Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. oktoober 2024, Tallinn
Haldusasja number
3-22-710
Haldusasi
H.A kaebus tühistada Tallinna Vangla 4. veebruari 2022. a käskkiri nr 5-2/22/53
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 5. mai 2023. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – H.A Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja R.F
Menetluse alus ringkonnakohtus
H.A apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebusele lisatud Põhja Ringkonnaprokuratuuri 15. mai 2013. a määrus kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX haldusasja nr 3-22-710 juurde võtmata.
Jätta H.A apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 5. mai 2023. a otsuse haldusasjas nr 3-22-710 resolutsioon muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 2. detsembril 2024 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-22-710 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti 06.01.2022 ettekande nr 1-22187 kohaselt helistas kinnipeetav H.A 06.01.2022 kell 13.10–13.12 tema kabineti telefonile ja palus viisakalt, et tema kambrisse ei paigutataks uut kinnipeetavat Q, sest Q ei taha sellist paigutust. H.A palus vanglal probleem lahendada. Teist korda helistas H.A kell 13.38–13.39 ning oli juba väljakutsuva tooniga ning nõudis Q aitamist tema probleemis, süüdistades ametnikku „paigutusvea“ tegemises ning ütles, et kui vangla probleemile ei reageeri ja Qt hakatakse jõuga tema kambrisse paigutama, siis on H.A-l „operativnikute“ (teabe- ja uurimisosakonna ametnike) vastu piisavalt kompromiteerivat materjali, millest eri instantse teavitada. Telefonikõne lõpetas H.A sõnadega: „Kui teie minu verd imete, siis hakkan mina ka teie verd imema!“.
2.Tallinna Vangla tunnistas 04.02.2022 käskkirjaga nr 5-2/22/53 H.A süüdi Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ p 1.13.1 rikkumises ning määras talle vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p 4 ja § 64 lg 4 alusel distsiplinaarkaristuseks 2 ööpäeva kartserit. Kodukorra p 1.13.1 sätestab mh, et üheski vestluses, pöördumises ega muus kontekstis ei tohi kinnipeetav kasutada kahemõttelisi ja ähvardava sisuga väljendeid. Samuti ei tohi kinnipeetava hääletoon ja kehakeel olla agressiivsed. Teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti 06.01.2021 ettekandest nähtub, et H.A kasutas helistades nõudlikku ja ähvardavat kõnepruuki, rääkis väljakutsuva tooniga, nõudis Q aitamist, süüdistas ametnikku „paigutusvea“ tegemises. Telefonikõne lõpulauset („Kui teie minu verd imete, siis hakkan mina ka teie verd imema!“) võib võtta otsese ähvardusena ja kinnipeetava selline käitumine on lubamatu. Sündsusetud, ebaviisakad või ähvardava sisuga väljendid on sellised, mida ei ole sobiv konkreetses kõneluses kasutada, mis hälbivad tavalisest kõnepruugist, väljendavad agressiivsust, konflikti, halvakspanu või muul põhjusel riivavad sündsustunnet oluliselt. Oma 14.01.2022 selgituses H.A tunnistas, et kasutas ettekandes toodud ähvardava sisuga väljendeid ja agressiivset hääletooni, mis on lubamatud ka siis, kui ametnike tegevus ei meeldi või ametnik on kinnipeetava hinnangul teinud midagi valesti. H.A ei tunnista, et tegi midagi valesti, vaid põhjendab oma käitumist ametniku poolse provotseerimisega ja õigustab ennast. Vanglas tekkinud ebameeldiva olukorra saab lahendada viisakaid väljendeid kasutades, mitte pannes ametnikke ebameeldivasse olukorda või nendega manipuleerides. Kinnipeetav võis olla ärritunud, kuid see ei anna talle õigust kasutada agressiivset, nõudlikku hääletooni ega ebaviisakaid, ähvardava sisuga väljendeid. Vanglateenistujatega suhtlemisel kehtestatud korra eiramine on keelatud tegevus ning sisekorra ja julgeoleku tagamiseks on vajalik, et kinnipeetavad käituksid vanglateenistuse ametnikega kehtestatud korda järgides. Tegemist on taunitava käitumisega, mis mh annab halba eeskuju teistele kinnipeetavatele, kellele võib tunduda, et ebaviisakas suhtlemine on normaalne nähtus ja seetõttu võib taolist käitumist ka teiste kinnipeetavate poolt rohkem ette tulla. Suhtlemiskorra eiramine näitab kinnipeetava suhtumist ametnikesse ja õiguskorda üldiselt. Vanglateenistujaga suheldes üldtunnustatud viisakusreeglite mittejärgimine – 2(10)
3-22-710 ähvardava sisuga väljendite kasutamine – põhjustab väljendi adressaadiks olnud teenistujatele ebamugavustunnet. Selline käitumine viitab, et kinnipeetav ei suuda oma emotsioone kontrollida ja vastavalt olukorrale korrigeerida, mistõttu on vajalik tema täiendav mõjutamine (distsiplinaarkaristuse määramine). Ametnikega viisakalt suhtlemise nõude aluseks on vangla julgeoleku ja turvalisuse tagamise kaalutlused. Sellega tagatakse tõhusam järelevalve ja võimalike õigusrikkumiste ennetamine või tagajärgede leevendamine. Seega on viisakas suhtlemine äärmiselt oluline, et kinnipeetavad teeksid vanglateenistusega koostööd ja tagaksid seeläbi julgeoleku vanglas. Kinnipeetavale ei tohi jääda muljet, et vanglateenistuse ametnikega võib käituda ükskõik mil moel. H.A-l on 3 kehtivat distsiplinaarkaristust ebaviisaka käitumise eest ja karistuseks on määratud 3 korral kergem karistus ehk noomitus. Kuna kinnipeetav ei ole noomitustest õppust võtnud ja on jätkanud endist käitumist, siis tuleb määrata rangem karistus. Kuna kinnipeetav ei tööta ja ei käi kokkusaamistel, ei saa karistuseks määrata töölt eemaldamist ega kokkusaamiste keeldu. Karistuse määramisel arvestatakse, et H.A ei tunnista ega kahetse rikkumist. Eesmärgipärane on määrata raskeim karistuse liik ehk reaalne kartserisse paigutamine, kuna kergem karistus ei oleks proportsionaalne toime pandud distsipliinirikkumisega. Rikkumisele vastavaks karistuseks on kartserisse paigutamine 2 ööpäevaks. Kuivõrd tegemist on korduva samalaadse rikkumisega, siis ei oleks katseaja määmine proportsionaalne süüteoga.
3.H.A esitas Tallinna Halduskohtule 25.03.2022 kaebuse Tallinna Vangla 04.02.2022 käskkirja nr 5-2/22/53 tühistamiseks. Kaebaja ei ole kodukorra p 1.13.1 rikkunud. Q paigutati 06.01.2022 kaebaja kambrisse, kuigi viimane avaldas valvurile, et ei soovi kaebajaga samas kambris olla. Kuna Qt ei viidud pikka aega üle, helistas kaebaja ise vangla operatiivtöötajale, et kiirendada Q üleviimist, kuid operatiivtöötaja esitas talle provotseerivaid küsimusi, kahtlustades, et kaebaja on süüdi selles, et kaaskinnipeetav ei soovi temaga samas kambris viibida. Kaebaja vastas, et vangla teeb meelega nii, et süüdistada teda kaaskinnipeetava kambrist väljatõrjumises, ja lisas, et kui vangla hakkab kaebaja verd imema ja teda närvi ajama, on tal palju kompromiteerivat infot ning kaebaja hakkab kirjutama kaebusi direktorile ja Justiitsministeeriumile. Selline dialoog vanglaametnike ja kinnipeetavate vahel on tavaline. Kaebajal on jäme ja vali kamandaja hääl ning väljendit „verd imema“ kasutavad kinnipeetavad omavahel või ametnikega rääkides tihti. Selline suhtlemisstiil (vanglažargooni kasutamine) on vanglas normaalne ja üldlevinud. Ettekanne on koostatud selleks, et klaarida kaebajaga arveid tema kaebuste pärast. Distsiplinaarmenetlus oli ühekülgne. Kaebaja kirjalikku selgitust ei ole üldse arvestatud ja suuliselt temaga ei vesteldud. Kaebaja süü on tõendamata. Vangla ei saa muuta kinnipeetavate väljakujunenud käitumist ja reegleid. Kaebaja on viibinud vangistuses juba ligi 36 aastat ning on unustanud, kuidas tuleb viisakalt rääkida. Varasemalt ei pööranud vangla tema suhtlusstiilile tähelepanu, kuid see muutus pärast vanglaametnike kohta kaebuste kirjutamist. Spetsialist tunnistas, et Q paigutamisega sooviti luua kaebaja jaoks ebameeldiv olukord, kuid ei arvestatud, et Q keeldub kaebajaga ühes kambris olemast. Telefon asub koridoris, kus on palju müra. Isegi kui keegi vestlust kuulis, ei ole tõenäoline, et nüüd hakkavad kõik kinnipeetavad samamoodi käituma. Kaebaja ei ähvardanud kedagi, sest väljend „verd jooma“ ei ole ähvardus otseselt ega piltlikult isegi eestlaste ega ametnike jaoks.
4.Tallinna Vangla palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Distsiplinaarmenetlus toimus kooskõlas menetlusnormidega ja käskkiri on õiguspärane. Karistuse valikut on asjakohaselt ja piisavalt põhjendatud ning karistus on proportsionaalne. Varasemad noomitused ei ole kaebajat distsiplineerinud, mistõttu oli kartserisse paigutamine õigustatud. Kaebaja möönab, et öeldut võis pidada ebaviisakaks, kuid õigustab enda suhtlusstiili. Kaebajat ei ole iga päev karistatud, mis näitab, et ta oskab ka viisakalt suhelda. Kaebajaga suhtles staažikas 3(10)
3-22-710 vanglaametnik ning kinnipeetava staatus ei anna õigust eirata üldiseid käitumisnorme. Ükski vanglateenistuja ei pea taluma kinnipeetava robustset kõnepruuki, vanglažargooni, kahemõttelisi ja ähvardava sisuga väljendeid ega muud lugupidamatut suhtlusstiili. Isegi kui väljend „hakkan teie verd imema“ on kinnipeetavate seas kasutatav vanglažargoon, ei ole sellise kahemõttelise ähvardava väljendi kasutamine vanglateenistujatega suheldes aktsepteeritav. Telefonikõne ajal viibis kaebajaga samas kambris ka Q. Ebaviisaka suhtlusstiiliga andis kaebaja kaaskinnipeetavale halba eeskuju. Vanglal tuli 06.01.2022 kohaldada kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, sest ta keeldus allumast vanglaametnike korraldustele, kui teda taheti paigutada teise kambrisse. Kaebaja andis vanglaametnikele selge sõnaga mõista, et on valmis käituma viisil, mis tingib tema eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise. Kaebaja hilisem käitumine näitab tema meelestatust ja toetab vanglaametniku hinnangut kaebaja käitumisele teise telefonikõne ajal. Distsiplinaarkaristus pöörati täitmisele ning kaebaja viibis kartseris 21.02.2022 kell 14.50 kuni 23.02.2022 kell 14.50.
5.Tallinna Halduskohus jättis 05.05.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Ehkki kaebaja pöördus kohtusse ennatlikult, siis kuna kohtumenetluse ajal tagastas vastustaja kaebaja vaide 11.04.2022 kirjaga põhjendamatult, on kaebus 04.02.2022 käskkirja tühistamiseks lubatav, sest VangS § 11 lg-s 5 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus tuleb lugeda läbituks. Kaebaja ei eita temale süüks pandud väljendi kasutamist, kuid leiab, et see on vanglas tavapärane ja lubatav ning ei kujuta seetõttu kodukorra p 1.13.1 rikkumist. Kodukorra seletuskirjas on p 1.13.1 kohta selgitatud, et vangistuse eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele (VangS § 6 lg 1), mis tähendab mh seda, et kinnipeetav järgib ühiskonnas üldlevinud viisakusnorme. Vangla peab mh tagama vanglas viibivate isikute põhiseaduslikud õigused (sh PS § 17). Kaebaja õigustab ebakohase väljendi kasutamist sellega, et viibib vanglas juba pikka aega ning seal on teised kombed ja kõnepruuk. Ehkki kaebaja väitel on väljend „verd imema“ tavapärane žargoon, on kodukorra p 1.13.1 üheks eesmärgiks suunata kinnipeetavaid käituma mitte vangla subkultuuris normiks saanud käitumist tolereerides, vaid seda lubamatuks pidades. Kaebaja kasutatud väljendit ei saa tõlgendada teisiti, kui mitteväärika ja ähvardava väljendina. Vangistuse eesmärk ei ole luua või säilitada ühiskonnas tavanormidest erinevat subkultuuri, vaid anda mõista, et ebakohasele käitumisele järgneb tagajärg. Selleks, et vanglast vabaneda, tuleb kinnipeetaval teha omad järeldused ja õppida käituma õiguskuulekalt ning ühiskonnas üldkehtivate käitumisnormide alusel. Kaebaja eneseõigustus ei ole asjakohane ning näitab, et kaebaja ei soovi alluda ühiskonnas kehtivatele käitumisreeglitele ega austa enda käitumisega vanglaametnike väärikust. Eesmärk on muuta kinnipeetavate käitumine ühiskonna normidele sobivaks, mitte muuta nende slängi kasutus ühiskonnas üldiseks käitumisnormiks. Väljend „verd imema“ ei ole tavaline ja igapäevaselt kasutatav väljend, vaid pigem ebaviisakas ja ähvardava sisuga ehk ähvardab isikut tema vigastamisega. Kaebaja kasutatud väljendit tuleb pidada ebamugavust tekitavaks, ebaviisakaks ja ähvardavaks. Seega ei saa telefonikõnes selle väljendi kasutamist pidada lugupidavaks ega viisakaks käitumiseks. Isegi kui kaebajale ei meeldinud vastustaja käitumine, ei võinud ta muutuda ebaviisakaks ega kasutada ähvardavaid väljendeid ja kõrgendatud hääletooni. Vanglaametniku ettekande, kaebaja selgituse ja 02.02.2022 koostatud distsiplinaarmenetluse protokolliga on tõendatud, et kaebaja ei järginud vanglateenistujaga suhtlemisel üldtunnustatud viisakusreegleid, millega ta rikkus kodukorra p-st 1.13.1 tulenevat kohustust ja vastustajal oli õigus teda distsiplinaarkorras karistada. Rikkumise asjaolud ei võimalda järeldada, et kaebaja käitumine ei olnud süüline. Kaebaja öeldu oli ametniku suhtes halvustav ja ähvardav sooviga väljendada oma põlgust ja demonstreerida üleolekut. Vanglateenistuja 4(10)
3-22-710 suhtes lugupidamatu käitumine riivab ametnike autoriteeti ning võib seeläbi ohustada korda ja julgeolekut vanglas. Sellele reageerimata jätmine võib anda teistele kinnipeetavatele signaali, et vastustaja tolereerib sellist käitumist ja see võib omakorda tuua kaasa üldise allumatuse õhkkonna. Vähetähtis ei ole asjaolu, et kaebajat oli samalaadsete rikkumiste eest eelnevalt distsiplinaarkorras karistatud ja need karistused olid uue karistuse määramise ajal kehtivad. Järelikult ei ole kaebaja teinud varasematest noomitusest vajalikke järeldusi. Määratud karistus ei ole rikkumise raskust ja korduvust arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalne. Distsiplinaarmenetlus toimus nõuetekohaselt. Spetsialisti 06.01.2022 ettekande põhjal alustati distsiplinaarmenetlust 13.01.2022 ja kaebaja esitas 14.01.2022 omapoolse selgituse. Kaebajale on 02.02.2022 koostatud distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustatud 12.02.2022. Kaebajal oli võimalik esitada distsiplinaarmenetluse käigus oma selgitused ja arusaamatuks jääb väide, et nendega ei ole arvestatud, sest vaidlustatud käskkirjas on kaebaja selgitustele vastatud. Kaebaja sai esitada enda seisukohad kirjalikult ja distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks ei ole kehtestatud eraldi suulise menetluse nõuet. Käskkirja on koostanud VangS § 64 lg 4 ja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 17 lg 1 kohaselt pädev ametnik – inspektor-kontaktisik. Käskkiri on faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud ning kaalutletud ja kaebajale allkirja vastu teatavaks tehtud. Kaebaja pani distsipliinirikkumise toime 06.01.2022 ja karistus määrati 04.02.2022, seega on järgitud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.H.A palub 22.05.2023 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Otsus ei põhine vanglas toimunud tegelikel sündmustel, vaid kohtuniku ettekujutusel sellest, kuidas peaks kinnipeetavate elu ja suhtlus vanglas toimuma. Kaebaja eitab kategooriliselt, et ta oleks kasutanud ähvardavaid väljendeid. Halduskohus on asunud õigustama vangla provokatiivset tegevust, unustades, et samad nõuded kehtivad ka vanglaametnikele. Kohus keeldub tunnistamast ilmselget, et kinnipeetavad on välismaailmast isoleeritud ning suhtlevad selle tõttu omal moel. Vangla väitel kasutas kaebaja operatiivtöötajale helistades nõudlikku ja ähvardavat tooni, kuid kaebaja on ametnikega kogu aeg samal viisil rääkinud ning tema vali hääl, toon ega kõnemaneer ei ole seni kedagi seganud. Tegemist ei olnud kurjategijate slängiga, vaid „verd jooma“ on ka vabaduses suhteliselt tavaline väljend ning vangla ega kohus ei ole vastupidist tõendanud. Kodukorra p 1.13.1 on kirja pannud mingi vanglasüsteemist kaugel olev ametnik. Vangistus ei suuda täiskasvanud inimesi muuta ja 99% vangidest ei oma õrna aimugi, mida tähendab „üldtunnustatud viisakusreeglid“, vaid igaühel on sellest oma tunnetus. Kaebaja on viibinud vanglas praktiliselt järjestikku ligemale 30 aastat ning tal polegi olnud võimalik kõiki neid üldtunnustatud viisakusreegleid õppida. Ametnikke vanglas praktiliselt ei kohtagi. Vangla operatiivtöötaja, kellega kaebaja telefoni teel vestles, on töötanud süsteemis 30 aastat ning ilmselgelt ei ole võimalik teda hirmutada fraasiga „verd jooma“, mis on vanglasuhtluses igapäevane ning kedagi ei hirmuta ega solva (vt ka Põhja Ringkonnaprokuratuuri 15.05.2013 määrus kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX). Halduskohus ei ole andnud veenvat ja arusaadavat selgitust, mille poolest on kaebaja kasutatud väljend ähvardav (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 14.09.2022 määrus nr 3-22-710, p 8). See, et kaebaja ütles operatiivtöötajale, et kavatseb tema peale kaebusi kirjutada, ei ole ähvardus, vaid kaebaja seaduslik õigus ja ametnikule hoiatus. Kaebajat on karistatud kinnipeetavate tavapärase, normile vastava keelekasutuse eest. Kaebaja räägib alati ja kõigiga valjul häälel, otse ja karmilt, nagu vanglas suheldaksegi. Kaebaja on pidevast kinnises ruumis viibimisest tingituna kergesti ärrituv ning ei suuda jääda kõigis olukordades rahulikuks, kuid see ei tähenda, et ta kedagi ähvardaks või 5(10)
3-22-710 solvaks. Sisuliselt rikutakse kodukorra p-i 1.13.1 vanglas kogu aeg, kuid sellele ei pöörata mingit tähelepanu, välja arvatud siis, kui kinnipeetavat on tarvis mingil põhjusel karistada. Ka vabaduses ei hooli keegi sellest, kuidas inimene käitub või räägib ning inimeste puudustesse suhtutakse rahulikult ega tehta sellest sensatsiooni, nagu on kombeks vanglas. Halduskohus on selgelt liialdanud, pidades väljendit „verd jooma“ solvavaks, alandavaks või üleolekut demonstreerivaks. Halduskohtu väited kaebaja lugupidamatust käitumisest ja operatiivtöötaja autoriteedi kahjustamisest on asjakohatud, sest vastustaja ei ole seda väitnud ning kõnealune ametnik ei ole kinnipeetavate seas mingi autoriteet, kasvõi juba selliste alusetute ettekannete pärast. Kaebaja on esitanud operatiivtöötaja peale korduvalt kaebusi, kuid need ei ole andnud mingit tulemust. Pärast seda, kui kaebaja pöördus Kaitsepolitseiametisse, külvas operatiivtöötaja ta sõna otseses mõttes distsiplinaarettekannetega üle. Kaebajale ei ole antud distsiplinaarmenetluse käigus võimalust esitada oma selgitusi. Distsiplinaarasja menetlenud kontaktisikul oli tol ajal kaebajaga konflikt seoses pidevate kaebustega. Halduskohtuga ei saa nõustuda, et isegi kui kaebajale ei meeldi vangla käitumine, on lubamatu kasutada vestluses ebaviisakaid ja ähvardavaid väljendeid ning kõrgendatud tooni. Kodukord kehtib samamoodi ka vanglaametnike suhtes ja neil ei ole lubatud kinnipeetavaid provotseerida.
7.Tallinna Vangla palub 20.10.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus on ennastõigustav ning tugineb arusaamale, et kaebajale kui kauaaegsele kinnipeetavale on robustne kõnepruuk lubatav. Halduskohus on põhjalikult põhjendanud, miks ei ole selline suhtlusviis vanglas aktsepteeritav. Kohtumenetlus ei ole olnud kallutatud ja ka distsiplinaarmenetlus viidi läbi nõuetekohaselt (H.A sai esitada oma selgitused 14.01.2022). Vastustaja nõustub kaebajaga, et ka vanglaametnikel tuleb kinnipeetavatega suhelda viisakalt ning provotseeriv ja konflikte õhutav käitumine ei ole aktsepteeritav. See nõue ei tulene siiski vangla kodukorrast, vaid justiitsministri 13.11.2008 käskkirjaga nr 176 kinnitatud „Vanglateenistuja eetikakoodeksist“. Halduskohus on samas õigesti märkinud, et suhtluse poolel tuleb jääda viisakaks mh olukorras, kus teine pool käitub provotseerivalt ja konflikti õhutavalt. Kaebaja kommentaarid vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti aadressil on kohatud. Tegemist on tunnustatud spetsialistiga, kes teeb oma tööd pühendumusega ja täidab teenistuskohustusi laitmatult. Pikaajaline staaž ja suured kogemused ei kohusta ametnikku siiski vaikimisi taluma kinnipeetava ähvardavat ja ebaviisakat käitumist. Ametnik ei oleks ilmselgelt ettekannet koostanud, kui ta ei oleks näinud kaebaja 06.01.2022 käitumises ja suhtlusmaneeris midagi taunitavat (vt ka VangS § 133). Kinnipeetaval on õigus esitada kaebusi (sh ametnike tegevuse peale) ja seda ei käsitata ähvardusena. Alusetu on väide, et kaebaja kohta on ettekandeid koostatud kättemaksuks kaebuste esitamise eest. Halduskohus leidis põhjendatult, et väljend „verd imema“ ei ole tavapärases kõnepruugis kasutatav ega igapäevane väljend, vaid ebaviisakas ja ähvardav. Vangistuse täideviimise keskne eesmärk on suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele. Kinnipeetaval tuleb alluda vanglas valitsevale korrale.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.H.A on apellatsioonkaebusele tõendina lisanud Põhja Ringkonnaprokuratuuri 15.05.2013 määruse kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX, millega lõpetati tema suhtes 30.12.2012 alustatud kriminaalmenetlus karistusseadustiku (KarS) § 275 (võimuesindaja solvamine) järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises. Kaebaja on määruses alla jooninud prokuröri hinnangu, et kaebajale etteheidetav käitumine (kaebaja ei nõustunud vahistatuna minema kohtuistungile kartseririietuses ja kui vanglaametnikud teda füüsilist jõudu kasutades riietasid, siis sõimas ühte valvurit sõnadega: „Ma arvasin, et sa oled normaalne, aga sa oled pederast!“) ei vastanud KarS § 275 koosseisule, sest vanglaametnikud puutuvad oma igapäevases töös pidevalt kokku selliste kinnipeetavatega, kes on neile seatud piirangute tõttu 6(10)
3-22-710 psüühiliselt häiritud või ebastabiilsed. Märatsemis- ja vihahoos, kogu süsteemi vastu agressiivselt meelestatud, karjuva ja ropendava kinnipeetu valimatu sõim ei tohiks kindlasti olla midagi sellist, mis tekitaks väljaõppinud vanglaametnikul tundmuse, et tema au ja väärikust kui KarS §-ga 275 kaitstud õigushüve oleks riivatud. Objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast peaks selline käitumine vanglaametniku suhtes olema hinnatav kui tühine ja mitte tõsiseltvõetav, kuivõrd tema töö olemus eeldab kõrgemat taluvuskohustust. Vanglas toimunut ei ole võimalik alati hinnata sotsiaaladekvaatsetest kriteeriumitest lähtuvalt.
9.Ringkonnakohtu hinnangul soovib kaebaja prokuratuuri määrusega toetada oma väidet, et vanglaametnikel peaks olema kõrgendatud taluvuskohustus ja vanglas toimuvat suhtlust ei saa hinnata vabas ühiskonnas tavapäraste n-ö mõõdupuude järgi. Kaebaja esitatud dokument tuleb siiski jätta praeguse haldusasja juurde võtmata, sest selle tõendi saanuks kaebaja esitada juba esimese astme kohtus ja tõend ei ole vajalik ka asja õigemaks lahendamiseks, sest sellega ei saa tõendada ühtegi asjaolu, mis omaks vaidluse lahendamisel tähtsust. Prokuratuuri määrus ei puuduta siinses asjas vaidluse all olevat sündmust ning prokuröri hinnang, kas kinnipeetava keelekasutus konkreetses elulises situatsioonis (07.09.2012) vastas KarS §-s 275 sätestatud koosseisu tunnustele, ei saaks kuidagi tõendada seda, kas siin vaidluse all olev keelekasutus rikub Tallinna Vangla kodukorra p-s 1.13.1 ettenähtud kinnipeetava kohustust või mitte. Seega jääb uus tõend HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3 alusel haldusasja juurde võtmata.
10.Tallinna Vangla kodukorra p 1.13.1 näeb ette, et kinnipeetav on kohustatud käituma vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega viisakalt ning suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Kohtumisel teenistujatega ja vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski vestluses, pöördumises ega muus kontekstis ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.
11.Asjas ei ole vaidluse all see, et kaebaja oli vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialistiga 06.01.2022 kell 13.38–13.39 toimunud teise telefonikõne ajal ärritunud ning nõudis Q ümberpaigutamist ja lõpetas telefonikõne sõnadega: „Kui teie minu verd imete, siis hakkan mina ka teie verd imema!“. Vaidlustatud käskkirjas on leitud, et kaebaja rikkus kodukorra p-i 1.13.1, sest kasutas helistades nõudlikku ja ähvardavat kõnepruuki, rääkis väljakutsuva tooniga. Käskkirja kohaselt võib telefonikõne lõpulauset võtta otsese ähvardusena, kuigi pole selgitatud, millega ähvardamisena seda võiks käsitada. Ringkonnakohus leidis juba 14.09.2022 määruses (p 8), et „verd jooma“ või „verd imema“ on kujundlik väljend, mida ei saa üldjuhul käsitada otsese ähvardusena juua või imeda teise inimese verd ning selle väljendi konkreetse kasutuse aktsepteeritavus vajab põhjalikumat analüüsi (erinevalt nt ilmselgete roppuste kasutamisest). Halduskohus leidis otsuses (p 18), et eeltoodud väljendit kasutades ähvardatakse isikut tema vigastamisega. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu hinnangut, et kaebaja kasutatud väljendit „verd jooma“ või „verd imema“ saaks käsitada otsese ähvardusena vanglaametnikku vigastada. Selline järeldus kuuluks pigem vampiirilugude või kannibalismi kategooriasse, kuid puuduvad andmed, et kumbki neist võiks olla kaebaja puhul asjassepuutuv. Sellele, et tegemist oli selgelt piltliku väljendiga, millega kaebaja soovis vanglateenistuse ametnikku hoiatada, et võib samuti hakata tema elu keeruliseks muutma, viitab üheselt see, et kaebaja käsitas ka vanglaametniku tegevust piltlikult tema vere joomisena või imemisena ning kõnealuse väljendiga sisuliselt lubas kaebaja lihtsalt vanglaametnikule samaga vastata.
7(10)
3-22-710
12.Avalikest allikatest (veebisõnastikest, nt vene kirjakeele fraseoloogiline sõnaraamat 1) on leitav, et väljend „verd imema“ (сосать кровь) või „verd jooma“ (пить кровь) viitab kellegi julmale piinamisele või rõhumisele. Seejuures ei nähtu, et tegemist oleks vanglažargooniga, vaid üksnes kõnekeelse väljendiga. Muu hulgas on viidatud selle väljendi kasutamisele näiteks kirjandusklassikas (nt A. Tšehhovi novell „Palat nr 6“). Eeltoodust ei tulene siiski järeldust, et kõnealuse väljendi kasutamine peaks olema igas suhtlusolukorras lubatav ja tegemist ei saa olla ebaviisakuse või ähvardusega.
13.Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja õigesti järeldanud, et kaebaja rikkus teabe- ja uurimisosakonna spetsialistiga 06.01.2022 kell 13.38–13.39 toimunud telefonivestluse käigus Tallinna Vangla kodukorra p-s 1.13.1 ettenähtud kohustust järgida mh vanglateenistujatega suhtlemisel üldtunnustatud viisakusreegleid. Kaebaja ei väljendanud end küll ebatsensuurselt, kuid tema kasutatud väljendit võib pidada vanglaametniku tegevust või otsuseid halvustavaks. Seejuures ei olnud kaebajal arusaadavat põhjust olla Q kaebajaga samasse kambrisse paigutamise ja Q ümberpaigutamise viibimise tõttu ärritunud, sest kaebaja väitel soovis teise kambrisse viimist Q, mitte kaebaja. Kaebaja ei ole toonud välja ka ühtegi asjaolu, mille põhjal oleks võimalik asuda seisukohale, et Q temaga ühte kambrisse paigutamist saaks kasvõi kaudselt käsitada H.A n-ö piinamisena, kui pidada selleks näiteks tema teadlikku asetamist äärmiselt ebameeldivasse või pingelisse olukorda (nt puuduvad andmed, et H.A ja Q olnuks vihavaenlased vmt). Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.2023 otsuses haldusasjas nr 3-22-69 (p 13) on välja toodud, et Q ütles väidetavalt teabe- ja uurimisosakonna spetsialistile, et talle ei meeldinud H.A esimesest pilgust ja tema ei olevat meeldinud H.A-le, mille peale olevat kinnipeetavad sõlminud kokkuleppe, et lähevad sõbralikult lahku ega tülita teineteist. Samas on märgitud, et kaebaja olevat nõudnud, et peab saama enda käsutusse tühja kambri, kuigi tal selline nõudeõigus puudub (nt Riigikohtu 19.01.2012 otsus nr 3-3-1-76-11, p-d 11–14). Kaebaja lubadust ametnikule samaga vastata saab käsitada ähvardusena hakata ametnikku takistama oma ülesannete täitmisel või muuta tema elu muul viisil keerulisemaks (nt mõjutades ka teisi kinnipeetavaid allumatusele). Ähvardamisena ei saa siiski käsitada seda, kui kaebaja teavitab ametnikku kavatsusest esitada tema tegevuse peale kaebus, sest tegemist oleks kinnipeetava õiguse kasutamisega, mitte õigusvastase teoga. Vastustaja on kinnitanud, et ähvardustena ei käsitatud viiteid kaebuste esitamise kavatsusele.
14.Kaebajaga ei saa nõustuda, et kuna kinnipeetavad on välismaailmast isoleeritud ja igaühel võib viisakusest olla oma arusaam, siis tulebki vanglas aktsepteerida või pidada normikohaseks n-ö karmimat suhtlusstiili ning kinnipeetavatelt ei saagi vanglas nõuda suhtlemist viisil, mida peetakse viisakaks selliste ühiskonnaelu standardite järgi, mis kehtivad väljaspool vanglat. See, et kaebaja hinnangul ei suuda vangistus täiskasvanud inimese puhul tegelikkuses täita VangS § 6 lg-s 1 sätestatud eesmärki, ei tähenda, et selle poole ei tuleks püüelda, sh vangla kodukorra sätete kehtestamisel. Viisakusreeglite kehtestamine ja nende järgimise kontrollimine on vajalik mh vanglas distsipliini tagamiseks (nt Riigikohtu 15.04.2015 otsus nr 3-3-1-3-15, p 24). Võib küll nõustuda, et igaühe tunnetus, milline käitumine või suhtlusviis on konkreetses olukorras viisakas ja milline mitte, ei pruugi üksikasjades olla alati kokkulangev, kuid see ei tähenda, et üldtunnustatud viisakusreegleid polegi olemas või need ei saakski olla arusaadavad muu hulgas kinnipeetavatele. Viisakust ei õpita alles vanglas, vaid see on osa tavapärasest kasvatusest ning peaks olema igaühele kaasa antud juba kodust, koolist jne. Kaebajale ei ole heidetud ette mingit tahtmatut vääratust, vaid vanglaametnikule selgelt ärritunult, agressiivselt ja süüdistaval toonil nõudmiste ja ähvarduste esitamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja selline käitumine ei vastanud üldtunnustatud viisakusreeglitele ning isegi kui kaebaja ei olnud vangla tegevusega rahul,
3-22-710 oleks tulnud probleem lahendada ametnikuga rahulikult ja argumenteeritult suheldes. Seejuures ei ole viisakusreeglitest üleastumise kui distsiplinaarsüüteo toimepanemise seisukohalt oluline, kas teabe- ja uurimisosakonna spetsialist kui suhtluse teine pool tundis või võis tunda oma väärikust riivatuna. Samuti ei oma tähtsust, kas ja mil viisil võidakse väljaspool vanglat reageerida kaebajale siinsel juhul süüks arvatud käitumisele, sest see ei mõjuta kuidagi vastustaja kohustust järgida viisakusreeglite täitmist vanglas.
15.Kaebaja väide, et tema on kogu aeg samal viisil suhelnud, kuid see pole senini kedagi häirinud ning Tallinna Vanglas ei pöörata tegelikult kodukorra p 1.13.1 pidevale rikkumisele mingit tähelepanu, on selgelt otsitud. Vaidlustatud käskkirjas on välja toodud, et kaebajale on varasemalt korduvalt määratud distsiplinaarkaristusi ebaviisaka käitumise eest, sh oli kaebajal käskkirja andmise ajal kolm kehtivat distsiplinaarkaristust ebaviisaka käitumise eest. Seega ei saa kuidagi järeldada, et Tallinna Vangla oleks kaebaja suhtlusstiili kogu aeg aktsepteerinud. Seda, et kaebajat on viisakusreeglite eiramise eest pika aja jooksul korduvalt distsiplinaarkorras karistatud, kinnitab mh kohtupraktika (nt Tallinna Ringkonnakohtu 11.10.2016 otsus nr 3-15-1851; 22.09.2016 otsus nr 3-15-1662; 30.04.2015 otsus nr 3-1450267; 21.04.2015 otsus nr 3-14-50250).
16.Rikutud ei ole ka VangS §-s 64 sätestatud distsiplinaarmenetluse korda. H.A-d on distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt 13.01.2022 teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest ja kaebaja sai anda sündmuse kohta 14.01.2022 selgituse, millega on vaidlustatud 04.02.2022 käskkirja koostamisel arvestatud. Distsiplinaarmenetluse protokoll on koostatud 02.02.2022 ning seda tutvustati kaebajale samal päeval, kuid protokollil on märge, et kaebaja keeldus tutvumise kohta allkirja andmast. Ehkki kaebaja 14.01.2022 selgitust sündmuse kohta ei saa käsitada tema ärakuulamisena, vaid tegemist oli alles tõendite kogumise etapiga, ei nähtu toimiku materjalidest, et kaebaja oleks avaldanud pärast 02.02.2022 protokolli ja selles tehtud karistusettepaneku tutvustamist soovi esitada kavandatavale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjale vastuväiteid. Kaebaja on lisaks märkinud, et tal oli tollel ajal distsiplinaarmenetlust läbi viinud kontaktisikuga konflikt seoses pidevate kaebustega, kuid ei nähtu, et kaebaja oleks distsiplinaarmenetluse käigus taotlenud distsiplinaarasja menetleja taandamist haldusmenetluse seaduse § 10 lg 1 p 4 alusel ja kaebaja viited väidetavale konfliktile on jäänud kohtumenetluses samuti üldsõnalisteks. Vaatamata sellele, et ebaviisakat käitumist ei ole üldjuhul alust käsitada raske rikkumisena (vt Riigikohtu 15.04.2015 otsus nr 3-3-1-3-15, p-d 24–25) ja kaebajale on praegusel juhul määratud rangeim võimalik karistus (kartserisse paigutamine), on vaidlustatud käskkirjas asjakohaselt toodud välja, et võimalikud teistlaadi karistused ei avaldaks kaebajale ilmselt vajalikku mõju (st varasemad korduvad noomitused ei ole tulemust andnud ning kuna kaebaja ei tööta ja ei käi kokkusaamistel, siis ei toimiks sellised keelud karistustena). Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi sellist asjaolu, mis annaks alust hinnata miinimummäära lähedase kestusega kartserikaristuse ebaproportsionaalseks.
17.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb H.A apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 05.05.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
18.H.A on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot, kuid pole esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Tallinna Vangla menetluskulude väljamõistmist ei taotle, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.
9(10)
3-22-710 (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.