääkis kaebaja korduvalt meditsiinitöötajatele, et tal on astma ja palus läbi viia uuringu, kuid tema kaebusi eirati. 6) Kaebaja palub esitada talle tõendid selle kohta, et ta on Jõhvi valla elanike nimekirja kantud, sel põhjusel, et teda sunniti seal kandma karistust. 7) Kohus jätab pahatahtlikult talle väljastamata koopiad tema poolt kohtule esitatud dokumentidest. Kohtud diskrimineerivad kaebajat ning asetavad ta vastustajaga ebavõrdsesse olukorda, kellel on tänu arvutile pidev juurdepääs asja materjalidele, kuid kaebajal sellist võimalust ei ole. A. Pokras taotles asjas kohtuistungi läbiviimist, riigi õigusabi, vanglalt kõigi Tartu Halduskohtule esitatud taotlustes märgitud tõendite väljanõudmist ning koopiaid kõigist kaebaja poolt kohtule esitatud dokumentidest prokuratuurile vangla ja halduskohtu tegevuse peale kaebuse esitamiseks.
11.Ringkonnakohus jättis 23.03.2016. a määrusega kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks ning menetlusdokumentidest koopiate väljastamiseks rahuldamata.
12.Viru Vangla esitas 13.04.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta A. Pokrase apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Kohus on otsuse tegemisel arvestanud kõikide oluliste tõenditega, s.h apellatsioonkaebuses märgitutega. Asjakohane ei ole apellatsioonkaebuses väljendatud seos kinnipeetavale määratud karistuse ja täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise osas. Täiendavate julgeolekumeetmete näol ei ole tegemist karistusmeetmega. Olemuselt on tegemist ohutõrjemeetmega, kus vanglateenistus püüab rakendatavate meetmete kohaldamisega ära hoida, et kinnipeetav saaks rikkumist toime panna. Täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine lõpetatakse (s.h osaliselt), kui vangla veendumuse kohaselt oht julgeolekule on minimaliseerunud tasemeni, kus täiendavate julgeolekumeetmete (või mõne meetmetest) kohaldamine ei ole enam proportsionaalne. Selliselt on käitutud ka kaebaja suhtes. Käskkirjades sisalduvad kaalutlused meetmete osas, sh isiklike asjade keelamises, olid asjakohased ning kohtu vastavad põhjendused olid õiguspärased. 2) Ravilugu (RVL) nr 519 ei tõenda kaebaja väidet, nagu ohustaks käeraudades liikumine tema füüsilist julgeolekut. Kui isikul oleksid nägemisega probleemid, mis häiriksid liikumist, siis selliselgi juhul puuduks alus ametnikele potentsiaalselt ohtliku kinnipeetava suhtes vajalike täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamata jätmiseks. Tõendamata on kaebaja väited, et ta keeldub vangla korrale allumast enda julgeoleku tagamiseks. Samuti on alusetud väited, nagu oleksid vanglaametnikud kaebajat piinanud, peksnud või käitunud temaga muul viisil õigusvastaselt. Rektaalsete ravimite manustamist vahetult ei kontrollita. Kaebaja väited on ebaõiged. Kaebaja väidab tervisekahju tekkimist, kuid ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu tema tervise halvenemine kaebuses käsitletaval ajal. Seega ei ole kohus menetlusõigust rikkunud. 3) Kohus on otsuses ammendavalt põhjendanud, miks ta leidis, et eestikeelse haldusmenetluse läbiviimine Viru Vanglas oli õiguspärane. 4) Kaebaja seisukohad distsiplinaarkaristuse koheselt täitmisele pööramise küsimuses on asjakohatud, kuna asjas ei vaielda distsiplinaarkaristuse määramise üle. Samuti ei saa halduskohtumenetluses vaielda tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedi üle. Need kaebaja väited tuleb jätta tähelepanuta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea HKMS § 201 lõike 4 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus järgmist.
14.Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 kohaselt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.
15.Viru Vangla 06.08.2015. a käskkirja nr 64/445-KP andmise tingisid 06.08.2015 aset leidnud intsidendid. Haldusasja materjalidest nähtub, et kaebaja ei allunud vanglaametniku korraldusele, tõusta loenduse ajal voodi kõrvale püsti, millest tulenevalt pidi vangla kasutama kaebaja korraldusele allutamiseks füüsilist jõudu, sh käeraudu, millele kaebaja osutas füüsilist vastupanu. Vanglaametniku korraldusele mitteallumist kinnitab kaudselt ka kaebaja ise apellatsioonkaebuses, selgitades, et tema poolt inimväärikust alandavate ja tema julgeoleku
jaoks ohtlike käskude täitmisest keeldumist ei saa pidada agressiooni ilminguks. Ringkonnakohus leiab, et vanglaametniku korraldust, tõusta loenduse ajal voodi kõrvale püsti, ei saa mingilgi viisil kaebaja inimväärikust alandavaks ja julgeolekut ohustavaks pidada. Seega oli kaebaja keeldumine korralduse täitmisest põhjendamatu. Sellele lisaks demonstreeris kaebaja 06.08.2015 ka otsest agressiivsust, hakates lõhkuma kambri aknaklaasi, mille tulemusena pidid vanglaametnikud taas kasutama kaebaja suhtes füüsilist jõudu ja käeraudu. Nimetatud intsidendi toimumist kinnitab vanglaametnik J. Korikovi ettekanne (tl 44). Eeltoodut arvesse võttes ei saa kaebaja suhtes täiendavate julgeolekumeetmetena isiklike riiete ja esemete kasutamise keelamist, sh kõigi esemete keelamist, millega on võimalik kahjustada vangla vara, ebaproportsionaalseks pidada. Ebaproportsionaalseks ei saa pidada ka ohjeldusmeetme kohaldamist, mis seisnes kaebaja kätele läbi kambri toiduluugi käeraudade panekus iga kord enne kambrisse sisenemist.
16.Viru Vangla 31.08.2015. a käskkirjas nr 6-4/489-KP põhjendatakse kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamist vangla üldise julgeoleku tagamise ja edaspidiste raskete õigusrikkumiste toimepanemise ennetamisega. Vangla põhjendab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamist ka Riigikohtu 13.11.2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-63-09 väljendamist leidnud seisukohaga, et vangla ei saa jääda ootama õigushüve kahjustust, vaid ennetavaid meetmeid tuleb rakendada ka juhul, kui õigushüve kahjustamine on tõenäoline. Käskkirjast nähtub, et selle andmise andmise ajal oli kaebajal 55 kehtivat distsiplinaarkaristust, kaks pooleliolevat väärteomenetlust KarS § 285 ja § 218 tunnustel ning viimase kolme kuu jooksul olid vanglaametnikud koostanud kaebaja suhtes üle 160 ettekande seoses ametnike korralduste eiramise ja ametnike solvamisega. Eeltoodut kinnitab väljavõte kaebaja distsiplinaarkaristustest (tl 88-101), millest nähtub kaebaja poolt aastatel 2014-2015 kohati vaid paaripäevaste vahedega rikkumiste toimepanemine, sh vanglaametniku korralduste eiramine ning ebaviisakas käitumine. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja sellega käsitletav VangS § 69 lõike 1 mõistes süstemaatilise rikkujana. Käskkirjas väljendatud seisukoht, mille kohaselt ei ole kaebaja muutnud oma suhtumist vanglas kehtivasse korda ning võib jätkata ja plaanida selliste rikkumiste toimepanemist, mis ohustavad vangla üldist julgeolekut, sh vanglas viibivate isikute elu ja tervist, on eeltoodu valguses eluliselt usutav ning julgeolekumeetmete kohaldamise jätkamine seetõttu põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga selles, et kaebaja ravilugu (tl 60-65) ei kinnita kaebaja väidet, nagu ohustaks käeraudade kohaldamine kaebaja füüsilist julgeolekut. Eeltoodust tulenevalt ei ole käskkirjad õigusvastased ning halduskohtul puudus alus nende tühistamiseks.
17.Riigikohus on leidnud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada (RKHK 20.04.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-94-10, p 12 ning 02.06.2010. a otsus asjas nr 3313310, p 12). Käskkirjadest ilmneb selgelt, et vangla on kohaldanud kaebaja suhtes julgeolekuabinõusid preventiivsel eesmärgil. Seega eksib kaebaja, kui väidab, et tegemist on karistusega, sh topeltkaristamisega. Sel põhjusel on asjakohatu ka kaebaja viide VangS sätete vastuolule EIÕK artikliga 13 koos põhjendusega, et karistust ei oleks tohtinud koheselt täitmisele pöörata. Kuna käesoleva vaidluse esemeks ei ole kaebajale distsiplinaarkorras määratud kartserikaristuste põhjendatus ning ringkonnakohtu pädevuses ei ole uurida vanglaametnike võimukuritarvitusi, sh kaebaja väidetavat peksmist ja piinamist, ei analüüsi ringkonnakohus ka kaebaja sellekohaseid väiteid. Kaebajal on võimalik teavitada vanglaametnike võimukuritarvitustest uurimisorganeid. Ringkonnakohus ei võta käesolevas otsuses seisukohta ka kaebaja väidete osas seonduvalt meditsiinitöötajate tegevusega kaebaja astma uuringute läbiviimisel. Riigikohtu erikogu on korduvalt leidnud, et vanglaarsti poolt
tervishoiuteenuse osutamisel, ravivajaduse diagnoosimisel ja ravimite määramise vajadusele hinnangu andmisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe, millest tulenevalt kuulub vastav vaidlus maakohtu pädevusse (Riigikohtu erikogu 13.11.2013. a määrus asjas nr 3-3-4-1-13, 28.08.2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12 ning 07.04.2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11).
18.Kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseks on vaidlustatud käskkirjadega kaebaja inimväärikuse alandamine ning kaebajale tervisekahju tekitamine. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-s 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega peab mittevaralise kahju nõudmiseks esinema lisaks kahjule ka haldusorgani õigusvastane tegu, süü teo toimepanemises ning põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekitatud kahju vahel. Kuna käesolevas asjas ei ole tuvastatud Viru Vangla käskkirjade õigusvastasust, ei ole kahju hüvitamise nõude esmane obligatoorne eeldus täidetud, mistõttu puudub vajadus analüüsida teiste eelduste esinemist. Samas nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga (halduskohtu otsuse p 10) ka selles, et asjas kogutud tõendid ei kinnita, et julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitati kaebajale rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist (tervise)kahju.
19.Halduskohtul oli HKMS § 131 lg 1 p-le 2 tuginedes õigus lahendada kaebus dokumentaalsetele tõenditele tuginedes kirjalikus menetluses, kuna ringkonnakohus ei leia, et kohtuistungi korraldamata jätmisega oleks halduskohus rikkunud oma kohustust lahendada asja õigesti, ausalt, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega (HKMS § 2 lg 2). Ringkonnakohus ei leia, et kohtuistungi korraldamine oleks täiendavate tõendite kogumise või asjaolude selgitamise eesmärgil ka apellatsiooniastmes vajalik, mistõttu jääb kaebaja taotlus asjas kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.
20.Põhjendamatud on kaebaja vastuväited halduskohtu otsusele sel alusel, et halduskohus jättis välja nõudmata videosalvestised ning fotod kaebaja poolt 06.08.2015 saadud traumadest. Ringkonnakohus märgib, et kaebuses halduskohtule (tl 1-3, tõlge tl 5-6) ega ka hilisemates vastuväidetes Viru Vangla 22.10.2015. a vaideotsusele (tl 78-83, tõlge tl 85-86) kaebaja halduskohtule selgesõnalisi taotlusi videosalvestiste ja fotode väljanõudmiseks ei esitanud. Kaebaja viitas videosalvestistele oma halduskohtule esitatud vastuväidete põhjendavas osas seonduvalt kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetlustega, mis lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tõttu (tl 85p). Ringkonnakohus leiab, et nimetatu ei ole käesoleva haldusasja uurimise esemeks, mistõttu ei oleks videosalvestiste väljanõudmine käesoleva haldusasja lahendamisele kuidagi kaasa aidanud. Mis puudutab fotode väljanõudmist, siis haldusasja materjalidest ilmneb tõepoolest, et kaebajast tehti 06.08.2015 fotod, kuid ka nende väljanõudmine oleks ringkonnakohtu hinnangul otstarbetu. Haldusasja toimikust nähtub, et Viru Vangla 06.08.2015. a käskkirjas nr 64/445KP käsitletud intsidentide käigus kaebaja suhtes jõu kasutamisega viimasele tekitatud vigastused fikseeris vangla arst kirjalikult ning neist fotosid ei tehtud (vt füüsilise jõu, teenistusrelva, erinevahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise 06.08.2015. a protokollid nr 73-1 ja 74-1, vanglaametnik J Korikovi 06.08.2015. a ettekanne vigastuste fikseerimise kohta ning arst Svetlana Darina 06.08.2015. a tõendid füüsilise jõu kasutamise kohta kell 08:20 ning kell 09:15, tl 50, 52, 44, 54-54p). Eelviidatud tõenditest ilmneb, et kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamine leidis käskkirjas märgitud intsidentide puhul aset 06.08.2015 kell 08:10-08:15
ning seejärel kell 08:15-08:25. Ringkonnakohus möönab, et samal päeval kell 09:25 on vanglaametnik J. Korikov koostanud veel teisegi ettekande, mille kohaselt kell 09:25 andis ta kaebajale meditsiinilist abi ning fikseeris kaebaja vigastused fotoaparaadiga seoses asjaoluga, et kaebaja väitel läks tal WC-sse minnes silme eest mustaks ja ta kukkus katki WC poti kaane, mis oli kildudeks (tl 45). Ringkonnakohus märgib, et kuna viimati nimetatud intsidendiga seotud kaebaja vigastused ei tekkinud ka kaebaja väitel vanglaametnike tegevuse tagajärjel, ei ole fotod käesolevas asjas tõenditena asjakohased, kuna ei tõenda kaebajale vangla poolt tervisekahju tekitamist. Seega ei ole halduskohus rikkunud menetlusnorme, kui ta jättis videosalvestised ja fotod Viru Vanglast välja nõudmata. Muud kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud taotlused on ringkonnakohus lahendanud 23.03.2016. a määrusega.
21.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 04.02.2016. a otsus muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest apellatsiooniastmes menetlusabi jätkuvuse korras vabastatud. HKMS § 118 lõige 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.