Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. oktoober 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-15-1851
Haldusasi
GB kaebus Tallinna Vangla 30.04.2015 käskkirja nr 52/595 ja Tallinna Vangla 19.06.2015 vaideotsuse nr 5 15/15/15293-4 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – GB Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22. jaanuari 2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
GB apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda koos 08.02.2016 apellatsioonkaebusega esitatud täiendavate tõendite haldusasja nr 3-15-1851 materjalide juurde võtmisest ja tagastada need GB-le 17 lehel.
2.Jätta GB apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22. jaanuari 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-1851 muutmata.
3.Jätta GB riigilõiv 15 eurot apellatsiooniastmes riigi kanda. Menetlusosaliste muud kulud jätta apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.11.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-15-1851 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla valvur AH koostas 06.04.2015 ettekande nr 957, mille kohaselt ei allunud kinnipeetav GB hommikuse loenduse ajal kambris nr 33 valvuri korraldusele öelda enda eesja perekonnanimi. Kaebaja ütles ainult oma perekonnanime. Eesnime ütlemisest keeldus, öeldes: „Tšitai, tam na pisajet“ (loe, seal on kirjas). Kaebajat teavitati ettekande koostamisest.
2.Tallinna Vangla karistas 30.04.2015 käskkirjaga nr 5-2/595 GB distsiplinaarkorras vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest 7 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirja põhjenduste kohaselt nõrgestab vanglateenistuse ametnike korralduste eiramine distsipliini ja on ohuks vangla üldisele julgeolekule. Samuti on korralduse eiramise puhul ametniku autoriteetsus vangla korra tagamisel riivatud. Kinnipeetava nime küsimine ja loenduskaardiga võrdlemine peab tagama isikusamasuse tuvastamise ning veendumuse, et iga kinnipeetav paikneb talle määratud kohal vanglas ja kinnipeetavate arv vastab sisevalveplaanis näidatud arvule. Oma käitumisega näitab GB lugupidamatust ja negatiivset meelestatust vangla sisekorra suhtes ning oma suhtumist vangla tegevust reguleerivatesse õigusaktidesse. GB andis halba eeskuju teistele kinnipeetavatele. Sellest tulenevalt on oluline eri- ja üldpreventiivselt kinnipeetavale märku anda, et õigusaktidega vastuoluline käitumine ei ole vanglale aktsepteeritav. Kartserisse paigutamine toob kinnipeetava jaoks kaasa reaalsed tagajärjed ning seeläbi teeb ta karistusest vajalikud järeldused. Katseaja kohaldamine ei ole otstarbekas ega eesmärgipärane, sest kinnipeetav on varasemalt toime pannud samalaadseid rikkumisi. Distsiplinaarkorras karistamine näitab kinnipeetavale, et kõik toimepandud rikkumised võetakse arvesse ja tal ei teki karistamatuse tunnet ning säilib distsipliin. Täitmaks vangla julgeoleku eesmärki ja suunamaks vanglas kehtestatud korra järgimisele on kartserisse määramine 7-ööpäevaks proportsionaalne, eesmärgipärane ja otstarbekas.
3.GB esitas 18.05.2015 vaide Tallinna Vangla 30.04.2015 käskkirja nr 5-2/595 kehtetuks tunnistamiseks. Tallinna Vangla jättis 19.06.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/15293-4 vaide rahuldamata. Menetleja ei pidanud oluliseks võtta tunnistajatelt ütlusi. GB ei pidanud distsiplinaarmenetluse ajal vajalikuks anda juhtunu kohta omapoolseid selgitusi. GB ei ole distsiplinaarmenetluse protokollile esitatud vastuväidetes avaldanud, et intsidendi juures viibisid teised kinnipeetavad, kes võivad kinnitada tema allumist vanglaametniku korraldusele. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud nõuetekohaselt, selle käigus on tõendatud GB teo õigusvastasus ning süü rikkumise toimepanemises.
4.GB esitas 06.07.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille nõueteks jäid pärast 01.10.2015 kaebuse täpsustamist tühistada Tallinna Vangla 30.04.2015 käskkiri nr 5-2/595 ja 19.06.2015 vaideotsus nr 5-1/15/15293-4. Ettekanne oli koostatud põhjendamatult ja vääralt. Kaebaja ütles oma ees- ja perekonnanime. Valvur on kiuslik ja soovib kaebajale kätte maksta varasemate vaidluste eest. Ettekanne koostati kaebaja teadmata. Distsiplinaarmenetlus viidi läbi ühekülgselt ja erapoolikult. Ühtki kaebaja selgitust tema süütuse kohta arvesse ei võetud. Kaebaja oli sunnitud enda kaitseks 2(6)
3-15-1851 pöörduma Põhja Ringkonnaprokuratuuri. Prokuratuur ja Tallinna Vangla sisekontroll püüavad esitada kaebaja kohta valeinfot.
5.Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Vanglaametniku 06.04.2015 ettekandest nähtuvalt andis ta kaebajale selge korralduse, mida kaebaja keeldus täitmast. Ettekandest nähtuvalt sai kaebaja talle antud käsust aru, kuid leidis, et ei pea seda täitma. Seega ei ole vaidlust selles, et kaebajale oleks korraldus ebaselgeks jäänud või ta ei ole sellest aru saanud. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ (kodukord) p-des 6.2–6.4 toodud loenduse toimumise kord on vajalik eelkõige loendust läbi viivate ametnike turvalisuse tagamiseks ja loenduse efektiivseks läbiviimiseks. Kaebaja viibib Tallinna Vanglas alates 13.06.2011 ja peab olema loenduse läbiviimise korraga tuttav, arvestades, et loendust viiakse läbi igapäevaselt. Seega on tõendatud, et kinnipeetav on korraldust rikkunud ja vanglateenistusel oli kohustus viia läbi distsiplinaarmenetlus. Ettekandest nähtuvalt teavitas AH kaebajat ettekande koostamisest. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik SK teavitas kaebajat 09.04.2015 distsiplinaarmenetluse alustamisest. Kaebaja ei soovinud ettekande osas selgitusi anda, kuigi talle anti võimalus. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kõiki menetlusnorme järgides ja õiguspäraselt, määratud karistus on kaalutletud ning põhjendatud. Kaebajale on ka varasemalt määratud distsiplinaarkaristused vanglaametnike korraldustele allumatuse ja ebaviisaka suhtlemisstiili kasutamise eest. Seega on vastustajal põhjust uskuda, et kaebaja pani toime ettekandes kirjeldatud teo. Kaebaja on rikkunud järjepidevalt vanglas kehtivat sisekorda ning peab ametnike poolt antud korraldusi ilmselgelt väheolulisteks või täitmisele mittekuuluvateks. Asjaolu, et kaebaja hinnangul oli tal õigus korraldust mitte järgida, ei saa õigustada korralduse mittetäitmist. Distsiplinaarkorras karistamise eesmärgiks on kaitsta vangla julgeolekut ja vältida allumatusest tekkida võivaid konflikte. Kuna distsiplinaarkaristuse määramine oli õiguspärane ja proportsionaalne, on ka vaideotsus õiguspärane.
6.Tallinna Halduskohus jättis 22.01.2016 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Halduskohus jättis asja juurde võtmata ja tagastas kaebajale 21.12.2015 esitatud täiendavad tõendid. Kinnipeetavad on kohustatud vastavalt kodukorra p-le 6.4 alluma valvuri korraldusele öelda loenduse ajal selgelt oma ees- ja perekonnanimi. Valvuri ettekandest nähtub, et kaebaja ütles ainult oma perekonnanime, eesnime ütlemisest aga keeldus. Kaebaja väidab, et ütles nii oma ees- kui perekonnanime ja valvur kas ei kuulnud või ei tahtnud seda kuulda. Kaebaja enda vaides esitatud selgitustest nähtub, et ta keeldus valvuri korraldust täitmast. Isegi kui kaebaja ütles esimesel korral nii oma ees- kui ka perekonnanime, kuid valvur ei kuulnud seda, tulnuks kaebajal alluda valvuri korraldusele öelda oma eesnimi uuesti. Kodukorra p 6.4 järgi tuleb oma nimi öelda selgelt. Nime selgelt hääldamise nõue peab tagama valvurile võimaluse viia läbi isikukontroll. Kaebaja ei väida, et oleks valvuri korraldusele öelda uuesti oma eesnimi allunud. Seega on ka kaebaja ise tunnistanud, et rikkus kodukorra p-i 6.4 ja VangS § 67 lg-t 1. VangS § 67 lg 1 sätestab selge kohustuse alluda vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Vanglaametniku korraldus öelda (uuesti) oma eesnimi ei olnud tühine ega õigusvastane. Kaebaja viited tema tagakiusamise kohta ei ole asjakohased, sest antud juhul oli tegemist seadusliku korraldusega, mida tulnuks täita. Kaebaja ei ole väitnud, et ta ei saanud ametniku korraldusest aru või tal olid muud mõjuvad põhjused korralduse täitmisest keeldumiseks. Seega oli kaebaja tegu õigusvastane ja süüline. Kinnipeetava arvamus, et ta ei pea korraldust täitma, ei anna talle õigust käituda oma äranägemise kohaselt. Vastupidine seisukoht
3(6)
3-15-1851 raskendaks distsipliini ja julgeoleku tagamist vanglas. Kuna kaebajale antud valvuri korraldus ei olnud ilmselgelt tühine, pidi ta valvuri korraldust täitma. VangS § 63 lg 1 järgi võib sama seaduse, justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Kaebajal oli võimalus anda juhtunu kohta oma selgitused, ent kaebaja seda võimalust ei kasutanud. Selle üle, milliseid tõendeid rikkumise asjaolude väljaselgitamiseks kogutakse, otsustab vanglateenistus kaalutlusõiguse alusel. Kui olulise tähendusega asjaolud jäävad distsiplinaarmenetluse käigus välja selgitamata ning kogutud tõendid ei ole kinnipeetava süü tõendamiseks piisavad, võib see kaasa tuua distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamise. Kambrikaaslaste tunnistused saavad olla asjakohased tõendid rikkumise asjaolude tuvastamisel. Vangla ei saa ette ära otsustada, et need tunnistused ei ole usutavad, ja jätta sel põhjusel tunnistused võtmata. Tõendi usaldusväärsust tuleb hinnata otsuse tegemise käigus tõendeid koosmõjus hinnates. Praegusel juhul ei ole vanglateenistus küsinud kaebaja kambrikaaslastelt tunnistusi. Ka kaebaja ise ei ole võimalikele tunnistajatele distsiplinaarmenetluse käigus viidanud. Tunnistusi ei võetud ka vaidemenetluse käigus. Menetlusnõuete rikkumine ei too iga kord kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamist, kui rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist (haldusmenetluse seaduse, HMS, § 58). Praeguses vaidluses on kaebaja ise vaidemenetluses tunnistanud valvuri korralduse täitmata jätmist. Seega ei saa menetluslikud rikkumised distsiplinaarmenetluse läbiviimisel viia vaidlustatud distsiplinaarkaristuse käskkirja tühistamiseni. Vaidlusaluse käskkirja on koostanud ja allkirjastanud pädev vanglateenistuse ametnik; käskkirjas on kajastatud asetleidnud sündmust; märgitud kohased alused ja tuvastatud kaebaja süü; antud hinnang rikkumise raskusele ning kaalutud kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas arvesse võtnud kaebaja eelnevat karistatust, kaalunud erinevaid karistusi ja põhjendanud valitud distsiplinaarkaristuse määramist. Määratud karistus ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne. Karistus on määratud VangS § 64 lgs 41 sätestatud tähtaega järgides. Samuti ei ole eksitud vaideotsuse koostamisel selle tegemise pädevuse reeglite vastu (VSKE § 12 lg 21) ega ka haldusakti andmise menetlus- või vorminõuete vastu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.GB palub 08.02.2016 apellatsioonkaebuses ja selle täienduses tühistada Tallinna Halduskohtu 22.01.2016 otsus. Halduskohus on kohaldanud valesti materiaalõiguse norme, jätnud hindamata esitatud tõendid ja kaebaja põhjendused ning asunud asja läbivaatamisel vastustaja poolele. Kaebaja ütles loenduse ajal AH-le nii enda ees- kui perekonnanime ja AH kuulis seda hästi. Kuna kambris oli vaikne, siis ei ole võimalik, et AH kuulis ainult perekonnanime ja mitte eesnime. Selline olukord AH-ga ei ole esmakordne ega juhuslik. AH valetab, kasutades oma positsiooni. Vanglal ei ole otseseid ega kaudseid tõendeid selle kohta, et kaebaja ei nimetanud oma nime. Kaebaja ei pea alluma vanglaametnike mõnitustele, korrates mitmeid kordi seda, mida ametnik esimesel korral juba hästi kuuleb ja mõistab. Kaebaja seletuskirja puudumine ei tõenda süüd. Kaebaja ei olnud distsiplinaarmenetluses kohustatud viitama oma kambrikaaslastele. Kohapeal räägiti kõik detailselt kontaktisikule ära ja tema peab objektiivselt juurdluse läbi viima.
4(6)
3-15-1851 Kaebaja ei ole ise tunnistanud ametniku käsu eiramist. Kaebaja selgitas vaid, et ei korda ametnikule seda, mida too juba kuulis. Vangla ega halduskohus ei ole tõendanud, et kaebaja ei nimetanud oma nime loendusel ning AH ettekandes toodut ei ole keegi kinnitanud. Seega puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja on valetanud. Vangla rikkus VSKE §-dest 97 ja 98 tulenevat nõuet, et distsipliinirikkumise korral võetakse kinnipeetavalt ja tunnistajatelt seletused ning kogutakse teisi tõendeid. Kaebajal on terve kamber tunnistajaid, keda vangla üle ei kuulanud. Järelduste tegemine üksnes ametnike süüdistuste põhjal on ebaõiglane. Vangla oleks pidanud tõendama, et kaebaja ei nimetanud loenduse ajal enda eesnime ja nimetas üksnes perekonnanime. Neid vangla väiteid oleks pidanud kinnitama või ümber lükkama kolm tunnistajat (kaebaja kambrikaaslased). Siis oleks olnud kõik aus.
8.Tallinna Vangla vaidles 23.03.2016 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on objektiivne ja erapooletu. Kohus on arvestanud kõiki asjakohaseid seisukohti ja tõendeid. Kaebaja kordab apellatsioonkaebuses juba halduskohtus esitatud seisukohti. Nende osas jääb vastustaja varasemate seisukohtade juurde. Kuna vaidlus GB rikkumise tõendatuse osas puudus, ei pidanud vanglateenistus vajalikuks koguda täiendavaid tõendeid, sest distsipliinirikkumise asjaolud olid selged. Selgituste kogumine või käskkirja ümberhindamine ei olnud põhjendatud ka vaidemenetluses, sest GB tõi vaides välja, et talle anti korraldus, mille täitmisest ta keeldus, kuna ei pidanud korralduse täitmist vajalikuks. Seega oli asjas tähtsust omavad asjaolud võimalik välja selgitada GB sõnade alusel ja täiendavate menetlustoimingute tegemiseks puudus vajadus. Praeguse vahejuhtumi puhul tühise haldusakti tunnuseid ei esinenud. Vanglaametniku korralduse seaduspärasust eeldatakse. Seega oli kaebajal kohustus talle antud korraldust täita.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid täies mahus HKMS § 201 lg 4 alusel üle korrata.
10.Kaebaja on koos apellatsioonkaebusega esitanud ringkonnakohtule täiendavaid dokumente sellest, kuidas AH tekitab talle probleeme väidetavalt alusetute ettekannete kirjutamisega, abiprokuröri ja riigiprokuröri otsused, prokuratuuri vastused kaebaja avaldustele, Tallinna Vangla teated kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta jne kokku 17 lehel. Sarnaselt halduskohtule keeldub ringkonnakohus nende dokumentide asja juurde võtmisest ja tagastab need kaebajale, kuna tegemist ei ole asjakohaste tõenditega (HKMS § 62 lg 2). Praeguses asjas ei ole vaidluse all 29.04.2015 toimunud episood ega AH 29.04.2015 ettekanne, mistõttu ei ole kõik sellega seonduv praeguse asja lahendamisel asjasse puutuv ega vaja kuidagi tõendamist.
11.Kaebaja 06.04.2015 toimunud distsipliinirikkumine on piisavalt tõendatud kaebaja enda väidetega. Kodukorra p 6.4 kohaselt peab kinnipeetav loendust teostava ametniku korraldusel ütlema selgelt oma ees- ja perekonnanime ning ametnik kontrollib kinnipeetava vastavust loenduskaardile. Vajadusel küsib ametnik täiendavaid andmeid. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja oli eelnimetatud kinnipeetava kohustusest hästi teadlik. Sõltumata sellest, kas kaebaja ei öelnud 06.04.2015 hommikusel loendusel üldse oma eesnime või keeldus ta oma nime kordamisest, kui valvur AH ei kuulnud nime ja palus seda korrata, pani kaebaja toime VangS § 67 p 1 rikkumise, sest keeldus vanglateenistuse ametniku seadusliku korralduse täitmisest. Kaebaja ei vaidle vastu sellele, et valvur AH andis talle korduva korralduse öelda oma ees- ja 5(6)
3-15-1851 perekonnanimi, kuna valvur ei kuulnud esialgu öeldud nime, kuid kaebaja keeldus selle täitmisest. 18.05.2015 vaides (tõlge tl 62) on kaebaja öelnud: „6.04.2015 hommikul loenduse ajal mina nagu ka kõik teised minu kambri kinnipeetavad nimetasin enda ees- ja perekonnanime ametnik AH-le. Kuid tema nõudis, et ma teeksid seda uuesti, tehes mõnitava näo, nagu ei kuuleks seda, mida temale räägitakse. Siis ma ütlesin talle, et: „Ma olen sulle juba kõik öelnud. Kui sa oled kurt ning iga vahetuse ajal ainult sina ei kuule, mis sulle räägitakse, siis võta ja loe ise minu ees- ja perekonnanime. Nägupidi sa ju tunned mind ja mitte üks aasta““. 08.02.2016 apellatsioonkaebuses (tõlge tl 152-153) märgib kaebaja: „Ei ole vaja kohtu kaudu mulle pähe määrida oma idiootseid nõudmisi, et mina olen kohustatud kui dresseeritud papagoi mitmeid kordi kraaksuma oma perekonnanime ja eesnime sellepärast, et ametnik nürilt mõnitab mind. /.../ Ma kordan: mina ei hakka mitmeid kordi täitma ametnike mõnitavaid käske. Ma ei ole tsirkuses dressuuril. Mis jama see üldse on.“ Kaebaja eeltoodud tsitaatidest nähtub selgelt, et kaebaja võtab omaks, et ta keeldus valvur AH korralduse täitmisest ning et see korraldus oli korduv. Valvurile ei saa ette heita korduva korralduse andmist, kui ta ei kuulnud kinnipeetava nime. Nagu kohus eelnevalt märkis, tuleneb kinnipeetava kohustus öelda oma ees- ja perekonnanimi loendust teostava ametniku korraldusel üheselt kodukorra p-st 6.4. Seejuures peab kinnipeetav oma täisnime ütlema selgelt ning vajadusel võib ametnik täiendavad andmed üle täpsustada. Seega oli AH korduv korraldus seaduslik ja kaebaja keeldumine selle korralduse täitmisest kvalifitseeritav VangS § 67 p 1 rikkumisena.
12.Kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest vene keeles ning tal oli võimalus anda juhtunu kohta oma selgitused, ent kaebaja ei kasutanud seda võimalust. Kaebaja palus vaidemenetluses, et asjas kuulataks üle kambrikaaslastest tunnistajad. Et rikkumise sisuline omaksvõtt kaebaja poolt toimus juba 18.05.2015 vaides (vt ringkonnakohtu otsuse p-i 11), puudus vanglal ringkonnakohtu hinnangul vajadus tunnistajate ülekuulamiseks, sest isegi juhul, kui tunnistajad oleks kinnitanud asjaolu, et kaebaja ütles valvur AH esimese korralduse peale oma täisnime, ei muudaks see olematuks kaebaja distsipliinirikkumist, milleks oli vanglateenistuse ametniku korduva korralduse täitmata jätmine. Kambrikaaslastest tunnistajad ei saaks oma ütlustega anda informatsiooni selle kohta, kas AH kuulis või ei kuulnud nime pärast esmase korralduse andmist. AH 06.04.2015 ettekandest nr 957 (tl 57) nähtuvalt ei kuulnud ta, et kaebaja oleks öelnud pärast esmase korralduse andmist oma eesnime.
13.Ringkonnakohus jätab tähelepanuta kaebaja väited seonduvalt AH 29.04.2015 ettekandega, kuivõrd nagu ringkonnakohus juba ka otsuse p-s 10 märkis, puudub sel kuupäeval toimunul seos praeguse vaidlusega.
14.Kõike eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et GB apellatsioonkaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata HKMS § 200 p 1 alusel.
15.Kaebaja oli kohtumenetluses vabastatud riigilõivu tasumisest. Et apellatsioonkaebus jääb tervikuna rahuldamata, jääb GB menetluskulu summas 15 eurot HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. GB võimalikud ülejäänud menetluskulud ja Tallinna Vangla menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda HKMS § 109 lg 1 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme
/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.