Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.09.2016, Tallinn
Haldusasja number
3-14-53307
Haldusasi
AE kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks (eriarsti juurde ja kohtuistungile konvoeerimine vangla riietuses)
Menetlusosalised
Kaebaja – AE Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 04.03.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
AE apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta AE apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 04.03.2016 otsus haldusasjas nr 3-14-53307 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.10.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-14-53307 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla kinnipeetav AE esitas 17.09.2014 Tallinna Vanglale taotluse hüvitada mittevaraline kahju seoses sellega, et teda konvoeeriti 01.03.2013 vanglavälise eriarsti vastuvõtule ning 25.04.2013 Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajja kohtuistungile selgelt eristuvas vangla riietuses, mis alandas kaebaja inimväärikust.
2.Tallinna Vangla jättis 25.11.2014 vastusega nr 5-18/14/25252-2 taotluse rahuldamata. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et teda viidaks vanglast välja tema isiklikus riietuses. Kaebaja inimväärikust ei ole alandatud.
3.AE esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist kohtu õiglase äranägemise järgi. Vangla riietus, mida kaebaja kandis haiglas ja kohtumajas, on eristatav riietusest, mida kantakse väljaspool vanglat (pruuni värvi oranži ülaosaga jope, mis on märgistatud sõnaga VANGLA). Vangla riietus on kaebajat häbistav, eriti väljaspool vanglat paljude inimeste ees viibides. Vangistusseaduse (VangS) § 46 lg-st 1 tuleneb kohustus kanda vangla riietust vanglas, kuid see ei kehti väljaspool vanglat liikuva kinnipeetava suhtes, kui riietusel esineb elemente, mis võimaldavad teda hõlpsasti identifitseerida vangina. VangS § 46 lg 3 sätestas kaevatavate sündmuste ajal, et vangla riietuse kirjelduse ja kandmise korra kehtestab justiitsminister määrusega, kuid rakendusakti ei ole kehtestatud. Kaebaja taotles Harju Maakohtusse viimiseks isikliku riietuse väljastamist, kuid taotlus jäeti rahuldamata. Euroopa vanglareeglistiku (2006)2 p 20.4 näeb ette, et vangistatutelt, kes saavad õiguse viibida väljaspool vanglat, ei või nõuda sellise riietuse kandmist, mis võimaldab neid identifitseerida vangistatuna. Nõue kanda kohtuistungil vangla riietust on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Pole tõendeid, et kaebaja on põgenemisohtlik, julgeolekuohtu tekitav või õigusrikkumisi toime panev kinnipeetav. Samuti pole selge, kuidas hoidis vanglariietuse kandmine ära kõiki viidatud ohte, kuivõrd haiglas saatsid kaebajat relvastatud ja vastava väljaõppe saanud saatjad ning kohtumajja konvoeerimisel ei pandud kaebajal isegi käsi raudu.
4.Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Vangla riided on korralikud ja inimväärsed. Inimväärikuse alandamine saab kõne alla tulla märksa tõsisemate riivete korral. Vangla riietuse kandmine väljaspool vanglat teenib avaliku turvalisuse kaitsmise eesmärki ja võimaldab ennetada avaliku korra rikkumisi. Vangla riietuse mõte ja eesmärk ongi selles, et kinnipeetavad oleksid operatiivselt tuvastatavad nende poolt kantava riietuse järgi. Iga vangistusega kaasnev subjektiivne ebameeldivus ei too kaasa rahas hüvitise saamist.
5.Tallinna Halduskohus jättis 04.03.2016 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) VangS § 46 lg-st 1 tuleneb kohustus kanda vanglakaristuse kandmise ajal vangla riietust. Kuna kaebaja ei ole arestialune, vahistatu ega avavangla kinnipeetav, ei kohaldunud talle vangla riietuse kandmisest vabastavad erisused (VangS § 46 lg 2, § 86 ja § 93 lg 1). Tallinna Vangla kodukorra p 4.2 kohaselt oli kaebaja väljaspool enda elukambrit kohustatud kandma vangla riietust ning riietuma korrektselt ja vastavalt ilmale. VangS § 46 lg 3 alusel määruse andmata jätmine ei puutu praegusel juhul asjasse. 2) Tallinna Ringkonnakohus on 24.03.2013 määruses asjas nr 3-13-756 ja 12.08.2015 määruses asjas nr 3-15-1983 leidnud, et VangS küll ei välista kinnipeetava võimalust taotleda 2(5)
3-14-53307 vanglalt isiklike riiete väljastamist väljaspool vanglat viibimiseks, näiteks kohtuistungile minemiseks, kuid vanglal ei ole kohustust võimaldada kinnipeetaval väljaspool vanglat viibides isiklikke riideid kanda, kui see on vajalik avaliku korra kaitsmiseks. EIK praktika kohaselt on vangla riietuse kandmise kohustuse näol tegemist kinnipeetava eraellu sekkumisega, kuid seda meedet õigustab isiku identifitseerimise vajadus olukorras, kus isik võib põgeneda või on vajalik tema eristamine teistest isikutest (McFeeley jt vs Ühendkuningriik (15.05.1980 otsus), avaldus nr 8317/78; X. vs Ühendkuningriik (06.03.1982 otsus), avaldus nr 8231/78). EIK ei leidnud eraelu puutumatuse riivet ka olukorras, kus kinnipeetav viidi haiglasse vangla riietuses, kuna väljaspool vanglat rahvarohkes kohas viibides võib tekkida oht, et kinnipeetav põgeneb ning kui ta ei kanna vangla riietust, on tal lihtne teiste hulka sulanduda (T.V. vs Soome (02.03.1994 otsus), avaldus nr 21780/93). Kehtivast õigusest ei tulene piirangut, mis võimaldaks keelduda isikliku riietuse võimaldamisest vaid juhul, kui vangla on kindlalt tuvastanud konkreetse kinnipeetava põgenemisohu. AE puhul pole põhjust väita, et tema põgenemisoht on väiksem kui keskmise kinnipeetava puhul. 3) Euroopa vanglareeglistik on soovituslik instrument, mis ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (vt Riigikohtu lahendid nr 3-4-1-50-14, p 32 ja nr 3-3-1-5-10, p 19). Vanglal on seega kaalutlusõigus otsustamaks, millistele kinnipeetavatele ja millal võimaldada isikliku riietuse kandmist. 4) Igasugune hingeline läbielamine ei kujuta endast väärikuse alandamist, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud tema põhilisi inimõigusi. Iseenesest pole välistatud, et kinnipeetava vangla riietuses vanglast välja viimisel võib kinnipeetav oma riietuse tõttu tunda inimeste keskel teatavat ebamugavust või alaväärsust, kuid selle näol ei saa olla tegemist kannatusega, mis kujutab endast väärikuse alandamist väljakujunenud kohtupraktika tähenduses. Konvoeerimisel järgiti justiitsministri 30.05.2006 määruse nr 17 nõudeid.
6.AE palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus toodud seisukohtade juurde. VangS § 46 paikneb seaduse 2. ptk 5. jaos „Olmetingimused ja tervishoid vanglas“, mistõttu ei saa see reguleerida vangla riietuse kandmist väljaspool vanglat. Justiitsminister ei ole kehtestanud vangla riietuse kirjeldust ja kandmise korda vanglas ega väljaspool vanglat. Vangla riietus ei arvesta kinnipeetava inimväärikuse tagamise vajadusega. Avalikku korda ei saa tagada vahendeid valimata. Näiteks vahistatute saatmisel väljaspool vanglat suudetakse avalikku korda tagada ka ilma, et saadetavad kannaks vangla riietust. Euroopa vanglareeglistik on järgimiseks kohustuslik.
7.Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja nõustub halduskohtu seisukohtadega. VangS 2. ptk 5. jao pealkirja sõnastusest ei saa teha järeldust, et väljaspool vangla territooriumi see kinnipeetava jaoks tähendust ei oma. Sellise tõlgenduse kohaselt ei peaks näiteks kinnipeetav alluma vanglaametniku korraldustele väljaspool vanglat. Kohtuistungi ja haigla külastamise ajal ei peatu vangistuse täideviimine ning kinnipeetava staatus ei muutu. Justiitsministri määruse puudumine ei oma praeguse asja jaoks tähtsust.
3(5)
3-14-53307
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid korrata. Tallinna Halduskohus on õigesti viidanud Tallinna Ringkonnakohtu 12.08.2015 määruses nr 3-15-1983 ja 24.04.2013 määruses nr 3-13756 esitatud seisukohtadele ning ringkonnakohus jääb nende juurde ka praeguses asjas.
9.VangS § 46 lg-st 1 ja Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p-dest 4.2 ja 8.7 tuleneb kinnipeetavale kohustus kanda vangla riietust. Need nõuded kehtivad ka väljaspool vanglat kinnipeetava konvoeerimisel. Asjaolu, et justiitsminister ei ole kehtestanud VangS § 46 lg-ga 3 ette nähtud määrust vangla riietuse kirjelduse ja kandmise korra kohta, ei muuda kehtetuks teisi eelnimetatud sätteid, mis reguleerivad vangla riietuse kandmist. Justiitsministri määrusega kehtestatavad nõuded saavad ühtlustada erinevate vanglate praktikaid, mitte muuta VangS-s vangla riietuse kohustuslikkuse kohta sätestatut. Erisused riietuse osas on sätestatud VangS § 93 lg-s 1 ning § 46 lg-s 2, mille kohaselt kannavad vahistatud ja avavangla kinnipeetavad isiklikku riietust. Lisaks sätestab VangS § 651 lg 2, et kartserisse vastuvõtmisel antakse kinnipeetavale kartseri arvel olev riietus. Kui viimati nimetatud erisusi ei esine, on kinnipeetavad kohustatud kandma vangla poolt väljastatavat spetsiaalset riietust. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kinnipeetava poolt vangla riietuse kandmine teenib julgeoleku tagamise eesmärki, võimaldades kinnipeetavaid nende riietuse järgi operatiivselt tuvastada. See peab vähendama põgenemise planeerimise ja õnnestumise riski ning vältima muid probleeme konvoeerimisel.
10.Euroopa vanglareeglistiku p 20.4 sätestab tõepoolest, et kui vangil on luba viibida väljaspool vanglat, ei nõuta temalt vangla riiete kandmist, mille järgi teda võiks samastada. Esiteks tuleb märkida, et sõnastuslikult viitab see säte eeskätt olukorrale, kus kinnipeetav on saanud loa viibida väljaspool vanglat seoses nt töötamisega, lühiajalise väljasõiduga jms, kui ta ei viibi saatemeeskonna kontrolli all, mille puhul on kõrvalistele isikutele nii või teisiti arusaadav, et isik ei viibi vabaduses, vaid on kinni peetav. Teiseks tuleb märkida, et Euroopa vanglareeglistiku näol on tegemist soovitusliku dokumendiga, mis ei ole liikmesriikidele õiguslikult siduv, kuid mille eesmärgiks on aidata tagada kinnipeetavate inimväärne kohtlemine (Riigikohtu 31.12.2014 otsus nr 3-4-1-50-14, p 32; 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-510, p 19). Seega ei ole vanglal ei VangS-st ega Euroopa vanglareeglistikust tulenevalt kohustust võimaldada kinnipeetaval kanda väljaspool vanglat viibides isiklikke riideid, kui see on vajalik avaliku korra kaitsmiseks. Lubamatuks võiks pidada küll vahistatu vangla riietuses konvoeerimist kohtuistungile tema kriminaalasja arutamisele, mis võib vahistatust juba enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist tekitada kohtus ja avalikkuses mulje kui isikust, kes on kuriteo toimepanemises kindlasti süüdi. Sellise olukorraga pole praegu tegemist. Samas asjaolu, et vahistatutu põgenemise ennetamine ja tõkestamine õnnestub üldjuhul ka ilma nõudeta, et nad kannaks vangla riietust, et tähenda, et kinnipeetaval oleks õigus nõuda enda suhtes sarnast kohtlemist. Isiklikku riietust kandva kinni peetava isiku üle järelevalve teostamisel on riskid eelduslikult kõrgemad. Kuna erinevalt vahistatutest ei pea kinnipeetavate puhul arvesse võtma süütuse presumptsiooni, on vahetegu kahe grupi vahel õigustatud.
11.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajale haiglas ja kohtuistungil vangla riietuse kandmisega kaasnenud võimalikud kannatused ei saanud ületada sellist raskusastet, et need kvalifitseeruksid inimväärikuse alandamiseks. Riigikohus on 20.06.2014 otsuse nr 3-4-19-14 p-s 36 selgitanud inimväärikuse kohta järgmist: „Riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga 4(5)
3-14-53307 seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist.“ Samuti ei ole kaebaja toonud välja seda, et tema riided, mida ta kohtuistungil kandis, oleksid olnud kas eriliselt määrdunud või katki. Kaebaja väitel häbistas teda tavapärase vanglariietuse kandmine. Pelgalt sellega kaasnevat ebameeldivustunnet ei saa aga pidada vangla poolt kaebaja inimväärikuse süüliselt alandamiseks.
12.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kohtupraktikas on korduvalt väljendatud seisukohta, et kinnipeetavale kohtusse minemiseks isiklike riiete väljastamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuetel ei ole suuri edulootusi. Näiteks on Tartu Ringkonnakohus keeldunud 30.03.2015 määruses nr 3-15-450 ja 26.05.2014 määruses nr 314-50740 kaebajale menetlusabi andmisest, põhjendades keeldumist sellega, et vangla riietuses kohtuistungile viimisega tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ei saa pidada edukaks. Mõlemas asjas esitatud määruskaebusi ei võtnud Riigikohus menetlusse.
13.Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei kuulu rahuldamisele. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu 04.03.2016 otsus muutmata.
14.Kaebaja oli menetlusabi jätkuvuse korras vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Seega jääb riigilõiv HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Tallinna Vangla ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad Tallinna Vangla võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.